Tegelikult on küsimus selles, et kui pealikuveerus ilmast juttu ei tee, siis kas see on autentne veerg või mitte: me ju kõik teame, et kui sihilikult seda ilma- ja aastaajajuttu vältida, siis see on kunstlik. Me kõik ju vist vaatame hommikuti aknast välja ja teeme seda pahakspanevat läbi nina õhu pahistamist. Igastahes võib öelda, et suvi on selleks korraks vist kahjuks läbi saanud, mu katsed laupäeval muuseumiööd nautida lõppesid sellega, et pärast kahe muuseumi läbikondamist siirdusin vettinuna joonelt tagasi kodu poole.
Aga mulle see kõik tegelikult meeldib, sest sügis on minu arvates parim aeg ulmega tegelemiseks. Septembrist oktoobri lõpuni ongi kuidagi müstiline, pimenev aeg. Hingedeaeg, seda kindlasti, aga ka aeg õudusfilmideks, soojaks teeks, uue pleedi ostmiseks ning mõõdutundetuks koduskükitamiseks.
17. augusti hommik algas kurvalt – enam-vähem esimene asi, mida arvutisse istudes teada sain, oli teade, et Tarmo Õuemaa on läinud. Tarmo, kes sõpradele-tuttavatele oli enamjaolt lihtsalt Mann või Õuekas.
Tunnistan ausalt, et ma ei tundnud Õuekat nii hästi, kui tahtnuks, aga eks see ole surmaga ikka nii, et siis tundub alati, et oi kui palju tegemata või ütlemata jäi. See on kaotusvalu osa, õigemini sedamoodi teadvustab end meile tühjus, mis heast inimesest siia ilma maha jääb...
Tõenäoliselt sai mu tutvus Tarmo Õuemaaga alguse ulmemeililisti sf2001 vahendusel või kui mitte seal, oli algus igatahes virtuaalne. Meilid ja ulmeloba ning teinekord ka mingid käsikirjad, mida Tarmo ajalehte Lääne Elu avaldada võttis.
Koidu V.G. Ferreira on pärit Järvamaalt ning õppis Paide kutsekoolis õmblejaks ja kokaks. Praegu on tal väike eraettevõte, mis tegeleb majutuse ja toitlustusega. 2017. aastal ilmus Koidu V. G. Ferreira sulest esimene raamat sarjast “Domineeriv värv”. Käesoleval aastal nägi trükivalgust sarja neljas ja viimane osa.
Elate hetkel Prantsusmaal. Kuidas te sinna sattusite?
Prantsusmaale sattusin sellepärast, et ma abiellusin portugallasega, kes elas Prantsusmaal. Miks ja kuidas, jätan praegu enda teada. Kui kunagi oma eluloo valmis kirjutan, siis saate detailidesse laskuda, sest minu seiklus mööda Euroopat oli pikk ja päris põnev, mida paari lausega edasi ei anna.
Ihtüovenaator
ESIMENE VÄLJASURNUD ELUKAS: ihtüovenaator (2. juuli)
Ihtüovenaator elas varakriidis 125–113 miljonit aastat tagasi.
Teada on üks liik, mis avastati 2010. aastal Laosest. Nimi tähendab kalajahtijat. Ta oli 8½–10½ m pikk ja kaalus 2,4 tonni. Hambad olid lihtsa koonuse kujuga, sileda servaga. Eeldatavasti oli ta poolveelise eluviisiga nagu krokodill ja põhiliselt kalatoiduline, sest muud on raske selliste hammastega süüa. Ta kuulus spinosauruste hulka ning nagu paljudel spinosaurustel (ja krokodillidel), oli ihtüovenaatorilgi selja peal hari.
Alustama peaks vist kerge pihtimusega. Koolipoisina oli kümmekond või rohkem aastat mul vaid kaks lemmikautorit – Ray Bradbury ja vennad Strugatskid. Osaliselt oli see tingitud minu õrnast east, aga peamiselt seetõttu, et Eesti NSV-s olid need ainukesed kaks ulmeautorit, kelle kirjapandul oli mingi sügavam tähendus, kelle teosed sobisid mulle emotsinaalselt ja kel oli maakeeles ilmunud vähemasti paar raamatut, pluss jutud ajakirjanduses ja raadios. Lühidalt: oli arvestatav kogus tekste, mille pealt sai juba mingeid üldistavaid kokkuvõtteid teha ja mille põhjal võisin väita, et jah, meeldib, kohe väga meeldib! Jätaks vennakesed mõneks teiseks korraks ning räägiks täna vaid Ray Bradburyst.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi veebisarju. Nagu ka Segaverelises koomiksimaailmas, kehtib siingi erapoolikuse printsiip “meeldib-jagame” ja tegu ei ole mitte mitte tõsimeelse arvustamisega, vaid padusubjektiivse soovitamisega.
Et kohe-kohe nurga-taga varitsev apokalüpsis annab ka suve lõpul end ikka veel oodata, otsisin üles ammuse lemmiku. Ilmalõpu põik ehk Apocalypse Lane on ropp ja lustlik joonissari, mis on mõnes mõttes ka ise pärit kadunud ajast. Nimelt jooksis sari enam kui kümme aastat tagasi popis mängukultuuri-keskkonnas The Escapist. (Jah-jah sait tegelikult töötab ka tänapäeval, aga kuldaeg on ammu möödas.
Pandeemiasegusesse zombiapokalüpsise sarnasesse maailma sobitub zombiteema nagu rusikas silmaauku.
Kirstukujulises karbis zombi-barbie, melomaanidest zombid, armastavad zombid, bändi tegevad zombid ja jalgpalli mängivad zombid… Oh, on veel, mida zombide maailmas avastada!
Alustame artistiga, kelle nimeski on tänane teema – Rob Zombie. Video “Living Dead Girl”.
Video aluseks on 1920. aasta tummfilm “The Cabinet of Dr. Caligari”.
Kuigi põhiliselt on mu huviorbiidis ikkagi teadusulme, siis seekord räägiks natuke fantasy teemadel. Kas te teadsite seda, et on üks arvutimäng, mille mängijate arvust suuremahulise osakaalu moodustavad eestlased? Täpset numbrit küll pole teada, aga neid on kohata igal nurgal, olles tunde seltskonnas koos mänginud ja inglise keeles suhelnud, poetab keegi grupis kogemata eestikeelse sõna “Kurat” ja tuleb välja, et kogu neljane seltskond ongi tegelikult kõik eestlased. Samuti on ka suur kogukond rootslasi, öösel mängivad ameeriklased ja isegi Austraaliast on mõni tegelane. Kõige suurema šoki sain ükskord tõreledes grupikaaslasega kellele ütlesin “kiiremini, kiiremini” ja sain vastuseks “Ma ei saa, ma olen pime, arvuti loeb mulle kõike ette.” Pime inimene arvutiga mängimas? Aga tõepoolest, pimedate jaoks ongi see hea mäng, sest kogu mäng käib tekstirežiimis.
Oletame korraks, et on maailm, kus eksisteerivad superkangelased. Noored teismelised superkangelased. Siis oletame, et seesama maailm on militaristlik-totalitaarne. Ajupestud ja patriootiline. Tegu on niisiis maailmaga, mis allub sõjaväele ja kus kõik see, mis kuidagi pilti ei sobi, kuulutatakse valeks ja seda taunitakse.
Niisamuti taunitakse kõike, mida ei teata ja millest aru ei saada. Selle asemel, et uurida, mis tegelikult toimub, tegeletakse tagajärgede likvideerimisega. Reageeritakse sellele, mis toimub nüüd ja praegu. Kõikide nende hääl, kes tahaksid teada, kas sellel reageerimisel on üldse mõtet ja et kas kõike ei oleks võimalik paremini korraldada, vaigistatakse.
Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.
Igal juhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.
Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, "Domineerivad värvid" on autori debüüt.
Raamatusarja „Domineeriv värv“ neljandat osa toimetades 2020. aasta kummalisel meelihõlmaval kevadel mõtisklesin kogu sarja üle pikemalt. Ülluse ja ahnuse teemad nimetatud romaanis ja üleüldse ühiskonnas tõukasid mind lähemalt tutvuma kaoseteooriaga ning emakeelepäeval kirjapandud tekst „Koligani tiibadest ja ruumilõhest“ on nüüd lugemiseks saadaval kirjanik Koidu V. G. Ferreira autorilehel veebis.
Siinse arvustamisega on, nagu on. Erapooletult arvustada võiks sellist teost, mille loomisega ei ole muud kokkupuudet peale lugemisnaudingu, kui aga käsikirja valmimise juures on pikalt viibinud nii enda pilk, näpud kui mõttemaht, siis on võimalik, hea Reaktori lugeja, siinkohal pigem pisut analüüsida autori esitusviisi ja kirjapandud lugu.
Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest.
Koostajad Veiko Belials ja Joel Jans
Artiklite kogumik on pühendatud Eesti Ulmeühingu 25. ja sõna "ulme" 50. juubelile, mis mõlemad on sel aastal (esimene veebruaris ja teine septembris). Ülesehituselt on see kaheosaline - alustame ulme defineerimisega ja anname ülevaate sõna "ulme" tekkeloost. Järgnevad ilmunud artiklid eesti ulmest kronoloogilises järjekorras kuni täiesti uute artikliteni. Teine osa on memuaristika moodi: tagasivaated, kuidas sündis ulmeühing, kuidas loodi aastaauhind Stalker, kuidas alustati ulmefestivalidega Estcon, ööajakirja Mardus ning võrguajakirjade Algernon ja Reaktor sünd jne. Kogumik mõtestab ühe kirjanduse alažarni olemust, näitab selle muutumist ja arenemist ajas.
Ulmestaar: Jaile Jürgens
Kes ma olen? Enda kohta on nii
keeruline midagi öelda. Tavaline keskealine naine, käin tööl, remondin maja,
võõrustan külalisi, kokkan hullunult… Ei pea ennast ulmestaariks, aga ulmet
oluliseks olen pidanud kaua-kaua. Ei mäletagi, millal esimest korda Stalkerit
valisin, päris selle sajandi alguses ehk? Mäletan ka juttu igakuistest
kokkusaamistest Tartus, aga ei julgenud kohale ilmuda, kartsin, et mis nüüd
mina, tagasihoidlik maatüdruk, ja ega mul midagi olulist öelda ka pole. Ei ole
siiani. Aga ikka võib mind ulmeüritustel kuskil nurgas lämisemas leida.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal
vaadanud-mänginud oled?
Praegu loen A.
See, mis kaob peost
Tim Hornet
Lugu Donist, Buldogist ja teistest sõduritest maailmas, milles kõik on taaskasutusse, ka kehad ja proteesid; kus võideldakse hiidputukate (puruvanade) vastu. Ainus turvaline ala on linn nimega Ruutu, kus on võimalik liikuda teleportides (aga tuleb ettevaatlik olla, sest muidu oled kahes kohas korraga). Aeg-ajalt käivad Don ja teised Mamma juures pliine söömas. Aeg-ajalt näidatakse Skräppy ja major Tomi tegemisi. Ent Mammaga on midagi lahti...
Andestatagu, kui mu sisukokkuvõte on kuidagi hüplik ega järgi mingit selget mõttelist liini. Proovisin tutvustada nii, nagu tekst ise tundus mulle endale. Kongeniaalne tutvustus, noh.
Tsentuurio Marcus Apronius Alemannicus surus silma vastu öövaatlusseadme okulaari ja naeratas: vastane oli täpselt seal, kus ta olema pidigi – lõksus. Vaenlase kolonn roomas pahaaimamatult järsuvõitu servadega künkanõlvast alla orgu, kus seisid Alemannicuse tankikompanii hästimoondatud sõjamasinad, valmis esimese käskluse peale tuld sülgama. Alemannicus jälgis liikumist: öövaatlusseadmes rohekalt helendavad soomustransportöörid, veoautod, jalaväe lahingumasinad, nende kõrval veidi tuhmimate kriipsukestena üksikvõitlejad. Magus. Veel mõni hetk ja ta annab käsu. Tsentuurio käis veel korra mõttes oma positsiooni läbi: kõige keskel, ja samas kõige kaugemal vaenlasest, tema ise, tankis veel üks Rooma leegionär, keegi vene poiss 20. sajandi 40. aastatest ja üks noor ameeriklanna 21. sajandi algusest.
Illustratsioon: Tea Roosvald
„Hoone C tehtud!“ sõnas Skräppy ja joonistas L-kuju paberile, kus ootas juba kaks rööpkülikut. Kui kaugele nad tähestikuga päeva lõpuks jõuda võisid, ei osanud kumbki öelda. Need hooned olid suured ja räsitud – puud kasvamas läbi korruste ning vahel ka katuste, rohi ja roniv taimestik elamas igas peitunud nurgas ja sopis. Betoontreppidest polnud alles muud kui riismed ning enamus esimese korruse ruumidest olid poolest saati vetikate- ja kasvuderohket vett täis. Siin tuhlamiseks ja otsimiseks läks tohutult aega, kuid see oli seda väärt. Ainuüksi Skräppy varustus oli pelgalt kolme hoone läbimisega uhkem kui kunagi varem. Leidude hulgas oli juba paar imevidinat, tehnikat ja üllataval kombel ka kaksteist paaki kütust.
Ma teadsin, et elu kaevandusasteroidil on üürike ja ohtlik.
Seda meenutasid mulle ema suudlused isale uksel, kui too oli suundumas oma vahetusse. Seda meenutas ema nõudmine, et isa iga kord lahkudes vannuks, et ta koju naaseb. Seda meenutasid mulle hüsteeriahood, mis tabasid ema, kui isa kasvõi paar minutit pärast vahetuse lõpu koju tulemisega hilines. Ema haaras kohe oma konsooli järele ja tagus närviliselt uuendusnuppu, oodates iga hetk saabuvat sõnumit toimunud katastroofist. Seega, niikaua kui ma mäletasin, keerles meie elu ohu ja katastroofiks valmistumise ümber.
Vahel ma mõtlesin, miks mu vanemad olid siis otsustanud Lutetiale tulla.
Tegelikult tahtsin ma ainult uue kleidi osta, kuid siis silmasin neid disainerkingi. Need võtsid mu lihtsalt hingetuks.
Ma seisin butiigi vaateakna ees ja vaatasin ainiti neid veinipunaseid stilettosid, mis sobiksid nii ideaalselt mu õhtukleidiga. Need olid imeilusad – ja uskumatult kallid. Veel üks põhjus, miks ma pean need endale saama. Ma võtsin käekotist oma mehe krediitkaardi ja astusin poodi sisse.
Kui ma üheteist aasta eest Raul Kendrickuga abiellusin, oli ta kõigest ühe tähtsusetu parteikese kohalik sekretär, nüüd aga istus ta parlamendi majanduskomisjonis ja tal oli rohkem raha kui kulutada suutis, ja ikkagi nurises ta pidevalt, kui ma endale midagi uut ostsin. Mis viis ainult selleni, et ma veel rohkem raha kulutasin.
