Meie uus number sai sama heitlik ja mitmepalgeline, nagu mahlakuu ise. Oleme ühtekokku sõlminud naerulist ja õõvalist, nukrat ja mängulist: mitu täiesti erineva meeleoluga juttu, arvustusi kohalikest raamatutest; kurioosumeid veebivaramutest ja malelaualt; jätkuvad Sulbi katsumused välismaise noortekirjanduse keeristes. Selle kuu ulmestaarina jagab oma lugemisrõõme ja ulmeteekonda Piret Bristol.
Muuhulgas tõin ise küla pealt tööd koju kaasa - pakun muljeid ja katkendeid maailmakirjutamisest eel-arenduses olevale mänguprojektile Mortalis: Back to the Roots. Projekti peakunstnik Mark-Antonius Puhkan joonistas sel puhul just Reaktori jaoks pisikese hiidkuusega kaanepildi. (Alloleva kirjanikuportree näppasin samuti tema materjalide hulgast.)Suur aitäh kõikidele uutele ja vanadele kaastöö-kirjasaatjatele! Toimetuse unerahu on tükiks ajaks põhjalikult rikutud.
Emily Skrutskie: Bonds of Brass. 320 lk.
Del Rey Books. New York 2020.
Inimene harjub kõigega ja kannatab kõik ära. Mis ei tapa, teeb tugevaks. Või vigaseks. Inimesed jäid ellu stalinlikes surmalaagrites ja sunnitöökolooniates, kus igapäevane füüsiline töö oli enam kui kontimurdev, toidu toiteväärtus pea olematu ning kriminaalidest kaasvangide ja valvurite vaimne ja füüsiline terror kohutav. Inimene harjub kõigega ja kannatab kõik ära. Isegi olevikuvormis kirja pandud raamatud.
See 2020. aasta arvutimäng on juba kuues Paber-Mario seeria mäng. Peamine pahalane on kuningas Olly, kes suudab niihästi maailma, selle osi kui üksikuid tegelasi voltida origamisse. Tema vastu abistavad Mariot Bowser ja kuninga õde Olivia, loomulikult tuleb päästa ka Mario kallim Virsik. See on žanriülene mäng, mis sisaldab seiklusi, rollimängu ja mõistatuste lahendamist. Produtsent Kensuke Tanabe ütles, et tahtis fännidele meeldida, kuid pakkuda seda, mida nad ei oota. Nähtavasti see õnnestus. Mario mängude seas on see ebatavaline selle poolest, et kasutatakse avatud maailma põhimõtet. Võitlus vaenlastega on käigupõhine: Mario ja vaenlased käivad kordamööda. Kriitika oli kiitev ja läbimüük hea, ainult auhindu millegipärast ei tulnud.
https://en.wikipedia.Daniel Willard Fiske (1831-1904) oli USA õpetlane, bibliofiil ja maletegelane, üks USA ja Islandi maleelu pioneere ja maleajakirja The Chess Monthly esimene peatoimetaja. Ta ei olnud kirjanik, kuigi tema sulest pärineb mitu maleteemalist raamat. Käesolev jutuke ilmus ajakirjas The Chess Monthly 1858. aastal. Jutus on mainitud paljusid nimekaid enne XIX sajandit tegutsenud maletajaid, kes maleringkondade väliselt on täiesti tundmatud. Sestap on jutule lisatud ka väike selgitav spikker.
Jacobus de Cessolis (u 1250-1322) – Itaalia dominikaani munk, kelle XIII sajandi lõpul valminud moraliseeriv maleteemaline kirjatükk „Siit algab huvitav malemäng ehk nii võimu ja inimlike kommete kui ka aadlike kohustuste kirjeldus“ olla kohati isegi Piiblist populaarsem olnud.
Gururaamatu teine raamat, esimene oli väga hea ulmejutukogu „Läbi valu ja vaeva", mida soovitan soojalt. Sealt jäi mulle silma Stanley G. Weinbaumi lühijutt nimega „Muutuvad mered", mis stiililt oli n-ö geograafiline ulme. „Planetaarsed lood" viivad meid aga kosmosesse.
Weinbaumi elutee oli lühike, kopsuvähk viis ta meie seast kolmekümne kolmandal eluaastal (elas 1902-1935). Aktiivne kirjutamisperiood oli tal elu lõpus 1933-1935, kus ta avaldas mitmeid lühijutte ja romaane, suuremas osas ulme vallast, aga oli ka romantiline olmelugu „The Lady Dances”, mille üllitas üldsegi Marge Stanley pseudonüümi alt.
Samas nende paari aasta jooksul jõudis Weinbaum kirjutada palju huvitavat, teda on eeskujuna maininud näiteks Isaac Asimov, Robert Bloch ja Robert A. Heinlein. Ulmelugudes on Weinbaum hästi põhjalik ja detailne, teinekord võib pikalt rääkida keskkonna temperatuurist või mõnest tehnilisest lahendusest.
Kogumik on kokku pandud lühikese loomeperioodiga ulmekirjaniku Stanley G. Weinbaumi kümnest kosmoseseiklusest. Seda raamatut ei tohiks puhtalt tema kaane järgi hinnata, nii et ärge uskuge kirjeldust, mis on ära toodud raamatu tagakaanel - kogumik sisaldab ikkagi kümmet lugu, mis maalivad pildi väga mitmekesiste võõrplaneetide looduskooslustest koos aborigeensete elanikega, ning just värvikad kirjeldused ongi antud kogumiku kõige suurem trump. Lisaks on ka kogu füüsiline maailm üllatavalt detailselt läbimõeldud ning sajandivanuste lugude puhul on seegi imetlusväärne, et lood ikka veel aktuaalsed püsivad ja suudavad ka veidi tõsisema ulmelugeja meelt lahutada. Kahjuks on päris palju materjali ikkagi ajahambast puretud ning heale ulmeelamusele annavad tagasilööke arhailine keelekasutus ja lihtsakoelised süžeed.
Mõne raamatu puhul tead juba poole raamatu peal täpselt, mis teemast arvustust kirjutades kinni haarata, kuid „Mängud ajas” nende hulka ei kuulu. Küll aga kuulub raamat nende hulka, mille lugemist ma nautisin. Veidral kombel nautisin seda enam, mida enam ma tundsin, et siin ei ole ühte ja ainukest teemat, kuid sellest kõigest veidi hiljem. Simaki nimi ei vaja siinsele lugejale tutvustamist. Selle eelmise sajandi ajakirjaniku sulest sündinud lugusid on eestikeelsete tõlgetena ilmunud mitmeid, neist “Nagu õieke väljal” juba 1975. aastal. See oli ka minu, ning ilmselt ka enamiku seda arvustust lugevate inimeste, esimene tutvus Simaki loominguga. Neid lugusid, mis mulle kustumatu mulje jätnud on, on enam. Lisaks eelmainitud raamatule “Nagu õieke väljal” lummasid mind “Libainimesed” ja “Libahundiprintsiip”. Ülejäänud loetud lood lummasid vähem, kuid päris nigelaks pole ma ühtegi neist nimetada saanud.
Autorite lühijuttude kogumikud on viimasel ajal üha populaarsemad ning satuvad ka minu lugemislauale tunduvalt tihedamini kui täispikad romaanid. Võib-olla tuleb siin kiita ka hetkeolukorda, kus autorid julgevad ja saavad teoseid ka omal käel välja anda. Nii sattuski märtsikuu lõpus mu lugemisvara hulka Meelis Krafti teos „Saared", kus igas tükikeses oli vähemal või rohkemal määral ka mere ja saarte temaatikat kaasatud. Hea oli näha, et kirjanikul oli tohutult potentsiaali, elegantne kirjastiil, hästi tehtud taustauurimused ja igas jutus korralik idee. Kõik see andis väga hea eelduse, et antud raamatust oleks võinud saada väga tugev jutukogumik, aga see jutustamisstiil ei istunud mulle kohe kuidagi - jäi puudu konkreetsusest, lõpplahendused olid nõrgad ning kohati ei suutnud autor ka loo stiili algusest lõpuni hoida. Alguse kohta enam-vähem, aga järgmine kord tahaks juba paremini viimistletud materjali.
Neil Gaimani antoloogia „Suits ja peeglid“ koosneb suuremas osas vanade muinaslugude ümbertöötlusest. Nagu pealkirjas on vihjatud, pole miski päris see, millena alguses näib. Kui mustkunstnik kasutab inimeste segadusse ajamiseks suitsu ja peegleid, siis kirjaniku ainsaks töövahendiks on sõnad. Oskuslikult sõnu seades toimivad need omamoodi mustkunstitrikina. Raamat algab luuletusega „Sisikonnalt ennustamine“. Nagu sissejuhatuses on mainitud, sai luuletus kirjutatud tellimustööna. Toimetaja oli palunud värsivormis lugu, mis juhataks sisse antoloogia tuleviku ennustamise teemal. Just sellise loo, tuleviku ennustamisest, Gaiman tegi, lisades algusesse tsitaadi Lewis Carroll`i raamatust „Alice Peeglitagusel Maal ja mida ta seal nägi“.
Pikas sissejuhatuses on peidus lühijutt pealkirjaga „Pulmakink“. Selle mõtles Gaiman välja oma sõpradele pulmakinki valides.
Aeg Helju Rebase (uueks) jutukoguks oli juba ammu küps, aga uudis selle raamatu ilmumisest oli siiski pisut ootamatu. Ei, suisa üllatas. Samas, kasvõi siinsamas Reaktoris on ju viimase kuue aasta jooksul ilmunud kuus autori juttu ning võttes veel arvesse kirjutatud ja mujal maailmas ilmunud tekstide hulka, siis... Meenutaks, et Helju Rebane avaldas oma esimesed jutud 1981. aastal, 1986. aastal koondas autor need oma esikkoguks „Väike kohvik“. Ja sellega saigi Helju Rebase kirjanduslik karjäär Eestis otsa. 1988. aastal ilmus Moskvas õhuke venekeelne, osaliselt eestikeelset esikkogu kordav jutuvihik „Выигрывают все” ja aasta hiljem ilmus pikk jutustus “Город на Альтрусе“, mis värskes eestikeelses jutuvalikus on saanud lühiromaaniks “Altrus”. Seejärel vaikis autor ka vene lugeja jaoks. Omi jutte hakkas Helju Rebane uuesti avaldama alles sajandivahetusel.
Meelis Looveer – „Seitse surmapattu“
Maarja Kruusmets – „Onyx ajab asjad korda“
Nii – järgmine vaatus tüütu ajamasina sehkendamistest. Ning tõsiselt – see ajamasin muutub edasi lugedes üha tüütumaks…
Eelmine kord lõpetasin jutu sellega, et käisin arsti juures ja sain teada, et olen filosoofiline zombi. Seekord alustaks ikkagi tagasisidega ühele eelmise numbri tekstidest. Võtame näiteks… Maarja Kruusmetsa jutu “Onyx ajab asjad korda”. Sama autori eelmise kuu Onyxi-jutu järg. Olin suht alles maha teinud esimest osa - ja ega ma kuigivõrd oodanud teist osa. Kui aga lugema hakkasin, tundsin, et olin eelmine kord mõnevõrra ülekohtune. Vähemalt andis seekordne jutt eelmise kuu omale konteksti. Ent sellest kõigest allpool lähemalt.Sellekuise Onyxi-jutu peategelane Carolina sai sarnaselt eelmise kuu jutu peategelasele käekellana kantava Onyx-ajamasina. Eelmine kord rikkus Robert Eesti poliitilise tuleviku, takistades ajaloo parima presidendi sündi oma katsetega parandada oma isiklikku minevikku ja olevikku. Seekordse jutu sisuks on selle vea parandamine, katastroofilise liblikasurma ärahoidmine.
Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud üks karikatuur, kus looja patsutab värskelt valminud maakera sõnadega “Maailma luua - see on imelihtne, aga ta tuli enne välja mõelda.” Üsna sedamoodi ülesandes olen nüüd juba aastakese jagu kaasa löönud. Nimelt sel ajal, kui siin-seal ilmuvad ambitsioonikad teadaanded imetabasest tulevasest mängust, mis tantsib ja trummi lööb (ning kohalikud kogemustega mänguarendajad nende uudiste üle naeravad), toimub sama projekti jaoks vilgas maailmaloome, sünnivad täiesti reaalsed tekstid, pildid, muusika. Uue kevade saabudes hakkasid ettevõtmisse muidu skepsisega suhtunud reaktoristid ja kirjutustoa-rahvas märku andma, et ehk oleks aeg mängumaailma kokkukirjutamisest artikkel ka teha - ja siin me siis nüüd oleme. Piirasin teema kitsamalt lugude ja taustamaailma loomega - sõltumata sellest kas-kuidas-millal mänguarendus ise võrseid näitama hakkab - ja kupatasin va kurjajuure Maniakkide Tänava samuti aru andma.
Ulmestaar Piret Bristol
Lihtne on siinses ajakirja kontekstis öelda, et olen kirjanik ja eks olengi luuletusi, romaane, lühiproosat ja isegi ühe dramatiseeringu teinud – nüüdseks on mul ilmunud paarkümmend raamatut. Kirjutamine on minu jaoks üha enam oma kogemuse kirjapanek, mitte niivõrd surfamine kunstilistes kõrgustes. Olulisem on adekvaatselt edastada peaasjalikult müstilist kogemust, ebaharilikke teadvuseseisundeid ja anomaalseid juhtumeid autobiograafilises võtmes. Seda kõike ma näiteks oma viimases romaanis „Päikesepoolses toas“ teengi.
1. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?Loen massiivselt kõiki asju, aga viimaste päevade kontosse on lisandunud enesearengukirjandust – hetkel on laual Ken Wilberi „Integraalne meditatsioon“ ning Robert Boltoni „Igapäevaoskused“.
Raske on öelda, kes neist veel elus, kes juba ratsutamas teispoolsuses, sest ka koolnuga hobune võib mitmeid miile minna enne, kui too sadulast pudeneb.
Mehed on pööranud oma paistes laugude alla peidetud pilgud sissepoole, et mitte enam näha kõrbe. Seestpoolt paistab kõik punane. Punane nagu rist nende tuulevaikuses longuvajunud lipul.
Mees põrnitses korraks alla ning viskas sügava ohke saatel sigaretiotsa katusekivile ja surus selle tallaga surnuks.
Raisk! Lähikuudel enam suitsuks aega polnud. Siit edasi läks aina tihedamaks. Seda oli õhust tunda.Ta valis kohvrist poolautomaadi ning kontrollis selle riivi. See relv sai lähikuudeks tema parimaks kaaslaseks. Valikut polnud. Teistmoodi polnud töö enam mitte kuidagi tehtav.
Ta võttis salve alt ning lükkas sinna viis kuuli, täpselt see mida vaja. Juba aastaid polnud ta ühtki neist asjatult kulutanud.
Kiire pilguheit kellale ning järjekordse ohke saatel võttis ta kiirelt katuseäärel positsiooni sisse.Nagu kellavärk oli sihtmärk kohal. Neiu, vanus 13. Liikumas läbi lompide kooli poole, raske ranits seljas.
Ajamasina vanakooli ülemteenri hääl kõlas harjumatult aupaklikult, ometi oli Daniel just seda režiimi teistele eelistanud. Ta tõmbas selga vanamoodsa haiglaõevormi, selle peale ühekordse kaitseülikonna ning sättis ette kaitseprillid ja N95 respiraatori. Kogu selle ajast ja arust varustuse leidmiseks oli tal mitu kuud aega läinud, kuid ajastutruu ülikond suurendas tema ürituse õnnestumise šansse märgatavalt.
„Ma tean, Onyx. Ma olen seda kõike oma peas sadu kordi läbi mänginud sellest peale, kui ma kuulsin ajamasina leiutamisest.” Mehe meloodiline hääl kostus läbi maski summutatult. „Ma olen seda võimalust aastaid oodanud. Ja kui see ei õnnestu, siis ei õnnestu, vähemalt olen proovinud.” Ta sikutas prillide ääre vahelt välja silma tikkuvad hallisegused juuksesalgud.
Zuurzu tõukas veel veidi lund ära ning räntsatas siis istuma. Sättinud end mugavalt puu najale, tõstis ta infotahvli.
„Ära nihele, istu rahulikult. Loen ise paremad kohad ette. Kuula! “Maja igal korrusel on üks kogu vajaliku varustusega pesuruum, kahel esimesel korrusel on neid lausa kolm.”“
Zuurzu pilk volksas kõrvale.
„Neil on igal korrusel pesuruum. Igal! Tead, kuidas sa haised, kui sa jahilt tuled. Ma tunnen, et sa käisid eile jälle? Kas said midagi? Olgu, rahune. Ma loen sulle siit veel. Skaska kas tead. Ma ei usuks, kui ei loeks. Ja õigesti arvad, 3D-pilt on ka. Värviline. Istu ometi maha nüüd, ma loen. “Elanike teenindamiseks asuvad hoones pinnad üheteistkümnele söögikohale, neist kolm esimesel ja teisel korrusel ja ülejäänutel üks. Enamik neist soodsad täisautomaatsed.
Kas te vaatate kunagi metroos kaasreisijaid? Veider on see tava – ignoreerida inimesi, kes sulle nii lähedal seisavad. Meenutab veidi kilukarpi. Vahe on ainult selles, et meid ei ühenda õli või marinaad. Selle asemel oleme kaetud üksteise higi, lõhnavee ja pahameele mürgiste aurudega. Igaüks tõmbunud oma väikesesse maailma. Tuhisedes kiires tempos läbi suurlinna soolikate, leiate inimesed lugemas raamatuid ja ajalehti. Mängimas taskukonsoolidega. Nutitelefonides. Aga mitte mind. Mina olen alati vaatamas välja, läbi paksu klaasi vilksatustena minuni jõudvasse pimedusse. Neis tunnelites on palju kummalisemaid asju kui vagunis. Nüüd on vist õige aeg jagada teiega seda, mida ma tol õhtul nägin.
Oli olnud üks neist nädalatest. Tegelikult oli olnud üks neist kuudest, mil tähtajad kuhjuvad hunnikutesse nagu must pesu. Ülemus võttis mu kallal.
Katkendid mängumaailma-romaanist „Tulevased jumalad”.
Tähelaeva Päikeseratas geneetik, tähisega 8-BD-455 ja hüüdnimega
Badass, peab pärast laevahukku alustama koos saatusekaaslastega
ellujäämisvõitlust tundmatul planeedil. Teda ootavad seal vaid
üksikud sõbrad ja väga palju vaenlasi. Otsides võimalust tagasi
tsivilisatsiooni rüppe naasta, peab Badass astuma vastu planeedi
surmatoovatele minevikureliktidele ja seda asustavatele mõistatusliku
päritoluga olenditele, kes omavahel tapvat olelusvõitlust peavad.
Katkendid on loo algusest, keskpaigast ja üsna lõpust.
Maastikupildid joonistas Eliise Selisaar, asjade ja elajate pildid
joonistas Mark-Antonius Puhkan.
„Oleme planeedi orbiidil, valmistuge laskumiseks.“
Robothääle kõlades avas Badass võpatades silmad. Ta istus skafandrisse riietunult pisikeses päästekapslis, rihmutatuna kiirendustooli, näo ees luugiga kaetud illuminaator.
Katkendid mängumaailma-romaanist „Talveunes planeet“. Pärast ekspeditsioonilaeva Päikeseratas katastroofi õpib materjaliteaduse insener 9-KO-512 võõral planeedil elus püsima, otsib teisi ellujääjaid ning teeb tutvust kohalike eluvormidega. Katkendid on kolmest kohast: päris jutu algus, algusest veidi maad edasi ja sügaval seikluste sees. Maastikupildid joonistas Eliise Selisaar, asjade ja elajate pildid joonistas Mark-Antonius Puhkan.
1. Otsata jääväli
Mu orbitaalkapsel on pöördumatult puruks.
Maandumist ma ei mäleta, isegi laskumist mitte. Kui silmad sulen, kangastuvad ainult magnetvälja tuhmid rohelised virvendused kaugel all, atmosfäärikaarel. Siis vallanduvad ühekorraga kõik häiresignaalid, käsklused laskumist alustada. Selle järel saabub tühjus.
