kaanepilt
 
laura 2022

Tere, head lugejad!

Nagu tihti juhtub, on selleks ajaks, kui käesoleva kuu postitused ritta-kodu-poole vormistatud saavad, suurem osa ajupöördeid ära kasutatud, nõnda et muu mõtestatud teksti kokkuladumiseks eriti alles ei jää. (Selle lennuka lause ma mõtlesin hommikupoole ennetavalt välja.) Vahetevahel oleme juhuslikult küla pealt kuulnud legendi (mitmest erinevast allikast, muide), et Reaktor paneb ennast ju põhimõtteliselt ise kokku. Selle peale jääb üle vaid innukalt noogutada - muidugi ise! Nii nagu lehma lüpstes jookseb piim ise pange, nagu puud riidas kuivavad ise, nagu internet levib ise üle maa!

Kuhu ma selle jutuga nüüd täpselt tüürida tahtsin, ei ole enam isegi kindel. Ilmselt midagi ühest otsast sügavamõttelist ja teisest otsast innustavat, aga saate isegi aru, ajupöörded.

Selle asemel kutsun jälle lugema. Osa sisu õnnestus Estconilt padjapüüri vahel välja smugeldada, osa… noh, pani ennast ise kokku.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Selle aasta Estconi-Reaktor hiilgab - kui tsiteerida vanu manuskripte - visuaalse lopsakusega. Kaastöid saabus mitmesugustes alamžanrides ja väga erinevas vanuses loojatelt. Aitäh teile kõigile!

estconi-reaktor2022 00

Loe edasi...

{SILDID}
 

Nagu tavaks on saanud, jagavad paljud Estconi esinejad Reaktorile oma materjali. Mõned ettekanded toome teieni teksti kujul, mõned õnnestus aga videosse püüda.

Tamur Kusnets kõneles, kuidas sõja seaduspärasid ulmes paremini rakendada (st. militaarulmes, mitte ulmesõdades).

Raul Sulbi jätkas raamatuarvustustes puudutatud kosmoseimpeeriumite teemat ja arutles koloniaalteemadel. (Video lõpus jagub kümme minutit ka kirjastuse uudistele.)

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmefännide seas aeg-ajalt ikka kerkib küsimus: mis jutt see oli, mida kunagi raadios ette loeti? Küsimusele järgneb arutelu ja siis saab küsija vastuse, või ei saa. Eks ma sageli aitasin isegi vastust leida, kuid mingil hetkel hakkas taoline mälumäng tüütama, sest küsimused muudkui kordusid. Ja tuligi pähe mõte, et koondaks kuhugi kokku nimekirja raadios etteloetud juttudest-romaanidest ning vajadusel siis lajataks lingiga...

raadio2

Estcon 2022 – Jüri Kallase ettekanne „Raadioulme Eestis”. Foto: Kersti Taurus

Eks ma oleks seda nimekirja (link artikli lõpus) veel pusinud ja lihvinud, aga Estcon koputas uksele, ma olin lubanud seal ettekande teha ning mingil hetkel sain ma aru, et ma tahan rääkida raadioulmest Eestis.

Alustuseks

Eks iga mõte ole lihtsam ja ilusam kui on seda reaalsus. Nii nagu trükiulme bibliograafiaga, nii pole ka raadioulmega keegi eriti tegelenud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Artikkel on laiendatud käsitlus 2022 Estconil peetud ettekandest, sisaldades pea poole rohkem lugusid kui ettekanne.

Kosmoseteemaga alustamiseks tundub õige olevat David Bowie lugu „Space Oddity“aastast 1969. Aastaarvu silmas pidades võib ilmselt andeks anda selle, et video on naiivsevõitu. Selles laulus mainitud major Tom on väljamõeldud tegelane, kelle David Bowie selle loo jaoks lõi. Tegutseb ka järjelauludes "Ashes to Ashes" ja "Hallo Spaceboy". Nagu arvata võib, sai Bowie inspiratsiooni Stanley Kubricku filmi "2001: A Space Odyssey" (1968) nägemisest, mis mõjus talle ilmutuslikult. Kuigi Bowie pole kunagi oma astronaudi nime päritolu kommenteerinud, on üks intrigeeriv teooria. Bromleys kasvades nägi ta plakateid, mis reklaamisid tuntud muusikasaaliesinejat Tom Majori (peaminister Johni Majori isa) ja nimi jäi tema alateadvusse.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis augustis on teemaks: 1960–1969.

*

1960ndad oli rajult ulmeline aastakümme nii elus kui ka ulmes.

1957. aastal sai Sputniku lennust alguse kosmoseajastu ja Juri Gagarini lend 1961. astal vaid andis toimuvale hoogu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Erinevaid malevariante on väga palju, kaugelt enam kui mitusada. Mõni on klassikalisest malest juba nii erinev, et peale vaadates ei usukski, et tegu on malega.

Üks sellistest on nn jaapani male shogi (kasutatakse ka kirjapilti shōgi, šogi või šoogi). Kuigi usutakse, et shogi arenes välja samast india ürgmalest tšaturangast, on välimuselt tegu hoopis erineva mänguga. Klassikalist shogit mängitakse 9x9 ruudu suurusel laual, kusjuures laud pole ruuduline.

Loe edasi...

{SILDID}
 

ESIMENE ARVUTIMÄNG: "Super Mario: Kadunud tasemed" (3. juuni)

Mariobros2japanbox

"Kadunud tasemed" on "Nintendo" 1986. aasta platvormmäng, järg eelmise aasta väga edukaks osutunud  mängule "Super Mario Bros." Mängud on väga sarnased, ent keerukust on suurendatud ja Luigi on tehtud  Mariost erinevaks: Luigi hõõrdumine vastu maapinda on väiksem ja ta saab teha kõrgemaid hüppeid.  Juurde on toodud näiteks tuuleiilid ja mürgiseened. Erinevalt esimesest mängust pole  kahemängijarežiimi, üksnes ühemängijarežiim, kuid mängija peab valima, kas kontrollib Mariot või  Luigit. Mängul on 32 taset 8 maailmas ja lisaks 20 boonustaset.

Loe edasi...

{SILDID}
 
eestinõid esikaas

Indrek Hargla koostatud ulmeantoloogias „Eesti nõid“ on viisteist nõiajuttu tuntud kodumaistelt autoritelt: Karen Orlau, Siim Veskimees, Indrek Hargla, Joel Jans, Mika Keränen, Meelis Friedenthal, Kadri Pettai, Tuuli Tolmov, Heinrich Weinberg, Laura Loolaid, Berit Sootak, Mann Loper, Meelis Kraft ja Jaagup Mahkra. Sarnaselt Indrek Hargla eelmistele ulmeantoloogiatele on tegemist mahuka raamatuga, milles sisaldub väga erineva stiili ja pikkusega jutte igale ulmehuvilisele.

Raamatu avalugu „Vaba ja õnnelik maailm“, autor Karen Orlau, näib alguses kirjeldusena ebaõnnestunud maailmalooja hingepiinadest. Tema ainuke kordaläinud saavutus on maailma esimene inimene. Jumala rollis on ebatraditsiooniliselt naine. Mida rohkem sündmustik edasi areneb, seda enam mõistab lugeja, et tegelikult polegi novell päris see, millena esialgu tundus. Mis lõpuks juhtub, jäägu lugejale avastada. Üllatuse ootajad ei pea pettuma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
südame

Joe Hill „Südamekujuline karp“

Varrak, 2008, 312 lk

Seda raamatut lugema asudes olid mul ootused madalad, kuna eesti kriitikud raamatut omal ajal väga ei armastanud, pigem on karused. Ameerikamaal on Joe Hilli debüütromaan saanud palju kiidusõnu, samuti on autorit kiidetud varem lühijuttude eest. Eraldi tähelepanu tuli siis, kui selgus, kes on nime taga - Joe Hill on päriselus Joseph Hillström King ehk siis Stephen Kingi poeg. Kõnealune raamat on ilmunud 15 aastat tagasi, praegusel hetkel on Hill kuumem nimi, kuna kinodes jooksev "Must telefon" on kirjanikuhärra lühijutu põhjal loodud. Film on muide väga hea, soovitan soojalt. Tellisin Hilli lühijutukogu ka ära, kes teab, ehk muljetan ka sellest millalgi pikemalt kui kätte saan.

Ega käbi kännust kaugele kuku, "Südamekujuline karp" on õudusromaan.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sylvain Neuvel

“Magavad hiiglased”, 2016, Päikese kirjastus, 320 lk

“Ärkavad jumalad”, 2020, Rahva Raamat, 384 lk

“Kõigest inimesed”, 2022, Rahva Raamat, 400 lk

Tõlkinud Eve Laur

Kokku moodustavad “Themise failid” triloogia.

themise

“Magavad hiiglased” on Sylvain Neuveli debüüt. Muide, aastal 2017 andis “Black Mirrori” looja Charlie Brooker teada, et plaanib välja anda selle telesarja hingekaaslase raamatuna, jutukogu milles on üheksa lugu, igaüks erinevalt autorilt. Miks ma seda kirjutan? Sest üks autoritest pidi olema Sylvain Neuvel. Raamatust pole kahjuks rohkem midagi kuulda olnud. Kes ei tea, mis on “Black Mirror” - ma kadestan teid, midagi väga head on teid ees ootamas. Eeldusel, et pakuvad huvi inimese ja tehnoloogia omavahelised suhted ning omamoodi vaatenurgad ja lõpp-lahendused.

Aga tagasi Themise raamatute juurde.

Loe edasi...

{SILDID}
 
viivuranna

Seda raamatut oli väga raske lugeda.

Mitte tehnilises mõttes. Vaid mingisuguses emotsionaalses. Iga kord, kui ma tahtsin seda kätte võtta ja lõpuks ära lugeda (nii õhuke, läheb ju nii ruttu), lugesin ma paar lehekülge ja siis avastasin end midagi muud tegemas, raamat jälle kuuks ajaks unustatud. Kuni Estconini, kus ma pühalikult peale ja alla vandusin, et järgmises Reaktori numbris on arvustus olemas. Küll mitte nii ajalooliselt põhjalik kui Mann Loperi oma oli, mida soovitan ka kindlasti piiluda.

Avame: määramata aeg tulevikus. Eesti kool on saanud endale uhked Hiina VR toolid ja keskuse, millega pannakse õpilased programmeerima.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Everything Everywhere All At Once
USA 2022
Rež. Daniel Kwan & Daniel Scheinert

Arvustus sisaldab täielikke spoilereid.

everything-everywhere-all-at-once

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kiilaspäine+Tõnis

Tühja täitmine

Tim Hornet

Vana nõid tormab noore piigana läbi unemaailma, luues või taasluues oma mälestustest käegakatsutavat unenäoreaalsust. Kujutledes oma lapsepõlvekodu, loodab ta leida oma pere eest. Ta tüürib aina sügavamale ja sügavamale, et neid leida, kuni lõpuks…

Üks viimase aja sümpaatsemaid Tim Horneti väljalaskeid, aga sel oma hädad.

Idee unenäomaailmasse ilmuvast demiurgilisest nõidtüdrukust annab toreda algtõuke kõikvõimalikele momentidele. Näiteks hetk, mil ta kujutles lauale taldrikutäie suppi - ent seda maitstes üllatub, et see nii kuum on. Nojah, ta oli ju kogemata kujutlenud kõrvetavalt kuuma suppi, mitte mõnusalt söödavat. Mõnikord meie kujutlusvõime viljad saavad mingi oma elu, tegutsevad meie tahte kiuste. Kirjanik arvab, et ta “kirjutab” supi, aga see kõrvetab teda ennastki ja äkki peab hakkama külmakotti otsima vms. Aedniku tüüpi kirjaniku nagu GRRMi elu.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Kitty Kneecap

ulmestaar kitty kneecap

Ülikoolis õppisin tööõpetust nii enda huviks. Praegu töötan värbamise ja HR alal. Kui ulme lugemise kõrvalt aega üle jääb, siis joonistan ja mõnikord ka heegeldan mingeid veidrusi.


Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel on pooleli kaks raamatut Haruki Murakami "The Wind-Up Bird Chronicle" ja "Kaaren. Vene ulme antoloogia", tõlkinud Veiko Belials ja Arvi Nikkarev.

The Wind-Up Bird Chronicle: Kohati tundub veidi venivaks minevat, aga teised aspektid jällegi köidavad. Olen sellega umbes poole peal ja hetkel pole veel täielikult aru saanud, mis ma sellest arvan. Siiski ootan põnevusega, mis edasi saama hakkab.

Kaaren. Vene ulme antoloogia: Sellega olen jõudnud umbes kahe kolmandiku peale.

Loe edasi...

{SILDID}
 
inimene


Kõigest inimesed
Sylvain Neuvel

Hiilgav teadlane Rose Franklin on pühendanud kogu oma täiskasvanuelu mõistatusele, mille otsa ta lapsena komistas: hiiglasuurele metallkäele, mis oli Lõuna-Dakotas Deadwoodi lähedal maasse maetud. Avastus päästis valla kataklüsmiliste sündmuste jada, millel olid geopoliitilised tagajärjed. Rose ja Maa Kaitsekorpus jooksid ajaga võidu, et õppida kasutama mõistatuslikku tehnikat, samal ajal kui hiidrobotid ootamatult Maa suurima elanikkonnaga linnadesse maandusid ja seal sada miljonit inimest tapsid. Kuigi Rose’il ja tema meeskonnal õnnestus rünnak tõrjuda, jäi nende võidurõõm üürikeseks. Salapärased sissetungijad taandusid, kadusid purustatud planeedilt… kuid võtsid teadlase ja tema meeskonna endaga kaasa.

Viibinud peaaegu kümme aastat teises maailmas, tuleb Rose tagasi ja leiab, et Maal käib uus hävitav sõda – seekord inimeste vahel.

Loe edasi...

{SILDID}
 

         Hämaras keraamika töökojas oli hallipäine Toivo lõpetamas tööpäeva. Riiulite ja kastidega täidetud ruumis oli tunda kuivava savi lõhna ja hõõgava ahju soojust.

        Akna all laualambi paistel võttis kurnatud keraamik eest määrdunud põlle ja viskas selle selga pöörates loidunult tooli seljatoele. Pehmet sabinat kuuldes vaatas mees üle õla. Raskelt ohates läks ta tooli juurde ja tõstis põlle vaevaliselt põrandalt, kinnitades selle kindluse mõttes aasaga nagile. Astudes sammu tagasi, tõukas ta kogemata jalaga tooli, mis omakorda sõitis otsa lauale. Mees ohatas taas, kuid sundis end väsimusest hoolimata kõike piinliku täpsusega tagasi oma kohale panema. Viimase asjana tõstis ta laualt väikese pildiraami ja pööras selle viivitusega teistpidi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Ma ootasingi, millal sa mind kutsud,“ sõnas tulevaim. Ta astus lõkkest välja, leegid jalgade ümber keerlemas ja sädemepilv selja taga. „Mis mureks Maniwald? Kas tahad lepingust tagasi astuda nagu su vennad eelmisel suvel?“ Ta irvitas, leegid limpsimas teravaid hambaid, mis valmis purema.

Tulevaim istus Maniwalla vastu kivile ja muigas. Leegid tulid temaga lõkkest kaasa ja tantsisid nüüd kivi ümber.

„Ei,“ pomises pingil küürutav habetunud vanamees piipu toppides. „Mitte seda.“ Ta toppis rahulikult piibu täis ja hakkas siis end läbi patsutama. Ei tulnud otsitut ei paremast ei vasemast kuuetaskust.

„Ma annan,“ sõnas vaim kärsitult ning sutsas oma leekides sõrme piibukahasse. Maniwald tõmbas korraliku mahvi, sai piibu käima ja köhatas kurgu puhtaks. „Ole tänatud.“

„Vanaks oled jäänud,“ nähvas vaim. “Aeglaseks ja kohmakaks.”.

„Ega aeg halasta jah,“ pomises vanamees. „Pole enam isegi mahti, et aiaga mässata.

Loe edasi...

{SILDID}
 
illukas kivirüüdi jutule1

Galina Petrovna oli praktilise meelega naine. Tühja-tähja peale ta energiat ei raisanud. Juba kakskümmend aastat, igal nädalavahetusel aprillist oktoobrini kella seitsmest hommikul kuni pärastlõunal kella neljani välja, müüs Galja Tartu avaturul Poolast kokkuostetud odavat kaupa.    

„Pašakene, ära külmeta!“

Pašakeseks nimetatu tõstis hallist kaubikust suuri ruudulisi plastikkotte turuleti taha, kust Galja vilunud osavusega jalanõusid, riidehilpe, aga ka  kotte, püksirihmu ja muid aksessuaare letile sättis.

„Ei külmeta, ei külmeta, tuvike,“ kostus Pašakese halliseguse vuntsi varjust vastuseks.

Pašakene, ehk Pavel Bakarovitš Erdniev  sattus Eestisse elama perestroika alguspäevil. Pärast Elista ülikooli lõpetamist suunati ta Ulila turbatööstusesse inseneriks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Marge

Tolm keerles ainult temale tajutavas tuulehookeses, joonistas auringi kardinate vahelt sisse trügivas päikesekiires ning pudenes siis teadmatusse. Kardinad seda tuult veel ei tajunud ning Marge oleks olnud rõõmsam, kui tolm niiviisi edevalt tantsinud poleks. Seda, et lasteosakonna riiulitelt tolm pühkimata oli, teadis Marge isegi ning pärast neid riiuleid ootas ees krimikirjandus, siis kokandus, ajalugu ja pärast tehnikakirjandusega lõpetamist tuli kohe uuele ringile asuda. Raamatukogu oli lõputu tolmupühkimise ringkäik ning kui miskit muud oli vaja teha, pidi tolmu mõnda aega lihtsalt ignoreerima, vastasel korral olekski kõik muu tegemata jäänud. 

Hetkel tahtis Marge lihtsalt raamatut lugeda. Üks mõnus seiklus laisal suvepäeval ei olnud ju ometi maailma kõiksuse käest liiga palju palutud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tumedate tundide toetajad saavad seda juttu kuuldemänguna kuulata siin -

https://www.patreon.com/posts/37508269

 

Maailm hakkas koost lagunema siis, kui tähistasime baaris Connori kahekümne teist sünnipäeva. Kõik algas absurdselt väikesest asjast. Tellisin meile kaks Blue mooni, nagu alati, aga ta korjas klaasi külge paigutatud apelsiniviilu kulmukortsutuse saatel ära. Vaatasin seda, mis minu klaasi küljes oli ja küsisin: „Kas midagi on valesti?“

Kulmukortsutusest sai täielikku vastikust väljendav ilme. „Ma vihkan apelsine.“

See oli veider, sest tema eelmisest sünnipäevast saadik oli sellest saanud omamoodi rituaal – tellisime seda jooki alati kui baari sattusime, sest „Puuviljad on ju tervisele head, järelikult on see õlu sulle kasulik!“  Aga kuna oli ikkagi tema sünnipäev, otsustasin sellest mitte numbrit teha.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tumedate tundide toetajad saavad seda juttu kuuldemänguna kuulata siin -

https://www.patreon.com/posts/60262852

 

Mu vanaisa Richard oli Merseyside politsei PI. Vabandust, ma olen ise ka politseinik ja pärinen politseinike perest, nii et igasuguste lühendite kasutamine on mulle tavaks saanud. PI tähendab peainspektorit. Tema juhtida oli väike üksus, keda kutsuti kohale tõsisemate- või sarimõrvajuhtumite korral. Ta oli seda ametiposti sihtinud sellest ajast peale, kui ta 60ndatel konstaablina tööle asus ja kui ta selle lõpuks kätte sai, polnud tal plaaniski sellest enam loobuda.

Ta suri eelmisel aastal. Tal oli olnud ilus elu ja surm saabus rahulikult. Võmmi kohta poleks saanud ta paremat surma lootagi. Ta ise oli oma kolleegide leskedele ja lastele teatanud palju halvemaid uudiseid, kui arst oli meile tema surmast edastanud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tumedate tundide toetajad saavad seda juttu kuuldemänguna kuulata siin -

https://www.patreon.com/posts/43360620

 

Arstina olen ma seotud konfidentsiaalsusnõudega, mis keelab mul patsiendi kohta avaldada seda, millest ma kohe rääkima hakkan. Aga inimesena... Ma tunnen, et pean seda jagama. See on ilma kahtluseta kõige jubedam lugu, milles mul on tulnud osaline olla.

Oli 2009. aasta ja selle päeva graafik polnud eriti tihe. Lõpetasin just lõunat, kui sain kõne sõbralt ja kolleegilt, kelle praksis asus minu omaga samas majas. Mõnikord suunasime üksteisele tööd edasi kui arvasime, et teisel võiks sellest kasu olla. Nähes teda mulle helistamas, tundsin rõõmu, sest olin just hiljuti oma arveraamatuid uurinud ja seisud polnud just kõige paremad.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0635)