Reaktor jätkab Leho Lahtvee ühe kosmosemehe vedamistest ja õnnetustest pajatava jutu avaldamist. Selle esimene osa on leitav jaanuarinumbrist https://www.ulmeajakiri.ee/?jarjejutt-kosmosemehe-elud-polegi-nii-kallid.

 (toimetus)

 

Turvakontroll reisiterminalis oli karm, aga Molvaaniast pärit vanale karvasele maamehele ei tehtud mingit takistust. Käeviipe järel võlus isikukiip lubava rohelise aurapilve särama ja värava avanema. Turvakaarele projitseeriti Tere tulemast, Xeros!

Marsi orbiidil tiirlev reisiterminal meenutas Xerosele suurlinnade lennujaamu. See mulje tekkis juba lähemale lennates, kui teisi pisikesi süstikuid tuli ja lahkus pidevalt. Enamik neist liikusid samuti terminalide ja suuremate aluste vahel. Kes Marsi pinnale tahtis minna, kasutas üldiselt kosmoselifti. Kulukaid erandeid muidugi oli.

Reisiterminali kontrolltunnelist selle vilkasse ja kihavasse kõhtu astudes kinnistus analoog täiesti. Ta oli üle-eelmise elu ajal näinud ainult sõjaväe lennuvälju ja nood olid hoopis teine maailm. Siin sagimise ja teavitusplõnnide müras ja heledas valguses oli samapalju või rohkemgi ülesmukitud inimesi kui Russaania paraadide päevil.

Xeros lihtsalt kondas ringi ja nautis puhtamat, klantsitud, teistsuguste lõhnade ja värvidega kohta kui oli olnud MRV-087. Mis aga kõige mõnusam - avalike ruumide seinad ja muud käeulatuses olevad pinnad ei olnud kaetud pruunika kleepuva kihiga. Siin-seal sagisid koristusrobotid, võimalik et tehtud materjalidest, mida ka MRV-087 oli maapealsetesse või orbiitidel tiirlevatesse tehastesse tarninud. Äkki ta peaks hakkama müügiagendiks ja selliseid roboteid kaevanduslaevadele parseldama?

Uus keskkond ja ülesannetevaba olemine hakkas puhkusemõnu üle keha levitama. Alla jõudes otsib ta parduri ning laseb oma tiheda halli habeme maha, et ümbersünnitunnet võimendada. Kaevanduslaeval oli metsiku habeme omamine olnud meeste seas kuidagi loomulik - võibolla olid nad hakanud päkapikustuma, nagu nende kirkasid viibutavad ametivennad Grimmide ja Tolkieni muinaslugudes? Xeros mõtles, kui hästi võiks ta nägu peale pikki ja raskeid tööaastaid karvakihi all säilinud olla? Kui Medvi MRVle sattus, nägi ta välja oma viis aastat päriseast noorem. Praegusele 55le võib pika rääbaka habemega julgelt kuni 10 aastat juurde pakkuda - karv takistas vanuse hindamist isegi endal. Viisaka välimuse saavutamise olulisus kasvas temas iga sammuga. Siin liikuvad vastassugupoole esindajad olid märksa sümpaatsemad ja suunasid mõtteid.

Elurõõm ja teotahe tulvas kehas ja hinges. Puhkus, mis oli käegakatsutavas kauguses, muutus veelgi ihaldusväärsemaks. Järsku tahtis ta kiiresti pinnale jõuda.

Teha tuli otsus. Minna kosmoseliftiga või - kuna rahas polnud peale aastatepikkust kogumist enam küsimus - võtta kallim lõbusõit süstikuga? Nagu tellitult sõitis sel hetkel panoraamaknast mööda Tulilind, peal kutsuv reklaamkiri Marsile marult!

Tsiviil-Tulilind. Xeros teadis, et selliseid tehti ja üritati müüa, kuid neile oli raske ostjaid leida. Soodsamale hinnale vaatamata eelistati ikka Läänes toodetud süstikuid. Aga Xerosi hingesopis oli Tulilinnul soe pesa ja otsus langes lihtsalt. Pealegi, ta polnud tsiviilversiooniga kunagi lennanud. Xeros seadis sammud väljumisterminali poole ja tundis selgroos ärevusesurinat.

Transpordisüstik Tulilind oli nime saanud põhja kuumakilbi hõõgumise järgi. Selle punakumaribade sümmeetrilisus ja mustrilisus olid üllatanud isegi projekteerijaid. Noor testlendur Medvi oli lummatud vaatemängust, mida Tulilind atmosfäärist läbisööstmise järel endal kuvas. Ta käis isegi pidevalt teiste pilootide maandumisi vaatamas. Ta armus ka lindu endasse ja tema madalatoonilisse mürasse. Medvi töötas Tulilinnu prototüüpide ja katseversioonidega, kuni need testfaasi lõpuni tegid ja tootmisse läksid. Õige varsti jäi ta naine Olpit ootama ja käskis mehel ohtlikust katselenduri tööst loobuda. Paberimäärijaks polnud ta nõus jääma. Kuldse keskteena leiti, et ta asub piloodiks Maa atmosfääri jääva Tumelinnule. Naisuke pidas seda tavaliseks transportlennukiks, mitte ohtlikke eriülesandeid sooritavaks linnuks. Kui hiljem avanes võimalus teenima asuda Tulilinnul, et transpordisüstikuga kosmose ja Maa vahel pendeldada, võttis Medvi pakkumise vastu naisega isegi konsulteerimata. Vana arm ei roosteta.

Istununa õige värava juures rahulikumasse nurka, tundis Xeros taas seljas üllatuslikult judinat. Oli ta tõesti niivõrd erutatud Tulilinnuga taaskohtumise üle? Ta hakkas uurima oma tulevasi kaasreisijaid. Puha raha ja staatuse galerii, välja arvatud üks tüüp seal seina ääres.

Xerose süda ei jätnud lööki vahele, kuigi tundus nii. Ta pingutas, et pilk mujale suunata ja mitte kahtlaselt jõllima jääda.

Ta teadis seda jõmmi. Neid halle silmi oli võimatu unustada. Estvaania operatsiooni põllumees. Mida tema siin tegi? On ta endiselt Russaania teenistuses või on mõni korporatsioon ta omale värvanud? Tema siinolek oli paha uudis nii või naa. Temasugused elavad ohust ja vägivallast ning keda nad teenivad polnud nii oluline kui see, et neile maksti. Ning selliste erioskuste eest tasuti heldelt.

Xeros avastas oma mõtted kaljuäärele traavimas ja tõmbas ratsionaalsusepidurit. Kas saadaks keegi nii silmapaistvate tunnustega tegelase maskita valgustkartvale tööle. Ta võis siin ka normaalsel põhjusel olla.

Rahvast oli hakatud Tulilinnule lubama. Tõusis ka põllumees, libistas seljakoti selga, läks rivist enesekindlalt mööda, näitas midagi läbipääsuväravas naeratavale näitsikule - jälle üks roll, mille inimene oli tehnikalt tagasi võtnud - ja kadus laeva viivasse tunnelisse. On ta hoopis reisiterminali või süstikulennu turvaagent? Ongi loogiline seletus. Siiski oli Xeros muutunud kahtlevaks, kas ta tahab sellele lennule minna. Ta ei kartnud enda äratundmist. Oli ikkagi väga ebatõenäoline, et mees tol saatuslikul ööl läbi kabiiniklaasi nägi ja isegi kui terashall pilk klaasi läbistas - Medvi sile välimus oli olnud hoopis teine.

Ootamatult naasis põllumees Tulilindu viivast koridorist ja jalutas minema. Aga kotti tal enam kaasas ei olnud.

Instinkt, mis oli pannud Xerose eelkäijad kriisides enne reageerima ja siis analüüsima, oli tal aidanud olla suurepärane piloot keerulistes oludes. See instinkt lõi välja ka nüüd - ta lihtsalt pidi asja uurima. Süstikuga Marsile pikeerijate järjekord oli kahanenud eelviimaseni. Xeros ajas end sagenenud südamerütmiga, kuid rahulike maneeridega püsti ja läbis viimasena kiibikontrolli.

Hääl peas hakkas Xerosele seletama, et tõenäoliselt pole kuigi tark toppida oma nina põllumeeste põllule. See sõnnik võib kohutavalt haiseda, ning mis veel hullem - määrida. Kuid alalhoidlikke mõtteid välja saatev ajusagar teadis juba ammu oma rolli tühisusest tegutsemisetapis. Peale esimest sammu ei olnud see suutnud ei Medvit ega Smitsi ümber veenda, rääkimata peatamisest.

Viisakalt andis alalhoid teed kaalutlevale meelele. Mis on võimalused? Kott saadeti mahaunustajale järele - aga siis pidanuks kasutama pagasilauda, nagu kõik süstikureisijad enne ootealale pääsemist. Midagi viidi mõnele meeskonnaliikmele - aga mida võis kellelgi sellise kotiga vaja minna? Xeros kartis, et tõene on instinkti üles raputanud aimdus.

Xeros võeti rambil vastu kõrvuni naeratusega reisisaatja poolt, kes oli oma keha ja näo ülemukkimisega inetuks muutnud. Niivõrd kui hetke nautida sai, kuulas endine piloot mõnuga oma sammude all tagarambi tuttavat kõla ega registreerinudki, kas ta liigvärvitule moka otsast üldse midagi vastuseks poetas. Kuni üleopereeritud neiu talutas Xerost võltsviisakusega tema koha poole, takseeris mees reisijasalongi.

Tsiviil-Tulilind polnudki kuigi erinev. Külgedel olid kitsad aknapilud ja tekil vähem istekohti. Nood olemasolevad 24 istet olid aga olulisemalt pehmemad. Mugavdatud interjöörile vaatamata olid sisevormid tuttavad.

Xerose pilk asus püüdma inimesi. Kuklaga tema poole olevad reisijad kohendasid end, hoopis loomulikuma välimusega reisisaatjanna aitas eelviimasena lindu sisenenut kinnitusvöödega. Sellest rakursist tundus kõik loomulik.

Oli tunda, et teda istuma juhendav reisisaatja vanast habemikust suurt ei arvanud. Mees andis selleks ka põhjust, kuna vahtis totralt ringi nagu kits karusellil. Kotti ta aga ei leidnud. See kurvastas ja rõõmustas teda üheaegselt.

Tulilind tõusis ja asus enne alla sööstmist sooritama tavapärast ekskursioonitiiru. Paistus, et programmis oli ka kaaluta oleku tunde tekitamine, sest gravitatsioonivälja laeva kapten sisse ei lülitanud. Xeros ei kuulnud ega näinud, mida saatjad lõõritasid, vaid vaagis, kuhu tema mõõdukalt suure seljakoti kiiruga peitnuks? Kui kaua põllumehel aega oli olnud? Loetud sekundid, ning ajal, kus ta polnud tekisalongis üksi.

Piloot lülitas raskusjõu välja. Miski ei hakanud kuskilt välja hõljuma, midagi ei paistnud kuskilt välja.

Paistma! Muidugi! Kott oli olnud täpselt samas toonis salongi helehallide seintega! Xeros lasi teda toolil kindlalt paigal hoidvad rihmad lahti ja hõljutas end osavalt lae alla. Loomulikuma välimusega näitsik pistis sädistama "härra, härra, te peate kohe…" ja vabastas end samuti turvakütkeist, kuid neidisel polnud lootustki vanamehega sammu pidada. Peale aastaid asteroididel töötamist olid kosmosekaevurid kaaluta olekus liikumises nagu kalad vees.

Kõrgemalt leidis Xeros otsitu. Tagapool seinal oli üks ebatasasus üleliia. Xeros sukeldus, tabas käe all elastsust ja rebis jalaga tuge otsides seinast punni välja. Koti pealiskile oli olnud veniv ja kleepuvate äärtega. Treenitud liigutustega võis tunnelis seljast libistatud koti salongi jõudes suruda kõhuga vastu seina, tõmmata kile laiaks, ning üks käsi ühelt, teine teiselt poolt kleepida katte seina. Arvatavasti tõmbasid siini mööda liikuvad sõrmed kleebisekaitse eest ja järel libisev pöial surus liimi kinni. Oluline oli olnud ajastus - et reisijatega tegelevad saatjad ei näeks silmanurgast muud kui end kohendavat meest.

Xeros kiskus kotisuu lahti ja kahetses kohe Smitsi otsust mitte õppida lõhkajaks. Vahepeal tänitavale toonile üle läinud stjuardess põrkas kohale ja kavatses midagi. Xerosel oli vaja situatsioon oma kontrolli alla saada ja ainus kiire lahendus tundus olevat bluff.

"Reisiterminali turvateenistus, terrorismitõkestamise üksus! See on pomm! Peame kohe pilootidega rääkima!" Xerose hääl mürises. Viimati oli Smits sama kasutanud kaevanduslaeval, kui keegi lollpea oli järjekordselt mitme mehe elu ohtu pannud. Tookord kukkus lapseohtu nooruk nutmagi.

Xeros mõistis kohe, et siin ruumis olid teda kuulnud kõik. Kummalisel kombel olid kõik praegu haudvaikselt, paanika võib šoki möödudes veel tulla.

Piloot lülitas raskusjõu sisse ja avas Tulilinnu kuldaväärt kabiiniukse, kui stjuardess segaselt, kuid kiiresti olukorra siseside kaudu edasi andis. Kehaga ukseava varjata üritanud piloot ei saanud veel sõnagi suust, kui vilunud silmaga Xeros põrutas: "Kus kurat on teine piloot!?"

"Tal oli vaja ära käia, pidin teda katma." Xeros pööras võrdlemisi närvilise vestluse tagasi pakilisema küsimuse juurde. Üpris napi ajakuluga leiti konsensus päris mitmes punktis. Xeros, piloot ja asjalikum reisisaatja olid nõus näiteks selles, et tegu on tõesti pommiga. Xeros vetostas ettepaneku arutada käesoleval koosolekul, kas tegu võib olla viitsütikuga või kaugeltjuhitavaga. Ühel meelel nenditi ka, et pommike pardal on päris halb. Natuke kauem võttis aega põrgumasinale halbadest kohtadest kõige vähemhalva leidmine. Taas pidi Xeros omale vetoõiguse võtma ja laitma maha piloodi mõtte, et las see kott jääda sinna samasse salongi kuni nad kolme-neljakesi juhtkabiinis lahendust ootavad. Kolm noogutust teenis idee kott pagasiruumi, teiste kottide juurde läkitada. Liiglõigutu-meigitu protesteeris hädiselt, et see ei lähe, et tema ja kõikide reisijate nutiseadmed on ju kohustuslikus korras sinna kottidesse pandud, kuid teda ei kuulatud. Lahku läksid arvamused, kes pommi teisaldama peaks. Stjuardessil oli ebaviisakate sõnade toel ja pisikeste rusikate jõul vaja meelde tuletada, et kui Tulilind on lennus, on vaid pilootide kiipidel läbipääsuõigus pakiruumini viivat ust avada, sealhulgas teiselt poolt. Lõpuks võttis frustreerunud piloot jalgu trampides ette retke pakiruumi.

Liuguks piloodi taga sulgus. Sekundid hiljem väristas laeva kohutav kärgatus. Pilooti polnud enam mõtet tagasi oodata. Sellega võis koosoleku lõppenuks lugeda ja päevakorrast langes välja viimane punkt - uurida raadio teel reisiterminalilt, kas nad oleks nii lahked ja võtaksid Tulilinnu sisse tagasi. Xeros uskus, et selle palve peale oleks ka sealne juhtimissild keeluõigust praktiseerinud.

Plahvatus lülitas juhtkabiini uksele valvuriks jäänud stjuardessi välja. Hirmus tardunud neiu ei vajanud veenmist, et Xeros pulti lasta, kuid Xeros pidas vajalikuks öelda, et ta on piloot. See polnud mõeldud lohutusena, vaid lootussädeme süstimiseks. Kui reageeringut ei tulnud, võttis Xeros hetke, et käed noore naise õlgadele panna, teda kergelt raputada ja öelda "teie kohus on reisijate eest hoolitseda!" See mõjus - nüüd kui neiu teadis, mida teha, asus ta paanikas kundedega tegelema, ja kamandas samale koledaksilustatu.

Xeros tormas kabiini, pilk haaramas juhtpaneeli vilkuvaid infovälju. Seis polnud kiita. Talle ei olnud sugugi meeldinud mõte saata pomm pagasiruumi, sest ta oli kohe aru saanud, et selleks otstarbeks oli kohandatud seadmeruum. See oli aga pungil täis elutähtsaid süsteeme. Valikut aga polnud olnud.

Parem uudis oli, et kere oli korras ja hoidis õhku. Terved olid ka väljaspool siseraami asuvad mootorid ja kütusemahutid. Kõik mu oli kas vigastatud, katki või reguleerimatu. Tagavarasüsteemidega saaks ehk midagi ette võtta. Haavatud Tulilind hakkas juba Marsi gravitatsiooni tõmbele alluma ja aega polnud raisata. Xeros haaras juhtkangi ning tajus Tulilinnu agooniat. Ammusel sõbral Misjal oli õigus olnud, kui ta tsiteeris Medvit ennast - nagu jalgrattaga sõit. Oled korra mõne linnuga tõeliselt kokku kasvanud, tuleb ta sulle hiljem kätte kohe, kui oma taguotsa istmele ja käe kangile paned. Xeros oli taas kord meisterlik Medvi.

 

Maandumine oli raske. Tulilinnul tuli teha viimane pingutus enda kooshoidmisel, kui ta esiosa kõrbepinnale prantsatas. Kiirus oli piisavalt suur, et liiva ja kivide vahele paarisajameetrine vagu künda. Reisijad oma küljepiluakendest nägid - niivõrd kui rappuvas toolis silm fokuseerida suutis - metsikut oranži tormi. Xerosele paistis kabiiniaknast võrdväärselt õudne vaatepilt - tundus, et nokaotsa poolt üles tõstetud kivid olid otse temale sihitud, kui need vastu akent lendasid. Xeros tänas õnne, et oli leidnud maandamiseks võrdlemisi tasase ja puhta lagendiku, kuid laev sai siiski kohutava nuhtluse. Tuli loota, et tsiviilotstarbeks kohandatud Tulilinnul pole kabiinitugevust vähendatud.

Mõne sekundiga, mis tundus kui igavik, oli torm läbi. Piiksuv, sisisev ja metalliäginas Tulilind protesteeris ägedalt. Kuskil all pragises midagi - nagu oleks Tulilinnu põhja kuumakilp Marsi pinnast klaasiks sulatanud ja siis selle kohe katki krabistanud. Xeros lasi peale viit sügavat hingetõmmet rihmad lahti, silitas hellalt juhtpaneeli ning tänas Lindu vastu pidamast. Siin polnud midagi häbeneda. Kui keegi kunagi kollast kasti uurib ja ta sõnu kuuleb, siis küllap nemadki mõistavad. Järgneva mõtte hoidis ta siiski keele taga. Tema kahest viimasest Tulilinnust on kaks hävinud. Kui peaks tulema kolmas juhus, mis ta siis järgmisega teeb? Uputab?

Xeros avas vaheukse ja vaatas reisijasalongi kaost. Paaniline kisakakofoonia, oiged, valuröögatused, soigumised, lohutamissosinad. Hingemattev kuumus ja lehk hirmu poolt pigistatud kehadest. Vilkuvate punalaternate poolt tekitatud sähvivad varjud muidu hämaras ruumis.

Kui kaua läheb päästel nendeni jõudmiseks, Xeros ei teadnud, küll aga hõikas ta valjult ja korduvalt, et abi jõuab kohe kohale. Hädasignaali oli ta saatnud juba enne atmosfääri sisenemist ja küllap nende poole juba lennati. Transponder on viimane asi, mis kosmoselaeval katki läheb, ja seekord polnud seda tema Tulilinnust maha lõigatud.

Raadiod ja sidepidamisvahendid olid seevastu olnud alati esimeste purunevate asjade seas ning nii ka nüüd. Xeros vaatas hoolega laevas ringi hindamaks, kas ta saaks seestpoolt inimeste pääsemise heaks midagi teha, kuid paraku mitte.

Pääste jõudiski Millaski pärale. Xeros ajaarvamine oli liiga sassis, et hinnata selle kiirust. Küll aga hakkas väsimus reisijatele esmaabi andmise tarmukust lahjendama. Järsku raputas keegi teda õlast ja osutas küljeaknale, kus liikuva liiva taga vilksatasid valguskiired.

Edasine kulges rõõmu ja lootuse atmosfääris. Xeros ja teised jalul püsivad laevnikud lugesid väljas oleva skafandri käes tahvlit, mis neid iga järgneva etapi puhuks juhendas. Sealjuures kostus ka alati rahulolematuid inimhääli. Tahvliks oli suur valge plaat, kuhu skafandri kohmakas käsi tähti maalis, kuigi mitte just kalligraafias. Kes käega kirjutatut enam eriti lugeda ei osanud, torisesid, et see on liiga kiviaegne lahendus sellisel ajastul.

Aga süsteem toimis. Kõik hoidsid kinni, kui päästelaev sikutas Tulilindu tohutute trossidega kruusavaost väljapoole. Kõik rõõmustasid teate üle, et laeva ainus sisse-väljatee, tagaramp, oli tõkkevaba. Kõik pea värisesid erutusest, kui õhuga täidetud tunnel Tulilinnu ja päästetranspordi vahel üles sai. Teha jäi veel üks liigutus. Xeros asus luugi avamispuldi kallale, palvetas Tulilindude kaitsepühaku poole, ning vajutas nuppu.

Luuk naksataski. Aeglaselt tekkis pilu, kust hoovas sisse värsket jahutavat õhku ja valguse lootuskiiri. Umbes 30cm juures ramp aga stoppas, saateks kurjakuulutav, kananahka toov krigin.

 

Tulilinnu luuk oli inseneridele peavalu valmistanud ajast, kui kahe hukkunud testlenduri kolleegid nõudsid kategooriliselt, et alla kukkunud linnust peab ka välja saama! Projekteerijad proovisid käsi puhtaks pesta, pannes lootused päästetiimidele. Siis pani jala maha õnnetuses oma poja kaotanud kindral, kes ähvardas kogu inseneride kamba Tulilinnu prototüüpi kinni panna ja testida nendega a) kuidas neile meeldib kuumus, kui neid sealt pool päeva välja keevitatakse; b) kuidas neile meeldib lärm ja vibratsioon, kuid neid sealt pool päeva välja puuritakse; c) seejärel oleks vaja ka mõõta, kui kauaks elutagamissüsteemid hingatavat õhku suudavad tagada. Insenerid olid füüsikat mõnevõrra õppinud ja leidsid, et enne selliseid teste nad siiski mõtleksid probleemi üle korra uuesti.

Nõrgaks lüliks osutus energia, täpsemalt selle puudus. Raske rambi liigutamine vajas liiga palju vurtsu, et akud ilma töötava mootori toeta seda liigutada suutnuks. Motivatsioon lahendus leida oli siiski kõrge. Akude toel rambi lukkude avamise ning seejärel rambi tõstesilindritelt käsitsi surve välja laskmise demonstratsiooni viisid Tulilinnu loojad läbi ise. Nad olid märkimisväärselt rõõmsamad kui tookord, mil nägid Tulilindu esmakordselt õhku tõusmas.

Asja konks oli, et rambi tõstevärgi käsijuhtimine asus süsteemiruumis, ruumis, kuhu Tulilinnu endine piloot kahtlase kotiga kadus ja kus ta ka haihtus.

Xeros ei saanud ega tahtnud sugugi seda ust avada proovida, veel vähem sinna sisse minna. Isegi kui uks reisisaatjate õigustega veel lahti tuleks, oleks see sektsioon täiesti segipekstud, tõenäoliselt läbipääsmatu metallidžungel ja lihtsalt kole koht.

Kitsikus lahenes aga ilma igasuguse vaevata. Päästjad hüüdsid väljast, et kere on kõver, nad tirivad rambi jõuga lahti, ning laevnikel oleks üpris mõistlik luugist võimalikult kaugele taganeda.

Kümmekond minutit Tulilinnu korjuse mutileerimist ning oligi võimalik inimesi maha laadima asuda.

Xeros sai rahulikumalt hingata lausa pool päeva. Katastroofist pääsenud lennutati lähimasse väikese kolooniakupli sissepääsu ja sealt kõik elektrisõidukitega pisikese meditsiinivaguni ette püstitatud kriisitelki. Järgnes triaaž, mille alusel hakati kannatanuid ükshaaval tohtri - või täpsemalt külavelskri - juurde viima. Rohkem viga saanutega läks terve pärastlõuna ning kiiremat abi ootajate seas paisus kannatamatus. Ootetelki vabatahtlikult põetama appi tulnud kohalikud kolooniaelanikud proovisid rahulikult seletada kohalikke seaduseid, et päästjatel on kohustus abisaajad lähimasse meditsiinipunkti toimetada. Kõik olid nõus, et mõistlikum olnuks päästealustega ette võtta veidi pikem sõit suurlinna haiglasse, kus arstide armee saaks kõigile kohe abi anda, kuid reeglid on reeglid. Ehk vaadatakse need natuke vildakad paragrahvid nüüd üle, aga seni võiks katsuda hakkama saada, sealhulgas mõistma tohutu koormuse õlule saanud provintsi üldarsti.

Kõik see ei lohutanud toibuma hakkavaid rikkuritest ülbikuid sugugi. Tänamatus, toorus ja nõudlikkus peletas solvunud vabatahtlikud telgist minema. Varsti ilmus telgile valve, et turistide rahulolematus asulasse levivaks märatsuseks ei areneks. Keegi ei pääsevat telgist enne, kui hommikul pealinnast abi tuleb. Kui uurijad on kõik üle kuulanud, pääsevad nad oma elu juurde tagasi.

Uneleva Xerose mure asus paisuma, kui üks vaoshoitum reisija talle naeratades käe õlale asetas ja säravail silmil teatas, kuidas temast heeros saab. On ometi tõeline kangelastegu laevatäis inimesi elusalt kosmosest katkise laevaga alla tuua! Hiljemalt hommikuks on telgi ees ajakirjanike saba, kes temalt intervjuud nõutavad. Jah, ta on tehtud mees!

Tagasihoidliku pominaga ja naeratust kiskudes tänas Xeros kiidusõnade eest, ja tõmbus võimalikult telgi nurka. Mehe jutus oli iva. Sellise mastaabiga õnnetus saab tõenäoliselt tugeva rambivalguse. Teda hakatakse uurima. See ei sobi kuidagi valedokumentidega ülimalt madalat profiili hoida plaaniva Xerosega. Ega tema MRV-087 sõpradega, kelle tulus äri võib mõne liiga usina uurija tõttu kõrbeda. Ja kui keegi siin peaks veel mäletama, et ta nimetas end turvateenistuse agendiks?

Xeros ei näinud muud võimalust, kui põgeneda. Panna märkamatult plehku inimeste hulgast, kes talle praegu veel südamest tänulikud olid, kuid oma kõrkusepilved mingi hetk ka tema kohale võisid koondada. Xeros lonkis kohvilaua juurde, võttis suure kange ergutusjoogi ja hakkas hajameelsust teeseldes suure telgi seinte ääres tuiama. Tegelikult otsis ta avausi, pragusid, lahti jäänud servi. Ta läks uksele "värsket õhku hingama", piiludes muretu pilguga valveposte. Väljavaated ei olnud rahuldavad.

Xeros istus taas oma nurka ja asus inimesi vaatama. Kas võiks keegi teda ehk kuidagi aidata, kasvõi tahtmatult? Ikka ei tulnud pähe ühtegi head lahendust. Kuid Xeros märkas, et üks neist kahest kogu aeg omaette hoidvast noormehest näib samuti olevat huvitatud telgi püstituskvaliteedist, samal ajal püüdlikult huvitust näideldes. Õige varsti naasis nuhkija oma sõbra juurde.

Tohter oli vahepeal kollase taseme kannatanuid ükshaaval vastu võtma hakanud. Järjekordse puhastatud - plaasterdatud kannatanu väljumisel läks liikvele ka üks tagasihoidlikest sõpradest. Xeros poleks seda märganudki, kui tualetiuks mehe selja taga kolksunud poleks.

Mõrudest mõtetest ärganud Xeros leidis samuti, et osa suurest kohvist vajaks väljalaskmist. Aeg kulus, pakitsus paisus, kuid meestele mõeldud käimlast ei väljunud keegi. Vastupidi, järgmise ülesturgutatud reisija väljumisega med-ruumist tõusis teine noormees ning vantsis vetsu. Xeros oli hetkega tähelepanelikus ise. Kas võis seal olla liigne auk? Oli see tõesti välja-käik?! Südamepeksuga luges Xeros 180ni ning jalutas samuti vetsu. Enamik ruumisviibijaist olid oma välivoodites juba suigatanud ning vaevalt et keegi tema ja teiste sisenemist vetsu märkas.

Liigse kohvivedeliku väljutamise aeg skaneeris Xerose pilk kõiki külgi. Laest leidis ta vastused mitmele oma küsimusele. Hädaolukorra telgi komplekti kokkupandava käimla seinu hoidsid ruutjas vormis põrand ja lagi, mis klõpsati nagadega lihtsalt kokku. Istmeosale seistes ulatus laekinnitusi lahti lükkama ning korralikus toonuses mehel poleks raske end laeavast üles vinnata. Katuse väljastpoolt vaikselt tagasiasetamine nõudis kikivarvul olles ettevaatlikust, kuid oli tehtav. Minuti pärast oligi Xeros väljas pimedas vetsunurgas ning katus paigas. Valvureid polnud näha ega kuulda. Ta ei läbenud oodata ning lasi noores pimeduses varvast kuplialuse asula lähimasse hämarasse tänavasse.

 

“Kena õhtu, kas pole?”. Selja tagant kostnud hääl ja eest pimedusest väljuv kogu panid sörkiva Xerose peatuma. Ta tundis, et oleks ta kolm korda noorem, puhkeks ta praegu nutma. Emotsioonide tõusu-languse võngete amplituudid ja sagedused alates Marsi reisiterminali sissepääsemisest viisid isegi tema paljukogenud närvisüsteemi rabanduse ääreni.

Pääseteed enne teda kasutanud noormehed ei paistnud siiski vaenulikud. “Ma ju ütlesin sulle, et ta tuleb ka välja”, ütles veidi lühem vaoshoitud võidurõõmuga pikemale. Xerose poole pöördus ta asjalikuma noodiga. “Sa magasid ka õige lahkumishetke maha, mis? Soovid ehk meiega kaasa tulla? Suundume NewBabyloni.”

Juba nad sörkisid kuhugi. Xeros ei teadnud, kas ta oli üldse midagi jõudnud vastata küsimusele, mis nagunii kõlas nagu käsk. Meestetandem liikus ja juhtis teda pimedatel tänavatel nagu olnuks see nende koduhoov. Xerose peas lippasid küsimused, et miks ta kaasa oli võetud? Tänulikkusest elupäästmise eest? Kardeti, et ta reedab nad? Praegu olid vastused teisejärgulise tähtsusega. Noortega kaasa minemine oli hetkel selgelt parema perspektiiviga helgemale homsele.

Varsti leiti monorelsstee, mille piirdeaia mööda liiguti öiselt vaikse raudteehoovi äärde. Üksik lamp valgustas napilt mitmeid relsse, kus rongid laadimise ajal puhkasid. Lühem tüüp uuris pingsalt hoovi, aeda, jaamahoonet ning ümbrust. Järgmine instruktsioon oli ootamatu - otsida kähku rusikasuuruseid kive. Kuplialuse maastamine oli murunatukese küll tärkama pannud, kuid ei suutnud varjata otsituid rohkem kui pimedus. Päris igal sammul kivikesi siiski ei leidunud - asula pinnast oli ikkagi juba hulga aastaid silutud ja koristatud.

Kolmik varjus ühte sügavamasse lohku aia ning paralleelselt jooksva tee vahel - seda mööda sõidutati nad ka telki - ja loopisid mõned kamakad hoovi. Lamades, kuid august välja piiludes nägid nad paari minuti pärast saabuvat golfikäru laadset sõidukit. Unine ja kerekas turva ronis masinast välja, kohmitses midagi oma nutiseadmega ja kogu ala mattus valgusesse. Kui süttinud lambid turvale midagi kahtlast ei näidanud, asus ta hoovi üle vaatama läbi nutiseadme. Lühike käskis kõigil pead langetada ja augu põhja taganeda. Varsti tuled kustusid ja elektrikäru vuras minema.

Veerand tunni pärast lendasid hoovi uued kivid, kuid nüüd joosti kaugemale, lähima tänava hoonenurga taha. Lühike seletas, et neil vedas enne. Turva oli ka ebaloomulikke soojuslaike otsinud. Kui ta oleks viitsinud seda teha kaugemale liikudes, võinuks nende kahtlane augus kükitamine punase laiguna termokaamerasse jääda.

Turva oligi varsti tagasi. Protsess kordus, kuid nüüd sõitis paksuke nuhvlit käes hoides aiaäärse tee hoovi ulatuses ja kaugemalegi läbi. Ta valvas kauem ja käis isegi jaamahoones. Lõpuks vinnas mees end siiski masinasse ja lahkus.

Kolmas kord kive loopida tegi juba poisiklutilikult nalja. Varsti ta tuleb ja… Valgus prahvatas ootamatult ja pimestas silmi. Lühike tõukas oma kaaslased tuttavasse auku. Kui taas oleks auto jaamahoone nurga tagant nähtavale sööstnud, oleksid nad vahele jäänud. Nende õnneks oli turvamees teise lähenemisviisi valinud. Ta tuiskas, vats ja laskevalmis elektripüstoliga käsi ees, ühest jaamahoone hooviuksest välja. Tigedust täis olles liikus ta üllatavalt kergejalgselt rongide vahel ja lootis oma viha kellegi peal välja elada.

Ta sügelev päästikusõrm pidi koos omanikuga pettuma. Tüki aja pärast kadus turva hooneseinte vahele. Ootajate pinge langes, kui vaene elektriauto pidi raske jala järsu käsu järel pallikujuliste rehvide kraapsides minema tormama. Tuled jäid lõõmama. Lühike saatis Xerose ja pikema uude nurgatagusesse turvaautot passima ja vajadusel talle lehvitama ning asus üksi hoovi liikumisandureid häirima. Midagi ei juhtunud. Nagu eesmärk oligi olnud, oli turva uskunud andurite arvuti segiminemist ja valve välja lülitanud. Valgus hoovis oli tagavaraplaan.

Lühikese jõuline kere aitas kaaslased üle vanakooli, kuid odava ja tõhusa traatvõreaia, ning küürus lipati ühe kaubarongi tühja vedurisse.

Veduri meeskonna puhkeruumis vedeles veidi rämpsu, kuid paistis muidu mahajäetud.

“Sellega sõidame,” lausus end lõdvemaks laskev lühike. “Neetult lahe vedamine, et provintsides on kasutusel veel vanad vedurid ajast, mil inimesed automaatikat kontrollimas ja kindlust tagamas olid. Uutes poleks kuhugi pugeda olnud. Loodame, et sel vanakesel tihendid peavad ja on veel õhukindel.”

Xeros oleks selles meeleldi veendunud enne väljasõitu õhuvaesesse kõrbe, kuid mehed kohmitsesid juba ringi, et oma olemist mõnusamaks teha. Küllap nad olid eluks sobilikus keskkonnas siiski kuidagi veendunud ja Xeros hoidus kommentaaridest.

Ta tundis, mis nüüd saab. Ta istub kuhugi, minut või paar on hingetõmbe, kohanemise ja igal mehel oma enda mõtiskluspaus. Ning siis algab pärimine. Xeros asetas taguotsa põrandale, toetas selja seina vastu ja kõik läkski nii. Xeros muigas mõttes, kuidas ta võiks kunagi ka ennustajaks hakata.

“Kes sa oled ja kust sa tuled, piloodivana? Kuradima kõva maandumine!”, võttis lühem jutu üles.

“Nimeks Xeros. Tulin kaevanduslaevalt maha Marsile rahulikku pensionipõlve pidama. Kunagi sai veidi lennatud kah, aga see oli ammu.”

“Mis paneb siis sellise kangelase, kes võlub kivist linnu välja, öösel läbi peldiku eesootavast kuulsusesärast põgenema?”

Jätkuküsimus oli teravam ja kuigi hoovivalgust immitses kabiini napilt, tundis Medvi seda hägu ja oma jutukaaslase pilku näos kui Gestaapo ülekuulamislampe.

"Tagasihoidlikus. Mis seal ikka erilist oli. Iga piloot oleks samaga hakkama saanud."

"Ah et iga piloot? Sa oled huvitav mees, Xeros. Kutsu mind Treviks. Mu sõber on Oliver. Nagu öeldud läheme NewBabyloni. Seame seal end sisse, puhkame veidi kõik koos ja arutame asju. Meile tundub, et sul on mingi sügavam põhjus tähelepanu vältimiseks, aga sul on oskusi ja äkki saame üksteist aidata. Sa oled mõnda aega meie külaliseks, eks?”

Jälle küsimus, mille toonis oli vastus sees.

“Suurima rõõmuga,” leidis Xeros end emotsioonitult vastamast. Vähemalt vihjati, et neid huvitasid hoopis teened.

Pikem nooruk, Oliver, sai ka lõpuks suu lahti. “Meil on omad põhjused varjudes püsimiseks. Kui sina lollusi ei tee, ei pruugi sul ka meie poolt midagi karta.”

Jutt vaibus. Oma mõtteid koguma jäänud Xeros uinus märkamatult. Ta ärkas ehmatusega valju rongimetalli kiiksu peale. Avanud silmad, sai ta aru, et oli suigatanud mitmeks tunniks, sest päike, väiksem kui see Maalt paistab, oli horisondil just täielikult välja tulnud. Oma esimese Marsi päikesetõusu magas ta maha. Kehvast magamisasendist kange keha püsti ajanud, nägi ta akende taga mööda tormavat punakat kõrbe ja samasuguse kiirusega meenus Xerosele kõik eelnev. Ta uued seltsilised olid juhikabiinis ja arutlesid sosinal. Pikem nägi silmanurgast liikumist ja viskas pilgu Xerosele. Xeros nägi esmakordselt päevavalguses Oliveriks nimetatu nägu ja vapustus. Seda näolappi oli ta samuti kunagi näinud! Vaid hetkelise ajaviivu vältel, kuid see oli unustamatu moment.

Hämmeldusest veidi toibunud, avas Xeros puhkeruumi ja juhikabiini vahelise ukse ja prahvatas järsult välja:

"Ma olen sind näinud! WSS Atlanticul. See olin mina, kes sind sinna tõi. Nägin sind vilksamisi, kui meditsiinirahvas sinu teadvuseta keha Tulilinnust välja kandis!"

Nüüd oli Oliveri ja Trevi kord end puuga pähe saanuna tunda. Xerose hinge ronis kahtlus, kas ta tuli pihtimusega lagedale õigel ajal ja kohas. Aga mida tal kaotada oli? Kui nad tahtsid temast ikkagi kui põgenemise tunnistajast salamisi lahti saada, siis praegune pihtimine võis selle plaani uppi lüüa. Kui nad olid nagunii sõbralikud, siis nüüd ehk on rohkemgi.

Trev kogus end kiiremini. Tema taas karm hääl käskis detailidesse laskuda. Ning Xeros rääkis, kõigest. Täpsemalt, kui MRV-087 kaptenivanale. Esimest korda sai ta tol õhtul toimunut põhjalikult jagada ning kui juba end tühjaks laadida, siis täiega.

Jutu lõpuks, mis sisaldas ka lühendatud versiooni ta Marsile tuleku asjaoludest, olid Oliveri silmad säramas. Trev vastupidi oli vidukil silmil skepsis ise.

"Russod on sulle päris huvitava jutu kokku klopsinud! Ei ole võimalik, et põgenenud piloot pääses! Mis kuradi asja sa meie juurde nüüd ajama tulid? Tahad selle jutuga usaldust võita, meie järgi luurata ja Oliveri taas võrku püüda?"

"Rahu - rahu." Xeros üritas end üleskütvat Trevi jahutada, sest mehe pingulduvad rusikad ja kallaletungiks valmistuv poos ei meeldinud talle sugugi. “Oleksin ma russo, oleksin ma siis roninud pommiga Tulilindu!?”

“Muidugi, kui kogu see värk niiviisi kureeritud oli! Kui suudad laeva päästa, hakkad meie ümber lõksu punuma. Kui oleksid ebaõnnestunud, tehtud sinust postuumselt kangelane, saanuksid nelgikuhjaga hauakivi ja perele kopsaka lohutusraha! Pagana tõuk selline…”

Oliver sirutas takistava käe käbedalt Trevi rinnale, kui see tegi esimese ähvardava sammu Xerose poole, et oma toorest ülekuulamistehnikat rakendada. Tasakaalu säilitanud, kuid Trevi kõhklustest nakatunud Oliver oli rahumeelsem.

“Oota veidi, Trev. Uskumatu jutustus, tõsi. Aga nii ebatõenäoline, kui see ka pole, võib see tehniliselt võimalik olla. Liiga hullumeelne väljamõtlemiseks igatahes. Xeros, suudad sa kuidagi oma juttu tõestada, enne kui mu käsi väsib Trevi tagasi hoidmast?”

Xeros polnud arvanud, et tal kunagi oma seiklustest jutustada tuleb, veel vähem seda tõestada. Ta polnud sellele kunagi mõelnud. Nüüd tuli aga kähku vana sündmus silmade eest läbi lasta, enne kui Trevi kahtlemata treenitud rusikad silme ette ainult valusädemeid ette manama asuvad. Ta püüdis aega võita.

“Küsi midagi, mida ainult mina teada võiksin!”. Kuid oli Olivergi sellega hädas.

Xeros eelistas veidi pikemat distantsi enda ning noorte ja tugevate vahel. Kas see tõesti parem oleks, oli kahtlane, kuid instinkt väitis, et on. Xerose kand põrkas aga kohe vastu seina.

“Ahjaa! Saan tõestada!”. Erinevalt Achilleusest oli tema kand ehk elupäästev kehaosa. “Natali! Mu kaaspiloot! Kui ta mind jälitas, oli tal käes elektrišoki teleskoopnui. Kui ta mind taga ajama hakkas, oli see juba kõver ja verine! Enne, kui ma kabiini lukustusin, viskas ta mind sellega ja see tabas mu kanda. See jäigi kabiini peale seda, kui SOSi toksisin. Saate kindlasti Atlanticu turvakaamerate salvestuste ülevaatamist küsida. Vähemalt kaader, kus ta mind leides seisatas ja käed laiali röökis, võiks abiks olla! Ehk jäid ellu ka vere ja nuia omanikud?”

Trevi nukid olid siiski sügelemas. “Pullikaka! Seda võis Tulilinnul piloot või too Natali ka Kremile ette kanda jõuda!”

Oliver oli aga nüüd peremehemütsi oma pähe tõmmanud.

“Trev, rahune nüüd. Sellist raadiosidet ei olnud. Selleks ajaks olid kõik kanalid valve all, ka Kremli krüptol oli meil käpp peal. Sa tead, et ma olin seal ja olin intsidendi analüüsitiimis. Kohe, kui saame sidekanalitega linna, uurime su jutu üle, aga seni, Xeros, ole väga vagusi. Kuni kinnituse saamiseni oled Trevi vaatlussubjekt. Vean kihla, et sa pole veel näinud meest, kes nii vähe silmi pilgutab.”

Vastuväiteid polnud kellelgi. Xeros istutas end päevinäinud ja määrdunud rongijuhi toolile ning suunas pilgu tühjale kaljusele maastikule. Kiviväljade möödumist jälgides hakkas ta mõtisklema oma kaaslaste dünaamikale - kumb neist tegelikult juhtoinas oli?

 

Suuremalt jaolt vaikides jätkunud sõit ei kestnud enam kaua. Paistis, et kaubavagunitega rong oligi planeeritud linna jõudma tööpäeva alguseks, et keegi seda tühjaks või täis laadiks.

Varsti ilmus silmapiirile hiigelkuppel ning rongi meeletu kiiruse tõttu suurenes see peaaegu silmnähtavalt. Neil vedas. Suur osa kupli paneelidest kiiskas vaid päikesepeegeldust, kuid teise nurga all olevatest klaasjatest plaatidest paistsid läbi kõrgemad ja tuntumad NewBabyloni maamärgid, eesotsas muidugi kosmoseliftiga.

Kuppel kui ümara vormiga ja seest õõnes rajatis ei olnud praegu enam võibolla kõige täpsem nimetus ebamäärase kujuga, eemale ulatuvate laiendustega ja põhikaarest eenduvate mullidega. Inseneridel käis pidev vaidlus, kuidas sõõri jaoks projekteeritud struktuur lisadele vastu peaks pidama, aga raha kippus mõistuse häält summutama, eriti kui tehniliselt oli moodulite juurde pookimine lihtne. Kartlikumad kolisid kõrvalmullidesse, kus turvaväravaid põhikupli kokku kukkumise puhul momentaalselt sulguksid ja omaette turvasektsioonid moodustaksid, teised utsitasid terraformijaid imesi sooritama, et Marss nobedamini maasarnastada - saaks veed voolama, taimed kasvama ja eelkõige atmosfääri pea kohale.

Xerose jaoks tundus siiski aastaid kontrollimata tihenditega vedurist kupli kontrollitud keskkonda astumine ühe pingeallika äralangemisena. Lausa giljotiinipesast väljununa tundis ta end raudteejaama kohvikus hommikusöögi järel. Oliveri pikk kõne äsja ostetud nutiseadmega oli ta lõa otsast vabastanud ning andnud lausa vabaduse menüüst oma maitse järgi lisa tellida. Kindlasti ei olnud see jaama maitsvaima köögiga söögikoht, kuid Trev oli valinud selle, kuna siin oli vähem kaameraid ja privaatsemaid pimenurkadega soppe.

Oma virtuaalkeskkonda loginuna ei võtnud Oliveril kaua, et Atlanticu intsidendi ülevaatamine mitmete ohvitseride koheseks ülesandeks teha. Tema palvetel oli mõningane kaal.

Kuulnud Oliveri tänu ja kiitusi inimkonna jaoks õige otsuse tegemise eest, hakkas jää sulama. Isegi Trev vabandas sõbralikult, kuigi oma ülereageerimise osa ta vaevalt, et tõsiselt mõtles.

Täis kõhuga kohvitasside taga istudes kasutas Xeros juhust, et saada vastuseid enda küsimustele. Mis russod ja Kosmose Kremli meeleheitele ja rutule olid ajanud? Mis pani Kremli paaniliselt pagema? Ning kui Oliver saab vastata, kes ta on ja mis ta nii oluliseks teeb?

"Kuna juba on selline saladuste paljastamise hommik, siis ehk saan natuke lünki täita. Aga arvesta, et kui midagi nüüd kuuldust russode kätte jõuab, et suuda sa end väga tigedate jõmmide eest peita isegi musta auku mitte! Olengi Oliver. Teatud juhuste tõttu, mida saan ehk tulevikus avaldada, suudan enda kätte võtta mõne kosmoselaeva täieliku kontrolli, viibides ise kus iganes. Kõiki käske, mida saab anda laeva hologrammkeskkonnast, saan anda mina. Lääneliidust üksikud teadsid seda, russod ei tohiks sellest siiani teadlikud olla. Küll aga said nad kuidagi aimu, et minust sai üleöö Lääneliidu turvalisuse võtmeisik ja nad tahtsid mind omale. Küllap neil oleks viise minust üht-teist välja pigistada. Nad said mu Estvaanias kätte ja uinutasid. Ärkasin juba Atlanticul ja võrdlemisi värskelt. Uinuti oli juba kulunud. Kui mind sillale edasi kiirustati, lükati sisse see naine. Kuulsin veel selja taga doktorit vaagimas, kas sellisele isendile anda tavaline või topeltdoos ergutit. Tagantjärele tarkusena tuli nentida, et oleks pidanud ta puuri magama jätma.

Su rongis tehtud jutlusega sain täita viimased valged laigud, mis vahepeal juhtus. Ning nüüd pean sind veel tänama! Tänu su showle, mida sa Tulilinnuga tegid, võitsid sa mulle aega, et Kosmose Kreml oma tiiva alla võtta. Kommunikatsioon, juhtimine, relvad, elutagamissüssteemid, ruumide ligipääsud, kõik! Oled sa näinud hologramm-kasutajaliidest? Seal on kõik nii lihtne! Konkreetsed nupud ja slaiderid. Graafikud ja numbrite jadad on sillameeskonna ekraanidel, hologramm on sisse-välja lülititega alati administraatoriõigustega. Imeline süsteem, ma lähen sellest alati õhevile. Igatahes saaks oskamatu käsi seal palju paha teha ja nii on sellele ligipääs vähestel.

Saanud Kremli enda lemmikloomaks, võtsin esimeseks kommunikatsiooni maha. Siis uurisin veidi manööverdussüsteeme ja saatsin laeva väga kiiresti väga kaugele. Lülitasin silla kaamerad meile pilti edastama ja see kaos lõbustas meid mitu minutit. Lõpuks hakkasid kaks seltsimeest hologrammilauda uurima ja otsustasin kähku jälgi jätmata süsteemist väljuda. Ma tean, et nende logifailides pole minust märkigi. Ära küsi kuidas, ka see on lugu teiseks korraks.

Hetk enne väljumist nägin ma rahmeldamist täis silla ülekandes lammast all paremas nurgas. Täpsemalt - üht naisohvitseri, kelle silmis, näos ja olekus peegeldus kujuteldamatu hirm. Vahemaa oli Kremliga juba suur, pildis oli segajaid, kuid see õud kandus selgelt üle. Sel hetkel mõistsin, et minust oleks vastutustundetu selline võim ka Lääneliidu kätte anda. Inimene on inimene ja võim korrumpeerub kõiki. Ka Lääneliit võiks heade kavatsuste nimel üle piiri minna. Kustutasin oma tegevuse jäljed ka Atlanticu sillal kasutatud arvutist. Keegi ei mallanud mulle tähelepanu pöörata, kõik juubeldasid ja õnnitlesid üksteist “võidu” pärast. Kutsusin kapteni kõrvale ja tegin kohe oma ettepanekud ja nõudmised. Ma keeldusin oma “supervõimet” üle andmast, kuid tõotasin alati sõbraks jääda ja vajadusel kohe appi tulema. Et ma ise potentsiaalsest võimust ei hulluks või poliitilisi vaateid muudaks, tuli mind alati vähemalt üks ihukaitsja saatma leida.”

Peanooge kõrvale Trevi suunas ja kohvilonksu järel jätkas Oliver Xerose kannatamatute kõrvade rahuldamist. “Ennekõike hoiavad nad mind siiski väliste ohtude eest. Seetõttu ära pea Trevi vastu vimma, ta tegi oma tööd. Tavaliselt on neid veel kaks, kuid Marsile tulekul tahtsime olle vähem tähelepandavad ja reisisime kahekesi. Risk tundus olevat madal. Meie sõber peaks varsti saabuma. Ole õnnelik, et sul kaks Trevi-sugust rongis vastas polnud. Usu mind, nad on parimatest parimad väga paljudes asjades, sealhulgas kätega inimkeha mõjutamises!

Igatahes, ma ei lubanud end kunagi üksi arvuti taha lasta, nii et nad kaitsevad mind ka minu enda meelemuutuse eest. Nad on head psühholoogid ja et neil on pead otsas, vahetub iga mees kuue kuni kaheksa nädala tagant välja. Pärast seda huugavad nende ajud minuga ööde ja päevade veetmisest ja vajavad pikki väljateenitud puhkuseid.”

Trev lõikas vahele “Asi pole Oliveris. Tegelikult oleme lakkamatu russode rünnaku all. Poliitikauudiseid vaadates võib tunduda, et Russaania on lõpuks aru pähe võtnud. On retoorikas tagasihoidlik, et tee enam alalõpmata militaarseid provokatsioone, pasundab rahust, arendab majandustegevust, kultuuri ja isegi sotsiaalteenuseid. Kuid see kõik on suitsuvari. Russod on pika vihaga. Kogu nende luure paistab olevat sihitud Oliverile. Nad otsivad lakkamatult, kuidas me Kremli niimoodi põlvili lõime ja kuni nad pole leidnud ühtki muud allikat, siis jätkavad nad Oliveri püüdmist. Iga mõne kuu tagant leiavad nad meid üles. Toimub kassi-hiiremäng, sageli verine. Siiani on vähemalt Oliver tervelt pääsenud. Aga ükskõik, kui sügavale me ei kaevu või kui kaugel tsivilisatsioonist ei ole, kuidagi meid leitakse. Võib öelda, et Maa peidukohad said otsa ning tulime siia rahu otsima. Siiani kena algus olnud”, lõpetas Trev iroonilise ohkega.

“Mnjah, sinu lugu ei jää minu omale karvagi alla,” lõpetas Xeros venima hakanud vaikuse. “Aga miks sa Atlanticul ei ela? See oleks viimane koht, kuhu russod läheneksid?” Xeros naeratas seejuures nagu Archimedes oma heureka momendil.

“Ei! Ma olen inimene, mitte kosmoserott! Ma ei kannata laeva kinnist keskkonda! Ma ei saa niigi eraelu ja lähisuhteid lubada, miks veel topelt piinelda!” Oliver oleks nagu kogu Archimedese vannivee, külma pealekauba, Xerosele kaela tõmmanud. Trev täiendas: “Oliver on meil siin vanakooli matkasell ja loodusearmastaja”.

“Pealegi ei suudaks ma seal viibida häbi tõttu,” lisas kurvaks muutunud Oliver. “Trev mainis russode pikka viha. See on haiglane. Paljude Atlanticul töötanud või teeninud inimestega juhtub Maal “õnnetusi”. Autod lähevad suurel kiirusel katki. Föönid kukuvad vanni. Röövlid tungivad kallale. Libastutakse jääl ja mudas. Uputakse avalikes ujumiskohtades. Metsajooksul on isegi oks tuulevaiksel päeval tehnikule pähe kukkunud.”

“Ära unusta kirikus südameatakki saamist,” täiendas Trev.

“Just. Ning juhtub kõigiga, kokast sillaohvitserini. Pole oluline, kas ta oli üldse intsidendi ajal Atlanticul - kui russode luure avastab kellegi, kes on Atlanticu teeninud, saadetakse talle põllumehed peale.

Algselt võeti õnnetusi kui juhuseid, kuid muster kasvas ilmselgeks. Tuhandeid inimesi pidevalt jälgida ja kaitsta ei saa ning mõrvad jätkuvad. Nüüd katsutakse õnnetusi võimalikult maha vaikida, kuid kuuldused Atlanticu needusest levivad. Enamik põhjust ei tea, sest intsident on rangelt salastatud, kuid kõlakatest piisab, et Atlanticule täismeeskonna kokkusaamist väljakutseks muuta. Ma ei taha, et vanemad olijad mulle seal olles kõõrdi vaataks.”

“Sitapead.” Xeros tundis korraga viha ja häbi Medvi sünnimaa pärast. Kuidas ta küll suutis nii kaua seal vastu pidada?

Oliver luges Xerose ebamugavuse välja ja üritas teemat helgema tuleviku suunas pöörata. Oliver ja Trev said nüüd lähemalt kuulda Xerose ähmastest pensioniplaanidest, kusjuures Xeros leidis häälega arutades ja Oliveri huvisid kuuldes kena väljavaate - talle meeldiks väga hooldada mõnda Marsi biodoomi, olla marsimetsnik.

Kui Trev tõusis ja ütles, et läheb rendib neile auto, ei olnud Xeros enam üllatunud nagu siis, kui Oliver nutiseadet ostma läks. Nemad ei olnud seaduse eest jooksus ega pidanud niivõrd kartma oma krediidijälje jätmise üle, sest kuskil oli võimas Lääneliidu varjuamet nende digitaalset käidud rada puhastamas ja ka eesolevat teed silumas.

 

Oliver peatas auto tänavaserval vana hoone kõrval. See oli Marsi kividest laotud rajatis, mis neid avasüli päikest varjaval küljel vastu võttis. Maja oli üks esimeste seas algusaastate eksperimendist kohapeal lõigatud kivist ehitisi rajada. Mitmed tolleaegsed olid juba maha võetud või tundmatuseni ümber ehitatud, kui see siin seisis veel uhkelt ja tugevalt. Võibolla seetõttu, et sel oli kirje "kirik". Kui selle trepiastmete järgi otsustada ehituskivi kvaliteeti, siis võiks arvata, et see on kulumiskindel. Tõenäolisem oli siiski, et need üksikud entusiastid, kes hoone rajasid, ülehindasid selle populaarsust.

Oliver keeras näo tagaistmele, vaatas Xerosele otsa ning lausus. "Sul on nüüd valikud.

Esiteks, jätkame sõitu ja viime su Lääneliidu esindusse. Sinuga hakatakse rääkima pikalt siin ja Maal. Kui sinult on saadud teada kõik võimalik, lastakse sind ehk tõesti puhkusele. Iseasi on, kas Lääneliidu või su enda valitud kohta. Aga võid kindel olla, et esindusest sisse astudes oled alati söödetud, joodetud, soojas ja pehmel asemel.

Teiseks - räägin mõne inimesega ja kauplen välja loa sul meiega liituda. Meil oleks hädasti head pilooti vaja ja sinust paremat ja usaldusväärsemat pole siit praegu võtta. Me teeme sulle uue identiteedi. Leiame ka käärid, et habemikust lennusangari otsingud edutuks jääksid. Arvatavasti ei vajaks me su teeneid üle mõne kuu, kuid see aeg võib osutuda… ütleme, et intensiivseks seikluseks.

Kolmandaks - me Treviga vaatame korra teisele poole ja sul õnnestub praegu meie autost põgeneda. Me isegi ei näe, kuhu suunas lipsad. Võta seda kui isiklikku vastuteenet. Oled mind ikkagi kaks korda päästnud, isegi kui motiiviks on olnud omaenda parem tulevik. Kuna sa kaotasid, nagu me kõik, oma pagasi ja oma kiibikrediiti sa vist kivi all peitumise eesmärgil kohe kasutada ei taha, anname sulle veidi sularaha. Su enda asi, kuhu ja kuidas edasi lähed ja oma pensionipõlve sisse sead. Näed seda hotelli teisel pool teed? Peatusime siin, sest see võiks olla sobiv alguspunkt. Marsi esimene hotell, nüüdseks põhja käinud. Siin ei küsita üleliigseid küsimusi, andmesüsteem on kiibieelne ning seega on enamik klientuurist ähmase taustaga."

Xeros pööras pea hotelli poole, mille välimus teataski olin grandioosne sajand tagasi. Paari aasta eest, kui oli peetud 100 aasta möödumist Marsi alalisest asustamisest, oli hotelli fassaad kiirelt ja lohakalt marsipunaseks võõbatud. Nüüd oli värv suuremas osas koorumas ning välja piilus samasugune hallikas kivi nagu kirikul. Kivi oli veel kõva, kuid vaevalt sel veel 20aastat oma kohal püsida lastakse, et hotelli enda sajandat sünnipäeva tähistada.

Siis püüdis Xerose pilgu pikast trepist alla kiirustav kolmik. Mehed istusid ootavasse autosse ja sööstsid minema.

Nende näod aga jäid Xerose silme ette ujuma. Jahmunud närvisüsteem üritas järjele saada audiaalse inertsi jõul. Neljas valik - astun oma poja ette ning võtan ta isa karmi käega käsile. Räägin temaga väärtustest nagu mees mehega või, kui vaja, sakutan need talle kohale. Kurat, tema pärast ma selles supis olen!

"Kuidas siis jääb?" Trevi hääl oli nüüd tõesti küsiv ja kutsus teda välja kujutlusest, kuidas ta teismelist Olpit kasvatab. Jah, Olpi oli suureks ja tugevaks kasvanud ning seltskond, kellega ta lävis - trepiastmeid mõõtis ta hallilt põlevate silmadega eriväelase kõrval - ei jätnud erilist lootust füüsiliste kasvatusmeetodite edupotentsiaalile. Kuid ometi käskis tema - või oli see ammusurnud Medvi - süda kasvatusprotsessi ette võtta.

Xeros keeras oma leemendava palge ettepoole. Nüüd oli talle otsa vaatamas ka Trev. Parem käsi asus automaatselt silitama krässus lõuahabet, nagu mõtlikud habemikud läbi aegade teinud. Mida ta valib? Ei Medvi, Smits ega lühiealine Xeros olnud kunagi varem väliste märguannete peale lootnud, kuid nüüd järsku soovis ta tõesti, et mõni tundmatu võim, võõras jõud ta pea kohal õige suuna ette näitaks. Seisis ta ju ometi kiriku kõrval…

 

Autoril on plaan kirjutada veel üks osa (toimetus).