Kui maikuises Reaktoris hõikusime ahastavalt välja, et arvustusi ja napib ja tulge ometi appi, hea ulme-ilmarahvas, siis hea ulme-ilmarahvas võttiski neid karjeid kuulda ja saatis meile arvustusi. Sellest on ainult hea meel ja niimoodi võikski jääda. Seekordses Reaktoris on kolm raamatuarvustust, nii Tõnis kui Weinberg arvustavad juttusid ning Taivo Rist arvustas kuulekalt aprillikuist Erektorit. Ma sooviks jällegi rõhutada, et formaat on vaba ning Reaktor sünnib meie kõigi pingutuste, ideede, mõtete, välgatuste ja ajede koosmõjul, seda ideed kannab ka "Fusiooniks" ristitud viies Tuumahiid, mille arvustamise seekord Reidar Andreson enda peale võttis ja arvustuse isegi enam-vähem õigeks ajaks ära saatis peale hirmsaid ähvardusi ja emotsionaalset manipuleerimist.
Kui David Bowie oma sünnipäeval, 8. jaanuaril 2016. aastal, albumi Blackstar avaldas, oli see paras ootamatus, veelgi suurem ootamatus oli kaks päeva hiljem saabunud surmateade. Minu arusaamist mööda üks kuulsamaid Bowie biograafiaid Starman, mis eesti keeldegi tõlgitud, mingil veidral põhjusel aga põhimõtteliselt ignoreerib mehe näitlejatöid. Sest kuigi tuntuim on Bowie muidugi lauljana, siis on tema kontol ka arvestatav hulk filmirolle ja teleesinemisi. On isegi arvamusi, et kui David oleks ainult soovinud ja end näitlejakarjäärile rohkem pühendanud, siis ande taha ei oleks midagi toppama jäänud. Starmanis on aga paar pilti Davidist filmirollides ja poolteist lehekülge teksti poja Duncan Jonesi ulmefilmist Moon (2009).
Nii et püüan nüüd keskenduda Bowiele kui näitlejale.
KUU VÄLJASURNUD ELUKAS: katopsbaatar: nähtamatu keha ja nähtava peaga mongoli kangelane (3. mai)
Hulgiköbrulised olid imetajate selts, mis eksisteeris juura ajastu algusest kuni eotseeni-oligotseeni väljasuremissündmuseni – see tähendab, et elas sauruste surma pikalt üle. Nimi tuli sellest, et neil oli purihammastel palju köbrukesi (tänapäeva imetajatel 3 köbrukest), silmahambaid polnud. Kuni paleotseenini kuulusid umbes pooled imetajad hulgiköbruliste hulka. Katopsbaatar on sellesse seltsi kuuluv perekond. Selle luustikke on leitud paljudest kohtadest Mongoolias, kuid väljastpoolt Mongooliat mitte. See asjaolu kajastub nimeski: „baatar" tähendab mongoli keeles kangelast (ja Mongoolia pealinn Ulanbaatar on Punane Kangelane), „katops" on kreeka keeles „nähtav”.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid, nii veebis- kui ka trükisilmuvaid.
Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime,
nautisime, jagame”. Seekord võtame sirvimisele kodumaise trükikoomiksi “Antennimaja inimesed”. 
Eesti ulme ei saa just hiilata arvukate tõlgetega võõrkeeltesse. Kuid midagi siiski toimub ning võib suisa öelda, et jää isegi liigub. Eks probleeme ole palju, aga eelkõige muidugi eesti keel ja selle mitteoskamine laias maailmas. Isegi kui huvi oleks, siis pole keegi raja taga võimeline otsustama, mis on tõlkimisväärne või mis mitte. Ja kui isegi mingi otsus tehakse, siis kes tõlgib?
Meenub, kuidas Argentiina wõrguajakirja „Axxón“ peatoimetaja uuris, kas eesti ulmet on tõlgitud inglise või vene keelde, äärmisel juhul prantsuse keelde? Noh, et nad siis neist keeltest oleks võimelised hispaania keelde ümber panema.
Seda rõõmustavam on, et esimene Reaktori jutt, mis võõrkeeles ilmus, on otsetõlge eesti keelest. Nimelt ilmus Ungari ulmeajakirja Galaktika 258.
Kõik ulmesõbrad mõistagi teavad, et aastail 1951–1953 esmakordselt ilmunud Asumi-triloogia raamatud koosnesid jutustustest ja lühiromaanidest, mille Isaac Asimov oli kirjutanud 1940ndatel ja avaldanud oma mentori John W. Campbelli ulmeajakirjas Astounding Science-Fiction aastail 1942–1950.
Vaid tsükli kõige esimese pala – «Psühhoajaloolased» – kirjutas Asimov jutte raamatuteks kokku seades sarjale juurde. Või siis täpsemalt ette.
Ülareas: Eve Kask – Mirabiliad – ja Avo Essenson, allreas: teadmata, DeviantArt.
Mõneti imekspandav, et ulmeajakirja Reaktor eestvedajad on järjekorras viienda kogumikuni jõudnud. Aastate möödudes on algajast katsetajast saanud veidi lihvitum helmes, kui te mu prantsust vabandate. Nagu tavaks on saanud, valib toimetus kindla perioodi jooksul veebiajakirjas ilmunud juttude hulgast välja nende meelest parimad, mis leiavad seejärel tee paberile. Kogumik sisaldab kümne erineva autori lugusid ja tuntud tegijate kõrval nagu Maniakkide Tänav, Heinrich Weinberg, Mairi Laurik või Joel Jans saavad sõna ulmeringkonnas vähetuntud või lausa uustulnukad. Kui esimeses Tuumahiius võis leida ühelt autorilt mitmeid lugusid, siis praegune lähenemine – üks autor, üks jutt – on minu arvamuse kohaselt igal juhul eelistatud. Olgu nii produktiivne ja kvaliteetne autor kui tahes, kõik saavad võrdse kohtlemise ja lisaks pakutakse lugejale eripalgelist kogemust, kuna paratamatult on ühe inimese looming varasemaga sarnane.
„Ülestõusjad ja kodukäijad“ on kolmas Indrek Hargla koostatud ja kirjastuse Raudhammas poolt avaldatud eesti autorite originaallugude antoloogia. „Eestid, mida ei olnud“ (2017) keskendus Eesti ja selle elanike alternatiivsetele arengulugudele. „Vinguv jalaluu“ (2018) tegeles Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja ennemuistsete juttude töötlemise ja edasiarendamisega.
Tänavu, aprilli lõpupäevil ilmunud „Ülestõusjad ja kodukäijad“ koondab oma kaante vahele „Tosin ulmejuttu elavatest surnutest“. Sõnapaar „elavad surnud“ viitaks justkui zombidele, aga neid lugeja raamatust ei leia, vähemasti mitte selles traditsioonilises, filmikunstist inspireeritud vormis mitte. Seevastu on surmajärgsest elu, surnute taaselustamist, teadvuse ümberlaadimist ja mida kõike veel...
Kirjastuse Skarabeus tänavuse raamatu autori Svjatoslav Loginovi nimi ei tohiks eesti ulmelugejale enam päris tundmatu olla, sest Skarabeuse kahes antoloogias on mehelt varasemalt neli juttu ilmunud – antoloogias „Kaaren“ juba moodsaks klassikaks muutunud tekstid „Rotipüüdja Hans“ ja „Quest“ ning antoloogias „Maagia“ päris värsked „Roheline kuppel“ ja „Tule tagasi Sorrentosse“. Autorikogu „Eikeegi ja ilma nimeta“ sisaldab kaks laastu, kuus juttu ja kaks lühiromaani. Tegu on n-ö ülevaate- või läbilõikekoguga, mis peaks andma mitmekülgse pildi autori loomingust. Etteruttavalt võin öelda, et peaaegu annabki.
Raamatu alguses on kaks laastu. Esimene, „Raha lugu“ on Svjatoslav Loginovi kõige esimesena kirjutatud jutt ning sellega teksti väärtused suuresti ka lõppevad ning ega „Kuidas hukkus Atlantis“ pole oluliselt parem.
Ulmestaar: Andrei Samoldin
Pärit olen pisikesest Võmmorski külast Setu-Võru-Vene piiril, kuid alaliselt elan Tartus, kus töötan meditsiinivaldkonnas. Hobideks on mälumäng ja kõik, mis puudutab sõjaeelset Petserimaad.
Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?
Hetkel loen enese erialaseks täiendamiseks patoloogia ja geneetika õpikuid ning ilukirjandusele seetõttu väga palju aega ei jää. Öökapiraamatuks on hetkel Ivanovi „Isevärki kalmistu asukad”, millega olen vahelduva eduga maadelnud juba mitu kuud, sest Ivanovi tegelaste hingepiinade pikad kirjeldused pärsivad tuntavalt lugemislusti.
Tahtsin alustada esimese jutu arvustuse kirjutamist sellest, kas tekst on hästi kirjutatud. Juba olin kirjutamas: “Autor kirjutab igati korralikult,” aga sain sõnasabast kinni. Mul tekkis selle numbri jutte lugedes tunne, et möödas on ajad, kus Reaktor avaldataks midagi, mis poleks kirjutatud vähemalt tasemel “igati korralik”. Võib-olla eksin, võib-olla satub ka vähem viljakaid kuid, mil on saadetud ainult üks või kaks juttu, mis on kõigiti maru lonkavad, aga midagi tuleb siiski avaldada… Aga ei, pigem ikkagi ei tundu nii, pigem näib, et Reaktor on sellest etapist välja kasvanud. Kui ongi mõni tekst, mille kirjutusstiil polegi klassikaliselt “igati korralik”, võidab see mingi veidruse või värskuse või millegi muuga. Ent need on pigem erandlikud. Ja selles numbris pole ühtki sellist erandlikku, kõik on ühel või teisel moel “igati korralikud”, ühel juhul mu meelest enamatki.
Peeter Helme – N nagu nemad
Asjaolu, et ma hakkasin kuskil mõned head lõigud enne selle välja ütlemist kahtlustama, kes on need Nemad siin postapokalüptilises maailmas, ei tee juttu miskitpidi kehvemaks. Võibolla olnuks ootamatum kui Nemad pärinenuks sootuks teisest allikast kui antud juhul geneetikalaborist... Jah, selline veidi umbmäärane, ma tean. Ei taha palju ära anda.
Kui kritiseerida midagi, siis ilmselt seda, et suurem osa jutust ongi peategelasest majori tagasivaade, et mismoodi, siis Nendega oli. Käesolevas hetkes, jutustuse kaasajas ei toimugi suurt midagi. Seetõttu on ehk natuke igavavõitu. Puudub nö positiivne programm.
Ma ei taha saada Reaktori juttude püsiarvustajaks, aga kui eelmine kord kurdeti, et tagasisidet ei taheta anda, siis mõtlesin, et panen Erektori jutud paremusjärjestusse.
12. koht: S. von Avi „Coitus interruptus" 2/10
Kirjanduse eesmärgiks kõige üldisemalt peaks olema see, et inimene loeb ... ja saab mingit sorti naudingu. See oli ainus jutt, mida ma ei suutnud läbi lugeda, umbes kolmandiku peal jäi katki ja see, mida lugesin, ei meeldinud mulle mitte üks põrm, nii et viimane koht on väljaspool kahtlust.
11. koht: Peeter Helme „Roosa tähe sära" 3/10
Ma pean end hea fantaasiaga inimeseks, aga ei suutnud kujutleda, mis peaks ühiskonnas juhtuma, et heterosuhe kriminaliseeritaks. Näiteks Martin Jaanuse märtsinumbri jutus „Kes, kurat, selle pistiku välja tõmbas?" on heteroseks marginaliseeritud ja heterode jaoks on oma baarid, nii et tänapäevaga võrreldes on homo- ja heteroseksuaalsus positsioonid vahetanud, aga Jaanuse jutus pole heteroseks siiski karistatav. Helme astub veel sammu edasi ja tekib tohutu loogikaauk: mis eesmärgiga heterosuhted kriminaliseeriti ja missugused poliitilised jõud seda toetasid? Aga kui kõik selle loogikaauguga seotu välja lõigata, siis ... ei jäägi midagi järele. Lugu olnuks parem, kui homo- ja heteroseksi positsioonid vahetataks ja jutt toimunuks ühiskonnas, kus homoseks on karistatav, näiteks NSV Liidus või Natsi-Saksamaal või minupärast kõrgtehnoloogilisel Tsaari-Venemaal. Siis saaks jutt olenevalt realisatsioonist 4-5 punkti. Umbes sel tasemel oligi Helme järgmine jutt „N nagu nemad", aga Helme esimese Erektori jutt „FF" oli veel tüki parem.
N nagu nemad
Peatoimetaja ütleb, militaarne ja maailmalõpuline. Hmm, maailmalõpuline kindlasti, aga militaarne … ? Oh ei, kaugel sellest. Peategelase majoriks nimetamine ja paari granaadi ja rividrilli mainimine ei tee sellest veel militaarulmet. Militaarulmes on võimalus arutleda väga karmide inimlike filosoofiate ja probleemide üle, sest kus nad ikka paremini välja tulevad kui elu ja surma noateral mängides.
Seda aga pole, kogu loo võiks kokku võtta kui lihtsalt ühe suure katastroofilise keskkonna kirjeldusena, mis on ka väga hästi välja kukkunud. Eesti kirjanikel ongi millegipärast meeletult hea oskus keskkonda kirjeldada. Jah, tõepoolest tekib silme ette põleva linna ja lahingutandri pilt.
Ja siis oligi see päev käes. K-päev, nagu ajakirjandus enda meelest teravmeelselt teatas. Kontaktipäev. Jah, muidugi olid NASA teadlased andnud aastate eest ühe pressikonverentsi, istunud tähtsate nägudega pika laua taga ja seletanud, kuidas pärast aastatepikkust uuringut võivad nad nüüd täiesti kindlalt väita, et sadade valgusaastate kaugusel asuva tähe valgusspektri pikaajalised uuringud on andnud ühemõttelise kindluse – spektris sisalduv gaaside valik ja nende omavaheline protsentuaalne vahekord ei jäta ruumi ühelegi muule tõlgendusele peale selle, et tähe ümber tiirlev planeet sisaldab orgaanilist elu. No ja siis, küsis endalt väike osa inimkonnast? Suur osa inimkonnast ei küsinud midagi, vaid rühmas edasi, tegeles igapäevamuredega.
Kuid see oli teine aeg ja teise kaalukategooria uudis. Midagi, mida järgnevaga ei anna võrreldagi.
Nääpsu teadvus alustab mustavast unemerest pinnale kerkimist. Veel enne kui tema peas moodustuvad terviklikud mõtted, veel enne kui tekib igahommikune arusaam sellest, kus ta on ja kes ta on, ajab juured laiali üks, painavalt ümberlükkamatu tundmus – ta igatseb emmet.
Nääps ei mäleta emmet. Vähemalt mitte tervikliku isiku või isegi kujutluspildina. Ta mäletab rahustavat kindlustunnet, mis emme juuresolekul teda kõige halva eest kaitses. Mõnikord näeb ta punast värvi, mis äratab ellu mälestuse emme mantlist. Teinekord kajab vaiksel hetkel Nääpsu mõttesügavustes tuttavahäälne viisijupp, mida emme autorooli keerates vaikselt laulis. Nääps mäletab, et nad sõitsid autoga igal hommikul ja igal hommikul venis autoaknast välja vaadates maailm akna taga uduselt laiali kui värske vesivärvipilt, millest Nääps on liiga vara käega üle tõmmanud.
Inimeseks
teeb vaid mõte, mitte
vorm või tegu.
„Tervist! Helistasite Robosati klienditeenindusse, minu nimi on Li, kuidas ma saan Teid aidata?”
„Tere, ee, see teie robot, see ei tööta õigesti.”
„Või nii, kas Te palun täpsustaksite, millise robotiga on tegemist ja milles see valesti töötamine seisneb?”
„Noh, vaata. See on see kaaslane, ja see, ee, see ei täida enam mu käske.
Teele oli voolanud uskumatult palju verd. Siin-seal läikisid loigud, sammaldunud kivisillutis oli libe ja kleepuv.
"Ma tean, mis ma olen!" mõtles Reno kurjalt. Ta ei pidanud isegi pingutama, et taevas kumama lööks.
"Ma tean, mis ma olen ja ma võitlen teiega!"
Ta seisis keset verest ligunenud teed ja lennutas enese ümber laavapunaseid kaari, oodates vastase esimest liigutust, et lõpuks ometi põletada, lüüa, purustada! Sest et ta suutis seda. Ta ei tahtnud mitte midagi muud nii kirglikult, kui lüüa. Vastu lüüa. Kogu oma värske, tulise ja uskumatu jõuga.
Ümberringi oli vaikus.
„Piim on hapuks läinud,“ ütles külmik.
Mitte keegi köögis ei pidanud vajalikuks talle vastata. Vaid köögiraadio kella sekundinäit läks hetkeks rütmist välja.
Külmik saatis lattu päringu ja jäi vastust ootama. Oli sügav öö. Külmiku ukse sisse ehitatud displeid arvestamata oli absoluutselt kottpime.
„Hei, rahvas,“ andis külmik endast pärast vastuse saamist teada. „Piim on riknenud, aga varusid majas pole!“
Ta suurendas oma kuvari võimsust, et valgustada lauda ja lähimat ümbrust. Lõpuks kohvimasin reageeris. Tolle värvidisplei süttis ning väljus ooterežiimist.
.thumbnail.jpg)
Proloog
Ainult tobud ronisid maapinnale. Mu ema arvas alati, et oli rumal niimoodi riskida. Seal võis sind tabada prügikihist pidevalt pudenev praht, pealegi ei teadnud sa kunagi, millal võisid krellid rünnata.
Muidugi käis mu isa pinnal peaaegu iga päev – ta pidi, olles piloot. Arvan, et ema pidas seda eriti tobedaks, kuid minu arust oli isa alati väga vapper.
Siiski olin üllatunud, kui isa ühel päeval mu aastatepikkusele lunimisele järele andis ja nõustus mind viimaks üles kaasa võtma.
Olin seitse aastat vana, kuigi enda arvates muidugi täiskasvanu ja äärmiselt taibukas.
