Tartu Linnaraamatukogu II korruse fuajees võimalik vaadata näitust “Küberpunk ja aurupunk”. Uurime näituse kohta lähemalt näituse koostajatelt Tiina Sulelt ja Yaroslava Shepelilt.

Mida näitusel näha saab?

Tiina: Näitus tutvustab ulmekirjanduse alamžanre küberpunk (cyberpunk) ja aurupunk (steampunk) ning heidab põgusa pilgu ka vastavate žanritega määratletavatele filmidele, koomiksitele, muusikale, kunstile, mängudele, moele ja elustiilile.

Miks just auru- ja küberpunk? Kuidas sa selle ideeni jõudsid?

Tiina: Mõte teha küberpungist näitust on mul üsna kaua peas keerelnud. Mulle meeldib küberpunki lugeda ja eesti ulmelugejatele üldiselt meeldib vist ka – vaata või stalkerivõitjate nimekirja, seal on küberpungilikke lugusid päris palju. Aga küberpunk on mu meelest üldtoonilt ikkagi natuke nukker või düstoopne žanr ning tasakaaluks sobis mu meelest kenasti sinna kõrvale rõõmsam ja mängulisem, üha enam populaarsust koguv aurupunk.

Yaroslava: Esialgu oli aurupunk samuti antiutoopiline ja kurb, aga hilisemates teostes on päris palju huumorit.

Kuidas defineerid auru- ja küberpunki?

Tiina: Mulle meeldivad lihtsad laused, mis ei sisalda kogu tõde, näiteks küberpungi kohta, et „Tulevik on nüüd” ja aurupungi kohta, et „Kui ajalugu ja fantaasia klapivad kut kellavärk”.

Yaroslava: Mõlemates terminites on oluline sõna „punk”. Mõlematel on peategelasteks isikupärased, säravad indiviidid, kes seisavad vastu süsteemile, traditsioonidele, eelarvamustele ja asetavad end kõrgemale ühiskondlikest või riigi huvidest.

Tiina: Väga hea sissejuhatuse mõlemasse žanrisse ja veel mitmesugustesse „punkidesse” saab Veiko Belialsi Estconil peetud loengust.

Kas kõiki näitusel olnud raamatuid saab ka laenutada?

Tiina: Suurt osa küll, aga osa raamatuid on pärit teistest kogudest. Siinkohal on paras koht tänada neid, kes oma kogudest on näitusele laenanud asju, mida meie raamatukogus pole. Näituse ilmestamisele aitasid kaasa Kaspar Jassa, Seili Ülper, Marko Nugin, Ove Hillep, Anton Klink, Irina Möldre, Halliki Jürma ja J. J. Metsavana. Suur aitäh teile!

Mis üllatas näitust tehes kõige rohkem?

Tiina: Minu jaoks oli see muusika. Avastus oli aurupungi kabaree- või burleskilaadne kõlapilt. Küberpungi sildi alla on pandud üsna erisugust muusikat, näitusele said välja pigem industriali näited ja moest rääkides ka kübergootid.

Teine suur üllatus oli lauamängude rohkus mõlemas žanris.

Ja kolmandaks – kirjandusteadlased on küberpunki võtnud juba päris palju lahata. Tartu Ülikooli Raamatukogus on sel teemal päris palju ingliskeelset kirjavara, eesti keeles võiks lugeda Jaak Tombergi „Ekstrapolatiivne kirjutamine: tulevikukirjutuse poeetikast”.

Yaroslava: Ma avastasin enda jaoks aurupungi ja see hakkas mulle väga-väga meeldima

Mis näituselt välja jäi?

Tiina: Kogemata või meelega jäid välja arvutimängud. Ja algselt plaanitud mõjutajad ja juured ei mahtunud ka ära. Kõigile aurupungi-huvilistele soovitan 1985. a. ilmunud Leonard de Vriesi raamatut „Sajanditagused tehnikaimed”.

Milliseid teoseid pead sa ise mõlemas vallas kõige silmapaistvamateks?

Tiina: Küberpungist William Gibsoni „Neuromant” ja „Idoru”, Neil Stephensoni „Lumevaring”, Sergei Lukjanenko „Peegelduste labürint”, Charles Strossi „Accelerando”. Aurupungiga ei ole ma kuigi palju kursis, kuigi nüüd näitust tehes sai nii mõnigi raamat lugemisjärjekorda asetatud.

Yaroslava: Äsja vene keelde tõlgitud William Gibsoni „The difference engine” („Машина различий”) ja Jasper Fforde teosed.

Kuidas hindaksid sina auru- ja küberpungi viljelemist eesti kirjanike seas?

Tiina: Ega kummaski žanris pole just palju kirjutatud. Aurupungi alla kuuluvad Indrek Hargla Frenchi ja Koulu lood. Küberpungi puhul olem ma jupp aega imestanud, et kuigi eesti ulmekirjanike hulgas on väga palju neid, kes IT osas vägagi kodus, siis seda žanri eriti ei kirjutata/viljeleta. Üht-teist siiski on. Minu jaoks on silmapaistvaimad olnud Juhan Habichti „Warcraft n_thousand”, Indrek Hargla „Roos ja lumekristall” ja Maniakkide Tänava „Mehitamata inimesed” oma eel- ja järellooga.

Yaroslava: Ma ei imesta, et eestlased aurupunki vähe kirjutavad. Ka vene autoreid, kes selles stiilis kirjutavad, on vähe. Aurupungi juured on siiski Inglismaa ja ingliskeelne kirjandus.

Kellele näitus on suunatud?

Tiina: Esialgu sai ulmehuvilistele mõeldes tegema hakatud, aga peagi sai selgeks, et tegelikult tuleks pigem mõelda ulmekaugemale publikule. Ulmehuviline leiab oma jao niikuinii näituselt üles, teistele peaks näitus pakkuma mingi üldtutvustuse või -pildi nendest žanritest.

Kui kaua näitust näha saab?

23. märtsini.

Pildistas Jana Raidma.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0689)