Tõlkinud Andreas Oja
luuletuse tõlkinud Mirjam Proos

Sel päeval, kui mu õde sündis, lõpetas Isa joomise. Ta nimetas õde oma ingliks ning vägijook ei nõudnud teda tagasi seni, kuni õde suri. Matustele tuli ta purjus ja märatsevana, piisavalt lärmakana ka kahe vanema jaoks. Piisavalt lärmakana, et varjutada Ema vaikimine. Lõpuks pidi teda tagasi hoidma, et ta hauda ei viskuks. Ning tobe oleks ta välja näinud, suur mees kitsas augus. Ma kujutasin seda endale ette, teda hauda kinni jäänult, jalad õhus vehkimas, ning naer otse purskus minust, nõnda tugev, et see tegi mu kõrile haiget.
„Tasa, poiss,“ onu Jim haaras mu õlast, „vait, Sammy.“
„Tehke, et ta vait jääks!“ See oli Tädi Grace. Paks, räme - näost punane.
Mina end loomulikult peatada ei suutnud. Hüsteeria oli mu vallanud ja naer kaikus minust läbi.
Isa ja Ema ja mina. Me moodustasime oma laenutatud matuserõivastes trio; Isa kirudes, et Jumal võttis ta lapse, mina oma naerugaasiga, pisarad põskedel voolamas ja Ema oma nähtamatul piinapingil, iga lihas teisega sõjajalal, mitte ühtki heli väljumas ta suletud suust.
Me-Me tuli siia ilma viis aastat peale mind, päevapealt. Ta saabus samal vaibal, samas toas. Me elasime sama elu, kuid tema kuidagi sügavamalt ning õrnemalt. Ema pani talle Vanaema Robbinsi järgi nimeks Martha ning preestrid Bethnal Geene’i Püha Luukase kirikus valasid talle püha vett pähe, et ka Jumal ta nime teaks. Mulle tundus see imelik, kuna Jumal teab kõike, ning keegi ei kutsunud peale seda õde Marthaks. Ema nimetas teda õnnistuseks ning oma südameks. Isa kutsus teda oma ingliks. Kui söed tuhmilt koldes hõõgusid, kiigutas ta õde tundide viisi oma kätel. Ta lutsis õe sõrme ning keerutas ta juuksed otsmikul tumedateks lokkideks. Õde kihistas ning püüdis Isa käsi haarata. Millalgi nende esimeste häälitsuste jooksul pani ta endale ise nime. Me-Me.
Peale tema matmist tulin ma tagasi sellesse tuppa. Tuppa, kus me magasime neljakesi ühes voodis, nüüd kolmekesi. Ma istusin vaibal, hallil vaibal, millel oli vaid vihje rombilisele mustrile selle topilisel pealispinnal: kulunud kotiriidel. Me mõlemad olime sellel siia ilma saabunud; mina, oma häälepaelu vallandades ning maailmale teada andes, mis ma tast arvan. (Nii väitis Ema.) Me-Me tuli seevastu liikumatult ja vaikselt, pannes Isa ülakorrusel karjuma „On ta surnud? Oh Jeesus!“ Kuid siis ta köhatas ning avas oma sini-sinise silma.
Ma haarasin vaibatupsudest ning püüdsin kujutleda seal kunagi olnud mustrit, terve eluiga varem kootud, ostetud ja müüdud, uuesti müüdud, tolm hoovis klopitud... Välja klopitud. Kas Me-Me oli välja klopitud? Ta oli nüüd kõigest muster, muster mu peas. Väike märk nurgas, seal, kuhu lapsed pannakse. Valge kirst, mida Isa ei saanud enesele lubada. Külm saab tal olema seal Londoni savi all. Mõtlesin temast selles väikeses kastis, üksi, ja pisarad hakkasid voolama.
Me-me hakkas varakult kõndima, hakkas varakult rääkima. Ta tõi päikese neile kitsastele East Endi kõrvaltänavatele. Viletsuses elava lapsena ei saa sa kunagi aru, et oled vaene, agul on agul. See on kodu. See on, mis see on. Niisiis ei tundnud ma end kunagi vaesena. Aga Me-Me pani meid tundma end rikkana. Ta kandis enesel naeratusi.
Vanem vend peaks olema see, kes toob noorematele lastele oma juttudega rõõmu, kuid meie kodus oli Me-Me selleks, kes lugusid jutustas. Alates hetkest, kui ta rääkima õppis, jutustas ta lugusid maailmast, mida mina ei näinud. Me istusime uksetrepil ja vaatasime paljasjalgseid lapsi tänaval või söemeest oma kottidega, tulemas täitma keldreid neil, kes maksta suutsid. Me vaatasime linde ülal, sellel säraval piiril, mis jääb taeva ja katuste vahele, me vaatasime nööril rippuvat pesu, kuid enamasti vaatas Me-me tantsijaid ja mina kuulasin.
Ta nägi neid kõikjal. Ta nägi neid tantsimas aialippidel, mööda vanu rentsleid, pesulõksude vahel nööril. Ta nimetas neid „tantsijateks“, kuid hiljem „ingliteks“, sest Ema ütles, et nii on sobivam, kui ta ei kavatse neist rääkimist lõpetada. Enim nägi ta neid omakeskis, üksinda tantsimas. Ta nägi daami valges tantsimas pr Jenningsi ukselävel. Me-Me rääkis, et daamil olla juuksed kui klaas ja kleit, mis sädelevat nagu suhkur. Ta tantsinud terve tunni, kuni pimedaks läks, hüpeldes astmelt astmele vaatamata sellele, et need olid kõrgemad kui tema. Ja me vaatasime, õigemini Me-Me vaatas, käsi plaksutades, ja mina kuulasin teda. Ja püüdsin neid nii väga näha, et mõnikord kujutlesin end nägemas sädelust keerutava ingli kleidilt.
Järgmisel päeval olid linad pr Jenningsi pesunööril punaseks määrdunud ning Ema ütles, et ta oli omale armsa tütre saanud. Isa ütles, et tütre oli pr Jenningsile toonud kurg ja ma noogutasin ning ütlesin, et usun seda. Aga tegelikult teadsin ma, et Sarah Jenningsi tõi sel ööl sinna valge daam.
„Kust tantsijad tulevad?“ soovisin ma teada. „Ja miks nad ei räägi?“
„Muidugi nad räägivad, tobu.“ Me-me sirutas oma töntsakad käed laiali. „Nad räägivad nii.“ Ta keerutas end, pooleldi graatsiliselt, pooleldi kentsakalt, kuid ta polnud neligi.
„Kust nad tulevad?“ küsisin ma.
Ma hoidsin oma hääle tasase, sest nägin Billy Evansit mööda tänavat lähenemas. Ta oli varsti kümneseks saamas. Ta oli kõhn, kuid pikk – ja õel. Mu kõht korises, kui nägin ta käes õuna.
„Vahel tulevad nad inimestest,“ ütles Me-Me. „Vahel mitte.“
Billy Evans jalutas meist mööda. Ta naeratas Me-Mele. Kõik tegid nii.
„Inimestest?“ küsisin, püüdes seda enesele ette kujutada.
„Inimestest,“ noogutas ta, “Kui nad laseb nad välja.“ Ma kiikasin tänavanurgal kõndiva Billy Evansi poole. Ta paljad jalad lirtsusid mudas.
„Kas Billy Evansil on tantsija?“
Me-Me noogutas.
„Milline tema tantsija on?“
„Väga nukker.“
„Milline sinu tantsija on?“
„Ta on vikerkaar.“ Ja Me-Me naeratas nii laialt, et naerulohud ta põskedel tulid nähtavale.
„Kas mul on tantsija?“
Kuid ta pööras eemale. „Vaatab!“ plaksutas ta käsi.
Ma vaatasin. „Mida?“
„Palju!“ ta plaksutas uuesti, „Sinised tantsijad.“
Me vaatasime neid ja ta rääkis. Ta jutustas mulle, et nad ruttavad meie ümber, kiirelt ja tõsiselt. Jutustas nende sinistest ja rohelistest toonidest? ja kuidas nad koos tantsisid, keereldes üha ringi ja ringi.
Sel ööl valgus Isake Thames üle kallaste ning me pidime järgmise nädala, mis Isal elutoa mudast puhtaks kaevamiseks kulus, ülakorrusel elama.
Ma arvan, et see nädal niiskuse, haisva muda ning lõppematu vihmaga oli see, mis ta haigeks tegi. Ta köhis ja see tegi minu sees haiget. Ema ja Isa hoidsid teda alati lähedal. Isa tantsitas ja pööritas teda pidevalt süles. „Hei, Me-Me, kas tantsime selle vastiku köha ära? Kas su inglid tantsivad nõnda?“ Ja Me-Me kihistas naeru ja surus käed vastu isa rinda. „Ei.“ Kuid siis hakkas ta uuesti köhima, huultelt tulemas verd, ja mäng oli läbi.
Me-Me jäi palavikku ja isa läks arsti otsima. Ta ütles, et kas või varastab selleks raha, kui peaks vaja olema. Ta poleks lootnud, et naabrid tulevad Me-Mele vastu, penn siit, veering sealt, šilling proua Jenningsilt.
Doktor tuli ja läks. Ta oli väike mees kübaraga, mille üle oleksin nalja heitnud, kui Me-Me poleks haige olnud. Ta andis oma kibeda rohu ja see oli kõik. Me olime neljakesi oma voodisse pugenud, koos pimedusega ja köhimisega, ja Ema hingas vahetevahel teravalt sisse.
Järgmisel hommikul oli palavik läinud ja Me-Me lamas vaikselt ning väga kahvatult. Isa ütles, et see on hea märk. Ta läks sadamasse tööd otsima – võibolla on maha laadimisel abikäsi vaja – et osta talle leiba ja veidi peekonirasva selle peale tilgutamiseks. „Nõrga rinna vastu pole miskit peekonirasvast paremat.“
Ema läks pesumajja rikaste daamide pesu pesema ja mina jäin Me-Me seltsi istuma.
„Milline minu tantsija on?“ Nüüdseks oli see nagu mäng. Ma küsisin talt iga kord, ta ei vastanud kunagi.
Ta pöördus mu poole, raskelt, nagu oleks ta kivist. „ Sa pead ta välja laskma, Sammy.“
„Kuidas?“ Midagi oli valesti – ta ei vastanud kunagi.
„Sa pead ta välja laskma. Varsti või ei kunagi.“ Näis, nagu vaataks ta must läbi. „Ta on nagu uhiuus penn. Vaskne ja väga kiire. Väga kiire.“
Ma polnud kunagi nii suurt hirmu tundnud. Mitte ka siis, kui Isa oli joonud. „Mängime, Me-Me, ma võin sind alla kanda.”
Ta vaatas eemale.
Õe silmad läksid suureks: „Oh!“
„Mis nüüd?“
„Ma näen uut tantsijat. Ta on nii ilus.“
Vaatasin toas ringi. Ma alati vaatan ja kunagi ei näe. „Kus?“
„Ta on voodijalutsis, totakas. Ta on must nagu süsi,“ Me-Me itsitas. „Tal pole kleiti.“
Äkitselt tundus tuba külmana ning ma ei tahtnud seda musta tantsijat tantsima oma õe voodijalutsisse.
„Ütle talle, et ta ära läheks.“
„Aga ta tantsib nii kenasti, Sammy. Nii... kenasti.“ Me-Me oli kõigest neli ega osanud end õigesti väljendada.
Ma vaatasin ta silmadesse, suurtesse ja tumedatesse.
„Ütle, et ta kaoks,“ tuli mul kananahk ihule.
Me-Me tõstis oma käed mu ette ja keerutas neid. Hetkeks kuulsin ma muusikat.
„EI!“ Ma haarasin ta sülle, kuid ta oli läinud. See, mida hoidsin, oli lõtv ja külm.

Agulid on kadunud. Maha lükatud ja asendatud ladude ning tehastega, välja klopitud nagu vaibamuster. Kõik, mis minuga neilt päevilt kaasa on tulnud, on Sarah Jennings, kellega ma abiellusin. Tema naeratuse ja tarkuse tõttu, ja valge daami tõttu, kes tantsis ta ukselävel, kui ta sündis.
Me käime kalmistul. Sarah, mina, kaksikud – Samuel ja Robert, ja Martha Sarah’ süles. Ma lasin Me-Me valge kirstu St. Luke’i mudast ümber matta. Ma ei olnud ise kohal, kuid lasin seda teha. Seda saab lasta teha, kui piisavalt rikas oled. Ma lasin ta matta Highburysse, vaatega künkalt alla. Ema ta vasakul ja Isa paremal poolel. See oleks Isale meeldinud.
Ma kinkisin neile ka uue hauakivi. Kuna mul endal pole kunagi sõnu oma tunnete väljendamiseks, laenasin ma kivile kirjutamiseks Oscar Wilde’i sõnu. Värss, mille ta kirjutas oma õele, kes samuti suri liiga noorelt, kuid kellel olid heledad juuksed, mitte mustad nagu Me-Mel.

„Kõik tema kullane juus
Roostest on must,
Ta ise, noor iludus
Põrmuks saanud on just.

Tasa, vaiki, ta enam ei kuule
Laulu ja pillihäält
Tema hauas on kogu mu elu
Viska veel mulda labida päält.”


Sam ja Robert hoidsid mul kätest, kumbki ühest. Neile ei meeldi, kui ma kurb olen.
„Isa, kuidas ta suri?“ küsib Sam.
Ma ei vasta. Ma ei suuda kõnelda.
Sarah ütleb neile. Ma olen talle kõigest rääkinud.
„Keset tantsu.“
Nad soovivad rohkemat, kuid Martha on Sarah sülelusest lahti rabelenud ning jookseb haudade juurde. Ta peatub Me-Me haua juures, naerdes ning osutades:
„Nad tantsivad, issi. Tantsivad“
„Kes tantsivad, kallike?“ Sarah hääl on vaevu sosinast valjem.
„Vikerkaaretüdruk,“ ta plaksutab käsi, „ja vaskne poiss. Nad naeravad.“
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)