Head Reaktori lugejad!
Oktoober oma kirjude sügislehtedega on lõpule jõudmas ja algamas sünge kooljakuu. Tänasel Halloween’i õhtul jõuab lugejateni uus Reaktori number, ühtlasi tähistab meie ajakiri oma viieteistkümnendat sünnipäeva.
Käesolevast Reaktori numbrist võib leida värskeid lugusid, valikuna just halloweeni võtmes, Manfred Kalmstenilt, Lüüli Suukilt, Tim Hornetilt ja Manjanalt, õudsema lõõgastusena lugu Brita Siimonilt. Samuti sisaldab uus Reaktor Amanda Orava reisikirja Soomes toimunud Närconilt ja Traconilt, intervjuud „Tumedate tundide” läbiviija Priit Ööveliga ja palju muud huvitavat.
Head lugemist ja ärge unustage, et 13. novembril toimub Tartu Kirjanduse Majas Reaktori juubelile pühendatud õhtu.
Kaane kujundas Marko Hirv.
Mina kuulsin „Reaktorist“ esimest korda, kui hakkasin ulmikutega lähemalt suhtlema. Selles mõttes on see kummaline, et olen terve elu Eestis ulmet fännanud ja lugenud kuid ajakirjast ei teadnud. Info levib pigem isikliku soovituse kaudu. Kindlasti on siin mõttekoht, kuidas jõuda rohkemate inimesteni. Samasuguseid kui mina on kindlasti veel. Ulmet loetakse ja armastatakse, kuid „Reaktorist“ ei pruugita olla teadlikud. Ajakirjal on minu meelest väga suur potentsiaal.
Mind tõsiselt rõõmustab, et ajakiri ilmub. Kuna tegemist on fännidelt fännidele tehtava asjaga, siis üldine tase on väga tugev. Suur osa koostajaid on ise kirjutajad, tõlkijaid või muud moodi valdkonnaga tihedalt seotud inimesed. Hea tase ei ole selles mõttes üllatav. Tugevad inimesed on koos. Samuti on töötuumikus IT taustaga inimesed, kes suudavad asja tehniliselt toimivana hoida.
Tänud tehtud töö eest.
Mis minu silmis tugevat imetlust väärib: need inimesed ei ole ära väsinud.
Minu suhe Reaktoriga sai alguse 2013. aastal, kui avaldasin Manjana poolt veetavas Ulmejutulaboris oma esimese ulmejutu „Ärkamine“. Ilmselt ei osanud ma toona arvata, et keegi seda peale minu ja paari juhusliku eksleja ka loeb. Ometi korjas Reaktori toimetus mind sealt üles ning lugu jõudis ajakirja veergudele. See esimene ametlikult avaldatud ulmejutt oli minusuguse algaja jaoks suur asi ja andis julgust kirjutamisega jätkata.
Edaspidi on Reaktoris ilmunud nii minu jutte, arvustusi ja intervjuusid. Üks meeldejäävamaid ettevõtmisi oli 2019. aastal tehtud intervjuu Briti lemmikkirjaniku Alastair Reynoldsiga. Eriti tore oli, et õnnestus kaasa aidata ka tema suurepärase jutu „Zima Blue“ eestindamisele, mis ilmus Reaktori 100. numbris.
Ennevanasti, kui ma esimest korda Reaktori toimetuses kaasa lõin, tegin posu retroteemalisi meeme-lendlehekesi, ikka selleks, et Reaktori sõnum laia ilma jõuaks. Lendlehed levisid mitmes kanalis, veebis ja raamatu vahel, mõni keelati isegi ära! Sünnipäeva puhul korjasin retromeemid jälle sahtlist välja ning monteerisin vanast materjalist paar uut ka. Pikka iga, Reaktor!
Neile, kes Tumedaid tunde elu sees pole kuulnud, võib meenutada, et Estconi müügilettidel olid tumedad ja ilusad T-särgid... Nali naljaks. Podcasti "Tumedad tunnid" ja Priit Öövli tegemisi kajastas "Reaktor" viimati kuus aastat tagasi https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-priit-oovel-raagib-tumedatest-tundidest. Priit Öövel, kuidas vahepeal läinud?
Tänan küsimast. Endalgi oli huvitav seda vana artiklit lugeda. Nii mõndagi on muutunud, näiteks laste ja kasside arv. Samuti teatrite arv milles kaastegev olen. Lisandunud on Teoteater ja Must Jaam. Muud tegemist on endiselt palju ja rohkem, aga fännide toetus sunnib mind endiselt kokku võtma, et vähemalt üks osa kuus eetrisse anda. Palju lihtsamaks on läinud selles vallas, et nüüd juba päris paljud autorid ja kirjastajad saadavad mulle ise jutte, mille vahelt valida.
Patrick Stewart (13. juuli 1940 – 28. oktoober 2026) oli Briti näitleja, kes on tuntud nii teatri-, filmi- kui ka telerollide poolest. Tema näitlejakarjääri iseloomustasid tugev lavaline kohalolek, selge ja väljendusrikas hääl ning oskus kehastada autoriteetseid, intellektuaalseid ja keeruka sisemaailmaga tegelasi. Kuigi rahvusvahelise kuulsuse tõi talle eelkõige kapten Jean-Luc Picardi roll ulmesarjas „Star Trek: The Next Generation“, on tema looming palju mitmekesisem.
Võib-olla peaksid Star Trekist kirjutama ausad fännid. Roddenberry poolt pandud raamid, mida küll aeg-ajalt stsenaristid painutada püüdsid, takistavad vähemasti allakirjutanul sarja väga tõsiselt võtmast. Mis küll kindel, Next Generation muutus suuresti ka tänu Stewartile Original Series’ga võrreldes täiskasvanulikumaks, provokatiivsemaks. Ehkki ka Picard on mitmeti plakat, tähendas Next Generation munasjutulisest tegevusulmest sotsiaalsele edasiminekut. Stewart esitas veenvalt juhti, kellel on põhjendatult reputatsioon olukordi lahendada, julgus keerulisi otsuseid vastu võtta, kuid kes otsustab oma eetiliste printsiipide järgi, etteantud reeglite võimalikes, kuid mitte kohustuslikes piirides. Kusagile taustale kujunes tunne, et kaptenil pole kerge, kusagil sisimas on moraalsed dilemmad. Me ei kujuta ju Shatnerit ette nendes lugudes kaptenina?
Malcolm Edwards (1949–2026)
Ulmetoimetajad ei pälvi just sageli järelehüüdeid. Jah, kui sa oled selline superantologist ja vaimne hiiglane fändomis nagu mammutantoloogiate ja year's best sarjade koostajad Gardner Dozois või David G. Hartwell, siis küll, aga muidu mitte eriti. Ma näiteks ei usu, et Malcolm Edwardsi nimi kellelegi ulmefändomiski midagi eriti ütleks.
Oktoobri keskel anti teada, et 3. oktoobril mõne aasta eest pensionile läinud 76-aastane Edwards suri, tal oli Parkinsoni tõbi. Cambridge'i haridusega inglise ulmetoimetaja Edwards töötas aastail 1976–1989 kirjastuses Gollancz, 1989–1997 kirjastuses HarperCollins ning aastast 1998 kuni pensioneerumiseni 2019. aastal jälle kirjastuses Orion/Gollancz. Briti ulmefändomis oli ta tegev alates 1970ndatest ning kuulus 1982. aastal mittetulunduslikku toimetajate kollektiivi, kes kamba peale asutasid kiiresti legendaarseks saanud briti ulmeajakirja Interzone.
Juulis saime lugeda retkedest Baltikumi ja Saksamaale, nüüd jätkub ringreis põhjasuunal. Reisikiri põhineb Amanda uudiskirjadel nr, 16-19.
Pärast Düsseldorfi õhkasid, et hea on jälle kodus olla, isegi joonistada ei jaksa, ainult mängida. Aga reisiplaanid ei olnud ju veel ammendatud? Mäletan, et pidid korraga sõitma nii Soome kui Rootsi…
Juuli viimased nädalad möödusid tõesti kibekiirete ettevalmistustega Närconi ja Ropeconi jaoks. Kõige rohkem hoidis närve pingul puhkuste ajal töötava trükikoja leidmine.
Lisaks messide ettevalmistusele osalesin joonistuskonkurssidel. Tööde esitamiseks jäi aega napilt, ühele päev, teisele nädal. Veel sadas päev enne reisile minekut aknast sisse kiireloomuline tellimustöö.
Kuidas tehisintellekt on interneti p***e keeranud ja keerab varsti ka inimese
Liiga pikk sissejuhatus
Mäletan, et seletasin Estconi-ööl mingis seltskonnas, kuidas vaidlused tehisintellekti (AI) üle on tänapäeva (Eesti) ühiskonnas kõige debiilsemad ja jaburamad, kuna vaidlejad vaidlevad enamasti täiesti erinevate ja tegelikult omavahel võrreldamatute AI väljendusvormide üle. Kui üks vaidleja ütleb 'tehisintellekt' peab ta silmas mingeid konkreetseid AI võimalusi, funktsioone ja kasutusvaldkondi, teine väitleja kujutab jälle ette, et vaidlus käib hoopis teisel tasandil AI üle ja peab silmas täiesti teistsuguseid kasutusvaldkondi, vastavalt oma elule ja oma kasutuskogemusele. Nii ongi need vaidlused täiesti sürreaalsed ja jaburad, kuna tehisintellekti kaitsjad ja ründajad ei vaidle enamasti kunagi sama asja üle.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS SEPTEMBRIS 2026
KUU ÕUDUSSEIKLUS: American Airlinesi lend 11 (11. september, 25. aastapäev)
Sel päeval toimus terroriakt, kus kaks lennukit, neist esimesena AA 11, lendasid Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidesse. Kummaski lennukis ja maa peal hukkus kokku 2763 inimest, sealhulgas kõik kummaski lennukis viibinut. Kõik terroristid said ka surma. See on kõigi aegade ohvriterohkeim lennuõnnetus. Lend AA 11 pidi minema Bostonist Los Angelesse, aga veerand tundi pärast õhkutõusu kaaperdasid Egiptusest pärit Mohamed Atta ja tema 4 Saudi Araabiast pärit kaasosalist lennuki ja juhtisid selle kõrghoonesse. Kokku osales 4 lennuki kaaperdamises 14 kurjategijat, kellest Atta oli selgelt vanim: 34-aastane, ainus, kes 30-aastaseks sai. Nüüd võib ka küsida: kas lennukiga lendamine on ohtlik? Kui palju lennukeid on pärast seda, viimase 25 aasta jooksul reisijatel õnnestunud kaaperdada? Õige vastus: mitte ühtegi.
Tim Hornet “Raskus rinnal”
Tundmatus maailmas kontrollib kääpapatrulli ametnik ausõna peal seisva peaga möldri unenäoveskit ja avastab, et see tuleb nurruva veskikivi sündroomi tõttu seisma panna. Pärismaailmas päästab tänavalt leitud ja adopteeritud kass peremehe luupainajatest.
Lugu on lihtne ja lühike, kuid humoorikas ja soe, selline mõnus lugemisamps päeva keskele.
Tarvo Kaspar Toome “Kõige pikem taksosõit”
Turist kasutab sihtpunkti jõudmiseks automatiseeritud taksot, mis ei tööta aga korralikult ja jätab ta lõksu. Ka sihtkohas ringi tuiavad inimesed ei saa aru, et mees on hädas, ega püüagi teda aidata. Asi lõppeb kurvalt.
Tegemist on Toome esimese Reaktoris avaldatud looga ja minu meelest on see tugev debüüt nii loo sisu kui ka vormi poolest.
Võrguefekt
Martha Wells
Ta nimetab end Mõrtsukbotiks, aga ainult siis, kui keegi pealt ei kuule. Ta muretseb nende habraste inimeste pärast, kes temaga koos töötavad ja on hakanud teda usaldama, aga varjab seda muret teiste eest. Ta kinnitab endale, et see on talle kõigest tööülesanne. Ent kui nad kinni võetakse ja üks vana sõber minevikust vajab hädasti abi, peab Mõrtsukbot valima tegevusetuse ja drastiliste meetmete vahel.
„Võrguefekt“ on viies raamat sarjas „Mõrtsukboti päevikud“, millesse kuuluvad raamatud on võitnud Hugo, Nebula, Alexi ja Locuse auhindu. Selle autor Martha Wells (1964) on Ameerika kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud kaheteistkümnesse keelde.
Kirjastus Fantaasia
Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski
Kaanepilt ja sarja kujundus Liis Roden
492 lk
Tulekul
10. novembril toimub Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise õhtu.
13. novembril toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud eesti ulmega“. Õhtu teemaks on Reaktori 15. sünnipäev.
18. novembril kell 18 Tallinna Kirjanike Majas tutvustatakse Andrei Ivanovi „Hotell Magritte“. Düstoopilise ulmeromaani esitlusel vestlevad autoriga Tarmo Jüristo ja Julia Aug.
20. novembri õhtul toimub Südalinna raamatukogus vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“. Külaliseks on ulmekirjanik Mann Loper.
21. novembril toimub Tallinna Südalinna raamatukogu suures saalis üritus sarjast „Laupäev lugudega“. Õhtu teemaks on uni ja äraspidimaailmad.
26. novembril kell 16.00–19.
Aknaklaasile oli pimeduses kleepunud üksik kollane leht. Toas käis elav arutelu, hääled tõusid ja vehiti kätega. Kellegi veiniklaas läks ümber ja punane vedelik imbus laudlinasse.
„Stainfixi on siin? Pihustad peale ei jää mingit plekki“, karjus keegi üle toa.
„Ei ole,“ tuli köögist vastus.
„Siis soola! Raputage soola peale! Arhailine, aga toimib.“
Küsijale ulatati soolatops, keegi läks paberit otsima. Seda, et kollane leht langes aknalauale, toalillede vahele, ei pannud keegi tähele.
Maret silmitses roosat plekki, mis oli hoolimata soolast ja paberiga puhastamisest endiselt laudlinal näha. Viimased külalised olid lahkunud südaöö paiku. Maret oli igasugusest abist keeldunud, talle meeldis üksinduses koristada. Selles oli midagi rahustavat, et ta sai tekkinud kaoses kasvõi näiliselt uuesti korra luua.
Ta ründas. Esimene hoop tabas vastast makku. Nüüd pidi järgnema jalahoop kokkuvajunu kuklasse, ent … Mees tema vastas ei vajunudki kokku. Ei haaranud kätega kõhust. Ei, ei midagi sellist. Tundus nagu oleks Maria antud hoop tühja tabanud. Ta virutas uuesti, seekordne hoop pidi lömastama vastase ninaluu. Ta tundis hetkeks, kuidas nina tema rusika all vetrus, tundis kõhrede murdumist, tundis kuidas nina vasakule väändus.
Ent rusikat tagasi tõmmates paistis mehe nägu endine, justkui poleks hoopi olnudki. Välja arvatud see maailmaomaniku naeratus, mis tasahaaval end mehe näole venitas.
Nuga, kargas Mariale pähe ja viivuga oli nuga saapasäärest väljas ja kindlas haardes.
„Ära seda küll tee,“ lausus mees kaledal häälel, enne kui Maria uuesti rünnata jõudis.
„Miks ma ei peaks?“ vastas Maria ja tundis nüüd kuidas esimesed hirmukübemed tema alakõhtu vallutavad. Ta ei olnud mäletanudki enam, mis see on. Hirm.
“Ilmselt oled kuulnud, kuidas Ivan Julm Liivi sõja ajal toorelt ja halastamatult tappis maha kõik Paide linna elanikud. Kuid vähem on teada, et enne kui ta Paidesse jõudis, juhtus tal vähem kui neljakümne versta kaugusel lugu, mida ükski venelane mäletada ei taha. Nimelt läks neil lööminguks kohalike meestega, kes Ambla kandis otsustasid, et nemad ei lase oma kariloomi ja viljaaitu röövida ja ründavad sõdureid ootamatult. Neile oli juba varem sõna toodud, et Wesenbergi poolt liiguvad suured moskoviitide sõjasalgad, kes varsti peaks kohale jõudma.
Maamehed olid oma vikatid ja kirved ehitanud ümber sõjarelvadeks. Lisaks veel koodid ja nuiad, mis vägevate meeste käes muutusid tõelisteks surmariistadeks. Maamehed võitlesid vapralt, kuid nad ei saanud väljaõppinud meeste ja sõjarelvade vastu. Kõik kohalikud langesid ebavõrdses võitluses, kuid nad suutsid tappa ka terve hulga moskoviite.
Väike Jonni ei tahtnud magama jääda. Ta väikesed sõrad sügelesid seikluste järele.
„Emmi,” kiunus Jonni, „ma ei taha magada!”
„No on alles põrsas,” mõtles Emmi, teisisõnu metsseaemis Jonnit vaadates. Pesakonna teised liikmed olid samuti seatempe täis, kuid Jonni oli ekstreemne juhtum. Ta ei suutnud isegi surnut mängides paigal püsida. Emisel olid seetõttu oma vitsad juba saadud, kui pidi pesakonna ja rebaseonu vahele astuma. Mälestuseks ehtis sea kaela medalikujuline arm.
„Kuidas ma su, armas põssake, magama saan,” kurtis Emmi viimases hädas. Aga, oh imet! Väikesel sigudikul oli sedapuhku endal ettepanek olemas.
„Räägi mulle metssigadest,” nuias Jonni, endal seasilmad sügavalt läikimas. Tema ripsmed olid pikad ja nuruvad, täpselt nagu selles saabastega sea multikas.
„No hea küll, Jonni, aga siis jääd küll magama. Kas oleme kokku leppinud?” küsis Emmi.
„Jaaa! Jaaa!” ruigas põrsas entusiastlikult.
Voolikutesse ja juhtmetesse põimitud inimvare rögises, köhis ja vappus nii, et robot-ratastool oleks peaaegu ümber kukkunud.
“Stabiliseerin,” kõlas hääl. “Doseerin rahustit.”
Tooli seljatoes asuvast juhtimiskeskusest voolas ravim mööda voolikut lihakeha veeni. Peagi jäi inimese köhahoog rahulikumaks. Ta hingamine läks aeglaselt sügavamaks. Samas muutus ka pilk hägusaks. “He…he… Fraa…ank…,” irvitas mees. Ehk oleks ta selle lause lõpus toonud kuuldavale ka päris naeru, kuid selle asemel saabus järgmine köhatus.
„Doseerin ergutit,“ teavitas masinlik hääl ratastooli seljatoest ning ravim jooksis taaskord kanüüli kaudu lihakehasse. Paari minuti pärast hakkas mehe pilk selginema.
„Tänud, Frank...,“ sõnas mees, kui terve mõistus ja fookus oli taastunud.
„Pole tänu väärt, isand,“ vastas hääl.
„See... see... auto,“ pomises mees mõtlikult enda ette. Tema pääsemine oli napp.
„Aionia“ on Mann Loperi ajalooliselt taustalt tõukuv romaan, mis asetub alternatiivsesse antiikmaailma, kus Aleksander Suure (Alexandros) loodud impeerium ei lagune pärast tema surma, vaid areneb edasi, põimides nii hellenistlikku kui pärsia kultuuri kui ka poliitilisi struktuure.
Romaani keskmes on Cyra – väejuht Hephaistioni tütar, keda on lapsest saadik kasvatatud tulevaseks kuningannaks. Tema kujunemislugu algab suure impeeriumi murdeliste sündmuste taustal: pärast isa ja Alexandrose surma seisab riik koos, kuid õmblused kärisevad. Troonile astub pärija Alexios, kes peab end valitsejana kehtestama.
Romaani väljaandmist on veel võimalik toetada toetada Hooandjas!
I Cyra
1.
