Uus kuu ja uus hõrk laar kiirgavat lugemisrõõmu on valmis saanud ja ootab lugemist: ulmikute ja ulme ajalugu, sõna "ulme" ajalugu sealhulgas; Estconi järelkaja, jutte ja arvustusi, veidi üle Eesti piiri kiikamist ja veel paljut muud on siin numbris ootamas. Ühte asja te toimetuse suureks kurvastuseks käesolevast numbrist aga ei leia: Taivo Risti Estconi viktoriinide materjale. Toimetus ei ole neid kahjuks kätte saanud. Teeme oma parima, et järgmine kord teid mälumänguga rõõmustada.

Loe edasi...

 
Mario Kivistik on Eesti ulmele vaieldamatult märgilise tähendusega inimene, ilma kelleta oleks meie ulmemaailm palju vaesem. Ta on tõlkinud palju olulisi ulmeasju ja kirjutanud ka ise suure hulga ulmejutte. Aga lisaks on ta veel lükanud käima legendaarse ulmeajakirja „Mardus” ja tema käe alt on võrsunud terve põlvkond ulmekirjanikke, kelledest tuntuim on kahtlemata praegune ulmeühingu president Veiko Belials. Tänavusel Estconil sai kogu seda panust silmas pidades Mariole üle antud ka ajaloo teine teenete Stalker.

1. Millest sai sinu ulmehuvi alguse?

Kodusest raamaturiiulist ja sellest, et õppisin lugema juba 4-aastaselt. Peagi oli mul muuhulgas läbi loetud Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa“ ja see tundus hulga etem igasugustest muinasjuttudest. Edaspidi lugesin mistahes fantastikaraamatu hoobilt kaanest kaaneni läbi, kohe kui kätte sain, ja nii see huvi ainult süvenes.

Loe edasi...

 
18. septembril 1970. aastal kasutas Henn-Kaarel Hellat ajalehes Sirp ja Vasar oma artiklis „Ilukirjanduse põnevad provintsid“ esmakordselt sõna „ulme“ teadusliku fantastika tähenduses.
Kui 1971. aastal korraldati kultuuriajalehe Sirp ja Vasar eestvõttel uudissõnade võistlus, otsiti muuhulgas vastet ka lohisevale mõistele teaduslik fantastika, mille kaks tuntumat vastet toona olidki Hellati „ulme“ (küllap vastandina „olmele“) ja Andres Ehini „ruja“. Juurdus ulme, ruja aga meeldis Rannapile ja tähistab siiani hoopis üht legendaarsemat Eesti ansamblit.

Niisiis võib öelda, et žanr, mis oli küll ennegi olemas, defineeriti omakeelse nimetusega 18.09.1970 – see aga tähendab, et me tähistame sel aastal sõna „ulme“ 45. sünnipäeva. See tõi kaasa mõtte tähtsat päeva veidi laiemalt teadvustada.

Loe edasi...

 
Triinu Merese avaldamisdebüüt oli koolilehes, kus ilmus tema kirjutatud artikleid. Tema kirjanduslikuks debüüdiks oli aga 2009. aastal ilmunud luulekogu "Lagunemine". Kuid nagu ta 2011 aastal Sirbile antud intervjuus mainib, et ta näeb end pigem proosakirjanikuna, kes vahel luuletab, kui poetessina, kel vahel ka mõni proosapala ilmub. Tehti see intervjuu tema ulmedebüüdi puhul - Triinu Merese jutt "Joosta oma varju eest" sai 2011. aastal Eesti Ulmeühingu ja kirjastus "Fantaasia" jutuvõistlusel esikoha. Jutt ilmus antoloogias Täheaeg 9, "Joosta oma varju eest". Ka Reaktoris on tema kolm kirjutamisvaldkonda esindatud: kaks juttu, luulet ja lisaks veel 6 arvustust ja artiklit.

Loe edasi...

 
Edmond Hamilton.‭ ‬Tähekuningad.‭ ‬240‭ ‬lk.‭ ‬Inglise keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee.‭ ‬Toimetanud Evelin Piip.‭ ‬Korrektor Inna Viires.‭ ‬Ersen,‭ ‬Tallinn‭ ‬2015.‭

Kui kirjastuse Ersen ulmesarjas ilmus Edmond Hamiltoni klassikaline kosmoseooper aastast‭ ‬1947‭ ‬«Tähekuningad‭»‬,‭ ‬olin väga meeldivalt‭ ‬üllatunud.‭ ‬Ja ka pisukeses kimbatuses.‭ ‬Just oli ilmunud Philip K.‭ ‬Dicki‭ ‬1950ndate algusest pärit lühiproosat koondav raamatuke‭ ‬«Vilistaja metsas‭»‬ ja need kaks umbes samast perioodist pärit teost tegid südame kuidagi soojaks.‭ ‬Noh,‭ ‬et on veel kirjastajaid,‭ ‬kellele läheb korda‭ ‬20.‭ ‬sajandi keskpaiga ameerika ulmeklassika.

Loe edasi...

 
Ransom Riggs´i raamat „Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“ pole tegelikult mõeldud lastele. Pigem sobib see lugemiseks teismeikka jõudnutele ja vanematele. Mõtlemapanev lugu kordab küll klišeesid, kuid pakub kordumatut elamust pildimaterjali kaudu, mis lisab raamatule väga olulise osa. Kuulus õudusfilmide režissöör Tim Burton lavastab praegu sellest teosest oma nägemust ja film linastub juba tuleva aasta märtsis.

Raamatu peategelaseks on poiss, kelle vanaisa jutustab uskumatuid lugusid ajast, millal ta viibis lastekodus, kus elanud lapsed polnud sugugi tavalised. Näidates tõestuseks vanu fotosid, veenab vanaisa lapselast, et Miss Peregrine`i hoole all elasid imeliste võimetega poisid ja tüdrukud, kes suutsid muutuda nähtamatuks, lennata, kätest tuld loopida, kuklas oleva suuga süüa, tõsta uskumatult suuri raskusi ja nõnda edasi. Lastekodust lahkuma ja mööda maailma ringi rändama sundisid vanaisa koletised, kes teda siiani jälitavad.

Loe edasi...

 
Triloogia "Wayward Pines" andis välja kirjastus Helios, samanimelise telesarja lavastas huvitava käekirjaga, päris mitme kultusfilmi režissöör M. Night Shyamalan.

Kui originaalis on triloogia igal osal oma pealkiri, siis Helios miskipärast ei aktsepteerinud seda, vaid kirjutas lihtsalt osade numbrid raamatukaanele. Kui need oleks kenasti näha, poleks ju katki suurt midagi, praegu on nad kirjutatud tumedalt tumedale kaanele. Mis mu meelest ei ole kuigi jätkusuutlik. Eriti kurblooline on olukord esimese osaga. Tumehall mustal. Ning kui raamatupoes pole triloogia osad just laotatud teineteise kõrvale, võivadki needsamad osad ja numbrid seal paremas nurgas kaotsi minna. Iseenesest on see muidugi maitsekas, aga tume taust ja tume kiri lihtsalt ei tööta.

Kui tehnilistest asjadest enne sisu juurde jõudmist veel rääkida, siis triloogia on pehmekaaneline ning küljendus silmale sõbralik. Sümpaatne on ka lakaga kaas.

Loe edasi...

 
Vikipeedia andmetel on paroodia "pilav jäljendus kunstiteoses või kunstilises esinemises, mis naeruvääristamise ja pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili (näiteks liigset tundelisust, täispuhutud pidulikkust vm), jättes muutmata vormi". Eesti ulmes on paroodiažanrit kõige tulemuslikumalt ekspluateerinud Indrek Hargla ("Paroodiad", esmatrükk 2001. aasta Algernoni oktoobrinumbris, paberil kogumikus "Stalker 2002"). Huvitav on märkida, et ulmeautorite parodeerimiseni jõudis Hargla ulmekriitikute parodeerimise kaudu, milleks allikmaterjali pakkus tol ajal otse loomulikult Ulmekirjanduse BAAS.

Ja ka see ei olnud päris esimene juhtum, kus BAASi arvustajaid kõverpeeglis kujutatakse, juba 1998.

Loe edasi...

 
Mis on Unicon? Tegemist on väidetavalt Baltikumi suurima, peamiselt animele, mängudele ja üldisele nohikukultuurile keskenduva üritusega. Sellel aastal toimus juba kolmas Unicon, 2014. aasta detsembris toimus ka samasse seeriasse kuuluv veidi teise nimega Wintercon.

Mis seal toimub? Erinevalt näiteks Animatsurist, kus leidub kõikvõimalikku tsentraalselt korraldatud meelelahutust alates võitlusmängude turniiridest kuni sushi ja kassikõrvade meisterdamiseni, on Uniconi peamine rõhk tuntavalt kostüümivõistlusel ehk cosplay’l. Kui Animatsuril on 2-3 tunni jagu lavatembutamist, mis varieerub ühe esineja nigelast kostüümikeerutamisest kuni lavastatud lahinguteni, siis Uniconil oli cosplay jaoks kahe päeva jooksul 4 pooleteisttunnist segmenti. Sellest tulenevalt näis tase kõrgem kui Eestis, kuid tegelikult on tegemist teemaga, kus Eesti maastikul pole ei orgusid ega mägesid; Uniconil oli mõlemat.

Loe edasi...

 
Ühel suvelõpu nädalavahetusel oli välja kuulutatud järjekordne larp. Sinna sattus ka üks reaktorist, ja selgus, et õnnekombel. Peale mängu kõlanud hinnangute kohaselt oli nimelt tegemist mänguga, mis paljude kogenumate mängijate jaoks larbivaesena mõjunud suve päästis. Siin siis lühike ülevaade.

„Kuutõbiste piknik” oli seatud toimuma postapokalüptilisse maailma, mille apokalüpsis oli toimunud juba palju põlvi tagasi. Viimatise elasid maailma inimesed üle erinevatel põhjustel erinevatesse paikadesse ehitatud tohututes varjendites. Kuna nende vahel suuremat suhtlust toimuda ei saanud, kujunes igal pool põlvkondade jooksul omamoodi kultuur, sõltuvalt nii varjendi algsest iseloomust kui elanike jooksvatest kogemustest. Tehnika ja sellekohased teadmised on aja jooksul aga poolmüstilisteks rituaalideks kulunud – õieti keegi ei mäleta enam, miks midagi tehakse, aga nii on alati tehtud.

Loe edasi...

 

Ulmestaar Onu Kalver


Onu Kalver on tuntud eelkõige oma filmiblogimise ja muheda huumori tõttu. Kuid lisaks filmidele mängib ta jalgpalli ja loeb suures koguses ulmekirjandust. Pealegi on ta käinud ka ühe korra Estconil, kus ta oma heleblondide juustega laineid lõi. Aga kuna see siin pole „iluajakiri” siis küsisime siiski ulmevaldkonda kuuluvaid küsimusi.

1. Mida praegu loed?
Ühes toas ootavad oma järge Sorokini „Tuisk“ ja Gaimani „Ja tee lõpus on ookean“, teises on pooleli Irvine Welshi „Trainspotting“, öökapil lesib Lovecrafti „Necronomicon“, mille suurimaks õnnetuseks on märkimisväärne kaalukus, üle ühe loo korraga lugeda ei jõua. Põhiliselt loen aga praegu lugerist „Gulagi Arhipelaagi“, otseselt mitte küll ulme, aga valdav tunne on küll selline, et „see ei saa ju päris olla“.

Loe edasi...

 

Kirjastus Ersen



Silmapete II osa
Hugh Howey

Varemetes ja mürgitatud tulevikumaailmas elab kogukond hiiglaslikus, sadade korruste sügavuses maa-aluses punkris. Mehed ja naised peavad tulema toime ühiskonnas, täis reegleid ja nõudmisi, mis on väidetavalt mõeldud neid kaitsma. Punkris kehtivaid reegleid aastaid vankumatult kohaldanud šerif Holston astub ootamatult üles suurima tabu vastu: ta soovib punkrist välja minna.
Tema saatuslik otsus vallandab drastiliste sündmuste rea. Tema asemel määratakse ametisse täiesti ebatõenäoline kandidaat: Juliette, mehaanik, kel puudub korrakaitses väljaõpe, kuid kes on erakordselt andekas masinate parandaja. Nüüd usaldatakse Juliette'i kätesse punkri masinavärgi parandamine ja ta saab peagi teada, kui rängad on purustused teda ümbritsevas maailmas. Punkris on algamas miski, millele ajalugu vaid vihjab ja millest selle asukad ei ole julgenud isegi sosistada. Ülestõus.

Loe edasi...

 
Ikka ja jälle mõtlen sellele loole. Mõnel hommikul, kuid tihedamini õhtul, kui tuleb sokke jalga või jalast tirida, jooksevad silme eest läbi pildid sissekukkunud katusega majast metsa ja raba piiril: eest sõidetud aiavärav ja verest tühjaks jooksnud laibad. Kuigi maja juures olen korra lapsena käinud, on muu mu enda aju poolt konstrueeritud ühe jutustatud loo põhjal, mis minust kuidagi lahti lasta ei taha.

Ma ei kuulnud seda lapsena, vaid juba magistrantuuris õppides. Jutustaja oli mu vanaisa, olgu muld talle kerge. Nii palju kui ma tean, oli selle juhtumi tunnistajateks vanaisa ise, tema õde ehk minu vanatädi Inge ja vanavanaema, kes suri juba enne minu sündi. Ilmselt see pere ka, kes seal majas elas, aga nemad jäid juba siis teadmata kadunuks. Inge elab veel, aga miski minus ei luba tema käest loo tõepärasuse kohta uurima minna. Vahet pole ka, kui lugu tõsi on, ei tahaks hooldekodus elavale memmele seda meelde tuletama hakata.

Loe edasi...

 
Estconi kirjutamistoas ümber kirjutatud ja kohendatud lugu. (toim)

Teerada kulges loogeldes läbi künklikku maastikku katva paksu metsa. Olin valinud koha vana pahkliku koorega kase harude vahel. Kask, va nüpeldajapuu, oli ümberringi kuuski ja mände pisut eemale tõrjunud, luues niimoodi padrikusse veidi avatuma koha.

Vanapagan oli oma paharetid paigutanud rajakaare ühte serva põõsaste ja puude taha. Paar pässi kükitasid mõnekümne sammu kaugusel eespool ja kolm tükki oli jäetud järelnoppimise jaoks – kui vajadus selleks peaks tekkima – sadakond sammu rada mööda Otepää poole.

Oli ennelõunane aeg, päike paistis pilvitus suvetaevas, mets elas oma elu, sirisedes, vilisedes ja sumisedes mu ümber. Toetasin põikpuuga vibu kindlamalt oksale, millel lamasin, ja lasin jala rippu. Metsa häältele lisandus vaikselt valjenev tümin: rada mööda lähenesid ratsanikud.

See oli Otepää pealik Tenno oma saatjaskonnaga.

Loe edasi...

 
Algselt ilmus autorite Maniakkide Tänav ja J.J. Metsavana kirjutatud lugu järjejutuna Lääne maakonna ajalehes Lääne Elu. Ka Reaktor avaldab selle jutu järjejutuna, et pakkuda lugejatele sarnast lugemiselamust.

Eelmine osa

Õnneks elame me ajastul, kus kõiki ülesandeid täidab praktiliselt üks ja sama kiip. Vaja tekitada masin, mis jälgib teie last? Palun, võtame kiibi, ühendame paar andurit ja kohendame softi. Vaja aparaati, mis juhib valgusfoore? Võtame taas täpselt sama kiibi ja tarkvara, aga andurid tulevad teised. Nii polnud mulle eriline üllatus, et tilguti sees asus igati võimekas ja standardne protsessor terve hulga tarkvara ja arendusvahenditega. Ühendasin selle tehisjala seest võetud juhtme abil viisoriga, mis muutus ekraaniks ja kasutasin viisori pulti klaviatuurina. Mu tuju tõusis, olin viimaks ometi sõiduvees.

Loe edasi...

© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1078)