Head novembriaega kallid ulmelugejad. Lumi on maas ja talv ronib katusel, aga meil toimetuses on peaaegu nagu september, kus kõik on uus. Esiteks on meil uus kunstitoimetaja, Kristi Reisel ja uus juttude arvustaja Maarja Kruusmets. Tervitused ja tulevärk siinkohal neile :)
Käesolev number on meil juhtumisi sattunud uue kunstitoimetaja saabumise auks võiks öelda, et väikse kunstikallakuga, sest koomiksisõbrad leiavad siit endale tavapärasest enam. Ma ei hakka ära spoilerdama, mida nimelt, aga kõik saavad muidugi ise aru, et need on koomiksid ja koomiksitest rääkivad artiklid.
Kui minna kujutava kunsti juurest kirjutava kunsti juurde, siis Jüri Kallas kirjutas järelehüüde Greg Bearile, kes nüüd äsja meie keskelt lahkus ja kelle lugusid on ka Reaktor avaldanud. Samuti tähistame Vonneguti 100. sünniaastapäeva. Vonnegut on juba ammu surnud, seega ei pea teda mälestama, vaid võib südame rahuga tema sünnipäeva tähistada.
Kes sa oled, Tamur, kust tuled ning kuidas nii ulme kui kirjutamiseni jõudsid?
Olen sündinud Valgas, oma ema-isa poeg, põlluharijate perekonnast pärit, ema agronoom ja isa traktorist. Ilmselt isalt olengi pärinud lugemiskire, sest tema luges ikka väga palju. Ja nüüd olen mina tema lemmikkirjanik. Ema minu ajaloolisi lugusid palju ei loe, aga selle eest meeldib talle minu ulme, sest see ei ole nii verine. Ajaloolisi mõrtsuksaagasid ta nii väga ei armasta. Kirjutamiseni jõudsin kuskil 10-11 aastaselt, tõsisemalt hakkasin kirjutama 13-aastaselt, kui kolisime Põhja-Eestisse (minu taat oli kärme klaasi kummutama ja rusikat keerutama, seega vahetas ta iga mõne aasta tagant majandit) ja see koht oli sedavõrd igav, et millegagi pidi lihtsalt aega sisustama ja kuna kõik oli juba loetud, siis tuli ise kirjutama hakata.
11. novembril oleks Kurt Vonnegut saanud saja aastaseks. Saanuks, kui
poleks 11. aprillil 2007 ära surnud. Eks ta ole.
Vonneguti looming jõudis mu ellu koolipoisina. Ilmselt keskkoolipäevil, mil ma ulme otsingul kogu eestikeelset kirjasõna metoodiliselt läbi tuulasin. Romaan „Tapamaja, korpus viis“ oli ulme, aga oli ka veel palju muud ning kindlasti avardas see mu kirjanduslikku silmapiiri. Kasvõi stilistiliselt, sest tegevus polnud sirgjooneline ja lühikeste lõikudena esitatud romaan tegi lugemisprotsessi kergelt-mõnusalt närviliseks. Erinevalt paljudest nn modernistidest polnud Vonneguti vormilised erisused asja enda pärast, ikka asja eest ja lõppeesmärgi nimel. Kuigi jah, üks kamraad, kellele ma seda romaani soovitasin, vaidles just vastu, et vorm segab lugemist.
Raamatukogude aasta puhul korraldas Tartu Linnaraamatukogu laste- ja noorteosakonna omaloomingukonkursi, mis algas 12. jaanuaril ja lõppes 12. juunil. Kirjutajaid autasustati 15. oktoobril laste ja noorte kirjandusfestivalil Luup. Raamatukogu-kolleeg Anu juhtus mainima, et suur osa noorte autorite töid kippus ulmeliseks kätte. Nõnda vestlesime veidi konkursist ja põikasime pisut ka laste-noorte lugemisharjumuste teemasse.
Laura: Alustuseks räägi natuke omaloomingukonkursi korraldamisest – kuidas kevadel peale hakkasite, kes teile töid saatsid, kui vanad…
Anu: konkursi kuulutasime välja selle aasta alguses ja tähtaeg oli juuni. Eesmärk oli võtta parasjagu aega, et lastekirjanduse festivalil saaks võitjad välja kuulutada. Kokku oli 78 tööd – superhästi, sest me, ei ole ammu mingit omaloomingu asja korraldanud.
Greg Bear oli üks kolmest USA ulme nn tapjamesilastest ehk siis üks kolmest tõsisema SF-i autorist, kes 1980ndate alguses jõuliselt rambivalgusesse jõudis ja kelle perenimi B-tähega algas. Greg Bear, Gregory Benford ja David Brin ehk autorid kelle kohta sageli öeldi „Killer B’s“. Ka rõhutatakse Greg Beari puhul alati fakti, et ta oli ulmekirjanik Poul Andersoni väimees...
Gregory Dale Bear sündis 20. augustil 1951 San Diegos, California osariigis. Isa oli meremees ning seetõttu oli väike Greg juba enne teismeiga käinud küll Jaapanis, küll Filipiinidel, aga ka Alaskal. Ülikooli lõpetas tulevane kirjanik koduses San Diegos ning diplom oli tal inglise kirjanduse alal.
Greg Bear kirjutas kolumneid kohalikku lehte, aga ka üleriigilistesse väljaannetesse. Teemadeks peamiselt astronoomia ja filmindus. Lisaks veel maalis ja oli tegev ühiskondlikus elus.
KUU TEHNIKA: operatsioon "Hurricane" (3. oktoober, 70. aastapäev)
Operatsioon "Hurricane" oli Suurbritannia esimene tuumakatsetus. Britid olid mures, et pahalased võivad laevaga mõnda Briti sadamasse tuumapommi tuua ja selle salaja lõhata, ning püüdsid välja selgitada, mis siis juhtuks. Niisiis paigutati fregati "Plym" trümmi plutooniumipomm, ankurdati laev 350 m kaugusele ühest pisisaarest Lääne-Austraaliast põhja poole jäävatel Montebello saartel ja õhiti 2,7 m veepinnast allpool. Merepõhja tekkis 6 m sügav ja 300 m läbimõõduga taldrikjas süvend. Nii sai Suurbritannia kolmandaks tuumariigiks USA ja NSV Liidu järel. Enne plahvatust avastas üks harrastusbioloog sealt 27 senitundmatut liiki: 20 putukat, 6 taime ja jalutu sisaliku, kusjuures sisalik elas plahvatuse üle. 1980-ndateks kahanes radioaktiivsus määrani, mis polnud enam ühepäevakülastajatele ohtlik.
Nii nagu vahetuvad aastaajad, annavad jaapanlased iga hooaeg uut animet välja. Pikaajalisest harjumusest olen võtnud eesmärgiks iga hooaja alguses vaadata ära kõigi veidigi lubavate animete esimesed episoodid. Kuna investeering on keskmiselt 26 minutit tükist, jõuab tempos 2-3 tükki õhtusöögi kõrvale parajalt järje peale, et terad sõkaldest eraldada.
Rõhutan siinkohal veidigi lubavaid - paljude puhul saab juba kolmerealisest tutvustusest aru, et tegu on teosega, mis üldse ei paelu ega hakkagi paeluma (üks selline paljulüpstud žanr on suvaliste nunnude waifudega mobiilimängude adaptsioonid, mis ikka väga harva on õnnestunud.) Exception jäi aga silma hoopis millegi muuga. Üldjuhul ma isegi ei vaevu kirjeldust lugema, kui MAL hinne on alla 6, aga antud anime köitis esimesest kuvapaugust, mis siis, et negatiivselt.
Haha, mis sõnnik see on? Playstation 2 helistas ja tahtis oma graafikat tagasi.
Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.
Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis detsembris on teemaks aastad 2020–2022.
Kirjastus Loeb on kahe koomiksihuvilise aasta pikkuse tõsise pingutuse vili. Kuigi meil puudub varasem ettevõtluse kogemus, oleme mõlemad pikalt raamatukogus töötanud ja raamatud on meile väga hingelähedased. Kirjastuse tegemist hakkasime hauduma juba esimesel koroonakevadel ja alguses ainult naljatades, kuid mingi hetk muutusid naljad harvemaks ja jutt tõsisemaks ning eelmisel suvel saatuse tahtel pidime jutu sinnapaika jätma ja tegudele asuma. Me olime oma töös märganud, et paljudele noortele ja täiskasvanutele meeldivad koomiksid ja graafilised romaanid, aga paraku on väga vähesed neist eesti keelde tõlgitud. Sellest tuli mõte, et kui keegi teine neid raamatuid ei tõlgi ja välja ei anna, siis teeme seda ise.
Novembri esimese poole lugemismuljetust saab lugeda eelmise aasta novembri-Reaktorist.
Täheraua saaga
Manfred Kalmsten
„Täheraua saaga“ on neljakordse Stalkeri-laureaadi Manfred Kalmsteni kolmas raamat tunnustust ja ulmeauhindu kogunud debüütkogumiku „Raske vihm“ (2020) ning jutukogu „Kaarnalaul“ (2021) järel.
Kaks venda ja kaks veripunaste ruunidega taprit...
Ja nende õde, Turmavalla sohinguöö hulluses sigitatud...
Ning nende ema, kes peab kesk sügistalvist metsa langetama otsuseid, mida ükski ema kunagi langetama ei peaks...
Kaks taprit, mis otsivad enda õiget omanikku ning ajavad tülli vennad ja õe...
Veritasu, ränkrasket saatust ja purunevaid veresidemeid täis põhjamaine fantaasiamaailm, mille niite tõmbavad isekeskis jumalded, kes pole inimestest paremad...
Julgusel ei ole väikseid kõrvu
Jaak Herbst
Selvi on laevakapten, kel on tunne, et viimasest sadamas käigust või maabumisest on laevale saanud mingi olend.
Ülilühijutugi kohta väga lühike ja kahjuks pole siin midagi uut. Klassikaline alienlik õudusmoment - mis see seal liikus. Sammud lähemale. Südame rindu võtmine ja - LASK!
Lõpp on peaaegu sama jama kui "kõik oli uni", olemata siiski uni. See on küll okei nali, ei ole midagi maitsetut, aga ulmevahenditega saab nii palju paremaid asju ära teha. Ses tekstis oleks justkui lähtutud mõttest, et ülilühidus tähendab, et eriti ei saa midagi teha, kuna pole ruumi, mis on ekslik hoiak. Mõnda säravat lauset oleks siia veel vaja. Ja teist lõppu.
Juhan:
“Tekst oli üsna segane, aga hea, kuna
tekstis oli palju teemahüppeid.
Jaak Herbst “Julgusel ei ole väikseid kõrvu”
Loo peategelane Selvi hiilib, püstol peos, mööda laevatekki, üritades tabada ennist nähtud hirmuäratavat koletist. Lisaks sellele, et julgusel ei ole väikseid kõrvu, saab kinnitust vanarahva ütlus, et hirmul on suured silmad.
Esmapilgul jättis lugu mulle mulje, nagu oleks see väljavõte pikemast jutust. Alles peale teist lugemiskorda sain aru, mis siis loo tegelastega päriselt juhtus. Autor ei raiska sõnu pikkadele sündmuste selgitustele, selle asemel maalib ta värvika pildi oma ainsa tegelase tunnetest ja teda ümbritsevast olustikust. Tema kirjutamisstiil on ladus ning mõnuga loetav, igal sõnal on oma kaal ja koht.
Kuigi puänt on asjakohane, saabub see loo lühiduse tõttu nii kiiresti, et ei suuda tekitada erilisi emotsioone.
Ulmestaar Marek Liinev
Paadunumad ulmefännid tunnevad mind möödunudaastal korraldatud ulmejuttude võistluse kaudu, kus minu lugu jagas edetabelis 4.-5. kohta. Pärast seda olen ennast Eesti ulmemaastikul pisut aktiivsemalt ilmutanud - Reaktoris ilmunud lühilooga ja hiljuti ulmegruppides (tülgastamiseni) väljahõigatud raamatu "Minu pere ja muud ülikangelased" ilmumisega. Kuna mina hindan igas ettevõtmises enam tulemust kui üritamist, siis pean ma ennast (veel avaldamata käsikirjade taustal) alustavaks autoriks.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Oma ülinõudliku maitsemeele tõttu olen jätnud pooleli rohkem raamatuid, kui lõpetanud. Rusikareeglina otsustan juba kolme-nelja lehekülje järel, kas raamat pakub mulle midagi, et selle lugemist jätkata.
Võib olla on see kõik ainult minu ettekujutlus, kuid ma olen mures.
Praelihal pole maitset ja ma kaanin oma kohvi. Ma istun siin, kaen Turnerit ja Pappast askeldamas oma käsitööriistadega teisel pool puiesteed väikese tellismaja kallal. Jenson ja McCarthy seisavad millegi üle vaieldes liuguri kõrval. Ja Julie Bremmer on veidi eemal joonistamas siniste tornide vaateid. Kõik on täpselt nii nagu eilegi.
Kõik peale minu.
Paari tunni pärast lähen ma kapteniga rääkima. Ma püüan teda hoiatada. Kummaline, kuid siin on ainuke paik kogu linnas, kus inimene suudab kõnelda normaalse häälega. Igal pool mujal on hääled vaiksed. Summutatud. Nagu keskööl kirikus. Ma oletan, et seda põhjustab purskkaev, mille hõbedased joad heljuvad jahutavalt pärastlõunase päikese tuules. Pargi avarus on pääs laiade elutute avenüüde ja tühjade akende eest. Lehed ja rohi on säravkollased, aga muidu on loodus põhimõtteliselt tuttav.
Midagi oli sel hommikul teisiti kui varem. Veel enne silmade avamist tabas Lara ninaga selle, mida võiks pidada lootuseks. Ta avas silmad, kõndis tolmusest vannitoast välja, kuid peatus uksel. Midagi oli tõepoolest teisiti - elutoa kokku liimitud aknast paistis rohkem valgust kui varem. Suur osa tolmust oli maa peale tagasi langenud, sudukiht õhenenud ning selle taga võis aimata päikest. Vähemalt selleks viieks minutiks, mil pilved taas valgust blokeerima asusid, kuid viis minutit oli kõvasti rohkem kui ta loota julgenud oli.
"Midagi suurt peab olema teisiti," sosistas ta endamisi.
Lara õnneks ei elanud ta linnas - ei lähimas, Heinleinis, esmabaasist pealinnaks kasvanud Asimovis ega üheski teises linnas. Viis üksteise järel saabunud koloonialaeva ja kakssada aastat planetaarset tsivilisatsiooni olid planeedi elanikkonna viie miljoni inimese peale kasvatanud. Rohkemaks puudus hetkel veel võimekus.
“Vett!” kähises emand läbi köhimise ning haaras ulatatud klaasi. Ta jõi selle ühe sõõmuga tühjaks, ulatas klaasi tagasi ja võttis hetke toibumiseks. Alles siis märkas ta ilmselget: toa uks polnud käinud. Tähendab, et teda ei aidanud teenijad.
Voodi jalutsis istus keegi, kuid kambris oli liiga pime, et ta teadnuks kes.
“Aitäh teile,” sõnas ta viimaks varju suunas noogutades.
“Kas te tihti tänate võõraid mehi oma magamiskambris?” mühatas vari. Tema hääl oli käre. Ilmselgelt meesterahvas. “Ma võin olla salamõrtsukas.”
“Kas te olete salamõrtsukas?” uuris emand.
“Ja kui ma ütleksin, et olen?” keeras vari pea ära. “Kas te kutsuksite valvurid?” Nüüd, kui emanda silmad hakkasid pimedusega harjuma, märkas ta ka mehe habet.
Toas oli tuuline.
„Püsti! Kohus tuleb“
Vaikne nahin, kui tihe saalitäis rahvast tõusis. Mina nende hulgas. Püüdsin oma turvapuuris seista võimalikult sirgelt, kuigi ärevus klammerdus meeleheitlikult mu kõhulihastesse. Vaikus. Seisame.
„Istuge.“
Kohtusekretär istus, meie ka. Aeglaselt kerkis suure musta laua tagant kohtunik Karl, punased kiivritutid väärikalt võbisemas.
„Kohus on asjaolusid vaaginud ja tuvastanud järgmist. Martin Kask, 17 aastat vana, sektori E2 püsielanik, on toime pannud järgmised kuriteod ja üleastumised: vargus poest, 3 episoodi. Seksuaalvahekord alla 21 aastat vana vastassoost isikuga, 1 episood. Selle episoodiga kaasnes raskendav asjaolu, kaitsevahendite mittekasutamine. Kuritöökahtlustus on esitatud ka seksuaaltegevuses osalenud teisele isikule, kuid kuni seotud istungi alguseni,“ Kohtunik vilksas suure pronksist seinakella poole, „Tund ja 20 minutit või nii, on asjaosalise nimi konfidentsiaalne.
Sophia nägi neid kohe, kui järgmine klient sisse astus - eri värvides helendavaid punkte üle mehe keha, igaüks tähistamas mõnda lahendamata minevikuprobleemi, mis ikka veel alateadlikult tema elu mõjutas. Murekohti ei tundunud küll palju olevat (kiirel loendamisel sai Sophia neid viis), nii et temaga ei tohiks kaua minna, ehk jõuab kõik isegi ühe sessiooniga korda ajada.
Kõik need mõtted jõudsid naise peast läbi käia selle hetke jooksul, kui mees talle mõne sammu lähemale astus ning Sophia viipe peale laua äärde tugitooli istus. Naine heitis kiire pilgu arvutiekraanile ning naeratas.
“Ben, jah?”
Mees noogutas. Tema tumedad väljakasvanud juuksed olid pisut sassis ning rohekad silmad kõhklevad.
Terve öö müristas kõuejumal Tor taevalaotuses, ratsutades tulisel kaarikul oinarakendi taga, keerutades oma võimast Mjölnirit pea kohal ning peletades isegi jäisepalgelise kuujumalanna rünkmustade pilvede varju, et see ei valgustaks vaenlaste jaoks tundmatut võitlustandrit. Purunematu haamer pritsis välguseid nooli, nagu oleks see vastaste turjade asemel langenud sepavasarana tulisele rauale, kärgatades seejuures kõrvulukustavalt. Pimestavad piksevardad rebisid mustava taevakupli kärisedes tükkideks, tõestades järjekordselt, et see oli valmistatud tihkest materjalist. Sel ööl ei saanud kõrvulukustava ja halvaendelise mürina saatel magada keegi – ei emarinna küljes rippuvad imikud ega õllemärjase habemega vanurid -, välja arvatud surnud, kes imetlesid metsikut taplust kõrge pilve veerel ja hõiskasid kõuekajana ergutushüüdeid oma võidukale tšempionile.
Te kindlasti mäletate muinasjuttu Hamelini vilepillimängijast, kes tuli eikusagilt ja kadus jäljetult. Ta viis endaga kaasa linnaelanikke kiusanud rotid ja röövis kõik lapsed, kes omal jalal kõndida suutsid.
Tegelikult oli neid kaks. Mõlemad olid olemas.
See on lugu mehest, kes ei viinud lapsi endaga kaasa. Küll aga juhatas ta rotid maailma, kus neid rohkem hinnata osati. Vilepill polnud niisama muusika mängimiseks. Õigeid noote õiges järjekorras kuuldavale tuues kadus maailmu lahutanud piir, aga ainult korraks. Piisavalt kauaks, et lahkuda, jättes pealtvaatajad hämmeldunud nägudega tühja kohta vahtima.
"Lõpuks ometi!" hüüdis hallipäine näpitsprillidega vanamees. Kõik teadsid teda Doktorina ja ei kutsunud iialgi nimepidi.
Uppuvas Linnas on palju sellist, mis tavalisel linnakodanikul või uudishimulikul turistil märkamata jääb. Pilkupüüdvate, imetabaste või lausa veidrate asjade taga on sellistel saladustel hea end peita. Keegi ei pane tähele, kui mõne laguneva maja akendes varjud luusivad või paar küpsist igal hommikul teelaualt puudu on. Säärased vaiksed saladused võivad redutada Põhjatänava suurte majade vahel või Idatänava uhkete võimuhoonete keskel, kuid sama hästi leidub neid kõige vaesema kerjuse onnis.
