kaanepilt
 
agur

Ulmepõllul on olnud viljakas sügis ja selle maitsvaid vilju pakub oma lugejatele ka Reaktor. Jutusaak on käesolevas numbris eriti rohke. Tallinna Keskraamatukogu korraldas ulme ülilühijutu ja ulmekunsti võistluse ning selle võistluse võitjalugusid, nii noorema kui vanema kategooria esimest kolme kohta, saabki lugeda sellekuisest numbrist. Ulmestaariks on Joonas Piik, selle võistluse noorema jutukategooria võitja ja suurepäraseks esikaaneks on noorema kategooria illustratsioonide võistluse võitja Marie Sinivee looming. Lisaks jutuvõistluse lugudele on jutte aga veel rohkem ja küll. Palun nautida :)

Laura Loolaid annab meeleoluka ülevaate ulmepäevast Tallinnas, kus võistluse auhinnad kätte jagati. Laura käis ühe soojaga ka MängudeÖÖl ning ei hoia vaka all oma muljeid sealgi toimunust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursile laekus ühtekokku 46 teost, mille saatjateks 29 erinevat autorit. Ulmežanris kunstiteoseid oli 9, neist nooremas vanusegrupis 4 ja vanemas 5 taiest. Ülilühijutte (flash fiction) saabus 37, nooremasse vanusegruppi 19 ja vanemasse 18 kirjatööd. Võistlustulle astus nii juba tuntud, avaldatud autoreid kui uusi, värskeid nimesid, kelle jõudmise üle ulmeautorite ridadesse on korraldajatel iseäranis hea meel – žanri elujõud vajab ometigi nii juba tugevaid tegijaid kui värskeid uustulnukaid!

Parimaid autasustati 17. septembril toimunud ulmekirjanduse päeval, kus muljete jagamiseks ja kommentaarideks said sõna ka žüriiliikmed. Ulmeloomingukonkursi žüriisse kuulusid Mairi Laurik, Joel Jans, Maniakkide Tänav, Eliina Uibu ja Eva-Liisa Lõbu. Võistlustööd olid žürii jaoks anonümiseeritud. Võidutöid saate lugeda juba selles Reaktori numbris.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Antud ettekande tekst sai esmaesitletud 2022. aasta Estconil. Alljärgnevalt avaldame selle muutumata kujul.

koloniaal

Pilt Jüri Kallas

Oma tänases ettekandes üritan ma anda ülevaadet koloniaalulmest, ehk ulmest, mis on kirjutatud kolonialistlikul perioodil ning mille sisu on otseselt seostatav kolonialistlike olude või mõttemaailmaga. Mul on plaanis rääkida mõnedest tähtsamatest autoritest, teostest ja troopidest, aga et mitte liiga akadeemiliseks minna, kavatsen ma oma juttu illustreerida klippidega erinevatest koloniaalulmeteoste põhjal tehtud filmidest. Esmalt peab aga kokku leppima, millistest kolooniatest ja millisest ulme määratlusest me räägime.

Wikipeedia järgi on kolonialism poliitika, mille eesmärk on laiendada riigi võimu väljapoole oma piire. Emamaast väljapoole jäävaid alasid nimetatakse kolooniateks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka 2

Facebookis on grupp Lugemise väljakutse ning seal tekkis idee, et teeks 2022. aastal ulmeväljakutse enam-vähem kümnendite kaupa. Hakkasime arutama, et mis on ilmunud ja kas teoseid jagub... pakkusin, et panen nimekirjad kokku, mis bibliograafia pealt pole ju keeruline. Lugemise väljakutse grupi algataja ja vedaja Tiina Liinak oli nõus. Aastakümnete idee autor Mart Pechter arvas, et võib-olla teha ka mingi saatetekst ja allpool see ongi. Ka Tiina Sulg andis seal asjalikke näpunäiteid ja aitas kaasa mõelda. Neid kolme tahan ma ka tänada.

Lühidalt: iga kuu ilmub Reaktoris järgmise kuu kümnendi kohta mu kirjatükk ja ka abistav peaaegu täielik nimekiri eesti keeles kättesaadavast selle kümnendi ulmest. Kuna väljakutse pole kronoloogiline, siis oktoobris on teemaks aastad 1940–1949.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrka

Minu tutvus Stephen Kingi loominguga sai alguse eelmise sajandil umbes eelviimase kümnendi keskpaiku. Aastat enam ei mäleta, aga on enam kui kindel, et tegu oli vene tõlkega „Мёртвая зона“ (The Dead Zone; 1979). Ka on kindel, et ma lugesin romaani ajakirja „Inostrannaja literatura“ järjejutuna. Kuna romaan ilmus 1984. aasta kolmes esimeses numbris, siis võis lugemine toimuda aastal 1985, aga tõenäoliselt ikkagi 1986. aastal. Lugesin üsna pimesi, sest Stephen Kingi nimi oli mulle sel hetkel täiesti tundmatu ning lugesin soovituse peale. Öeldi, et päris ulme see pole, aga midagi sinnakanti. Tagantjärele targana võin öelda, et tegu oli ülemeelelise põnevusromaaniga, kus oli ka õudsaid hetki, aga mitte niipalju, et romaani õuduslooks nimetada. Pisut pentsikuks tegi lugemise ka ilmumiskoht, sest enam kui raske oleks ette kujutada, et Stepehen King ilmuks eesti keeles ajakirjades „Looming“ või „Vikerkaar“.

Loe edasi...

{SILDID}
 
309443022 5216115865183594 7842136796190106066 n

Kui vaadata Wikipeediasse, siis on Stephen King kirjutanud raamatuid kaheksakümne tuuri. Mõtlen siin romaane, jutukogusid ning mitteilukirjandust, kõiki kokku. Kõikidesse mu järgnevas jutus olevatesse kogustesse tasub suhtuda kui illustreerivasse materjali, kuna nii mõnigi lühiromaan on ühes ja teises keeles antud välja eraldi köitena või lausa poolekslööduna (Eesti keeles näiteks algne “Surmahotell”, “The Shining”) ning saab erinevad tulemused, kui lugeda kokku füüsilisi köiteid või siis teoseid. “Bachman books” omnibuss koosneb ju neljast romaanist, kõik ilmunud ka eraldi, mis kokku annavad sellise “tavalise” vanema Kingi tellise. Veel on osad raamatud kahasse kirjutatud. Mõned lühiromaanid on ka algselt ilmunud üksikuna. No igal juhul, see pole täppisteadus, täpse värgi ja detailse ülevaate eesti keeles ilmunud Kingi bibliograafiast

Loe edasi...

{SILDID}
 
13510378

Lew R. Berg

"Must kaardivägi"

Eesti Raamat

2005

504 lk

-----------------


Üks nendest raamatutest, mida olen kunagi lugenud, meeldis väga. Paar aastat tagasi soetasin ka omale riiulisse, tükk aega mõtlen, et loeks üle. Aga ei ole seda teinud, sest on ju vaja vähendada lõputut lugemata raamatute hunnikut. Nüüd aga ütlesin enda ette "kuradile!" ning olen mitmeid raamatuid mõnuga üle lugenud, mitte lähenenud "kohustuslikule" lugemata raamatute hunnikule.

Bergi raamatu esmakordsest lugemisest on möödas üheksa aastat. Kes ei tea, siis tegu on kodumaise autoriga, kes lahkus me seast noorelt. Kirjutas ta eranditult ulmet: kaks romaani, kolm osaliselt kattuva sisuga jutukogu, pea nelikümmend lühijuttu, mida omal ajal kohtas siin ja seal, näiteks Põhjanaelas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
711IawvSnmL

"The Black Phone and Other Stories"

Joe Hill

Gollancz

2022

384 lk

---------------

Raamat pole eesti keeles ilmunud, tõlgituna on pealkiri "Must telefon ja teised jutud". Tegu on jutukoguga, mis algselt ilmus nime all "20th Century Ghosts". Kui aastal 2021. tehti "The Black Phone" jutust samanimeline film, siis anti raamat uuesti välja, teise nimega, ning filmist pärit kaanega. Vaatasin, et raamatut on päris mitmesse keelde tõlgitud: prantsuse, poola, soome, hispaania, kreeka, portugali jäid silma.

Kes ei tea, siis Joe Hilli pärisnimi on Joseph Hillström King, ta on Stephen Kingi poeg. Aeg lendab, Joe Hill pidas hiljuti oma viiekümnendat sünnipäeva.

Loe edasi...

{SILDID}
 
9789916648353 (1)

Kogumik “Puruks ja pool ringi tagasi” koondab endas lugejale juba tuttava Gildi võrgustiku maailma kuut väga eripalgelist lugu. Teoses on nii päris esimene “Reaktoris” avaldatud lühijutt kui ka täiesti värske kraam – ulmesõber on suure tõenäosusega mõnda neist lugudest juba nautida saanud. Eelnevalt on mulle need sajandeid ja tähesüsteeme hõlmavad jutustused pakkunud korralikku maailmaloomet, seiklusi ning mürglit: selle järgi tulin ka seekord. Üldiselt võib öelda, et vanad jutud pakatavad mulle väga hästi sobivast seikluslikkusest, aga uuemate juttude puhul on autoril tõsine kalduvus asju liialt keeruliseks ajada, komplitseerides nii jutustamise mustreid kui ka lugude sisu. Nüüd aga lugudest endist lähemalt.

Loomulik kadu

Lähitulevikus toimuv kodumaine tragöödia, mis vägisi meenutas mulle Hargla “Suvitusromaani”.

Loe edasi...

{SILDID}
 
01 17september 029

Siis, kui ma rongi pealt raamatukogusse jõudsin, oli Veiko ettekanne juba peale hakanud.

Parajasti käis jutt südamelähedastel teemadel: ulme määratlemine ja žanrimahutavus - ehk kuidas tõsisele kirjandushuvilisele mõne käiguga selgeks teha, et “lind on ka loom” ja et tegelikult on ta hoopis ammune ulmelugeja. Seejärel kõneles Veiko ulmeühingust, mitte niisama üld-tavatutvustusena, vaid rohkem ajaloolises mõõtmes. Et kuidas tema mäletab neid õrnu algusaegasid, esimesi ettevõtmisi, väljaandeid, traditsioonide käivitamist. Tuttavad teemad, aga vähemalt mina kuulsin rohkelt nüansse, mida varem ei olnud teadvustanud.

Ettekande lõpuks sai eel-eelteatena maha hõigatud ta tuleva aasta jutuvõistlus.

Loe edasi...

{SILDID}
 
04 IMG 1352

(Päeva esimesest poolest ulmeraamatukogus loe eelmisest postitusest.)

Õhtusele programmile õnnestus mul saabuda juba stiilsema hilinemisega - mõneteise minuti asemel oma pool tundi. Mis teha, vahepeal oli tarvis õlut juua ja mõned väikesed põrgulised perra kaeda, seekord siis avaetenduse arvelt.

Asjaolu, et Ülemiste Apollo on eelmisest sügisMÖÖ-st juba tuttav, osutus petteboonuseks. Nimelt sai mullu suurem osa aega veedetud kindlas nurgakeses kino teisel korrusel. Mis tähendas seda, et keskkond on justnagu omane ja rajad teada, aga neist saalidest, kuhu ma tegelikult tahtsin jõuda, puudus igasugune arusaam. Oli küll ilusti 

Loe edasi...

{SILDID}
 

Jagame korraldajate loal vastset Ajajooksikute raamatuklubi salvestust. Külas on T. Ellery Hodges, temaga vestleb Maarja Kruusmets. Eestikeelne tekst on kohati kärbitud ja lihtsustatud.

Intervjuule lisaks pakume lugemiseks tõlkekatkendit raamatust The Never Hero.

Videot saab vaadata ka siin: https://youtu.be/pr-a_e9CQ_Q


Maarja: Tervitused Eestist! Kus maailma otsas sina asud?

T. Ellery Hodges: Tere! Olen Washingtoni osariigis USA läänerannikul.

M: Alustan tavaliselt küsimusega, missugune lugeja autor ise on.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Irvhambad ütlevad, et kui kaks mängivad malet, siis alati ilmub kohale ka kolmas. See kolmas on kiibits, kes sageli lisaks nõuannete jagamisele jõuab ka mängijate arukusele hävitava hinnangu anda.

Ulmevallas seda kolmandat sageli otsima ei peagi, sest tavaliselt otsustab tugevam pool, kas vastane üldse on mõistusega olend või mitte. Pro: kas oskab malet mängida või mitte. Kusjuures selline süžeekäänak pole üldsegi mitte kaasaegse ulme leiutis, vaid esineb näiteks juba nii vanas kirjatükis nagu „1001 öö muinasjutud“, kus ühes Šeherezade jutustatud loos tuleb ahviks moondatud printsil oma arukust malemängu abil tõestada.

Tõsi, ulmes jääb tavamale oskamisest inimkonna kui galaktilises mastaabis märkimisväärse arukusega rassi tõestamiseks tavaliselt väheks. Isegi 3D-male tundmine ei ole mingi näitaja. Aga 4D-male on midagi, mis juba näitab ühtteist. Paraku ei ole inimestel selle malevariandiga eriti õnnestunud sina peale saada, isegi mitte ulmes.

Loe edasi...

{SILDID}
 

KUU MAAL: "Maailm enne veeuputust" (4. august)

Etty - The World Before the Flood (Southampton)

William Etty maalis 1828. aastal stseeni John Miltoni värssromaanist "Kaotatud paradiis", milles kujutab ühiskonda vahetult enne suurt veeuputust, milles hukkus kogu inimkond peale Noa ja tema pere. Jumal saatis veeuputuse pattude pärast, aga Etty maalil ei ole patusust väga näha, nagu Miltongi ei keskendu sellele. Etty jutustab, et kui mehed ja naised jõudsid abieluikka, siis naised tantsisid, aga mehed vaatasid pealt ja pärast abiellusid endale meeldima hakanud naisega. Maalil on 6 meest (neist 1 neeger) ja 8 naist, kes ei pane tähele, et piksepilv, läheneva veeuputuse ettekuulutaja, on juba tulekul. Maal oli väljas Kuningliku Akadeemia suvenäitusel ja tekitas polariseerunud arvamusi: kriitikud pigem nimetasid seda meistriteoseks, kunstivõhikud sündsusetuks. Maalist on säilinud mõneti erinev visand ja mõlemad asuvad tänapäeval Briti muuseumides.

Loe edasi...

{SILDID}
 

orpheus65 kaaned esi

Pahupidi pööratud
Alastair Reynolds

Briti moodsa kosmoseulme superstaari gootilikult sünge ulmeseiklus «Pahupidi pööratud» (Eversion) algab 18. sajandi viimastel aastatel laevareisiga purjekal Demeter, mis on Norra rannikut mööda põhja sõites teel salapärase laguuni suunas… Kui Plymouthist pärit laevaarst doktor Silas Coade järgmisel korral oma rahutust unest ärkab, on Demeter muutunud aurulaevaks, mis otsib salapärast jäist laguuni Patagoonia ranniku lähedal 19. sajandi lõpus… 20. sajandi alguses püüab dirižaabel Demeter leida saladuslikku jäist kanjonit Antarktikas ning vaid õhulaeva arst Silas Coade paistab mäletavat eelmisi reise või sellesama reisi eelmisi vorme…

Kauges tulevikus on kosmoselaev Demeter teel müstilise tulnukate artefakti ja inimkonna esimese võõrkontakti suunas… Ja alati on nende avastusreisi sihtkohas ees juba ühe teise uurimislaeva vrakk.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar Joonas Piik

joonas piik

Olen Joonas Piik, 17 aastane. Käin koolis ning vabal ajal kirjutan ühte raamatut.


Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Hetkel loen Fred Jüssi raamatut "Olemise Mõnu", selle kinkis mulle mu isa. Hiljuti vaatasin "Bladerunner 2047-et", youtube-ist kuulan tihti inglisekeelseid õudusjutte ja väga hea looga mäng, mida ma hetkel mängin on "Red Dead Redemption 2".

2. Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Mulle pole kunagi pakkunud huvi lasteraamatud ega nõukogude aegsed Eesti raamatud. Muidu ei lähegi ma enamasti ise mingit kindlat raamatut otsima, vaid raamat, mis meeldib leiab mind kuidagi ise üles, aga see on vist kõigiga nii.

3. Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit...

Loe edasi...

{SILDID}
 
VANA tõnis

See aasta tuleb sügis teisiti - esiteks mahuka biopunk-numbriga, mis on ikka tore, siiski uus energia eesti ulmes. Ent kuna Eesti autorite tekste on palju (8, mõni neist päris pikk), loen ma neid ainult ühe korra ja pigem tulistan kõhutunde pealt oma muljetuse. Mõne jutu puhul võiks ehk ära mainida, et ilmselt tahaks see teist ja kolmandat lugemist, aga ei saa. See tähendab, et sel kuul eelistan pigem kergemini haaratavat kui kontseptuaalselt keerulist - umbes et Brandon Sanderson saaks täispunktid, Strossi kiruksin. Teine muutus on see, et püüan nüüdsest oma õpilastele anda ülesandeks kirjutada Reaktori juttudest. Edaspidi püüan põimida oma muljetustesse <16-aastaste inimeste arvamusi ja mõtteid, vahelduse mõttes ja nii. Kas või selleks, et meelde tuletada endalegi, et lugejatüüpe on teisigi peale minutaoliste. Võib-olla viib seegi lihtsalt brandonsandersonliku lihtsuse, noortekirjanduslikkuse üleväärtustamiseni… eks näis.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas – I koht.


“Olete kindel, et need töötavad?” Mihkel pööras suhteliselt tavalise väljanägemisega kõrvaklappe käes, et neid lähemalt uurida.

Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale. “No ma väga loodan, et me ei investeerinud miljoneid seadmesse, mis on tegelikult kasutu.” Teadlane tõsines samas. “Loomulikult ei saa ma hetkel oodatavaid tulemusi garanteerida. Masin on alles katsetamisjärgus. Üritame kõik nii-öelda kalad kinni püüda. Kuid kui olete oma lõpliku nõusoleku katsetes osalemiseks andnud, saame asja juurde asuda ning üsna pea ehk ka tulemusi näha.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas – II koht


Ma ootan. Ootan, kui istun oma metsaonni terrassil ja soojendan end lõunapäikese käes. Ootan, kui lähen suve teisel poolel metsast marju korjama. Ootan, kui tallan talvel lume sisse radu, et jõuda järve äärde kala püüdma ja metsaservale droonilõkse üle vaatama. Ootan öö hakul karusnahkade vahel uinudes ja kui hommikul esimesed koidukiired puude vahele tungivad, siis ma ikka veel ootan.

Ühel päeval see tuleb. Ilmselt siis mul raha otsa lõppeb, sest moodsas majanduses see enam ei kehti, et kui sul on piisavalt palju, siis hakkab see end taastootma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas – III koht

 

„Noh ja kes sina meil siis oled?“ uuris kapten põlgusega.

Tema ees seisis väsinud väljanägemisega vanamees. Kortsus ja kõrbenud nägu ääristamas lopsakas hallikirju täishabe. Seljas kollane paksemast materjalist pikkade käistega pluus, millel kulunud vest. Jalas rohekad vahatatud püksid ja kõrge säärega saapad. Impeeriumi lipulaeva, isegi kui see oli hetkel räsitud, glamuurses miljöös nägi ta üsna kentsakas välja.

Veel kunagi varem polnud kapten pidanud laevakargajate pärast muretsema. See oli pigem kaubalaevade mure – eriti kui liiguti koloniaalplaneetide vahel. Sõjalaevadest hoiti heaga eemale. Sõda oli endiselt käimas ning meeste kannatus viidud viimse piirini.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – I koht


Mu isa oigas, lüües roostetanud haamriga vastu näppu. Ta käskis mul kiiresti oma töö üle võtta. Millisest tööst ma räägin? Lühidalt rääkides, paar nädalat tagasi puhkes Euroopas sõda. Miks peaks see mind ja mu isa mõjutama? Ta kardab kohutavalt, et mind kutsutakse ka sõtta, kuigi mina olen valmis enda elu riigi nimel ohverdama. Kaks aastat tagasi suri minu ema teadmata põhjustel tee peal koju. Mu isa muutus imelikuks ja tema seltskond on sellest ajast peale alati masendav. Meie riik ei võta sõjast isegi osa, aga mu isa kardab mind nii väga kaotada ega taha sellega riskida, et üks päev tiritakse mind lahinguväljale. Sellepärast olen ma nüüd siin, haamerdamas planke akna külge. Me ei ela kuskil linnas, vaid teenime elatist peamiselt lehmakarja pidamisega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – II koht


Harald on muidu arukas ja tubli mees, raamatupidaja isegi. Klõpsib vajaliku arvutisse ja peale tööpäeva on lihtsalt vaja rahustuseks kodus sussi sahistada, ehk vaadata üle kodused mõnud, ei muud. Ja sussi sahistamise ajal ta ei võta ühtki kõnet vastu …

Kui vaid poleks olnud seda sügisest teisipäeva, mil Harald oma jämeda pöidla ja hiljaõhtuse uduse peaga oma rumaltelefonil kõne metsa saatmise nupu asemel kõne kõrva äärde kutsus. Toru teises otsas kõneles vana hea torumees Mart väga pikkade nukrate pausidega:

“Harald … Äkki sa tahaksid … omale … ajamasinat?”

Väga pikalt mõelda polnud tarviski. Haraldi suurim soov oli taas näha ta lapsepõlves armsaks saanud koera ning ta kujutas oma vana sõbrakest vaimusilmas ette.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria nooremas vanuserühmas – III koht


Krossiratas manööverdas mööda liivast maapinda ja seisatas, kui juht oli jõudnud ühe liivaluite algusesse. Selle naisest juht pühkis oma respiraatori klaasi liivatolmust puhtaks ning baaskoolitusest verre jäänud harjumusest kontrollis ta ümbrust. Nähes, et võimalikke ohtusid nagu mutant-metsloomi või -linde pole näha, lõpetas ta ümbruse uurimise ja silmitses hoolega enda ees olevat. Puhkav hing, kes ammu oli läinud. Keda keegi polnud ammu näinud, ega ka oodanud, et uuesti näeks. Seisis seal nagu haud, mida pole aastaid hooldatud, umbrohuga kaetud. Umbrohuks peenike, kübeline kollane liiv. Iga selle haua nurk kaetud liivakihiga.

Päevi juba kodust eemal, jõudis naine lõpuks kohta, kuhu ta oli saadetud ülesandega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Valgus pimestab.

“Elulised näitajad on normis, ärkvelolekuseisund käivitumas.”

Mis toimub? Ma ei tunne iiveldust ega valu. Aga kõik on seletamatult segane, info tulvab meelte kaudu sisse, aga mida see kõik tähendab? Aeglaselt jõuavad minuni nähtu tähendused. Näod. Nad vaatavad mind. Tugevate põskedega kortsuline ja tedretähniline nägu, pea kuju siilisoengu all hästi näha. Teine nägu on noorem ja kitsam, mustad juuksesalgud vajuvad silmadele, lühike habe. Viimase siiras imestus, justkui laps nägemas avarat mänguväljakut, kuhu kohe joosta. (Aga kust ma tean, mis on imestus, kes on lapsed ja mis on mänguväljakud?) Tedretähnilise pilk on pisut väsinud, selles on midagi seletamatult karmi. Valgete seintega ruum, mis paistab oma moodsuses ja uudsuses olevat väga hiljuti ehitatud, ainult kahe uuriva indiviidi selja taga on must klaas. Ma olen juhtmetega helehalli tooli küljes, eredad tuled peale paistmas.

Nad on mu üle rõõmsad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

 

“Sa tahad, et me läheks kuhu?” küsis poiss uskumatult. Druiid Gandnotalf kordas:

“Ma tahan, et te tooks ära seemne, millest kasvab uus puu, mille alla deemonid vangistada. Vana puu raius üks ülientusiastlik puuraidur maha.”

Nüüd sekkus tüdruk. “Me oleme alles lapsed,” ütles ta.

“See on ettemääratud,” teatas druiid. “Pealegi, te ju ei soovi, et seda ülesannet läheks täitma kääbikud.”

Lapsed raputasid allaandnult pead. Ei saanud ju maailmapäästmist usaldada olenditele, kes ei oleks jõudnud esimesest korraliku köögiga trahterist kaugemale.

Vaevalt said nad kodukülast lahkuda, kui nende juurde astus toeka kirvega päkapikk.

“Kas ma võin oma kirve teie käsutusse anda?” küsis ta.

Lapsed vastasid jaatavalt. Mis jäi neil üle, saatusejumalanna Kližee oli ju selle kõik ette määranud.

 

Reisi neljandal päeval jõudsid nad metsa, kus oli vaikne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ere astus ettevaatlikult vana müüriserva pidi edasi. Siin-seal võis kohata lahtiseid kive või reetlikku klibu, mis turnija müürilt maha paisata ähvardas, teisal varjas pehme sammal aga ülikooli raamatukogutiivast alles jäänud teravamaid nukke. Sellelt müüriosalt poleks kukkumine kuigi kõrge, kuid kui põlved ja küünarnukid pääseksidki, siis ego saanuks ikka mõne sinika. Vasak jalg ette, varbaga väike silumisliigutus, siis varvas aegamisi maha ning ühe pika hetke vältel libistas Ere keharaskuse aeglaselt paremalt jalalt vasemale, liikudes nii sammu edasi. Nüüd oli parema jala kord.

“Ere!”

Ere heitis pilgu hüüdjale ja lehvitas rõõmsalt. Vastu sai ta vaid allaandva ja mureliku pearaputuse. Ajad ei olnud ju enam nii keerulised kui vahepeal, kuid sellist naeratust, mida Ere viieteist või kahekümne aasta tagusest ajast mäletas, ei näinud enam pea kuskil. Viimastel aastatel keerles kõik vaid müntide ja nurina ümber.

Loe edasi...

{SILDID}
 
illustratsiooon ragnemissioon

Päike paistis eredalt, kuulda oli mõnede tundmatute lindude laulu ning rohi seisis tuulevaikuses liikumatult. Ragne tundis janu. Õnneks oli voolav oja kohe tema kõrval ning ta sai hoogsate sõõmudega janu kustutada. Vana puu oja kaldal pakkus hädist kaitset, et päike päris lagipähe ei paistaks, ent sellest hoolimata oli ebameeldivalt lämbe. Enesetunnet ei parandanud ka eelmisel päeval tarbitud ohter alkohol. Ta silmitses silmapiirini ulatuvat lagedat rohuvälja. Kaugemal paistsid mäed, kuhu ta teel oli. Selja taha jäi baas, mida enam näha ei olnud. Ta oli öö jooksul pika tee maha kõndinud, vähemasti nii talle tundus. Ragne silmitses oma seljakotti. Missiooni lihtsaim osa oli edukalt sooritatud, sellest andis tunnistust seljakotis olev kõvaketas. Läheb veel aega, enne kui selle kadumine avastatakse. Vähemasti oli ta teinud kõik, et see nii oleks. Baasi baaris juues õnnestus tal märkamatult ära käia ja kettad ära vahetada.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tähelepanu, tähelepanu, Must Kirst Ratastel on tulnud hauast välja.

Paus, raadios mängib klassikaline muusika, Kusti mängib põrandal autodega ja ei pane midagi tähele.

Tähelepanu, tähelepanu, Must Kirst Ratastel sõidab mööda kalmistu peateed peavärava poole.

Paus, raadios mängib klassikaline muusika, Kusti mängib põrandal autodega ja ei pane midagi tähele.

Tähelepanu, tähelepanu, Must Kirst Ratastel on väljunud kalmistu väravatest ja liigub bussipeatusesse.

Paus, raadios mängib klassikaline muusika, Kusti mängib ikka veel autodega ja ei pane midagi tähele.

Tähelepanu, tähelepanu, Must Kirst Ratastel on teel bussi nr 35 bussipeatusesse, buss juba paistab! [Diktori hääl on järjest ärevam.]

Paus, raadios mängib klassikaline muusika, Kusti mängib autodega ja endiselt ei pane midagi tähele, ta ongi suht juhm laps.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Anna Mari paneb arvuti kinni. Kell on 14.14. Saab soovida. No, ma siis soovin, mõtleb Anna Mari. Ta paneb näpud risti, et võimendada soovi jõudu. Soov on soovitud, ta soovib alati üht ja sama asja, kuigi ta ei usu enam eriti, et numbri põhjal soovid täide võiksid minna. Eile Anna Mari jooksmas ei käinud, täna tuleb seega minna, kellaaeg on hea, kontorirotid pole veel koju voolama hakanud. „Lähen tiirule,” mõtleb ta, „vaatan kevade habrast õhku.” Kevadel on valgus mõnusalt lahja, varje on vähem, näeb rohkem, näeb seda, mida tavaliselt tähele ei pane. Linn vahetab kevadel nahka nagu uss. „Huvitav, mis saab vanast nahast?” mõtleb Anna Mari retuuse jalga tõmmates. Tal on tunne, et temagi on kevadel uus, et läbi ta keha kasvab miski, mis loob uusi liine tema ja teiste inimeste, linna ja kõige, mis linnas elab ja liigub, vahele.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Indrek astus tuppa. See oli tema viiekümne teine korter. Kiire pilguheit kinnitas, et siin olid samad probleemid, mis mujal. Korterit oli korduvalt putitatud, kuid korralikku remonti polnud keegi ette võtnud. Värv värvil, nagu seda nimetati.

Terve korteri kasutus vajas põhjalikku läbimõtlemist; torud ja elektrisüsteemid vahetamist. Viimasega oli alati palju tegemist - vahel ei piisanud isegi mitte korkide väljalükkamisest, et korteris voolu poleks.

Kogemus näitas, et eelnevate ehitajate leidlikkusel polnud piire. Sa said ehituses kindel olla vaid siis, kui sa kraapisid kõik puhtaks ja alustasid nullist.

Indreku kogenud pilgu ja pealehakkamise jaoks polnud siin midagi kontimurdvat. Ta parandas hingega. Õigupoolest ei ostnud ta uusi kortereid lisa sissetuleku allikaks - selleks oli tal ammu juba piisavalt rendipindu. Ta ostis parandamiseks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Umbes kaks nädalat tagasi märkasin oma silmas hõljukeid. Need väikesed läbipaistvad niidilaadsed asjad, mis liiguvad edasi-tagasi, kui sa oma silmi kuhugi poole pöörad. Alguses ei teinud ma neist eriti välja - nad lihtsalt olid seal ja iseäranis ei seganud mind, kuid mida rohkem aeg edasi liikus, seda rohkem hakkasin ma neid ka märkama. Kõige hullemaks muutus olukord töö juures, tavaliselt kuskil lõuna paiku. Hõljukeid kogunes pidevalt juurde ning juurde. Tundsin, kuidas nägemine hakkas mu käest põgenema.

Ei jäänud miskit muud üle, kui pöörduda oma murega perearsti poole. Polikliinikusse kohale jõudes oli mu nägemine aga korraga maagiliselt paranenud. Hõljukeid esines vähe, kui üldse. Asjaolu tundus olevat enda ise lahendanud, kuid siiski astusin kabinetiuksest sisse, et kuulda eksperdi arvamust. Ootuspäraselt doktor rahustas mind, öeldes, et täpikeste ning niidikeste nägemine silmas on täiesti normaalne.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Will McIntosh (s 31.01.1962) on psühholoogiakraadiga Ameerika ulmekirjanik. Debüteeris 2003. aastal ning paari aastaga said ta jutud auhinnanimekirjade ja aasta parimaid tekste koondavate valikantoloogiate püsikülalisteks. Will McIntosh on avaldanud kümme romaani – kõik on üksikromaanid ja enamus neist tõukub mõnest kirjaniku lühiloost.

„Pruudipurikas“ (Bridesicle) ilmus esmakordselt 2009. aastal, ajakirja „Asimov’s Science Fiction“ jaanuarinumbris ning järgmisel aastal hääletasid lugejad teksti parimaks möödunud aastal ajakirjas ilmunud lühijutuks. Jutt võitis ka Hugo ja oli Nebula auhinna finalist. 2013. aastal avaldas Will McIntosh romaani „Love Minus Eighty“, mille ta kirjutas siinilmuva jutu põhjal.

 

Sõnad olid leebed puudutused, mis meelitasid ta ärkvele.

„Hei. Hei-hei.

Loe edasi...

{SILDID}
 
25422809

Proloog

September 2003

 

Liftišahtis oli külm. Hoone sisemise struktuuri pinnad, mida nägid aeg-ajalt vaid töömehed, olid kaetud aastatega kogunenud tolmukorraga. Siin oli loomupäraselt vaikne - ainuke heli, mis pimedasse käiku kostus, kuulus juhuti mööduvale liftikastile. Kuskil vajutatakse nuppu ning tõstuk ärkab ellu, viies lifti ühelt korruselt teisele. Uks avaneb, reisija väljub ning šaht vajub taas oma talveunne.

Kusagil hoone ülaosas lõhkus võimas kokkupõrge vaikuse, rebides terasukse nende piitadelt ning paisates kaks vaenlast šahti. Valgus lahvatas käigus, kui kogud vastu teist seina põrkasid. Nad hakkasid kukkuma, püüdes rabeledes oma vastase suhtes ülekaalu saavutada, haarates käte ja jalgadega, üritades end liigutada nii, et lõpetada teise otsas, kui nad lõpuks maani jõuavad.

Peteri juuksed peksid tema nägu, kui ta valgusest allapoole pimedusse sööstis.

Loe edasi...

{SILDID}
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0678)