Ma olen seda numbrit planeerinud mitu kuud ja olen mitu korda selle peatoimetaja veeru kirjutanud mõttes valmis. Küll läbi vihmase ilma kodu poole jalutades, küll duši all seina jõllitades ja iseendale kõnet pidades (ning ette kujutades kuidas mu hõrgud veerud üleüldise heakskiidukisa ja ovatsioonidega vastu võetakse), aga mingisugune tõrge tekib. Eelmise kuu veerus hullasin mõnuga ja sain ilusasti kõik oma aastalõpumõtted ritta seatud, ent nüüd ... Kõik kõlab kuidagi õõnsalt. Eks ma vormin kõik oma mõtted vabamas vormis üheks kokkuvõtvaks kõneks ning tulen sellest Tartusse kõnelema veebruaris.
Sajanda numbri lähenemisel hakkasid Reaktori toimetuse kanalites ringlema kuuldused ja aimdused, et püünele väljanäitusele tuleb seekord toimetusel endal ronida. Mis sellest, et mõned on juba käinud, raporteerinud ja rahumeeles omade maailma juurde suundunud - tulevad jälle! Jaanuari lähenedes püüti muidugi puigelda, peituda, maskeeruda, aja kulgu väärata, otsiti asendustegevusi ja kurdeti niisama. Asjata. Sajas number sai meid kätte ja nüüd tulebki oma lugemiste ja tegemiste eest vastust anda.
Sajandat numbrit tähistame mahuka ristsõnaga. Javaskripti versioon avaneb siin. Selleks, et java versioon küsimusi näitaks, klõpsake ristsõna lahtritel.
Väljaprintimiseks sobiva PDF-faili leiate siit.
Head lahendamist!
Legendaarsete näitlejatega on ses mõttes raske, et legendiks ei saada üleöö. Vahel piisab muidugi ühest legendaarsest filmist. Aga valdavalt on lugu ikkagi selline, et legendaarseks või kultuslikuks, kuidas kellelegi meeldib, saadakse pikema aja jooksul. Mis tähendab, et neid filme, mis seda legendi staatust tükk-tüki haaval kasvatavad, tiksub aga järjest juurde. Ja kui ei taha just kõiki ülejäänud toimetusi kõrvale jätta, siis tuleb teha valikuid. Aga pärast filmograafiat üle lugedes on ikka see tunne, et pagan, seda filmi oleks tahtnud näha ja seda teist oleks võinud ka vaadata...
Sellise sissejuhatusega tundus paslik alustada õnnesoovi Rutger Hauerile. Rahvahääletuse tulemuste kohaselt eelmise sajandi parim hollandi näitleja. Sündis 23. jaanuaril 1944. aastal, kui Holland oli veel sakslaste poolt okupeeritud.
KUU ARVUTIMÄNG: „Aquaria" (7. detsember, aastapäev)
Sõltumatu kompanii Bit Blot tegi 2007 mängu näkist nimega Naija. See jäi kompanii ainsaks mänguks, partnerid läksid lahku ja jätkasid teistes firmades. Mäng on läbitav ainult hiire abil, ehkki lisatud on sõrmistiku tugi. Mängu alguses ei mäleta Naija peaaegu midagi ega tunne veemaailma, milles elab. Mida rohkem ta maailma uurib, seda enam ta mälestusi tagasi saab, ehkki mäng on võimalik lõpetada ka nii, et kõik mälestused pole tagasi saadud.
Mulle koitis alles hiljuti, et “taskumänguril” on tegelikult kuidagi nilbe alatoon, kui järele mõtlema hakata, aga no las ta siis olla kui tunnistus minu sõnaosavusest ja kasinast ettenägemisvõimest. Sellekuine mäng on Vampire’s Fall: Origins. Oli küll kange tahtmine Plague Inc uuesti peale lasta ja sel teemal villast visata natuke, aga mõni teine kord. Ei ole sobilik haudadel tantsida ja kui nüüd aus olla, siis on Plague Inc kohta keeruline arvustust kirjutada, kuigi ta mul plaanis on. Ilmselt oleks kõige mõttekam anda asjast väike ülevaade ja siis keskenduda erinevate stsenaariumide jne tutvustamisele, aga see nõuab üsna usinat mängimist ja ekraanitõmmiste tegemist, mille jaoks mul hetkel aega ega energiat pole. Niisiis.
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. Juubelinumbriks valisin kodumaised (kuid rahvusvahelised) lühivormid, täpsemalt Mart Virkuse mängurikallakuga veebikoomiksi Arcade Rage.
Koomiks, mille nimi võiks umbmäärases tõlgenduses kõlada kui “mänguriviha” või “konsooliraev”, on ingliskeelne ja ilmub aastast 2015 aeg-ajalt omas tempos.
Seni kõige uuemat aastat tähistas Arcade Rage nii:
“Absoluutne null”
Coutts Brisbane
Pulbiliku hõnguga väga logiseva teadusega katastroofilugu. Peategelaseks on kangelaslik noorsand, kes on ühtlasi ühe füüsikaprofessori tulevane väimees. Jutustuse tegevus leiab aset täpsustamata ajal 20. sajandi lõpus, inimesed liiguvad ringi väikeste lennukitega, elektrijaamad asetsevad sügaval maaall ning Sahara kõrb on tervenisti viljakaks maaks muudetud.
Sündmused käivitab see, kui professor üsna juhuslikult katsete käigus avastab, et Maa ja Päikese vahele on liikumas mingisuguse valgust läbilaskva, ent soojust kinnipidava aine massiiv.
1970ndatel alguse saanud Eesti Raamatu kriminaal- ja ulmekirjanduse sarja Mirabilia nimi on juba selline, noh, kohe ideaalselt ulmesarjale sobiv. Kui minna sõnaraamatuisse sõna ’mirabilia’ tähendust otsima, jõuab ju paari hüppega, maandudes vahepeal sõnakujul ’mirabilis’ inglise keeles seletusteni ’wonderful’, ’marvelous’ ja ’astonishing’. Ja nende sõnade tüved kõik on omal kombel ju kuulsate ameerika ulmeajakirjade nimedes kasutusel olnud (Science Wonder Stories/Thrilling Wonder Stories, Marvel Science Stories, Astonishing Stories).
Nii et igati paslik nimi ulmesarjaga. Paraku muidugi on sarjas aastail 1973–1990 ilmunud 61 raamatust ulmekad vaid 21 teost. Käesolev ülevaade käsitlebki eelkõige neid teoseid, täpsemalt siis sarja Mirabilia kaanepilte nende ulmeraamatute näitel.
Pärast aasta tagasi toimunud kübervamppunk-larpi “Mu janust saab vikerkaar”, mis sai tormiliste kiidusõnade osaliseks (vt veebruar 2019 Reaktor), jäi veel avatuks, et kas mängule tuleb järg või mitte. Oktoobris aga kuulutati välja “Teravad noad”, mille mängijakohad läksid nagu soojad saiad. Esimese mängu lõpus ellu jäänud tegelastega oli võimalus soovi korral tagasi tulla, aga neid oli võrreldes uute tegelastega vähe. Nii tekkis juba uus lugu paljude erinevate elude ootamatust kokkupõrkamisest.
Mängu keskmeks oli taaskord müstiline Klubi: eksklusiivne pidutsemiskoht, mis ilmutab end alati erinevas asukohas ning sinna saamiseks peab sellest juba teadma.
.thumbnail.jpg)
Enamasti J.J. Metsavana pseudonüümi all ulme valdkonda kuuluvaid lühijutte ja romaane avaldanud Joel Jans sai 2019. aasta romaanivõistlusel teise koha käsikirjaga „Tondilatern“. Segaduste vältimiseks olgu kohe öeldud: „Tondilatern“ on vaid pealkiri, romaanis pole seda mõistet kordagi kasutatud ning raamatut ei tohiks segi ajada 2012. aasta detsembris ulmeajakirjas Reaktor avaldatud lühijutuga samalt autorilt (https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tondilatern). Lühijutt on küll väga sarnane romaani peategelast Rajari painavate unenägudega, kuid moodustab pigem ideealge, millest Jans hiljem välja arendas seiklusliku ja sisutiheda loo.
Raamatulugejad jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes leiavad kirjaniku, kes neile meeldib ja püüavad antud autorilt siis kõik kättesaadava läbi lugeda ning teised, kes otsivad lugemiseks kogu aeg midagi uut või tundmatut. Eks ole veel ka vahevariante, näiteks mingi konkreetse žanri austajad, kes loevad vaid oma lemmikžanri raamatuid... Viimaste hulka kuuluvad suuresti ka ulmefännid, kes on mingi pentsik sekt esimesest ja teisest lugejatüübist – loetakse reeglina vaid ulmet, aga samas ollakse vähem või rohkem avatud ka uuele ja tundmatule ning loetakse isegi lühijutte. Viimatimainitu on ehk mõneti žanrist tulenev, sest ulmekirjanduses on lühiproosal olnud alati suur roll. Vähemasti vanasti.
„Raevu päevad“ on neljas Veiko Belialsi koostatud-tõlgitud venekeelse ulme antoloogia.
Ma olen piisavalt vana inimene ning olen lugenud piisavalt palju erinevas laadis kirjutatud teoseid. Mul justkui poleks enam vajadust otsida midagi teistsugust. Ma võiksin kuni surmani lugeda täpselt seda, mida ma tahan ning kõik oleks kõige paremas korras. Millegipärast ma siiski loen aeg-ajalt jälle midagi sellist, mis jääb minu lugemisaedikust täiesti väljapoole. Müstilise kallakuga naistekas, eesti novelli aastaraamat jne. Justkui poleks vaja, seda enam, et elamust ma reeglina ei saa ja emotsioon on pärast pigem negatiivne, aga ikka proovin. Ju ma siis olen taoline heitlik natuur, kes mingi aeg loeb ainult umbset žanriulmet, mingil hetkel väsib sellest, siis loeb kõiksugu imelikke asju, tüdineb neist ja siis on taas žanriulme kord.
Paavo Matsini romaani „Kongo tango“ hakkasin ma lugema pisut juhuslikult.
Ulmestaar
Ulmestaariks on seekord Reaktori toimetus. Kamp paduhulle, napakaid, ületamatult armsaid ja toredaid kirjandus- ja ulmehuvilisi inimesi, kes seda vankrit aastast aastasse vedanud on. Üle kivisemate ja siledamate teede, aga tehtud me ta saame.
Dmitry Gorbushini digimaalide näitus
Tartu linnaraamatukogu Tamme
„Asumi sõbrad“
Martin H. Greenberg, Isaac Asimov
„Asumi sõbrad“ on kogumik, mis koondab endas Isaac Asimovi jutte, tuntud kirjanike kirjutatud lugusid Asimovi loomingu ainetel ja Isaac Asimoviga seotud tagasivaateid ja mälestusi.
Kogumikku kirjutanud autorite nimekiri on pikk ja muljetavaldav. Näiteks: Ray Bradbury, Robert Silverberg, Harry Turtledove, Connie Willis, Frederik Pohl, Poul Anderson, Mike Resnick, Robert Sheckley, Harry Harrison, Orson Scott Card, Harlan Ellison, Norman Spinrad, Carl Sagan, Barry N.
Rene Dambe – Iseenda vaenlane
Mis on olemas – algus, teema areng,
lõpp. Lõpp on muidugi järsk, midagi väga ära ei seleta; ilmselt on autor
püüdnud välja minna üllatuse peale. Möönan, et olen veidi segaduses tõesti – et
mida siis nüüd sellega öelda taheti? Seikluse jaoks on seda siin justkui veidi
vähe ja jutt tervikuna skemaatiline – st skelett on olemas, mõni kõõlus ka, mis
seda konstruktsiooni koos hoiab, aga liha luudel ja kõike muud, mis teksti
„ellu ärataks“, napib.
On kosmoselaev, meeskond, minnakse miskile planeedile, kus on koloonia, selgub, et seal on inimkonna esimene tähelaev ja miski õudne jama. Põmm ja pläuh – ning siis – kõik. Pealkiri kusjuures reedab puändist päris palju. Miks on asjad just nii nagu on – ei mingit selgitust.
Iseenda vaenlane
Rene Dambe
Lugu algab hibernatsioonikambritest väljumisega. Vene nimedega astronaudid (vististi siis kosmonaudid) saabuvad pärast pikka sõitu oma sihtpunkti. Selleks on paarisaja aasta eest teele saadetud Inimkonna Esimese Tähelaeva peatumiskoht – esimene Maaväline inimeste koloonia. Astro-/kosmonaudid saabuvad, et seda infot kinnitada ja kaasaegset tehnoloogiat viia. Midagi läheb aga valesti...
Siinse tutvustava lõigu kirjutamisel tekkis üks tähelepanek, mis lugedes sugugi silma ei torganud – see on siis küsimus sellest, kas on siis astro- või kosmonaudid. Justkui pole vahet, ühe asja kaks eri nimetust. Ja siiski – kui ütleksin lihtsalt „kosmonaut”, loeks inimesed sellest välja, et küllap on tekst laetud mingist veidrast postsovjetlikust nostalgiast (või irooniast selle suhtes). Muhvigi, tekst ei tegele sellise juraga. See on lugu ühest meeskonnast ja nende luhtaläinud missioonist.
Staabiarst Quext oli täiesti nõutu. Ta istus laua taga, mille kohal helendas andmepilv ning lasi laiskade käeviibetega kogu info veel kord silme eest läbi.
Esimene tunnistaja – kõnelusi juhtinud Korvettenkapitän Hofer ütles, et nende vastas seisnud olend oli olnud „pikk ja suur”, ta pea oli helendanud ning olendi hääl kõlanud „justkui tõrrepõhjast”. Küsimusele, mis keeles olend rääkis, ei osanud Hofer vastata. Pead raputades tunnistas Korvettenkapitän, et ta „pigem tundis kui kuulis” juttu ja selle jutu sisu oli ka olnud „rohkem tunne kui mõte”.
Mahlon Costigan tõmbas pika mahvi. Peenikese sigareti ots põles eredalt, suits hõljus madala lae alla. „See oleks nüüd küll skandaal, millest kõneldaks,“ ütles ta ja raputas ärapõlenud otsa tuhatoosi.
Mees laua teises otsas pühkis nina varrukasse. Kulmukortsutuse järgi polnud ta nii ükskõikset vastust oodanud. „Mina olen vaid sõnumitooja,“ ütles ta, pool lauset kurgupõhjas.
„Sõnum on toodud.“ Costigani hääles kõlas sama vankumatus, millega ta Tavakodanike Kojas kõnet pidas. Madal ja kindlameelne käsk, mis sundis teised vaikima ja tõmbas pilgu ainiti talle. Ent selle tegelase silmad laualt tõusta ei suutnud. „Võid nüüd lahkuda.“
Minuti pärast jõi Costigan ära klaasipõhja jäänud viski ja tõusis.
Maailm on hukas. Tundub klišeena, aga juba ammustest aegadest on teada tõdemus, et midagi head pole tulevikus loota. Ja tõesti, vaadates minevikku, teeb kadedaks kui lihtne tolle aja inimeste elu oli. Käia tööl, lõbutseda, pidutseda, aegajalt ka vaenlastele peksa anda või siis ise saada. Lihtne ja selge, pole mingeid probleeme ei sepuleerimise ega ka norgimisega, mis tänapäeva inimeste eksistentsi vaevab.
Teatavasti esimesi katseid sepuleerimiseks tehti kahekümne kuuenda sajandi algupoolel, kui tegutses mingi teadlane nimega Mallerd või Mellerd või midagi sarnast. Koos oma meeskonnaga võtsid nad konna genoomi ning hakkisid selle algosadeks ja pärast panid jälle kokku nüüd juba neile sobivas kombinatsioonis. Välja tuli mingi rõve elajas, kuid kontseptsioon, et selline asi on üldse võimalik on, jäi.
Villem lükkas vana keldriukse kääksudes lahti, koperdas ukse ees lebavale laibale otsa ja vaarus vandudes leti äärde. Kõrtsmik lükkas lapiga letilt vere maha ning tõstis talle nina alla kruusi kanget musta kohvi ning viinapitsi. Viimane tühjenes hetkega.
„Vaikne õhtu?” küsis Villem, kui oli veendunud, et magu ennast viisakalt üleval peab.
„Nagu ikka,” kehitas kõrtsmik õlgu. „Tahad omale?” küsis ta siis, osutades musta lapiga laiba poole.
Villem rüüpas kohvi ja vaatas laipa hindavalt. Kogenud arsti pilgu järgi oli too umbes viis-kuus tundi tagasi hinge heitnud. Surma põhjuseks tõenäoliselt kahvel, mis ühest silmast välja turritas.
Külmas õhus leivad helid õige kaugele, mistõttu polnud Mõtusel ülejäänud jahiseltskonda sisaldava telgi leidmiseks isegi GPS-i tarvis. Tal tuli minna lihtsalt kumeda jutuvada ning aegajalt kärgatavate naerupahvakute järgi ning varsti kerkiski hämarusest tuttav ümmarguse põhiplaaniga jahimooduli kontuur. Kohe sealsamas lebas ka mammuti korjus, suur nagu karvane mägi, võhad ähvardavalt tulija poole suunatud ning klaasistunud silmad suured ja elutud. Lont oli Mõtuse poolt eemal oldud aja jooksul juba küljest raiutud ning lebas nüüd maona rulli kerituna hõljuki kärul. Keegi oli üritanud ka võhkasid laserlõikuriga maha lõigata, aga miskipärast oli see pooleli jäänud. Kuid see kõik ei pakkunud Mõtusele vähimatki huvi. Ta muigas endamisi, püüdes kujutleda kaaslaste nägusid kui nad tema ulukit näevad. Jahindus oli samasugune ürgne kirg nagu marja- ja seenekorjamine ja nemad kolm olid selle kire selged ohvrid.
„Mina ei ole juht! Ma ei saa olla!” röögatas keskealine mees valjult. Valgeid ülikondi kandvate meeste ja naistega täidetud saali läbis kahin.
„Vanematekogu on otsuse teinu,...” teatas kõnepoodiumil seisnud nooruke naine. Värskelt juhiks valitu tormas aga vihaselt porisedes saalist välja.
„Ma tõestan teile, et te teete vea!” karjus mees hetkeks uksel pöördudes. “Ma tõestan teile.”
„Ole hea ja korja see üles! Sa saad järgmisel nädalal viisteist.
5. september, 2216
Kusagil asteroidide vöös
„Häirekood 4. Evakuatsioonimeetmed on jõustatud, palun järgige kindlaks määratud teed lähima varjendini,“ teatas malbe naishäälega tehisintellekt valjuhäälditest. „Karantiinimeetmed jõustuvad 3, 2, 1. Viga karantiinimeetmete jõustamisel. Põhjus teadmata, käivitan diagnostika. Evakuatsioonimeetmed on jõustatud, paljud järgige kindlaks määratud teed lähima varjendini. Karantiinimeetmed jõustuvad 3, 2, 1. Viga karantiinimeetmete jõus… jõus...jõus...jõ...
Reisiveorakett Kannike ootas harilikult tähtedevahelist lainerit Sevani süsteemi viienda planeedi orbiidi taga. Ka see kord oli kõik nagu tavaliselt. Translainer Varssavi materialiseerus kindlaksmääratud kohas kolmemõõtmelisse ruumi ülemineku graafikut ühe minuti võrra ennetades. Varssavi kapten saatis otsekohe eetrisse oma koordinaadid. Kuid Kannike oli teda radaritega märganud ning kihutas juba kiirust kogudes Varssavi poole.
Kannikese komandoruumis valitses elevus. Maa laevad ei sattunud Sevani lähedusse mitte just sageli. Nüüd tulevad uued seadmed, mida kunagi ei jätku füüsikutele, bioloogidele, arheoloogidele ja inseneridele Erakul. Tulevad uued artiklid, uus info. Tulevad tunnid, mis veedetud Maal kõndinud inimeste seltskonnas.
Pärast esimest nädalat hakkasid inimesed saarelt vaikselt lahkuma. Tribüünid basseini ümber tühjenesid iga päevaga. Suured turistilaevad suundusid tagasi avakosmosesse. Kunstihullud, kommentaatorid ja kriitikud pakkisid Veneetsias kohvreid. Nende pettumus hõljus laguuni kohal nagu katku-udu.
Ma olin üks vähestest, kes jäi Murjekile, ja tuli iga päev tribüünile tagasi.
Asum ja psühhoajalugu
Veiko Belials
Daneel ja Fallom lamasid kõrvuti laudadel ja laps hoidis robotil kõvasti käest kinni. Robot oli liitumiseks valmis ning Fallom naeratas omaette. Tema silmad olid suletud ja ta oli rahulik.
Trevize vaatas seda pilti ning tundis, kuidas tal sees pöörama hakkab. See, mis pidi järgnema – roboti ja selle kummalise lapse aju ühinemine – oli loomuvastane ja ta tundis vaistlikult vastumeelsust. Iga hetkega see kasvas, iga rakk ta kehas kisendas ohust ja see tegi peaaegu füüsiliselt valu. Trevize surus emotsioonid alla.
Keisripalee seisis saja ruutmiili suurusel aasal. Tavalistel aegadel, või isegi ebatavalistel, aitas niisugusest isoleerimisest, et kaitsta lossi peamist asukat Trantori metalse maailma kaose eest.
Kuid ajad polnud praegu tavalised, isegi mitte leebelt öeldes ebatavalised. Need olid katastroofilised. Magnooliate ja rooside keskel õitsesid aias raketiheitjad. Isegi palees võis Dagobert VIII kuulda summutatud põrinat. Kuid veel hullem oli hirm, mis sellega kaasas käis.
Üks sõdur tormas komandopunkti, kus Galaktika Imperaator ja ta ohvitserid püüdsid ikka veel leida võimalusi Gilmeri viimase rünnaku tagasilöömiseks. Saluteeridagi jõudmata hingeldas ta: “Veel üks edukas maandumine, sire, seekord Nevraski sektorisse.
