Tere, head lugejad!
Ütled „Toxic Avenger“ ja mõtled Troma. Ütled „Troma“ ja mõtled „Lloyd Kaufman“. Jah, Troma Entertainmenti taga on kaks meest, Lloydile lisaks ka põhikohaga produtsent Michael Herz, aga esindusnäoks ja hääletoruks on stuudiol Lloyd.
Kaufman on sündinud 30. detsembril 1945 aastal New Yorgis ja kui oleks läinud plaanitult, oleks mehest saanud Yale'i kraadiga sotsiaaltöötaja. Sõbrad vedasid ta aga kinokunsti manu ja sellele kutsele on mees jäänud truuks senini. Huvitava kokkusattumusena siirdus Lloyd pärast kooli lõpetamist tööle Cannon Filmsi stuudiosse, seda siis seitsmekümnendate alguses, enne Golan-Globuse aega. Huvitava selles mõttes, et mulle endale paistab nende kahe stuudio (edu)lugudes teatav paralleel, aga sellest veidi hiljem.
*Everina Maxwell: Winter’s Orbit. 432 lk.
Tor Books. New York 2021.
Sissejuhatus
Galaktikaimpeeriumid on ulmekirjanduses üsna tuntud teema, mille tegi maailmakuulsaks mõistagi Isaac Asimovi «Asumi»-sari, millest sai omakorda inspiratsiooni George Lucas oma «Tähesõdade»-saaga kurja Galaktikaimpeeriumi loomiseks. Kummalisel kombel ei ole ulmekirjanduse Kuldajast (1940ndad), varasemast pulp- (1930ndad) ja protoulme (–1930) ega hilisklassika perioodist (1950–1970ndad) peale «Asumi»-lugude tegelikult kuigi palju näiteid otseselt galaktikaimpeeriumidest rääkivatest teostest, mõnedes tekstides on üle-galaktikaline tsivilisatsioon või suur riiklik moodustis küll tegevuse taustaks, aga eriti seda teemat ei lahata.
ESIMENE ULMEFILM: „Lõputu küünlapäev" (2. veebruar, küünlapäev)
Filmi, mille peategelane jääb kinni 2. veebruari ning peab seda jälle ja jälle läbi elama, olete loodetavasti näinud, mina ei ole ja mul on sellest kahju. Lugege, kuidas kahekümne viie tuhande elanikuga Woodstock pandi 86 päevaks kinni, mis kohas mingeid stseene filmiti ja et kohvik Tip Top, mis rajati otse filmi tarbeks ja oli mõeldud ajutisena, pidigi suure nõudluse tõttu edasi tegutsema. Kas olete mõelnud, kui kaua peategelane pidi ajasilmuses kinni istuma? Siit saate teada. Metsümiseja pole küll kiskja, aga hammustas peaosatäitjat Bill Murrayt kaks korda läbi kinnaste. Murray läks vana sõbra režissöör Harold Ramisega nii tülli, et nad ei rääkinud teineteisega kakskümmend aastat.
1769. aastal esitles Ungari leiutaja Johann Wolfgang Ritter von Kempelen de Pázmánd Habsburgide õukonnas oma imetabast leiutist – malet mängivad masinat. Masin kujutas endast laua taga istuvat elusuurust türklaserõivais nukku, kes suutis käega laual malenuppe liigutada. Leidur demonstreeris lahkelt nii enne kui pärast mängu ka masina sisemust, kus paistis ainult hammasrattaid ja muid vidinaid. Tegelikult peitus masina sees inimene, aga ta oli oskuslikult peeglite süsteemi ja vaheseinte taha ära peidetud. Türklaseks ristitud ja vastaseid hõlpsalt võitev malemasin tegi leiutaja hoobilt kuulsaks üle Euroopa. Kempeleni Türklane tiirutas aastaid suure menuga Euroopas nii kroonitud peade õukondades kui ka vähema rahva seas.
Kempelen suri 1804. aastal. Türklane läks ettevõtliku Austria-Saksa leiduri Johann Nepomuk Mälzeli (kes maades, kus täpitähti ei kasutata, on tuntud Maelzeli nimekuju all) valdusse, kes andis show’le täiesti uue hingamise.
Viimastele kuudele kombekohaselt sattus mu lugemislauale jällegi just lühijuttude kogumik, seekord siis vene autori Svjatoslav Loginovi „Eikeegi ja ilma nimeta”, kus lisaks nimiloole veel üheksa erinevat vähem ja rohkem teadusulmet sisaldavat teksti läbi kirjaniku loomeelu. Lood on mõtlemapanevad ja ärgitavad lugejat rohkelt sisu analüüsima ning on kohati isegi liiga moraliseerivad – seega väga kerget meelelahutust antud raamatust otsida ei tasu. Kogumikus leidub ka lihtsamakoelisi tempokaid seiklusi, aga ka neid lugedes võib eneselegi ootamatult sattuda hoopis sügavamale sisekaemuse teele.
Esimesed paar vinjetti – „Rahalugu” ja „Kuidas hukkus Atlantis” – on pigem sellised väikesed suupisted ning edasiseks sissejuhatuseks täitsa omal kohal. Kolmas lugu „Habemeajaja” aga võtab tuurid juba täiesti korralikult ülesse ning viib lugeja kaema paarisaja aasta tagust arstiteadust koos kogu oma võikuse ja barbaarsusega.
Eks tegemist ole ühe trükisega, mis suutis kuulsust koguda ja kirgesid kütta juba enne ilmumist. Põhjus väga lihtne – hõigati raamat välja juba aastaid tagasi ning see, kui valuline ja vaevaline on selle ilmumine olnud, on omamoodi märgiline. Kas see venimine on ka raamatu nime põhjuseks ja esialgu oli sellel mõni teine nimi, on minusuguse kuldkalamäluga indiviidi jaoks siiski teadmata. Siiski ütleb Jüri Kallas ehk Ulmeguru kohe sissejuhatuses ära, et vaeva oli rohkem kui valu ning lõpuks on ka asja saanud. Üldjoontes mulle kogumik meeldis, aga kuna autorid, teemad ja ajastud olid julgelt läbisegi, siis midagi kokkuvõtvat on raske öelda. Seega, otse juttude juurde. Arvustused on kirjutatud väikese seedimisajaga pärast lugemist ning meeldejäänud emotsioonide, mitte niivõrd peentäpsuse pealt.
Ulmekogukond sai möödunud aastal tähistada 25 aasta möödumist Eesti Ulmeühingu asutamisest. Pean tunnistama, et ma ise olen ühingu tegemistega seotud ehk liige olnud vähem kui kümmekond aastat ja tõsisem ulmekirjanduse huvigi jääb pigem 15-20 aasta sisse. Jah, nooruspõlves sai kogu maakeeles pakutud ulmeriismed läbi töötatud, aga võtsin neid ette kui põnevaid lugusid teiste seiklus- ja krimijuttude seas, mitte teadlikust ulmehuvist. Seetõttu olin keskmiselt elevil, kui mulle pakuti koostajate poolt lugeda mahukat (520 lk) artiklikogumikku „Fändomi sünd”, sest soovisin teada, kuidas on teised ulmefännid sirgunud ja millised olid tingimused siis ja on praegu.
Kogumiku alapealkiri „Artikleid ulmekirjandusest” paneb põhimõtteliselt raamid lugeja jaoks paika. Mõistan koostajate soovi panna ühtekokku artikleid võimalikult laia spektriga nii teemade kui autorite osas.
“I had once thought the singularity would solve all our problems. Turns out it’s just a simple hack for a complicated problem.“ – Ken Liu, Seven Birthdays.
Võib-olla natukene vähem teatakse aga seda, et Ken Liu on ka ise väga viljakas autor, seda eriti lühijuttude ja lühiromaanide valdkonnas. Mõned anglo-ameerika kriitikud on julgenud teda nimetada isegi meie aja üheks suurimaks lühijutumeistriks ning jutud on toonud talle ka hulganisti auhindu.
Alustama peaks vast kõige tähtsamast: eesti keeles ilmus Stanisław Lemi viimane raamat 2005. aastal ja seegi oli kordustrükk. Nüüd siis uus ja värske Lemi tõlge. Tõtt-öelda tuli pauk n-ö luuavarrest, sest seni suuresti lasteraamatute kirjastajana tuntud Päike ja Pilv polnud küll kirjastus, kellelt oleks Lemi avaldamist oodanud. Ilmselt sai projekti algtõukeks Stanisław Lemi juubeliaasta, sest möödub ju 12. septembril sada aastat kuulsa poolaka sünnist.
Eesti keeles tänavu trükivalgust näinud „Robotite muinasjutud“ (Bajki robotów) ilmus originaalis esmakordselt 1964. aastal. Tegu on kirjaniku ühe kuulsaima sarjaga, õigemini küll osaga sellest, sest kogumiku lõpuosa kolmes jutus tegutsevad Trurl ja Klapaucius on tegevad ka kogumikus „Küberiaad“ (Cyberiada; 1965).
Mainitud fakt on tekitanud ka mõningast segadust – kas pidada neid jutte üheks sarjaks, või kaheks eraldi, aga haakuvaks sarjaks.
Ulmestaar Virge Ilves
Kes ma olen? Ma pole täna see, kes ma olin eile, kui tsiteerida klassikuid.
Olen neljakümne kuuendal ringil ümber Päikese ja pool oma elust kujundanud igapäevatööna kõike, mida saab trükkida. Kõige rohkem ilmselt raamatuid ja ajakirju.
Olen veider, uudishimulik, püsimatu ja sotsiaalselt kohmakas. Viimast püüan varjata huumoriga. Tihtipeale kujuneb see kohmakusest isegi piinlikumaks. Ilma kohvita hommikul käima ei lähe. Ja kui nalja ei saa, siis mina ei mängi.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loen vaheldumisi (vastavalt meeleolule) inglise koomiku Stephen Fry „Kreeka kangelasi“ ja Lemi „Robotite muinasjutte“. Esimeses on lühidalt ja humoorikalt kirja pandud Vana-Kreeka müütiliste kangelaste lood.
Õige valik
Helju Rebane
Helju Rebane (18.07.1948) on sündinud Tallinnas, koolis käinud Tartus; lõpetanud TRÜ matemaatikateaduskonna, olnud samas ülikoolis loogika õppejõud; lõpetanud Moskvas aspirantuuri ja töötanud seal arvutuskeskuses. Aastast 1985 on ta vabakutseline kirjanik.
Helju Rebase lühijutud on põneva intriigi ja ootamatu lõpuga. Luubi all on inimese psühholoogia keerdkäigud, altruism, egoism ja vastavate tegude tagajärjed. Tegelaste iseloomu avamisel on sageli abiks ulmelised olukorrad.
Lühiromaanis „Altrus“ on lustakalt, ent ka iroonia ja sarkasmiga kirjeldatud inimese olukorda ühiskonnas, kus leidub totalitaristlikke jooni.
Helju Rebase loomingut on avaldatud Venemaal, Belgias, Hollandis, Iisraelis, Kanadas; mitmetes antoloogiates (ka koos vendade Strugatskite, V. Pelevini ja M.
Manfred Kalmsten – „Lohe neelas alla päikse…“
Autoril on mingi teema lohedega. Selline on esimene mõte.
Lugemise käigus selgub, et pealkiri on üksjagu eksitav. Tekib natuke sihuke ebamugav analoog ajakirjanduslike pealkirjadega, millel moodsal ajal näikse olevat esmajoones kliki kättesaamise funktsioon, mitte järgneva kohta sisulise info andmine. Olgu, jutu läbimise järgselt arvan, et saan pealkirja tähendusest paremini aru ja see omandab nö uuel ringil märksa sisukama meki.
Seesinane on üks täitsa elus lugu mu meelest. Tasapisi tekib avastamisrõõmu ja puudub infotambina lugeja ninapidi sisse toppimine „sellesse, mis oli ja mis tingis meie kõigi ühise siiakohta jõudmise, kus nüüd oleme.“ Ei taha päriselt sisu reeta, sest mu meelest on see jupikaupa lugemise käigus avastamise rõõm väärtus omaette.
Kas teate, mis eriline sündmus oli 31. märtsil? Jutuvõistluse tähtaeg! Nii palju ängi, lootust ja lootusetust, mis kõik kontsentreerusid ühesse kalendripäeva. Kui ma oleks mingi tunde- või energiavampiir või tume jumal, kes toituks teiste inimeste kirgedest, ihadest ja lootustest, oh, oleks mul siis alles… oleks mul siis alles... oh, ei. See juhtus jälle. Ma tundsin seda taas. Ma tundsin seda ka eelmisel kuul. Ma hakkasin kirjutama, aga see, mida ma kirjutasin, polnud see, mida ma tegelikkuses kuulen ja tegelikkuses tajun. See polnud mina. Tähendab, muidugi kirjutasid minu sõrmed, oli ka minu enda mõtteist läbi tulvav sõnade vool. Kuid see polnud… päris.
Näed, jälle. Kolmikpunktid, mida ei kõnele mitte mina, ei kõnele mu enese olemus, vaid mingi automaat, halva harjumuse kuiv enesekordus. Minus pääseb võidule tuim robot. See võib näida jaburana, aga… mul on tunne, et ma olen filosoofiline zombi.
“Oh, lõpuks ometi üks mõistlik naisterahvas!” Carolina oli ajamasinat peos hoidnud vaid viis minutit, enne kui too esimest korda oma hääle kuuldavale tõi, valides üllatavalt just selle lause.
Naine keerutas eset mõtlikult oma peos, otsides kõlarit, kust hääl kostnud oli. Varsti leidiski ta selle nutikella meenutava seadme ülemiselt äärelt.
“Mis sa sellega mõtled, et “lõpuks ometi,” uuris ta. “Kas tänapäeval tervitusest ei alustatagi?”
Masin lasi kuuldavale pisut tüdinud ohke. “Ja-jah. Tere, mina olen Onyx 2.0, sinu uue ajamasina TI. Kas nii kõlbab või?”
Carolina noogutas automaatselt, enne kui mõistis, et suhtluspartner teda ei näe. “See on tõesti palju parem. Nii et mida sa siis oma avalausega silmas pidasid?”
Seadme hääl kostus keskealise naisterahva omana ning tundus pärast pisukest harjumist üsnagi meeldiv.
“Kappi tagasi! Kohe!” käsutas võlur. Ta ei vaevunud üle õla vaatama, talle piisas õlitamata hingede kääksatusest ja lohisevatest sammudest, et taibata, kellega tegu. Zombi jäi seisma, aga kappi tagasi ei läinud.
“Möö-öörr…”
Võlur viskas klaaskuulile rätiku peale ja pöördus vaatama. Zombi põrnitses põrandat ja kõigutas ripakil käsi. Siis kõndis ta toast välja. See oli ennekuulmatu! Käsi puusas, tippis võlur talle järele. Zombi oli selle aja peale juba välisukse juures.
“Tule tagasi! Koht!” hõikas võlur ja lisas sammu, sest sõnakuulmatu alluv raputas lukus ukse hingedelt, asetas selle kenasti vastu seina ja taarus õue. Kuu paistis, ööritsikad siristasid. Varsti kostus kaevu poolt plartsatus. Võlur niuksatas haledalt ja kiirustas oma kõigi asjade kirstu juurde vajalikku riista ehk pika nööriga varustatud laibakonksu hankima ning suundus seejärel kaevule õngitsema.
Tõlkinud Priit Öövel
Avasin kingituse. Mis jamps see veel oli? „Oo, vau, aitäh vanaisa!“ Ta kohendas prille ja ütles: „See on HAM-raadio, amatöörraadio, poja. Mul endal oli nooruses samasugune. Sellel on sajamiiline tööraadius, nii et saad rääkida inimestega kõikjal Fairviews. Päriselt rääkida, mitte sõnumeid või e-maile saata, nagu te tänapäeval teete. Sa võid isegi mu vana litsentsi ja kutsungit kasutada.“
Jah, nagu ma seda kunagi teeksingi. „Tundub lahe, vanaisa!“
„Paneme selle koos üles.“
„ah, okei, lahe!“
Kahe tunni jooksul, mil ta aparaati üles seadis, õpetas ta mind sellega ümber käima ja rääkis lugusid teiste HAM-ide kohta, keda oli aastate jooksul kohanud. Ta lülitas raadio sisse ja sai ühenduse mingi pahurahäälse Fairview tüübiga.
Uhkus
.jpg)
Isa Augustus võttis kannu pliidilt ja valas kuuma vee kruusi. Õues möllas raju, kuid toas, küünlavalgel, sooja pliidi ääres, oli hubane ja soe. Ta toetas tassikese väikesele lauale, solgutas mõtlikult seal väikest teepakikest ning vajus siis aeglaselt tugitooli. Leib ja tee, see oli tema ainuke mokatäis täna õhtul. Vähenõudlik nagu ta oli, põgenenud ilmaelu eest siia mahajäetud saarele, nautis ta täiega vaikust ja üksindust.
"Mjäuuu." Must kass tuli tuppa, jooksis saba püsti peremehe juurde, hüppas talle sülle ja hakkas nurruma.
"No kõtt-kõtt, Kuradike!" tõrjus püha isa leebelt kassi sülest. "Mine-mine vaata - kitsepiima panin sulle!"
Kass läks sooja pliidi äärse nuuskima. Sinna, kus oli tema toidukauss.
Kuradisaar oli vaid viieteistkümnehektariline laiuke, mandrist kolme miili kaugusel.
„Kuhu edasi?” Oliver teeb samuti enda ümber paar tiiru ning jääb minu ja Kokaiina vahel seistes meiega pilke vahetama, sügavad pruunid silmad täis vaid nõutust.
„Põhimõtteliselt,” sõnab Kokaiina peale vaid mõne minuti jooksul kaardi silmitsemist, „raudtee kõrvalt edasi, sealt tuleb tunnel ja sealt saabki.”
Ma võtan tänavalt koti üles ja me
kõnnime tagasi raudtee äärde. Rong on ikka veel seal, kuid uksed on kinni ja
tuled ei põle. Kaugemal on betoontunneli valgustuse kuma ja kõrge tara, kuid
silm sellest edasi ei seleta.
„Lähme siis.” Oliveri ninaots ja põsed on punased. Ta hakkab ees rutakalt marssima, meil ei jää muud üle, kui talle järgneda.
„Vaata, see mees oli rongis.” Meist natuke eespool, hästi tee ääres jalutab rahulikult vanamees nahkmantli ja soniga, rullikeeratud ajaleht käes. Kokaiina viipab entusiastlikult tema poole.
Lugu pärineb Kirjastus Fantaasia poolt avaldatud jutukogust „Suits ja peeglid“
Collection copyright © 1998 by Neil Gaiman
Tõlkija Sash Uusjärv, © 2021
Benjamin Lassiter oli vältimatult jõudmas järeldusele, et naisterahvas, kes oli kirjutanud raamatu tema seljakotis ‒ „Jalgsimatkad Briti rannikul“ –, polnud kunagi käinud ühelgi jalgsimatkal ja poleks Briti rannikut ära tundnud isegi siis, kui see oleks tema magamistuppa sisse tantsinud, paraadorkester sabas, ja laulnud valju selge häälega: „Ma olen Briti rannik,“ ise end kazoo’l saates.
Benjamin oli tema nõuannetest juhindunud nüüd juba viis päeva ja kui rakkus jalad ja peavalu välja arvata, polnud tal suurt midagi ette näidata.
