Jõulud möödas ning loodetavasti kõigil kingid käes. Meiepoolseks hilinenud kingituseks aga on uus ning tublisti radioaktiivne ulmeports, kust huvilised leiavad nii kodu- kui ka väljamaist loomingut.
Raamatutest on luubi alla võetud Maniakkide Tänava uus raamat "Õnne ja õnnetuse valitseja" ja Abercrombie Esimese seaduse triloogia II raamat "Enne nende poomist". Agur tutvustab ning hindab ka viimase järgi tehtud koomiksit, mida kõik võivad tasuta netist ise vaadata ning kirjutaja arvamusega kas nõustuda või see maha laita.
Uutest filmidest rääkides ootavad lugejaid arvustus nii uuest Kääbiku-filmist kui ka Euroopa-Korea koostööna valminud silmakommist "Snowpiercer".
Juttudest pakume lugejatele jätkuvalt verivärsket Eesti ulmet nii Diana Ostrati, Lee Leithammeli kui ka Maniakkide Tänava sulest. Viimase puhul oleme välja kaubelnud katkendi tema verivärskest raamatust "Õnne ja õnnetuse valitseja".
Loe edasi...
{SILDID}
"Esimene surm teeb rüütlist alles rüütli"
Maniakkide Tänav Maagimägede kooliaisandate vanasõna.
Maniakkide Tänav on teinud vahelduseks küber- ja kosmoseseiklustesse pausi ning läinud taas oma kõige vanema ja tuntuma teema – veremädase splätter-horrori lainele. Täpsemalt toimub raamatu „Õnne ja õnnetuse valitseja“ tegevus "Surmakarva" nimelisest teosest tuttaval Iidmaal. Seekord küll mitte enam niiväga elavate inimeste maailma poolt vaadatuna, vaid raskuskese on kandunud kooljatele. Kõik peategelased on eeskätt Maagimägedelt pärit ebasurnud, ebasurnute lähisugulased või üsnagi peatselt lähisurnuks muutumas olevad tegelaskujud (ise seda muidugi teadmata).
Loe edasi...
{SILDID}
Viimasel novembrikuupäeval võis Tartu kirjanduse majas näha ringi sebimas noori ja vanu ulmehuvilisi. Mis toimus? Ikka see, mis pidi – ajakiri Reaktor tähistas oma teist sünnipäeva koos mõlemast tegevusaastast väljanopitud juttude kogumiku esitlusega.
Asjaolu, et "Tuumahiid" oli juba mõnda aega ulmesõprade lugemislaual, ei kahandanud esitluse väärtust.
Kolm vaprat ehk Ove Hillep, Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana juhatasid piduliku sündmuse sisse, kõneldes saalitäiele rahvale ning paarile filmijale sellest, kuidas ajakiri alguse sai. Tõsi on see, et just Metsavana ja Mandi pikk teekond Lääne-Saaremaale ehk minu esivanemate koju, muuhulgas ka Ulmeguru juurde, kinnitas poiste usku – tuleb teha üks korralik ajakiri. Nagunii kirjutasid nad üsna usinasti Mandi juhatusel ulmejutte. Aga et ulmekirjutamisel oleks väikegi stiimul, oli vaja leida avaldamiskoht.
Ja ka sellepärast, et "hiirekese" võhm on üsna otsakorral.
Loe edasi...
{SILDID}
"Enne nende poomist" on Joe Abercrombie poolt kirjutatud fantasy triloogia "Esimene seadus" teine raamat. Esimene raamat on mul juba Reaktori augustinumbris arvustatud ning mäletatavasti sümpatiseerib see autor mulle just selle poolest, et ta ajab enam-vähem sama rida, mida Georg R.R. Martin oma "Jää ja tule lauluga". Siinsele lugejale võiks see tähendada tempokat lugu realistlikuna tunduvas maailmas koos värvikate ja mitmepalgeliste karakteritega.
Kui esimene raamat tundus lõpuks ikka olevat nagu üks suur sissejuhatus järjele, kus lõpuks kõik tegelased saadi omadele kohtadele, et järgmise teosega loole koheselt stardipauk anda, siis tuleb tunnistada, et nii läkski. "Enne nende poomist" läheb kohe kiiruga käima, olustik on eelnevalt juba selge ning seda üle ei korrata.
Loe edasi...
{SILDID}
Oma blogi 10. aprilli 2013 aasta postituses andis Joe Abercrombie, Esimese Seaduse triloogia autor teada, et ülla-ülla, nüüd hakkab triloogia kandma ka graafilise romaani kuube. Kuigi kuulsin sellest uudisest teiste kanalite kaudu, muutusin ma loomulikult ärevaks ja soovisin imet oma silmaga kaeda. Tõepoolest, nii oligi, esimesed 90 lehekülge on valmis joonistatud ja kuigi sellest projektist pidi saama aastatepikkune töö, kus iga nädal ilmub kolm lehekülge, siis millegipärast on töö katkenud ja seisabki ta oktoobrikuust saadik 90. leheküljel. Loodame siiski, et asi siiski lõplikult toppama ei jää. Ehk on tegu meeskonna kunstiliste vaidlustega ja ma loodan, et nad siis uue kunstniku leiavad. Miks? Kohe räägin.
Niisiis koomiksist. Mulle ei meeldinud. Esimesel korral. Liiga see..., liiga teine..., liiga kolmas... jne. Kõik oli valesti.
Loe edasi...
{SILDID}
Lõuna-Korea lavastaja Joon-ho Bongi käe all valminud Snowpiercer on film, millest ulme- ja filmifännid olid juba mõnda aega rääkinud, hääles kõlamas ootusärevus ja lootus näha midagi teistsugust. Lõpuks ta ka valmis ja jõudis üllataval kombel isegi meie kinodesse. Seda võimalust ei saanud kasutamata jätta ja esimesel vabal momendil istuski väike seltskond kinotoolidele, et vaadata vahelduseks midagi muud kui „Hollywoodi järg 8: Klišee tagasitulek“. Kaks tundi hiljem kinost väljudes oli kindel vaid üks - nähtu oli erakordselt mõnus elamus, kuid esimese hooga ei osanud kõike sõnadesse pannagi. Nüüdseks on aga esmaemotsioonist veidi aega möödunud ja filmil olnud aega seeduda.
Sama lavastaja on teinud mitmeid populaarseid filme, seega ei ole neid nägemata võimalik öelda, kas Snowpiercer on tema senise loomingu pièce de résistance, kuid rohkem tähelepanu kui lõviosa käesoleva aasta ulmefilmidest vääriks ta küll.
Loe edasi...
{SILDID}
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu kirjutas juba Agu Sihvka, pean alustama sellest, et kui klassikaline kääbikusõber ja Tolkieni-austaja alustab lapsepõlves Kääbiku lugemisega ja jätkab sealt edasi Sõrmuste isanda ja Silmarillioni poole, siis minuga on lugu olnud vaat et vastupidine. Mina lugesin esimesena, ja alles vägagi täiskasvanuna Silmarillioni (Keskmaa Ordu "halvad" mõjud), mis mulle väga meeldis. Umbes peale seda tuli ka esimene Sõrmuste isanda film välja, mis mulle ka väga meeldis. Esimese ja teise filmi vahele sai siis loetud ka kõik kolm köidet raamatut, eestikeelses tõlkes, ja ma tunnistan seni, et kui välja arvata see, mida nad vaese Sam'i nimega tegid, siis mulle see tõlge meeldib, ja raamatud nõndasamuti. Ja filmid, mida on aastate jooksul ja "extended" versioonis saanud vaadata ikka x+n korda. Mis aga Kääbikusse puutub, siis selle raamatu võtsin ma pihku pool-kohustuslikus korras siis, kui esimesed kõlakad levima hakkasid, et temast ka film tehakse.
Loe edasi...
{SILDID}
Takahide Hori, keda tuntakse ka Yamikeni nime all, saavutas oma elu unistuse, kui pärast nelja aastat öiseid võtteid sai valmis tema esimene stopp-kaader animatsioon Junk Head 1. Filmi autor on küll varem nukkude ning marionettidega tegelenud, kuid filmitegemine oli esmakordne tegevus. Enamus tuli ise ära õppida, kuigi graafika puhul kasutas ta väidetavalt natuke abi.
Stopp-kaader filmi puhul pannakse film kokku fotodest – iga järgmise pildi tegemiseks tuleb nukke pisut liigutada, et jääks mulje pidevast liikumisest. Kõige paremad näited siin on ehk Tim Burtoni „The Nightmare before Christmas“ (mille valmimine võttis 100-liikmelisel meeskonnal kokku 3 aastat) ning Eestimaine „Pagar ja korstnapühkija“. Tänapäeva kiirel ajal tundub see ehk liialt mahukas ettevõtmine, eriti veel ühele isikule.
Kuigi ettevõtmine võttis tohutu aja, on autoril plaanis võimaluse korral oma päevane töö jätta ning asuda täiskoormusega järje tegemise kallale.
Loe edasi...
{SILDID}
Viimasel ajal on indie arvutimängude tootjate hulgas muutunud väga populaarseks just seiklus- ning mõistatusmängud. Ühelt poolt on see mõistetav, kuna neis mängudes on peamiseks elemendiks just seiklus ning edasiantav ümbrus, mitte graafikaefektid ega tohutusuur vabalt avastatav maailm, mis pisitootjatele üle jõu käiks. Kui aga suudetakse selle seikluse käigus rääkida mängijale ka lahe ning südamlik lugu, on mäng seda parem.
Machinarium on pisikese Tšehhi mängufirma Amanita Design esimene täispikk seiklusmäng (ettevõte on küll enne ja pärast ette võtnud pisemaid projekte, kuid see on seni jäänud suurimaks), milles mängijal tuleb võtta ette seiklus robotiga Josef (nime sain teada alles mängu kodulehte uurides – mängus seda ei tähelda), et päästa oma armsaim ning anda õpetust ülbetele robotitõbrastele.
Loe edasi...
{SILDID}
Detsembrikuus on vahelduseks filmide, sarjade ja mängude asemel ära arvamiseks hoopis raamatukaaned.
Seekord on vaja ära arvata, mis raamatutest ratsanikud pärit on. Iga õige vastus annab ühe punkti ning kokku seega võimalik saada 6 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. jaanuarini.
Loe edasi...
{SILDID}
Eesti ulmetähed
Maniakkide Tänav on üks Ulmeajakirja asutajatest, mitme Stalkeri pärjatud kirjanik ning igatpidi üks Eesti ulme alussammastest ning vundamendist, mistõttu tundus igati veider, et teda pole juba varem ulmetähtede nimistus esile tõstetud. Katsume selle vea siis see kuu parandada.
1. Mida praegu loed?
Hetkel loen Lev Tolstoi "Sõda ja rahu", kuna tahan end häälestada aurupungi kirjutamise lainele, lisaks Rowlingu "Harry Potter ja tulepeeker", kuna mu tütar loeb seda ja siis on hea kahekesi raamatu üle arutleda ning kolmandaks on käsil Strugatskite "Ajastu ahistavad asjad", kuna Metsavana rääkis sellest niisuguse õhinaga, et tahtsin oma silmaga üle kaeda.
2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Mulle meeldivad vahvad ja uudsed ideed, põnevus, seiklus, uued teadmised, äge fantaasialend, mõnus keelekasutus, huvitavad karakterid, nali, süngus, huvitavad detailid, asjalik filosoofia, erilisus.
Loe edasi...
{SILDID}
Kirjastus Fantaasia
Õnne ja õnnetuse valitseja
Maniakkide Tänav
Maailmas, kus surm ja häving on igapäevane, ihkavad inimesed midagi, mis annaks neile kindlustunde – et alati, kui saabub õnnetus, oleks teada – tulemata ei jää ka samapalju õnne. See saab võimalikuks, kui luuakse keegi suur ja vägev, kes kriipsu pealt mõõdab igaühele õnne ja õnnetuse kogust.
Kuid säärase valitseja all on kiired tekkima filosoofiad: ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnnetust ei otsi, ning – õnnelikem on see, kes endale hädasid kaela toob. Siiski on neid, kes ei soovi saada säärasel viisil oma õnne sepaks.
Need, kes tahavad hoida saatust õnnemänguna, peavad selle eest võitlema asuma.
*
Esimesena läksid liikvele ebasurnud. Suure ja haisva karjana liikusid nad Rammulohu suunas.
Loe edasi...
{SILDID}
Järgnev lõik pärineb Maniakkide Tänava värskest romaanist "Õnne ja õnnetuse valitseja"
Suur saal oli tehtud hämaraks. Aknaluugid olid kinni ja tõrvikud kustutatud. Pimedusest kostis vaid surnud vareste tiivakahinat ja küüniste krabinat, kui silmitud kooljalinnud kuskil pea kohal mööda laekaunistusi keksisid. Nüüdsest pidi see nii jäämagi, sest surnud, nagu ütles Varivarju isand, ei salli valgust. Mida värskemalt nad surnust tõusevad, seda vähem nad seda kannatavad. Ja kuigi päevad Iidmaal ei näinud iial pilvitut päikest, kui välja arvata mäetippudel, mis ulatusid üle igaveste pilvede, oli seegi kahvatu kuma koolnutele ebameeldiv.
Tümp, tümp, tümp.
Noorisand kuulis, kuidas kostsid ülemiselt korruselt alla laskuva isa sammud. Isa oli jälle jalul ja tegutses, kuid külm ja kange nagu lõpnud peni teeveerest. Sammud jõudsid alla, sisenesid saali ja lähenesid Tõusule. Külm ja raske surnud käsi langes noormehele õlale. Noormees võpatas.
Loe edasi...
{SILDID}
„Kurat võtaks!“ pomises jõuluvanarüüs mees tasakesi, järjekordset habemest sikutavat põngerjat põlvelt maha nügides.
Põhjapõder, kes taamal ninapidi jõulusõimes norutas, norsatas poolkuuldavalt.
„Jöuluva'a ütles KULAT!“ teatas puhvjopes põngerjas võidukalt selgel häälele ema juurde vudides.
Lähemal jõuluvanajärjekorras seisvad emad vangutasid hukkamõistvalt pead, isad muigasid omaette või põrnitsesid pineval ilmel kaubanduskeskuse laekaunistusi ja tuledes veiklevat jõulupuud, otsekui oleks seda vaatamisväärsust alles äsja märganud.
„Tule, Martin, lähme nüüd!“ kiirustas punaselapilise näoga ema poissi tagant...
„Aga, emme, ta ju ütles KU...“
„Jajah, lähme vaatame, mis päkapikud koju on toonud...“
Lühikesse sädelevasse seelikusse riietatud neidis naeratas võluvalt: „Järgmine palun!“
Väike, patsidega tüdruk seisis sõrm suus ja vaatas üksisilmi jõuluvana.
Loe edasi...
{SILDID}
Väravavardjad pudenevad sädelevaks tolmuks ja hõljuvad nõnda linna varemeil - on see ulm?
Heledad tornid tõusevad kõrgusse, tühjad lipuvardad ähvardavad piikidena tumedat taevast. Teeradadel võrsub loduhein, metsviinapuu on katnud tiheda võrguga Vardjavärava ning tühi öötuul pühib läbi võlvialuste.
On see ulm?
Kesk udu seisab üksik mustadesse looridesse mähitud naine, tema seljal ripub sinine lipukangas, millel käänab pead laevaks sirutunud valge luik.
Naise huuled liiguvad imetasa; õhk tema ümber on hangunud.
Tolm tõuseb linna varemeilt. Tuhk, tolm ning mälestus hetkelisest tõusust. Unistusest, mis katkes kui härmaniit.
"Kadunud on mu linn, lahkunud mu rahvas."
Öötuul paisutab purjena lippu ta seljal.
Loe edasi...
{SILDID}
Tere päevast härra Hormel, siin teie Nirvaana Informaatika hostingu-süsteem. Me vabandame, et segame teie surmajärgset elu, kuid kahjuks on teile kiireloomuline teade. Vastasel juhul ei oleks me seganud teie VR seksatleetika võistlust.
Meil on kahju kuulda, et te olite saavutamas uut rekordit. Kõigest hoolimata on see teade pakiline.
Kooskõlas teie surmajärgse üleslaadimise ja pikaajalise tehnilise teenindamisena Elektroonilise GolemTehisnärvisüsteemi ehk EGTN-ina lepinguga, peame kahetsusega teatama, et teie usaldusfond ei kata kulusid.
See tuleneb globaalsetest majanduslikest probleemidest, mis on saanud alguse senini toimuvatest kriisiolukordadest Iraagis, Iraanis, Koreas, Prantsusmaal ja Ameerika loodekaldal. Lühidalt, teie praegustest investeeringutuludest ei piisa, et tasuda igakuised maksed digitaalse teispoolsuse täieks nautimiseks.
Teil on igati kohane tugineda erakorralise kindlustuse tingimustele, mis on paika pandud teie surmaeelse kokkuleppe 12.
Loe edasi...
{SILDID}