.thumbnail.jpg)
Viriseda ja liialdada mulle meeldib. Seda võivad kõik tunnistada, kes mind teavad, aga ma loodan samas siiralt, et tegelikult on aru saada, et ma olen oma praeguse olukorraga enam kui rahul. Olen suutnud pea peale pöörata inimesi keskeas (või keskmises eas, 30-60) tabava „aja kiirenemise“. Lastele tunduvad päevad pikad, nädalad eriti pikad ja aasta on terve igavik, sest nende aju on pidevalt töös õppimise, kohanemise, kogemisega.
Jüri Pino. Erakogu
3. juuli 1970 – 23. juuni 2019 – need kuupäevad on ühe mehe algus ja lõpp. Füüsiline algus ja lõpp, sest olen üsna kindel, et Jüri Pino püsib me meeltes veel kaua.
Ehk mäletavad teda ka ulmeinimesed, sest Jüri Pino oli ka meie inimene, ulmeinimene. Ise oli ta selles asjas küll tagasihoidlik ja meenutas, kuidas ta Estconil end alati kõige rumalamana tundis. Võib-olla tundiski, aga käis vahemalt kahel Estconil ning ka mitmel Marduse kõrtsiõhtul. Seltskond olevat vahva olnud ja üritused ise ka meeldinud.
Jüri Pino, kes sõpradele, tuttavatele, kolleegidele oli enamjaolt lihtsalt Poni. Mees, kellest esmahetkel jäi mulje kui muhedast nalja- ja napsumehest.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”.
Seekord jätame veebikoomiksid bitimaale kosuma ja võtame sihikule hoopiski kodumaise koomiksinäituse Kõhe folk2.
3. juunil 2019 toimusid Tartu ülikooli maailmakirjanduse osakonna magistritööde kaitsmised. Sattusin minagi, sedapuhku mitte kuulaja, vaid osalejana. Sedapuhku kuulajana kohale tulnud parim sõber kommenteeris pärast mu etteastet: „Näed siis ... Eestis on kaitstud vähem kui 10 magistritööd teadusulme teemal.
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida nii nagu see oli, pean alustama sellest, kuidas peatoimetaja preiliLoide hõikas mingis jutunurgas, kas keegi Meresi uut raamatut tahab arvustada. Keegi ei jõudnud minust ette... Minul on Triinu loominguga selline omamoodi tore love/hate suhe ja et ma olen juba kaks arvustust teinud, siis kolmas oleks justkui loogiline järg.
Suvine Rootsi on üllatavalt mõjusaks lavaks õudustele ja turmale. Läänemeri tundub ookeani-avaruste kõrval paraja lombina; selle ääres on kõik tegelikult nii vaikne ja paigal võrreldes muu maailmaga, et harva võiks siin ette kujutada tänapäevast katastroofi.
Juunialguse palavuses peeti Järvamaal, Vanapagana metsamaja ümber maha üks mõnus muinasfantaasialarp “Hiie needus”. Maavalla vääriliselt kauni looduse keskel sõlmus mitmeid mõistatusi, mida siis nii oma arunatukese, mitut sorti maagia kui relvajõu abiga lahendama asuda.
Ootasin seda sündmust suure entusiasmi ja veel suurema ärevusega - ei teagi, kuidas see nii läinud on, aga minu juba üsna ammu tärganud huvi larbi vastu sai pärast agarat algust kümneks aastaks pausi peale pandud. Nüüdseks olen jälle algaja, kogenematu ja murelik! Niimoodi, õhina- ja hirmuseguselt meisterdasingi nii muinaskostüümi kui muretsesin aktiivselt oma tegelase teksti sisse libiseda võivate labaste okeide pärast.
Tarmo Teder ehk Tarts, 31.03.74-31.05.2019
Uute ulmikute tutvustamise asemel meenutame täna sooja sõnaga vanu sõpru, keda kahjuks enam pole.
Sissejuhatuseks: Reaktor nr 92 – mai 2019 avaldas terve portsu jutuvõistlusele laekunud töid. Nii et ma ei saa juba kolmandat numbrit järjepanu jutuvõistlusest üle ega ümber. Kohati olen ma nende juttude kohta juba arvamust avaldanud – seega on siin kopi-peisti omajagu.
Seekordsed karvustused on siis Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia tänavuse jutuvõistluse nn teine kümme. Ma nimme ei hakanud kontrollima, kas kogu teine kümme, või jäi midagi ka välja. Ka ei hakanud ma vaatama, et millised kohad need jutud reaalselt said. Samuti ei ole ma eriti lugenud žüriiliikmete mälestusi-hinnanguid. Ma tahtsin, et tekstid kõneleksid minuga ise.
Saabus öö, trükikojaga saadi kokkuleppele ja parandused uudisteveergu viidi sisse. Homne leht küll hilineb, kuid on ikkagi värske ja põrutavast infost tulvil. Telefon helises. Tegevtoimetaja vajutas kunstküüne otsaga telefoni „valju“ peale, nagu tahaks kogu toimetust süüdistada sekretäri liigvarases kojuminekus.
Ühel hilissügisesel hommikul lasus udu raskelt Londoni kohal. See polnud tihe suitsu ja niiskuse segu, värvilt hernesupi moodi ja kirbe ninale ning silmadele, mida tuntakse kui „Londoni erilist“, vaid üsna puhas ja valge, mis kerkis jõest ja hõljus tänavatel ning väljakutel suurte keermete, sõõride ja klompidena.
