Ma olen põhimõtteliselt aasta otsa oodanud, et ma võiksin rõõmust särades teatada, et: “Sugukuine Reaktor on lõpuks valmis saanud!”, nii et olgu siis kõigile teada antud, et sugukuine Reaktor on tõepoolest lõpuks ometi valmis saanud ja mul hing kohe kergem & helgem. Edaspidi algab ainult allakäik ja regress, sest juuni saab olema piimakuu ja sellega ongi rahvapäraste kuunimetuste ring täis.
1. Kõik lugejad ei pruugi teada, et mis asi on podcast või eesti keeles taskuhääling. Rääkige oma projektist lähemalt – millega tegu? Kuidas ühe podcasti valmistamine välja näeb ja kaua aega võtab?
Muuhulgas olengi ma eesmärgiks võtnud podcastide üldise tutvustamise üldsusele sest mulle tundub, et nende levik ja inimeste teadlikkus nendest võiks olla suurem.
Hoiatus: järgnev artikkel sisaldab spoilereid. Edasi lugeda üksnes omal vastutusel!
Teadmiseks: väljendan artiklis läbivalt oma isiklikke seisukohti ja subjektiivseid hinnanguid – nii tulebki nendesse suhtuda.
Esimeses artiklis 2019.
Igal aastal (alates 2013.) peetakse Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalil maha ka lühifilmide poolfinaal Melies d’Argent (Hõbedane Melies) auhinnale ning õigusele minna finaali püüdma Melies d’Or (Kuldne Melies) tiitlit. Nagu igal aastal, astus võistlustulle 4 linateost ning kvaliteet kõikus seinast-seina. Žüriisse kuulusid Marta Balaga, Daniel Cohen ja Urmas Eero Liiv.
Vaadates Iron Sky esilinastust suurelt ekraanilt HÕFFil aastal 2012, olid minu ootused mitte just kõige kõrgemad, kuid teatud määral ikka, kuna tegu oli potentsiaalse kultusfilmiga, millele andsid B-filmi maigu juurde õrnalt skandaalne stsenaarium ning eksklusiivne teemakäsitlus. Teine osa aga tõestas, et vaid skandaalsest stsenaariumist ei aita ning puhtalt jaburus filmi ei päästa.
Kirspuu on 3 Alutaguse lendoravat üksteise kukil, mis koosnevad põhiliselt üllatustest (ja mõned neist on ka väidetavalt meeldivad).
Kirspuu on lootusetult vana museaal, aga mingitel segastel põhjustel meie oma ajast.
Kirspuu on väike vedur, mis esialgsete arvutuste järgi peaks põhimõtteliselt suutma.
Raamatupede.
Paranev melomaan.
Halbade filmide kohalik ema.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Mul on igal ajahetkel pooleli vähemalt 5 raamatut. Praegu on valik Balzacits kuni Tsvetkovini. Üks kõikide aegade lemmikuid on Kivisildniku "Kutse", mis minu arust võiks olla Eesti uus rahvuseepos - oluliselt kergem lugeda ja siin riigis alati temaatiline.
Müütiline Inimkoi
Ühtaegu väga veider ja samas väga otsesõnaline tekst on jaotatud kaheks nii-öelda peatükiks.
Alustaks üldisemast. Mul pole midagi pseudonüümide vastu, ka arvan ma, et J. J. Metsavana poleks pidanud oma kiuslikele sõpradele ja õpetajatele järgi andma ning pseudonüümist loobuma.
Olgu alustuseks öeldud, et ma pean end jätkuvalt suhteliselt kehvakeseks lühijuttude lugejaks. Aastate jooksul olen ma lugenud ilmselt oluliselt enam juttude arvustusi kui jutte endid, sest suuremalt jaolt loen ma omast vabast ajast ikkagi asju, mille lugemist ma naudin ja enamasti on need romaanid. Isegi näiteks kultusantoloogiatest „Lilled Algernonile“ ja „Diogenese latern“ on mul enamik lugudest lugemata.
Wycliffe Welli kõrtsihoonest välja astudes rabas kuumalaine meid jälle jalust. Keegi oleks nagu suure fööniga tulist õhku näkku puhunud. See oli siinkandis tavapärane. Puu all külitas paar-kolm aborigeeni, kelle loiud silmad meist aeglaselt üle libisesid, näitamata vähimatki märki, et nad oleksid meid tegelikult näinud. Ka see oli siinkandis tavapärane.
Kogu planeet oli mässitud seitsmesse eri koostisega atmosfäärikihti ning iga kord, kui kapsel ületas järjekordse sellise piiri, kerkis okse kurku. Ekraanidelt vilksatasid mööda pilved ning nende tagant paistis planeedi levinuim pinnavorm - hiiglaslik punane kõrb. Oleksin tahtnud seda põhjalikumalt silmitseda, aga pildi pidev värin tekitas minus uusi iiveldushooge.
Siin ma nüüd olen – kaugel Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres. Täiesti üksi mahajäetud külas. Kunagi oli siin kalatöötlemistehas, aga kui see möödunud sajandi kaheksakümnendatel tegevuse lõpetas, kolis kõik see rahvas minema ja nüüd elab külas inimesi ainult suviti. Talvel on tee läbimatu, sest pole ju mõtet seda lahti hoida, kui siin kedagi ei ela.
Oliver vaatas 408 km kõrguselt ISS-i vaatluskuplist välja. Helesinine pilvedesse mässitud üüratu maakera helendas tema ees. Planeet täitis pea kogu tema vaatevälja. Kui välja jätta kosmosejaama tasane, kuid pidev ümin, oli ümberringi vaikne. Teised juba magasid, ainult Oliver oli veel magamaminekut pisut edasi lükanud, et veel ja veel endasse imeda koduplaneedi ilu.
Öised lõhnad haarasid teda enda embusesse. Niiske sammal, hapukasmagus; puukoore kuiv, mõrkjas aroom, mis kandis endas omakorda sellest möödunud olevuste lõhnajälgi: jänes, paar päeva vana. Salk metssigu, peaaegu hääbunud ja nüüdseks juba siit kaugel.
See mets oli iidne. Hunt tundis seda. Ei, tea teadis seda.
Tere, Taavet!
Loodan, et sul läheb hästi. Veelgi enam loodan, et minu kiri jõuab sinuni. Ma pean kellelegi kõigest sellest kirjutama, mida ma siin läbi olen elanud, see on lihtsalt liiga veider, et sellest mitte mingit märki maha jätta. Ma tean, et sa oled pikalt ajalugu, rahvuspärimusi ja üleloomulikku uurinud.
Tagalatehnik Tikuta ja ülem Haiku avasid tagalaroomuki lüüsides kiivriventiile ning kopsisid üksteise võidu mundritelt lund maha. Kuigi kaht roomukit lahutas vaevalt mõnikümmend sammu ja pajukiringilt naasev laopealik Karilatsi kahlas otse nende ees, kogunes vöökõrgustest hangedest läbiminekul üksjagu ka varustusele.
