Kriisiajal peatoimetaja veeru kirjutamine on ühest küljest lihtne: teema on universumi poolt kätte antud. Teisalt tuleb oma sõnu väga hoolega valida ning panna rõhk läbimõeldud sõnavõtule. On ju Reaktori peatoimetaja veerud tavaliselt olnud üsna helge ja lõbusa alatooniga. Oleks see praegu kohane? Ma ei tea. Kindlasti võib aga neid helgeid noote siiski otsida, sest mitu nädalat kestnud eriolukord, mis vähemalt mulle tundub juba mitme kuu pikkuse agooniana, vajab neid noote hädasti.
Olgu siis seegi rõõm lugejatel, et Reaktor on taaskord ilmunud ja kavatseb ilmumist ka jätkata. Samuti oleme kõik terved, kuigi vaimselt ja emotsionaalselt sama hapras seisus kui paljud teisedki. Mitte ainult horisondile, vaid juba päris laeva kohale kerkinud majanduskriisi tormipilved ei tee seda olukorda sugugi paremaks.
Kuidas jõudsid mõttest raamatuni?
Lihtsalt öeldes istusin ühel päeval arvuti taha ja hakkasin kirjutama. Aga see lugu sündis mu peas juba väga ammu. Esialgse versiooni nimi oli „School for Us” (meie kool) ja see oli tohutult-tohutult halb. Aga mulle meeldis kirjutada, see oli selline mõnus ajaviide ja sõpradele meeldis ka lugeda, et mida ma siis kokku kirjutasin (tollel ajal olid kõiksugu vampiiri-noortekad väga moes). Lugu hakkas ajapikku mu peas oma elu elama ja pärast üheksat aastat jäin ma kogemata elukaaslasele vahele, kui ma nõudepesuajal iseendaga oma jutu dialooge valjult rääkisin. Just tema innustas mind seda uuesti kirja panema, nüüd siis juba eesti keeles, ja sealt edasi läks kõik juba nii kiiresti, et järsku oligi raamat trükikojas.
Nõukogudemaal ei olnud lavastaja lihtne olla. Ega stsenarist. Ega üldse keegi. 19. aprillil 1900. aastal Luganskis talupoja perre sündinud Aleksandr Ptuško leidis endale aga žanri, milles andis mingilgi määral ideoloogilistest nõuetest mööda hiilida. Fantaasiafilmid. Märkimisväärsel hulgal ja märkimiväärselt kvaliteetsed.
Alustuseks töötas noor Aleksandr aga mõned aastad kohalikus teatris, õppis ülikoolis majandust ning 27 aastasena jõudis Mosfilmi. Toimetas seal soojenduseks nukumeistrina, liikus aga suhteliselt kiiresti edasi omaenda lühifilmideni ja 1933. aastal alustas juba omaenda käe järgi kokku pandud meeskonnaga peaaegu täies pikkuses animeeritud nukufilmi „The New Gulliver“ väntamist.
.thumbnail.jpg)
KUU ULMEAJAKIRI: Ghost Stories (3. veebruar)
Aastail 1926–32 ilmus 64 numbrit. Ajakirja kaanel oli kas tont või ilus neiu, tavaliselt koguni mõlemad, ainult ühe ajakirja kaanel oli kurjakuulutav must kass. Autorid – Robert Howard, Agatha Christie, Charles Dickens, Arthur Conan Doyle, Herbert George Wells, rääkimata vähemkuulsatest. Vanu inglise tondijutte ilmus ajakirjas palju. Aga need jutud, mis olid esitatud tõsiloona, läbielanu kirjeldusena, olid kõik toimetuse või kirjanike poolt kokku sepitsetud.
Kui Joel mulle pakkus, et võiksin midagi ühingu juubeli puhul Reaktorisse kirjutada, jäin mõtlema – mida siis? Nööpisin juubeliõhtul lahti ühe väga hea Pühaste õlle, soovisin meile kõigile mõttes õnne, ja hakkasin meenutama. Kuna juubelikõne jäi pidamata, siis olgu see kirjatükk siin selle asemel.
Inimese mälu on üks kummaline asi – paljud detailid tuhmuvad, üles tähendamata mälestused lähevad kõige kaduva teed. Ja ühel hetkel avastad, et polegi enam noor ja ilus, vaid lihtsalt ilus J, ja „noorus ei tule iial tagasi“, nagu laulusõna ütleb.
Kriis tabas kirjastamist ootamatult nagu ikka. Koroonaviirusest tingitud karantiin sulges lõpuks ka raamatukauplused. Pühapäevast, 15. märtsist sulges oma kauplused Apollo kett, reedest, 27. märtsist sulgusid eriolukorra uute reeglite tulemusel ka Rahva Raamatu kauplused, kuna ühe erandiga asusid need kõik üle Eesti ju kaubanduskeskustes. Oma füüsilised raamatukauplused on kinni pannud ka mitu kasutatud raamatute poodi (Raamatukoi, Antikvariaat).
Samas on endiselt raamatuletid oma mingisuguse valikuga olemas kaubanduskeskuste toidupoodides (kuhu küll ulmeraamatuid eksib ära üliharva), mõlemad suured raamatukaupluste ketid ja antikvariaadidki pakuvad endiselt veebi kaudu raamatute pakiautomaati tellimise võimalust.
Teemanumber: masininimesed
Teie ees on rubriigi “Wabariigi ulme” (lühemalt WU) esimene erinumber, mis käsitleb – nagu pealkirigi ütleb – masininimese (või robotite, tehislike ja hingetute olevuste) motiivi kätkevaid teoseid. Seekord on vaatluse all üks lugu rohkem kui tavaliselt ja samuti esimene jutt, mis ei jää perioodi 1918–1940 rangetesse raamidesse ning on avaldatud aastal 1901. Nüüd materjale kokku pannes märkasin, et kõik tõlked, millest räägin, on seekord gooti kirjas. Kas šrift ja kirjutiste temaatika XX sajandi algupoole ajakirjanduses olid omavahel seotud? Kõlab nagu keskpärase magistritöö teema.
Erinevatel põhjustel tuleb mul WU ilmumise esialgne plaan, kord kahe kuu tagant, nüüd ümbermängida.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid: nii veebis- kui ka trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”.
Märtsikuus pätsasin ma teatepulga (Laura lahkel loal muidugi) enda kätte, et tutvustada teile sellist toredat veebikoomiksit nagu Next Town Over. Koomiksi loojaks on Erin Mehlos, vabakutseline kunstnik ja illustraator.Next Town Over ehe vestern: metsik lääs, hobused, revolvrid, väikesed (ja mitte nii väikesed) linnad šerifidega, bandiidid, karjased ja kangelased. Seejuures sarnaneb koomiks oma olemuselt pigem Itaalia spagetivesternitele, kui klassikalistele ameerika omadele. Kumbki peategelane ei ole läbinisti hea või halb ja vähemalt minul oli raskusi otsustamisega kummale nüüd kaasa elada. Koomiksi tegevuspaigaks kohe kindlasti EI OLE kodusõja järgne Ameerika (autori enda sõnad, mitte minu).
Thor Petersoni romaan „Me kasvasime Maal“ on saavutanud mõneti kummalise seisundi. Keegi justkui pole lugenud, aga sellest räägitakse rohkem kui nii mõnestki paljuloetud teosest. Raamatu ilmumine tõmbas arutlemised ja vaidlemised kenasti käima ning selline olukord peaks olema autori ja kirjastaja kuldne unelm, sest kõige hullem, mis saab värske raamatuga juhtuda, oleks, kui köide jääks märkamata ja keegi selle kohta piuksugi ei teeks.
Osaliselt tagakaaneteksti tõttu, osaliselt muudel põhjustel, aga romaani ilmudes hakati kohe vaidlema ja spekuleerima teemal, kas Thor Peterson on reaalne isik, või on kellegi pseudonüüm? Ma ei tea, kas kirjastus Fantaasia mainitud tagakaanetekstiga just taolisi eesmärke seadis, aga nii juhtus.
Meie esivanematel olid kummalised tööriistad. Näiteks kolme pulgaga reha. Teisalt oli neil aga vanker rohkem vankri moodi, mitte suure karu nägu. Seega mine võta nüüd kinni, mille põhjal neid nimetusi taevalaotuses nähtavatele mustritele omistati. Kindel on vaid see, et nii Suur Vanker, kui ka kolme pulgaga reha on ühed meie taeva prominentseimad tähtkujud ning nimetatud rehapulgad, mida muu maailm tunneb peamiselt Orioni vööna, on eriti hästi vaadeldavad just veebruaris-märtsis. Nii võtsin minagi veebruaris-märtsis kätte ja lugesin Raul Sulbi koostatud ning kirjastus Fantaasia poolt Orpheuse raamatukogu sarjas välja antud (alamsarja) kosmoseulme lühiproosat.
Ulmestaar: Andreas Oja
Olen Andreas, sõpradele Oja. Oma ameti kohta armastan öelda tõstukijuht/logistik, mis tähendab, et teen kuivainete laos töid lihtsaimatest päris keerukateni.
Vabal ajal loen, mängin ja vaatan filme ning sarju. Armastan ka stand-upi – põhiliselt jälgin ameerika ning briti koomikuid ja mida mustem huumor, seda lõbusam. Ka lauamänge ei põlga ära.
Aga kui mul on väga igav, mõtisklen süvafilosoofilistel teemadel nagu, kas Arwen oli pedofiil kui semmis endast 2700 aastat noorema teismelise Aragorniga või kas kubemetäid vajavad samasugust kaitset nagu pandad.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Praegu käsil kriisilugemine. Ostsin posu „Orpheuse raamatukogu“ raamatuid ja töötan neid nüüd läbi. Just lõpetasin Alastair Reynoldsi „Aeglased kuulid“.
Ärkavad jumalad
Sylvain Neuvel
Lapsena tegi Rose Franklik jahmatava avastuse: ta leidis hiiglasuure metallist käe, mis oli sügavale maasse maetud. Täiskasvanuna on ta pühendanud oma hiilgava teadlasekarjääri selle mõistatuse lahendamisele, mis tol saatuslikul päeval alguse sai: miks oli teadmata päritolu titaanlik robot tükkide kaupa üle maailma laiali maetud? Aastatepikkune uurimine on andnud intrigeerivaid vastuseid – ja tekitanud veelgi mõistatuslikumaid küsimusi. Aga tõde on lähemal kui eales varem, kui Maale materialiseerub uus, esimesest massiivsem robot ja oma surmarelvad käiku laseb.
Pea külmkapis
Jaak Herbst
Naljaga pooleks võiks mõelda, et autoril on mingi teema külmkapiga. Ja öösiti külmkapi juurde minekuga. Reaktori debüüt oli ca pool aastat tagasi seotud külmkapis olnud paharetiga... Aga see pole hetkel tegelikult oluline. Tore on tõdeda, et Herbstil jutt jookseb. Natuke sihuke muhe, kiiksuga pajatus tüübist, kellel on naiseks deemon ja kes leiab öösel külmkappi õlut otsima minnes sealt inimese pea. Ja sellest, mis siis edasi tuli.
Eks ta natuke selline absurdihõnguline ole. Et kui lugeja otsib „suurt ja keerukat lugu“ või „vilgast, tegevusest pakatavat seiklusjuttu“ või „sügavmõttelist mõlgutust“ või midagi iganes, siis vahest ehk pole see jutt päris see asi.
Pea külmkapis
Jaak Herbst
Mees ärkab öösel üles ja mõtleb, korraks, kas edasi lamada ... või käia kesköisel näksimistuuril külmkapi juures. Otsustab end üles ajada ja külmiku juurde minna. Ja kui ta avab selle, leiab ta seest – otsast raiutud pea. No millega on naine nüüd hakkama saanud...
Paraja absurdimaiguga tekst, koomilise maiguga. On näha, et eelkõige on tegemist ühe huvitava groteskse idee väljakirjutusega – külmikus on pea, mis saab edasi.
„Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas?“ oli Siimu esimene mõte, kui ta ehmatusest toibus. Tema viimases mälestuses segunesid AI2050 konverentsilt lennujaama saabumine ja mõtted kodusest voodist, kui ta SelfDriverit tellis.
Jah, mugavas maapinnasõidukis istus ta siiamaani, kuid see ei liikunud kuhugi – masina oli peatanud juhuslik teeäärne puu.
Kui Siim juhtunu üle juurelda üritas, tajus ta äkki, kui kahtlaselt vaikne tema peas on. Ta püüdis keskserveriga ühendust saada – täielik vaikus. Alles mõni päev tagasi konverentsil oli ta koos kolleeg Andresega kohalikku 9G võrgutehnoloogiat kiitnud. Nende eduloo osaks sai AIU moodulite istutamine otse kasutajate ajudesse. Nii oli rahvas pidevalt kogu maailma infoga kursis.
On raske leida paradiislikumat paika kui see, mis asub kahe Rio Xingu poolt Rio Araguaiasse voolava jõekese vahelisel alal. Nood veenired on vist päriselt nimetud. Et kohaliku suguharu põhielanikkond pole ühtegi teise veekogu olemasolust teadlik, nimetatakse jõekesi lihtsalt veeks. Sama sõna on hea ka veel sülje, hommikuse sügiskaste ning igapäevase vihma tähistamiseks. Kummalistel asjaoludel käib silmavett märkiva sõna juurde veel oluline täiendus ning tulemus – suur vesi – vihjab millelegi tõeliselt tähtsale.
Jõekeste toiteveed veerevad alla kohalikke mastaape silmas pidades küllaltki oluliselt kõrgendikult. Lähikonnas on arvukalt väiksemaid ning suuremaid uurdeid. Üksikud neist on väärt isegi koopa nime kandma. Ühest taolisest vaarub parajasti välja kari kohalikke looduse isandaid. Emandaid nende hulgas igatahes pole.
