.thumbnail.jpg)
Huvitaval kombel ei ole mul kunagi uus aasta alanud esimese jaanuariga, ehk kunagi lapsepõlves.
Minu aasta algab mitu korda uuesti – peale sünnipäeva algab minu jaoks kevad ja selles mõttes uus eluaasta (1. märts on ju ideaalne kuupäev uuteks algusteks!). Üle kahekümne aasta märkis esimene september minu jaoks kooliaasta algust ning esitasin sel aastal avalduse eksternina oma õpingud TLÜs ära lõpetada ja heitlen praegu järjekordselt ÕIS-i, ASIO ja TLÜ kasutajakonto võimaluste rägastikus – palun saatke mulle abi ja sularaha! – , nii et seegi kehtib nii mulle kui ka mitmele Reaktori autorile, kellest noorim on seekord 13-aastane (ja kes kirjutab paremini kui nii mõnigi täiskasvanu). Juba teist aastat märgib juulikuine Estcon aga ulme-aasta lõppu.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Seekordses numbris heidame pilgu veebikoomiksile Magellan.
Buratiinod ja nende puust auhind
Aastail 2011–2016 toimunud sündmuste jada tulemusena muudeti ära World Fantasy auhinna füüsilise taiese väljanägemine. Seni oli auhinnaks lisaks diplomile aastakümneid olnud üleloomuliku kirjanduse klassiku H. P. Lovecrafti humoorikalt visualiseeritud rinnakuju. Nüüd on selleks mingi puu.
2019. aasta alguses toimus Eesti Ulmeühingu ja kirjastus Fantaasia poolt läbi viidud ulmejuttude võistlus, millel osalejaid ähvardati liiga hea kirjutamise puhul Täheaja antoloogias avaldamisega.
Ma vabandan kõigi tuttavate eesti kirjanike ees, kuid ma leidsin vist oma lemmikteose eesti kirjandusest. Ma pean tunnistama, et lugedes seda oli mul raskusi uskuda, et ka mõni eestlane suudab midagi nii head kirjutada (eestlased kirjutavad ju kraavikaevamisest), kuid tuleb välja, et see on võimalik. Kuigi on ka teisi väga häid teoseid, siis see on vist mu lemmik.
Lugema hakkasin üsna noorelt, ulmehuvi on ka üsna varajasest noorusest, kuna Verne ning erinevad "Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatud olid suured lemmikud. Varajane "Mardus" on kindlasti üks, mis eredalt silma torkas ning huvi suunas kuna nii mõnigi jutt ja illustratsioon oli omal ajal ikka midagi erilist ja meeldejäävat.
Oscar Wilde on kunagi öelnud, et kunstis on kõige suurem patt igavus. Eks ajad olid teised ja iga looja pidi publiku tähelepanu nimel vaeva nägema, mitte nagu moodsamatel aegadel, mil riigi ja kõikvõimalike organisatsioonide poolt ülalpeetavad autorid publiku ja müügi pärast enam muretsema ei pea.
29.07.19 millalgi lõuna paiku, täpselt nagu lubatud, nägi ilmavalgust Reaktor nr 94 ja ausalt öeldes ma ei mäletagi, et kunagi varem olnuks numbri ilmumisele järgnenud säherdune šokk.
Ausalt öeldes olin ma üpris unine, kui alla külmkapi juurde jõudsin. Olin poole ööni mingit täiesti lampi lugu kirjutanud ja mu pea huugas kui lõke jaanipäeval. Ma vajasin turgutust. Fanta oleks hea olnud, aga arvatavasti tuli leppida piimaga, nagu alati. Kõht oli ka päris tühi. Otsustasin teha ühe vorstivõileiva või kaks. Kes teab, kui pikk öö tuleb - oli ju laupäev.
Cathy surus end veel sügavamale Ford Protoni tagaistmesse ja mossitas. Tavaliselt oleks tal olnud tõesti hea meel – väljasõit kogu perega! Talle aga ei meeldinud, et kogu sõidul oli pigem karistuse mekk küljes ning selle asemel, et lõbusalt jutelda, oli kogu pere tusane ning vakka. Isegi isa, kes tavaliselt tegi emaga nalja.
Telekad panevad tühja.
Näitlejad nutavad, naeravad, mängivad ekraanil läbi stsenaristide poolt väljamõeldud lugusid. Ainult, et publikut ei ole. Kõik need eikellelegi etendatud stseenid jooksevad sinakalt säravatel ekraanidel, samal ajal kui inimesed askeldavad köögis, telekas tagataustaks mängimas. Nad ei pane näitlejate pingutusi tähelegi.
Nad ei tahtnud, et elanikkonnal oleks vähimaidki kahtlusi. Asutati komitee, mida juhtis režiimi protežee, kellel oli varasemast tasustamata teeneid. Ta teenistuskäik oli suurepärane, ta lojaalsus oli kindel, kuid miskipärast polnud ta lojaalsust varem veel piisavalt hinnatud. Ta karjäär oli alanud nagu paljudel teistelgi, kellel olid sarnased omadused Akadeemias.
Sa oled teda nii palju kordi hulluks nimetanud. Kinnitanud endale, et põlgad teda − isegi siis, kui hakkasid teda juba armastama. Miks? Küllap mõistsid juba tollal, et tema oli see, kelleks ka sina pidid saama. Aga tõenäolisemalt sellepärast, et kahtlustasid juba kaua enne seda, kui ta kaotasid ja uuesti leidsid, et ta polnud hull.
Skafandri õhuballoon läks sajatuste saatel lendu, möödus napilt piloodi peast, tabas kolksuga juhtruumi seina ja loperdas siis vaikselt minema. Kalle Moskar, kaevanduslaeva Nexo noor kapten, kes mõjus hetkel märksa ähvardavamalt kui tema meeter seitsekümmend kasv ja hõre punane habemeude lubanuks, hõljus navigatsiooniruumi ukse juures nagu kõuepilv.
