Moens
Aasta sai eile läbi. Me otsustasime, et ei hakka peolembest ulmikkonda vastu
uusaastaööd häirima. Seega käime välja Reaktori eelmise aasta kaheteistkümnenda
numbri sellise pohmapeletaja ja olõleevendajana.
Ma mõistan, et siinkohal oodatakse
minult tagasivaadet läinud aastale ja seega tuleb tunnistada, et mul oli läbivalt
rõõm
näha, et asi toimis. Minu suurim hirm, et ma ei saa juba jaanuaris numbrit
kokku, osutus alusetuks ja erilisi madalseise ei esinenud terve aasta jooksul.
Palusin mitmetel tuntud ulmeinimestel kirjutada Eesti ulme teemadel ning minu
ja loodetavasti ka lugejate suureks rõõmuks, paljud seda ka tegid.
Mis oli teie esimene ulmeteos, mida lugesite? Mõelge uuesti. Ehk oli see hoopis mõni neist, mida teile ette loeti, sest te ei osanud veel piisavalt hästi lugeda? Või oli see teismeealistele kirjutatud jutt, mille ühe-kahe õhtuga alla neelasite? Enamasti kuskil seal, nulli ja täiskasvanuks saamise vahel see ulmeseeme tõenäoliselt idanema pandi. Kui mäletate siiani seda mälestust ja räägite heal meelel oma kunagisest kogemusest, praegu loetud laste ja noorte ulmeteostest, tahate ise jutu kirjutada, siis nüüd on enne lastekaitsepäeva „Reaktor“ oma kiirgava süle selleks avanud.
Et oleks ulmikuid ja ulmerõõmu ka edaspidi.
„Aatomik“ ja „Tondinahad“ olid omas ajas tubli lasteulme. Hiljuti eesti keeles ilmunud „Robotite muinasjutud“ on otsapidi, kuid mitte alati nii väga laste. Samasse ritta saaks lükkida teisigi teoseid, pikki nagu „Kääbik“ ja ka vaid lehekülg pikki.
Jõulupühad on selleks korraks möödas, aasta viimane päev on kätte jõudnud ja sellega seoses saab ka läbi minu selle aasta artiklite seeria väljakutse. Ühest küljest on see muidugi kergendus, kuid samas meeldis mulle erinevate autorite otsimine ja siis nendega lähemalt tutvumine. Järgmiseks aastaks ma midagi sellist enam ei luba, kuigi paar mõtet on vahepeal tekkinud, millest võiks kirjutada. Detsembriks oli jäänud valikust järele kaks kümnendit: 1910ndad ja 1950ndad. Juhuse tahtel tuleb viimasena tutvustamisele kaks autorit II maailmasõja järgsest ajastust. Sel korral on valitud eriti lühikesed lood, millest esimene on Muia Veetamme „Flöödi sünd” (09/1956 ajakiri Looming) ja teine C. L. Moore’i „Song in a minor key” (1957).
Muia Veetamm (1907-1995), sündinud Ellen-Aliide Ventsel, oli luuletaja ja tõlkija. Tal oli mitmeid nimesid, ka näiteks Elts (Els) Ristmägi.
1. Kuidas jõudsid raamatuteni?
Mis küsimus see selline on? :D Sama hästi võiks küsida,
et kuidas jõutakse hingamise või söömiseni … Jõudsin varakult ja valutult:
see on eluliselt oluline tegevus, milleta oma eksistentsi ette ei kujuta.
2. Kui palju on raamatud, nende lugemine ja ka tõlkimine, seganud su eraelu?
Nii ja naa. Ühest küljest võin öelda, et just raamatud ja lugemine on vorminud mu selliseks, nagu ma olen. Kuna ema kasvatas meid (mind ja mu õde) mingil eluperioodil täitsa üksi, sain rahulikult kaevuda fiktiivsesse maailma pea mingite piiranguteta. Sealt leidsin loomulikult ohtralt eeskujusid, kellena võisin end ette kujutada ja kellega samastuda, neilt sai šnitti võtta. Olen päris kindel, et tol eluperioodil loetud lood on väga olulisel määral mõjutanud minu isiksuse kujunemist.
2024. aasta möödus lugemise koha pealt mul üpris kesiselt, midagi suurt ja väga põrutavat, mida meenutada, esimese hooga pähe ei turgatagi. Eks mu mälu on ka selline, mille aktiivne kestvus on nii kaua, kuni tagatuled nurga taha kaovad. Kuigi samas möönan, et tekstide hindamisel võib mõõdupuuna kasutada nende võimet meelde jääda. Mõni jutt ületab selle künnise, mõni mitte, kuiv saepuru enamasti mitte, samas põnev lugu võib kauaks meelde jääda. Kõik need vähesed raamatud, mida allpool nimetan, said ainult ühe korra loetud, mis ei tähenda, et ma neid kunagi uuesti ei loeks.
Millised olid sinu
2024 aasta suurimad lugemiselamused...
1. 2024 ilmunud raamatute seast?
2. Üldse?
3. Suurim lugemispettumus 2024 aastast?
Elar Haljas
1. Maniakkide Tänava LitRPG „Muinaskuningas
online #1: Manatar” – mõnus andmine ja maailmaloome koos
arvutimänguliku progressiooniga nii virtuaalis kui ka reaalis köidab lugeja
kiiresti loo külge ning kui see lugu sisse hingatud, ei jäägi muud üle, kui
järge oodata.
Heinrich Weinbergi kogumik „Mitmekihilisem” – väga kõvasti kvaliteetset ja tempokat ulmet fantaasiast teadusulmeni.
Meelis Krafti „Tiuhkamäe.
Nüüd on käsil viimane sisupeatükk enne kokkuvõtvat peatükki “Lävepakk” (mis jääb jaanuarikuusse ja mille käsitluses teen ka kokkuvõtte kogu sest ettevõtmisest). Selles tegeleb Tomberg ühelt poolt Kim Stanley Robinsoni realistliku “Pealinnateaduse” triloogiaga, samal ajal vaatleb kliimakriisi kui tuumset teemat ulme ja realismi piirialadel. Kliimakriis on teema, mis on lükatud ulmežanrisse, ehkki moodustab möödapääsmatu osa igaühe elust. Ühtlasi on see aines, millega tegelevad eelkõige ulmeteosed, aga mille käsitlemiseks pakub ootamatult häid võimalusi ulmekirjaniku mitteulmeline ehk konventsionaalselt realistlik Science in the Capital triloogia (“Pealinnateadus”).
Omamoodi naljakas, et ilmast rääkimine, mis on varem olnud hea jäälõhkuja, neutraalseimast neutraalseim teema (“The rain in Spain stays mainly on the plain”), isegi argpükslik veidi, on nüüd hirmus poliitiliselt laetud.
KUU FILM: „Tähesõdalased" (7. november, aastapäev)
„Tähesõdalased" on samanimelise 1959. aasta romaani ekraniseering 1997. aastast – romaan oli avalehel mullu märtsis ja sellest kirjutasin mulluse Reaktori aprillinumbris. Režissöör Paul Verhoeven paigutas tegevuse 23. sajandisse. Film ei erine romaanist kuigivõrd, ent rõhuasetused on pisut teised ja vähesest piisas, et vaatajad tunnetaksid filmi romaanist erinevalt: militarismi propagandana. Kui romaani hinnangud on polariseerunud, siis filmi osas ollakse üksmeelsed, et tänapäeva ühiskonda selline film ei sobi. Filmi eelarve oli 100–110 miljonit dollarit ja tagasi tuli 121 miljonit, nii et kulutused saadi tagasi, kasumit mitte eriti. Kandideeris siiski Oscarile visuaalefektide kategoorias ja Hugole filmina, ent samuti halvima filmi auhinnale Kuldsele vaarikale – ei võitnud ühtki. Pärast moslemite rünnakut kaksiktornidele 2001.
Timo Talvik „Sulid ja sulased. Ennemuistne põnevik.“ Eesti Raamat, 2025
Sattusin minagi kuidagi nende hulka, kes said kirjastuselt ettepaneku arvustada raamatut veel enne selle ilmumist. Väga mõnus värk, paadunud paberiaustaja jaoks laekus pakimaati peagi ka spiraalköites väljatrükk. Ja ega ma mingi ainuke väljavalitu pole - Lugemise Väljakutse grupis olen silmanud juba vähemalt kolme arvustust, mis kõik olid kiitvad.
Reaktori lugejale on Timo Talvik tuttav autor, ehkki küll pseudonüümi Tim Hornet all. Sama pseudonüümi alt on kirjutatud ka ulmejutuvõistlusel tunnustust pälvinud ja hiljem Täheajas ilmunud jutt „Kuningatütre vari“.
„Sulid ja sulased“ on Talviku debüütromaan. Lugu on kaante vahel jagatud kaheks mahult üsna täpselt võrdseks osaks, esimene pealkirjastatud „Suli“ ja teine „Sulane.“ Tegevus toimub alternatiivses mineviku-Eestis, selgelt täpsustamata ajal, vahel täpsustatud kohas.
Timo Talviku nimi võib olla Reaktori lugejale küll võõra kõlaga, kuid tema näol on meil tegemist meile ammusest ajast tuttava Tim Hornetiga, kellelt peamiselt lühilugusid lugenud oleme. Eelmise aasta algusesse jäänud ulmejutuvõistluse teine koht näitas aga juba siis, et Hornet on suuteline ka pikemat juttu veeretama, tehes sedagi lugejale nauditaval viisil. Juba jaanuaris on kirjastuse Eesti Raamat alt ilmumas autori esimene romaan „Sulid ja sulased”, mille eeltrükki mul lugeda õnnestus.
Tegelikult olin isegi nii õnnelik, et sain seda lugu lugeda mitmel korral juba siis, kui Talvik seda alles kirjutas, olles testlugeja rollis. Ometi ei tahtnud ma arvustust vana rasva pealt kirjutama hakata, vaid võtsin eeltrüki kätte ja lugesin loo uuesti üle. Mind huvitas, kas ja kui palju autor lõppvarianti ümber kirjutanud ja parendanud on.
Kogumik annab väga hea läbilõike kogu eesti fantaasiakirjanduse trükisõnast, mis hõlmab ca 150 aastast perioodi, pannes suurema rõhu just viimasele 20 aastale, mis ilmselgelt on ka hetke vaatepunktist palju aktuaalsem. Lisaks on koostajale, härra Sulbile, omaselt teoses ka lugejat hariv artikkel, seekord siis teemal, et mis siis ikkagi on fantaasiakirjandus. Olles viimase 25 aasta jooksul peamiselt ulmekirjandusele keskendunud, siis oli tore nii mõndagi lugu uuesti läbi lugeda ja hea sõnaga meenutada. Ja mis siin häbi tunnistada, mõnda juttu või raamatut, kust katkend oli võetud, ei olnud veel üldsegi juhtunud lugema.
Eks maitseid ole erinevaid, aga valdavalt on tegu ikkagi heade ja väga heade lugudega ning see kõik on suurepäraselt Liis Rodeni poolt illustreeritud kaante vahele pistetud.
„Verihambuline” Tamur Kusnets
Kuigi veel paar aastat tagasi oli Tamur Kusnets minu jaoks tabula rasa, siis nüüdseks, olles lugenud autori kõiki ilmunud pikemaid proosatekste, sobitus käesolev raamat autori loomingusse igati kenasti. Kuigi raamatu tagakaanel reklaamitakse lugejale antud lugu kui tõsijuttu, siis on tegu ikka täiesti ulmelise tekstiga, mõnes mõttes võib-olla pigem hoiatava mõistujutuga. Raamatu tegevus toimub Pärnumaa rannikul, kolkapiirakonnas, kus meie tänapäev ja müstilised sündmused hakkavad kokku sulama, seega liigitaks teose pigem linnafantaasia žanrisse. Kuigi jutt ei ole väga pikk, siis sisu on tal ikkagi päris korralikult ning välja on tulnud igati ontlik meestekas – raamat lugejale, kellele meeldib madistamine, seiklus ja seks.
Peategelane, O. K.
Jaagup Mahkra: Must vend. 366 lk. Lummur. Elva 2024.
Suure osa tänaste eesti ulmekirjanike põhiprobleemiks on ideede ja süžeede puudumine. Pean silmas seda, et kirjanike loometee saab alguse soovist hakata kirjanikuks, ilma et loovisiku sees oleksid valmis ja väljapääsu ootel olemas mingid pikema aja jooksul vormunud konkreetsed oma faabulad, tegelased, maailmad, ideed. Eelkõige paistab olemas olevat meeletu tahtmine saada kirjanikuks, aga pole eriti midagi autorile iseomast, unikaalset ütelda.
„Earth Abides” ehk Kuidas leida maailma lõpust killuke lootust ning julgustust
Enne, kui arvustuse kallale asun, siis laske vanainimene heietab natuke. Post-apokalüptiline kirjandus, filmi- ja sarjakunst seisab minu hinnangul juba mõnda aega ühe keerulise küsimuse ees: „Millal jutustamist õieti alustada …?”
Tegelikult on neid küsimusi märksa rohkem ning enamik neist on ka märksa keerulisemad kui see, et kust täpselt jutustamist alustada. Kahtlemata on praeguseks mõnevõrra keeruline vastata ka küsimusele, et: „Kas üldse tasub jutustada?”
Märgiline ju seegi, et George R. Stewarti 1949. aastal avaldatud romaan „Earth Abides” mõjub isegi peaaegu 80 aastat hiljem värskena.
Ulmestaar Riho Välk
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, mänginud oled?
Just loetud tunnid enne käesoleva ankeedi täitmahakkamist lõpetasin Jaagup Mahkra esikkogumiku “Must vend“. Selle lugemine läks mul väga kiiresti, sest esimesed kaks juttu sain vahele jätta - olin olnud nende testlugejaks ja niipalju kui läbisirvimisel peale vaatasin, tegi südame soojaks, et minu antud soovitusi oli kuulda võetud. Soovitan.
Enne seda lõpetasin Täheaeg 20 - “Juhtumised Pahura Jumala baaris”. Ja kunagi enne seda järjest kliimakogumiku ja “Kalifaadi viirastused”. Pean ütlema, et kõigi kolme lugemine oli paras ekstreemturism hea maitse ja kirjandusliku võimekuse ääre- ja tühermaadele. Veider kogemus oli ühele neile otsa lugeda Spinradi pornokat, mis tundus pärast sellist sumpamist hõrgu kõrgkirjandusena.
Sulid ja sulased
Timo Talvik
Pealtnäha polnud Kärbis ju midagi erilist. Ikka võis teda näha turuvärava müürijupil: paljaste jalgadega, tumedad poolde säärde püksid jalas, linase särgi käised üles kääritud ja murumüts peaaegu silmadele tõmmatud, vaid heledad juukseotsad mütsi alt välja turritamas. Ta suutis nii tundide viisi vaikides istuda ja turuplatsi jälgida – tegevus, mida poleks suutnud isegi paljud täiskasvanud, rääkimata Kärbi-vanustest. Temas oli midagi kummalist, kuid ükski kaupmees polnud nii rumal, et kingitud hobuse suhu vaadata.
Romaanis „Sulid ja sulased“ on Timo Talvik põiminud eestlaste sajandite taguse eluolu ja mütoloogia.
Tim Hornet „Elu peale sügist”
Kosmosepiraadist orav jäetakse koos tehiskaaslasega maha planeedile, kus elavad mutantkäbid ja mida valitseb järves elav suur valaskala. Orav seab endale sisse elamise ja jõuab valaskalaga mõlemaid pooli rahuldavale kokkuleppele.
Lugu kulgeb rahulikult ja mõtlikult, suurt tegevust seal ei toimu. Iseenesest on see hea sissejuhatus Eestimaa pikka masendavasse talve, meeldetuletus sellest, et ka selle külma ja pimeda aastaaja elame üle, kui meie ümber on inimesi, kellele toetuda.
Kuna tegemist on täiesti uue maailma, aga suhteliselt lühikese looga, ei ole maailma detailid eriti hästi lahti kirjutatud. Enne arvustuse kirjutamist lugesin loo veel kaks kord üle, et olla ikka kindel, et olen asjadest õigesti aru saanud. Oleksin eelistanud selle üpris ähmase pildi asemel pisut selgemat kaadrit sellest, millise maailma ja tegelastega päriselt tegemist on.
Tegelikult on kogu selles jamas süüdi Indrek Teerev. Tema mind sellesse mässis. Rääkis mu pehmeks.
See oli eelmisel suvel Tartus Startup Day’l. See on selline suurem üritus, kus tähtsamad startup’id saavad kokku, Eestist ja mujalt. Me olime seal Slipsi rahvaga ja ma arvasin, et Indrek on meie Slipsist huvitatud, aga ei. Hakkas kohe peale käima, et ma tema eksperimendis osaleksin.
Ma olin enne tema ettekannet kuulnud ja arvasin algul, et see on mingi nali.
Nii, kujutage nüüd ette: suur saal, fuajee Eesti Rahva Muuseumis. Tuleb lavale selline tüüp: ümmargune, kiilas, lühinägelik, triiksärk seljas, teksad ja haisvad tossud jalas. Kaasas on tal kaks hiirt, rotti. Hoiab neid sedasi süles. Tegelikult olin teda juba varem ka näinud ühel häkatonil paar aastat tagasi, aga siis tal ei olnud veel neid rotte. Polnud mitte midagi.
Ta saatis välja puhastusmasinad, et kogu välispind läikima poleerida. Uus lõõmav täht lähenes ja nii oli sees jahedam ning ta masinavärk ja elektroonika töötas paremini. Ta pühkis puhtaks koridorid ja pesi puhtaks õhusüsteemide filtrid ja pealekauba ka näidiste vitriinide klaasid. Korralise hoolduse graafikusse sai jälle märke teha – laev madalkasutusrežiimil hooldatud. Ka mootorite tugiblokkide hooldusaeg oli lähedal. Ka need said üle käidud.
Kas veel midagi? Ta pööras kaameraid siia ja sinna. Kõik oli määrustikukohaselt puhas, tühi ja igavalt hall. Kuid midagi oli puudu, ta pidi midagi veel tegema. Midagi, mis oli väga tähtis, kuid graafikus polnud. Ta käivitas analüüsi lisablokid. Teadete sadu: süsteem amortisatsiooni piiril, varuosad puuduvad, alarmolukord puudub, lisaressursi vajadus puudub, kapteni kinnitus puudub. Kõik need saatis ta tuimalt > to null.
„Jõuluvana!” kilkas pisike tüdruk ning kadus kui tuulispask üle liiva, jättes vanemad vabandama tirtsu teekonnal liivaseks saanud rätikute omanike ees. Kui nad lapsele järgi jõudsid, nägid ka nemad prisket valge pika habemega meest, kes võttis juba külmakastist uhke kommi ja ulatas selle tüdrukule.
„Häid jõule, Mia!” muheles vana.
„Oh! Aitäh! Emme, issi, kas te näete, mis Jõuluvana mulle kinkis?” hõiskas tüdruk.
„Tõesti väga uhke,” kinnitas ema, vaadates võõra habemiku poole.
„Juhtub tihti?” uuris isa, endal muie näol.
„Täna juba kolmas,” muheles vana. „Häid jõule!” Ta tõmbas päikeseprillid ette tagasi.
Lehvituste saatel läks perekond ära ning Jõuluvana pööras oma pilgu tagasi lainetavale ookeanile. Ilm oli soe, päike paistis. Valge vein oli jahe ja magus. Kuigi pudelid said liiga ruttu tühjaks.
