Shalom!
Niisiis, vähemalt aknast välja vaadates on kätte jõudnud kevad ja Reaktori
meeskond lülitab end kevadkäigule. See aga ei tähenda, et midagi otseselt
muutuks, ei.
Näiteks, kõige vähem muutub see, et teeme me kõike tasuta, reklaamivabalt ja
hingest. Nii vähe kui seda hingenatukest need ulmekuradid meil alles jätnud on.
Seonduvalt eeldame seda ka kaastööks soovi avaldajatelt. Lahtiseletatult ja
kurioosse näitena, et kui soovite mõnda lugu tõlkida, siis on teie abi kahe käe
ja juba mainitud hingenatukesega oodatud ja suurel heameelel vastuvõetud.
Eeldame aga omalt poolt, et tõlkimine tähendab siis tõlkimist selle
traditsioonilises vaimus ja korras. Tõsiselt, ei ole mõtet raisata meie aega Google
translate’i loobitud ja paarist kohast silutud tekstiga. Kipume selliseid
asju nõmetsemisena
võtma.
Seega, ärge enam nii tehke, eks ole.
Aprillis on taas ilmumas Reaktori eriväljaanne Erektor, mille vürtsikam sisu raputab talvest rõskeid meeli ja toob kevadele kohast elevust.
Ootame kaastöid juttude, artiklite ja
arvustuste näol, mille sisu hõlmab erootilist või pornograafilist ulmet.
Kui sahtlis on
juba sobiv lugu, siis on aeg sellelt tolm pühkida ja meile saata. Kui lugu veel
kirja pole saanud, siis on hea võimus lasta enda erootilistel fantaasiatel
lennata ja siis need paberile panna. Kui enda nime alt avaldamine on seni
tundunud hirmutav, siis alati on võimalik mõelda endale sobiv pseudonüüm.
Hoiame eriväljaande traditsiooni ja ühtlasi näitame, et seks ei pea olema tabu.
Kaastööde saatmise viimane aeg oleks 15.04.24 toimetuse aadressile ja märksõnaks EREKTOR24.
Aastakoosolek ei ole just sündmus, millest iga kord Reaktoris kirjutada, aga kuna järjekordne kolmaastak, mille ühingu liikmed põhikirja järgi juhatusele toimetamiseks annavad, sai mööda, siis väike ülevaade ühingu viimase kolme aasta tegevusest ka mitteliikmetele on vast paslik. Äkki liitub ühinguga mõni uus liigegi, kes näeb, millega tegeletakse.
Niisiis – 09.03.2024 toimus eesti Ulmeühingu järjekordne aastakoosolek. Sel aastal tiksusid juhatuse volitused täis ja peamine aastakoosoleku otsus oli, et volitusi pikendatakse veel kolmeks aastaks. Ühingu olukorrast:
Krista Logbergi kohta avalikku infot ei leidu. Autor on seni säilitanud anonüümsuse ja kirjutab arvatavasti pseudonüümi alt.
1. Oled öelnud enda kohta, et sa töötad IT-valdkonnas, loed ja kirjutad võimalusel iga päev ning tegelesid kunagi aktiivselt analoogfotograafiaga ja seda edukalt - kaks näitust siiski, see juba näitab midagi. Ehk siis oled loominguline inimene, aga – seda on vähe! Räägi lugejatele endast veidi rohkem, kes sa veel oled?
Ma olen
igapäevaselt erinevates rollides. Eelkõige olen ma ema, see tuleb esimesena ja
siis kõik muu. Olemuselt olen ma kohati rahutu ja selle tõttu on mul olnud ka
erinevaid huvisid. Olen sukeldunud, orienteerunud, käinud õppimas, kuidas ise
sandaale teha või kangast trükkida jne. Fotograafia oli pikka aega üks mu
peamisi loomingulisi väljendusviise, kuid ühel hetkel tunnetasin, et seisan
paigal ega arene selles valdkonnas enam edasi. Üks etapp elus sai läbi, kuid
sellest saadud kogemusi kasutan endiselt.
2.
Ühel soojal märtsi nädalavahetusel toimus Tartus Kultuuriklubis Salong järjekordne Hilise Lõikuse mäng Fuusia - selle tehnilise Impeeriumi, millega esimese seeria mängus sõditi - radadel.
Tegemist
oli Impeeriumi iga-aastase peoga, kuhu kogunesid erinevate piirkondade
esindajad. Seekordne üritus oli juba seeria teine. Eelmise muljed on loetavad
siit https://www.ulmeajakiri.ee/?larbimulje-raua-nimel---fuusia-ball
Järgnev
tekst on Volta Manufactoriumi masinanimismi usulahku (koondnimetusega sinised)
esindanud Viie ohtrate kirjanduslike liialdustega meenutus, mis lükatud
narratiivsesse vormi.
See võiks olla loetav ja huvitav ka nende jaoks, kes ise mängudele ei satu ega muidu larbimuljeid loe.
Kuu alguses sain omale väikse kirjandusteadusliku varasalve - hulga artikleid, mida Jaak Tomberg kasutab ja käsitleb oma ulmeseminaris Tartu ülikoolis. Mõtlesin: hurraa, nüüd asun neid vahendama. Kui ma aga esimese olin läbi lugenud, taipasin, mida ma teen - sulaselge prokrastineerimine. Tõsisema asja edasilükkamine, hirm tegeleda Jaak Tombergi monograafiaga “Kuidas täita soovi” (2023). Paari kuu taguse Chu metafoorideartikli vahendamist (või arvustuse kaudu lahkamist) põhjendasin isegi sooviga tutvustada mingeid ulmeteemalise kirjandusteaduse ideid enne Jaagu teksti lahkamist (nii-öelda eelsoojenduseks, kuivõrd Jaak neidsamu ideid ka käsitleb), eelmise kuu Veidemanni tekst oli lihtsalt vahepeatuseks. Kaua ma seda edasi lükkan - on aeg asuda pärisasja kallale. (Lisaks kõigele muule kas või sellepärast, et siinsest numbrist saab lugeda ka Tombergiga tehtud pikka intervjuud - olgu siis kahekordselt Jaagu-number, nii nagu on kahekordselt “Düüni”-number.
Jaak Tomberg on kirjandusteoreetik, kelle peamine uurimisala on ulmekirjandus ja utoopiad. Ta on Tartu ülikoolis nüüdiskirjanduse kaasprofessor ning annab lisaks kraadiõppurite seminaridele seminare teadusulmest, kirjanduskriitikast ning kunstidest ja kliimakriisist. Ta on avaldanud kolm teadusmonograafiat: „Ekstrapolatiivne kirjutamine” (2004), „Kirjanduse lepitav otstarve” (2011) ning „Kuidas täita soovi” (2023) (viimane tõi ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna esseistika valdkonnas).
KUU ARVUTIMÄNG: "Legend Zeldast: Aastaaegade oraakel" ja "Ajastute oraakel" (17. veebruar)
"Legend Zeldast" on "Nintendo" frantsiis, mille esimene mäng ilmus 1986. Siin on 8. ja 9. mäng, mis avaldati 2001 korraga. Mängumootor on sama ja sisugi on märkimisväärselt sarnane. Siiski keskendub "Aastaaegade oraakel" pigem mürglile ja "Ajastute oraakel" pigem mõistatuste lahendamisele. Esimeses saab Link Aastaaegade Varda abil muuta aastaaega: talvel on veekogud jääs ja neid mööda saab kõndida, suvel viinamarjaväädid kasvavad ja nende abil saab üle müüride ronida. Teises mängus reisib Link Aegade Harfi abil minevikku ja tulevikku. "Nintendo" püüdis korraldada mängunduses revolutsiooni, luues kaks mängu, mis saavad omavahel suhelda niihästi salasõnade kui Game Link kaabli kaudu. "Nintendo" eeldas, et mõlemad mängud ostetakse korraga, ja tõepoolest kumbagi müüdi 4 miljonit eksemplari.
„Maagilise maailma vardjad” on Krista Logbergi debüütromaan ja kirjeldatakse seda kui ajalooliste sugemetega müstilist põnevikku. Loo keskmes on 26-aastane Isabel Clark, keda tõmmatakse vastu tema enda tahtmist üleloomuliku maailma intriigidesse. Krista Logbergi nimi oli minu jaoks kohalikul ulmemaastikul täiesti uus. Puhtalt lehelt on alati hea lihtne alustada, ei ole mingeid eelarvamusi, samas aga peab autor seda rohkem pingutama, et esmamulje oleks täiuslikum. Antud juhul kaasasin arvamuse kujundamisse ka abikaasa, kuna lühikirjelduse järgi peaks antud romaan just naislugejale rohkem meelepärane olema.
Üldiselt on teksti lugeda hea lihtne ning ilmselt tänu sellele ja korralikule toimetamisele silmatorkavaid vigu tekstis ei paista. Samas on aga keelekasutus vägagi kehv: nii mõnedki laused tunduvad justkui toore tõlkena inglise keelest.
Helga-Johanna Kuusleri stiil on päris kiire ja tempokas. Kui gaasipedaal ükskord põhja vajutatakse, siis sinna see ka kinni kleepub ja jääb põhja kuni tagakaane sulgemiseni. Ma olen tempokate lugude austaja, aga vahepeal oleksin isegi mina tahtnud väikest hingetõmbepausi.
Kas olete näinud TV3-st filmi „Tähesõdalased“ ning mõelnud, et tegelikult oleks ju igati vägev kosmoses putukaid nottida? Täpselt selline mäng „Helldivers 2“ ongi. Mäng toimub neljastes salkades ning eesmärk on imelihtne: söösta kahurikuulina planeedile, tee oma kõks ära ning tõmba planeedilt minema. Ma oleks pidanud ka seda taipama, et nii nagu ka filmis ei valmistanud harjutusväli mind eesolevaks põrguks ette.
Lahinguväljal lähevad asjad väga kiiresti väga käest ära. Kord jooksid minu rühmakaaslased mu laskejoonele ette, kord jooksin hoopis mina neile ette. Kord läksin ümber künka ning nägin, et – ohoo! – rühmakaaslane oli parasjagu sinna paika raketivalangu tellinud. Lendasin õhku. Kord olin mina parasjagu suurtükivalangut tellimas, aga märgis põrkas vastu seina ja maandus minu jalge ette. Terve mu salk lendas õhku. Kaitserobot leidis, et minu selja taga on veel putukaid, keda on kohe vaja lasta.
„Düüni” esimest osanägime me 2021. aastal ning see lõppes Paul ja Jessica Atreidese põgenemisega Harkkonnenite käest kõrbe ning nende vastuvõtmisega fremenite hõimu. Teine osa jätkub kohe sealt, kus esimene pooleli jäi. Kuna enamikku tegelastest me esimeses osas juba kohtasime, siis pääseb see film nende tutvustamisest ja saab kohe asja kallale asuda. Ja asja, mille kallale asuda, on palju, sest „Dune: Part Two” (edaspidi DPT) püüab ühekorraga olla nii Araabia Lawrence’i loo ümberjutustus, shakespeare’ilik tragöödia kui ka usundiloome käsiraamatu kommenteeritud väljaanne, ja tuleb sellega ka toime. Selle peategelaseks on loomulikult endiselt Paul Atreides ja kui ma esimese osa puhul kurtsin, et Paulil ei ole talle eraldatud ekraaniajaga midagi peale hakata, siis siin see probleem laheneb.
Ajakatastroof
Helga-Johanna Kuusler
Lõbusas ja ülipõnevas loos satuvad Egert Marvin ja Taddeus koolis avanenud ussiaugu kaudu 1939. aasta Viivuranna kevadlaadale ning näevad oma silmaga esimese Eesti Vabariigi lõpuaastate hiilgust. Kui Taddeusel on varuks hoolikalt kavandatud salaplaan, siis Egert seisab pidevalt silmitsi raskete otsustega. Isegi moosipiruka ostmine võib tekitada liblikaefekti, mis tulevikus kõik pea peale pöörab, nii et mõni nende koolikaaslastest ei sünni. Katastroof tuleb mõnikord sealt, kust seda oodatagi ei oska… Samamoodi ka salapärane kaunis abistaja.
Helga-Johanna Kuuslerilt on ilmunud kolm romaani: ilukirjanduse kategoorias 2015. aastal BestSelleri konkursi võitnud „Puhkus koomas“ (2016), „Verevalla varandus“ (2018) ning „Romeo ja Julio“ (2021).
Kirjastus Eesti Noortekirjanduse Ühing
Toimetanud Lille Roomets.
Ulmestaar Liisa Berezkin.
1. Kes oled ning millega tegeled?
Liisa Berezkin, kunstnikunimega Deliisium. Tegelen enamuse oma ajast tätoveerimisega Tallinna kesklinnas asuvas salongis Roosikrantsi Tattoo, lisaks olen vähese koormusega erivajadustega laste õpetaja lasteaias ja vastavalt vajadusele ka jaapani keele giid, tõlkija ning võimaluse tekkides ka illustreerija. Olen illustreerinud raamatuid ning ka mõne CD ümbrise.
2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Hetkel lõpetan M. Kalmsteni “Götterdammerung” kogumikku (no ei ole ajastatud, aga ei taha ka valetada). Soovitan - mulle meeldib nende lugude toores emotsioon ning vägivald.
Kristi Reisel “Ma tahaksin olla maoori”
Kaks ajakirjanikku arutlevad Roswelli materjalide avalikustamise teemal, jõudes järeldusele, et ameeriklased on saamatud, kuna ei suutnud olemasolevat maavälist tehnikat järele teha ning üleüldse takistavad ühtse inimkonna arengut. Samal ajal ootavad mainitud maavälised olendid võimalust, et inimkonna ühtsustumine ja allakäik laseks neil Maa üle võtta ja inimkonna kodustada.
Lugesin huviga. Kuigi loos just eriti palju midagi ei juhtunud, olid peategelaste mõttekäigud huvitavad ja panid kaasa mõtlema. Lõpuosas saabunud maaväliste olendite plaanide paljastamine oli Maa peal toimuvaga väga hästi seotud. Teistkordsel lugemisel meenutas see lugu mulle Ülemiste vanakese legendi, milles samuti meile endile ehk veana tunduvad asjaolud takistavad müstilise jõu hävitusplaani. Nii et tõepoolest võiksime kõik nõustuda autoriga ja öelda, et tahame olla maoorid.
Dublinis oleks Üks ääre pealt minema pääsenud.
Ta oli poolel teel uksest välja, kui nad Ta kinni püüdsid, raudnaelad kõrvale heidetud, Tema haavad juba paranenud. Läks vaja viit tugevat meest, et Teda ristil hoida, samal ajal kui teised uuesti naelad sisse puurisid.
Ma tean, kui raske see pidi olema. Oli minu vahetus meie kiriku (Püha Luuka) ristivalves eelmisel reedel, kui Meie Oma üles ärkas ja mina pidin raudnaelad uuesti kinni taguma. Ma ei unusta kunagi seda reedetu ilmet Tema näol, veri nirisemas Ta okaskroonist alla Tema süüdistavatesse silmadesse. Sellisena muutus ta uuesti puuks, nägu endiselt minu poole.
Ta ei lakanud veritsemast.
Oleme verega ära harjunud, me kõik. Esmalt, kui kriis algas, pidime ämbreid tühjendama korra nädalas. Nüüd peame seda tegema kaks korda päevas, ja varsti teeme seda iga tunni tagant.
“Oraakel,” noogutas uhkes rõivas ja turbaniga mees saabudes pühasse templisse. “Te saatsite sõna.”
“Nii see on,” noogutas looritatud naisterahvas. “Ma usun, et te juba aimate, mida mul on teile öelda.”
“Aurora?” urises sultan.
Oraakel noogutas.
“Palju meil aega on?”
“Ei rohkem ega vähem, kui kaks nädalat rünnakuni.”
Sultan urises. Seda polnud palju. “Olete te selles kindel?” uuris ta.
Oraakel naeris. Tema hele hääl peegeldas templi sammastelt. “Kas te mäletate, millal ma esimest korda ennustasin Aurora tulekut?”
Sultan jäi mõtlema.
Õigupoolest poleks nad ilma Oraaklita isegi teadnud Aurora olemasolust. Millal ründas salajane võõrvägi aga esimest korda? See kõik tundus kuidagi nii ammu. Justkui oleks olnud tegemist täiesti teise maailmaga.
1.
Peatükk
Jarvis ei suutnud enam ammu järge pidada, mitmes rusikahoop tema lõuga rammis või mitu korda teda auto najale püsti tõsteti, et otsast alustada. Sedapuhku tabasid raudsed rusikahaagid ribide vahele. Ning kui ta koletutest hoopidest pea rinnale lasi, võttis silmeesise hetkega mustaks tugev põlvelöök, tabades teda otse vastu nägemist. Kujuteldamatu valusööst, mis ninaluu purunemisel ajju salvestus, pani Jarvise kiunatama. Ta sülitas mitu paksu mõrkjat klompi jäiselt külmale asfaldile.
Ja kukkus siis kogu täiega külili veelompi.
Aleksei pani televiisori kinni. Ta ei suutnud enam vaadata. Mis on meestest saanud? Kuhu nad kadunud on? Need seal stuudios olid midagi muud. Kui meestel ei ole enam muskleid, vaid on kliimaärevus, siis on asi tülgastavalt halb. Ta oli just sulgenud televiisori, kus oli saade kahest kudrutavast noormehest, kes jagasid vaatajatega oma päeva. Päeva, kus sõidetakse elektritõuksiga vegankohvikusse lattet jooma ja poke bowli sööma. Täiskasvanud mehed, kes näevad välja nagu makaronid ja kannavad elektritõuksiga sõites kiivrikest. Neil on jalgrattaload, aga autojuhilube ei ole. Nad ei taha omada autot, sest see jätab CO jälje, aga kasutavad Austraaliast pärit habemepalsamit. Teisest ilma otsast toodud möginat, mis teeb moehabeme siidiseks ja lõhnastatuks. Kui palju kütust kulub selle siia toomiseks, nad mõelda ei oska või ei taha.
Teisel pool lauda istus keskealine tüsedusele kalduv härrasmees, kelle kiilanevalt pealaelt ere laevalgus Ti-nale silma peegeldus. Selliseid mehi nägi sünt oma töötukassa nõustaja ametis päevast päeva ning kui ta oleks olnud orgaaniline inimene, oleks ta nad tõenäoliselt tööpäeva lõpuks juba unustanud, kuid tema operatsioonisüsteemi sätete hulka unustamisfunktsioon ei kuulunud. Ta pööras korraks pead väikse nõksu võrra paremale, vähendades nii oma silmade tundlikkust, et mehe tagant särav valgus tema salvestamist ei segaks.
Üldiselt oli Ti-na töö lihtne ja sirgjooneline. Inimesed tulid saadaolevate ametipostide osas nõu küsima, tema kõrvutas kiiresti isiku professionaalsed oskused ja iseloomuomadused pakutavatele töökohtadele esitatud nõudmistega ning esitles siis kliendile kolme parimat võimalust. Reeglina võttis see aega kuskil viis minutit, kui aga klient soovis kohapeal ka juba kandideerimisavaldused saata, siis kümme.
“Saad sa siis Metsa projektiosa endale võtta?” päris Vana juba mõningase kannatamatusega.
Ühtäkki taipasin, et Heino lahkumise järel ongi ta meeskonnas kõige vanem ja kunagi lollitades pandud hüüdnimi peab nüüd paika. Põrnitsesin teda natuke aega.
“Midagi tähtaegadest ma garanteerida ei saa …” alustasin siis. “On sellega tõesti nii kiire? Millega Heino hakkama sai?”
Vana sirutas toolil tahapoole nõjatudes selga. “Ta nimetas Allat seksinukuks,” sõnas ta seejärel veidi huuli torutades.
“Eee? Avalikult?”
“Kohvinurgas… Raimole.
