Veebruaris viis kirjanduslik rännak mind kolmekümnendatesse. Naiskirjanike leidmine sellest ajastust oli omamoodi väljakutse, kuid seda huvitavam oli nende kahe tutvustamisele tuleva autori kohta uurida. Kolmekümnendad olid maailmakirjanduses viljakas periood, millest pärinevad klassikalised teosed nagu „Tuulest viidud", „Mary Poppins", „Väike maja preerias" ja muidugi „Kääbik". Noores Eestis ilmus peamiselt rahvuslik proosa ja arbujate luule.
Esmalt pälvis mu tähelepanu Leida Kibuvitsa ja siis pooljuhuslikult Katharine Burdekini nimi. Mõlema teostest ei tule tutvustamisele nende kõige tuntum raamat, milleks Kibuvitsa puhul on „Soomustüdruk", mis võitis 1932. aastal romaanivõistluse, ja Burdekini puhul „Swastika night". Sel korral saavad tähelepanu nende veidi vähem kõlapinda saanud teosed.
Leida Kibuvitsa (1907-1976) elukäigu kohta on Maarja Vaino avaldanud 2012. aastal väga ülevaatliku artikli „Rist ja Rõõm” (Keel ja kirjandus 02/2012). Taas juhtus nii, et Nõukogude võim räsis ja muserdas andekat inimest, kelle elu võttis läbi selle traagilise pöörde. Kolmekümnendatel oli Leida Kibuvits selle artikli kohaselt üks lootustandvamaid ja viljakamaid naisprosaiste. Tema elukäigu muutsid hoopis teistsuguseks vaid üks artikkel ja masinakirjutaja töö omakaitseorganisatsioonis, mis ilmestab okupatsiooniaegse olukorra absurdsust. Leida Kibuvitsast ei räägita uuemal ajal palju, ka 2022. aastal eetris olnud saatesarjas „Meie kirjanduse lugu” mainitakse ta nime vaid ühe korra. Nõustun selles osas Maarja Vainoga, et selliste autorite elulood aitavad kaasa nende ajajärgu ja loomingu mõistmisele ning peaksid olema meie kirjandusliku mälu lahutamatu osa. Selle tõttu on väga tänuväärne 2017. aastal Leida Kibuvitsa 110. sünniaastapäevaks välja antud kogumik „Kirev”, milles on esindatud tema loomingu erinevad ajajärgud. Lisaks kirjutamisele illustreeris Pallases õppinud Leida oma teoseid ise ja tegi kaunist käsitööd.
Katharine Burdekin (1896-1963) on Suurbritannia autor, kelle puhul ma usun, et paljud ei ole temast varem kuulnud. Proovisin leida, kas Burdekinit on kunagi tõlgitud ka eesti keelde, kuid edutult. Autorina on ta kasutanud ka pseudonüüme Kay Burdekin ja Murray Constantine. Kolmekümnendatel kirjutas ta kolmteist romaani, millest avaldas kuus. Hiljem kirjutas ta veel, kuid ühtegi neist teostest ei avaldatud tema eluajal. Ta oli keskendunud poliitilist ja sotsiaalset mõõdet kajastava ulme kirjutamisele, mida saab iseloomustada kui feministlikku utoopiat või düstoopiat. Ta oli üks esimesi naiskirjanikke, kes pühendus ulmele. Lisaks kirjutas ta ka mõned lasteraamatud. Burdekin pärines keskklassi perekonnast, abiellus ja sai kaks last, Esimeses maailmasõjas teenis ta õena. Hilisemas elus võitles depressiooniga. Murray Constantine pseudonüümi valis ta, et kaitsta perekonda tugeva kriitika eest, mida tema teosed esile kutsusid. Antud pseudonüümi puhul ei teatud väga kaua, et tegemist on just Katharine Burdekiniga. See jäi saladuseks, kuni Daphne Patai lõpuks kaheksakümnendatel selle välja uuris.
Leida Kibuvitsa loomingust langes valik raamatule „Kass arvab, et..." (1936), sest seda oli võimalik ulme alla liigitada (võimalik, et teadjamad vaidlevad vastu). Katharine Burdekinilt valisin teose „Proud man" (1934), mis oli ka esimene raamat, mille ta avaldas pseudonüümi Murray Constantine alt.
Mõlema raamatu puhul on ühiseks jooneks loo jutustaja olemus. Autor räägib loo läbi olendi silmade. „Kassi” puhul on selleks üks valge tänavakass, kes satub erinevate inimeste juurde ning vaatleb siis nende käitumist ja tundeid. „Proud man’i” puhul on selleks androgüüne tulnukas, kes reisib kaugest tulevikust tagasi kolmekümnendate Inglismaale ja kirjutab siis oma tähelepanekutest seoses ühiskonnakorralduse, inimeste käitumise ja neid erinevates situatsioonides valdavate tunnetega. Ühiskonnakriitilisust ja inimeste puuduste esile toomist leiab mõlemast teosest. Kibuvitsa kass Kukimi poolt on see esitatud kohati väga lihtsa ja brutaalse aususega. Burdekini tulnukas, kes saab endale nime Verona, väljendab ennast selles osas erudeeritumalt, serveerides seda kui antropoloogilist uurimistööd.
Kukimi enda elu oleks peaaegu jäänud väga lühikeseks, kuid õnnelike juhuste tahtel ta päästetakse mitu korda surmasuust ja ta ei pea inimeste peale selles osas viha. Surm on selles teoses üks elu lahutamatutest osadest. Kukim satub kahekümnendate-kolmekümnendate Tartus (selline on vähemalt mulje) ringi seigeldes erinevate inimeste juurde. Sündmuste jada on kirju ja inimesed, keda ta kohtab, värvikad. Seal leidub lapsi ja täiskasvanuid, rikkaid ja vaeseid, ausaid ja petiseid. Kui lugedes võib jääda esmalt mulje, et need on lihtsalt erinevate situatsioonide kirjeldused, siis süvenedes leidub igas neist sügavam mõte. Kukim mõtiskleb näiteks selle üle, miks tore koer Ooker pidi surema, et inimesed saaksid demonstreerida oma mõjuvõimu. Leida Kibuvitsa keelekasutus on ladus ja vaheldusrikas, tema kirjeldused detailsed. Keel on siiski ajaga nii palju muutunud, et on selgesti arusaadav, et tekst on kirjutatud juba mõnda aega tagasi.
Vaatlen taevast, mu silmapilu kahaneb üha. Vaatlen maad. Põõsaaluste lõhn! Pruunroheliste, niiskete põõsaaluste lõhn! Põõsaste vahel ajavad mingid lehttaimed mullast oma ladvatippe. Säärase rutuga, et võtavad ka mullakugarmeid kaasa ja tõstavad noid maast oma teravate, roheliste näpuotsakestega.
Burdekini tulnukas on üliinimene, kelle kõrval mineviku inimesed on alainimlikud (raamatus ingliskeelne väljend subhuman). Tema maitse ja lõhnataju on palju arenenum, ta suudab suhelda mõttetasandil ja ta on palju kiirem, kuid samas suudab olla ka täiesti liikumatult. Ta on korraga mõlemast soost. Ta ei söö liha. Tal puuduvad inimestele omased tunded (armastus, armukadedus, haletsus jne). Ei ole täiesti selge, kas too üliinimene on ajas tagasi liikunud ja kohtub kõigi nende inimestega enda unenäos, või ka füüsiliselt. Tulnukast jutustaja jääb selles ka ise kahtlema kuni viimase leheküljeni.
Kahekümnendate Inglismaal satub ta esmalt ühe perekonna juurde, sealt edasi preestri majapidamisse, siis elab koos ühe üksiku naisterahvaga ja lõpuks kohtub ühe meesterahvaga. Esimesel juhul kogeb ta lihtsat, suhteliselt vaest ja ka jõhkrat seltskonda. Preestri juures aga palju intellektuaalsemat inimest, kes õpetab talle keelt ja kellega toimuvad filosoofilised vestlused jumalast, inimestest ja loomadest. Kassil nimega Tiberius on siin ka roll täita. Kui preester Andrew peab riigist lahkuma, siis kolib tulnukas Londonisse ja kohtab seal raamatukogus naisterahvast nimega Leonora, kes unistab kirjanikuks saamisest. Nende vestlused on pühendatud peamiselt armastusele, lastele ja sugude vahelisele dünaamikale. Nendes vestlustes seab Burdekin ka lootuse, et tulevikus on sugude vahel rohkem võrdsust. Viimases peatükis kohtub tulnukas aga mehega, kelle saladus seisneb selles, et ta on juba mõrvanud mitmeid kordi ja tunneb tungi teha seda veelgi. See peatükk on kõige morbiidsem ja õõvastavam.
“I don’t care,” said Leonora, still more obstinately. “Why shouldn’t men and women, working together in a natural way, make other things besides children? At present they never, or hardly ever, make anything but children. Think of the things they might make. They might begin with love, and go on with art, and end up with a new world.”
Eesti oli kolmekümnendatel veel noor vabariik ja kõik võis arvatavasti tunduda selles vabaduse tuules võimalik, kuid maailma mõistes oli tegemist keerulise ajajärguga, mis algas majanduskriisiga ja lõppes Teise maailmasõjaga. Ühiskonnakriitilisus ja inimeste probleemid on esitatud nendes teostes küll erinevas vormis, kuid kannavad endas tegelikult sarnaseid vaateid. Ka Kibuvitsa teos kirjeldab palju just naise rolli erinevates olukordades ja suhetes, kuid lisab situatsioonidesse rohkem traagikat, kui seda teeb Burdekin.
Kindlasti soovitan lugeda romaani „Kass arvab, et...” ja usun, et loen ise läbi lähemas tulevikus ka Leida Kibuvitsa tuntuima teose „Soomustüdruk”. Tema kirjutamise laad, tegelaste mitmekülgsus, kohatine brutaalne ausus inimese väiklase ja veidra käitumise osas tegid teksti lugemise nauditavaks.
Burdekini „Proud man” seevastu on väga spetsiifiline teos, seda tasub lugeda, kui on suurem huvi feministliku lähenemise ja toonase ajajärgu vastu ning kui mitmeid lehekülgi pikad filosoofilised arutelud ei kohuta. Lihtsalt öökapilugemiseks ma seda ei soovita.
Lõpuks tegin ka ühe huvitava tähelepaneku, et veebruar kujunes täielikult kassiulme kuuks, sest vahetult peale Kukimi ja Tiberiusega tutvumist alustasin ka äsja ilmunud kaasaaegse kogumiku „Libakass” lugemist.
