Melchior seisis keset operatsioonisaali kiiskavat valgust, läikivaid kunstmaterjale ja kroomitud masinaid ning silmitses laipa.
„Farmatseut,“ konstanteeris ta fakti. „Väikesekaliibriline piraatravimitega kaupleja, kelle surm ei huvita kedagi. Peale minu.“
Ta silmitses surnukeha pikalt. Ruumis kiiskav ere valgus häiris kohutavalt. See segas mõtlemast.
Niisiis laip. Melchior oli jõudnud surnukeha nägemise vapustusest üle saada ning saavutanud filosoofilise rahu. Vähemalt olen seekord varakult kohal, mõtles ta, surnukeha pole veel jahtudagi jõudnud. Ohver rippus orvas, verepritsmeis elustamismasinate haardes. Surnu lihased tõmblesid aeg-ajalt, kui masin keha elektri, doonorelundite, tehisosade ja kõige muu kättesaadavaga töötles. Paks nurgaarst võppus, kui ta rinnak ja kõht korduvalt avati ja robotkäed lõikasid, õmblesid, sobitasid, asendasid, asendasid, asendasid ja õmblesid kokku, et taas lahti lõigata. Melchior oli oma pika karjääri jooksul näinud sadu versioone ravitsemisest, kuid tabas ennast mõttelt, et see siin pole midagi muud kui laibarüvetamine. Masin oleks võinud juba järgi jätta, kuid ei, tehisaju oli järjekindel ja metoodiline, katsetades surnu peal kõiki sisestatud tarkusi.
Tagajärjetult. Arvata võis, et kui Melchior juba siin laiba kõrval seisis, siis keha enam vedu ei saanud võtta ja ta oli surnud mis surnud. Kuidas ma surin, püüdis Melchior meenutada, kuid ei - mõistatus, must auk mälus. Saatuse vingerpuss. Olles eluaeg teiste surma uurinud, on kurioosne, et pean seekord uurima iseenese mõrva.
Millest siis alustada? Tunnistajad... neid ilmselt pole. Või siiski. Ta lähenes oma laibale ja kontrollis tolle pead. Minu aju, väike tehniline lisa, oli terveks jäänud ja imekombel veel töötas. Melchior keskendus ja püüdis oma mõtted viia samale sagedusele millel töötas Minu aju. Ta teeskles, et on ta ise ja vidinaga ühenduda. See ei õnnestunud. Halb. Tuli midagi muud välja mõelda. Veel tunnistajaid? Kes võisid siin surmahetkel veel olla? Ta vaatas ruumis ringi ja püüdis leida vähimatki vihjet mõne võõra siinviibimisest. Ere valgus muutus üha häirivamaks, kuid Melchior uuris hoolikalt ruumi iga ruutmeetrit. Viimaks, kui ring oli juba sama hästi kui peale tehtud, kandis tema otsing vilja. Ta leidis midagi veel paremat kui tunnistaja. See asetses kõrgel toanurgas ja oli kogu aeg kõigel siintoimuval silma peal hoidnud. Valvekaamera. Melchior lipsas läbi seina turvaruumi.
Turvaruumis valitses mõnus hämarus. Oma olemuselt oli see siin ladu, suur külm kamber, kus vilgutasid oma punaseid ja rohelisi tulukesi suured riiulitäied hoone turvamisega tegeleva tehisintellekti serverid. Jahutussüsteemid surisesid tasa. Hämarus, vaikus, rahu. Melchior ohkas ja tundis kuidas teda endas hoidnud ärevus veidi järgi andis. Operatsioonitoa liigne valgus ning elustamismasinate susinad ja kõlksatused ei olnud tema praeguses olukorras heaks keskkonnaks. Tal oli hea meel, et pääses sealt tulema, kus kroomitud lihunikud tema vana keha elustamise nime all lõputult lahkasid. Aga asja juurde. Ta polnud tulnud siia peitu, vaid otsinud tunnistajat. Ja tunnistaja seisid siin tema ees. Oli aeg asuda ülekuulamise juurde. Ainus mure oli, et kuidas seda ilma füüsilise kehata täpselt teha. Surnuna elamise kunst ei olnud talle veel päris selge. Hetke seisis Melchior nõutult serveritornide ees, võttis siis südame rindu ja astus otse mälupankadesse. Siin ei ole midagi keerulist, ütles ta endale. Intelligentsed olevused leiavad ikka ühise keele. Kasutame suhtluseks binaarkeelt: jah või ei. Elektrilaeng on või ei ole. Mina küsin ja tema vastab. Ole mees ja esita lihtsalt õiged küsimused.
Päriselt see siiski nii lihtsalt ei läinud. Melchior püüdis pääseda kõvakettale, kuid masina tehisintellekt tabas ära võõra sissetungi ja, andis häiret ja asus andmeid kaitsma. Melchior püüdis küll nii, küll naa teha masinale selgeks, et ta on seesama mees, kes tavaliseltki, kuid ta ei olnud oma praeguses olekus võimeline vastama biomeetrilisele tuvastusele, mistõttu jäi teave krüpteerituks ning mingi binaarkeel ei aidanud. Melchior andis alla. Turvamasina tehisintellektist ta niisama lihtsalt juba jagu ei saa, ravimisegaja polnud mingi häkker.
Illustratsioon: Jaan Murumets
Pahasena naases Melchior elustamisruumi. Jälle see neetud ere kliiniline valgus. See peegeldus kroomitud masinatelt ja võimendus nende säravatel pindadel. Nüüd püüdis Melcior ühenduda elustamismasina ajuga. Apteeker pusis järjekindlalt terve tunni. Talle tundus, et hakkab lõpuks midagi taipama, kuid see neetud ere valgus ajas pideva mõtetesse kiiritamisega need jälle sassi. Melchiori pahameel aina kasvas ja kasvas, kuni ta lõpuks lambi juurde läks ja selle suure vihaga läbi kõrvetas. Lambist lendas suures kaares kahele poole sädemepilv ning tuli kustus. Elustamismasin pistis undama - ta polnud ette nähtud tööks pimedas. Korraks tekkis laibarüvetamises paus. Siis Süttisid masina avariilambid ja töö inimvare kallal jätkus. Melchioril oli juba ükskõik. Hakkigu kui tahavad, temal selle raipega enam niikuinii midagi teha ei olnud. Ta jäi korraks vaatama elustamismasina ponnistusi. Ühest otsast pumpas usin aparaat kehasse muudkui verd juurde, teisest otsast aga lõikus ja lasi seda iga uue operatsiooniga välja. Äravoolutoru kahhelpõrandal oli juba ammu kümnete kehasse siirdatud, sealt taas välja lõigatud ja minema visatud elundite ja soolikate all ummistunud ning kogu põrand lainetas Melchiori surnukehast liitrite viisi voolavast verest. Elustamismasina haarmed, skalpellid ja muud manipulaatorid läikisid üha vähem kroomist ja aina enam verest ja inimrasvast. Melchior pöördus vaatepildist ära. See oli lihtsalt ogar mis siin toimus. Kes küll oli sellise hirmsa mõrvaviisi valinud? Ja miks?
Avariilambid olid õnneks mahedad ja ei käinud nii hullusti närvidele. Melchior keskendus taas masinate keele õppimisele. Aeg läks. Vahepeal lurtsatas miski robotdoktori küüniste all ja soe veri pritsis Melchiorist läbi usinale masinale. Farmatseut vaatas viivuks pimedas mööda metallpinda alla jooksvaid niresid, kuid tundeid polnud. See veri oli olnud tema kehas nii lühikest aega, et Melchiori vereks seda nimetada ei saanud. Ta keskendus taas oma ülesandele ja hakkas viimaks kuskile ka jõudma. Ei tea, kas harjus apteeker juba oma uue olekuga ja oskas kasutada selle pakutavaid võimalusi või oli asi siiski tuimas järjekindluses, kuid Melchior sai masinas toimuvat infovooge jälgides pikapeale binaarkeelest aru. Isegi sedavõrd, et viimaks usaldas ta tehisaju kallal kätt proovida ja sellele ise käske saatma hakata. Meditsiinikompleksil oli kehvem turvamüür, robotdoktor oli ju ausalt öelda päris loll. Apteeker peaaegu ei uskunudki oma õnne, kui tehismõistus talle vastas.
„Surma põhjused,“ nõudis Melchior masinalt.
„Organismi ülekurnamine. Liiga palju elundivahetusi,“ vastas meditsiinikompleks, ise samal ajal veristamist jätkates. „Keha ei ole enam võimeline neid omaks võtma.“
Melchior jahmus. Ta ei mäletanud, et oleks käskinud endal elundeid vahetada.
„Millal?“ nõudis ta.
„Viimase kolme tunni jooksul.“
„Kuidas?“ pomises Melchior endamisi. „Kes andis käsu?“ nõudis ta.
„Ravimisplaani on viseerinud apteeker Melchior Wakenstede,“ vastas masin.
„Mina? Võimatu! See olnuks enesetapp!“ Melchior oli vapustatud. Ta vaatas kuidas järjekordne ligane elundikängar verisele põrandale lärtsatas ja küsis siis endalt vaikselt. „Kas ma tegin enesetapu?“
„Kuva ravimisplaan,“ nõudis ta.
Masin kuvas plaani suurele seinaekraanile ja seal hakkas jooksma tegevuste logi. Melchoir luges ja ta muutus üha mornimaks. Enesetapp langes ära.
Ta oli tõepoolest enda ravimiplaani kinnitanud, oli soovinud endalt viimaks eemaldada seda nende suguvõsa aastasadu saatnud needust. Ta oli leidnud sellele ravimi ja püüdis end ravida. Kuid see polnud enesetapp. See oli mõrv. Melchior pöördus akna poole ja vaatas välja. Tallinna kilomeetrikõrgused taruelamud särasid tuledes. Nende vahel siiberdasid jaaniussidena kümnetel tasanditel lugematud lennumasinad varahommikuse päikese esimestes õrnades kiirtes. Hiigellinn ei maganud kunagi. Melchiorile oli alati meeldinud see rahulik igavesti voolav tuledemeri siin Lasnamäe auväärse ajalooga meditsiinikeskuse apteegikorruse ümber. Tema uitav pilk jäi peatuma börsihoonel. Ta oli mõrvatud - selles ei olnud enam mingit kahtlust. Ja ta teadis nüüd ka, kes olid kuritöö taga. Täideviija oli robotdoktor, kuid tellijad olid teised.
Ühiskonnateadlased olid oma rikkuseteooriaga puusse pannud, seda teadis iga lapski. Poolsada aastat tagasi arvati, et aastatuhande lõpus on kõik inimesed rikkad, sest noori on vähe ja vanad pärandavad oma varanduse kõik neile. Vähem inimesi, rohkem rikkust. Ei läinud täppi. Inimesi oli vähem, kuid nad olid vaesemad kui kunagi varem. Rahvusvahelised suurfirmad olid teinud kõik puupaljaks veel enne, kui nood jõudsid üldse midagi pärandama hakata. Kelle käes olid suurfirmad ei teadnud keegi, sest firmade omavahelised alluvussuhted olid nii läbi põimunud, et kahtlustati, et firmad kuuluvad lõpuks mingitele firmadele, kes ise ka kuuluvad mingitele firmadele millele nad kuuluvad ja kus tegevdirektoriteks on tehisintellektid ning raha pole viimaks kellegi muu kui raha enese käes.
Ja Melchior arvas, et tema mõrvariks oligi rahvusvaheline raha. Majanduse tõusude ja mõõnade, mõnede uussotsioloogide arvates tehisintellektide poolt osavalt esile kutsutud kriiside läbi, oli Melchior, nagu paljud teised väikeettevõtjad, sattunud suurtesse rahalistesse raskustesse ja suures rahahädas lasknud oma masinatesse lisada suurte ravitehnoloogia firmade uute raviviiside katsetuste tarkvara ning tehnoloogiat. Melchior viskas pilgu oma räsitud kehale. Sellele pandi just uut sisikonda ja siirdati uut, bioonilist kätt. Apteeker nõudis robotdoktorilt aru, kelle tehnoloogiat see parasjagu katsetab. Saanud vastuse, lasi ta elustamismasinal võtta lahti selle tehnoloogia juurde käiva juriidilise dokumentatsiooni.
Tekst, mis talle vastu vaatas, oli massiivne, lämmatav oma kuivuses ja tundus lõputu. Vaid surnud, tuim visadus aitas Melchioril seekord kogu teksti näpp näpu haaval lahti harutada ja läbi lugeda. Jah, täpselt. Seal see oligi. Ta kontrollis üle veel masinas oleva kümmekonna regenereerimis- ja elustamistehnoloogia dokumentatsiooni. Rohkem polnud mõtet. Igal pool sama. Muude arvukate linnukeste seas oli pandud vaikimisi linnuke ka selle kasti juurde, kus Tallinna Ravimimüügi ja Erakorralise Meditsiini ettevõte OÜ „Wakenstede, poeg ja pojapojad“ nõustus, et lubab ravitehnoloogia ettevõttel katsetada oma patsientide peal, lisaks doktor Wakenstede poolt määratule, vajadusel ka alternatiivseid raviviise. Alles nüüd luges ta täpsemalt edasi ja nägi et vajaduse määrajaks pandud seesama ravitehnoloogia firma tarkvara. Melchior enam ei mäletanud, kas ta tookord ei näinud või ei tulnud selle pealegi, et meditsiinifirmade meelest oli vajadus katsetada nende alternatiivseid meetodeid loomulikult alati olemas. Ka siis, kui eelmine ravi õnnestus. Tavaliselt, kui Melchior mõne patsiendiga töötas, lülitas ta meditsiinikompleksi peale edukat ravi alati kohe ootele ja masin ei saanud oma linnukesi iseseisvalt täitma hakata. Nüüd aga, kui Melchior ühel unetul, järjekordse ataki ööl püüdis ennast viimaks ravida, siis, kuna polnud kedagi, kes masina õigel hetkel peataks - vastavalt linnukesele õiges kastis - katsetati peale ametliku ravimiplaani läbiviimist ka kõiki neid ravitehnoloogiafirmade lahendusi, mida ta oli oma robotdoktorisse sisestada lubanud. Kõiki järgemööda. Kroomitud masin muudkui lõikas, asendas, sobitas, kiiritas, regenereeris, küberneeris. Andmed tulemuste kohta jooksid turvatud kanaleid mööda korporatsioonide serveritesse, et neid seal talletada ja kasutada uute ja paremate ravimisviiside loomiseks. Ta oli lihtsalt surnuks elustatud. Melchior tõstis pilgu ekraanilt ja vaatas hakklihaks muudetud massi elustamismasina skalpellide all. Loodetavasti inimkonna, mitte vaid raha hüvanguks.
Ootamatult saabus operatsioonisaali vaikus. Masinad olid oma tööga viimaks lõpuni jõudnud. Melchior vaatas punase hanguva plögaga kaetud ruumi. Ta oli lootnud, et uurimise lõpuks saab ta kellelegi oma surma eest kätte maksta. Võtta vastutusele, anda poegadele vihjeid. Kõik tühja. Ei tundunud, et ta saaks mõrvareid karistada või üles anda. Pigem oli karta, et tema pojad, kes äri edasi viivad, võivad ka ise astuda sama reha otsa. Tõenäoliselt ei hukku nad ise, kuid oli suur tõenäosus, et Melchiori kombel võib surra mõni klient. Midagi pidid selle vastu ette võtma. Seda asja ei saanud nii jätta. Melchior suundus meditsiinikompleksi juurde ja pühkis suure vihaga selle mälu puhtaks. Säh teile! Vähemalt midagigi sai tehtud.
Alles siis sai ta aru mida oli teinud. Koos ravitehnoloogiafirmade tarkvaraga oli ta saatnud olematusse ka kõik masinate tööks vajaliku teabe. Uued programmid maksavad aga röögatut hinda. Ta oli oma pojad ise pankrotti mõistnud. Veidi aega põrnitses Melchior liikumatuks hangunud masinaid. Nurjunud pärandus, mõtles ta. Ma arvasin alati, et mul on poegadele midagi ka peale võlgade pärandada. Ja nüüd on see ainus asi, mis neile isast mälestuseks jääb. Lisaks verisele korjusele.
Ta tundis, et oleks aeg lahkuda. Kõik, mis teda seni siin veel kinni oli hoidnud, oli lõpetatud. Mingi kauge sõnadeta kutse püüdis teda enda juurde meelitada, kuid Melchior tegi end kurdiks. Ma ei saa minna, ma pean enne leidma mingi lahenduse. Ta sisenes masinasse ja vaatas selle mälu uuesti üle. Ta oli teinud põhjaliku töö. Masinasse polnud jäänud mingit tarkust. Kogu tarkus, mis siin ruumis oli, oli vaid Melchiori enda kogemus. Vana farmatseut mõõtis pika pilguga masina aju, tõmbas ennast kokku ja pakkis end siis masina ajusse. Kui muud ei jäänud üle, siis peab ta edaspidi hakkama ise seda jurakat juhtima. Kes veel peale tema oskaks neid juhtida? Ta oli kogu elu nendega tegelenud. Tundis neid läbi ja lõhki. Polnud haigusi, mida ta sellise vägeva nõeltest, skalpellidest ja muust kolast kehaga ei suudaks ravida. Ja temasse juba suurfirmad oma uuendusi ja lisasid ei lae. Melchior mühatas. Ta tundis end ootamatult hästi.
Teos Ulmekirjanduse Baasis:
Apteeker Melchior ja kroomitud masin