Von Strück istus enda mõisa kaminasaalis, soendas sügisesest kehvast ilmast valutavaid konte kaminatule paistel ning maitses teed. Hubisev tuli heitis ähmast valgust seinu katvatele tolmustele raamaturiiulitele ning vedas mööblist põrandale pikad varjud. Strück hakkas just kätt sirutama lauakesel asuva raamatuni, kui ootamatult kostis koridorist lärmi ja röökimist.

Strück pani teetassi käest ja tõusis püsti, et lärmi põhjuseid lähemalt uurida. Enne aga, kui ta jõudis sammugi astuda, paiskus tammine kahepoolne saaliuks pärani ja sinna ilmus hingeldav Blettenberg. Strück tundis teda hästi – suur kaupmees ja rändur. Lisaks veel härrasmees igas olukorras. Või siis peaaegu igas. Praegu nägi ta välja üsnagi mesistunud. Juuksed sassis, nägu kahvatu ja valge särk vereplekiline.

Blettenbert tormas ukse lahti löömise inertsist edasi ja peatus alles keset tuba. Tema kõrvale jäi süüdlastliku ilmega seisma Strücki teener, kes veriste käte järgi oli üritanud kaupmehe nõnda ootamatut sissetungi peatada.

"NAD ON SURNUD, VIIMSENI KÕIK SURNUD!" röögatas Blettenberg ilma mingi täiendava sissejuhatuseta.

"Kes ometi, räägi lähemalt" jahmus Strück. Ta peletas käeviipega teenri ja pakkus Blettenbergile istet, millest viimane pearaputusega keeldus.

"Mu pere, kõik viimseni... Tulin sadamast lao juurest koju ja leidsin naise magamistoast tükeldatuna, mu poja ja tütre sisikonnad olid aga välja rebitud ning nad olid omaeneste soolikasega lühtri külge poodud. Isegi teenrid olid tapetud ning nende laibad tundmatuseni moonutatud. Mu jumal Ja uksed olid kõik lukus. Kindlasti süüdistatakse tapatöös mind. Nad poovad mu veel üles. Strück sa pead mind aitama. Sa oled sedalaadi asjadega varem kokku puutunud. Sa ju aitasid von Bilhaul leida tema poja mõrtsuka."

Blettenberg haaras uuesti poolelt sõnalt pea käte vahele ja puhkes ulguma. Strück sammus mõtlikult baarikapini, võttis sealt klaasi, valas selle kanget alkoholi täis, kõndis samamoodi aeglaselt tagasi kamina juurde ning ulatas klaasi Blettenbergile

Blettenberg tühjendas klaasi ühe sõõmuga, rögises ja haaras pea oiatas käte vahele.

"Ma saan sind aidata aga enne pead vaatama mulle silma ja kinnitama kõige nimel mis sulle oli kallis, et roimas pole tõepoolest sinu enda käsi mängus".

Kaupmees tegi seda piisavalt siiralt, mis tundus Strücki rahuldavat.

"Tore" lausus ta ning helistas kellukest. Seejärel lasi ta teenritel oma vankri valmis panna ning tassida sinna raske salapärase vanaaegse moega kirstu. Blettenbergi uudishimulikele küsimustele vastas ta napilt, et selles asuvad uurimisvahendid mis on juhtumi lahendamiseks hädavajalikud.

Sõit linna kulges vaikides. Blettenberg kulutas sellest enamuse aja Stürcki poolt talle pakutud viski joomisele.

Kaupmehe suur ja vana maja asus linna servas, piiratud raske ning massiivse raudaia ning võimsa pargiga. Srütck lasi teenritel võtta kirstu kaasa ning sisenes majja kõige ees.

Olukord mis seal neile gaasilampide valguses vastu vaatas oli isegi hullem kui kirjeldatud. Juba fuajee oli verine ning trepi käsipuudel rippusid mingid siseelundid.

Blettenbergi tabas seda vaatepilti nähes taas nõrkushoog ning von Strückil tuli sõpra toetada, et ta suudaks trepist üles ülalkorrusele kõndida.

Seal varises viimane oma ülespoodud ja kirjeldamatult võikalt moonutatud lapsi nähes taas kokku.

Samal ajal olid teenrid raske mustast puust kirstu põrandale asetanud ning külmalt sõnagi lausumata, justkui ei märkaks nad enda ümber midagi, lahkunud.

Strück sulges nende järel ka ukse. Aitas Blettenbergi ühele vähesele verest puutumata jäänud toolile istuma ja kangutas kirstu kaane lahti.

Kirstust jõllitas vastu irevil hammaste ja pingul kuivanud nahaga koolnu.

Blettenberg hakkas ulguma. "Mis see tähendab, härra," kiunus ta. "Ma nõuan seletust. Miks te olete toonud siia kaasa veel ühe laiba?"

Strück heitis talle vaid tigeda pilgu: "Pidage suu, tõesti kui te tahate, et teid aitan siis olge palun vait!"

"See!" ta osutas muumiale, "on kuulsaim mõrvauurija, kes Eesti ja Liivimaal kunagi elanud - Melchior. Kui keegi suudab sind aidata ja mõrvari leida siis on see tema ja jumala eest pea nüüd veidiks ajaks suu".

Ta ta tegi ringi ümber kirstu, ise midagi pomisedes. Seejärel korjas maast mõned laste siseelundid ja pigistas kärmelt kaupmehe suurimaks šokiks neist muumiale verd näkku. Aga enne kui Blettenberg suutis reageerida, avas koolnu silmad ning jäi teda jõllitama. Bletenberg karjatas ning kaotas teadvuse.

"Miks äratate te mind mu surmaunest?" krigises muumia vastikul ebaloomulikult häälel, mis isegi von Strücki ihukarvad püsti ajas.

"Mõrv on taas toimunud Tallinnas," vastas Strück veidi murduval häälel. "Koletu mõrv," lisas ta täpsustuseks.

Mumifitseerunud kogu ajas end raginal kirsust püsti, vaatas ringi ja hakkas aeglaselt ning kangelt mööda tuba ringi kõndima. Ta uuris maas vereplekke, kompis seinu ja viimaks jõudis laste surnukehadeni. Seal sirutas ta oma suust välja musta kleepja pika keele ning tõmbas sellega üle kummagi laiba. Matsutas siis suud ja pöördus Stürcki poole

"Ma tean kes on mõrvar!"

Kui Blettenberg taas silmad avas nägi ta enda ees seismas morni näoga Strücki, kes hoidis ta näoees nuusksoola toosi.

"Mõrvar on leitud," teatas mees mornilt ja külmalt.

"Kes, kes ometi tegi seda mu kallile perele?" rögises kaupmees.

"Sina!" teatas Strück häälel mis oli külm nagu jää. "Sa valetasid mulle."

"Aga," karjatas Blettenberg, "see on jaburus! Ma pole neid näpuotsagagi puudutanud."

"Sina jah mitte, aga su ahnus küll. Samahästi oleksid võinud neid ise otse rindu pussitada ja kergema surma kinkida. Kas mitte sina ei sõlminud aastaid tagasi nooruses tehingut saatanaga Xat-Xulu saarel ? Su isand tuli nüüd su kerglaselt antud tehingu tasu sisse nõudma. Tehingu, mille sa ise olid juba tõenäoliselt ammu unustanud, aga tema mitte"

Blettenberg jahmus: "See oli rohkem nali," kähises ta. "Ma poleks kunagi uskunud, et see loits toimib ja ma mõtlesin, et tasuks saatanaga tehingu eest on minu hing...ma," mees jäi poole lausepealt pooleli sest Strück lõi talle ootamatult peenikese noa kõrri.

Seejärel haaras mõisahärra osavalt korisevast kaupmehest kinni, tassis ta avatud kirstu juurde ning tõmbas noa haavast välja ja lasi verel muumiale voolata.

"Ka ei arvestanud sa õnnetu selle hinnaga, mida mõrtsukas peab maksma Melchiorile," pomises ta vaikselt.

Teos Ulmekirjanduse Baasis: Apteeker Melchior ja moonutatud laibad