Nagu näete, on aeg saanud küpseks
ja Erektor on taas ilmunud, aga varuge veel hetk kannatust, sest kõigepealt
pajataks natuke projekti köögipoolest.
MK: Eravestluses käis läbi lause justkui oleks tegemist rohkem „minu
projektiga“. Ma keeldun kategooriliiselt seda „oma projektiks“ nimetamast, sest
– olles aus – pean tunnistama, et oleks see ainult minu projekt olnud, siis
vaataksite te praegu tühja lehekülge, napi märkega, et „Avaldamiskõlbuliku
materjali puudusel jääb Erektor 2022 ära.“ Nagu näete, nii ei läinud, aga
algusest ehk saamisloost.
JK: Estconi sumedas öös ligines Mannu ja teatas mahedal häälel, et tal on mulle üks jutt. No oli näha, et mees on mõelnud, aga ei tea, kust alustada. Ja mina – va tõbras – olin kohe nõus. Noh, et Mannu oli ilmselt pikaks veenmisprotsessiks valmistunud, aga mina ütlesin kohe „jah“. Teeme, loomulikult teeme! See jah-sõna oli asja juures ka kõige lihtsam.
Kuna kaastoimetaja Kalmsten keelas artiklis teoseid tsiteerida, täpsemalt krõbedaid kohti teostest kirja panna, siis on alljärgnev jutt ümmargusem, kui ma plaanisin. Miks tsiteerida keelati? Manfred Kalmsten arvas, et kui tal parim koht teada, siis võib-olla ei viitsiga ta tervet teost enam lugeda. Aga olgu, asja kallale...
Seks ulmes on nagu seks elus. Enam-vähem kõik meist on mainitut mingil kujul kogenud ning tegelikkuses kordades vähem kui räägitakse. On öeldud: kui usud elumehe pajatusi 50% ulatuses, siis saad 70% petta. Ulmeseksiga on niisamuti. Kaantel on napis rõivais dünaamilised kehad, aga raamatuis endis toimib lugeja järjekindel petmine. Seks müüb, aga seksi müüa ei taheta. Eks taoline pirtsakus ole omane ka teistele n-ö räpastele elulistele tegevustele.
Aga, esitasime kolm üldist küsimust ulmeringkonnas rohkem ja vähem
figureerivate tegelaste käest ning seda siis ulme ja niiskemate teemade
omavaheliste seoste ja võimalike eelistuste kohta.
Tänud kõigile vastajatele. Tähh.
See on anekdoot, aga nagu paljude jõhkrate naljadega, on need otse elust. Anekdoot on selline, et üks mees, kes esimesi nädalaid raseda naise naistearsti juurde viis, olla ootamise asemel ootesaalist põgenenud ja jooma pööranud. Ja pärast seletanud, et ei pidanud vastu, et: „...vaatan seal neid rasedaid... mida kõike ei panda!...”
Aga otse elust on see sellepärast, et töötasin 80-ndatel Küberneetika Instituudis ja mu hommikuse tööleminekutee äärde jäi (tollase nimega) naistenõuandla ja läksid mu silmad ikka korduvalt suureks ja peast käis läbi täpselt see kild (need veidrad tiined elukad tegid ukse taga oodates suitsu!)...
Nii et – kui mehelikust seisukohast vaadata – see, et soe ja liigutab, ei ole kindlasti mingi piirang!
Ulme juurde tulles – sellest on nüüd 5 aastat, kui pidasin Estconil ettekande seksist ulmes (pealkirjaks oli „50 vikerkaarevarjundit”).
Male on üsna ebaerootiline sport. Üks põhjus on kindlasti selles, et erinevalt paljudest teistest spordialadest on väga suur osa harrastajatest vanemas eas meesterahvad, kelle nägemine mitte kuidagi silma esteetiliselt ei rõõmusta. Ükskõik mis eas naismaletajaid on turniirisaalides leida aga kümneid kordi meestest vähem.
Maleulme kokkupuude erootikaga on olematu. Jah, on võimalik mängida kõlvatult kujundatud
nuppudega, kasvõi kosmoses, aga kas see on ulme? Paraku ei ole isegi niisugust teksti leidnud.
Õigupoolest võib kogu ulmelise maleerootika kokku võtta poole lausega William G. Shepherdi jutust Nikerdatud malenupud / The chessmen.
Eelmise Erektori koostamise aegu oli mul ülevaadete tegemiseks sihikul õige mitu koomiksit ja mõned neist jäid tookord ootele. Nüüd avame nimekirja taas ja järge ootab … Curvy!
Curvy on vallatu veebikoomiks, mille loojaks Sylvan Migdal ning mis ilmus kord nädalas aastatel 2009-2017.
Kui alustada päris algusest, ikka ammustest aegadest, siis veidral kombel on tegu ühe mu esimese täiskasvanutele suunatud animega. Siinkohal ei mõtle ma isegi 18+ sisu, vaid et enne seda tulid kõiksugu digimonid-pokemonid, Sailor Moon ja hulk päris titekaid. Aga eksisteeris selline kanal nagu Viva Plus, mis päeval näitas muusikavideosid ja -saateid, kuid õhtusel ajal lülitus vabakavale. Sealt sain ka esimese pärisanime kogemuse, kui öösel näidati Hellsingi. Aga varanullindad oli metsik maastik, poliitkorrektsusest ja moraalimajakatest puutumata, puudus ka vist kvaliteedifilter, sest näidati sellist sodi nagu Angel Sanctuary. Kuskile sinna vahepeale jääb Agent Aika, mis tuli Jaapanis välja vahemikus 1997-1999 ja mida Viva Plusi peal näidati aastal 2004. Kiire arvutus ütleb, et ma olin too hetk 15 ja kui otse välja öelda, siis ka paras sihtrühm.
Millest räägib meile AIKa? 2016.
Aastal 2005 sõnastati Interneti reegel #34 – „There is porn of it. No exceptions.“ Ja kuigi see oli mõeldud iseloomustama fakti, et kõigest mõeldavast ja vähem mõeldavast on olemas pornoversioon ja kuigi selle reegli paikapidapidavust on mõnes teadustöös kontrollitud ja jõutud järeldusele, et see ei pruugi päris 100% tõele vastata, siis ma ikkagi ei soovita kellelgi selle reegli kehtimist testida otsinguga, mille tulemustega lähemalt tutvumine võib jääda pikemaks mällu.
Aga piraadid. Pidevast värkes õhus viibimisest ja raskest füüsilisest tööst heas vormis ja kenasti päevitunud. Töö iseloomust tulenevalt valdavalt ka vabad ja vallalised, sest katsu sa 18. sajandil pudeliposti abil mingit püsisuhet hoida. Raha neil liikus ja tööpingeid oli ju vaja kuidagi maandada. Siin on ainult küsimus, et miks ei ole internet piraadipornot täis. Või siis äkki isegi on.
Emma Dean on ameerika autor, elab Californias. Viljakas autor, aastas on tal vahel ilmunud üle viie raamatu. Kui ma mõne teise raamatu kohta natuke sisuliselt tausta uurisin, siis paistab, et autori stiil ja temaatika on läbi raamatute üsna sarnane; kui meeldib üks siis istuvad ka teised (või kui ei meeldi siis...).
Raamatu peaosas on raamatukogu“tädi”, noor naine Piper, kellele murravad ühel hetkel sisse tööle kolm kuuma kutti. Alguses on kerge madin, selgub, et Tolstoi “Sõjast ja rahust” on ka praktikas külmrelvana kasu. On ka mõnevõrra muid eriarvamusi, aga kiirelt selgub, et tegu on Piperi hingekaaslastega. Võinoh… hingekaaslastega – poisid on jõulised, musklis, hellade silmade ja jalustrabava naeratustega.
Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis maikuus on teemaks XXI sajandi esimene aastakümme: 2000–2009.
Kuidas iseloomustada XXI sajandi esimese kümnendi ulmet? Kui lühidalt, siis kommerts, rajukommerts ja palju eesti autorite raamatuid.
Võib-olla ongi need asjad omavahel seotud, et rohke ulmekommerts annab elukõiguse ka kohalikule, ajuti suisa maavillasele toodangule. Kuid tõsi see on, et XXI sajandi esimesel kümnendil ilmus eesti autorite ulmeraamatuid umbes niisama palju kui eelnevatel kümnenditel kokku. Ma pole muidugi täpset statistikat teinud ja tõenäoliselt ma liialdan, aga kogus on muljetavaldav.
KUU KOOMIKS: "Surm perekonnas" (4. märts)
"Surm perekonnas" ilmus "Batmani" koomiksi numbrites 426–429. Dick Grayson, kes oli olnud Batmani kaaslane Robin juba 1940. aastast, hakkas 1980-ndate alguses Batmanist võõranduma ja hakkas ise superkangelaseks nimega Nightwing. 1983 andis DC Comics Batmanile uue Robini nimega Jason Todd, kuid lugejate seas osutus Todd ebapopulaarseks. DC Comics kirjutas loo, milles Todd rängalt viga saab, ja korraldas telefonihääletuse teemal, kas Todd jääb ellu või hukkub. Hääletanute napp enamus valis kahest ettevalmistatud jätkust selle, milles Todd ära sureb. Saabus üle 10 tuhande hääle ja kaht varianti eraldas kõigest 72 häält. Jokker lööb seekord kampa terroristidega ning koomiksit kritiseeriti islamofoobia pärast – koomiksis ei tehtud vahet araablastel, moslemitel ja terroristidel, samuti pandi nendega ühte patta Iraan, kus araablasi üldse pole ja mis on pisut teist usku kui araablased.
Eesti nõid
Koostanud: Indrek Hargla
Indrek Hargla koostatud antoloogias „Eesti nõid“ on viisteist algupärast ulmejuttu nõidadest ja nõidumistest Eesti elus minevikus, olevikus ja tulevikus. Neliteist kirjanikku vaatlevad siin seda orgaanilist sidet, mis on aastasadu köitnud eestlast nõidumisega. Nende juttude aineseks on suuresti Eesti rikkalik rahvaluule ja pärimused, aga me leiame siit ka kriminaallugusid, alternatiivajalugu ja moodsaid digitaalpõnevikke. Eesti nõiad tegutsevad nii Aafrika džunglis kui moodsas kontorihoones, sammaldunud osmikus soosaarel, Toompea lossis, Tartu botaanikaaias või hoopis virtuaalses reaalsuses. Juttude autorid on Mika Keränen, Karen Orlau, Siim Veskimees, Indrek Hargla, Joel Jans, Meelis Friedenthal, Kadri Pettai, Tuuli Tolmov, Heinrich Weinberg, Laura Loolaid, Berit Sootak, Mann Loper, Meelis Kraft ja Jaagup Mahkra.
Ulmestaar Kadri Pettai
Olen klassikaline näide inimesest, kes mõtleb tegutsemisest, aga tegudeni ei jõua. Mul on kaustade kaupa alustatud lugusid, mõned olen enam-vähem lõpuni valmiski mõelnud, aga venitanud kirjutamisega nii kaua, et praeguseks on kõik meelest läinud. Protestantliku eetikaga on mul kehvasti, nagu ka kapitalismi vaimuga. Kogu aeg seletan endale, et pean distsipliini õppima, muidu jäängi puu otsas istuma ja juhuslikke pabulaid poetama.
Teie
(vasakus) käes on Erektor, mis tähendab, et ma võtan kuuajase puhkuse juttude
arvustamisest. Kas ma teen selle asemel midagi muud, ei tea. Eks näis - ehk
tuulan sahtleid või äkki arvustan midagi muud, pole veel otsustanud. Äkki
hoopis delegeerin. Võiks ju olla, et viimane Erektori-eelne juttude arvustamine
oleks tehtud erilise hoole ja pühendumusega… Mis teha - mu ulmevälise elu teine
suur armastus (ehhei, mitte pere, vaid koorilaul) sekkus erilise jõulisusega
minu teovõimelisse aega, seetõttu teen seekord veidi lühemalt. Sisukokkuvõtteis
piirdun lausega, muljetustes püüan lihtsalt vastata küsimusele: kellele on
tekst mõeldud, kelles võiks tekkida suurim võimalik elamus (peenemalt
väljendudes - mudellugeja modelleerimine?) ja mingeid uitmõtteid lisaks. Endale
tundub ülejala tehtud, aga äkki hakkab veel meeldima, ehk saab sellest uus
normaalsus.
„Korras! Mis nüüd, Doc?“ mees ajas end vaevaliselt püsti.
„Taimer käib, uks on jäädavalt kinni,“ mõtles naine valjult. “Ventilatsioon?”
“See ei tööta, vool on väljas.”
“Aga torusid mööda saaks liikuda?”
Muidugi ei saanud midagi sellist teha täies mõõdus inimene, kuid nende vaenlane oli midagi muud. “Sain!” Mees asus kiirelt ventilatsiooni juures nokitsema. “Tõkestamisfunktsioon on olemas. Aga see tähendab, et meil on vaid see õhk, mis ruumis.”
Naine vaatas kitli lehvides ringi. Juhtimistekk oli mõeldud umbes kümnele inimesele. Isegi kui õhku peale ei tulnud, oli siin kindlasti piisavalt vaid kahele pooleks tunniks.
„Pane kinni.” Ta toksis mõtlikult vastu lauda. “Jäi meil midagi kahe silma vahele? On siin veel sissepääse?"
Sõdur raputas pead.
1.
Kujud seisid linnaväljakul. Need olid mees ja naine. Naine lamas selili, jalad laiali ja mees oli tema ees, tõlv püsti, valmis iga hetk naise armukoopasse sisenema. Linn nende ümber oli varemetes, puud ja rohi olid juba tunginud kõikjale, tänavakivide vahele, majadesse, põõsad klammerdusid müüripragudesse ja tornide katustele. Juba aastasadu ei käinud siin kedagi peale valvurite. Vaid paari vahitorni hoiti korras, kus selle paiga vardjad peavarju leidsid. Nende tööks oli linnast ja eriti linnaväljakul kõrguvast püramiidist ja selle tipus seisvatest kujudest hoida eemale kõik seiklejad, uudishimulikud ja pahatahtlikud.
Tõlvet, suur turske mees, vahtkonnavanem, kelle töö oli linnast võõraid eemale hoida, kuid kes juba aastaid ei olnud siin kedagi võõrast näinud, istus linnamüüril ja popsis igavusest piipu.
Endast kolmandas isikus rääkimine võib aidata olukordi läbi mõelda ja emotsioone reguleerida. Mul on olemas nii olukord kui emotsioonid, neid viimaseid on palju ja nad lasevad ringi nagu just rattal püsima õppinud koolieelikud, teadmata midagi parema käe reeglist või sellest, kuidas kasutada pidurit. Muidugi pole neil orvukestel ka kiivreid.
Niisiis, ma räägin teile loo Emmast.
Emma oli elus juba üht-teist näinud, kuulnud, kõrva taha ja mujalegi pannud ning teadmisekski võtnud. Näiteks ei öelnud ta enam iial, et tema küll mõnd asja iial ei tee. Kui Bond (Mis Dickens? Minge ... ) seda õpetas, oli Emma veel laps ja bondiaania tarkused ei pääsenud raudse eesriide tagant Lõuna-Eesti metsade vahele, kui aga ükskord jõudsid, oli Emma parasjagu kõige targemas eas ning teadis väga hästi, mida ta iial ei tee. „Ma ei seksi iialgi enne abiellumist,“ teatas 17-aastane Emma.
Hoitud! Armastatud! Ihaldatud! Soe käsi libises üle mu kaela, suundudes alla, rindade poole. Iga närv mu kehas laulis, püüdis tunnet ja ihales enamat. Nelja tugeva sõrme otsad olid ükshaaval tunda, kui joonistasid õrnu vagusid mu juba roosatavale nahale. Karm, kuid hell peopesa silitas vaod tasaseks - hoides ja hoolides. Peopesa padjandite parkunud nahk õrritas ellu äratatud närvilõpmeid.
Nõudlikule käele järele andes kallutasin pea paremale, luues nii kergema juurdepääsu huultele, mis käele järgnes. Teine käsi libises kaenla alt rinna poole, rajades minnes oma teed. Sõlmisin sõrmed ta juustesse, tõmmates lähemale, veel lähemale, kui tugevad käed leidsid üles mu rinnad ja soojad huuled mu kaela. Jahe tuuleõhk paitas mu kaela, kui käed solvunult taganesid, et rinnahoidja kinnitust otsima asuda.
"Ma ise," sosistasin õhku ja küünitasin selja taha.
Taevakuppel pragunes. Hukk jõudis pea samaaegselt seda ennustava pimevalgusega kohale. Hetk enne kui saabus hukk, sai Cere viimaks aru, mida tähendab kummaline sõna «igavik». See on absoluutne tühjus, vaakum mõtetes ja emotsioonides, ja see saabus koos ülima naudinguga, mida saab pakkuda vaid ühtesulamine. Ei olnud piiri Cere ja rebasrobotisiku vahel. Nad olid eristamatud. Üks kokkusulanud olend. Rütm tagus Cere kõrvades, käed sulasid kätesse, jalad jalgadesse. Nad olid kustutanud ühe ja sama nälja, ühe ja sama janu. Cerel olid kikkis kõrvad ja ümarad, taeva poole vaatavad rinnad, tal olid pikliku pupilliga silmad ja 003-l oli tema marmorjas nahk ning ta tungis Ceresse sama innukalt kui Cere temasse. Võtmine ja vastuvõtmine oli üks ja seesama. Üksteisest eraldumine, lahti rebimine ei olnud võimalik, kui, siis vaid maailma hinnaga. Ja maailm maksis.
Igavik jäi neisse.
_____
Tee kulges ja kulges.
Hoiatus: Tegemist on eellooga
eelmises Erektoris ilmunud loole „Ei inimene ega mutant“ ja endiselt on
tegemist aupakliku kummardusega B-kategooria ulmefilmidele ja hardcore pornograafiale.
- Kalmsten
Kõlas
vaikne „lumps“ kui Reida oma huuled Villieri riista ümber vabastas. Ta
naeratas, pühkis sõrmeotsaga spermatilga suunurgast, ajas korraks keele suust
välja ja lausus seejärel:
„Näed, kõik su lapsed sõin ära.“
„Kronos selline,“ vastas endiselt hingeldav Villier.
„Kronos sõi enda lapsi, mina sinu omi,“ torkas Reida ja ajas end istukile.
Väike tuba oli täidetud seksi hõnguga. See lummav niiskuse ja rabelemise lõhn,
mis Villierile alati rammestuse peale ajas.
Noormees tõmbas suitsu kopsu sellise hooga, nagu üritaks
kogu sigaretti ühe hingetõmbega filtrini välja imeda. Kuldvõrud ta randmetel
läikisid, pitsid kätistel ei varjanud neid täiesti.
Asusin samuti müüririnnatisele, pöörasin samuti pilgu hallile merele,
tumehallidele lainetele, hallile taevale. Mõned sammud me vahel, aga ta ei
pööranud pead. Liiga omaenda ahastusse vajunud, liiga „ma olen pasas ja keegi
ei aita mind siit välja”.
Vaatasin teda.
„Hei,” sõnasin ja siis ta alles märkas, et rinnatisel kõõlub keegi veel.
„Tervist,” vastas ta viisakalt. „Ma ei teadnud, et siin keegi veel on.”
„Ma tulin sinu järel, sest teadsin, et siin oled sa üksi,” vastasin ning
vaatasin teda lahkelt. Ta on lahkust viimasel ajal vähe kogenud, kulub ära.
Nii noor, nii õnnetu, nii väljapääsmatus olukorras.
„Ja mul oli vaja sinuga rääkida.
Alustuseks.
Ehk siis ...
Tunnistan, et olin nõmedas seisus, ent peale pikka siseheitlust
otsustasin ma valida kahest halvast variandist vähem halvema, ehk siis lugusid
arvustada. Miks nii? Sest üheltpoolt on
ju jabur, kui inimene on sult korduvalt lugu luninud ja siis lõpuks selle
mõnuga neljaks kisub ja teisalt jälle – mis võiks olla loomingule halvem, kui
absoluutne vaikus ja ei mingitki tagasisidet?
Seega siin see siis on, minupoolne
tagasisidestus seekordse Erektori juttudele.
Manfred Kalmsten „Parem mutant kui inimene“
MK on tiirane vanainimene, kirjutab sellest, millest tiirased vanainimesed kirjutavad ja teda ei peaks avaldama. Veel vähem hakkan ma kulutama enda aega Kalmsteni tekstiloome arvustamisele. Noup.
