Hoolimata sellest, et vahepeal tabas inimesi jõuluaeg, peatoimetajal kõik tarkusehambad välja tõmmati ühe ropsuga, börsid vabalanguses on ja Omniva ei funktsioneeri, on ilmunud uus värske talvekuine Reaktor. Jõuluaeg meid eriti ei morjenda, peatoimetaja funktsioneerib valuvaigistitest pilves peaga eriti hästi, börsid meid ei mõjuta, sest me oleme nagunii vaesed ja ei maksa kellelegi midagi ning Omniva meid ei puuduta, sest keegi meile nagunii kirju ei kirjuta. Pühade vahele võib aga väga edukalt koorida mõned mandariinid, teha tass (või kaks) kohvi ja lugeda värsket Reaktorit! Kindlasti on see tõhusam ajaviide kui üksteise materdamine FB ulmegruppides.
Kõigepealt soovib Reaktor õnne sünnipäevalastele - Eesti teine ulmeajakiri Algernon tähistas hiljuti 20ndat sünnipäeva. Palju õnne, Hiireke! Ja jõudu ja jaksu tegijatele.
Intervjuu on kokku pannud Eva Luts paljude fännide väga andekatest küsimustest. Kahjuks ei jõudnud Jim Butcher kõigile neile vastata – ta ei valinud nende hulgast, vaid lihtsalt jättis vastamata küsimustele, mis olid paigutatud kõige lõppu. Tõlkimisel oli abiks Kristi Kartašev.
Küsimuste eest said auhinnad Veiko Kastanje, Iti Tõnisson ja Tanel Raja. Veiko Kastanje küsis, millal Jim Butcher järgmise Dresdeni-raamatu valmis saab (viimane oli ju 2014. aastal) ja tundis muret, kas see on ikka lähimas tulevikus ilmumas. Paistis, nagu oleks Butcher sellest küsimusest tööindu juurde saanud.
Järjekordset õnnitletavat valides ma püüan pigem vältida täies loomejõus sünnipäevalapsi. Seekord olen aga teinud teadliku erandi ja soovin õnne duole, millest pool on sündinud 29.detsembril 1967. aastal. Ehk et värskelt 51 aastasena on vähemalt vanuse poolest veel kõvasti aega lammutada. Kas selleks võimalust antakse, on muidugi juba eraldi teema.
KUU ARVUTIMÄNG: "Sparta vaim" (2. november, avaldamise aastapäev)
"Sõjajumala" seeria 6. ja kronoloogilises järjestuses 4. mäng. Eks see üks vägev tapmise mäng ole. Peategelane oli eelmises osas löönud maha sõjajumala Arese ja saanud ise uueks sõjajumalaks. Seekord on nende seas, kes maha lüüa tuleb, surematu koletis Skylla, surmajumal Thanatos ja isegi oma ema. Peale selle kakleb ta oma vennaga, maha ta teda ei löö, aga surmast vend sellegipoolest ei pääse. Mängus on ka eri raskusastmega mõistatusi ja platvormmängu elemente. Kriitika oli valdavalt positiivne ja auhinnadki ei jäänud tulemata.
Veiko Belialsi, Jüri Kallase ja Eva Lutsu artiklid selle aasta Reaktori numbrites tegelevad eesti ulmekirjanduse ja ulmeseltskonna mainega, nagu see paistab meie siseringist väljapoole. Igaüks veidi oma nurga alt, aga siiski.
J.J. Metsavana arutles novembrikuu Reaktoris singulaarsete jumalate ja tehisintellekti üle, üritades jõuda selgusele, milles peitub inimkonna kollektiivne hirm kurjade kavatsustega robotite ees.
Selle aasta septembrikuus võtsin isiklikust ja professionaalsest huvist ette teekonna Fukushima prefektuuri Põhja-Jaapanis, kus 2011. aastal leidis aset tuumakatastroof, mille sarnast polnud maailm näinud Tšornobõlist saadik. Selle saatusliku aasta 11. märtsil tekkis Jaapani idarannikul Sendai linna lähedal ookeanis üheksa-magnituudine maavärin, mis on inimkonna ajaloo üks kõige võimsamaid registreeritud maavärinaid.
Ostsin novembris Tartu ulmikute igakuisel kogunemisel John Scalzi „Zoë loo“. Vastupidiselt oma sügavatele eelarvamustele selle raamatu suhtes. Hoolimata sellest, et ma jõudsin mingiks hetkeks vanamehe sõja maailmast ikka võrdlemisi ära tüdineda. Vaikselt tiksus kuklas mõte, et võibolla mul omal kodus viimasel ajal usinasti inglisekeelseid raamatuid neelavad tütarlapsed võtavad vahelduseks midagi eestikeelset kätte.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Detsembrinumbris heidame pilgu veebikoomiksile “Punahänna unenägu” (“A Redtail’s Dream” / “Punahännän uni”).
Lugesin seda romaani nüüd kolmandat korda. Kõigepealt oli „Обездоленный“ kusagil 90. aastate keskel, siis paari aasta eest „The Dispossessed: An Ambiguous Utopia“ ning nüüd siis „Ilmajäetud: Mitmeti mõistetav utoopia“. Ilmselt on arusaadav, et ma pean seda romaani oluliseks, sest muidu ju ei loeks kolmandat korda.
Alljärgnevalt siis mõned kolmanda lugemiskorra järgsed mõtted.
Detsembris toimus Viljandi lähedal orkiteemaline larp “Talve tuuled”. Mäng toimus Põhjala Pööripäeva maailmas ja reeglite järgi, kuid oli keskendunud rohkem rollimängule, mitte sportlikule võistlusele, nagu pööripäevadel muidu kombeks.
Olen lugeja ja kirjanik ning kumbagi olen jõudnud oma võrdlemisi lühikese elu jooksul teha vähe. Hetkel on mul käsil 12. klass. Kolm minu esimest juttu, mis valmisid seoses koolitööga, jõudsid juhuse tahtel ka Reaktori veergudele ning lisaks veel üks arutlus noorte ulmemaitsest.
Püha Miikaeli katsumine
Martti Kalda
Miikael astub duši alt välja ja läheb peegli ette. Imetleb oma keha. Ja äkki tunneb seljal meeldivat habemekarvade torget.
Alustama peaks vist sellest, et alljärgnevad read on sellised, mis minust on kõige raskemini väljunud. Eks elus ole kõiksugu jama kirja pandud, ajakirjanduslikke tarbetekste ja tellimuslugusid. Siinjärgnev tekst on aga mulle sümpaatsel teemal – mina ja ulme –, aga miskipärast vaevlesin ma selle lühikese teksti käes mitu nädalat. Ilmselt oleks veel vaevelnud, aga madaam Peatoimetaja hakkas verbaalselt nuuti andma.
Siin ma nüüd siis olin – suure metalse kuubiku sees, teel lähima päikesesüsteemi poole. Saavutanud 4g kiirenduse, seiskasin mootorid ning kihutasin läbi tühja ilmaruumi. Tegelikult ei olnud see ilmaruum üldse tühi – kogu tumeaine oli lihtsalt inimmõistusele adumatu informatsioon, elu enese algkood, digitaalne infopagas.
Tõlkinud Peeter Helme
Elias Hirschl (1994) on Viinis sündinud ja seal ka elav romaanikirjanik, muusik, teatriautor ja slämm-poeet. Ta on Thomas Berhnardi tribüüt-punk-bändi „Heldenplatz” kitarrist ja laulja. 2015. aastal külastas Hirschl ka Eestit, kus toimunud Euroopa poetry slam’i meistrivõistlustel sai kolmanda koha.
Dr. Schlödringeri laboris valitseb sõnniku lehk.
