Me ei ole täna need, kes me olime eile. Sellise mõttega liigun praegu vanast uude. Ma olen jätkuvalt üks vähestest eestlastest, kes ei ole näinud kultusfilmi „Viimne reliikvia“, aga see ei takista mul südamerahus kogu filmiga kaasnevat memeetilist pagasit isiklikuks otstarbeks rakendamast ja nõnda kummitab mind aeg-ajalt see lause. Ma ei tea täpselt, et mis kontekstis see öeldi, aga küllap seal on midagi andestamisest, inimesena kasvamisest ja õigusest elada ilma surmani mineviku pattude pärast taaka kandmast. Niisiis, me ei ole täna need, kes me olime eile, ja kuigi uue aastanumbri saabumine kriipsutab seda erilise tugevusega alla, siis tegelikult on meil iga päev võimalus ärgata ja püüda olla parem versioon iseendast. Eks aasta lõpp toob selle kõik kuidagi eriti hästi esile, nii et miks mitte heita siis pilk olnule, olevale ja sellele, mis veel tulemas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kõigepealt mõni sõna autori kohta. Alastair Preston Reynolds sündis 13. märtsil 1966. aastal Walesi lõunaosas väikeses Barry linnas ja veetis oma nooruspõlve Cornwallis ning Walesis. Õpingud viisid ta St Andrews ülikooli Šotimaal, kus ta kaitses edukalt doktorikraadi astrofüüsika erialal. 1991. aastal kolis Reynolds Hollandisse Noordwijki, kus asus tööle Euroopa Kosmoseuuringute ja -tehnoloogia keskuses. Seda aastani 2004, kui ta loobus teadlasetööst ja pühendus täielikult kirjutamisele. Praegu elab ta koos abikaasa Josette’iga Cardiffi lähistel Walesis.

Reynolds alustas ulmejuttude ja -romaanide kirjutamist juba teismelisena. Kirjaniku debüüdiks võib nimetada briti ulmeajakirjale «Interzone» müüdud lugu «Nunivak Snowflakes» (1991).

Loe edasi...

{SILDID}
 

Roald Dahl Amsterdamis


KUU ULMEFILM:  „Pole sellist asja nagu vampiirid" (1. november)

„Pole sellist asja nagu vampiirid" on Ameerika vampiirisarja „Kuuvalgus" pilootosa. Peategelane eradetektiiv Mick St. John on siiski just vampiir. Sihuke hea, kes ei käi teisi inimesi tapmas. Tutvustatakse ka tema armastuse objekti Beth Turnerit. Mick lahendab ühe mõrva ja tundub, et kõik sarja episoodid sisaldavad mõrva või muu kuriteo lahendamist. „Kuuvalgus" pidas vastu ühe hooaja, 16 episoodi, ja lõpetati, kui katsed sarja tootmise õigust teistele telekanalitele maha müüa ebaõnnestusid.

Loe edasi...

{SILDID}
 


Ega pakutavate mobiilimängude rägastikust sobivate leidmine ei ole lihtne ülesanne. Liialdamata võib öelda, et olukord on umbes selline: keegi hea hing on visanud peotäie juveele virtsatünni ning, vaevumata sulle kummiülikonda või hapnikumaski andma, andnud sulle sooja soovituse need üles leida, kui vähegi viitsid. Olen avastanud, et mobiilis nokitsemine on teinekord üsna tänuväärt tegevus ka siis, kui lihtsalt tahad seljale ja jalgadele puhkust anda, nii et ka peale armsasse väikesesse kodulinna Viljandisse tagasi kolimist on põhjust selles tünnis sobrada. Siinkohal pakuks ka kohe alternatiivse pealkirja veerule – „Virtsavirtina virtuaalviginad“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ei,te ei eksinud uksega. See on ikka seesama nurgake, kus me tavaliselt kõrvalvoolu-koomikseid tutvustame. Lihtsalt pildid on seekord liikuvad ja jutt helindatud. Mõte aeg-ajalt veebiseriaalidest juttu teha ulatub minevasügisesse, kui saripostituste plaane punusin. Mustandist mustandisse on postituskavadega kaasa jooksnud “laiendatud sisu” sabajupp ning olen passinud parajat hetke (ning ettekäänet), et sealt midagi vaatluse alla võtta. Sest lõppude lõpuks ei ole ma ju mitte mingisugune kõrgesti õpetatud koomiksitundja! Minu soovitaja-kvalifikatsioon piirdub faktiga “loeb ja vaatab netist imelikke asju” ja nüüd, kui see tõde päevavalgele sai, plaanin edaspidigi koomiksite vahele aeg-ajalt mõne veebiseriaali sokutada. (Loodan, et säärane vindiga vahepala peatoimetajat ei ehmata, ega pane Sakala kõrgustikult pers…istuli kukkuma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Käesolev väike tagasivaade sündis ülevaateantoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» koostamisprotsessi kõrvalsaadusena. Märt Laur – kelle loomingust, nagu te peakirjast ilmselt juba aru saite, siin juttu tuleb – oli õigupoolest ainus neist sajandi alguses tegusenud ja siis ulme kirjutamisest loobunud autoreist, kes ei soovinud ühegagi oma toonastest tekstidest selles kogumikus esindatud olla – otsus, mida ma loomingulisest vaatenurgast täielikult mõistan ja aktsepteerin. Aga see ei saa minult võtta ära kahjutunnet, et ta sellest raamatust välja jääb. Ja just seetõttu peangi vajalikuks veidi selgitada, miks Märt Lauri looming mu meelest pidanuks raamatus esindatud olema. Ja ka seetõttu, et mind omal ajal kuidagi eriliselt Märt Lauri sõbralikuks toimetajaks peeti, et ma teda alati ühe eesti ulme tulevikulootusena esile tõstsin, kuigi tema tekstid BAASihinnangutes ega Stalkeri-küsitlustel reeglina eriti kõrgeid kohti ei saavutanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Figuro ümber viisteist meest – trallalaa ja pudel viina…

Kui see nüüd tekitab tunde, et mida „#!?¤$@“% ?”, siis oled üsna hästi tabanud emotsiooni, mida suht-koht läbivalt on Joel Jans suutnud minus tekitada oma 2019.a romaanivõistluse teise koha raamatuga „Tondilatern“. Ma ei saa öelda, et ma oleks mingi suurusjärgu Metsavana – nüüd siis väärikalt Joel Jansi nime all avaldama asunud – tekstide ekspert. Siiski on neid Joeli jutte ja Mandiga kahasse avaldatud pikemaid tekste loetud omajagu. Järgmist raamatut kätte võttes on ikka mingi väike ootus (et mitte öelda eelarvamus) olemas. Omas peas olen loonud pildi, eelduse, missugune „sõit“ siit siis nüüd jälle tuleb.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kuutolmu varing
Arthur C. Clarke
Orpheuse Raamatukogu.

„Kuutolmu varing“ on briti ulmeklassiku Sir Arthur C. Clarke’i kümnes eestikeelne raamat. Tegu on klassikalise katastroofiromaaniga, mille tegevus toimub lähituleviku koloniseeritud Kuul. Lõbusõidulaev Selene vajub kuuvärina tagajärjel 15 meetri sügavusele kuutolmu kihi sisse ning jääbsinna koos reisijatega lõksu. Ja hapnikku jätkub neil vaid piiratud ajaks.

Algab keerukas päästeoperatsioon, samal ajal peab meeskond toime tulema reisijate psühholoogiliste probleemidega. Tegu on pingelise ja hoogsateaduslik-fantastilise põnevusromaaniga, mida asjatundjad loevad Clarke’i parimate romaanide hulka kuuluvaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Margus Haav

Margus töötab koos Reaktori praeguse peatoimetaja Triin Loidega Viljandi maakonnalehes Sakala, kus ta teenib leiba, au ja surematut kuulsust kultuuritoimetajana.

Peamiselt tundub tema töö seisnevat selles, et ta hõljub ringi nagu salapärane priske haldjas, jagab hõlma alt head-paremat nagu raamatud, piletid ja andekad killud ning puksub hommikustel koosolekutel naerda. Paar aastat tagasi sai Margusest ka täieõiguslik ulmemorsk, nimelt avaldas mees 2016. aastal debüütromaanina postapokalüptilise romaani "Kuidas lõhnab kuri".

Loe edasi...

{SILDID}
 
Juba aastaid tähendab sõnapaar “teine reede” Tartu ulmekogukonna jaoks märguannet koguneda, vestelda ulmelistel lemmikteemadel ja mekkida õlut. Isegi raamatuesitlusi ja muid teemakohaseid üritusi korraldatakse võimalusel teisereede-rütmis.
Septembrist lisandus Tartu reedetele veelgi kaalu, sest hoo sai sisse Ulmeühingu üritustesari “Õhtud eesti ulmega”. (Kava saab jälgida Ulmeühingu kodulehel või FB voogudes.)
Sügisesel poolaastal toimunud õhtutelt tõi Reaktori videosalk kaasa mõne tunni jagu saaki, mida meil on nüüd rõõm jagada.


13. september - Maniakkide Tänav ja Joel Jans esitlevad romaani “Kosmose pikk vari” ning tutvustavad kirjastuse “Lummur” ettevõtmisi. Usutleb Heinrich Weinberg.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Isake Pjotr ja Snaige

Jana Raidma


Lugu algab vestlusest kahe nimitegelase vahel – üks on Constantine'i moodi vaimude väljaajaja, deemonitega kõneleja ja nendega lepingute tegija, teine aga külmik. Külmikus selgub olevat vana deemon, kes nõuab mingi ammuse teo eest vastuteenet – uue kodu leidmist. Enamus loost leiabki aset külmik Snaige uute omanike juures.

Sel tekstil on kaks suurt tugevust – esiteks toimivad dialoogid, teiseks huvitav idee. Ütlen dialoogide kohta „toimivad”, sest need teevad loo lobedalt loetavaks. Üks tegelane jäi ehk veidi udusemaks (vähemalt mulle jäi Ivanist veidi ebamäärane üldmulje), aga muidu olid ülejäänud küllaltki hästi ettekujutatavad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Andrei Samoldin – Uurija Haagi vaba nädal

Hea meel on tõdeda, et üks järjekordne hea leid jutuvõistluselt on lugejate ette toodud.

Reaktori jaoks on tehtud toimetamist ja natuke on sõnu juurde tulnud. „Uurija Haagi vaba nädal“ on olemuselt krimipõnevik, kuid probleem, mida politseinikud peavad lahkama seondub Afganistani sõja, Nõukogude armees tehtud veidrate eksperimentide ja nende tagajärgedega ning on ulmeline.

Loo avalausel on kõvasti potentsiaali mind lugejana täiesti välja lülitada. Võib ju mind snoobiks pidada või midagi, kuid see, mida kuulsad välismaised „koomikud“ on nimetanud „riietusruumi lobaks“ mind personaalselt ei paelu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Minu jaoks on alati olnud tähtedevahelise reisi tipphetkeks hibernatsioonikambrist väljumine. Tunne, mida tekitas vahetult enne ärkamist verre lastud adrenaliin, oli kirjeldamatu.

Mõnust mõmisedes ringutasin uuesti ja uuesti ning kõverdasin pikast unest kangeks jäänud jäsemeid. Tundsin, kuidas veri üha kiiremini mööda sooni ringi tuiskama hakkas. Näpuotsad surisesid mõnusalt.

„O-oh õudust!“

See haledahäälne hüüatus tõi mind tagasi reaalsusesse. Lükkasin poolkinni olnud silmalaud kulmudele lähemale ja keerasin pea soigumise suunas. Mu pilk jäi peatuma kõrvalkambrist väljaronival Alekseil.

Loe edasi...

{SILDID}
 

1.

Kehašampoon valgus pesemisrätikule nagu sperma. Valkjas, poolläbipaistev ja määratlematu konsistentsiga. Anni lasi vedelikul vajuda läbi kokkukägardunud kihtide, võttis rätiku ning hõõrus sellega keha. Rätik lõhnas nagu mandlid. „Mina lõhnan nagu mandlid,“ mõtles Anni, ja pesi ennast edasi. Lõhn valgus jalgadest kaelani, segunedes juustepesuvahendi veidi määratlematu värskusega. Annile meeldis ikka mõelda, et nõnda lõhnab meri, kui seal ei ole arutul hulgal vetikaid. Lõhnab nagu hilissuvine abajas. Nagu suudlus keset madalat merd. Õrn, hellitav, ja äärmiselt erutav.

Kuigi mälestustest oli möödas aastaid, olid need sama erksalt meeles nagu esimene kohtumine, mis naljakal kombel on samuti seotud veega. Jõgi on ju vesi? Voolav ja hoopis teistsugune kui meri.

Loe edasi...

{SILDID}
 


Pat Harrisel oli au töötada Kuu ainsa laeva kaptenina ja see meeldis talle väga. Kui reisijad Selene pardale trügisid ja aknakohtade pärast võistlesid, mõtles ta, milline reis neid seekord ootas. Tagavaatepeeglist paistis preili Wilkins, kes nägi oma sinises Kuu Turismikomisjoni vormis väga šikk välja ja tegeles tavapärase reisijate tervitamisega. Kui nad olid samas vahetuses, püüdis kapten temast mõelda kui preili Wilkinsist, mitte Suest – see aitas tööle keskenduda. Aga ta polnud kunagi aru saanud, mida naine temast arvas.

Siin polnud ühtki tuttavat nägu, täiesti värske kamp, kes ootasid esimest kruiisi õhinaga. Enamik reisijaist olid tüüpilised turistid: eakad inimesed, kes külastasid maailma, mis oli nende nooruses kättesaamatuse sümbol.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Unenägu

Tohutu masin rippus keset pimedust ja selle generaa­torit, võrejaid antenne ja kondensaatoreid läbistasid kolossaalsed energiapahvakud. Kogu süsteem nagises ja ulgus nagu piinlev loom.

Kohutav ängistus pigistas Rajari rinda.

Aegamisi hakkasid üle kogu ta keha levima suurest pingest värinad, ta higistas - palavus, hirm, teadmatus. Võpatades ärkas ta oma voodis. Tuba oli pime ja higi nõrgus mööda ta keha, kuigi Rajar oli unes sipeldes teki mahaajanud. Ta püüdis südame hullumeelset pekslemist kontrolli alla saada ja hingas nii rahulikult, kui suutis. Masina detailid hõõgusid endiselt ta silme ees.

Aegamööda unenäo erksus ja mõju kahanesid ning tegid ruumi reaalsusele.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Viimased nelikümmend kaheksa aastat on näinud suuri muutusi üksikisiku käitumise sotsiaalses kontrollimises. Kogu maailmas on pedagoogikas, õpetajate oskustes ja loomuses toimunud suur areng, kuid peale selle on põhjalikult muutunud hariduse ning politsei iseloom ja eesmärk.


Haridus, nagu me seda praegu tunneme, sai alguse umbes kahekümnenda sajandi keskel. Sel oli vaid vähene seos sellele eelnenud ajastu haridusega, täpselt samamoodi nagu kristliku maailma haridusel oli vähene seos paganliku maailma omaga. Kirjutamist, lugemist ja arvutamist õpetati kõigis kolmes süsteemis, kuid kui see kõrvale jätta, olid nende eesmärgid täiesti erinevad. Kaasaegne haridus sai alguse propagandana pärast De Windti aega, moodsa riigi propagandana.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0634)