kaanepilt
 
59626225 2326833760873877 3267256753930108928 n (2)

Detsembrikuises ja selle võika aasta viimases Reaktoris on nii lugemist kui on ka juba tublisti loetud – arvustusi on ka seekord kenasti, oleks ometi lugejatel jaksu ja energiat seda toredat joont hoida.

Algupäraseid jutte on kolm ning raamatukatkendite hulk on samuti üsna muljetavaldav, nii et päevaks-paariks ehk piisab ulmeliseks meelelahutuseks ning polegi see kodus istumine nii tüütu enam ...? Näiteks on lugemiseks katkend teosest, mida veel raamatupoe lettidelt polegi võimalik leida: "Planetaarsed lood" ja sealt jutt "Punane Peri". Aga saab maitse suhu ka Beljanini "Lendavast laevast" ning Zelazny "Igikeltsast ja tulest".

Loe edasi...

{SILDID}
 

IMG 20180806 105147 (2)

Meelis, hoian praegu käes sinu alles üsna hiljuti välja tulnud jutukogu “Saared”, mille sünni juures mul endalgi oli hästi otsapidi au olla. Alustamegi siis sellest, et kunas, kuidas ja kus see jutukogu alguse sai?

Esimene väga põgus mõte võis tekkida juba umbes kolm aastat tagasi. 2017. aastal saatsin ulmejutu võistlusele jutu „Ühtegi üleliigset inimest”, mis ei jõudnud seal kahjuks mitte kusagile. Mingil põhjusel ei andnud ma tookord Reaktori toimetajale Artur Räpile luba seda ka Reaktoris avaldada. Kuigi mõni jutt oli tegelikult juba varem mingisugusel teisel, esialgsel kujul olemas, võib just seda 2017. kevadet lugeda alguseks. Võtsin vastu strateegilise otsuse oma enda arvates paremaid lugusid raamatu jaoks hoida ja mitte liiga kergekäeliselt avaldada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

baker

Oscarite jagamisse võib suhtuda mitmeti, aga vähemalt selles osas ei ole vaielda midagi, et juhuslikult neid ei võideta. Või no vähemalt seitse korda Oscarit juhuslikult ei võideta. Kaheksandal detsembril oma 70. juubelit tähistanud maagiameister Rick Baker aga just sellise argumendi saab lauale lüüa kui peaks leiduma keegi, kes mehe andes kahtleb. Võis siis lugu sellest, kuidas Benjamin Buttoni tegijad olid püsti hädas tõetruu vananemisefekti saavutamisega. Läksid siis Ricki juurde ja palusid, et see teeks reaalselt valmis erinevas vanuses pead. Pead said tehtud ja digitaliseeritud ja film teenis visuaalefektide eest Oscari.

Noore poisina oma toas maskide meisterdamisega alustanud Rick ise vist ei kahelnud oma andes kunagi. Vedamine olevat 90 protsenti ettevalmistumist ja 10 protsenti juhust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU ÕUDUSSEIKLUS: taifuun Gay (1. november)

1. novembril 1989, 31 aastat tagasi, tekkis Tai lahes taifuun, mis kiiresti tugevnes ja juba 3. novembril avanes tal silm. Naftapuurlaeva "Seacrest" superintendent ütles tormihoiatuse peale: «Siinkandis pole viiskümmend aastat taifuuni olnud, nii et jätkake tööd!» Samal päeval läks "Seacrest" põhja koos superintentendiga, hukkus 91 inimest ja pääses 6, pääsenute hulgas oli ka tuuker merepõhjas. Samal õhtul maabus Gay Tais 3. kategooria taifuunina, saades üle 35 aasta esimeseks Tais maabunud taifuuniks. Eks hoiatuse aega olnud vähe ka, aga Tais hukkus 833 inimest ja 134 inimest jäi kadunuks. Pärast Kra maakitsuse ületamist jõudis Gay Bengali lahte, ületas 6. novembril 2. kategooria taifuunina Andamani saared ja maabus 8.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Selles postituste sarjas vaatleme ulmelisi kõrvalvoolu-koomikseid - nii veebis- kui trükisilmuvaid. Tutvustatava materjali valik on sügavalt erapoolik ja kujuneb printsiibil “lugesime, nautisime, jagame”. 2020 aasta lõpetame veebikoomiksiga “Sweet Home”.

sweethome 00 pealkiri

Kevadel, kui karantiinimaitselist kraami sai korraga igalt poolt ja ülekülluses, jätsin koomiksi lugemise paari peatüki järel katki. Kuid nüüd, vahetult enne pühi, soovitas Netflix muude Korea ulmekate seas uut sarja, kus pere kaotanud nohik kolib üksinda viletsavõitu kortermajja, mille elanikke hakkavad kimbutama mitmesugused koll-olendid … tundus nagu tuttav! Kui siis taipasin, et see ongi sama lugu, võtsin koomiksi uue hooga ette ja vaatasin sarja ka kohe kõrvale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

headphones-2331787 1920

Kuna viimasel ajal on kogu meie elukorraldus justkui mõne ulmejutu stsenaarium, siis ilmselt on paljudel tekkinud suurem soov põgeneda hoopis teistsugustesse, huvitavamatesse maailmadesse. Üheks võimaluseks on haarata raamat ning eemalduda hallist argipäevast. Kui aga muude tööde ja kohustuste kõrval ei ole võimalust ennast lugemisele pühendada, siis alternatiivseks ulme “tarbimise” võimaluseks on audio- ehk heliraamatud.

Olles ise viimasel ajal igal aastal lugenud ca 20-40 raamatut, aga kuulanud heliraamatuid suurusjärgu rohkem, on just audioformaat võimaluseks nautida ulmet igal pool ja igal ajal.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kaanepilt

2020. aasta ei ole just positiivselt meelde jäänud ning kahjuks oli see ka anime maastikul üks väga kidur aasta. Lippu hoidsid üleval järjed, eelkõige halastamatu psühholoogiline õudus Re: Zero ja virtuaalmaailmas toimuv Sword Art Online ning nüüd aasta lõpus on tulnud ka üks üsna paljulubav urban maagiatükk: Jujutsu Kaisen, aga kuna sellest on veel pool ees, on arvustuseks liiga vara. Mitteulmelistest soovitaks julgelt üsna minimalistlikku ja mõnusat “

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789916401781

Meelis Kraft (tuntud ka kui Meelis Ivanov) on seni peamiselt lühiproosat viljelev ulmekirjanik. Aastate jooksul on tema virtuaalsulest avalikkuse ette jõudnud tosinajagu lühijutte ja jutustusi, osad neist trükituna antoloogiates nagu “Tuumahiid” ja “Täheaeg”. Käesolev kogumik “Saared” on Krafti esimene sooloteos, mis koondab läbiva teemana saartega seotud jutte. Kokku on neid seitse ja žanriliselt on esindatud nii teaduslik fantastika kui ka seikluslik või etnosugemetega õudus.

Alustaks sellel korral arvustamist kogumiku välimusest. Mul on äärmiselt kahju, et me ei saa Stalkerite valimisel kaanekujundusi hinnata. Viimasel ajal kätte saatunud Eesti ulmeteostest on “Saared” välimus üks õnnestunumaid. Lilian Vuks-Ivanovi kaanepildi värvigamma, kompositsioon ja maalähedane karge ilu annavad edasi suurepäraselt kogumiku õhustikku.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789949739738

Mis oleks veelgi mõnusam, kui lugeda mitte just kõige talvisemal detsembrikuul suvistest seiklustest Lõuna-Eestis, eriti kui sellest kirjutab Indrek Hargla ja tegu kauaoodatud Süvahavva triloogia kolmanda osaga "Süvahavva: Viimane suvi". Õnneks olin eelmised osad suht hiljuti läbi lugenud ja loo peamised tegevusliinid olid veel päris hästi meeles. Lükkasin tükk aega esimeste osade lugemist edasi just peamiselt tänu TV-seriaalile, mis ei jätnud just kõige paremat esmamuljet. Samas raamatut lugedes veidi isegi kahetsesin oma teguviisi, kuna suveseiklused Põlvamaa metsade vahel olid väga ontlikud etnoulme teosed. Nii haarasingi raamatu suhteliselt kõrgete ootustega ning olgu juba ette ära öeldud, et pettuma ei pidanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
väike-viperus

Minu jaoks täiesti tundmatu kirjaniku Johannes Kivipõllu romaan “Väike viperus” on autori kolmas ulmeromaan.

Loo sisuks on kahe tulnuka põgenemine varastatud hinnalise Skooni kiviga keelatud tsoonis asuvale kolkaplaneedile Maa, kus siis kivi abiga siirdatakse ennast inimeste kehadesse ja proovitakse  korrakaitsjatest vabaneda. Kõik ei lähe muidugi plaanipäraselt ning järgneb hunnik naljakaid seiklusi, millest ei puudu ka kohalikud intelligentsed neljajalgsed. Üldiselt on romaan suhteliselt ladusalt kulgev kergemapoolne meelelahutus, aga on teatud tahke, mis ei lasknud vähemalt minul seda täiel rinnal nautida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Pean vist alustama selgitustega ...?

Siinvaadeldav Caspar Vega lühiromaan „Roosa Ritsikas“ jooksis mul täielikult radari alt läbi. Jah, ma märkasin, et taoline ilmus, aga kuigi kaanepilt jäi meelde, tegin ma selle põhjal ka otsuse, et see pole mingist otsast minu kirjandus.

Ja sellega oleks ehk kõik lõppenud, aga siis kirjutas hea Tiina Sulg sellest Lugemise väljakutse grupis. Kirjutas ja Tiina hinnang oli: „See puu oleks küll võinud metsa jääda.“ Postituse all tekkis pisike vestlus, kus selgus, et veel kaks mu tuttavat on seda raamatut lugenud ning ka nende lõpphinnangud polnud kuigi positiivsed. Üks ei tahtnud arvustada raamatut, mille kohta on raske piisavalt palju häid sõnu leida – sest iga arvustus on ju ka soovitus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
hingelindilmalind2

Kahel järjestikul aastal on nüüd Berit Sootak rõõmustanud teismelisi fantaasiakirjanduse sõpru raamatuga. Umbes aasta eest ilmus “Viimane hingelind”, Beriti debüüt romaanimaastikul, tänavu veidi enne jõule siis jätkulugu “Ilmalinnu laul”. Kuigi pealkirjad ja ilmumisaastadki on erinevad, on tegemist lahutamatu komplektiga ning minu meelest suisa ühe romaaniga kahes köites.

Raamatu esimesest poolest, “Viimasest hingelinnust” kirjutasin ma põgusalt aasta alguses ka Reaktori veergudel, noorteulme aastaülevaates, kuid tuletan siin veidi meelde. Mirtel on esmapilgul tavaline teismeline gümnasist, kuid juba esimestel lehekülgedel antakse lugejale teada, et noore neiu vaimne tervis on juba aastaid professionaalide pilgu all olnud ning nüüd on olukord sedavõrd tõsine, et neiu saadetakse teise Eesti otsa internaatkooli.

Loe edasi...

{SILDID}
 
suvemaa

Tegu on Rajaniemi esimese eestindusega, mida tänu seni tõlkimata romaanide (“Kvantvaras” ja selle kaks järge) heale mainele ootasin pikisilmi, ega pidanud kuidagi pettuma. 

“Suvemaa” on ulmepõnevik meile muidu tuttavas maailmas, kus aga kahe ilmasõja vahelises pingeõhustikus on avastatud ligipääs teispoolsusele, mille tõttu on surm ja kaotus minetanud oma varasema tähenduse. Sellega seoses rulluvad lahti nii uut sorti tehnoloogia kui uut sorti moraaliküsimused, ei jää ohustamata ka meile tuttav ajalugu. Et aga inimloomus on jätkuvalt “vana hea”, siis asetab uus tehnoloogia lihtsalt senised probleemid uude valgusse ega tähenda hoopiski mitte maailmarahu saabumist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Elar Haljas

Elar

Kes oled ning millega tegeled?

Oma igapäevast leiba teenin tarkvaraarendusega. Et vaim ja keha parimas vormis püsiks, siis igal võimalikul ja ka osade inimeste jaoks võimatutel hetkedel kuulan, loen ja vaatan ulmet, mängin lauamänge, teen trenni ning kasvatan järgmist põlvkonda lauamängureid ja raamatukoisid. Aeg-ajalt vahetan ka unetunde kõrge intressiga elamuste vastu mõnes arvutimängus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

vaev

Läbi valu ja vaeva
Ulmeantoloogia

Ilmunud on „Ulmeguru ulmesarja“ esimene raamat.

Seitse eestlast, kolm ameeriklast, kaks venelast, tšehh ja Belgia juurtega prantslane – kokku 14 lühemat ja pikemat ulmejuttu.

Anastajalikud tulnukad minevikus, olevikus ja tulevikus. Ammusurnud draakonite haudevalmis munad. Küberkelmused ja robotid. Olendid järvevees ja meresügavustes. Katastroofid, mis muutsid maailma. Mahajäetud tööstus- ja militaarobjektid. Üleloomulikud olendid.

Maniakkide Tänav, Kir Bulõtšov, Joel Jans ja J. H.

Loe edasi...

{SILDID}
 
tõnis

Mu väikse toa raamaturiiuli kõrval oli hõbedane uks. Selle ees vedelesid mõned kastid, millest turritasid välja juhtmeotsad, suurte kilekottide sangad, paar kastitäit minu “Surnute raamatut”, sel hetkel vaadates nägin isegi mingit klaviatuuri, mille olemasolust ma õieti teadlikki polnud – ühesõnaga, varia. Tean, et seda ust pole seal kunagi olnud, sest muidu oleksin uksenupu ära kasutanud millegi riputamiseks. See on alati olnud asjade ladustamise toanurk, uks on verivärske moodustis.

Lükkasin asjad ukse eest, avasin selle (mõelda vaid, polnudki lukus) ja nägin pimedat sinakashallika helgiga koridori. Seinte alumistes otstes olid beežikad virvendised – ent ometi moel, mis ei mõju ses valguses kummituslikult ega võõritavalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Indrek Rüütel

Pärast Kreatorit oli kuidagi ootamatult raske ennast ümber häälestada järgmise numbri juttudele. Suutsin Jekimovi loo läbida kolmandal ja Rebase loo teisel katsel.  

Jekimovi lugu „Sõnad öötaeva all“ on minu silmis üles ehitatud eeskätt õhustiku loomisele. Helju Rebane kirjutab „Helendavas kassis“ pealkirjale kohaselt helendava(te)st kassi(de)st.  


Nagu juba öeldud, olid mõlemad lood minu jaoks rasked lugeda. Jekimovi jutust ei leidnud õhustiku kõrvale haakivad tegevustikku, mis oleks huvi pakkunud; see on jutt sõnadest, nende väest ja lausuja rollist ning lugu näikse olevat seotud elavate surnutega, mis viib mõtted vastavale Hargla koostatud antoloogiale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Siin ta ongi,“ ütles Yorick. Päkapikud peatusid keset tolmust kõrvaltänavat natuke räämas kivimaja ees. Maja küljes oli silt, mille tumedaks tõmbunud puitpinnalt võis lugeda „Tuigerdav teder“. Päevinäinud ust hoidis lahti määrdunud kolmejalgne taburet.

„Parim pruul terves Ida-Nukavias?“ küsis Hamgan umbusklikult.

„Küll näed,“ vastas talle kaaslane ning astus üle läve. Ukse tagant algas järsk trepp, mis viis nähtavasti maja keldrisse. Käed otsimas tuge kitsa käigu laest ja seintest, järgnes Hamgan ettevaatlikult Yorickule. Maja sügavusest hakkas paistma sooja valguskuma, kuid seda ei saatnud ei elav jutuvada ega muusika. Kui päkapikud alla jõudsid, said nad aru, miks see nii oli.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Nad tulid mööda pikka teed, seljas paksud vammused. Rännates piki perifeeriat. Üle külmunud aasade ja härmas põldude. Tumedad kogud hanereas, hingeõhu suits peade kohal. Tühermaa ja tundra, ilma et hingelistki vastu tuleks. Päevad möödusid sellest, kui nad hakkasid külast tulema. Paljud kaotasid elu, paljud kaotasid lootuse, aga nagu igal aastal, pidid nad minema, sest nii on lood. Uskudes, oodates kevadet, mida pole olnud juba aastaid, oodates lunastust, pääsemist.

Miljonid tähed säravad nagu pisikesed lambid nende peade kohal. Üks kustub ja teine süttib. Milline imeline vaatepilt ja kosmilised lootused. Virmalised sähvivad, on tuulevaikne karge talveilm, kuigi sellel aastal pole lund ollagi ja jumalale tänu, et pole.

Temperatuur langeb miinustesse.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Dr Martinson oli jälle 20 minutit hiljaks jäänud. See oli tema puhul nii tavaline, et enamik tudengeid ei tulnud enam kunagi õigeks ajaks loengusse kohale. Anja tegi loengusaali läheduses, kohvimasina ees aega parajaks, püüdes otsustada, kas osta üks tõeliselt jube vesine cappucino või elada edasi ilma selle kehva kohvi sarnase tooteta. Kogu selle mõttetegevuse juures ei olnud ta sugugi pööranud tähelepanu Kate’le, kes vadistas ülientusiastlikult nende nädalavahetuse plaanidest.

Anjal oli muidugi hea meel, et Kate otsustas veeta nädalavahetuse maailma kõige igavamas külakeses koos temaga, aga ta ei mõistnud tüdruku entusiasmi.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Lendav laev esikaas

… Kuke kisa kostis kuidagi ettevaatlikult ja summutatult. Istusin juba pool tundi trussikutes ja maikas aknalaua kõrval, hoides käepärast kahte kootud sussi nagu Austraalia bumerange. Ja tema, raisk, teadis, et ma varitsuses istun… Sellepärast ta aia otsa lennata ei julgenud, aga aia tagant ei kostnud kiremine nii hingestatult ja kõrgelennuliselt. Viimaks sirutas ta kaela välja – mu vaatevälja ilmus vihatud peanupp küljele rippuva harjaga.

„Ki-kee-mps!“ Suss vihises ammuli nokast millimeetri kauguselt mööda.

Suleline kaabakas sukeldus aia varju tagasi, valmistudes ilmselt diversiooni kordama.

Valikut pole – ma kas dresseerin ta välja või viib ta mu oma trikkidega vägivallategudeni.

Loe edasi...

{SILDID}
 
134353102 225912369242640 1439221257057998423 n

J.-H. Rosny-vanem (17. veebruar 1856 – 11. veebruar 1940) on Belgia päritolu prantsuskeelne kirjanik, kes ehk enim tuntud oma eelajalooliste seiklusromaanidega. Kaks tuntumat neist – „Võitlus tule pärast“ (La guerre du feu; 1909) ja selle järg „Hiidlõvi“ (Le félin géant; 1918) – on 1989. aastal ühtede kaante vahel raamatusarjas „Põnevik“ ka eesti keeles ilmunud.

Märksa vähem on aga teada, et Rosny-vanem oli ulmekirjanik ning pealegi üks väga võimas ulmekirjanik. Ei ole liialdus, kui öelda, et Rosny-vanem on üks moodsa ulmekirjanduse alustalasid. Kahjuks sai takistuseks prantsuse keel, mistõttu muu maailm tema ulmest suurt ei teadnud ning eks ka prantsuskeelne maailm ise unustas vahepeal oma suure poja.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Igikelts ja tuli esikaas

Katkend jutust „Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele“

Mäletan, et mainisin kirjas sõbrale Carl Yoke’ile midagi mu kodu taga asuvate mägede ja selle kohta, kuidas ma alles hiljuti märkasin, et nende nägemine igal aastaajal, iga päev – tegelikult iga kord, kui ma nende poole vaatasin – isesugustena, on suuresti seotud järgneva looga, ning see, et mulle sattus kätte album Hokusai graafiliste lehtedega, mida loos mainitakse, oli vaid kirjutamise kaudsem põhjus. Ilma nende mägedeta poleks olnud meditatsiooni, poleks olnud lugu, poleks olnud Hugot (mille võttis vastu Shawna McCarthy, kes tõi selle New Mexicosse ja andis Parrisele mulle kohale toimetamiseks – aitäh, Shawna, aitäh, Parris). Ma ei jõua siin loetleda kõiki neid häid vaime, kes samuti oma panuse andsid. Kõik jõuab tagasi mägede juurde.

Loe edasi...

{SILDID}
 
133867501 213429953816120 6331678704515247118 n (1)

Stanley G. Weinbaum jõudis elada küll vaid 33-aastaseks, aga ta suutis sellest hoolimata jätta ulmekirjandusse tähelepanuväärselt võimsa jälje. Tegu on ilmselge kultusautoriga, kes on mõjutanud paljusid hilisemaid kirjanikke.

Kogumik „Planetaarsed lood“ koondab kümme teksti – üheksa erinevas mahus juttu-jutustust ja ühe lühiromaani ning neid lugusid peetakse üldiselt Stanley G. Weinbaumi loomingu kõige tuumakamaks osaks.

Eesti lugejale on Stanley G. Weinbaumi looming praktiliselt tundmatu.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0999)