Aprilli ehk sulakuu kohta uurides, et kas sellel on ehk mõni naljakas nimetus, ei torganud midagi väga naljakat silma. Küll aga avastasin, et 25. aprill on markusepäev, mille kohta võib lugeda järgmist: “Eestis kutsuti markusepäeva ka äkksurmapäevaks. Usuti, et kui sellel päeval künda või muud põllutööd teha, siis surevad ootamatult loomad.” Vanad eestlased tundusid kaunis närviline ja morbiidne rahvas olevat.
Aprill on HÕFFi-kuu. Nii et mis oleks paslikum, kui pühendada seekordne õnnitlus hispaania lavastajale-stsenaristile Amando de Ossoriole, kelle 101. sünniaastapäeva võis kuuendal aprillil tähistada. Teate ju küll, see Amando de Ossorio, kelle „pimedate surnute“ tetraloogia on meile kinkinud ühed huvitavamad ja kõige aeglasemalt liikuvad ebasurnud filmiajaloos.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Aprillis võtame kevade puhkemise puhul ette kohe mahlasema lõuatäie: Minna Sundbergi postapokalüptilise veebikoomiksi Stand Still, Stay Silent (“püsi paigal, pea suu”). Tutvustust tsiteerides on see “lugu sõprusest ja kadunud maailma avastusretkest, mõningate õuduse-, kolli- ja nõiduslisanditega” ning sarnaselt detsembris vaadeldud “Punahänna unenäoga” sisaldab ohtralt Põhjala mütoloogiat. Koomiks ilmub juba 2013. aasta novembrist mitu korda nädalas ja kuulub minu andmetel mitmete Eesti ulmikute püsi-lugemisvarasse.
Sõnaloome ei ole nali nagu ei ole ka kirjandus nali. Nagu ei sünni head kirjandust n-ö. kolhoosikorras, üheskoos õlut juues ja koomilisi ideid tulistades ning jämekoomilisi karaktereid leiutades, nii ei saa ka töötavat ja oma eesmärki täitvat sõnaloomet teha eelkõige humoorikusest ja teravmeelsusest juhindudes. Mingi valdkonna omakeelse terminoloogia mõte on võimaldada sel alal emakeelset suhtlust arendada.
Kes
tähelepanelikult Reaktorit ja muid meediakanaleid on jälginud, on kindlasti
teadlik, et aprillikuu viimasel nädalavahetusel toimus Haapsalu imekaunis
linnas järjekorras juba 13. korda Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide festival
(HÕFF). Neljapäevasel festivalil näidati ära 24 täispikka filmi, otsatu hulk
lühemaid linateoseid, katsuti jõudu mälumängul ning nauditi suurepärast ilma
heas seltskonnas.
Maagia on esimene eestikeelne 21. sajandi vene ulme antoloogia. Üsna paksu raamatusse (343 lk) on mahutatud nelja autori kuus juttu. Juttude lugemine iseenesest kulgeb kiirelt ning põhjus, miks ma raamatu paksust mainin, seisnebki selles, et hea tahtmise juures oleks võinud need lood ka poole õhemasse formaati suruda. Ja selle arvelt ehk teist samapalju lugusid juurde mahutada.
Kuii Dune 2 aastal 1993 välja tuli, oli kogu kontseptsioon reaalajas toimuvast - pealtvaates strateegia, baaside ehitamine ning üksuste liigutamine - uudne. Hetkel sellesse aega tagasi ei läheks, juba mõte iga üksuse üksikult liigutamisest tekitab peavalu. Elukvaliteeti parandavaid uuendusi tõi juba C&C seeria aastal 1995, mis lasi kümneid üksuseid korraga liigutada.
Nagu ma enda Metro 2035 arvustuses ütlesin, siia olen ma suur Metro-sarja fänn. Uut Exodust ootasin aga juba pikisilmi, sest selle treilerid olid ülivinged.
2019. aasta märts tõi palju elevust, kui mängude kirjastaja Paradox Interactive teatas, et on peatselt oodata järge 2004. aasta videomängule Vampire: The Masquerade - Bloodlines (VTMB).
Kahekümne kahest filmist koosnevat kosmilist lugu kroonib neljas Tasujate film, mis paneb Igaviku-saagale väärika punkti. Kolmanda osa, „Igavikusõja“ lõpus lakkab Thanose sõrmenipsu peale pool universumi elust olemast, mispeale on ellujäänud kangelastel vaja leida moodus kuidagi Hull Titaan alistada ning reaalsus tagasi endiseks muuta.
Kõhedad muinaslood
Mart Sander
Mart Sanderi uus kogumik „Kõhedad muinaslood“ on põnev uudis kõigile õudus- ja fantaasiasõpradele. Sellesse autori enda poolt illustreeritud novellikogusse on koondatud seitse lühemat või pikemat lugu – novellidest lühiromaanideni – mis pakuvad lugejale terve nädala jagu kõhedust. Osa lugudest on ilmavalgust näinud inglise keeles, osa ilmunud erinevates kogumikes, osa aga kirjutatud spetsiaalselt kogumiku tarbeks (seitsmest loost viis ilmuvad eesti keeles esmakordselt). Allegoorilised muinasjutud taaselustavad meie ürgsed hirmud pimeduse, üksinduse, teispoolsuse, nõiduse ja needuse, deemonite ja rahutute hingede ning kõige selle ees, mille kohta me tavatseme öelda: „seda pole olemas“. Siin raamatus on.
Avispea taga metsas
Raivo Tammus
Autobiograafiliste elementidega mängivas jutus läheb peategelane Raivo Tammus tagasi kodukoha Avispea kanti. Üllatuslikul kombel ilmneb, et samas piirkonnas tegutsevad ka libahundid.
Märtsikuise Reaktori mõlemad jutud olid lisandused autorite varasematele tekstidele. Iseseisvad küll, aga kumbki autor on varasemalt Reaktoris avaldanud ühe jutu, mille tegevus toimub samas maailmas ja/või samade tegelastega. Samas, neid jutte võib ka vastava eelteadmiseta lugeda. Korrektne oleks lihtsalt ära mainida, et tekstid on pisut seotud varasematega.
Ta oli proovinud nende teelt kõrvale minna. Ta oli kumaras hiilinud, oli läinud käpukil, keha mätaste vahele hoides, ta oli roomanud kuklani külmas mudas.
Nüüd on ta siin, liikumatu nagu laip. Tema - vaid üks pehme punavereline. Ja need, nad tulid kaugelt üle soo - kollaste tähnide pilv. Neid oli palju ja tema oli kodust liiga kaugel.
Paljastuhnurid on lahedad. Mõned ütlevad, et nad on nunnud, aga seda nad pole. Nad on lihtsalt veidrad. Aga veider on lahe. Nad on palju kannatanud antropotsentrilise keskkonnasekkumise all. Varem leidus neid Ida-Aafrikas laial asualal, siis hakkasid tavalised süüdlased nende arvukust vähendama: küttimine, elukohakaotus, maa üleharimine, kliimamuutus, kõik see värk.
