Head Reaktori lugejad!
Lugejateni on jõudnud Reaktori maikuu number. Käesolevast numbrist võib leida Tanel Rõigase ülevaate Tallinna ulmekirjutamise töötoast ja seal valminud ulmelood Tanel Rõigaselt, Tea Roosvaldilt ja Margus Makkelt, samuti uue loo Tim Hornetilt. Veiko Belials kirjutab käesoleva aasta HÕFF-ist ja Laura Loolaid Prima Vista festivalil toimunud ulmega seotud üritustest. Lisaks veel Erkki Laanemetsa ja Elar Haljase arvustused Manfred Kalmsteni romaanile „Susikiuste“, Lüüli Suuki arvustuse Leena Krohni kogumikule „Hotel sapiens“, Raul Sulbi arvustuse Indrek Hargla loole „Meile tuntud jumalad“ ja palju muud huvitavat.
Loetagu!
Kaanepildi joonistas Maari Soekov, kujundada aitas Marko Hirv.
Reaktori toimkond tuletab ulmelugejatele meelde, et koos maikuuga on lahti läinud iga-aastane ulmeauhinna Stalker hääletus.
Stalkerihääletaja meelespea:
Auhinnale kandideerivad eelmisel aastal ilmunud ulmeteosed.
Punkte lemmikteostele kogutakse hääletuskeskkonnas: https://shrtn.escalar.pt/X4a7
Hääli andma ei pea ilmtingimata kõigis kategooriates.
Kategoorias, mida hääletad, peab valima kolm lemmikut, ei vähem ega rohkem.
Kui kahtled, loe statuuti: http://ulme.ee/veeb/?page_id=1754&lang=et
Hääletus lõpeb 12. juulil 2026 kell 8:00.
Võitjad kuulutatakse välja Estconil (17.-19 juuli.) Jõgevamaal Udu talus.
Esimene mõte, mis tänavuse HÕFF-i peale tagasi mõeldes tuleb, on see, et oli kuidagi eriti äge festival. Esiteks sain ma seekord olla lõpuni, mitte ei pidanud pärast Navigaator Pirxi parima ulmefilmi auhinna välja kuulutamist kohe ära sõitma. Jah, seekord oli tegu ka kõigi aegade publikurekordiga, aga see ise ei olegi määrav. Olulisem on, et kava oli seekord mitmekülgne ja huvitav ning meie ulmikute seltskond suutis selle sees ka häid valikuid teha. Jagan siis veidi oma muljeid.
Kohal olin varakult ja sel aastal oli meile raamatumüügilett koos laudlinadega juba paika sätitud ja ootamas (tänks, Olari!). Ja kui Tiit Tuumalu mööda jalutades nentis, et „no nüüd on HÕFF alanud – ulmikute raamatulett on üleval“, tegi meele heaks küll – me oleme muutunud festivali loomulikuks osaks. Seda kinnitasid ka mõned külastajad, kes ütlesid, et on igal aastal ikka mõne raamatu ostnud ja kindlasti tulevad ka sel aastal hiljem läbi, et midagi välja valida.
Kevadises kasvukaoses, kui talgud-õppused karjaviisi pidusid-väljanäituseid taga ajavad, rääkimata veel muust vabatahtlikust tööst, kurdan aina, kuidas teoreetilise kalendriaja reaalajaga kohakuti seadmine veel vaevalisemalt läheb kui muidu (ja muidu käib see parimatelgi päevadel läbi ilge valu ja vaeva). Sellepärast olin ülitänulik, kui Tormi koostas tänavuse kirjandusfestivali kohta ulmespetsiifilise lisajuhise.
Teisipäev
Reisijuhiga relvastatult tabasingi esimest sihtpunkti. Teisipäevasel ettekandel tehisajalugudest seati kõrvu kirjaniku ja ajaloolase vaatepunktid. Juttu oli tehismaailmade tekkeprotsessidest, sealhulgas ajaloo murdepunktidest ja mis-oleks-kui-stsenaariumitest nende tulemina.
Küllap kõigile Reaktori lugejatele on teada „Õhtus on ulmet“ sariüritus. Raamatukogud on teadupoolest kultuuritemplid, templid aga omakorda mälestused kunagi eksisteerinud, aga teadmata või teatud põhjustel kadunud tsivilisatsioonidest. Ulmikutel võib enne jooksva tsivilisatsiooni kadumist laenutus-tagastus-viivis skeemile lisaks rohkemgi raamatukogust kasu olla, kui seal töötab oma agent, näiteks Tea Roosvald. Kui veel Merike Väljaotsal tuleb idee ja Margus Makke asub Tead ruumide leidmise osas tülitama, saab lõpuks kuulutada, et:
5. mail toimus esmakordselt Eesti Ulmeühingu ja Tallinna Linnaraamatukogude korraldatud „Ulmekirjutamise õhtu.“
Otse loomulikult suutsin ma töistel asjaoludel 17:30 algusele hilineda ja seetõttu ürituse algusest peab keegi teine muljetama. Lohutavalt võib nentida, et mõni teine raamatukogu oleks selleks kellaajaks üleüldse juba poolteist tundi kinni olnud.
Susikiuste. Äge sõna – ja selliseid on Manfred Kalmsteni samanimelises romaanis veel. Kui oled kunagi soovinud, et mõni Amon Amarthi või Manegarmi album oleks hoopis raamat, siis palun väga. Viikingid on tagasi, täiesti relevantsed, ja kosmoses. Sest miks mitte. Ja toimub eepilisi asju, sest saab.
Lugu ise on just see, mis ta peabki olema – ei midagi keerulist ega pretensioonikat. Mis teeb „Susikiuste" eriliseks, ei ole lugu, vaid see, kuidas seda räägitakse ning kuidas seda ümbritsev maailm on loodud.
Esiteks – vinjetid. Peatükkide alguses on pisikesed kirjatükid erinevatest allikatest, mis avavad maailma ja sündmusi seal sees. Selle tehnika parimaks näiteks mujal kirjanduses pean alati Ciaphas Caini lugusid WH40K universumis. Ning „Susikiustesse" sobivad need kui rusikad kohastesse silmaaukudesse – hästi kirjutatud, relevantsed ja avardavad maailma ilma mõttetu, sunnitud dialoogita.
„Susikiuste” on Manfred Kalmsteni esikromaan, mis viib lugeja Viikingreiki kosmoseimpeeriumisse. Lühilugu „Ema südant …”, millest romaanis sai eellugu, jättis loodud universumist väga hea mulje. Samas jäi aga teatav nälg ja peataolek – lühivormis jäi puudu suuremast maailma taustasüsteemist ja nendest pisikestest tehnoloogilistest detailidest, mis muudavad ühe korraliku ulmemaailma elavaks. Olles autori eelnevate paberil ilmunud kirjatükkidega tuttav, olid ootused vägagi kõrged. Lootus oli, et romaani mõõdus tekstile on „liha” luudele juurde kasvatatud ning näljasel lugejal on, mida järada. Lisaks on autor erinevate suuremamahuliste teostega nagu näiteks „Täheraua saaga” või „Kaarnalaul” näidanud, et suudab vajadusel ka pikemat vormi meisterlikult käsitleda, nii et romaani kirjutamise võimekuses kahtlema ei pidanud.
Indrek Hargla «Meile tuntud jumalad». Looming 5/2026, lk 581–592.
Tartu linnakirjanik Indrek Hargla on praegu loomingulises kõrgvormis, see on selge. Seda mõistavad kõik, kes on lugenud näiteks ta värskeimat romaani «Mõrv Südalinna kultuurikeskuses». Isegi need, kellele ei pruugi meeldida tolle romaani teemad (teatav pila humanitaarteaduste meetodi, rohepöörde, noorsoo pealiskaudse revolutsioonilisuse jmt asjade üle) või thrillerilik kriminullivorm või alternatiivne ja bizarrolik kõverpeegli-Tartu tegevusmaailmana, ei saa eitada romaani tehnilist meisterlikkust – tegu on justkui puust ja punaseks ettenäitamisega kõigile tänastele kirjanduspraktikutele Eestis, kuidas tuleb romaani kirjutada. Ökonoomselt, väljamõõdetult, suurt tööd ja nähtud vaeva lugeja eest osavalt ära peites.
Minu lapsepõlves polnud ei nutiseadmeid ega telesaadete järelvaatamist. Igavuse peletamiseks sorteerisin ja lehitsesin ma tihti meie koduses raamaturiiulis olevaid raamatuid. Nüüd Leena Krohni (snd 1947) loomingu kohta uurides tuli raamatu „Inimkuues” (e.k 1987, originaal Ihmisen vaatteissa. Kertomus kaupungilta,1976) kaanepilt, millel on kujutatud salli ja kaabuga lindu, väga tuttav ette. Seda, kas ma selle raamatu ka lapsena läbi lugesin, ma kahjuks täpselt ei mäleta. See lastele ja noortele suunatud lugu pelikanist, kes kolib linna, oli esimene teos, mis Leena Krohnilt eesti keelde tõlgiti. Aastad möödusid ja järgmine teos jõudis eesti keelde alles aastal 1994, kui ilmus novellikogu „Tainaron” (originaal Tainaron. Postia toisesta kaupungista, 1985). 2008. aastal tõlgiti kolmandana „Matemaatilised olendid ehk jagatud unenäod” (originaal Matemaattisia olioita tai jaettuja unia, 1992), mis pälvis Finlandia auhinna.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS APRILLIS 2026
KUU ASTRONOOMIA: Apollo 6 (4. aprill, aastapäev)
Apollo 6 oli Apollo programmi kolmas ja viimane mehitamata lend. See toimus 4. aprillil 1968 ja kestis 10 tundi. Rakett koosnes kolmest astmest. Stardivibratsioon kahjustas eriti teise astme mootoreid, mistõttu mõlemad lakkasid töötamast enneaegu. Kolmanda astme mootorid tegid, mis suutsid, aga orbiidiks ei kujunenud ring 190 km kõrgusel, vaid ellips kaugusega Maast 173–360 km. Juhtimismoodul õngitseti ookeanist välja (muidugi inimtühi) ja seda saab tänapäevani muuseumis näha. Kuidas lendu hinnata? Ühest küljest oli see täiuslikust kaugel, teisest küljest saadi kahe mootori rikkest hoolimata suhteliselt normaalseid tulemusi. NASA ei heitunud, vaid otsustas, et kanderakett Saturn V kõlbab väga hästi inimestegi lennutamiseks.
Kadri Pettai „Projekt Laika”
Teadlasterühm saadab grupi tehniliselt töödeldud laikakutsikaid minevikku kohalike elu-olu jälgima. Kahjuks ei kogune koerte abil kuigi palju olulist infot ja projekt jääb tasapisi suiku, kuni üks teadlastest otsustab hoopis ise ajas tagasi rännata.
Loo kokkuvõte on lühike, kuid jutt ise täitsa korraliku pikkusega, millest minu meelest oleks võinud pisut kärpida kohti, mis põhiliiniga nii tugevasti seotud ei olnud. Sellest hoolimata suutis lugu minu tähelepanu hoida ja pakkus rahuldust, kui erinevad otsad lõpuks jooksid. Lisatud foto järgi tundus, nagu oleks autor saanud inspiratsiooni päriselust, mis minu jaoks on alati pluss.
Leho Lahtvee „Ja siis tuli põgeneda!”
Oliver saabub kolmekuuliselt levist-väljas puhkuselt ja avastab, et kodumaal on toimunud võimupööre. Kiiresti satub ta uue võimu sihtmärgiks ja peab põgenema.
Kogu maailma au
Veiko Belials
„Kogu maailma au“ on teine osa mõttelisest alamžanrite triloogiast, mille esimene raamat – SF jutte sisaldav „Kogu maailma valgus“ – ilmus 2013. aastal. Käesolev köide, mis kannab pealkirja „Kogu maailma au“, koosneb fantaasiajuttudest. Ja mis triloogia see ikka ilma kolmanda osata oleks, nii et plaanis on lõpuks ka õudusjuttudele keskenduv jutukogu. Sellest raamatust leiab tavalise seiklus- ja kangelasfantaasia kõrval ka humoristlikku fantaasiat, linnafantasyt ja noortefantaasiat.
„Swarkel oli tõrviku maha visanud, et kirve hoidmiseks ka teine käsi vabaks saada, ning sellele vilkuvas kumas vilksatasid hullusest moondunud irevil lõustad läbisegi helkiva metalli, vermetes ihu ja mustade traatjate harjastega. Olid need juuksed, habe, lakk või karv, kes sellest aru sai. Swarkel ei teadnud isegi seda, kas ta vastas olidpigem inimesed või pigem loomad.
Tulekul
2. juunil toimub Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise töötuba.
12. juunil toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“, esitletakse Ursula K. Le Guini romaani „Lääneranniku annaalid 2. Hääled“ eestikeelset tõlget.
Toimus
5. mail toimus Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise töötuba.
8. mail toimus Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“, esitleti Manfred Kalmsteni romaani „Susikiuste“.
Uks libises sahinal kinni, aga Kalar ei pöördunud veel minema ning toksis näpuga mõtlikult ülahuulele. „Räkats,” vandus ta vaikselt ja võttis luku jälle maha. Tagasi korteris, pöördus mees kohe poja koopaosa suunas – legokasti, vaat’ legokasti polnud ta ennist taibanud vaadata! Võib-olla just seal olid peidus pastlad?
Poissi polnud parajasti kodus, aga ega see iga eelteismelise uksel rippuv tüüpiline keelumärk lapsevanemaid kinni pea, see rohkem õvede eemal hoidmiseks. Kalar astus otse läbi punase keelava hologrammi ja sukeldus poja valdustesse. Muidu urg nagu urg ikka – siin magamisase, seal multipesa, nurga taha jäi sansõlm ning mööda pikimat seina kulges igati tavaline ajajoon, täis kõike seda, mida üks tavaline poiss sinna ikka riputaks.
Koer vaatas tulijat, nagu annaks ükskõiksusega hinnangut. Pererahvast polnud millestki informeerida. Kühmus kogu ja mõõdetud samm rääkis väsimusest, vanus pani piirangud võimetele, küllap ka lõhnabuketis, selles loomade kommunikatsioonikanalis, polnud mehes midagi põnevat. Peni langetas pea uuesti käppadele: astu mööda, säästa suhtlemisest ennast ja mindki.
Veidi ettevaatlikult koera kõõritades pööras mees siiski maja poole. Koer tõstis pea ja haugatas lõpuks. Võin olla uksekell, aga kui kurjaks läheb, ka esimese astme lukk, isegi hammastega.
Maja uks ei liikunud, keegi ei teinud signaalist väljagi. Mees kõndis edasi, tundes kiusatust pöörata kohe hobuserauakujulise pooleldi künkast välja ulatuva kosmosesõidukini. Kord aga peab olema. Koer, majake, pügatud muruplats, tasa kõlisev tuulekell – kõik siin viitas lausa plakatlikult kombekohasusele.
Siin on minu kolm tilka verd. Võta ja tee, mida käsin. Ei, ma ei taha mingit kratti, neid tolkameid on kogu maailm täis. Ei, mul on vaja libahunti. Mitte igasugust ja mitte mina. Libahundiks peab saama minu kooliõde Maarika. Miks, no see pole nüüd küll sinu asi, minu poolt nood veretilgad ning sina pead minu soovi täitma.
Võtan vastu teie anni ja teie soov saab täidetud. Rohkem, kui sa ise lootagi võid. Seitse aastat on sinu aeg. Pärast tulen sulle järgi ja põrgus saab sul olema ootel magus koht.
Oeh lõpuks, lõpuks õnnestus, jee… Ma poleks kunagi arvanud, et kõik nii pikk ja nii piinarikas saab olema ning tegelikult ka töötab. Mis puutub veresse: ega see minu oma olnud, naabri Pontut tuleb veel tükk aega lihaga töödelda, et taas minuga sõbraks saaks. Kättemaks tuleb magus: Maarika, kena jahti sulle soodes ja rabades AH AHA HAA!!!
Läksin rahulolevalt koju ja kerisin magama. Hommik oli kuum ja lämbe. Ärkasin hilja.
“Ja mis saab ükskord tummas tulevii-ikus?
Mul aega pole mõelda enam tun-di ae-ga-giii!
Sest tulevik on tunni aja pärast…” Lauluviis sai ootamatult otsa. “Noh, ma polegi esimene? Kuidas sa nii vara jõudsid?”
“Tulin otse töölt,” ohkas Linda, kes juba pargipingil ootas ja silmitses tühjal pilgul Emajõge. “Sa ei kujuta ette. Meil on seal täielik hullumaja.”
Toits pani õllepurkidest pingul kilekoti, mis veel vaid heast tahtest terve püsis, pargipingi kõrvale puhkama. Lisaks kergendas ta koti raskust eemaldades sealt esimese purgi. Ta prõksutas selle lahti ja võttis suure sõõmu. “Tuleb kiirelt juua, enne kui soojaks läheb,” vabandas ta oma kaaslasele peale lonksu. “Nii, et otse töölt? See selgitab riietust. Ma muidu oleks arvanud, et su kostüüm on klassikaline kontoripiff.
