Märtsis ilmus teine jutukogumik Tuumahiid – "Tuumahiid 2: Toorium". Üheksa Reaktoris varem ilmunud juttu, nüüd autorite poolt kohendatud, komasid veidi lisatud ja paberile trükitud. Kuid kuidas "Tuumahiid 2: Toorium" sündis? Veidi kogumiku sünni köögipoolest.

Kõige alguses oli... nagu ikka, tahe, kuid kuigi see on asjade alus, pole tahtest rääkimine tavaliselt huvitav. Seepärast juttude valimisest ja muudest detailidest.
Ühel ilusal päeval said kogumiku koostajad, Ove Hillep, J. J. Metsavana ja selle kirjatüki autor kokku. Ulmikutele vääriliselt toimus kohtumine virtuaalkeskkonnas, täpsemalt Skype vestlusaknas ja Dropboxi kaustas. Ühes arutasime, milliseid jutte Tuumahiidu panna, Dropboxi talletasime arutelust tulemusi. Nii töötades jõudis esialgsesse nimekirja 19 juttu. Mõne loo kohta arvasid kõik kolm, et hea lugu, mõnda pidas vaid üks koostajatest heaks.
Plats puhtaks! Ühe häälega lood arvati arutluse alt välja ja edasi algas tõsisem valimine. "Kuidas lood omavahel kokku klapivad?", "Kas võib olla ühelt autorilt mitu juttu?", "Kas valida jutte kuni 2013 aasta lõpuni või võtta ka 2014 aasta algusest manti?", "Kas väga lühikesi jutte võib võtta?", "Kui mahukaks võib kogumiku teha?". Need olid vaid osad küsimused, mida koostajad läbi arutasid. Samal ajal hakati ka juttude järjekorra peale mõtlema. Kuhu näiteks paigutada kogumiku kaks mitte-SF juttu? Esimeseks ei saa, võib raamatu kätte võtnud inimesele jätta eesootavast vale mulje, viimaseks jutuks jätmine – pole paha mõte, kuid võib jätta kogumikust vale "järelmaitse". Ja kuhu panna tugevamad jutud? Kas koondada algusesse, hajutada üle kogumiku või panna algusesse ja lõppu, jättes nõrgemad keskele? Kuidas need küsimused otsustati, võib igaüks ise kogumikust lugeda ja omaenda eelistuste järgi hinnata. Olen kindel, et kümnelt inimeselt küsides saaks tugevamate juttude jaotusele väga erinevaid vastuseid, inimesed eelistavad erinevaid asju. Seepärast ongi kogumikus erinevas stiilis ja ulme alamžanris jutte.

Edasi läks palju lihtsamaks. Algas ootamine, Kultuurkapitali raha nimelt.
Jaanuaris läks töö uuesti lahti. Minu, kui raamatute avaldamise alal täieliku uustulnuka jaoks, oli siin palju uut. Näiteks arutati pikalt, kas tagakaanel oleva teksti font ja teksti paigutus on õige, kas nii nagu see tollel hetkel oli, on ilus vaadata. Või siis kirjastusepoolne nurin, et koostajad hilinevad eessõnaga ja raamatu kujundaja Kuldar Leement ei saa seepärast raamatu selga kujundada, ta ei tea, kui paks raamat on, mitu lehekülge pikk eessõna on. Mõelda, üks õhuke lehekülg ees või taga ja kujundaja töö võib saada rikutud.
Lisaks kõik need raamatuga kaasnevad tekstid: tagakaanele, seesama eessõna, lühikokkuvõte. Kõikidest neist sai mitme peale kirjutatud mitu versiooni ja need olid ikka tublisti ümber ja ikka tublisti paremaks kirjutatud.
Minu jaoks oli veidi üllatav ka see, et kogu selle aja jooksul ei olnud meil tülisid ega ka muid ekstsesse. Loomingulisi inimesi, raamatute koostajaid sealhulgas, kiputakse ju ikka kujutama inimestena, kes üle päeva lubavad kas teisi või iseennast ära tappa ja siis vahel, surmarelvadega vehkimisest väsinult, teevad mõnikord ka tööd. Ei midagi sellist, minu rõõmuks.
Siiani olen maininud vaid kolme koostajat ja kaanepildi autorit, kuid kogumiku avaldamise juures oli töös palju rohkem inimesi. Autorid oma juttudega muidugi kõigepealt ja Tõnis Hallaste ka, kes oli nende juttude Reaktoris ilmumise ajal Reaktori jututoimetaja, kuid kogumik ilmus ikkagi kirjastus Fantaasia ja Eva Lutsu tööna ning keda tema oma abilistena kasutas, ma isegi ei tea. Küljendajad, korrektorid, trükikojad, raamatupoed ja teab kes veel.
No jah, kui autoritelt olid paremaks kirjutatud jutud käes, kõik pildid ja lisatekstid koos, kirjastus, trükikoda ja kõik teised vajalikud inimesed oma panuse andnud, oli uus raamat "Tuumahiid 2: Toorium" siia ilma sündinud.
Rõõmuks ulmehuvilistele.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)