Head Reaktori lugejad!
Valminud on Reaktori augustinumber. Algava kooliaasta lainele aitavad lugejaid viia värsked lood Tim Hornetilt ja Tea Roosvaldilt, samuti võib käesolevast Reaktorist leida alguspäraseid jutte Manjanalt ja Tanel Rõigaselt ning itaalia autori Daniele Oberto Marrama tõlkeloo. Toimetus intervjueerib Annikky Lampi, Tõnis Hallaste arvustab Yeong-Gwang You romaani „Vihmavalingute turg“. Kristi Reiseli sulest leiab käesolevast Reaktorist ülevaate ulmefännide väljasõidust Piirissaarele. Lisaks võib värskest numbrist leida ka ülevaated kahest üritustesarjast ja palju muud huvitavat.
Kirjastuse Viiking fantaasiakirjanduse seeria Mõõgad ja maagia jätkub järgmisel suvel kahe uue köitega, millest ühe, eesti autorite tekstide kogumiku teemaks on sel korra NAISSÕDALASED.
Tingimused juttudele on lihtsad:
* maht võiks olla umbes 5000 – 25 000 sõna;
* tegevuses peab sisalduma ulmeline, üleloomulik element;
* tekstide tegevuskohaks peab olema sekundaarne, väljamõeldud fantaasiamaailm, mitte meie reaalne minevik või tulevik.
Ning loomulikult peaks jutud siis käsitlema naissõdalaste teemat, aga seda kõige laiemas mõttes, miks mitte soovi korral ka koomilises. Kosmilised või planetaarseiklused naissõdalastest siiski oodatud ei ole, vaid selgelt seiklemised ja võitlemised (kvaasi-) vana- või keskaegses fantaasiamaailmas.
Kui lood sisaldavad seksi ja vägivalda, ei ole see miinus. Või veidrat seksi ja jõhkrat vägivalda – selline on elu.
„Pidu aja lõpus" on Manfred Kalmsteni ja Laura Loolaiu poolt koostatud ulmekogumik, ühtlasi ka Annikky Lambi lugu nimetatud kogumikus. Natuke kaevates ja ettevaatlikult autorilt üle küsides selgub, et tegu suisa ilukirjandusliku debüüdiga.
Annikky Lamp, kuidas „esimeseni" jõudsid?
Olen ulmelugusid oma peas ja mõnikord natuke ka paberil kirjutanud juba pikalt. „Pidu aja lõpus“ esimene versioon sündis mitu aastat tagasi inglise keeles, pärast üht eriti toredat pidu ja Yoon Ha Lee esimese jutukogu lugemist. Aga ta oli mul pikalt niisama sahtlis, ainult mõned sõbrad teadsid. Eelmise aasta sügisel nägin Facebooki Ulmegrupis teadaannet, et „Kaarnakirjas” otsib uude köitesse lühijutte ning kuna teema sobis nii täpselt, otsustasin jutu eesti keelde ümber panna. Töö käigus selgus, et otsetõlge ei toimi ning lugu on kogumiku jaoks ka liiga lühike, nii et arendasin seda edasi, kohendasin stiili ja saatsin teele.
Ehk on oluline ka mainida, et kirjutamine iseenesest pole mulle võõras tegevus. Töö on alati nõudnud kõnede, memode, pressiteadete, artiklite, raportite ja muude tekstide loomist; lisaks olen ma aastaid kirjutanud blogipostitusi ja arvustusi. Need on muidugi teistmoodi kui ilukirjanduslikud tekstid, aga mingi kirjutamise oskuse ja -harjumuse need kindlasti annavad.
Foto: Krõõt Tarkmeel
Ilmas sünnib asju igasuguseid... kui neist vaid teada saab. Facebookis püüdis ühel kaunil päeval pilku, et Jüri Ulmeguru Kallas on esinemas "Kikaeli lugemise väljakutse" nimelisel üritusel Rahva Raamatu Vanalinna poes. Kui ulmelisust välja kutsutakse, eks tuleb kutset järgida.
„Reaktori" lugejatele on Jüri Kallas tuttav mitmete ulmeteemaliste arvustuste-mõtiskluste autorina, Kikael ehk Mariann Vendelin, nagu selgub, on toimekas raamatute populariseerija juba mõnda aega.
Veetsin meeldiva õhtupooliku raamatupoes ja läksin üritustesarja tausta uurima.
Mariann Vendelin, @Kikael:
Esimene vestlusõhtu oli 2024 veebruaris, aga väljakutse ise algas Instagramis 2020. Eelmisel aastal kutsusin esimesed külalised vestlusõhtule ja sel aastal on igal vestlusõhtul külaline ka olnud.
Ühel pimedal talveõhtul ilmutas Kalmsten jälle raamatu.
Raamatu sünnist on ju hea mõte lugejaid avalikult teavitada ja esitlused on selleks igati sobilik riitus, kahjuks aga tundus ulme-esitluste asupaikade mõttes maailmade tasakaal sel süngel ajal täiesti paigast ära olevat. Nimelt võis igal kuu teisel reedel Tartu suunas sõites päris kindel olla, et kui mitte raamatuesitluse, siis ulmeteemalise loengu sealt ikka leiab, kõik pealegi ühes väärikas asukohas ja huvilistele juba refleksi kujundava järjekindlusega. Tallinnas aga? Tallinnas pidi kõigepealt esitluseks paiga otsima, selleks igasuguste teiste kultuursete ja vähem kultuursete üritustega konkureerima ning piletitulu lootuseta siiski kuidagi paigapakkujatele meeldima, seejärel ulmehuvilistele tärminid teada andma ja kui see kõik tehtud oli, kuulama pärast sündmust, kuidas küll ei mäletatud kohta, küll kuupäeva, küll segas pealinna ummikukultuur kuulama jõudmise ära.
„Vihmavalingute turg” on eelkõige noortele kirjutatud lugu maagilisest turust, mis ilmub ainult vihmaperioodil ja mis võtab inimestelt nende ebaõnne, annab asemele uue, õnneliku elu. Ühtlasi on see lugu õnnetust tudengist Serinist, kelle õnnetus on eakohaselt maailma suurim ja kes peab sellest õnnetusest kuidagi lahti saama.
Toimetaja valikus olnud raamatutest tõmbas see enim, sest tahtsin teada midagigi korea kirjandusest. Eesti keeles on esinduslik valik jaapani ja hiina kirjandust, aga korea kultuur on eriti viimaste kümnendite kestel muutunud aina atraktiivsemaks. Eelkõige puutub see muusikasse, noored nimetavad tihti oma lemmikbändide seas BTS-i või Blackpinki, aga kultuur on üsna ühtne monoliit ja ilmselt valgub see Korea-huvi ka muudesse meediumitesse. Oli ju mullune suurimaid sensatsioone animatsioonis „K-Pop Demon Hunters”, mis pälvis ka parima anima Oscari.
Manjana “Mõttekaaslased”
Kveiari planeedil õpivad lapsed juba varakult paralleelreaalsuste vahel liikumist. Ühel päeval läheb midagi viltu ja minategelane satub päris võõrasse reaalsusesse, kus kohtab telepaatiavõimega noormeest. Tuleb välja, et seal planeedil on üks pahalane, kes tahab kõik tugevad telepaadid ja muud erilised inimesed saata asumisele Maale.
Loo idee planeedist, kus kõik oskavad liikuda paralleelmaailmade vahel, on huvitav, Kahjuks tundub mulle aga, et autor ei ole osanud seda ideed kõige paremal moel ära kasutada. Huvitavast algusest saab üpris segane lugu mõtete lugemise ja kummalise pahalasega. Tekst oleks pidanud olema ka paremini läbi töötatud ja vasturääkivused kõrvaldatud. Näiteks hakkas mulle kohe esimesel lugemisel silma, et teise peategelase Junou nime oli kirjeldavas osas kasutatud juba enne, kui minategelane tema nime teada sai.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS JUULIS 2026
KUU ASTRONOOMIA: must auk (17. juuli)
Must auk on esilehel juba teist korda (varem 2004). Eks vahepealsete aastate jooksul ole inimkonna teadmised mustadest aukudest ka märgatavalt muutunud. Musta augu idee peale tuli inglise kirikumees ja astronoom John Michell, kes avaldas 1784. aastal kirja, et Päikese tihedusega, aga 500 korda suurema raadiusega tähe paokiirus ületab valguse kiiruse. 1796 avaldas esimese musta augu teemalise teadustöö Pierre-Simon Laplace – musta augu matemaatiline analüüs. 1915 avaldas Albert Einstein üldrelatiivsusteooria ja juba mõni kuu hiljem arvutas Karl Schwarzschild selle põhjal Schwarzschildi raadiuse, mida tänapäeval nimetatakse sündmuste horisondiks. Einstein ise ei uskunud kaua aega mustade aukude võimalikkust. Musta augu tänapäevase kontseptsiooni sõnastas Robert Oppenheimer 1939. Esimene must auk avastati 1973, esimene otsene foto mustast august tehti 2019.
Tulekul
8. septembril kell 18:00 toimub Tallinna Südalinna raamatukogus ulmekirjutamise õhtu.
11. septembril kell 17:30 toimub Tartu Linnaraamatukogu esimesel korrusel kogumiku „Pidu aja lõpus“ esitlus ja ulmekirjanduse vestlusõhtu. Külalisteks on kogumiku koostajad Manfred Kalmsten ja Laura Loolaid.
Samal õhtul kell 19:00 toimub Tartu Kirjanduse Majas vestlusõhtu sarjast „Õhtud Eesti ulmega“. Õhtu teemaks on Poul Anderson 100. Ulmekirjanduse 16. suurmeistri (1998) Poul Andersoni (1926-2001) loomingust ja selle olulisusest vestlevad Indrek Hargla ja Raul Sulbi
18. septembril toimub Tallinna Südalinna raamatukogu suures saalis vestlusõhtu sarjast „Õhtus on ulmet“.
Deemonliku Tee Suurmeister. 4. osa
Mo Xiang Tong Xiu
Kui Wei Wuxian ja Lan Wangji Hauamägedes surnute piiramisrõngasse jäävad, meenuvad Wei Wuxianile sündmused minevikust ja kunagi tehtud traagilised vead. Seekord on saatus neile aga andnud võimaluse muuta sündmuste käiku: päästa neid, keda nad armastavad, ning paljastada rünnaku tegeliku korraldaja.
Samal ajal hakkab ebatõenäoline paar tegelema hoopis teiste asjadega – näiteks ühe purjuspäi tehtud impulsiivse sammu tagajärgedega, mis võib nende alles tärkava suhte viia julges ja täiesti uues suunas.
Kirjastus Fantaasia
Tõlkinud Helina Ravasoo
Kaanepilt Liis Roden
316 lk
See päev algas täiesti rutiinselt. Ärkasin hommikul selle peale, et naaber lülitas sisse oma puhuri, millega ta kärbsed ja sääski oma aknast eemale peletas. Tema elutoa aknast. Sellest, mis oli minu magamistoa akna kõrval. Alati ta kõigepealt kraapis seina ja siis pani selle puhuri undama.
Läksin õue ja karjusin sinistes tunkedes naabrile: „Lülita see kuradi elajas korraks välja!“
Ringo tõstis pea, pühkis varrukaga higist otsaesist ja jäi mulle nõutult otsa vaatama. „Mida sa plärised? Puhub ju hästi! Näe, üks sääsk just kukkus muru peale pikali!“
„See ei olnud sääsk, Ringo, see oli maantee peal auto!“ röökisin ma vastu ja viipasin käega, et ta mootori seisma paneks.
Vanamees ohkas raskelt, vajutas lülitit ja mürin asendus kõrvulukustava vaikusega, milles piiksusid vaid üksikud piiritajad, kes me katkise katuseeterniidi all elasid.
Meduusa silmitses kivikuju. See ei meenutanud väga inimest. Jah, kujul olid jäsemed, kuid lihased olid kuidagi valesti. Lisaks oli kivikamakas mitme pea jagu teistest suurem ja ka äärmiselt tugev - Meduusa oli proovinud vihahoogudes seda mitu korda lõhkuda. Tulutult.
Nüüd aga vaatas ta kivikamakat ootamatu heldimusega. Mehe nimi oli Huldra, kuigi ta eelistas hüüdnime rändaja. Ning ka Meduusale, hirmsale Gorgonile, oli ta andnud hüüdnime.
Milline poolearuline niimoodi teeb?
Meduusa raputas nõutult pead.
Ta ei mäletanud seda päeva, kui rändaja tema elamisse astus. Siia tuli ikka mõni seikleja. Selles polnud midagi uut. Meduusa muutis ta lihtsalt kiirelt kiviks ning jätkas oma igapäevaste toimetustega. Siis aga juhtus midagi ootamatut - kui päev õhtusse veeres, muutus kivi meheks tagasi. Muidugi mitte kauaks - Meduusa pilk oli kiire. Kuid seejärel juhtus sama ka järgmisel õhtul.
“Meekarva…” pomises Juhando ja surus maha turtsatuse. See oli üks neist arhaismidest, mida siin, keldriklassis, liigagi sageli kuulda sai. Peaaegu võiks uskuda, nagu teaks ülemnõiad neid sõnu omast iidsest ja kibedast lapsepõlvest. Loomulikult kippusid siis ka õpilaste kukaldele kibedad vopsud maanduma, kui mõne loitsulaua juures tundus meeleolu liiga naljakaks minevat. Kannatasid meistrid, kannatagu ka õpipoisid.
“Mee-kar-va,” veeris ka uus tüdruk Pingann, aga et ta kummardus selleks peaaegu üle Haojuu õla, siis tikkusid tema täiesti sisekorraeeskirja vastaselt laokile “unustatud” juuksekahlud ühekorraga mitme pinginaabri keedupottidesse. Laudkonnalt ei kostnud selle osas mitte protestipoolikutki. Vastupidi, näiteks Haojuu tundus olevat lausa hüpnotiseeritud.
Direktor Kuusk käskis kõik täpselt ja selgelt kirja panna just nii, nagu see juhtus. Püüdliku ja tubli õpilasena kavatsen ma seda ka teha. Nii hästi, kui ma oskan.
Kõik sai alguse sellest, kui õpetaja Toomingas tutvustas meile viimast Mõistatusmoodulit. See oli minu esimene kord Mõistatusmoodulit kasutada, aga, nii palju kui ma tean, on see tehisreaalsus - ja õppeprogramm, mis aitab õpilastel probleemilahendust harjutada. Õpetaja Toomingas on alati öelnud, et Mõistatusmoodul arendab kastist väljas mõtlemist ning see on turvaline koht, kus noored saavad maailma õppida ja eksperimenteerida.
Samal ajal on tegemist ka võistlusega. Kõik õpilased saavad oma lahenduskäigu eest punkte. See on muidugi natuke õnnemäng, sest sa ei tea kunagi, mis võistkonda sa satud – masin teeb juhuvaliku. Aga ilmselgelt, kui sa igas võistkonnas lahenduseni jõuad, saad sa kõige rohkem punke.
Olle parkis auto, klõpsutas ukse lukku ja peatus korraks enne koridoritreppi. Milline psühholoogi jutu põhipunkt siinkohal meenutamist tasub? „Ära lase töölt kaasa võetud frustratsiooni või väsimust suhetesse puberteediealisega.“ Jajah. Pea puhtaks, muud mured minema.
Ettevalmistus on tarvilik, kuna võib kihla vedada: pojuke Mart on ignoreerinud nii koristamist kui enesele viisaka söögi tegemist, istub arvuti taga, tühi krõpsukott kõrval ja taipab umbes isa sisseastumise hetkel, et oli igasuguseid lubadusi andnud ja neid millegipärast senini ignoreerida suutnud.
Olle ohkas ja kõndis koridoritrepist üles. „Aga meie ajal… aga ma ise oma isaga…“
Vaat meie ajal ei maandunud mingid tulnukad. Psühholoogidel polnud üüratut tööpõldu, et muutunud maailm tasapisi hallatavaks kujundada, nii hästi-halvasti, kui õnnestub. Isad pidid poegadele end autoriteetseks tegema traditsioonidele toetudes, ent need püsisid.
Juhus on väga sageli otse hindamatu sõber; ja just tänu juhusele sai teoks, et sellel veebruariõhtul, keerates ümber üksildase Santa Margherita tänava nurga, silmasin kurjategijate hullumaja valge hoone ees peatatud politseivankrit.
“Etskae!” mõtlesin. “Mu sõbral Salentil on uus üüriline!”
Ja kiirendasin sammu, et eristada midagi selle kurva lasti juures, mille sünge sõiduk valude maja lävele maha laadis; aga, kui lähedale jõudsin, pöördus tõld minekule ja rautatud peauks oli juba külalise taga vaikselt sulgunud.
Ei tea, miks mõte sellest uuest kinnipeetavast, keda mul polnud õnnestunud näha, õhtu jooksul väga sageli mulle uuesti pähe torkas.
