Tere, head lugejad!
Kas Stalker on juba hääletatud?
Ah et ma ise? Ei, mõned palad on lugeda, siis saan veel ühes kategoorias punkte anda. Ma varsti, ausõna!
Aga kas Estconi-kirjapanek on tehtud? Minul on! Keedan hommikuputru nagu mullugi, muidusöödikutele rohke võiga, mitte-võisöödikutele ilma. Ja kes teab, äkki õnnestub sel aastal ka Udus üks mitteametlik seinaleht-Reaktor kokku panna?
Senikaua aitab Reaktor hetkeks reaalsusest välja astuda - et pärast kosutatuna tagasi tulla, ikka rahu eest ja külma vastu, resoluutselt.
Kirjutage ja joonistage, olge valvsad algavate konkursside osas.
Reaktori nimel
Laura Loolaid
(Kaane panin seekord omal volil kokku; modell-organismina debüteerib ürgoru-sammal).
Tallinna Keskraamatukogu kuulutab ulmekirjanduse päeva raames välja ULMELOOMINGUKONKURSI ülilühijuttudele ja ulmepiltidele.
Septembris 2021 Pärnu noorte poolt ellukutsutud ja Pernova hariduskeskuses resideeruv Pärnu noorte televisioon oli 25. mail Pärnu Apollo kino suures saalis esmakordselt toimuva Pärnu õpilaste filmifestivalile peakorraldajaks. Ürituse gala nägi välja pea sama glamuurne kui mõnel suuremal filmifestivalil. Vaadati kõik festivalile esitatud üheksa tööd ära ning parimatele jagati ka preemiaid. Žüriisse kuulusid Mikk Granström (üks PÖFF korraldajatest), Verner Vilgas (ERR operaator), Helevi Jurjev (BFM tudeng) ja Rebeka Kask (“Papade ja mammade” väike Lenna ning “Tagurpidi torn” filminäitleja).
Ettekanne Algupärase Lastekirjanduse Päeval, Tartus 13. aprillil 2022
Ma räägin täna ajarännuraamatutest eesti lastekirjanduses, kuid selleks, et sellest kõigest selgemalt rääkida, peaksin ma ajas tagasi rändama… Mida ma paraku ei oska. Nii olemegi jõudnud esimese paradoksini. Ajarännuga ongi selline kummaline lugu, et vahet pole millises suunas rännata, ootab ees hunnik paradokse. Kui rännata ajas tagasi, võib juhtuda, et muudetakse midagi, mille tulemusena see rändaja ise ei sünnigi. Kui rännata aga tulevikku, tekib küsimus, kas sellega võetakse inimeselt ära tema tulevikuotsuste valikuvabadus. Seega: segane, veider, kummastav ja ikka veel arusaamatu, kuid lummav sellegipoolest.
Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.
Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi (või kümnendite) kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis juulis on teemaks: enne 1900. aastat ilmunu.
*
Tänaseks on üsna ühele meelele jõutud, et ulmekirjanduse nullpunkt on aasta 1818, mil ilmus Mary Shelley romaan „Frankenstein“.
Harva, kui autor lisab oma jutule selgituse. Veel harvem, kui lisaks autoripoolsele kommentaarile kaasneb jutuga veel mõni legend. Ükssarviku variandi puhul on tegemist mõlemaga.
Kohtusid kord George R.R. Martin ja Roger Zelazny. Viimane kurtis, et temalt oli tellitud ühe antoloogia jaoks ükssarvikuteemaline jutt ja teise antoloogia jaoks jutt, kus tegevus toimuks baaris. Seepeale Martin kostis, et Fred Saberhagen paneb just kokku maleteemalist antoloogiat ning soovitas naljatamisi Zelaznyl kirjutada jutt mõnes baaris maletavast ükssarvikust. Zelazny võttis nõu kuulda ning jutt ilmus kõigis kolmes kogumikus ning pealekauba pälvis ka Hugo ulmeauhinna.
Lugu ise on lihtne – mahajäetud väikelinna baaris satub suurmeister mängima malet ükssarvikuga, panuseks inimkonna ellujäämine.
KUU FILM: "Impeerim annab vastulöögi" (4. mai, Tähesõdade tähtpäev)
4. mai on kõigi Tähesõdade fännide jaoks tähtis päev. "May the forth be with you" on tõlgendatud kui "Neljas mai olgu sinuga". Sel puhul oli esilehel tähesõdade sarja teine film. Esimesest filmist innustununa palkas George Lucas järje stsenaariumi kirjutama Leigh Bracketti ja selle surma järel Lawrence Kasdani. Lavastas Irnin Kershner, peaosades mängisid Mark Hamill (Luke Skywalker), Harrison Ford (Han Solo) ja Carrie Fisher (Leia Organa). Esialgu polnud kriitika nii kiitev kui tänapäeval, aga ikkagi võitis film kaks "Oscarit", kaks "Grammyt", BAFTA auhinna, neli "Saturni" ja "Hugo". Tänapäeval on arvamus veelgi paranenud, seda peetakse vahel kõigi aegade parimate filmide, samuti parimate järgede sekka kuuluvaks. "Time" ja "Playboy" nimetasid seda filmi näitena, kuidas järg võib olla parem esimesest osast. 30-miljoniline eelarve tõi kassatulu üle 500 miljoni dollari.
Kirjastuse Skarabeus tänavune raamat oli mulle enam kui ootamatu. Eks soome keele mitteoskajana on iga tõlge soome ulmest mulle ootamatu, aga seniilmunud soome ulme oli mulle enamjaolt kasvõi nimede tasemel teada. Maarit Leijon on aga täiesti tundmatu nimi, mis pole ka ime, sest maakeelne kogumik on autori esimene ulmeraamat üldse. Autorist, teostest ja maakeelse köite sünniloost kirjutab aga koostaja-tõlkija Arvi Nikkarev raamatu saatesõnas ja mul pole mingit vajadust tema juttu siia kopeerima hakata. Lugege parem ise, sest raamat väärib lugemist, niisamuti ka järelsõna.
Kogumik „Musträstas“ koondab oma kaante vahele neli lühiromaani ja ühe jutu. Tegu on moodsa, aga samas omajagu dekadentliku ja suisa vanamoodsa kirjandusega. Moodne on küllaltki intensiivne kirjutamislaad, mis igat pisiasja välja ei lobise.
„Õhtujutud“ on Marek Tihhonovi kuues raamat. Olgu, kui kristalselt aus olla, siis kolm esimest ilmusid Marek Simpsoni nime all. Kaks aimekirjanduslikku pea sajaleheküljelist vihikut: „UFO: müüt või reaalsus?“ (1998) ja „13 imekuju“ (1999). Viimatimainitu kaasautoriks on Martin Kivimets. Kahasse on kirjutatud ka Simpsoni esimene ulmeraamat – romaan „Existerion“ (1999). Sedapuhku on kaasautoriks Veiko Belials. Huviline võib aga Marek Simpsoni varasemast loomingust ja tema seostest Marek Tihhonoviga täpsemalt lugeda Reaktori intervjuust. Marek Tihhonovi nime all on samuti ilmunud kolm raamatut: luulekogu „Lullad on sees“ (2012), ulmelühiromaan „Maailmalõpu päevik“ (2020) ja jutukogu „Õhtujutud“ (2021).
Veel viie-kuue aasta eest oli tavaks, et kõige uuemad ja parajasti läänes populaarsed ning auhinnatud ulmeraamatud ilmusid meil kirjastuse Varrak vahendusel. Trendi teatepulk oli kindlalt nende käes. Kohe meenuvad Ann Leckie abistavate asjade triloogia, Dave Hutchinsoni «Euroopa sügis», Claire Northi «Harry Augusti esimesed viisteist elu», Emily St. John Mandeli «Jaam üksteist», Jeff VanderMeeri Lõunaringkonna-triloogia ja mitmeid teisi raamatuid. Aga siis käis Varraku kett maha ja viimastel aegadel on pigem tunne, et kõige novaatorlikumat ja popimat uudisulmet tuleb kas suurte meediakontsernide kirjastustest (Postimehe raamatukirjastus) või raamatupoekettide enda kirjastustest (Rahva Raamatu kirjastus).
Lühike kokkuvõte: Ghostwire Tokyost oli raske arvustust kirjutada loetud minutid pärast lõputiitreid. Nüüd, ligi kuu aega hiljem, on see veel raskem. Miks siis nii?
Ghostwire Tokyo on kõige ehedam 2022 AAA mäng - sellel on hästi palju heebleid, mille põhjalükkamisega saad oma arvutit piinata. Veidral kombel oli just see põhjuseks, miks ma seda mängima hakkasin. Et kui juba on videokaardi eest kullahinda välja käidud meie kasinal ajal, siis tehku ta juba kogu raha eest tööd ka. Natuke teadsin ka, et asi toimub “3 päeva tulevikus” Tokyos ning palju on Jaapani folkloori elemente. Tundub, nagu võiks olla minu teetass, paneme käima.
Kahjuks valmistab GT ühe pettumuse teise järel. Need pettumused ei ole kriitilised, nende pärast ei ole vaja mängu pooleli jätta. Olen tihti oma arvustustes kasutanud võrdlust päevapraega. Et tellid, saad oma 4 kartulit, viilaka liha, natuke kastet ja kulbitäie salatit.
Romaan “Muinaskuningas” viib lugeja müütilisse Eestisse, kus inimesed puutuvad igapäevaselt kokku erinevate folkloorist tuttavate elukatega ning vaimumaailmaga suhtlemine on sama tavapärane kui hommikuks kördi keetmine. Maniakkide Tänava uusim raamat on täis seiklusi, intriige, reetmist ja mitmekesist fantaasiamaailma. Olgugi et teos näib kleenuke, jagub huvitavaid teemasid pigem mitmeks õhtuks ning fantaasiamaiale ulmesõbrale on lugemiselamust kuhjaga.
Erinevalt autori eelmistest raamatutest tundus antud lugu veidi aeglasemalt ja raskemalt käima minevat ning sellest tulenevalt ei saanud (ega tahtnudki) seda korraga läbi töötada. Arhailised terminid vajasid omajagu seedimist, et nad maailmapildis õigesse kohta asetuksid. Aga kui maailm hakkas lõpuks silme ette kerkima, siis detailsuse aste oli imetlusväärne: maagia on nüansirohke ja väikesed loo-osised lõpuni väga täpselt läbi mõeldud.
Tundmatute autorite tundmatute raamatute lugemisel käitun ma nagu varateismeline – vaatan kaanepilti ning alles siis, kui see kõnetab või sobivaid vihjeid annab, pööran tagakaane teksti juurde, sealt edasi sisse teksti sirvima, veebist arvamusi ja hindeid otsima ning alles pärast seda, kui leitud sisurikkujad on minu mõttemaailma poolt heaks kiidetud, võtan ette raamatu. Üsna sageli ei loe isegi seda joonlaua järgi, vaid käin vahepeal lõppu uudistamas. Siin jutuks tulev raamat oli siis see kümnes. Raamatu esikaas ei vihja mitte ühelegi seosele ulmega ning tõenäoliselt ei oleks ma iial seda lugema sattunud, kui just kogemata poleks esimesena ette jäänud tagakaas ning sealt torkas silma täiesti eraldiseisev lause: „On aasta 2066.”
Epp Annus autorina on minu jaoks üsna võõras nimi. Ma olen küll lugenud peotäit väikelastele suunatud raamatuid, kuid minu spetsiifilise maitse jaoks on needki kohati veidi liiga maised.
Segavereline koomiksimaailm kutsub jälle! Siin rubriigis avastame igasuguseid imelikke, uusi ja tundmatuid koomikseid meilt ja mujalt ning mitmesuguses vormis. Avastamine on juhuslik ja erapoolik, pigem soovitusliku maiguga; süüvivat analüüsi me ei tee ja tihket kriitikat ei kisu.
Seekord viskan pilgu humoorikale veebikoomiksile Mõõgad (Swords), mille autor on Matthew J. Wills.
Mõõgakoomiks ilmub 2018.
Teine võimalus
Maarja Kruusmets
Rosalia on noor abielunaine, kes lahkus kodunt suure tüliga ja läks jooskma. 3-4-aastane laps on endast väljas ja mehest ei paista abi olevat. Joostes leiab ühe hea metsaluha, kus nutta oma elu ja teostamata jäänud unistusi, ent sealt tagasi tulles märkab, et kõik on muutunud. Tema riietus, tema ümber kõrguvad majad… Pärast selgub, et ta on sattunud mingisse teise reaalsusse, kus ta oli teisiti teinud oma elu suurima valiku (kas võtta vastu elumuutev töö või keelduda sellest raseduse tõttu).
Väga klassikaline maarjakruusmetslik lugu, fookus suhteelul ja kõigel argisel, teadusulmeline on vaid täiendus sellesse argisesse.
Ulmestaar Taavi Kangur
Lühidalt: õiguse haridusega IT alal töötav kirjanik. Minu romaane on avaldatud kokku neli, millest kaks on võitnud romaanivõistlustel auhindu. Mõlemad auhindu saanud romaanid kuuluvad žanrilt krimi alla.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Hetkel loen James S.A. Corey „Nemesis Games“ See on seeria 5. raamat, mis vähemalt hetkel tundub olema ka seeria kõige nõrgem. Seeriat iseenesest soovitan: hea lugemine, lahedad ideed. Sari on samuti olemas ja on täitsa vaadatav, kui esimestest osadest läbi närida. Ootan rõõmuga suvist traditsiooni: loen alati 1-3 Dresdeni raamatut puhkuse ajal. Kahjuks hakkavad need läbi saama: olen jõudnud 15 osani ja enam polegi midagi jäänud. Seda seeriat soovitan küll, eesti keeleski on 6 osa tänaseks tõlgitud.
Musträstas
Maarit Leijon
Pärast egüptoloogi surma leiab tütar isa salajasest töötoast muumia, väga iseäraliku muumia. Ka vampiiridel on loos oma osa. (Südametu)
Alternatiivses Venemaa ajaloos on varjaagid väga pikaealine rass. Vanim neist on suurvürstinna Olga. Loo peategelane, tänapäeva arst, elab ja töötab varjaagide suletud külas. (Must vürst)
Soome välisministeeriumi uurija Katariina Brask selgitab telepaatilisi võimeid kasutades Peterburis toimunud mõrvajuhtumit. (Viimane sangar)
Parun Gilles de Rais’ (Rüütel Sinihabeme prototüüp) ainsana ellu jäänud ohver hakkab sarimõrvarile kätte maksma. Mängu tulevad ka maagia ja tarkade kivi. (Musträstas)
Tuleb hoiatada, et lood on kaunis verised.
Ta vaatas imestunult käsi - nahk, mis muidu lotendav ja väsinud, täis tumedaid plekke ja laike, oli nüüd prink ja sile - ning libistas nendega üle näo, mis oli samuti unustanud ajahamba halastamatu puremise. Kui iseenesest libisesid käed üle pea. Ka juus, mis juba pikemat aega hõbehall, kumas nüüd kui kuld.
Ta sai sellega hakkama! Viimaks ometi! Peale igavesti tunduvat katsetamist, alla andmist ning uuesti proovimist. Ta oli viimaks siin: vahepealses ilmas. Kohas inimeste maailma ning teise ilma vahel, kus unenägu ja reaalsus oli samaväärne.
Ta teadis selle koha kohta kõike, mida teada andis. Ka seda, et veel mitte keegi polnud proovinud seda, mis tal plaanis oli.
Enamasti siit tagasi ei tuldud. Kuid temast sai erand, isegi enam - ta ei kavatsenud tagasi tulla üksi. See siin oli põhjus, miks ta üldse nõiakunstiga tegelema hakkas.
Tüdruk hoidis mõtted valvsad ja teravad.
Tol saatuslikul päeval ei osanud ma mingit ohtu aimata. Hommikune päike tõusis suure ja eredana, tuul puhus malbelt läänest itta ning tuules sahisevad heinamaad sosistasid kutsuvaid meelitussõnu. Kuskil neil valmiva heinaga nurmedel võtsid hommikueinet kitsed, jänesed ja lambad. Ilmselt ka põdrad, kuid nendega on veidi tüütum - suured sarved võivad minu eine ebamugavaks muuta.
Igal juhul ei osanud keegi meist ette näha seda, mis tulemas oli. Vanu, kes oleks ehk osanud öelda, polnud tol päeval läheduses. Õnneks polnud läheduses ka väikeseid, seega olime meie, noored sajaaastased, omaette, kuulamas nurmede keelitusi ja toidu hõikeid koriseva kõhu vastuseks. Lükkasime sõpradega tiivad laiali ja lendasime. Oi, kuidas me lendasime! Mulle ja Leifile oli lendamine alati täiuslikuna tundunud. Mina võisin lihtsalt tuule nautimise nimel päevi liuelda.
Ma lugesin kuu või kaks tagasi ühest Itaalia ajalehest, et Villa Cascana, kus ma kunagi peatusin, on lammutatud, ja selle asemele ehitatakse mingisugune vabrikuhoone.
Seetõttu pole enam mingit põhjust vältida üles kirjutamast seda, mida ma nägin (või kujutasin ette, et nägin) ühes kõnealuse villa teatavas toas ja teataval trepil, ega hoiduda kirjeldamast järgnenud asjaolusid, mis võivad, aga ei pruugi (sõltuvalt lugeja nägemusest) heita läbielatule valgust või olla sellega kuidagi seotud.
Villa Cascana oli igas mõttes peale ühe täiuslikult tore maja, ent siiski, kui see seisaks ka praegu püsti, ei suudaks miski siin ilmas – kasutan seda väljendit sõnasõnalises tähenduses – sundida mind jalga üle selle lävepaku tõstma, sest ma usun, et selles kummitab väga kohutaval ja praktilisel viisil.
Enamik vaime, kui kõik on juba öeldud ja tehtud, ei põhjusta erilist kahju.
Ma polnud kunagi olnud paremas kohas meie viimaste riituste läbiviimiseks. Hospiitsi fuajee lõhnas kuivatud roosiõielehtede järgi, mis olid asetatud maitsekalt paigutatud rasketesse klaaskaussidesse. Männipuust seinapaneelid ja nende vahelt välja paistvad tammepuust talad meenutasid Bavaaria trahterit. See ei sarnanenud kuidagi teistele kohtadele, riiklikele teenepunktipõhistele kliinikutele, kus olid üleni beežid seinad ja automaatõed, kus lagunemise hapukas lõhn oli vaevu valgendi ja desinfektsioonivahendite omaga peidetud.
Pehme vaip summutas mu sammud, kui ma läbi fuajee vastuvõtuletile lähenesin. Administraator vaatas üles ja naeratas tahtmatult.
„Kas ma saan teid aidata?” küsis ta.
„Mu nimi on Daniel Richter, ma helistasin enne.”
Ta silmad defokuseerisid sel ajal, kui ta oma nutiläätsedel informatsiooni otsis.
„Tere tulemast, härra Richter. Ma näen, et te olete hetkel päevitusterrassil.
SÜDAMETU
Sel talvel räägiti linnas vaid kahest asjast: võrratutest vendadest Wreszinskytest ja mõrvarist, keda lehed kutsusid Härrasmeheks.
Wreszinskyd saabusid linna ning vallutasid ühe hooga kõikide salongide näitsikud ja nende emad. Vennad olid hea välimusega, õilsast soost ning – mis kõige tähtsam – väga rikkad. Välismaisest päritolust ja veidi ebamäärasest mainest hoolimata olid nad ihaldatud peigmehekandidaadid. Igal õhtul esitleti neile üha uusi ja uusi vallalisi neide ning nooruslikke leski. Aleksander Wreszinsky oli heledapäine, sinisilmne ning naeratas sageli. Ta oli jutukam kui tema vend Lucas, kes oli niisama heledapäine ja sinisilmne nagu Aleksandergi, kuid raskemeelsusele kalduv. Kummalgi neist olid omad poolehoidjad ning vendade soosingu pärast peeti ägedaid lahinguid.
Kuid Wreszinskytestki paeluvam jututeema oli mõrvar, kes samal ajal linna vaeste hulgas oma julmi tegusid tegi.
