.thumbnail.jpg)
Ma ei ole võimeline hetkel kirjutama ridagi sellest, et väljas on sügis, külm, hallad maas ja kured parves minema pannud, et nüüd on paras aeg korkida lahti soojendav pipraviin ja lugeda Reaktorit, mis, erinevalt sügislehtedest, ei kolleta kunagi ka… Olen vist vähemalt kuues erinevas juhtkirjas sarnast hõllanduslikku juttu keerutanud. Justkui tuul keerutab langenud lehti, eks ole.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Lähenevat oktoobripimedust tervitame veebikoomiksiga “Monster Soup”. Selle loojaks on Julie Devin ja koomiks ilmub alates 2011 oktoobrist reedeti.
Raamatute arvustamine on tegevus, mida võib iseloomustada päris paljude erinevate nurkade alt. Esiteks on see tänamatu tegevus, sest arva mida sa arvad, ikka arvad sa kellegi arvates (heh) valesti ning valesti pakendatud arvamused võivad sünnitada palju paksu verd ja pahandusi.
Sooviksin alustada tähelepanekuga neile, kes on kõik need aastad lugenud mu jutukommentaare või arvustusi või muljetusi või kokkuvõtteid või milleks neid nüüd nimetada ("karvustuste" kauni mõiste on omale võtnud Jürka, sellele jäägu tema kaubamärk).
Seekord siis kolm debüüti, üks debüüdijärgne ja üks tuntud autori sahtlipõhjast leitu... pluss veel tekst, mille ma pean karvustamisel vahele jätma. Tunnistan, et ega ma väga suurte ootustega selle jutuportsu kallale ei asunud, aga etteruttavalt võin öelda, et on olnud ka hullemat. Kuid kõigist nüüd järgemööda...
Herbst ja Tempel
Jaak Herbst on kirja pannud laastukese „Paharett külmkapis“, mis minu meelest on kokkuvõttes esimese kontakti lugu. Noor ilmakodanik kohtub oma külmkappi roninud (teleporteerunud?) paharetiga. Mulle meeldib selle loo juures jutustamise hoog ja teksti sujuvus.
Vatised pilved ümbritsevad taevalagedust, varjud sõidavad veidra vormiga laevadena merel. Hõlmamatu veteavarus on kaetud pisikeste valgete lainetupsudega. Igavene suvi Eikellegimaal.
Sellisel maal, kuhu rändad siis, kui unenäod vajuvad pehme ja hoolitseva tekina su peale, ja loovad irreaalusest reaaluse.
See suvi lonkis keerulist, käänulist teeb pidi sügisesse, soojendades ja külmetades merd. Soojendades ja külmetades inimeste hingi ja keha. Rannaäärsed inimesed teavad, millal meri muutub selliseks, et külm vesi ei pane õhku ahmima, ja selliseks, et sealt püüda kindlat sorti kala. Sellist kala, mida saab kohe süüa, ja kuivatada ja soolata.
Päike tõusis, Suurim Tuli ärkas.
Glendower ei näinud seda ja näha ei võinud veel keegi, aga ta tundis seda kui miskit imelist surinat oma kehas. Suurima Tule tõus oli hääl liivas, lõhn õhus, kaja kaljudes. Isegi Värav tundis seda, ja ümises. Glendower kuulis teda just nõnda, vaikselt-vaikselt Suure Tule ümina saatel laulmas.
Tema kohal oli valge lagi ümmarguse lambiga. Menšikov lamas tavalises voodis kõrge aknaga toas, aga mis toimub akna taga, ta voodist ei näinud. Toas oli peale voodi kandiline valge kapp, samasuguseid kasutati tähelaevades. Ja kõik, mitte midagi rohkem, seepärast tuba nii tohutusuurena näibki. Liigutaks õige jalga? Ta liigutas käsi ja jalgu, tõstis pea padjalt. Keha kuulas sõna.
