kaanepilt
 
laura kriisitoimetajaTere hea lugeja!

Reaktor rühib mõttes juba Udu talu suunas. Teeme siiski teel mõned peatused - õpime uusi meeme, loeme jutte ja lubame raamatutel endale naha alla pugeda, väisame värsimõõdus Soome sortsi ja hindame robotite töövõimet, laseme kino kuldajal enda peale paista ja vaatame, kuidas Kubrick malet mängib, lisaks võtame kokku Ulmeühingu tegemised ja soovime õnne Meelisele … Lõpuks lehvitame tagaaknast Räpina ulmelaagritele - aitäh kõigile, kes meenutusi jagasid! Juuni ulmestaar on eelmise numbri (ja sajanda numbri ja veel mitme teise numbri) kaanepildi autor Kadri Umbleja!

Juuninumbri kaanepilt on aga hoopistükkis külalisesinejalt: Alexander Preuss on digikunstnik Saksamaalt, pilte loob nii tööks kui oma lõbuks. Jutu peale saime Twitteris, kus loominguinimestel on kombeks igasuguseid töid vabas õhkkonnas näidata ja üksteisele valehäbita õlale patsutada. Kaanele jõudnud pilt on pärit aastast 2006, märkega ‘lõpetamata töö’.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kaas VARU räpina-marss

Üks ajastu on läbi saamas. Suvekodu Räpinas, kus kirjutaja-rahvas Jaagup Mahkra lahkel järelvalvel oma loomepalanguid on võtnud sütitada, otsib - nagu viisakas keeles halvasti öeldakse - uusi väljakutseid. Sel puhul lööme lahti arhiivid, kisume peidikutest koltunud päevapildid ning jagame kohapeal käinute meenutusi. Reaktoris ei ole kõiki Räpinas-kirjutamisi kajastatud, aga mõned viited õnnestus arhiividest leida: november 2011 (ulmeloomemaja esmamainimine Reaktoris), september 2012, juuni 2013, juuni 2015 (pikem kirjatükk), oktoober 2018, september 2019,

Loe edasi...

{SILDID}
 
MeelisKraft äramärgitud 01

Õkva enne jaani tõid ulmikutele rõõmusõnumi, et sind on romaanivõistlusel ära märgitud. Kõigepealt palju õnne! Ja tunnista nüüd puhtsüdamlikult üles, kuidas need asjad nii kaugele jõudsid?

Esiteks tänan südamest kõiki õnnitlejaid, nii ulmikuid kui “normaalseid inimesi”, keda on viimastel päevadel tõesti palju olnud.

Kuidas asjad nii kujunesid, et žanriulme kuue parima töö hulka sattus, tuleb vist žürii liikmetelt küsida. Ma usun jätkuvalt, et teise vooru pääsemine on kõige kriitilisem hetk. Esimeses voorus loeb töid kaks žüriiliiget ja kui sulle satub kaks põhimõttelist ulmevihkajat, ei ole vahet kui hea on käsikiri. Loodetavasti on sellised määratlused siiski minevik ja kõike hinnatakse objektiivselt.

Enesetunne on ülev. Õde märkis, et nüüd pead sa lõpuks ennast ise ka kirjanikuks nimetama hakkama.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kui teemaks on kaunid kunstid, tekitab minust alati võõristust sõna „tööstus“ kasutamine. Autosid toodetakse tööstuses, kunst sünnib jumaliku ande kohtumisest preili muusaga. Mitte tohutu tehasehoone kontrollitud steriilsuses vasaraga metallitükki pekstes, aga kitsukeses külmas katusekambris väreleva küünlaleegi valgel hanesulega paberile kribades. Vähemalt on tore sedasi mõelda.

Inimestele ikka meeldib unistada. Millestki paremast, uhkemast. Millestki sellisest, millest igapäevaelus vajaka jääb, sest kes meist tahaks olla üks rahva hulgast? Praktilise meelega inimesed on seda igatsust aegade algusest saadik raha teenimiseks ära kasutada osanud. Ja ma ei mõtle seda siin sugugi halvustavalt. Katusekambris sündinud kunst, mis sinna katusekambrisse ka jääb, ei rõõmusta ju kedagi. Kui keegi näeb vaeva ja loodu sealt kambrikesest inimeste ette toob, siis on loomulik, et ta selle pingutuse eest ka tasustatud saab. Kurb on siis, kui luuaksegi ainult raha teenimise eesmärgil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Nikola Tesla, with his equipment EDIT

KUU PROMINENT: Theodore Kazcynski (11. mai)

Ted Kaczynski, hüüdnimega Unabomber, ei ole Poola president ega tema sugulane. Aastail 1978–95 saatis ta üle USA laiali 16 pommi, millest 14 plahvatasid, tappes 3 ja vigastades 23 inimest. 1967–69 oli ta ülikooli matemaatikaõppejõud ja kolleegid pidasid teda geeniuseks. Mina olin siiski õppejõud oluliselt kauem, ehkki ma polnud geenius. Ta koostas 35 tuhande sõna pikkuse manifesti, mille järgi olevat tööstusrevolutsioon väga vale ja tuleb tagasi keerata, inimesed peaksid elama lihtsat elu ilma tehnoloogiata. Washington Post ja New York Times avaldasid selle ning FBI lootis, et mõni lugeja tunneb selles ära oma lähedase mõtted – tõepoolest, David Kaczynski tundis oma venna ära ja andiski ta üles. Unabomberi mõtted meenutasid mulle Simakit, kes samuti lihtsat elu armastas, ainult Simak ei valmistanud pomme.

Loe edasi...

{SILDID}
 
topeltettur pilt2Vähe on inimesi, kes on pühendunud malemuusa Caissa kummardamisele nii jäägitult, kui seda oli filmimees Stanley Kubrick.

Käigud sai Stanley selgeks 12-aastaselt ning üsna kiiresti jõudis Bronxi poiss tasemele, mis lubas igapäevaselt tõsta nuppe nii paljudes Manhattanil asuvais maleklubides kui ka New York Central Parkis, kus nuputõstjatele on lausa eraldi paviljon reserveeritud. Viimane mängupaik on Kubricki elus eriti olulisel kohal, sest 20ndate eluaastate alguses elataski ta end üksvahe ainult pargimaletajana, veerand dollarit partii panuseks, teenides nädalas 20$. Ise on ta hiljem meenutanud seda perioodi nii: „Ma mängisin 12 tundi päevas, keskpäevast südaööni. Kui väljakutsujaid ei olnud, mängisime teiste samasuguste pargimaletajatega omavahel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kuu ulmestaar Rait Piir, endine tehnikaajakirjanik, kinnitab intervjuus „Reaktorile“ teadjalt: „Töö massiline automatiseerumine ja tehisintellekti kiire areng on juba toimumas ning tulevikus võib kaduda suur enamus praegusi töökohti.“ Õigupoolest on seda räägitud juba paarsada aastat, kui riidemanufaktuurid hakkasid kodus töötavatelt kangrutelt tööd ära võtma, mis põhjustas mitu tööliste ülestõusu. Juba sajandeid varemgi jättis trükipress käsikirjade ümberkirjutajad tööta, ainult see ei põhjustanud sotsiaalset katastroofi.

Olen töötanud mitmel pool, kus uued tehnikad, mis inimkonna tööta jätavad, võiksid esimesena välja paista. Aga ega ma kõiki oma töökohti siin ei nimeta, ainult olulisemaid.

PANK

Töötasin pangas pangaülekannete sisestajana. Me olime kabinetis kolmekesi ja pidime kolme peale kõik ülekanded, mis pank päeva jooksul tegi, sõrmistiku abil sisestama.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kuna hiljaaegu oli Eesti Ulmeühingu aastakoosolek, siis on paslik teha väike kokkuvõte tehtust ja vaadata, mis edaspidi plaanis.

Ulmeühingul on hetkeseisuga 86 liiget (üks uus liige on liitunud juba sellelgi aastal, nii ei kattu praegune seis graafikul kujutatuga). Liikmete arv on stabiilselt kasvanud (joonis 1).

Belials pilt1 liikemte arv

Joonis 1. Liikmete arv (seisuga 31.12.2020).

Julgen arvata, et paljuski on selle taga ühingu aktiivsem tegevus – avaldusi on esitatud nii Estconil, jutuvõistluse järel kui „Õhtud Eesti ulmega“ üritustel.

Koos kirjastusega Fantaasia ja Prima Vistaga korraldatav ulmejutuvõistlus on muutunud üle aasta toimuvaks traditsiooniks. Ka koostöö Haapsalu Õudusfilmide Festivaliga on aina tugevnenud ja me oleme kinnistunud nende ametliku koostööpartnerina.

Loe edasi...

{SILDID}
 
invincible-posterEsimese asjana pean ma ikka endast rääkima. Olen ära vaadanud kõik Avengersid, hulga Deadpooli, X-Men, Wolverine’i filmid ning lugenud isegi umbes viis koomiksiraamatut. Otsa veel Invincible’i autori, Robert Kirkmani varasema teose, The Walking Deadi, põhjal tehtud mängu mänginud. Kõiksugustest koomiksipõhistest adaptsioonidest olen aga ringiga mööda käinud. Kahel põhjusel, mis on minu jaoks samad, mis hoiavad keskmist ulmehuvilist eemal superkangelaste filmidest: Marveli omad tunduvad naiivsed (animeeritud lausa titekad), DC omad aga jube diiplevad. Selgitan: eks me kõik ole kunagi TV3 pealt näinud Raudmeest ja Ämblikmeest ning muud sarnast ja oleme ausad: täiskasvanult ei viitsiks. DC puhul aga, kui sattusid kinosse vaatama Orbude kaklust või Suitsiidisalka, siis pooleteist tunni jagu veel kannatas, aga sarjana? Tänan, ei.

Loe edasi...

{SILDID}
 
KaidiKangur tumedam-poolusKaidi Kangur on tuntust kogunud luuletusi ja laulusõnu kirjutades. Tal on ainulaadne oskus maalida kirjanikusulega fantaasiaküllaseid pilte. Tema meeliköitev jutustamislaad ja kujutlusvõimet tiivustavad kirjeldused põimuvad kaasahaarava süžeeliiniga, mis viib lugeja müstilisse võlumaailma. Fantaasiaromaani „Tumedam poolus“ eelkäija „Tumedam pool“ jõudis esmakordselt lugejate ette juba kümme aastat tagasi kirjandusportaalis e-raamatukogu.com. Kahjuks vajus see üllal eesmärgil loodud internetilehekülg kiiresti unustuse hõlma ja „Tumedamast poolest“ jäi ainsa mälestusena alles kirje Eesti rahvusbibliograafia lehel. Pärast hoolikat töötlemist, uuendamist ja täiustamist jõudis romaani teine versioon „Tumedam poolus“ paberkaante vahele ja on nüüd kättesaadav kõigile lugejatele. Kindlasti ei tohiks seda teost pidada laste muinasjuturaamatuks. Võlukunsti varjukülgi tutvustavat kummalist lugu tasuks kindlasti lugeda kõigil, hoolimata vanusest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Igikelts ja tuli esikaas

Aasta oli 2001, kui esimene Zelazny raamat mulle kaitseväeteenistuses päevnikuna ööd valvates näppu sattus, tookord oli see F-sarja “Avaloni püssid” ning hoolimata tõigast, et “Amberi” sari saigi tookord totaalselt vales järjekorras läbi töötatud, sai Zelaznyst kiirest üks mu lemmikkirjanikke. “Amberi” sarja puhul meeldis mulle hea tasakaal, kus kogu fantaasiarikas maailma ülesehitus ja kirjeldus oli balansseeritud märulit täis perekonnadraamaga, igav ei hakanud. Seda sama emotsiooni ja mitmekesisust otsin ma alati ka autori teistest raamatutest. Antud kogumikus, kus lühijuttudele hulgas olid ka mõned taustainfot lisavad artiklid ja esseed kirjutamisest, leidus ka paar lugu, mis mulle just seda “Amberi” seeriast pärit mitmekülgset emotsiooni ja kogemust pakkusid, nii et kindlasti lugemist väärt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
laevakaitsjad

Kuumade suvepäevade mõnusaks rannakaaslaseks sattus seekord Maniakkide Tänava uusim romaan “Laevakaitsjad”, kus terve päikesesüsteemi hõivanud rahumeelsel inimühiskonnal on tekkinud ääremaadel konfliktikolded. Kuna aga inimkond on unustanud ära sõjapidamise, siis saadetakse probleemiga tegelema eluheidikutest sundvärvatud ja vabatahtlikud laevakaitsjad, kes peavad hakkama kõike nullist leiutama ja üles ehitama. Ühe sellise arvutimängurist Uraani orbitaaljaama kasvandiku, Paul Möldri toimetamistest raamat pajatabki. Raamatu võib liigitada noorsooromaaniks, kuna peale kohati elavalt kirjeldatud märulistseenide midagi täiskasvanulikku äratrükitud ei ole, samas aga pakub piisavalt meelalahutust ka vanema generatsiooni lugejatele.

Mulle meeldib väga, et autor suudab luua huvitavad ja inimlikke tegelaskujusid, kes ei ole ainult üdini head ega halvad ning kelle seikluste käigus ka kogu taustamaailm ära kirjeldatakse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
robotitemuinasjutudJuba ainuüksi pealevaatamise põhjal võib väita, et tegemist on suurejoonelise raamatuga - suurem formaat, kõvad kaaned, imearmas kaanekunst. Sirvides leiab lehekülgedelt kunsti veelgi. Raamatus on kuusteist muinasjuttu ning igaüks neist on illustreeritud. Kõikide illustreeritud raamatute hulgast muudab “Robotite muinasjutud” eriliseks seik, et illustraatoreid on suisa kuusteist - pooled neist Eestist ja pooled Poolast - ning lugeja võib raamatut päris pikka aega edasi-tagasi lapata, püüdes mõista, milline neist illustraatoritest talle kõige enam meeldis.

Muinasjutud ise on siin raamatus väikeste knihvidega. On neid, mis veelgi allegoorilisemas vormis räägivad just tavaliste muinasjuttude teemadest - pilatakse ahnust ja rumalust, hinnatakse vaprust, lubatakse üsna inimlikke väärtusi omavail roboteil seigelda ja roostetamiseni vananeda. Ja ometi on seal midagi veel. On suur universum, kuid mitte ainsatki inimest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnisEelmise sügise Kreatori-erinumbrist saati olen juttudele kirjutanud raamjutustusi. Need on alati olnud minategelasega, kes on üldjoontes samastatav minuga, ning toimunud maailmas, mis väga sarnane sellele, kus ma neid kirjutan. Seekord olen raamjutustuse pannud toimima kuhugi mujale ning minategelane on ka veidi teine. Tekstis sisalduvad jutumuljetused on siiski täiesti oma. Kaalusin erandkorras tekstile nime andmist, et rõhutada, et ilukirjanduslikku on tõenäoliselt rohkem kui muidu. Otsustasin, et vahe pole siiski sedavõrd suur, et eritleda mingit kategooriaerinevust. Sellegipoolest, jäägu lugejaile see väike eessõna, et ei tekiks tarbetut segadust.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ulmestaar Kadri Umbleja

ulmestaar KadriUmbleja 02

1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen Leigh Bardugo'i „Six of Crows“-i. Peale Netflixi „Shadow and Bones“ vaatamist võtsin raamatud ette ja pean tõdema, et seda ei juhtu tihti, aga sari on parem kui raamatud. Eriti autori debüütromaani oli väga raske lugeda - õnneks triloogiaga edasi minnes paranes ka stiil ja kirjutamine. Aga pean tõdema, et YA ei ole ikkagi väga minu teema, kuid visuaalselt ja kultuuriliselt oli Netflixi sari väga intrigeeriv, nii et tekkis soov originaalmaterjaliga ka tutvuda. Ehk sarja soovitan vaadata, raamatu võib edukalt vahele jätta.

2.

Loe edasi...

{SILDID}
 

nemesis-kaaned

Nemesis
Isaac Asimov

Ulmeklassik Isaac Asimovi viimast üksikromaani, 1989. aastal ilmunud mahukat ja kuidagi värskena mõjuvat "Nemesist" peetakse tema hilisloomingu silmapaistvaimaks saavutuseks. Kirjaniku robotite ja Asumi tulevikuajalooga vaid hästi nõrgalt seotud romaani tegevus toimub 23. sajandil, mil inimkond teeb esimesi samme tähtedevahelise ruumi tundmaõppimisel. Inimtsivilisatsiooni kosmosejaam Rootor on lahkunud Päikesesüsteemist ning tiirleb ümber punase kääbuse Nemesise ühe gaasihiiglase kuu Erythro, millel avastatakse aga olevat kollektiivne telepaatiline teadvus, millega suudab kosmosejaamas kontakti astuda vaid üks teismeline tütarlaps. Ka hakkab Rootori asukaile muret valmistama Nemesise enda liikumistrajektoor, mis võib tervele inimkonnale saatuslikuks saada

Kirjastus Fantaasia
Inglise keelest tõlkinud Tatjana Peetersoo.
Kaanepilt: Meelis Krošetskin.
Järelsõna: Raul Sulbi.
439 lk.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Ma tahaksin ülikiirelt joosta. See on isegi parem kui lennata!”

„Olgu, asjade pilguga tõstmine on lahe. Aga kui me võitlema hakkaksime, ma tahaks kontrolli aja üle hoopis. Kui mina suudan ajaga manipuleerida, lõpuks ikka sellise variandi leian, kus mina võidan ja sina kaotad!”

„Minu arust on see tele ... eee ... no asjade pilguga tõstmine lahedam! Ma võiks tõsta NII SUURI asju lihtsalt neid vaadates! Kasvõi allveelaeva!” „Aga ülikiirena ma võiks su eest ära joosta isegi kui sul on plaan, et viskad mind allveelaevaga!

Mõtlik paus.


„See kuritegu ei saa jääda karistuseta! Hukkunuid on liiga palju ja sina, ainus elllujääjaga, oled sinna viinud otsuste tegija. Kas sa võtad süü enda peale, oo prints?!”

„Jah, ikka,” vastas prints rahulikult. „Minu valikud – ja nüüd on kõik need inimesed surnud. Eks ma olen vist süüdi siis.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Auto tagaistmelt kostis vaid vaikset toksimist, kui Nicholas oma telefonis sõnumeid kirjutas. Nüüdseks oli ta olukorraga leppinud, kuid ikka mitte rahul. Ja oma vanemate peale üsnagi vihane. Sõber trööstis teda. Ja tema lohutas ennast mõttega, et saab alati sõbrale kirjutada, kui soovib.

“... ja öeldakse, et seal metsades leiduvat haldjaid,” kostis ema hele hääl Nicki mõtetesse. Nick pööritas silmi. Haldjaid. Ema vist uskus tõsiselt, et nende sihtkoht on mingi muinasjutumaa. Tema kujutas endale asja ette hoopis teisiti. Külm tuba, sõnnikuhais igal pool ja kamp lolle külaeitesid emaga kohvitamas. Vot nii.

„Haldjad on nii mõnegi inimese kaasa viinud või hulluks ajanud,” rääkis ema edasi. „Ja nende auks peetakse pööripäeva pidustusi!” Ema elevus oleks olnud nakkav, kui Nick poleks teda peast väheke soojaks pidanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Kogu elu oled nukke teinud, aga sul pole ühtegi tütart, kes nendega mängiks,“ vangutas Juhan pead ja lõi viinapitsi otsustavalt lauale. „Isa terviseks!“

„Isa terviseks!“ kordasid kaks temast pisut nooremat meest üksmeelselt. Hällilaps, kelle terviseks joodi, muheles vargsi habemesse ja kummutas ka enda pitsi tühjaks. Tõredus ja vastumeelsus temale korraldatud peo suhtes hakkasid aegamisi sulama. Trahter nimega Kodukandi, milles nad raske tammepalgist laua ümber istusid, oli tõesti kuidagi hubane ja omane, meenutades natuke sünnipäevalapse enda kodus olevat töökoda.

Viiskümmend viis aastat oli siinilmas juba elatud. Hans, keda kõik nukumeistrina teadsid, oli üksinda üles kasvatanud kolm poega. Poegade ema oli surnud siis, kui noorim neist polnud veel aastanegi. Üksipäini kolme põngerjaga hakkama saada polnud kerge, kuid Hansul jagus ometi aega nukkude meisterdamiseks ja neile riiete õmblemiseks. Peamiselt teatrite jaoks, ent vahel ka eraisikutele.

Loe edasi...

{SILDID}
 
1644. aasta kevadel Narvas ja Ingerimaal toimunud elavate surnute rünnakud vapustasid nii jõukaid linnaelanikke kui ka vaeste külade matse. Õigeusklikud vibutasid rusikat superintendent Heinrich Stahli suunas, õndsa Lutteruse usku rahvas aga arvas, et kõik sai alguse päeval, mil üks närune nõid 1643. aasta hingedepäeval kombekohaselt uppumast keeldus. Teadjamad oskasid rääkida, et asjaga olid seotud mõlemad, nii superintendent kui nõid. Mõni oli näinud paar päeva varem ka lendavat koera, aga koera roll jäi siiski ebaselgeks.

Nõia süüs ei olnud õieti mingit kahtlust. Kogu linnarahvas teadis, et ta oli surmanud nõidusega üheksa Rootsi garnisoni sõdurit ja jõe äärde veeproovi vaatama kogunenud olid kindlad, et ta jääb pinnale hulpima nagu üks õige kuradi teener kunagi. Noormees aga – just nimelt noormees, viletsa maarahva seast kippusid ka mehed kuradiga lepingut sõlmima – pettis kõigi ootusi ja vajus hoopis põhja nagu kivi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sulev rühkis järjekindlalt mööda kraaviäärset võsa lagendiku suunas. See oli nende salajane mänguplats, kus täiskasvanud neid tüütamas ei käinud. Tema, Maimu, Kalvi ja Matsi oma. Viimane oli teda eile õhtul vandeseltslaslikult küünarnukiga ribidesse toginud ja käskinud nii vara kui võimalik kohale tulla. Nii oligi ta oma peenrajupi hästi kiiresti ära rohinud, laudapõranda sõnnikust rookinud ja kiirustas nüüd sõjatandrile, nagu nad seda omavahel kutsusid. Kui Mats juba teda eraldi välja kutsus, siis oli selleks üldjuhul põhjust – oli ta valmis meisterdanud mõne uue mõõga, välja mõelnud mõne uue mängu või oli tal plaanis mõni eriti vigurit täis vemp.

Viimastest okstest enne lagendikku murdis ta hooga läbi ja vidutas varasügiseses päikesevalguses silmi ning hüüdis Matsi. Too askeldas põlvili sõjatandri teises otsas miskit ning viipas talle, kuid andis samal ajal kohe märku, et ta vaiksemalt oleks. Ju on tal midagi eriti salajast käsil.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Hämarat tuba täitis äkki mahedakõlaline muusika. Voodil magava mehe unenorin katkes ning ta pööras teise külje. Tasapisi hakkasid akende eest kerkima pimendavad rulood, nii et hilishommikuse päikese eredad kiired otse magajale näkku langesid. Lõpuks ajas Hugo haigutades käsivarred laiali ning tegi silmad lahti. Oli neljapäev. Seegi hea, töönädal oli peaaegu läbi. Poole tunni pärast ootas teda harjumuspärane keskpäevane koosolek, kus jagati kätte nende veebiajalehes kajastatavad teemad. Ta hüppas kiiresti duši alt läbi ning lasi kohvimasinal valmistada kange tumeda kohvi, mis viimasedki uneriismed ajust peletas.

Minut enne koosolekut istus Hugo oma nutilaua taha ning sättis ette VR prillid. Hetkega oli tema ümber nende toimetuseruum, kus pika laua taga istus kümmekond kolleegi. Füüsilises maailmas ei eksisteerinud nende seltskonnal ruume juba üle kümne aasta, kuid VR keskkond oli vanade ruumide mälestuseks kujundatud nende armsa kontori järgi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
KadriKosk Tõnise luuletuse juurdeKalevipojale tuli kord pähe
Soomemaa sortsiga katsuda jõudu.
Otsustas, et põhja poole siis läheb,
et tema nimi neil’ tekitaks õudu.


Peagi siis jõudiski ta lossi juurde
Seejuures mõnel ehk pitsitaks põis
Sest et sorts seadnud end lossi, nii suurde,
Sangar ent naeris! Ja uksele lõi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
sidrunkollaneplaneet

Katkend jutust "Aeg oli selline"


Alfred vaatas illuminaatorisse, mina aga silmitsesin tema õlgu. Mehel oli seljas minu kingitud T-särk kirjaga „If you read this, you are not alone“. Värvid olid korduvast pesemisest pleekinud, „not“ peaaegu täielikult kustunud, kuid mul oli hea meel, et ta kannab minu kingitust.

„Tobe, kas pole?“ pomises Alfred, pööramata pilku Golandalt, planeedilt, mis hõljus suursuguselt meie tähelaeva väljasirutatud päikesepatareide all. Olime rippunud juba pool aastat selle orbiidil. „Loota nii mitu sajandit, et me pole Universumis üksi, võtta viimaks vastu läkitus kolme tuhande valgusaasta kauguselt, ehitada valmis tähelaev, tungida läbi ruumi, kihutada siia...

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (4.0439)