Suvi oma kuumuse, lõõskava ja rooskava päikese, parmude ja sääskedega on taandumas ja andnud teed pilvistele taevale ja juba kollaseks kiskuvatele lehtedele. Jahedamate ilmadega on ka Reaktori toimetus üles ärganud, kivi alt välja roomanud ja eneselegi pisukeseks üllatuseks valmis saanud järjekordse Reaktori numbriga. Mõnus mädakuine ulmeajakiri!
Ka seekordne Reaktor ilmub minu ajaskaalal ühepäevase hilinemisega, sest kangekaelselt jätkan selle surumist, et Reaktor peaks valmis saama 28ndal. Ühepäevane hälve on siiski aktsepteeritav. Tundub, et selgus kuupäevades meeldib ka autoritele ja julgen oletada, et ka toimetajatele. Igastahes sai valdav enamik asju õigeks ajaks tehtud ja toimetatud. Olen oma väikese toimetusega väga rahul ja mul on rõõm teatada, et meie ridadega on ühinenud abiline Enele, nimelt ka juba varem Reaktorile kaastööd teinud Tarmo Raudsep pakkus oma teeneid, mille me ka kiiresti vastu võtsime, enne kui ta ümber jõudis mõelda.
Loe edasi...
Manfred Kalmsten. Foto autor Veiko Kastanje
1. Esimene küsimus on traditsiooniline – tutvusta ennast Reaktori lugejale. Kes sa oled, kust sa tuled? Kes peitub pseudonüümi “Manfred Kalmsten” taga?
Ma olen igav inimene. Minust pole kuigi palju rääkida. Äärelinnapoiss ja kalestunud romantik.
Olen elanud nii öelda kiiret ja põnevat rockenrolleri elu ja tänu sellele õppinud hindama aja aeglast kulgu ja igavust. Täiesti tavalist päevivältavat igavust.
Nii ongi, et Manfred Kalmsteni pseudonüümi taga peituv isik tegeleb peamiselt lugemise (“Rehepapp” vedeleb öökapil), muusika kuulamise (Kino mängib taustaks), filmivaatluse (sai hiljuti “Leto-t” vaatamas käidud) ja arvutimängudega (“Sunless Sea-ga” sai algust tehtud).
Varem sirgeldasin ka, aga viimastel aastatel pole seda enam viitsinud teha.
Loe edasi...
Sir Alfred Joseph Hitchcock sündis 13. augustil 1899 aastal. Kandideeris viis korda parima lavastaja Oscarile. Briti Filmiinstituudi hääletustulemuste põhjal on tema lavastatud „Vertigo“ (1958) parim film üldse. Juhatas kümme aastat televisioonis antoloogiasarja Alfred Hitchcock Esitleb / Alfred Hitchcocki tund. Roger Eberti top10 parima filmi nimekirjas on sees „Notorious“ (1946). Peaks piisama, kui keegi tõesti mõtles, et miks just selline valik seekordseks õnnitletavaks.
Ma isegi mitte ei ürita siin praegu kogu tema karjäärist mingitki ülevaadet anda või seda analüüsida. Kui keegi soovib lugeda, siis mul on riiulis Charlotte Chandleri kirjutatud „Hitchcock. See on ainult film.“ 343 lehekülge. François Truffaut intervjueeris Hitchcocki kaheksa järjestikuse päeva jooksul ja pani küsimused vastused kirja raamatusse “Hitchcock/Truffaut”. 368 lehekülge. Seda mul kahjuks ei ole.
Loe edasi...
Tegelikult ei tahtnud ma olla esimene, kes kivi võtab. Kuid mis teha, kui mehed, kes
Veiko Belialsi muretsemise kohe Belialsi manifestiks ristisid, vastulauset kirjutada ei taha. Eks pean ma siis ise...
Tahaks loota, et ehk minu vastulause paneb midagi liikuma. Võiks ju mingi vaidlus või diskussioon tekkida. Ilmselge, et Eesti ulmes on üsna mitu ja erinevat seisukohta, kuidas peaks ja kuidas oleks õige. Iseenesest oleks tore, kui suud puhtaks öeldakse ja selgub, et vastuolud polegi nii suured, koguni leitakse oletuslikul vastasrindel on mõni asjalik mõte.
Alustama peaks vast sellest, et mul pole midagi Veiko Belialsi vastu – arvan, et ta on parim president, kes ulmeühingul läbi aegade olnud.
Loe edasi...
Agur Karukäpp ehk Maniakkide Tänav
Ulmekirjanduse sektsiooni juhatuse liige
Viimasel Kirjanike Liidu aastakoosoleku ajal kogunesid ulmekirjanikud vahepeal ka omaette tagakambrisse ja valisid Liidu ulmekirjanduse sektsioonile uue juhatuse. Selle eesmärk oli püüd elustada vahepeal üsnagi vaikelus olelenud sektsiooni. Puudutasin seda teemat ka Estconil vastavasisulises ettekandes ja nüüd tooksin teema ka Reaktori lugejaskonna ette.
Selleks, et sektsioon muutuks elujõuliseks, peab sektsioon endalt muidugi küsima, mille jaoks sektsioon on loodud, millised on eesmärgid, mida soovitakse oma tegevusega saavutada? Kõik see tuleb arutlusele järgmisel sektsiooni koosviibimisel, mis on loodetavasti varem, kui aasta pärast Kirjanike Liidu uuel üldkoosolekul.
Kunagi oli meil kuldaeg nr. üks, kui eesti ulmekirjandus pärast oma sündi viimaks roomama hakkas.
Loe edasi...
Essee 15. juulil 2018 Estconil samal teemal peetud ettekandest
Mõte sellel teemal ettekannet pidada lähtus tegelikult
Andri Riidi ettekandest, kus ta lahkab ulmekirjanduse seoseid (populaar)teadusega. Andri keskendub teemale laiemalt tuues häid näiteid, kuidas teaduse areng eri valdkondades on mõjutanud ulmekirjandust või varasemaid kirjanike ideid tänapäeva mõistes naeruväärseks muutnud. Loomulikult pole ulmeteostes oluline 100%-line teaduslik tõepära, vaid üldine loogika ja muud kirjanduslikud finessid, kuid usutav butafooria on teadusulme puhul rasvaseks plussiks.
Molekulaarbioloogia
Molekulaarne bioloogia on üks uutest interdistsiplinaarsetest teadusharudest, mis hõlmab endas nii keemiat kui füüsikat.
Loe edasi...
Lugejat haarab ja hoiab ilukirjandusliku teksti küljes kinni selle põhjal tekkinud kujutluspildi kvaliteet. Mida meisterlikumalt on täidetud lugeja soov igapäevaelust meeldivamasse ja põnevamasse paika pageda, seda hinnatum on tekst. Tõeline väljakutse on aga kirjutada niisugune tekst, mis pakub igapäevareaalsusele püsivat alternatiivi või lausa võimalust koos naha ja karvadega ühest maailmast teise kolida. Lõviosa selliseid tekste on religioossed ja täpsemalt misjonitegevuse kõrvalsaadused. Neis öeldakse, et olemasolev nägemus elust-olust on vale ning pakutakse välja uus – täiuslikum. Reeglina sisalduvad neis reaalselt olemas olevate hädade potentsiaalse vältimise võtete kirjeldused.
Ilukirjanduslikule tekstile esitatakse vähem nõudmisi. Selle sisu ei pea “valimislubadusi” pilduma.
Loe edasi...
Sissejuhatus
Enne töö alustamist oli vaja selgeks teha, milliseid raamatuid tuleks võtta ulmeriiulisse ja milliseid mitte. Esmalt sai nõu peetud Jana Raidmaga, kes oma seminaritöös tegeles aastatel 1992–2014 ilmunud eesti ulmekirjanduse uurimisega. Veel sai nõu küsitud Oskar Lutsu nimelise Linnaraamatukogu töötajate Seili Ülperi ja Tiina Sule käest, kelle osakonnas (eestikeelne ilukirjandus) asuvad ulmeriiulid ja kes sellega igapäevaselt tegelevad.
Võttes eeskujuks Jana Raidma seminaritöös „Aastatel 1992–2014 ilmunud eestikeelsed ulmeraamatud“ koostatud andmestiku (Raidma, 2017), sai tehtud nimekiri ulmeraamatutest, mida tuleks ulmekirjanduse alla liigitada.
Jana Raidma on andmestikus lähtunud raamatukogusõnastiku raamatu definitsioonist, mis ütleb, et raamat on "trükitud või käsitsi kirjutatud kaante vahele köidetud iseseisev väljaanne mahuga 49 ja enam lehekülge".
Loe edasi...
Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.
Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju.
Loe edasi...
“Viies aastaaeg” avaldati inglise keeles aastal 2015 ning tegu on USA ulmekirjaniku Nora K. Jemisin “Lõhutud Maa” triloogia esimese teosega. Triloogia kõik kolm raamatut on võitnud romaanikategoorias Hugo auhinna ja põhjustanud parajalt poleemikat oma halastamatu ühiskonnakriitika ja rassi- ning seksuaalküsimuse käsitlemise tõttu. See ei tohiks lugejat eemale peletada - asusin raamatut lugema minimaalsete teadmistega teosest ja Jemisinist endast. Alles pärast lugemist internetist teisi arvustusi ja foorumipostitusi lugedes sain teada, et võiksin või lausa peaksin millestki häiritud olema. Jaburus. Tegu on üsna taheda seiklusliku võluvikuga, mitte poliitilise manifestiga.
Kiirelt sisust – teos toimub täiesti väljamõeldud maailmas, hiiglaslikul ja seismiliselt üliaktiivsel superkontinendil nimega Rahu.
Loe edasi...
Olime praamlaeva Silja Europaga keset Soome lahte, kui LSD mõjuma hakkas. Hape ei ole naljaasi, kui sa seilad 202 meetrise raudhiiuga, mille kiilu all on 100 meetrit vett. Parvlaev vedas meid halastamatu järjekindlusega Helsingi poole, kus oli algamas Ropecon 2018 viies mind nädalavahetuseks üle lahe tutvuma rolli-, laua- ning kõiksugu muude mängudega. Tuleb aga tunnistada, et ilma osas sain ma petta – Soomes oli juuli lõpus täpselt sama palav kui igal pool mujalgi.
27. juuli pärastlõunal maabusin ma kahe seljakoti ning fotograafiga Helsingi sadamas. Päike põletas ning laevas joodud õlu oli otsustanud õrnalt oma tööd hakata tegema. Haarasin seljakotid, millesse olid pakitud magamistarbed, pooleliitrine Dullamore, hambahari, väike lamp ning 19 purki Saaremaa tuulikut. Vaatasin ringi, tuvastamaks mõnda veovahendit, kuid ühtegi ei jäänud parasjagu silma.
Loe edasi...
Juunikuu lõpus toimub Läti-Leedu piiri lähedal raskemuusikafestival Kilkim Žaibu. Tegu on peamiselt
folk ning
black metal üritusega, kuhu on põimitud mitmeid Leedu mütoloogia temaatilisi etteasteid - kolm päeva (neljapäevast pühapäevani) head muusikat, taaskehastajate võitlusi, obskuurse otstarbega tulerituaale ning vägev Varniai looduspark oma metsaradade ning laugastega. Kui Saatan kutsub sind üles oma esimest poega ohverdama, mustad jõud nõuavad verelaskmist ja ebasurnutel tärkab isu sooja inimliha järgi - ja seda kõike vägeva ja vihase laulu kujul. See on Kilkim Žaibu.
Sel aastal leidis üritus aset juba 19. korda. Peaesineja oli I am Morbid ning järgepanu võis huvi korral elada kaasa ka Finntrolli, Myrkuri, Nahashi ning paljude teiste bändide esinemistele.
Loe edasi...
Tuumahiid 4: Berüllium
Selles kogumikus on ulmeajakirja „Reaktor“ 14 parimat juttu 14 autorilt, mis ilmusid aastatel 2016 ja 2017.
Need jutud viivad lugeja Eestisse, kus vorst on keelatud kraam ja puud võivad tappa, Eestisse, mille on lõhestanud raudtee ja kaks suurvõimu, Eestisse, kus ringi tatsavad zombid ja ka sellisesse Eestisse, millelt nõutakse suurde kosmoseprojekti „raketiliha“. Lugeja saab siin kogumikus heita pilgu jumalate igapäevaelule ja kuidas on elada, kui su naabriks on tulnukad või kui politseil tuleb üsna igapäevaselt rinda pista zombidega. Kogumikust leiab ajasilmuseid ja teistsugust tegelikkust nende taga ning saab süveneda interplanetaarsete suurkorporatsioonide mastaapsetesse võimumängudesse, milles lööb kaasa ka paar võib-olla mitte nii tähtsusetut musta hobust.
Loe edasi...
Ulmestaar: Kärt Mikli
Kärt Mikli on suhteliselt keskealine inimene, lapsevanem, muuseumikunstnik ja ulmekiibitseja. Laulab segakooris Catena. Tal on poolteist kassi ja sahtlitäis luuletusi. Salajaseks ning seni vastamata armastuseks on raamatuillustratsioonide tegemine. Reaktoris avaldab pilte esmakordselt, aga on minevikus kirjutanud ühe jutu nimega
Päkapikud eksistentsiaalselt.
Ulmestaari kolm küsimust:
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Just lõpetasin Neil DeGrasse Tysoni "Astrofüüsika inimestele, kel on kiire". Soovitan küll. Meeldib. Kena kerge lugemine, kui vaja lapsele seletamiseks mälu värskendada.
Vaadanud - Stanley Kubricku "Killer's Kiss" (1955).
Loe edasi...
Mis seal pattu salata – eks ma olin pisut ehmunud küll, kui nägin, et esimene karvustamist ootav tekst juulikuises Reaktoris on poniulmeline lühiromaan. Annan nüüd selle lausega toitu Soobli arvamusele, et ma tema loomingut kuidagi vihkan või põlgan... Ei, see pole üldse nii, ma lihtsalt ei suuda selle maailma ja laadiga päris suhtestuda. Olgu, aitab sissejuhatusest...
Osvald Soobel, Sam Beaver – Kollaste lillede oru poole
Nagu öeldud on tegu lühiromaaniga, ehk siis wõrguajakirja jaoks üsna pika tekstiga. Samas, jutt Sooblil üldiselt jookseb ja polnud lugeminegi teab-mis-kurnav. Räägin seepärast kogu aeg vaid Sooblist, sest autoriga suheldes sai selgeks, et kod. Beaver oli tegev eelkõige viimase kümnendku juures või midagi sinnakanti.
Minu põhiline probleem on, et ma ei tunne selle maailma algallikaid ning ausalt öeldes ei tahagi tunda, sest lihtsalt ei huvita.
Loe edasi...
Öösiti tundusid tänavad alati vaid pooleldi elus. Lagunevate kivimajade varjus liiklemine venis kui lohisev mõte ‒ aeglaselt, ärevalt. Rahvas peitis end öö hakuks koju, mõni juhuslik liikvel hing kiirendas teisi nähes sammu ning teeskles või hoopis lootis, et on üksi ning tegelikult polegi kedagi ümbruses. Siin linnaosas näis kõik kui vaimuvallas. Udus, oodates päeva kaledat helki. Oodates ärkamist. Esimene lumi oli juba maha sadanud, ära sulanud ja parke katnud kuldse lehekatte mädapruuniks moondanud. Rõsked, märjad ja tumedad tänavad olid talve lävel, ent polnud veel sügisest täielikult lahti lasknud, just nagu matmist ootav kirst kaevatud haua kõrval.
Renan lisas samuti hoogu. Tänavalampide veikleva valguse all pressis ligi säärane üksindus, mida saab tunda vaid ümbritsevas, kõikehaaravas pimeduses. See rappis ta meelt, sikutas kraed liialt kõvasti ümber kaela ja pani õhku ahmima.
Loe edasi...
Väljasõit
„Pole tarvis muud, kui töötada paar aastat meie majas, ja koht, kus puudub elekter ja mobiililevi, hakkab juba tunduma paradiisina,“ ütles Alar mõtlikult, lükkas hambatiku ühest suunurgast teise ja võttis kaabulodu peast, et korraks lühikesi halliseguseid juukseid sasida.
Helena muigas selle peale. „Sul pole õrna aimugi!“
Nad istusid raudteejaama lähedal parkimisplatsil Alari vana autoloksu kapotil ja ootasid oma kolleege. Südasuvine päike lõõskas sinises taevas ja hoolimata suhteliselt varajasest kellaajast (laupäeva hommik kell 9:54 on ju siiski suhteliselt varajane aeg) oli juba palav. Õhk virvendas asfaltplatsi kohal ja Alar tundis, kuidas kael ja turi, mis eelmise õhtu muruniitmise käigus olid kõrvetada saanud, tulitasid.
„Oled sa seal varem käinud?“ küsis Alar. „Ma mõtlen seal Kaansoos?“
Helena raputas energiliselt pead.
„Ei,“ vastas ta.
Loe edasi...
Tõlge/mugandus ajakirjale “Reaktor”
Viimane, 6. osa (ptk 17-18)
--------------------------------------------------
Peatükk 17. Kõikvõimas adminniauk
(jätkub)
Stardiplatvorm, millega Vergea üles sõitis, oli eemalt paistnud palju madalamal. Kaater tõusis paisuvatesse tuuleiilidesse ja silmnägu lendlevatest karvadest vabastades hurjutas Jewel end elementaarse ihuhoolduse unarusse jätmise pärast.
“Tee laevale tiir peale. Mul on tarvis avariiväljapääs üles leida.”
Tehnik võttis õlgu kehitades kurvi. “See ju kütialus, sina ise kah kütt… Mis teie rahval polegi, maeitea, ühtseid standardeid või miskit?” Ta luristas nina ja määris tatilekke häirimatult varrukasse. “Koostöö puhuks ja… nagu üldse?”
Jewel heitis tehnikule mürgise pilgu ja teise samasuguse laevale. “Iga jäljekütt valib oma aluse ise.
Loe edasi...
