Head Reaktori lugejad!
Käesolevas Reaktori number on mõneti keskendunud lõppenud Estconile ja jagatud Stalkeri auhindadele. Estconist annavad ülevaateid Lüüli Suuk ja Brita Siimon, toimetuse küsimustele vastavad värsked Stalkeri võitjad Laura Loolaid ja Kristi Reisel, Stalkeri laureaatide üle mõtiskleb Tanel Rõigas, Estconi ulmediskost annab ülevaate Veiko Belials.
Nagu mullu, nii ka nüüd olin Estconil köögi- ja videotoimkonnas ja jagan saaki. Dubleerin sedasama videosaaki juulikuu Reaktoris ka (seesinase postituse ülesandeks ongi muuhulgas tekitada Reaktori jaoks mugavalt pasteeritav HTML).
Tamur Kusnets viis meid sel aastal rändama pikema kirjatöö kivistele radadele.
Raul Sulbi eestveetud vestlusringis “Mõõgad, maagia ja seks - fantaasiakirjanduse muutumisest läbi aja” jõuti muuhulgas tutvustada ka äsjailmunud Howardi-ainelisi kogumikke. Kaasa rääkisid veel Jüri Kallas, Manfred Kalmsten ja Jaagup Mahkra.
Ma ei tea, mis teile märksõnaga „postapo“ meelde tuleb, aga minu silme ette kerkib kaks ikoonilist tegelast – Hell Tanner ja Mad Max. Küllap ma pole ainus, sest suur osa postapo muusikavideotest on üsna vaimuvaeselt ühte nägu. Kusagil tühermaal või kõrbes kogunevad kaks gängi, kes sõidavad kohale võimalikult peletislike sõidukitega, ise aurupungilikult riides. Kusagil (puuris, konteineri katusel, lihtsalt õlitünnide vahel kesk liiva vms) mängib bänd. Rivaliteet jne. Ühesõnaga – Mad Maxi koopiad. Võite vaadata järgmistelt linkidelt:
UNLEASH THE ARCHERS - Tonight We Ride
STAHLMANN - Plasma
Papa Roach - Face Everything And Rise
New Years Day - I'm About to Break You
Ulmeühingu auhinnanimekirjadesse ja tunnustuseks antavasse auhinda võib suhtuda mitut moodi. Värsketele laureaatidele rõõmu, EstConile tegemist, Eesti üldisesse kirjandusmaailma teadet, et ka ulme on jätkuvalt olemas – päris mitmekülgne kasu.
Ühtlasi on Stalkeri nimekiri tänuväärt loetelu, mida ja kus kodumaal eelmisel aastal välja on antud, moodsas info- ja väljaandjate külluses võib mõnegi üllitise lihtsalt maha magada. Kujunev edetabel omakorda annab ettekujutuse, mida eelistatakse. Näiteks võib hinnata, kas populaarsemad on vampiirid või kosmoselaevad ja kas Tartu kõnetab rohkem kui Tau-Zet. Nii läksingi eelmise aasta ulmekirjanduse Tsooni hulkuma, Stalkerid teejuhiks.
Alfred Bester «Lammutatud mees». Fantaasia. Tõlkija Jay Skaidrins, parim tõlkeromaan 2025
Fantaasiarikas kriminull toimub maailmas, kus sotsiaalset keerist tekitab osade inimeste telepaatiliste võimete areng.
Estcon lõppenud, Stalkereid suisa kaks võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?
Hetkel olen juba suutnud non-stop naeratamise lõpetada ja suudan suhelda. Adrenaliinilaks ja rõõmujoovastus olid ikka nii suured, et saad reaalselt aru, et rooli ei peaks hetkel kindlasti istuma. Eelmine aasta oli pettumus nii suur, kui Naffi teiseks jäi. See oli valus. Minu jaoks oli raske üritust nautida sest pidin enda ülevoolavate emotsioonidega tegelema. Ju ma siis olen pisut emotsionaalne. Oli palju positiivset tagasisidet ja olin nii kindel, et Naffi läheb võidutuules. Tookord ei piisanud. See aasta võtsin teadlikult väga-väga madala eelhoiaku. Juhtub, on tore - ei juhtu, siis lihtsalt naudin üritust ja seltskonda. Läheb nii nagu läheb. Udu talus enam midagi muuta ei saa. Kuuled küll positiivset tagasisidet, kuid ei julge liialt uskuda. Liiga valus kaotus oli eelmine aasta. Ma väga põdesin seda toona ja olin ennast väga madalate ootustega selleks aastaks varustanud.
Estcon lõppenud, Stalker romaanikategoorias võidetud. Loomulikult küsime: Mis tunne on?
See on väga hea küsimus. Vastus selgub vast kunagi hiljem, kui tunded ja tagajärjed täie litriga pärale jõuavad. Praegu tahaks ennekõike puhata ja mängida. (Ei saa).
Kui nimekirjad välja pandi, tekkis vast kokkuvõte ka, kellega rinnutsi lähed. Konkurendid loetud?
Selleks, et suundade ja eelistuste mustritest järeldusi teha, jääb mul lugemust napiks.
Tõsi, suurkonkurent Talvik on loetud ja koguni üle kuulatud :) Kiiler on loetud. Rohkem ei ole jõudnud, kuigi mitmed on plaanis (märkan teemade ja alamžanride mitmekesisust, nii et avastamisrõõmu jagub).
Küll aga tahan ära märkida mullused lemmikuid neis kategooriates, mida ise lugeda jõudsin ja hääletasin - kasvõi näitamaks, kuivõrd erinevad võivad individuaalsed eelistused olla.
On laupäeva, 18.juuli õhtu, päike loojunud. Eesti ulmikud tunnevad, kuidas nahk kisub kergelt märjaks ning sugugi mitte seepärast, et saunas temperatuur kerkib. Udu talu kohal laiub murelik pilv, mis ähvardab kosmilist vihma kaela saata. Reaktori saadik Tanel läheneb mulle ning küsib, kas olen nõus kirjutama seekordsest Estconist. Kuna pilv paistab aina kurjemaks muutuvat, nõustun kärmelt ning annan digitaalselt oma kolm tilka verd. Vihmapilved kanduvad koheselt eemale. Nüüd olen siis mestis nii ilmataadi kui Eesti parima ulmeajakirjaga.
Osalen Estconil teist korda. Kui eelmine kord jõudsin kohale laupäeva hommikul üksinda, siis sel korral haaran sõites Jõgevalt peale Lohe ning koos jõuame kohale kaks minutit enne pidulikku avamist. Ehkki registratuuris käivad viimased ettevalmistused, kuulen, et kangemad on kohale tulnud juba neljapäeval. Mõistan, et mulle on jäetud veel arenguruumi.
Mis on ühist 1978. aastal asutatud ansamblil Duran Duran ja 1968. aastal tehtud filmil “Barbarella”? Kes Taivo Risti korraldatud mälumängust osa võttis, see teab. Minu jaoks oli Estconi mälumängul osalemine esmakordne. Küsimused olid suurepärased, võistkonna kaaslased olid tasemel ja tulemus ka hea. Siiski, päris ilma kirgedeta mälumäng ei möödunud ja küsimus Raudmehe Tony Starki nõrkuse kohta tekitas peale vastuse ettelugemist seltskonnas korraliku nurina. Olukord sai lõpuks rahumeelselt lahendatud ja kõik, kes Starki nõrka südant mainisid, teenisid ühe punkti. Õigeks oleks loetud vastusena alkoholismi. Vat siis.
Huvitavaid fakte tekkis sel aastal veelgi. Nimelt sündis osalejate rekord, 130 inimest, ja Eesti Ulmeühing sai endale 100. liikme. Teadjamatel palun parandada, aga sama naisautori samal aastal kahes erinevas kategoorias Stalkeri võitmine on arvatavasti samuti unikaalne ja Kristi Reisel on sellega teinud ajalugu.
Reaktori lugejale võiksid Amanda ehk Stefel-U tööd mitut pidi tuttavad olla: tema kunst ehib mitme numbri kaasi, meil ilmus tutvustav katkend tema koolilõputöö-koomiksist, samuti teeme koostööd “peakolu diviisis”, millest mullu pikemalt juttu oli. Väiksem, uudiskirja lugejate ring saab lisaks iganädalase annuse töölauaraporteid, sealhulgas valmivate tööde visandeid, aga ka näiteks Devil May Cry, Dark Soulsi ja Heroes of Might And Magic III teemalisi remikse, joonistusväljakutseid ja muidu fännikunsti. Järgnev reisikiri ongi kohandatud-toimetatud uudiskirjade sisu põhjal.
Sa käisid hiljuti Saksamaal oma kunsti kauplemas. Miks just seal?
29-31. mail toimus Düsseldorfis Aasia popkultuuri üritus Dokomi. Tohutu suur, nimekirja järgi osales 1600 müüjat.
«Masters of the Universe». Lavastaja Travis Knight. Metro-Goldwyn-Mayer, Mattel Studios, Escape Artists, 18. mai 2026. 140 min.
Me elame ilusal ja õnnelikul ajal maailmas, kus võrratud kunstimeistrid nagu näiteks Christopher Nolan loovad Maailma Suurimaid Filme, mis on objektiivselt paremad kui kõik varemtehtu, ikka rahva rõõmuks. Kahjuks on meie seas siiski ka veel kahjureid ja mineviku esteetiliste väärtuste järele õhkavaid parasiite, kes püüavad oma ajast-arust maitset progressiivsele üldsusele peale suruda. Aga nali naljaks.
Rünnakud Meie Aja Kangelase vastu
Mina ei ole Christopher Nolani talendi austaja ja mitte seetõttu, et ta võttis filmis minutiks kaadrisse pääsevasse rolli mustanahalise näitleja, vaid seetõttu, et ma lihtsalt pole kunagi aru saanud what's the buzz...
Tänavusel Estconil tuletati mulle meelde, et ma olevat jaanipäeva paiku lubanud arvustada ilmuvat Kaarnakirja-sarja antoloogiat. Ise ma oma lubadust ei mäletanud, aga kui lubasin, siis tuleb ära teha...
Mäletan, kui kõneksolev "unustatud ja mahasalatud" teemaline antoloogia välja kuulutati, siis mitmed tuttavad autorid olid üsna nõutud, et mida neilt nüüd oodatakse. Olid juba lootuspunk ja teistsugused armastuslood ning eks needki, aga see praegune!? Vähemasti taolist kiunu ma mäletan. Muarust on ebamäärase teemaga antoloogia hulga paljulubavam kui mingi kindel ja raamides. Vähemasti tulemus võib tulla huvitavam. Jah, eks autorid painutavad ebamäärase endale sobivalt konkreetseks, nagu tegid ka antoloogia "Pidu aja lõpus" autorid. Vähemasti tundub mulle nõnda. Kuigi, eks koostajad oskavad paremini öelda, kas nad said seda, mida ootasid, kui nad loomulikult selliseid paljastusi üldse plaanivad.
Ma olen praegu kolm korda selle arvustuse kirjutamist alustanud ning iga kord kuskil kolmanda lause juures kogu kirjutatu kustutanud. Liiga arrogantne, liiga suursugune. Ei, see sai nüüd liiga lihtne, see väärib paremat. Jumal küll, nii ei saa ometi alustada! Seega teen ma seda, mida Ursula K. Le Guin Lääneranniku Annaalide kahes esimeses loos on järjekindlalt teinud – peategelane alustab lugu punktist, millest suudab. Oma esimesest mälestusest. Oma esimesest seosest loolõngaga, hüpates hetkeks kiiresti jutustamise aega, kuid sukeldudes taas, nüüd juba selgemalt ja enesekindlamalt loosse, mida ta jutustab.
Munu esimene kokkupuude Ursula Le Guini loominguga tuli läbi „Pimeduse pahema käe“. Ma neelasin seda varateismelisena – kui võõras, kui teistsugune, ja siiski oma ja mõistetav. Ma lugesin raamatu ahnelt neelates läbi, kaaludes mõttes kõiki võõraid sõnu, paigutades neid maailma. Ja kui raamat läbi sai, leidsin raamatu viimaselt leheküljelt ka sõnaseletused.
13. veebruaril, reedesel õhtul, toimus Tartu Kirjanike majas ulmeõhtu, kus istusime Meelis Kraftiga ja rääkisime “Tiuhkamäe” kolmandast osast. Kuigi õhtu naelaks oli kolmas osa, oli tegemist kogu triloogia kokkuvõttega. Leppisin autoriga kokku, et saadan seal arutatud mõtted-kommentaarid tallegi, ent arvasin, et parem vormistada juba kirjalikuks kokkuvõtteks ning kaastööna Reaktorile.
Triloogia esimene osa “Tiuhkamäe” (siin pole osadel alapealkirjasid ja ega tarvitsegi olla) oli tagantjärele mõeldes võib-olla mu lemmik. Kõigi kolme osa kokkuvõtet tehes alustasin ikka korduva refräänina sellest, et väga lobedad lugemised kõik, aga esimese osa puhul kehtis see ilmselt kõige rohkem. Mu koolis on ka üks koristaja, üks mõnus vanaema, kes küsis mu raamatuvirnu nähes lugemissoovitust ja pakkusin talle selle.
Moodsas digimaailmas ei vaeva meid enam tiraažiküsimus, sest e-raamat trükib end täpselt paraja arvu eksemplare. Hurraa! „Laske mulle need ja need raamatud ka kristallidele“ (vabas sõnastuses meenutus Lemi „Tagasitulek tähtede juurest“). Kättesaadavusega on ka hästi, sest raamat on inimõigus, piirata ei tohi. Helges tulevikus ei ole ometi inimestele kahjulikke patendi- ja muidu IP seadusi. Autorid elavad edaspidi kodanikupalgast, millele vististi vaimustunud lugejad võivad lisa anda. Stopp, eksisin ulmesse ära.
2024. aasta alguses käivitas Anthropic „Project Panama“. Kuidas võiks AI koolitajad saada oma lapsukeste õpetamiseks legaalselt raamatuid? Eks ikka poest. Mõningase juriidilise surramurra abil koostati konstruktsioon, et raamatud ostetakse „lugemiseks“, mis siis niiväga sellest, et AI poolt. Skaneeritud raamatud kui prügi korralikult sorteeritakse, kaaned eraldi, nagu konteiner nõuab, ja utiliseeritakse.
Kaarel Kõvabait “Aprillinali”
Uue IT-mehega tehakse kontoris nalja ja ässitatakse teda eelkäija eeskujul aprilli alguse puhul vempu viskama. Korraliku joomaöö käigus kirjutabki ta valmis koodi, mis peaks jääma turvaliselt ainult ettevõtte sisevõrku, kuid läheb kogemata välja kõigile nende klientidele ja levib üle maailma. Üheks päevaks saab maailmast hullumaja ja arenenud riike ähvardab kokkukukkumine.
Pean ütlema, et kuigi ma ei tea koodikirjutamisest tuhkagi ja IT-st vaid tavakasutaja tasemel, oli see lugu juuninumbrist minu lemmik. Lugu oli värvikas, hästi kirjutatud ja hoidis huvi üleval. Ootasin kannatamatult lõppu, et teada saada, kas jama kestab vaid ühe päeva või ongi asjad lootusetult vussis. Tore lugemine.
Brita Siimon “Narri revolutsioon”
Rävala valitsus otsustab, et kojanarre pole enam vaja, kui saab Toompea alla käikudesse kinni panna lohe, kes tasuta nende meelt lahutaks.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS JUUNIS 2026
KUU MÜTOLOOGIA: Amaltheia (10. juuni)
Vanakreeka jumalate isale Uranosele ennustati, et tema oma poeg tõukab ta võimult. Sellepärast õgis ta kõik oma lapsed ära kohe pärast sündimist. Kui tema naine Rhea tõi järjekordse lapsukese ilmale, andis ta Uranosele tite asemel allaneelamiseks suure kivi. Uranos ei teinud vahet ja pani kivi nahka, vist oli tal vilets maitsemeel. Rhea andis vastsündinud poja Zeusi oma õele õiglusejumalannale Themisele, kes sokutas selle Amaltheia-nimelisele nümfile. Amaltheia kasvatas Zeusi kitsepiimaga üles. Pärastpoole ongi Amaltheiaks kutsutud hoopis kitse. Zeus kasvas suureks, korraldas ülestõusu ja kukutas maailma varem valitsenud titaanid. Ta päästis ka oma vennad Poseidoni ja Hadese Uranose kõhust välja. Zeus lõi kitse maha ja kandis tema nahka sõjarüüna.
Tulekul
14. augustil toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Esitletakse Veiko Belialsi kogumikku „Kogu maailma au“.
Toimus
1. juulil toimus Tallinna Südalinna raamatukogu arvutiklassis ulmekirjutamise töötuba.
12. juulil toimus Tartus Õlleministeeriumi baaris ulmesõprade koosviibimine.
17.-19. juulil toimus Jõgevamaal Änkküla kõlas Udu talu puhkekompleksis Estcon 2026.
Muinaskuningas online 2: Tooni
Maniakkide Tänav
Kui Muinaskuningas online-i maailma lubatakse sisse korraga sada uut testmängijat, ei piisa enam sellest, et olla kiire, osav ja teravate küünistega. Manatar - verine allmaailmaemand - vajab Katilt võimatut: leida varjatud värav Manalasse, enne kui
Tooni kõik uksed igaveseks kinni müürib.
Kuid kõige ohtlikumad lahingud ei käi mängus olevate bosside või elukatega, sest Kati suhted Vabavahvate Kuningriigiga muutuvad järjest teravamateks ning ühel hetkel hakkab mäng kanduma üle pärisellu, kus ukse taha hiilib midagi palju hirmutavamat kui ükskõik milline bossivõitlus.
„Muinaskuningas online 2: Tooni” on järg romaanile „Muinaskuningas online 1: Manatar”, mis võitis 2025. aastal Eesti ulmeauhinna Stalker parima eesti autori kategoorias.
Hingasin sügavalt sisse ja sulgesin silmad. Kõik pidi õnnestuma. Õpetaja oli koolis reaalsuste vahel liikumist sadu kordi selgitanud. Igast võimalikust vaatenurgast.. Vaja on vaid sügavat keskendumist ja täielikku emotsioonide kontrolli. Kui oskad oma teadvust õigesti häälestada, võid libiseda ühest reaalsusest teise sama sujuvalt, nagu astuksid lumisest metsast kuuma sauna ja lõdisemine asendub mõnusalt paitava soojusega.
Ma elan planeedil Kveiar ja kogu meie teadlik ruum koosneb paralleelreaalsustest, mille kihid põimuvad üksteise sees ja vahel. Neid eraldavad peened vibratsioonilised erinevused. Ühest teise minekuks piisab uue maailma kristallselgest ettekujutlusest vaimusilmas ning jalgades, kuidas need uut maapinda puudutavad ja vahetumine peaks toimuma iseenesest.
Aga midagi läks valesti.
Ma avasin silmad ja leidsin end seismas keset tänavat. Ma ei olnud seal, kust alustasin, ega seal, kuhu kavatsesin minna.
“Kaks nädalat. Mis huvitavat sa ka ei leia, rohkem ei saa.”
Hans torutas huuli, põrnitses mind veelkord hoiatavalt ja tõmbas siis kangi. Süstiku tagaluuk avanes, ma liuglesin välja.
Tiivad on eputamine, mõtlesin sel hetkel alati. Korralik antigrav-silinder paneks mind pehmelt maha ja pakiks lahti. Kõik kahe nädala kraam oleks kenasti konteineris, mitte ümber mu kere sätitud. Mõistlik, organiseeritud, praktiline.
Mõtted praktilisusest kadusid kohe, kui tuul näkku lõi, vilistas kõrvades ja sasis tiivasulgi. Suled olid küll suuremalt butafooria, masinavärk, mis mind suuremat sorti linnuks tegi, sisaldas vägagi moodsat tehnikat. Tiibades peitusid nupukalt paigutatud antigrav ja aerodünaamilised balansseerijad. Sulgedega oli efektsem.
Pikeerisin üle puulatvade enne väljavaadatud lagendiku poole, kohendades lennusuunda paari täpse tiivalöögiga.
