Kuna kell ei ole kesköötundi löönud, ei ole ka Reaktor hilinenud, vaid ilmunud täiesti õigel kuupäeval. Nendele, kes juba varahommikust saadik ootavad - ärge muretsege, samasugust tervet põnevusega täidetud päeva saate tõenäoliselt ka juunikuus nautida.
Selle numbri kõige olulisem asi on kahtlemata jutuvõistlus. Ehk avaldame hulga lugusid, mis võistluselt läbi käisid, aga Täheaega ei mahtunud. Seehulgas tuleb avaldamisele ka mitmeid züriiliikmete lemmikuid, mis tõestab taas, et mida eriilmelisema maitsega zürii jutuvõistlust hindab, seda parem see Reaktorile on
Oli vist üldiselt hea ulmekuu - trükist tuli välja ja sai ka uhkelt esitletud eesti esimene õudusfilmidest rääkiv raamat, Prima Vista tõi lavale ulmeautoreid nii esinema kui tulevikunägemusi rääkima, jutuvõistluselt koorus taas uusi ulmeautoreid, Tomberg esitles suurejoonelist ulmemonograafiat, Laurik vedas ulme Haapsalu muinasjutufestivalile.
Setomaal seenel
Andrei Samoldin on Reaktoris avaldanud mitmeid lugusid. Paljud ulmefännid on kuulnud ta värvikaid lugusid Setu- ja Võrumaast. Räägi nüüd endast natuke lähemalt – kes sa oled, kust sa tuled?
Sündisin 1982. aasta oktoobris Petseri haiglas ja minu sünnitalu asub Võmmorski külas Pelska oja kaldal. Suurema osa koolieelsest ajast veetsingi seal koos vanavanemate ja vanema õega, kes õppis Petseri Eesti keskkoolis. Kui jõudis aeg minul kooli minna, koliti meid õega vanemate ja väikevenna juurde Värskasse ning gümnaasiumi lõpetasingi Värskas.
Kuna mu võrokesest vanaisa rändas Petserimaale enne II Maailmasõda, olen setodest sõprade jaoks mõtsik, kuid võrokestest sõbrad kutsuvad mind naljatades jällegi mitteetniliseks setuks, sest hariduse olen ju setode “päälinnas” saanud. Ka sisaldab minu võro keel hulganisti setoisme.
Eesti keeles pole ilmunud kuigi palju filmiraamatuid, mille autoriks oleks kohalik. (Kui aus olla, siis ega ka tõlgitud filmiraamatuid palju ole.) Ja kui võtta vaatluse alla žanrifilmid, siis pole üldse midagi. Jah, eks vanemad inimesed ehk mäletavad Hillar Palametsa raamatut „Superid, vesternid ja staarid“ (1972). Kuigi, see sajaleheküljeline raamatuke oli pigem rajataguste (loe: lääne) kommertsfilmide kriitika, et mitte öelda materdamine, tegeledes pigem (sotsiaalse) fenomeni kui sellisega ning keskendudes peamiselt kõigele rahalisele ja kõmulisele, mis filme saadab, mitte filmidele endile. Samas, Hillar Palamets oli lobeda sulega ja interneti-eelsel ajal oli see raamat ikka üsna oluline lugemisvara.
Kalver Tamme värskeltilmunud raamat on aga just asjast endast ehk filmidest ja nende tegijatest. Olgu nad siis lavastajad või näitlejad, või hoopis eriefektide meistrid. Seega, pole üldse vale, kui öelda: esimene eesti autori žanrifilmiraamat.
Sellist pealkirja kandis minu ettekanne Haapsalus Munasjutufestivalil. Siin olev tekst ei ole mu ettekande päris täpne koopia, kuid teisalt ei ürita tekst olla ka (teaduslik)artikkel, jäädes pigem teemakohase mõtiskluse tasandile.
“Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga.” Imeilus algus loole, mille tegevus toimub nii kaugel, et tavapärastesse kaupmehe või naaberkülast siia sõitnu lugudesse ei mahu. Kuskil seal kaugel on maa, kus kaevu kukkunud külatüdruk leiab kaevu põhjast uue pinna, millel kasvavad lopsakad pirnipuud ja kus kõnelevad ahjud küpsetavad saiu - maagiline kõikide võimaluste maa. Võib muidugi öelda, et muinasjutud on pelgalt õpetlikud lood, mis püüavad edasi anda teadmist, et üksi metsa minna ei maksa ja laiskus või rumalus on omadused, mis sind toita ei aita. Jah, ka nii võib ning selleni jõuan ma hiljem ringiga ka tagasi.
"Thinner"
Richard Bachman (Stephen King)
Hodder & Stoughton, 2022
352 lk
----------------
Õudusromaan "Thinner" ilmus esmakordselt aastal 1984 ning Richard Bachmani pseudonüümi alt - Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi, siis pidi ta vahel leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle varjunime avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema bachmanlik, aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku, sai viis ja paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal, kui ta “pseudonüümi vähki” suri.
Kõhe kohalelend
Kuigi hommik oli alanud suviselt süütu päikesepaistega, mis tõotas muretut retke hoolsate ettevalmistuste ja einepausidega, andis sobivalt õudne ilm märku, kuhu tegelikult teel ollakse.
Haapsalus oli küll taas kohatult päikesepaisteline, aga temaatiliselt kõhe. Et kodus õpitud tänavanimedest ei olnud mälus märkigi, ei hakanud ma retke esimese tähtpunkti - Piksekese kämpingu - asupaika kaardil kontrollima, vaid põrutasin päikese järgi umbkaudu lõuna suunas, läbides teel maalilisi raudteemaastikke. Oma üllatuseks õnnestuski esimese katsumise peale laagriplats üles leida, ainult paarsada meetrit sai lisaringi.
Siiani olid mind vaevanud mõningad süümevapped, et kevadine nädalavahetus, kuidas siis nii, et mitte maakodus … aga kui oma silmaga öömaja nägin, valgus universumi harmoonia taas oma kohale.
KUU ULMEAJAKIRI: "Science Fiction Monthly" (11. aprill)
"Science Fiction Monthly" oli briti ulmeajakiri, mis ilmus kuukirjana 1974. aasta veebruarist 1976. aasta maini, ilma et ainuski number oleks vahele jäänud. Ajakiri oli tabloidimõõtmetes (40×28 cm) ja koosnes 28 leheküljest, mis olid klammerdamata, et seal ilmunud kunsti saaks kasutada postritena. 1970-ndate keskel polnud Suurbritannias teist ulmeajakirja, nii et igasse numbrisse saabus 400-500 juttu, jutuvalikut justkui oli, siiski seda väga ei kiideta, kuigi osa jutte oli tuntud autoritelt. Kõik kolm toimetajat on BAASistamata ja ajakirja lühijutuvõistluste paremikust ei võrsunud ainsatki kirjanikku. Kolmanda numbri tiraaž küündis 150 tuhandeni, aga edaspidi jooksis asi allamäge ja kui see oli langenud 20 tuhandeni, pandi ajakiri kinni. Ajakiri ilmus läbivas värvitrükis paljude piltidega ja tootmine oli kallis.
Seeria: Life in Exile
(1-4)
Autor: Sean Oswald
Tarbitud formaat: Audible
Lühikokkuvõte:
Klassikaline Ameerika perekond satub teise maailma, mis sarnaneb arvutimänguga.
Seal on kollid, maagia, oskused ja erinevad tasemed. Kuna teed tagasi ei leita,
peavad nad kohanema uue olukorraga, kus pole ei televiisoreid ega ekraane.
Selleks, et ellu jääda, tuleb tugevaks saada. Seega saavad nad tugevaks. Igaüks
küll isemoodi ja mitte alati lihtsalt.
Tegemist on üsnagi klassikalise Isekai… vabandust… LitRPG-looga, mille suurim erinevus on ehk selles, et peategelasi pole mitte üks, vaid viis: pereisa, pereema, teismeline (15) tütar, varateismeline (13) poeg ja kaheksa-aastane tütar. Seega, lisaks mänguri-mõtlemisele on siin ka omajagu vanema vastutust ja murekohti. Kuigi maailm on arvutimängu sarnane, on surm siiski sama lõplik.
Karta pole vaja
Kalver Tamm
„Karta pole vaja“ on artiklikogumik, mis koondab oma kaante vahele Kalver Tamme poolt kirjutatud ja eri aegadel ulmeajakirjas Reaktor ilmunud tekstid žanrifilmidega erineval moel seotud inimestest. David Cronenberg, Paul Verhoeven, Jamie Lee Curtis, Dan O´Bannon, Jean-Pierre Jaunet ja paljud teised.
Maod ja ämblikud ei hirmuta meid kõiki samavõrd. Mitte kõik meist ei jäta kapikesel ööseks lampi põlema. Hirmud on erinevad. See, mis ühe paneb külma hirmuhigiga kattuma, ei mõju teisele sugugi samamoodi.
Sinu käes on teejuht maailma, kus voodi alt võib leida muudki peale tolmurullide, kus kord maha maetud probleemid kipuvad mulla alt uuesti välja ronima, kus laialt naeratav kloun ei pane üldsegi rõõmsalt kaasa kihistama. Aegade jooksul on paljud vaprad mehed ja naised oma hirmudele silma vaadanud ja need filmi sisse pannud.
Imede põiktänav
Maarja Kruusmets
Üks põiktänav, millesse sattuvad inimesed märkavad mingeid veidrusi, mis peegeldavad ja intenseerivad nende tundeid.
Ma isegi ei tea, kas mulle pigem meeldis või ei meeldinud see, et tegelased saavad teada, et tegemist on mingi tehnomaagilise installatsiooniga - tähendab, mõjub maagiana, aga tegelt on tehnoloogia. Arthur C Clarke kergitab kuskil oma kulmu talle loomupärase kelmikusega. Tore, sest lahendus. Samas tähendas see pööre üksnes maagia pööramist tehnoloogiaks, ei midagi enamat.
Kena jutuke küll, veidi mittemidagiütlev jada 3 pildist, pigem kirjutatud selleks, et suurendada trükitindi kilometraaži ja mitte selleks, et midagi kuigivõrd püüelda või öelda. Kevadine meeleolu.
Manfred
Kalmsten „Götterdämmerung – jumalate hukk”
Muistne Asgardi sõdalane käib aastasadu mööda maailma ja notib maha veel alles jäänud vana aja jumalusi, jõudes otsapidi Eestisse, kus klaarib arved vana armsamaga.
Mul läks tükk aega, enne kui sain üle silmahakkavast kokku- ja lahkukirjutamise veast täiesti jutu alguses. Tavaliselt mind kirjavead eriti ei häiri, ikka juhtub, aga seekord võttis tükk aega, enne kui sain loole keskenduda.
Põhjamaade mütoloogia pole minu lemmikteema, nii et minu jaoks oli juttu sisse elamine natuke raske, hoolimata sellest, et autor on lugu hästi jutustanud – tegelased on värvikad, tekst keeleliselt rikas ning loo ajastule sobiv. Mõte sellest, et ainuüksi kristliku Jumala mainimine paganliku jumaluse põlve värisema võtab, ka huvitav.
Viimane buss Saku poolt oli tühi. Sinakaspunased istmed, mille peale olid justkui joonistatud rombjad kujutised, panid mu pilgu virvendama. Männitukad kihutasid mööda, tundus, et sisemine paanika, mis mul oli tekkinud pärast nädalat Sakus oma tüdruku juures veetmist, oli ka bussijuhti haaranud, nagu see oli haaranud pea kogu ühiskonda.
Kõik olid kuulnud uudiseid: ränkraske ja ülinakkav haigus, millele üritati rohtu leida, karantiin, mis oli läbi kukkunud ja toonud valitsused kriisi äärele. Kõik oli läinud nii halvasti kui vaid sai. Sakus olid olnud elektrikatkestused, asi, mida Tallinnas väga tihti ette ei tulnud.
Kõikidel riigi kanalitel oli soovitatud püsida kodus ja vältida nakatunuid, kelle arv iga päevaga tõusis. Esimene laine oli läinud mööda rahulikult, ilma kärata, kuid nüüd hiljem muteerunud, viies tervishoiusüsteemid põhja.
“Kurnäu!” kargas kass tinapõhjaga saapa eest ära ja pages, kui oleks tal tulejutt sabas, laua alla peitu, võtmata ette isegi vaenlase peale kähisemist.
Midagi oli valesti. Saapaid oli palju ning nad sagisid ringi. Soojad olid närvilised ning ärevil, hüüdes üksteisele käsklusi. Kass teadis kuidas kõlas käsk. Nad proovisid seda vahel ka tema peal, kuid ta ei lasknud sellest end liialt segada. Enamasti vähemalt. Käsk kuulus soojade, mitte kasside maailma.
Kuid ta teadis üht - käskude hüüdmine ei tähendanud kunagi head.
Külm ja kõva põrand äratas liiga äkiliselt, kuid pehme aseme ümber oli veel tihedam sagimine kui siin. „Eest!“ andis üks soe talle käsu, lükates raske laua, mille all kass varju otsis, külili.
Kass hüppas eemale, endiselt uneuimas, ning tuhises saapaid ja mööblit vältides vaikselt uriseva konsooli alla.
„Mis kell Grete ja Roosi tulevad?“ küsis Eliise hommikukakaod juues.
„Kella neljaks on kindlasti kohal,“ vastas isa, „võib-olla varemgi. Me peame koos onu Mardi ja tädi Tiinaga kella viieks juba Murastes olema, eks nad tahavad enne edasisõitu pisut jalgu sirutada ja tassi kohvi juua, ehk suutäie süüagi. Kindlasti arvestavad nad ka sellega, et enne pimedat siia jõuaksid.“ Isa heitis pilgu seinakalendrisse. „Päike loojub 16.22, aga hämarduma hakkab ju juba varem.“
Eliise vanemate ja vanaonu Mardi ühine perekonnasõber oli äsja ametikõrgendust saanud ning selle puhul lähemad sõbrad-tuttavad kokku kutsunud. Vanainimeste pidu jättis Eliise ükskõikseks, kuid mõte pool nädalavahetust – laupäeva õhtust pühapäeva lõunani – ilma vanemateta, vaid omaealiste tüdrukute seltsis veeta, meeldis talle väga.
“Kujutage ette, et lähete pikemaks ajaks kodust ära. Tõenäoliselt panete uksed lukku, lülitate turvasüsteemid sisse, teatate võib-olla täiendavalt naabritele. Kuid kui teil on plaan käia korraks lähedal spordisaalis…”
Polnud ehk suurem asi võrdlus – arvestades meie kosmoloogilist mastaapi, oleks neid ehk pidanud korraks Jupiteri kuu peale suunama. Ah, vahet siis.
“Meil on teada neli Eelposti. Üks neist on põhjalikult evakueeritud, paraku aga põhinevad meie teadmised Eelpostidest just sellel, kuna kolm ülejäänud saiti on kindlalt luku ja riivi taga. Ei maksa muidugi tähelepanu pöörata igasugustele massikultuuri käsitlustele, filmidele sisselangevate seinte ja helendavate olenditega, kes neid kaitsma pidavat.
Magde teadis seda sauna päris hästi.
Tuul vilistas üle lagedate lumevälude, helbed piitsutasid kiljudes lumekoorikut, millest noorte metskitsede jalad läbi vajusid.
Magde vööl rippusid kaks lastud laanepüüd, seljas kott ja pikk püss, villased seelikud seljas ja pikad seanahast saapad jalas. Täna ta pärale ei jõua. Aga see tahmast must saun keset väljakut oli ränduri jaoks hea öömaja. Eks see muidugi võis meelitada ka teisi, aga Magde oli valmis sellega leppima. Ta polnud mitu päeva kellegagi rääkinud, aga teadis päris mõnda lugu ja laulu, ja mõned on nõus nende eest soola ja tikke vahetama. Need ei olnud üldse kehvad lood.
Saun oli pime, aga täiskuu ja üksikud kirkad tähed peegeldusid pilvede vahelt lumest tagasi, nii et õuest paistis lumesajust hoolimata valgust piisavalt, et Magde nägi eestoa laes rippuvat petrooleumilampi süüdata.
„Härra, pange see kaamera palun käest ja võtke istet!”
Lennuassistendi hääl oli tüdinud – see oli juba kolmas kord viie minuti jooksul, kui ta reisijaid korrale pidi kutsuma. Pagana suunamudijad! Nemad olidki pea ainukesed, kes said endale säärast luksust nagu kosmosekruiis lubada. Ega ausa töö eest tänapäeval enam midagi ei maksta. Mina olin siin ainult tänu hiljuti saadud pärandusele, mis lubas mul oma ammuse unistuse teoks teha.
Noomimisest hoolimata käis punaste lokkis juustega noormees süstikusalongis ringi, käsi kaugele ette sirutatud, et tema jälgijad „sellest ainukordsest ja meeliülendavast sündmusest” maksimaalselt osa saaksid. Kui ta minust möödus, märkasin tema kosmoseülikonnal Ameerika Ühendriikide lippu. Loomulikult, kust mujalt need influencer’id siis tulevad.
Panin tähele, kuidas lennuassistendi kannatus hakkas katkema.
Kunagi ammusel ajal oli Noami Charn kindlasti väärt kõiki neid miljoneid, mis tema kuulamise – ja sugugi mitte vähem ka vaatamise – eest välja käidi. Essence Idol oli kuulsaim alternatiivse muusika punt ning valitsusvastaste protestide eestvedaja nii lõppevas hipi- kui hakkavas jupimaailmas. Kes kordki näinud seda pööraselt enesekindlat ja veendunult pöörast naist, ei unustanud teda ilmselt iial.
Helke, Primula isa, kelle poisikesepõlve täitsid omakorda tema isalt kuuldud vaimustusõhkamised, polnud igatahes midagi unustanud. Ei Noami skandaalseid alastiüritusi läbipaistva poliitika nimel, ei kinniteibitud suuga lauldud kontserte tsensuuri vastu ja sõnavabaduse kaitseks, ei naisi ahistavatele poliitikutele üle maailma saadetud minigiljotiine ega suurfirmade ja sõjardite kokkuleppeid paljastavaid improesinemisi.
Skarabeuse 2023. aasta raamatuks on antoloogia OHVER, mis sisaldab kaheksa eri pikkusega lühiteost aastatelt 1956 – 2020. Autoridki on mitmelt maalt: USAst (3), Jaapanist (1), Ukrainast (2) ja Soomest (2). Raamat on pehmekaaneline, lehekülgi ca 310 ja raamatukauplustes on selle hinnaks ca 22€ (Estconil 13€). Raamat ilmub müügile juuni teisel poolel. Allolev jutt on pärit samast kogumikust ja ühtlasi selle maitseprooviks.
Punane kapuuts puude vahel. See on esimene asi, mida tast näen.
Sügisest ja vihmast tumedaks muutunud puud küünitavad oksi, kui ta kõnnib mööda tihnikut läbivat rada. Oksasõrmed sirutuvad mantlihõlmu haarama. Tüdruk pääseb neist iga kord mööda. Ta ei jää kinni, kuigi rajal mahub vaevu liikuma. Ma ise ei mahukski nii kitsale rajale – välja arvatud sel ajal kuust.
Vahin teda hindavalt, kuid olen just söönud jänese. Lasen tal minna.
„Esimese kontakti“ mälestuskomplekt, limiteeritud väljalase (USA 2019)
Marmorist nupud, marmorist laud
See komplekt ja valik teisi kommertstooteid valmistati tähistamaks Maa avastamist Tsiviliseeritud Liikide Konföderatsiooni poolt. Oma esimeses eetrisse läinud kõnes hindas Elscea suursaadik malet kui „inimkonna unikaalset leiutist, mis pakub kaalukaid vihjeid pärismaise mõttemaailma kohta“. Vankrid on vormitud Tansaanias maandunud TLK tähelaeva kujuliseks.
See komplekt oli eksklusiivselt saadaval ainult ringhäälingukanalil, mis oli pühendunud otse-tarbijale-müügile televisiooni kaudu (vaata ka kahekümnenda sajandi kultuuri näitust).
See on Osvald Soobli romaani „Üle ilmapiiri“ viies osa. Päris uutel lugejatel soovitab toimetus alustada lugemist esimesest osast https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-ule-ilmapiiri---osa-1
10. Paradiisiretk
Mari ei tahtnud Tõnu vanaisa talu poole tagasi minna. Ta ei olnud valmis nüüd ja kohe Tõnule seletama hakkama, miks ta niimoodi minema jooksis. Ja tundus, et Tõnu ei tahtnud seda filifjonkajama enam kuulda. Niimoodi edasi enam ei saanud. Ja nüüd veel seisis Nemesis hooviväravate juures ja keegi liikus selle all. Mari ei näinud, kes see oli, suveöö oli liiga hämar. Ta võttis ennast kokku ja läks talu poole tagasi.
Kui Mari Nemesise alla jõudis, oli kõik täiesti vaikne ja pime. Isegi avariireaktor ei mürtsunud. Kes sellega ometi niimoodi öösel siia lendas? Mari vaatas õue poole.
