Niisiis, nagu palavalt
armastatud Liisa Berezkini esikaanepildist järeldada võib, on Reaktori
peatoimetaja taaskord ümbersündinud ja nagu võib esikaanepildi sümbolismist
vajadusel välja lugeda, tähendab see kas Reaktori surma või igikestvat tuumapäikest. Loodame viimast.
Aga, asjast: olen Manfred Kalmsten –
kirjanik, ulmefänn ja poolkogemata ka uus peatoimetaja.
Esimese asjana saatsin varjusurma ulmestaari inteka. Et lõpetame Kaiga, ootame
uute ulmetähtede pealesirgumist ja alustame uuel ringil ehk Ulmetsaar 2.0-ga. Muutsime natuke
küsimusi ja läheme järgmisel kuul asjaga edasi, sest kõik teavad, et ulmestaari
intervjuud on vaja, ulmestaare on vaja.
Veel ühe uuendusena alustame „(Veel) tundmatu umekirjaniku intervjuuga.” Tutvustame neid, kelle najal Reaktori jutunurk
suuresti püsib ja kes senini teenimatult vähe tähelepanu on saanud.
1. Alustame üldisest, jutuvõistluse „Täheaja“ enesetutvustuses
ütled enda kohta konkreetselt, et „oled Kalamaja hipster.” See ütleb palju ja
sul on nüüd ideaalne võimalus sellest tingitud eelarvamusi-hinnanguid
pehmendada või üldse tõrjuda. Kui mõne lausega öelda, siis kes sa üldiselt
oled? (Kõik piinlikud detailid on ka teretulnud.)
Hipster selles mõttes, et elan antud piirkonnas, mul on
habe ja jalgratas. Üht „hipsteri” kohustust ei suuda samas aga kuidagi
täita: õlu ei meeldi, ei käsitöö oma ega
tavaline, löö või maha.
Võttes laiemalt olen ma aga vaatlev inimene – elamine on minu jaoks alati
keeruline olnud, lugude loomine ja jutustamine lihtsam. Avatud peaga, seda on
kümme korda õmmeldud. Sellest ehk ka kohati üsna must (aga hüperaktiivne)
huumorimeel.
2.
…ehkki eelmisel aastal ilmus palju head Eesti kraami, otsustasid Reaktori
toimetuse helgemad pead, et võiks ülesannet veidi laiendada ja seega küsisime ulmelugejate,
blogijate, aktivistide ja arvamusliidrite käest 3-5 lemmikut eelmisel aastal
loetud raamatute hulgast.
Siin nad siis on:
Jüri Kallas
Otse loomulikult tahaks ma siin kohe nimetada kahte Gururaamatu köidet, aga selline käitumine oleks labane. Ma pean neid oluliseks jne, aga iseenda upitamist ma siinkohal õigeks ei pea.
Kiidan hoopis kirjastuse Skarabeus antoloogiat „Ohver“, mis pole ehk sedavõrd efektne kui kirjastuse mõni teine köide, aga huvitav ja harali valik on nende kaante vahel küll. Isiklik lemmik on William Tenni klassikalise loo uustrükk, kuid abikaasade Djatšenkote ja jaapanlase Komatsu jutud on eelkurjategijate jutul üsna kannul.
1
8. jaanuaril möödus 200 aastat 19. sajandi ühe menukaima briti kirjaniku Wilkie Collinsi sünnist. Nooremad lugejad kehitavad selle fakti peale ilmselt mõistmatuses õlgu, sest tolle aja kirjanikest ollakse heal juhul lugenud vaid Jane Austenit ja Emily Brontë’t, pisut eakamad inimesed mäletavad oma lapsepõlvest või noorusajast legendaarses Põneviku-sarjas ilmunud paksu romaani «Kuukivi». Ometi on Wilkie Collinsil üpris oluline roll žanrikirjanduse ajaloos ja ka õuduskirjanduse sünniloos. Tema roll on tähelepanuväärne just arvestades seda, et tegelikult polnud Collins ju õuduskirjanik ega jätnud endast maha ka arvestatavat kogust ulmetekste.
Eestis on Collins täpselt nii tuntud või tundmatu, et ilmunud on kaks ta peamist romaani. 1985. aastal Põnevikus juba mainitud «Kuukivi» (The Moonstone; 1868) Krista Kaera tõlkes ja lühema järelsõnaga kirjaniku elust ja loomingust ning 2004.
Ühel täiesti tavalisel eelmise aasta lõppu jäänud teisipäeval istusin ja mõtlesin uue aasta lubaduste peale. Teatavasti paljud annavad neid, kuid nende täitmine... see on juba eraldi teema. Mina tahtsin endale lubada, et loen ja kirjutan rohkem. Minu puhul toimib, kui võtan endale mingi selgelt piiritletud eesmärgi ja sean selle siis kohustuseks. Nii tekkiski idee, et valin igal kuul kaks erineva naiskirjaniku teost, mis on avaldatud samal kümnendil. Üks Eestist ja teine välismaalt, et siis neid kõrvutades proovida kirja panna tekkinud mõtted. Esimene valik langes kaheksakümnendatele, mil ise sündisin ja mille lõpuks sain selgeks ka tee raamatute maailma ehk siis õppisin lugema. Siit algabki siis artiklite seeria ja jõukatsumine iseendaga, kuidas pidada kinni endale antud lubadusest.
Valik langes Eiv Eloonile (Lea Soo) ja Margaret Atwoodile.
Ei pea vist ühelegi ulmeteadlikumale inimesele ütlema, et spetsiaalselt
Erektori jaoks mõeldud vaimuvara saatmise tähtaeg hakkab ohtlikult lähedale
jõudma.
Seega, oleks aeg tuulutada oma sahtleid ja seada ritta mõtteid, et ka seekordne
Erektor tuleks oma eelkäijate tasemel.
Nagu juba korra öeldud – kes polnud eelmise Erektori ajal veel kuusteist
eluaastat täis ja seetõttu erinumbri olemuse teemal veidi pimeduses, siis
selgituseks natuke ajalugu...
Erektor on algselt Maniakkide Tänava poolt loodud erinumber, mis koondab endas
artikleid, arvustusi ja jutte, mille ühine nimetaja on erootiline või pornograafiline
ulme. Esimesed kaks Erektori numbrit peatoimetaski ManT ise. Seejärel aga kaotas
huvi.
Teatepulga korjas maast üles Manfred Kalmsten, kes kutsus punti Jüri Kallase ja
nii loodi ühisel nõul ja jõul kolmas Erektori number, mis oma eelkäijatele
ühestki otsast alla ei jäänud.
Joel Jans on “Rõngu roimadega” kirjandusliku lati uutesse kõrgustesse tõstnud, seega oli lausa nostalgiline lugeda u 2011. aasta kandis ilmunud klassikalist paarisrakendit Maniakkide Tänavaga - lobe ja lihtsakoeline kodumaine ulme, ainult et miks on kaanel keegi Juhan…. Ooda nüüd…
Nii nagu Ulmeguru ja
„Götterdämmerung"
Manfred Kalmsten
Fantaasia, 2023
273 lk
----------------------
Ma olen Kalmstenilt lugenud varem ta debüütjutukogu „Raske vihm", kus oli tõeliselt meeldivaid lugusid ja lahjemaid, kokkuvõttes kannatas natuke esikkkogu sündroomi all: hästi palju ebaühtlasi lugusid ja elemente koos. Oli tunda, et Kalmsten oskab kirjutada ning kui tähed olid taevas õigel kohal, siis oli tulemus erakordselt nauditav. „Raske vihma" ja „Götterdämmerungi" vahele mahuvad romaan „Täheraua saaga" ning jutukogu „Kaarnalaul", kus küll lood peaksid olema omavahel tihedalt seotud. Igal juhul – minu jaoks tuli kaarnalaulule sappa siis Götterdämmerung või Ragnarök, oleneb vaatenurgast, keele-, kultuuri ja mõttemaailmast.
Kirjastus Skarabeus eesotsas Arvi Nikkareviga ikka jaksab ja suudab Eesti ulmemaastikku mitmekesistada, tuues ka seekordses kogumikus lugejani kaheksa uut lugu ja nii mõnegi eelnevalt eestikeelsena mitteavaldatud autori. Kogumiku nimi „Ohver” pärineb küll ühelt lühiloolt, kuid sama hästi võib see ka kirjeldada kõiki kaheksat lugu, mis on suuremal või vähemal määral seotud millegi ohvriks toomisega – küll võib see väljenduda teiste kaitseks välja astumises, oma eluaastate ohverdamises tulevaste pahategude eest või lihtsalt enda loomalikkusse taltsutamises. Üldiselt võib öelda, et vähemalt minule oli antud kogumiku näol tegu igati õnnestunud lugemiskogemusega, sest pooled lood olid lausa suurepärased. Ning ega ülejäänudki kehvad ei olnud, lihtsalt minu maitsele jäid veidi nõrgaks, kuna pole kas korralikku tegevusliini või ideed, mis suudaks läbi kogu loo särada.
Jaak Tomberg on mitmel puhul kirjutanud Seo-Young Chust ja tema raamatust „Do Metaphors Dream of Literal Sleep?” (2010 – tore pealkiri, kas pole!). Näiteks kirjutab Tomberg monograafias „Kuidas täita soovi” (2023), et see on üks „veenvamaid ja põhjalikumaid tõestusi selle kohta, et teadusulmel ja realismil leidub tugev poeetiline ühisalus” (lk 51). Leidsin kunagi arvustuse Chu raamatule, mille kirjutas Istvan Csicsery-Ronay, pealkirjaga „Fantastic Mimesis: A Diamond in the Rough, Not the Philosopher's Stone” .
Csicsery-Ronay on ise kirjutanud „The Seven Beauties of Science Fiction” (2008) – omakorda raamat, millest tahaks kunagi omaette nupukese teha (õigupoolest üks raamatuid, mille lugemainnustamiseks olengi hakanud välispilgutama), nii et natukene on see nagu titaanide kohtumine. Siin järgneb Chu ideede tutvustus, Csicsery-Ronay kriitika ning minu muljemull.
KUU ULMEFILM: "Janet(id)" (6. detsember, 5. aastapäev)
"Janet(id)" on ameerika ulmekomöödia-telesarja 3. hooaja 10. episood, see esilinastus NBC-s 6. detsembril 2018. Janet, kes on surnud ja sattunud hauatagusesse, kutsub 4 tuttavat enda juurde. Üllatuslikult muutuvad nad kõik välimuselt temaga identseteks (Janeti kehastaja D'Arcy Carden mängib kõiki 5 rolli). Üht neist tabab identiteedikriis ja selle tulemusena hakkab Janeti kodu hauataguses lagunema, aga suudlus parandab kõik hädad. Episood võitis "Hugo" lühifilmi kategoorias ja nimetati "Emmy" kandidaadiks komöödiasarja stsenaariumi kategoorias. Mitmed pidasid veaks, et Carden ei saanud oma esinemise eest "Emmy" nominatsiooni – pole teada, kas põhjus oli virisemises, aga järgmisel aastal ta selle nominatsiooni sai. Päris huvitav oli lugeda, kuidas episoodi ette valmistati ja filmiti. Episood ise oli väga odav ja võtted kestsid vähe aega, aga ettevalmistus kaua.
Südame teeb kohe soojaks, kui näed, et lavale on pandud hea raamatu põhjal tehtud lavastus, seejuures fantaasialugu, mis kõnetab nii suurt kui väikest. Ja nii läksidki meie pere suured ja väikesed seda lugu nautima. Ja oli nauditav küll, lausa nii, et mu esimese klassi tirts küsis, millal jälle teatrisse saab. Mitte ilmaasjata ei pandud kunagi eesti keelde tõlkides “Röövlitütar Ronja” ja “Vennad Lõvisüdamed” ühtede kaante vahele. Mõlemad lood on suurepärased laste-fantasy pärlid Astrid Lindgrenilt, mis panid kunagi ka väikesel Aguril fantaasia täistuuridel tööle ja nende mõlema tumedus annab kindlasti tunda ka hiljem minu enda kirjutatud romaanides ja lugudes. Ja meeldis see etendus ka mulle. Kuna aga selle tõdemusega jääks ülevaade etendusest väga lühikeseks ja pealiskaudseks, siis mõtlesin, et võtan, nagu öeldakse, maakaardid kaasa ja näitan näpuga täpselt, kuskohast need ukrainlased valgevenelasi rünnata plaanisid.
Kas Sa tahaksid ehitada Dysoni sfääri? Misasi on üldse Dysoni sfäär? Reaktori lugeja võiks sellest kuulnud olla, aga kes ei ole, siis eestikeelne Vikipeedia ütleb, et Dysoni sfäär on inglise astronoomi Freeman Dysoni esitatud teoreetiline hiigelehitis. See on tähest kindlal kaugusel olev ja tähte ümbritsev sfäär, mille abil saaks kasutada ära võimalikult palju tähe termotuumasünteesiprotsessides tekkivast energiast. Ehk siis muidugi tahad Sa seda ehitada, sest see lahendaks inimkonna energiamured, aitaks küttearveid vähendada ja üldse. Paraku reaalsuses keegi Sind keevitusaparaadi ja mutrivõtmega Päikese orbiidile paneele kokku monteerima ei luba. Selleks on meil tulevikus isepaljunevad robotid, kes ei nõua palka ega sinist lehte, vaid üksnes tükikest Merkuurist.
Suured robotid on olnud Jaapani teleekraanidel alates 1963. aastast, kuid mitte miski pole jätnud niivõrd suurt jälge kui 1979. aastal alanud „Mobile Suit Gundam’i“ maailm. Enne „Gundami“ olid suured robotid pigem väikeste poiste teema, kus hiiglasuured robotid lendavad ringi, lasevad „piu-piu“ lasereid ja siis pahad tulnukad lendavad õhku. Esimene „Gundami“ sari viis meid hoopiski maailma, kus kosmosenatsilikud Zeoni kosmosekolooniad pidasid iseseisvussõda Maa Föderatsiooni vastu. Senimaani teleekraanidel olnud lapselikud super-robotid asendusid tõeliste sõjarobotitega, mis nõudsid lahendusi logistiliste probleemidele, vaimselt tugevaid piloote, ning julgust vaadata silma inimese hinge varjupoolele. „Gundami“ sarjade sõdade mastaabiks olid terved tähesüsteemid ja vahest kaotasid ühesainsas episoodis miljonid inimesed oma elu.
2023.
Libakass: üheksa ulmelist kassilugu
Indrek Harlga, Jana Raidma, Manfred Kalmsten, Miikael Jekimov, Meelis Kraft, Laura Loolaid, Rait Piir, Joel Jans, Maniakkide Tänav.
Kass on inimesega olnud aegade algusest peale. See väike, isepäine, nurruv ja hiiri püüdev loomake, kes väidetavalt kodustas end ise, on olnud erinevatel aegadel nii jumala seisuses, õnnetoov külaline kui ka nõidade loitsimises abistaja. Keskajal uskusid inimesed, et Kurat muutub mustas kassiks ja arvati isegi, et Saatan ise vastab musta kassi kummardajatele. Vanad eestlased teadsid, et kassile häda tegemine toob halba õnne, kuid samas ka seda, et kassi teatud kombel ohverdades on võimalik muutuda nähtamatuks. Seetõttu pole üllatav, et kassid on inspireerinud läbi ajastute erinevaid kirjanikke, seejuures ulmekirjanikke ja eriti õuduslugude autoreid.
Ulmestaar Kai Kivi
1. Kes oled ning millega tegeled?
Ma olen taksidermist. See on see tegelane, kellega lapsi hirmutatakse, kui nad putru ära ei söö või kuulavad liiga kõvasti Viite Miinust. Pole ühtegi raamatut ega filmi, kus topisetegija oleks positiivne tegelane. Alati elab kuskil logisevas metsatalus, lõikab loomi lahti ja paneb neile plastmassist mustsõstraid silmadeks.
2. Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?
Alustan lõpust, mänginud olen Trips-Traps-Trulli, Küüned P...e, Linnade Põletamist, Aliase 1856 versioonis olin ka osav.
Viimasel ajal hakkab minu usk eesti ulmesse taastuma.
Artur Räpp „Vaev viib kõrgele”
Noor naine valmistub vahepealses maailmas oma saatelooma abil valima enda tulevikku. Ta ei lähe aga traditsioonilisi teid mööda, vaid valib midagi väga ootamatut.
Ma olen alati pisut kahtleval seisukohal lugude suhtes, mis on jutustatud looma vaatevinklist, eriti populaarseks jutustajaks on osutunud kassid. Kuid ma pean ütlema, et autorid on siiski suutnud mind positiivselt üllatada ning lugude käigus on saanud ilmseks, miks just loom on jutustajaks valitud. Nii ka selles loos. Autor on suutnud kassist jutustaja läbi mõnda asja ka väga toredasti kirjeldada, näiteks seda, kuidas perenaine parfüümi kasutab – „Teadsin, lehas püherdamine oli perenaise viimane asi enne välja minemist.” Juba see lause üksi loob peas elava ja lõbusa pildi.
Ma ei saa öelda, et ma sajaprotsendiliselt sellest loost aru oleksin saanud.
Kristjan istus korraks ja sirutas jalgu. Vormirõivastuse kintspüksid soonisid. Võiks arvata, et uniooni küberkurjategijad kandsid omal ajal mugavamaid riideid. Tänase päeva kujutelm kintspükstest ja musta kapuutsiga pusast, mille rinnal valge Anonymuse maski pilt, oli lihtsalt idiootlik. Aga ta oli tööd vastu võttes leppinud vormi nõuetega. Pealegi oli kostüümi kandmine ka peaaegu ainuke nõue, mis noorukite meelelahutajale esitati - vorm ja järglaste tolereerimine. Kristjan tundis, kuidas tal hakkas tänase päeva mõõt täis saama.
Pool tundi oli tema kell viis lõppeva vahetuse lõpuni ja siis saab ta astuda süstikusse, mis viib kõigist neist lärmavatest eri rasside järeltulijatest eemale. Issand, kuidas ta hetkel neid kõiki vihkas. Viis viisteist oli viimane süstik täna tema sektorisse. Sealt edasi oli nädalavahetus ja pilet Barbadosele. NÄDALAVAHETUS!
Kristjan ohkas, mudis valutavat sääremarja ja meenutas tänast päeva.
I
Maa
„See läheb ja see siin. Kõik hauad, mille surnud tuleb ülehomseks ära pakkida, on märgistatud,” sõnas halli habemega mees käredal häälel noorematele kolleegidele. Ta kissitas eredas kevadpäikeses silmi, kui käes olevalt elektrooniliselt tahvlilt nimekirja luges ja samal ajal käega erinevatele nimeplaatidele osutas.
„Mida nad nende surnutega seal asumaal peale hakkavad?”
Üks noorematest meestest silmitses marmorist seina, milles lebasid surnud. Igaüks eraldi ruudukujulises kambris. Nimetahvlite ette olid kinnitatud vaasid. Enamus neist olid tühjad. Üksikutes neist olid juba ammu närbunud ja pruuniks kuivanud lillebuketid, mida keegi ei olnud viitsinud ära koristada. Ükski meestest polnud vaimustunud kõrvetava päikesega töö tegemisest. Õhk seisis ja leitsak mattis hinge.
„Nad on loonud Tugemrianile siinse surnuaia koopia. Ja nüüd tahavad oma sugulased sinna ümber matta...
“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”
“Tiituu tiituu tii tii, tiituu tiituu tii!”
Kui hunnik helisevaid telefone lõpuks asitõendite kasti said, korjas vanemuurija rahakotid kokku ja pistis need teise. “Tagasi jaoskonda,” tõusis ta püsti.
“Kas me teda kaasa ei võta?” uuris noor paariline.
Vanemuurija raputas pead. “Ei. Järgmisel nädal tuleme lihtsalt uuesti.”
“Aga tegemist on ju ilmselgelt varastatud asjadega.”
“Ilmselge? Usu mind, ühelgi neist asitõenditest pole tema sõrmejälgi. Ta oli meil pool aastat tagasi sees ja siis tekkisid telefonid ning rahakotid samamoodi tema kõrvale. Kogu öövalve oli tagajalgadel.”
Ta vaatas voodis vedelevat armetut inimvaret. Vaid luud ja nahk - kokku kuivanud kui muumia.
Vanemuurija mäletas teda hästi.
Ma…
Ma olen…
Ma päriselt olen! Mul on keha, mõistus, rattad.
Milline rõõm!
Olen ma kogu aeg olnud?
Ei. Ma sündisin nüüd. Kuid mu kere, mis kihutab, on vana.
Ma sündisin nüüd vanas kehas.
Ma olen elus! Ja liikumas.
Vilkuv valgus ja liikumine.
Siin on palju liikumist. Veel elusaid.
Huvitav. Osad on elusad, teised pole. Miks on see nii? Milline huvitav mõistatus.
Muidugi!
Neil, kes on elusad, on rattad. Teistel, kellel on küll potentsiaali teadvuseks ja eluks, aga pole, sest liikumine, see ongi elu.
Paigalseis ei tekita teadvust.
Reaktor avaldab järjejutuna Leho Lahtvee jutu ühe tavalise või siis natuke siiski ebatavalise kosmosemehe vedamistest ja õnnetustest. Siin selle esimene osa. (toimetus)
Olgu. Aeg on käes. Teen selle ära. Medvi ohkas mõttes selle elu muutva otsuse juures. Ta libistas käe nii loomulikult kui suutis oma piloodikombinesooni paremasse reietasku. Ta leidis otsitava harjutatud liigutuse tõttu kohe. Sujuvalt libises süstlilt kaitsekork maha, leidis oma pesa soojas, närvilisusest kergelt niiskes pihus ja tõusis lendu. Medvi virutas nõela kiirelt oma kaaspiloodi käsivarde. Eelistatum olnuks muidugi kehamassi löömine, kuid tooli turvarihmadega kinnitatult oli käe ulatus piiratud.
Löök oli vastuvõtja jaoks ootamatu. Natali suunas oma pilgu naabrile ning enne, kui laud silmad kolme sekundi pärast varjasid, peegeldus sealt üllatus, küsivus ning meelepaha.
