Küünlakuine Reaktor on oma täies ilus lõpuks teie ees! Ma teinekord ikka sõpradele viskan villast, et mulle tundub, et üheksakümmend protsenti oma ajast panen ma Reaktorit üles ja ma hakkan seda varsti ise ka uskuma, sest alles ma istusin siin ja kirjutasin eelmise numbri peatoimetaja veergu, panin Reaktorit üles ja sain kõikidesse oma ajuarteritesse aneurüsmid. Eriti peale seda, kui selgus, et meil õnnestus terve number kuidagi valesti üles panna. Aga telgitagustest ebaõnnestumistest on takkajärgi hea rääkida, kuulajas tekib selline leebe ja armastav üleoleku- ja enesekindlustunne, nii et kuluvad marjaks ära needki. Veebruari kohta väike infokild Wikipediast: "Nimetus "veebruar" on üle võetud roomlaste kalendrist, kus Februarius tähendas puhastuskuud; Februa oli puhastusjumal ning tähendas ka puhastus- ja lepituspüha.
Põhipealkiri ilmselt valetab, nagu nii suurel osal tänapäeva ajakirjandusest, sest kui ma nüüd Lev Grossmani romaanile «Võlurid» tagasi mõtlen, siis ühtegi krahvi seal vist polnud. Aga eks see raamatuarvustuse vormis arvamusartikli pealkiri viitab ju tegelikult millelegi muule.
Lavastaja ja stsenarist George Andrew Romero sündis 4. veebruaril 1940 New Yorgis leedulannast ema ja hispaania juurtega isa perre. Oma lapsepõlvest meenutab ta ise ühe eredaima mälestusena seika, kuidas ta kord oli videolaenutusse minnes ääretult pettunud, kui selgus, et mingi tont on tema ühe lemmikfilmi „The Tales of Hoffmann“ (1951) juba välja laenutanud.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Veebruarinumbris heidame pilgu veebikoomiksile Zombie Ranch (“zombirantšo”).
Zombie Ranch on abikaasade Clint ja Dawn Wolf’i ühislooming ning ilmub kolmapäeviti juba 2009 sügisest.
Mängurikirjandust, ehk siis romaane, mille tegelased seiklevad ringi mingis mängus, on kirjutatud juba ammu ja päris palju. Minu enda eredaim mälestus sellest oli siiani Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint”. Hiljuti tegi suure tähelennu Ernest Cline´i “Valmistub esimene mängija”. Arvestades aina suurenevat inimeste hulka, kes mängivad ja fännavad erinevaid rollimänge, oli üsna ootuspärane, et varem või hiljem murrab rollimäng end kirjandusse ja nüüd viimaks ongi mängurikirjandus surunud end eraldi toolile teiste ulmekirjanduse alamžanrite seas.
LitRPG ehk Literary Role Playing Game on kirjandusžanr, mis seob kokku küberpungi ja klassikalise arvutirollimängu.
Võrdlemisi ohtlik
on värskele kirjastajale isand Jansile öelda: „A’ kui ma arvustuse kirjutan,
kas siis saab niisama?“ Situatsioon siis
veebruari teisel reedel Õlleministeeriumis, kus ma olen kaminaesisel kõval
telliskiviserval oma tagumikule tugipinna leidnud, aurav kohvikruus nina all
nõudmas pindise apelsinimahla koguse ees esimese lonksu õigust.
Küberpunk on olnud üks mu lemmikutest kirjandusžanritest esimesest kogemusest saati. Sealt alates olen raamatute ja filmide vahendusel huviga kübertuleviku maailmades seigelnud. Seega võite ette kujutada mu suurt rõõmu, kui kuulsin välja kuulutatavat küberpungiteemalise larpi. Kõige põnevam oli muidugi oodata, kuidas saavad korraldajad hakkama mängu tehnilise küljega, sest mis on küberpunk ilma virtuaalsuse, arvutite ja onlines sahmimiseta? Ilma küberita on see lihtsalt punk, ei muud. Kuid kuna korraldustoimkonnaks olid inimesed, kes on teada oma sügava huviga nii larpikorralduse teooria kui praktika vastu ja on varem korraldanud terve hulga põnevaid mänge, siis ei saanud kahtlustki olla, et tegemist tuleb kindlasti huvitava ja hästi ette valmistatud mänguga.
Foto: U.
Olen PÖFFil ikkagi selliseid filme vaatama sattunud, mille ajal ei kõnni eriti vaatajaid kinosaalist välja. Igal aastal on mõni selline, mille kohta levivad intrigeerivad kõlakad ja mille kohta infoletis kaebamas käiakse. Eddie Alcazari põnevik nimega „Täiuslik”, üks käputäiest kindla sci-fi märkega filmidest festivalikavas, võis olla üks selliseid, mida ka ise vaatama jõudsin.
Veebruaris esietendus Rakvere Teatris ulmelise sisuga õudusnäidend “Verikambi”. Kirjanik Reeli Reinausi gootiliku noorteka tõi lavale Jaanika Juhanson, kelle lavastatud on ka näiteks säärased ulmelistel lugudel põhinevad näidendid nagu Indrek Hargla “Roos ja lumekristall” (2014) ja küberpungiversioon Vanemast Eddast “Nornide mängud” (2016).
Reeli Reinaus on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid. Autor on õppinud nii teoloogiat kui ka folkloori ja käsitleb oma teostes sageli eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi. “Verikambis” tegevus ei ole otseselt rahvaluulega seotud, kuid “sealpoolse” tagune (j)õud mõjutab sündmusi hoogsalt sünge ja verise lõpplahenduse poole.
Joel Jans
Minategelane on ülikooliõpilane, kes kuuleb ühe suurepärase noore naiskunstniku Liidia surmast.
Kuud pole vennad, regulaarselt ilmuval ajakirjal kindlasti...
... et kui ma jaanuari juttudega kohe üldse rahul polnud, siis veebruari omadega on pigem vastupidi.
Ivar Silla vanemaid luulekogusid saab luulehuviline täiesti legaalselt alla laadida SIIT, autor laeb ise tekste sinna üles.
Sügis
Mulle pole kunagi meeldinud molluskite söömine. Neid pistetakse ju pintslisse poolelusana, lürbitakse kaante vahelt justkui mingit jumalate nektarit, urgitsetakse keelega nagu mingit gastronoomilist õudusunenägu. Ei – ma olen rahulik maamees, söön õiged ja maiseid toite ning olen sellega rahul.
Tõlkinud Mari Arumäe.
Viienda ja peatänava nurgal valgusfoori taga oodanud tüüp tuikus üle tänava, suund minule nagu isesihtuval torpeedol, kuigi üritasin tema teelt kõrvale hoida. Mina pidingi tema sihtmärk olema, sest sel kibekülmal veebruariõhtul ei seisnud Geraldo baari ees kedagi teist. Tõenäoliselt lootis ta suitsu küsida.
