Jutuvõistlus on lõppenud! Fanfaarid, konfetid, serpentiinid, joogid, tants, muru … Et vaba õhu joovastus ja Pühaste õlu tegid pea purju, ja et samale ajale langes suuremat sorti tähtaegade-deliirium, siis veel nädalaid hiljem taban end aeg-ajalt otsekui ärkvele ehmumas: oli see ikka ilmsi? Kas saimegi päriselt kõrge koha? Kas tohib rõõmustada? Ikka päriselt?
Selle koha peal peaks ehk häbelikult pobisema midagi huvide konfliktist, ja juhtkirja-vastutuse tasakesi kuhugi, kellelegi, mujale, merede taha, mägede põhja ära sokutama. Puudutab ju võistlus otse ja isiklikult suurt osa Reaktori siseringist: Kirjutasid Rait ja Riho, kirjutas Jana, kirjutas Tõnis, kirjutasin ma ise ühes Joeliga … Ning kiitusekirjasid tõime ka lõpuks koju mitu tükki. (Tartu ulmekirjutamise töötoaga ühte arvates veelgi rohkem.)
Aga vaat ei pobise. Interneti ränitahvlitesse on muistsest põlvest raiutud väide, et Reaktori toimetus ei saa jätta kasutamata võimalust eneseupituseks.
Reaktori kaamerabrigaad oli seekord täies võitlusvalmiduses, niisiis saavad need, kes üritusele ei jõudnud, žürii ettekandest videot vaadata.
1. Kes sa oled, kust sa tuled, mida oled õppinud, mida muud põnevat oskaksid enda kohta öelda? Millistest elus omandatud oskustest on ulme kirjutamisel kasu olnud?
Olen elukutselt ajakirjanik ja pärit Põltsamaalt, kuigi elan Tallinnas. Ulme kirjutamisel on ilmselt kasuks tulnud varasem töö tehnikaajakirjanikuna. Olen minevikus õppinud ka võitluskunste ning ajaloolist relvavõitlust, mis võivad samuti kirjutamisel abiks olla.
Kujutan ette, et esimesed kokkupuuted ulmega tulid väikse lapsena multikaid vaadates. Eesti kanalitelt jooksis nii Jaapani animatsiooni kui ka näiteks USA superkangelaste sarju. Samuti käisin algklassides kohalikus raamatukogus tõlgitud ulmeromaane lugemas.
HarperCollins. London, New York 2012.
Et ükski 20. sajandi kirjandusega üles kasvanud ning suhteliselt hea tervise juures varastes neljakümnendates inimene ei suuda väga pikka aega järjest lugeda nüüdisaja kõige moodsamat noorteulmet, otsustasin minagi vahelduseks sukelduda pisut – aga tõesti vaid pisut – vanemasse aega: sel kuul arvustatav galaktikaimpeeriumist rääkiv kosmoseooper on ilmunud veidi vähem kui kümnend tagasi – 2012. aastal. Ning kuna ma ei olnud Austraalia noorteulme menuautori Garth Nixi (1963) loominguga ülearu hästi kursis, siis tegelikult ei teadnudki ma, mida oodata. Kuigi raamat ootas riiulis lugemisjärge 7-8 aastat, oli ikkagi tegu hüppega tundmatusse.
Gagarini kosmoselendu tänapäeva ulmikud ei mäleta, olid sellal veel sündimata. Selle 20. aastapäeval tegi esimese lennu USA kosmosesüstik Space Shuttle ja seda ma juba mäletan. Mõtlesin, et nüüd hakkabki nii olema: suts kosmosesse ja jälle tagasi, korduvkasutatav kosmosesõiduk on igati praktiline. Mõelda vaid, et sellest on juba 40 aastat möödas ja progressi pole selles vallas toimunud! Ehitati 5 süstikut, millest kaks hävisid koos 14 astronaudiga (Challenger 1986 ja Columbia 2003), kokku tehti 135 starti. Maanduti üsna harilikele lennuväljadele, kus pidi olema vähemalt 2300-meetrine maandumisrada, maanduti nii betoonile, asfaldile kui isegi kuivale järvepõhjale. Selleks lepiti kokku 2 põhimaandumiskohta ja 86 varumaandumiskohta (neid kasutati ainult 1 kord), millest 58 asusid välismaal. Viimane lend lõppes 21. juulil 2011 ja edaspidi pidid astronaudid kasutama Vene kosmoselaevu Sojuz.
Kas mäletate Harry Potterit ja võlurimalet?
Aga kas teate, et tegu pole mitte juhusliku õnnestunud filmidisainiga, vaid tegu on üldse maailma kõige tuntumate malenuppudega?
11. aprillil 1831. aastal pani rändkaupmees Roderick Ririe Edinburghis Antikvaaride Ühingus näitusele suure hulga kunstipäraselt nikerdatud mängunuppe, mille ta oli omandanud Välis-Hebriidide suurimalt saarelt Lewiselt. Ühtekokku 93 eset, millest üks on vööpannal, 14 meenutavad kabenuppu, 78 aga identifitseeriti koheselt malemängus kasutatavatena. Enamasti räägitaksegi vaid viimastest, leiukoha järgi Lewise malenditena tuntud nuppudest.
Üle tüki aja sattus lugemislauale jällegi täispikk romaan, milleks seekord oli nostalgiline 1980. aasta suvel pioneerilaagris Tormilind asetleidev õuduslugu, kus lisaks tavapärasele pakasuha’le tuleb rinda pista ka vampiirlusega. Õnneks ei ole siiski tegu kapitalismi pahupoole allegoorilise pajatusega, vaid väikese portsu judinaid tekitava noorteromaaniga. Jutustus kulgeb ladusalt: toimetatud ja tõlgitud igati ontlikult ning suupäraselt. Romaan oleks justkui kirjutatud noortele, samas aga sisaldab väga palju anakronisme, mis apelleerivad just NSVL-i süsteemi näinud inimeste nostalgiale. Ma ise pole pioneer olnud ega ka lastelaagris käinud; lähimad kokkupuuted olid mul igasuvised aiamaale minekud, kus sai erinevate lastelaagrite territooriumitest mööda marsitud ja jalutades kiigatud, et mis järjekordne lastevahetus seal teeb. Seega oli omajagu huvitav kogeda seda kõike mitukümmend aastat hiljem raamatu vahendusel.
Alustame kõige ilmsemast. Kõiki maailma raamatuid lugeda ei jõua. Isegi palju häid raamatuid jääb lugemata. Mida ilmetum kaanepilt, seda suurem on tõenäosus, et raamatule selline kurb saatus osaks langeb. Sa ju lihtsalt ei võta teda raamatupoes kättegi. „Raske vihma“ kaanepilt on selline, et selle raamatu loomulik asend on elegantse hooletu ilmega lauanurgal lebamine. Oled temast juba mööda astunud, aga midagi nagu köidaks pilku, seisatad, astud sammu tagasi, keerad pea natuke viltu ja jääd silmitsema, võtad ta kätte ja fantaasia hakkab juba jooksma, rusuv roheline toon, tunnet võimendavad ettepoole kalduvad majad ja käsi, mis on veel viimast jõudu kokku võttes vee alt abi järele haaramas või siis ähvardava sihikindlusega sealt tõusmas? See mõte ei saa sedasi poolikuks jääda, sul on vaja teada, millega see lugu algab ja kus ta lõppeb.Hetkel veel kahekordne Stalkeri laureaat Kalmsten ei ole kade ja võtab kõik huvilised lahkelt vastu.
On öeldud, et ulme on kerglane ajaviitekirjandus ja sedasama on öeldud ka krimikirjanduse kohta. Jim Butcheri fantaasiakrimid võlur Harry Dresdeni tegemistest on taolise loogika põhjal kahekordselt kerglased ja topelt-ajaviide. Iseküsimus, kas konkreetse sarja fännile kitsamalt või ulmefännile laiemalt taoline tõdemus üldse korda läheb..? Romaan „Surma maskid“ on juba viies Harry Dresdeni toimikute sarjast, mis maakeeles ilmub ning seetõttu võib oletada, et autor ja sari on Eestis oma kindla lugeja juba leidnud.Meenutaks, et sarja kaks esimest romaani „Tormirinne“ ja „Hull kuu“ olid pigem fantasykuues krimilood, kus palju lehekülgi pühendati võlur Harry Dresdeni ja Chicago politsei suhetele, kus peamine oli siiski kuritöö ja selle lahendamine. Kõrvalliinidena näidati siis maailma ja avati ka Harry minevikku.
Ma olin metsateel ning minu juures olid isa ja õde. Millegipärast ema ei olnud, aga see ei tulnud üldse jutuks ega tekitanud mingeid probleeme ega küsimusi.
Olime kandunud mineviku Hiiumaale, kuid meile ei öeldud, missugusesse aega ja kohta. Pidime mineviku Hiiumaal elama hakkama. Ma ütlesin kohe, et Hiiumaa pole kuigi suur ja koht ei olegi nii tähtis (täpne lause unenäost: «Kärdlasse saab ikka.») Märksa olulisem oli kindlaks teha aeg, kuhu sattusime.
Catheline Tamm - Barzakh Lühike jutt. Ristisõdalas(t)e müstilis-üleloomulikest üleelamistest. Pole päriselt minu maitse, kuid lugedes ei saa ma üle ega ümber mõttest, et igatpidi maitsekalt teostatud ja meeleolu on õudusloole täitsa kohane. Eks ta rohkem selline meeleolu jutt ongi.
Tim Hornet – Tüütu töö
Seda lugu lõpetades on tunne „he-hee“… Sihuke väike jutt paraja vimkaga lõpetuseks. Väga head ja samal ajal väga lühikest juttu on väga raske kirjutada. Et see ei mõjuks suvalise kontekstist välja kistud killuna, mis iseseisvalt „püsti ei seisa“. Siin aga suudab autor mu meelest kaasa tarida natuke suurema „loo“ seda otseselt välja kirjutamata. Nappide ridade peale lihtsalt hakkavad need seosed mu peas oma elu elama ja sünnibki tulemus, mis on suurem kui antud laast. Hästi tehtud!Maarja Kruusmets – Neljane palat
Naah… Ja ongi kolmas jupp Onyx-ajamasinat.
Jõletu kohv murule visatud, läksin sisse ja tegin omale piparmünditeed. Teadsin, et see mekiks paremini - mulle on piparmünditee alati rohkem maitsenud, mistahes kestas ma ka ei viibiks. Kui tee oli ära tõmmanud, püüdsin endale meelde tuletada kõike, mida on tarvis ära teha. Oli hommik, laps polnud veel ärganud, naine ka mitte. Taipasin, et mul polnud mitte midagi plaanitud selleks päevaks. Otsekui see, et on laupäev, tähendaks seda, et päev võiks jääda tegevusetuks. Tegin köögi korda, olin eelmisel päeval jätnud kõik laokile. Sai kähku korda. Vahel on mu senine mina jäänud koristatud kööki jõllitama mingi jabura rahuloluga, aga praegu näris minu sees küsimus: mida veel? Panin riided pesumasinasse ja masina käima. Mida veel? Panin nõud masinasse, masinat veel mitte käima. Olgu, mida veel? Nende ärkamiseni on eeldatavasti kolmveerand tundi aega, aga kõik pakilisemad asjad on tehtud. Oot, kassitoit? Ei, ta on juba saanud.
Olen IT-taustaga inimene, kes on sattunud tõlkevaldkonda – töötan tõlkebüroos, tegelen seal tõlkeabitarkvara ja muu tehnilisega ning ühtlasi tõlgin – selle tegevuse peale olen täitsa ise roninud, sest tundus, et äkki ma saan sellega hakkama. Mingil hetkel hakkasid tarbetekstid väga ära tüütama ja tekkis tahtmine ka ilukirjandusega proovida. Nüüd olen natuke sellega ka kätt harjutanud, tänu Eva Lutsule ja Fantaasia kirjastusele. Ise tunnen, et ega ma ikka „päris tõlkija“ ei ole, aga vähemasti teesklen hästi.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Praegu ma olen kuidagi järjest lugenud mitu lasteraamatut – mul on ikka lootus, et äkki järeltulev põlv hakkab ka lugema, nii et ostan koju ja loen vähemalt ise läbi.
Hinged mõõgateral
Rait Piir
Yodohime vedas ennast seljaga vastu silla käsipuud ja jäi silmitsema kuu peegeldust udusel tiigil. „See pole üldse paha vaatepilt suremiseks,” sai ta vaevu üle huulte ja lisas siis: „Mine, Yukino. Äkki sul läheb õnneks. Kui mitte, siis... äkki järgmises elus kohtume.”
„Hinged Mõõgateral“ on Rait Piiri neljast lühiromaanist koosnev debüütantoloogia. Kaks neist kujutavad keskaegsest Jaapanist ja selle mütoloogiast inspireeritud fantaasiamaailma, millest ei puudu ka samuraid, lahingud ja võimumängud. Kahes teises teoses viiakse lugeja aga Ceresele ja Veenusele–küberpungist, neuroliidestest ning transhumanismist läbipõimunud tulevikku.
„Kellel oli ligipääs nanomasinatele, mida sai kasutada massihävitusrelvana?” küsis Ellis. „Kuidas ta omale üldse sellised asjad soetas?” „Ta lõi need ise,” tunnistas turvaülem kohmetult.
„Aga mu hobune?“
Juba tormas turske kõrtsmik, purjeriidest keep üll, uksest välja. Korraks ulgus tuul kurjakuulutavalt, loopides vihma avatud ukseaugust sisse, seejärel oli kuulda vaid tujuka tule praksumist.
Solomon jäi uksele seisma ja tõmbas ninaga õhku. „Haiseb nagu märg koer,“ sõnas ta tühjale kõrtsiruumile – ainus hing siin oli tema enese kratt ning toogi polnud päris elavate kirjas. See koht oli peldik, kuid paremat polnud võtta. Valikus oli kas see või põõsa all magamine ning viimast oli tehtud juba liigagi palju. Vähemalt oli siin kuiv ja soe.
Ta libistas raske vettinud keebi seljast ning viskas selle lauale, mille peale viimane kurjakuulutavalt kägises, nagu oleks sel kogu maailma raskus kanda antud, ning võttis istet pikal puidust pingil, mille ümber tekkis hetkega väike tiik.
Seda, kust tulid udud, teadsid inimesed hästi.
Surun käed risti üle rinna, küüned tungivad õlgadesse. Mu käsivarred saavad veriseks. Igal pool on liiga palju verd. Ja valgeid sulgi. Mõned udusuled hõljuvad endiselt. Valguse kätte sattudes kumavad need õrnad läbi. Tugevamad suled, katte- ja lennusuled, on minu ümber maas. Paljud on kaotanud oma algse puhtuse, kleepudes tumedalt vastu põrandalaudu.
Abaluudes pulseeriv valu tikub kuklasse ja sealt silmade taha. Pean end tagasi hoidma, et ma taas noa järele ei haaraks ja seda endale rindu ei virutaks.
Üldise vaikuse lõhuvad koridoris kostuvad sammud. Need on rahulikud, peaaegu mõtlikud sammud.
Carl tundis end silmnähtavalt ebamugavalt. “No ma armastangi, aga viimasel ajal käib mulle sinu juures peaaegu kõik närvidele, ma ei jaksa enam jätkata.”
“Ei tea, mis asjad minu juures siis nii valesti on?” Naine puuris meest pilguga, mis oleks võinud viie sekundi jooksul tolle jalge ette, otse läbi seitsmekordse hoone, tekitada kiirtee Austraaliasse. Tema peagi endine elukaaslane tõmbus seepeale veelgi enam kössi.
“Noh, sa jätad alati enda järel kõik tuled põlema, su pidev viisist mööda ümisemine ajab mind hulluks ning sa ei pööra mulle piisavalt tähelepanu, vahid ainult oma telefoni.”
“Ja miks sa alles nüüd nende asjadega lagedale tuled? Mulle ütlesid ikka, et oled minuga õnnelik.
Unustuse nimi on haigur, ta õlle sees kohiseb ja varastab mehelt meeled...
Vanem Edda, tõlkinud Rein Sepp
KÕRTSINAISE KÕHT ON VILTU
Teate neid võõrikuid päevi, mil kõik on juba algusest peale vale? Iga asi, mis ette võetakse, läheb untsu. Kõik teadmised osutuvad ekslikeks. Naabrimehe naeratus on võlts. Ülemus muigab justkui kaastundlikult, ent kirjutab su toimikusse noomituse... Nojah. Lõpuks tundub, et sina ise oledki, elukaardist ihukarvadeni, iseenda suurim viga.
Belle kõndis uimaselt mööda tänavat ega suutnud välja mõelda, millist mälestust hea enesetunde nimel kustutama peaks. Kui ta just iseend tervenisti kustutada ei tahtnud. Aga ennast katseteks ärida, nii kaugel ta veel ei olnud. Samuti polnud tal saadud coprat või elukaardiboonuseid kellelegi pärandada, ning pupujukudele vastutasuta teeneid osutada polnud stiilne.
Aethelgren kikitas kõrvu, ent paksule sametkardinale, mis süüaluse kambrit kohtusaalist eraldas, oli pandud loits, mis lasi läbi vaid ebamäärast pominat, ning ta ei suutnud tuvastada ei kohtusaalis olevate olendite arvu ega nende meeleolu.
Pomin lakkas. Aethelgren saatis pilgu Cianile, tema ainukesele kaaslasele selles pisikeses, lagedas ruumis, ning sai vastuseks mehe julgustava noogutuse.
„On aeg,“ sõnas Cian proosalisel toonil.
Katkend V peatükist
Aulemb üritas magada, triivides une ja ärkveloleku piiri peal. Ta oli enda meelest terve öö vähkrenud, otsides mugavamat asendit, mida kivi peal magades ilmselt tuhande aasta pärast ka ei leiaks. Viimaks oli ta vist siiski väsimusest unne suikunud, sest kui ta järgmine kord külge tahtis keerata, avastas ta, et ei saa liigutada. Unesegaselt kujutas Aulemb ette, et puujuured olid roomanud koopasse ja ta kinni sidunud.
Aulemb ei teinud kohe silmi lahti, vaid sundis oma käsi ja jalgu liikuma. Mitte midagi. Ta surus lämmatada üritava paanika sügavale tagasi. See oli kõigest halb uni. Tal oli ennegi juhtunud, et ei saa unes liigutada. Mis seal ikka. Varsti ärkab ta üles. Ta üritas uuesti und leida, kuid seda ei tulnud.
Kukal tuikas valust. Pole midagi hullemat, kui ärgata peavaluga, mõtles Aulemb mõrult. Ta sai sõrmi liigutada, kuid kummalisel kombel olid käed endiselt kinni.
Pauli isa hoolealustele meeldis pimedus. Kui Paul lambiga valgust näidates mööda farmi riiulivahesid läks, siis kõikjal, kuhu lambivalgus langes, kihises ja kahises, ohkas ja sabises. Farm tootis kolmkümmend tuhat prussakat ruutdetsimeetri kohta aastas. Prussakaid oli siin ruumis kõikjal – seintel, põrandal, laes ja loomulikult riiulitel, mis kujutasid endast tihedalt üksteise peale asetatud plastplaatide virnu, mille vahel pragudes käis prussakatel agar elu. Paul pidi hoolega ette vaatama, et ta liiga palju putukaid surnuks ei tallaks. Nad olid selleks liiga väärtuslikud. Prussakaid tarvitati Ühenduses nii meditsiinis ja robootikas kui toiduks ja Pauli isa firma oli vaid üks kümnest omataolisest Heimil. Siinset toodangut eksporditi kõigisse Uraani orbiidi asundustesse.
„Isa, ae?“
Isa vastas talle tagantpoolt ja Paul võttis suuna sinna. Ta näitas lambiga teed ja tume vaip ruttas kahele poole riiuleisse peitu.
