Mõned ajad tagasi avastasin enda postkastist kutse Järva-Jaani kinomuuseumis toimuvale filmitalgute filmi "Täitsa lõpp" esilinastusele. Loomulikult võtsin koheselt tegijatega ühendust ja kinnitasin enda tulemist. Kes siis ei tahaks osa saada ajaloo tegemisest ;)

Tartut ja Jerevani lahutavad sada kilti lendasid hea muusika saatel nagu niuhti. Esimene suurem takistus tabas mind asulas sees. Kuskil polnud nimelt viidet filmimuuseumi asukohale. Linna kaardile oli märgitud küll kogunisti kaks(!) tuletõrjemuuseumit, aga filmi kohta mitte ridagi. Õnneks ristus mu tee veel ühe eksinud ajakirjanikuga, kes siis telefonitsi korraldajatega telesilla lõi ning asjasse selguse leidis.

Tuli välja, et filmimuuseum asub piimakombinaadi vastas kohe üle tee. Seal võttis meid lahkelt vastu kaptenimütsis kinomuuseumi direktor. Kuna selgus, et filmimehed ise hilinevad, siis hakkasime kavaga sujuvalt pihta ehk siis soomukiga toodi kohale pirukad, serveeriti kohvi ning tutvustati ka põgusalt muuseumi ja selle eksponaate.



Väikese hilinemisega saabusid siis ka peaosalised koos filmiga, misjärel paluti meid kõiki kinosaali, kustati tuled ja lülitati digiprojektor põrisema. Mis seal ikka. Ütlen ausalt ära, et filmi osas olid mul tõsised kõhklused. Kõige loogika ja terve mõistuse järgi võttes ei oleks tohtinud mingit head nahka välja tulla kinoloost, kus on 6-7 režissööri, mitukümmend kaamerameest, kunstnikku, "näitlejat" ja kõik nad pealekauba veel ka amatöörid.

Film osutus aga päris muhedaks vaatamiseks. Loomulikult oli sellel mitmesuguseid filmi autorite olematust kogemusest tingitud puudusi. Näitlejad olid kohmakad (Leidus üle- ja alanäitlemist), tempo ei püsinud alati ühtlane jne-jne. Õnneks tasakaalustasid positiivsed küljed negatiivseid. “Täitsa lõpp” kujutab endast humoorikas-jaburat ning campi ja üle võlli keeratud kompotti müstikast, veidrustest, mustast huumorist ning ohtratest vihjetest mitmesugustele teistele Eesti filmidele (nt. “Tulnukas”). Mõnus oli ka filmi läbiv positiivne ja värvi-päikese-rohke toon - asi, mida enamus kodumaa filme püüavad kramplikult vältida. Positiivsuse küljelt oli massistseene kah uhke vaadata ning ugri-doomilikke aeglaseid raskeid võtteid pole filmis ühtki. Tuleb nõustuda autoritega, et filmi kõige igavamaks ja venivamaks osaks on tiitrid - pärast nende nägemist tekib tunne, et pooled eestlased lõid kuidagimoodi filmitegemises kaasa.



Ah, mis ma lobisen. Te niikuinii ei usu mind ja süüdistate mind maitsvate lihapirukatega äraostmises. Minge vaadake ise. Kui laginal naerda just ei saa, siis muiata kindlasti ning selline “Maleva”-kõrgune kvaliteet on ka garanteeritult olemas.

PS: Filmimuuseum soovitan ka kindla peale üles otsida, kui Jerevani peaks asja olema..



Reaktor võttis endale vabaduse panna ajakirja ka solariskinode kodulehe kirjeldus filmile:

Käes on detsembrikuu ja jõulud, aga väljas lõõmab päike. Miski on mäda! Maiade kalender ennustab peagi saabuvat maailma lõppu ja eestlased on sattunud justkui Hukkunud Alpinisti Hotelli – kes proovib kavalusega lõpu eest pääseda, kes allub hullumeelsusele ja laseb sel end lõpuni kanda. Mõni otsustab saatusele vastu sammuda ja oma elu armastusele Vanades armastuskirjades südant puisata – nagu meie peategelane Rait, kelle silm on lauljatari Lenna Kuurmaa peale langenud. Aga tema parim sõber Mihkel, nagu Tulnuka-Valdis, saab obaduse vastu pead ja kuuleb kahelt päikeselt, et õige tee maailma päästa on hoopis seesama Lenna jumalatele ohverdada. Siseneb Somnambuulne Brenda. Mõtlik, vaikne tütarlaps kes peidab endas hullumaja minevikku ja keerulist suhet emaga. Noored tahavad suunduda igaüks oma teed, aga saatus ja maailma lõpu ootusest tulenev segadus viivad nende teid vaid ühes suunas – Tuhamägedesse! Nagu Toots ja Teele, ei mõista ka Mihkel ja Brenda kohe, et nad on loodud teineteise jaoks. Ja nagu Nipernaadi, ei taju Rait, et keegi otsib ka teda taga. Ent lootus sureb viimasena ning õnneks saabub ka lõpp...

Täitsa lõpp (2011) Solariskinod.ee
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0334)