Peatoimetaja veerg tuleb seekord lühike, sest... Kuigi, üldiselt kui ma teksti sellise avaldusega sisse juhatan, siis seepeale lähevad kõik tšakrad korraga lahti ning heietan tund aega mingitel jaburatel teemadel. Igastahes, hoolimata sellest, et nõrkenud peatoimetaja on viimase nädala aja jooksul pidanud kolima (Viljandisse!) ja asunud uuel töökohal tööle (Sakala!), siis Reaktori oktoobrikuine number on kuidagi pooljuhuslikult valmis saanud. Vabandan ette kõigi lugejate ees, kellel see kaas tekitab samasuguseid vastakaid tundeid ja külmavärinaid nagu minul; kinnitan, et selline valik oli täielikult sihilik.
Me tunneme Liisit esmajoones luuletajana, kuid tema panus kirjanduses on laiem, ta on kirjutanud ka proosat ja arvustusi, toimetanud ning eestindanud rohkem kui 60 erinevat teost.
2019. aasta suvel külastasid Dublinis toimunud Worldconi eesti ulmikud Kristjan-Jaak Rätsep, Taavi Kalju, Margus Makke ja Andreas Oja. Eelmises Reaktoris saime juba kaasa elada Rätsepa isiklikele reisimuljetele. Nüüd uurime kõigilt, mida kohapeal nähti ja kuuldi.
1909. aasta kunstniku nägemus edmontosaurusest on võluvalt naiivne.
KUU ULMEFILM: "Muumia" (1. september)
"Muumia" on USA 1999. aasta õudusseiklusfilm, mis lõdvalt põhineb 1932. aasta samanimelisel filmil Boris Karloffiga peaosas.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Seekord heidame pilgu värvikirevale madinakoomiksile Skullkickers (“kolbakolkijad”).
Skullkickers ilmus 2011-2015 paberil ning aasta pärast alustamist hakkasid autorid seda lehekülg-haaval ka veebi riputama. Tänaseks on lugu läbi ja kõik osad
On vihmane sügispäev. Keset Lahemaa metsa Koolimäel seisab endine koolimaja, puitpits ja avarad aknad sombuses männikus. Puude vahelt keerab maja ette üksteise järel hulk autosid, kust valgub välja inimesi igas vanuses, erinevatest Eesti nurkadest. Neid kõiki ühendab üks, mis on nad täna siia toonud.
Veiko Belials on liikunud käesoleva antoloogiaga varasemast Strugatskite „Keskpäeva maailma“ üleüldiselt siiski optimistlikust toonist ning „Me armastame maad“-antoloogiatele omastest eneseohverduslikust kangelaslikkusest mõnevõrra teise, lohutumasse äärmusse. Ehk siis koostanud seekord antoloogia kõiges inimestes leiduvast halvast.
„USA meteoroloog Scott Stevens leiab, et augusti lõpul üle tuhande inimelu nõudnud orkaan Katrina oli inimeste loodud ilmarelv.
Stevensi ütleb intervjuus ajalehele Postregister, et NSV Liit töötas 1960.-1970. aastatel välja salajase ilmarelva ning jõudis seda ka mitu korda USA vastu kasutada.
Kuigi Venemaa pole säärase vahendi olemasolu kunagi tunnistanud, väidab Stevens, et Moskva jõudis ilmarelva müüa vähemalt 10 riigile ja organisatsioonile.
Juhtus nii, et Postimehe kultuurilisa AK avaldas minu kirjutatud arvustuse Jans & Tänav ühistööna valminud romaanile „Kosmose pikk vari“. Sellega saab tutvuda siin: https://leht.postimees.ee/6799394/eesti-ulme-koige-kosmilisem-teos.
90ndad olid maagiline aeg, vähemalt mis FPSidesse puutub. Keegi ei ajanud veel realismi taga, vaid enamjaolt tegeleti action-filmidest inspireeritud süüdimatu kõmmutamisega. Žanri laiemaid võimalusi nähti kindlasti juba toona, aga tempokas märul oli siiski esmajärguline.
Ulmestaar: Toomas Krips
Selle kuu ulmestaariks on meil Toomas Krips. Enda kohta kirjutab ta nii: vanus 31, ametilt postdokk, paiknen hetkel teist kuud Saksamaal. Praegu on selline sisseelamisaeg, katsun fritsudega elama õppida. Erialaks on arvutiteadus, täpsemini krüptograafia. Ulme juurde sattusin tänu oma isale, kes loeb ka väga palju ulmet, kust see laps ikka oma laulud võtab. Ma olen ulmet ikka üsna päris maast-madalast lugenud, täpset alguspunkti ei mäletagi, aga päris palju raamatuid söötis isa ette.
1. Mida praegu loed?
Ausalt ütelda praegu käsilolevad asjad ei olegi ulme.
Tulevase maailma pale
H. G. Wells
Inglise ulmeklassiku ja ühiskondliku mõtleja ning visionääri Herbert George Wellsi (1866–1946) nimi ei vaja tutvustamist, eesti keeles on ilmunud tema olulisemad ulmeraamatud nagu «Ajamasin», «Maailmade sõda», «Nähtamatu» ja «Doktor Moreau’ saar» ning mitmeid ajaloo- ja poliitikaalaseid ülevaateid ja esseekogumikke, viimati Loomingu Raamatukogus 2017.
Meelis Looveer
Lugu, mis jaotatud mitmeks lühikeseks "peatükiks", igal "peatükil" inimese nimi. Lugu algab Taaniel Kase nahas, kes ärkab seotuna voodi külge. Tema juures on keegi doktor Magnus Anderson. Ent Taaniel mäletab oma nime olevat Jakob Danhammer.
Sel korral jääb minust lugemata ja arvustamata Diana Ostrati „Lugusid Tulipunaselt Maalt. Esimesel Väraval“. Ma püüdsin.
Sepavasar kõmises sünges koopas, kajades avaratelt seintelt vastu ja lauldes meistri kõrvadele tumedat laulu. Ääsi valgus loitles lühikese ja jässaka mehe pingul musklitel. Ta käsi tõusis ja langes ühtlases rütmis, sidudes iga löögiga aina enam energiat kuuma metalli hingesügavustesse.
Külaline vaatas üle jääraku serva alla. Nõlv oli järsk, kuid Külaline teadis, et ei tohi kõhelda, sest sellel kohal oli teda näha. Ta ise ei näinud kedagi. Võib-olla pidanuks jooksma täitsa jääraku tippu välja, sealt olnuks lihtsam sisse saada ja ta olnuks rohkem varjatud. Aga nii pidanuks ta suure ringi tegema, külje pealt jäärakusse laskumine hoidis aega kokku.
Kosmose ääretus vaikuses polnud nende hirmukarjeid kuulda. Aga enne veel, kui hirmukarjed üle nende huulte rullusid, polnud kuulda ka lähenevaid rakette – üleüldse ei osanud mitte keegi ega miski ette ennustada lähenevat katastroofi.
„Tänane öö on viimane. Hommikul lakkan ma olemast. Ühel viisil või teisel, see ei omagi tähtsust. Oluline saab siia kirja pandud. Teie, kes te need read leiate – kõik, mis siin kirjas, on tõsi ja kui te midagi ette ei võta, saab see olema teie tulevik.” Kõhn, harvade pulstunud juuste ja rinnuni ulatuva habemega mees ajas oma küürus ja pikast istumisest kange selja sirgu.
„Oi, kui armas!“ heldis Ats ja võttis kiisupoja sülle. „Kudi-kudi-kudi!“ Ta kõditas karvakera lõua alt. Loomake piiksus õnnetult näuguda ja ronis kribinal-krabinal noormehe õlale. Helina ja Ats naersid.
„Näe, võttis su juba omaks! Mul on nii hea meel, et ta endale kodu leidis.
Vihma kallas. Oktoobrikuu rõskes pimeduses joonistasid tänavalaternad häguseid laike süsimustal, lehepurusel asfaldil, kumasid aiapostidelt ja juba peaaegu raagus puude kohrutanud koorel, vilkusid lompidel ja tekitasid vaevumärgatavaid, hootises tuules mänglevaid varje nukralt maadligi kössitavate eramute seintel.
Ent sel saatuslikul päeval ei kuulutanud jumala pasunad taevast saabuvat maailmalõppu. Päike ei muutunud süsimustaks tumedaid päikesepurskeid tegevaks täheks ning polnud ka mingeid orkaane ega tsunamisid Briti Kolumbia külmunud kallastele laksumas. See oli hommik nagu iga teine sellel rõõmsal maal nimega Ameerika.
