Zombid ehk elavad laibad on tänapäeva meelelahutusmaailma lahutamatu osa: tehakse zombi laua-, arvuti- ja rollimänge, igal aastal vändatakse lugematu hulk linateoseid ning HÕFFil võib näha juba traditsiooniks saanud zombie-walki. Ei ole täheldanud, kas Läänemaailmas hakkab see vaimustus vaikselt vaibuma, kuid igaljuhul on see lõpuks jõudnud ka Eesti mängutegijateni. Mis ja kuidas? Kohe uurime.
Indrek Vändrik on saanud hakkama enda sõnul (tsiteerin) „retro platvormmänguga, mille üks eesmärke on taaselustada kohalik multiplayer mängimine, kus mängivad sõbrad istuvad ühe diivani peal ja saavad koos mänguelamust nautida“. Graafiliselt kohmakas (kuid pikslilisus oli ilmselt täiesti taotluslik), kuid esimesel pilgul täiesti korralik mäng, mida eestlased on mitme aja jooksul välja andnud.
Mängus ZombieRun oled sina (koos sõpradega) üks mängutegelane, kes satub täiesti juhuslikult zombisid täis metsa ja alustab oma otsinguid sealt välja. Tegelasi on kokku 9 ning neil kõigil leidub kodulehel täiesti põnev ning hästi kirjutatud taustalugu…, mis aga mängus kusagilt välja ei paista. Tegelast valides on need vaid natuke teist värvi kujukesed, mis millegi muu poolest üksteisest ei erine.
Mäng ise on, nagu mainitud, platvormmäng, kus põhirõhk on hüppamisel ning zombide tulistamisel või nende vältimisel. Liikumine on sujuv ning tegelase hüpped hästi kontrollitavad – mängimise ajal ei täheldanud ma ühtegi surma, mis oleks olnud tingitud liikumismootori defektist ja mitte minu enda lollusest. Relvi on mängija arsenalis omajagu: tavapärane püstol, kohutavalt klišeelik pumppüss, kuulipilduja, granaadid jne. Kõigil neil on oma iseärasus ning ka tagasilöök. Kord kukkusin kuulipildujaga natuke hoogu minnes järjestikuste tagasilöökide tõttu täiesti tahtmatult kaljuservalt alla. Siunamist oli palju. Lisaks aukudele ja kollidele võivad mängijat tappa veel all olevad ogad, ülevalt kukkuvad ogad või siis taevast kukkuvad kildmeteoriidid.
Mängu käigus on tegelasel vaja eriomaduste kasutamiseks korjata õunu ning porgandeid. Mis värk sellega on, ei suutnud ma välja mõelda. Mitte, et mulle õunad-porgandid ei meeldiks, kuid sellises mängus?! Erinevaid eriomadusi on mängus viis ning need kuluvad pärast aktiveerimist paarikümne sekundiga maha. Iga mängija alustab mängu kahe omadusega, mida saab siis vastavalt kasutada alates kas 10 porgandi (kaksikhüpe) või 15 õuna (nähtamatus) korjamise hetkest. Huvitav on selle juures aga asjaolu, et rohkemate õunade-porgandite kogumisega ei saa eriomadusi juurde, vaid uued eriomadused vahetavad vanad välja. Kui sa kogud kokku 20 porgandit, ei saa sa kaksikhüpet kasutada kaks korda järjest, vaid selle asemel saad sa kõik zombid ära külmutada. Aga mis siis, kui seda kaksikhüpet on JUST NÜÜD vaja? Sitt lugu, siilike, öeldakse selle kohta.
Siinkohas aga ei saa ma kurtmist lõpetada, vaid liigun sujuvalt edasi kõigile teistele asjadele, mis selles mängus valesti on. Zombide arukus (ütleme siis AI, kuna mis arukusest sa laipade juures rääkida saad) on kohutavalt madal. Minu meelest on nende sees vaid väikese põrnika aju. Nimelt liiguvad zombid üpriski kärmelt sinust eemale, kuid sinu läheduses hakkavad nad mörinal tasakesi sinu poole loivama. Lisaks on neid mingisugune kalduvus koguneda vaikimisi platvormide parematele servadele gruppi. Ja siis öeldakse, et zombidel pole mingisuguseid inimlikke tundeid.
Mängus on ka peidetud platvorme – kuidas neid leida, jäi mulle täielikult arusaamatuks. Mängija ei astu ju ometi lõputult sügava augu kohale, lootes sealt leida nähtamatut alust. Samuti on mõned kohad tehtud ääretult keeruliseks ning tihtipeale ka ühekordselt katsetatavaks. Kui mängija seda kohta esimese korraga veatult ei läbi, jääb tal üle vaid otsida võimalus enesetapuks ning proovida seejärel uuesti. Loogika? Lihtsa soovitusena võiks relvad olla ka numbrite all, mis lihtsustaks tunduvalt nende vahetamist.
Ja nüüd siis suurima apsaka juurde, mille ma leida suutsin. Mängu reklaamitakse kui suurepärast võimalust sõpradega maha istuda ning koos natuke zombisid tappa. Ühe ekraani peal täiesti töötab. Neljakesi jäi proovimata, kuna kolme lisainimest ei ole võimalik minu kasvu arvestades mitte kuidagi võimalik üheaegselt sama klaviatuuri taha mahutada. Kui aga tahta istuda sõpradega mugavalt diivanil, igaühel ekraan ees, satume hämmastava takistuse ette – mängul nimelt puudub igasugune võrgutugi. Tänapäeva süsteemide ning mängijate eeldustega arvestades võiks olla vähemalt võimalus selleks. On küll võimalus mängimiseks kasutada samaaegselt mitut pulti, kuid kui paljudel Eesti PC-mängijatel sellised asjad kodus olemas on? Ja veel mitmele inimesele.
Vastastest rääkides saab aga öelda juba miskit positiivset. Kui zombid on nagunii loomult lollakad, siis pakub mäng tasemete tõustes neile põnevat lisa. Ilmuvad välja nii hüplevad kui ka lendavad peletised, kelle arukus on märksa kõrgem. Natuke vaeva on nendega siiski nähtud.
Kujundus on huvitavalt tehtud - osa teksti on täesti loetamatu
Mida siis selle mängu kohta kokkuvõttes öelda? Kindlasti toetan ma eesti autoreid, kes teevad mänge, kuid kas ZombieRun on piisavalt hea? Tal on omad hetked: ta on lühikeseks ajutapmiseks-lõdvestumiseks väga hea, suure relva- ning kollivalikuga, kuid sellega üldiselt tema headus piirdubki. Mina isiklikult otsin mängust natuke rohkemat, kuid kellele eelnevast loetelust piisab – eriti kui tekib mängule ka võrgutugi -, on see suurepärane meelelahutus. Põnevust lisab fakt, et Indrek töötab hetkel Androidi versiooni kallal, mis peaks kohe-kohe välja tulema ja olema huvilistele tasuta. Kui ta sinna suudab pigistada sisse mitmikmängu toe, siis oleks ma ilmselt isegi huviline.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.