November on vääramatult oma kaleda lõpuni veerenud ja sellega koos saabub lisaks külmadele ilmadele ka järjekordne ahjusoe Reaktor. Jätan endale ülbuse värsket numbrit nimetada kadrikuiseks ulmeajakirjaks ja tuletan kõigile noormeestele ja ka soliidsematele ulmemorskadele meelde, et Eesti rahvakalendri järgi käidi novembris tütarlastel kosjas. November pole veel läbi, nii et veel pole hilja!
Seekordses numbris on lugemist üsna priskelt - eelkõige on mul hea meel lugejatele esitleda Lew R. Bergi uut lühiromaani "Kombinatsioon kolme kaardiga". See lugu on avaldatud Bergi lese Irene nõusolekul ning avaldamiskõlbulikuks nokkis selle traditsiooniliselt Veiko Belials. Aitäh kõigile, kes aitasid selle projekti teoks teha!
Samuti on meil teile pakkuda R. K.
William Henry Pratt kõlab nagu ühe ontliku inglise härrasmehe nimi - pudupoodnik või arveametnik, kui peaks mingi ameti pakkuma. 23. novembril 1887. aastal sündinud William loobus aga hoopiski potentsiaalsest diplomaadiametist, sõitis 1909. aastal Kanadasse ja üritas seal teatrilaval läbilööki. Muuhulgas tähendas see ka oma nime muutmist ja täpselt fikseerimata ajahetkel sai härra Prattist Boris Karloff.
Kas Singulaarsuse saavutamine võib hävitada inimkonna? Fermi paradoksi ühe lahendusena on pakutud „suure filtri”, teooriat ehk inimkond jõuab ise enda hävitamisele, näiteks läbi AI (tehisaru). Ulmekirjanikud on sellest tehisjumalast ja temapoolsetest inimkonnale põhjustatavatest vaevustest kirjutanud päris palju.
See kirjutis on jätkuks arutelule, mis sai alguse kusagil kevadel ulmelistis toimunud vaidlusest ulme maine üle. Sellele järgnes Veiko Belialsi kirjutis Reaktoris, mis ärgitas arvamust avaldama. Tõenäoliselt on selle teema juured veel kaugemal.
Juba teist aastat toimus Liivimaa pealinnas Riias lauamängumess Balticon, mis tõi taas kord kokku tuhatkond fänni nii Baltikumist kui kaugemalt. Kahepäevase ürituse käigus said huvilised tutvuda mitmete lauamängukirjastuste toodanguga, kuulata ettekandeid, värvida miniatuure ning loomulikult mängida, mängida, mängida...
Alustame uut postituste sarja, milles vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Novembrinumbris heidame pilgu veebikoomiksile “False Positive” ehk “Valepositiivne”.
Järgnev arvustus sisaldab
ohtralt spoilereid ja roppuseid. Edasi lugemine ainult omal vastutusel!
Siim Veskimees on Eesti üks viljakamaid ulmekirjanikke. Nüüdseks avaldatud 15 romaani ja 11 lühiromaani annavad tõesti põhjust sedaviisi arvata, lisaks ka terve hunnik jutustusi, mis avaldatud erinevates kogumikes ja antoloogiates.
Leida
Meelis Ivanov
Loodusloomuuseumi töötajale Leidale ütleb kolleeg, taksidermist Lasse, et tal on lõpuks valminud oma lemmiklooma hundi topis. Mees läheb linna tähistama ja kuskil n ja n+1 õlle vahel saab ta ehmunud telefonikõne.
Ma alles eelmises karvustuses kirjutasin, kuidas mul tuleb lugedes ja pärast karvustades võidelda kiiremate lugejate muljetega. Seekord oli siis kaks juttu, mis said kõvasti rohkem kiita, kui ülejäänud oktoobrinumbri lood kokku. Ka võiks mainida silmanurgast nähtud hindeid Ulmekirjanduse BAASis, eriti Kriku-nimelise kiusupunni lahmivat ärapanemist, aga need ma unustasin sel hetkel, kui nägin... Wõrgumüra lihtsalt.
Soojad veepiisad. Justnagu troopiline vihm. Laskusid ladinal Miikaeli turjale. Silusid sassis juuksekarvad sirgeks. Uhtusid higi kehalt. Niisutasid nahka. Värkendasid kui kuivanud lille. Kleepisid nooruse esimesed karvad rinnale. Nõrisesid alla kätelt ja kürvalt. Uhtudes maha seebi ja sogase vee. Hommikuduši aal.
Tõlkinud Talvike Mändla
Suvu ootab 80,6% ajast. Ta on ootamises üsna osav.
Mõnikord leiab ta kuuekohaliste numbrite vähima ühisnimetaja. Kauaks sellest
aga ei piisa. Mõnikord kõrvutab ta seitsme aasta keskkoolimaadluse statistikat
ja järjestab sportlasi erinevate tunnuste alusel: tähestikuliselt, suurimast
vigastuste arvust vähimani, korduvate vokaalide arvu järgi nende nimedes.
Lemmy Maracca istus kosmodroomi tööliste baaris ning rüüpas vähehaaval veini. Massiivne nikerdatud sõrmus ta parema käe keskmises sõrmes (kaugelt näha, et odav kraam) klõbises kannatamatult vastu pokaali. Lühikesest soengust hoolimata vajasid ta heledad juuksed hädasti kammi. Ja ega seepki poleks paha teinud.
Mulle aitab! Lähen uputan end sohu!
Lanal oli kõigest kõrini.
Ma lähen! Vot lähen jah!
Aga ta kartis, et olles pärale jõudnud, ei saa ta sellega jälle hakkama.
