Keset öise tunni õudu kord ma juurdlin roidund, nõutu
vana tarkusteose kallal, mis ju unund ammugi.
Olin tukkumas, kui kabin kõlas justkui samme sabin
või kui mingi arglik rabin vastu ust nii äkitsi.
Vist üks väisur, mõtlin, kabin sellest vistist´sünnibki, -
see – ja muud ei midagi.

11. novembril kell 19.00 toimus vanas Anatoomikumis Toomemäel E. A. Poe loomingust inspireeritud näidendi „Õudukas“ etendus. Esitajaks tudengite teatritrupp Altermannid. Etendus toimus interdistsiplinaarse festivali „Hullunud Tartu 2. Morbiidne“ raames. Sarnane üritus toimus ka eelmisel aastal ja nagu üks mees, kes ennast ei tutvustanud, etendust sisse juhatades lausus, toimub loodetavasti ka järgmisel aastal. Hiljem tuvastas Google, et see mees oli festivali kuraator Jaan Malin.
Peab ütlema, et koht oli valitud Poe loomingu etendamiseks äärmisel sobiv. Juba saabumine vanasse majja, läbi hämara pargi, kooruv interjöör ja maja enda ajalugu lõid mõnusa gootiromaanide atmosfääri, mida ilmestasid veel eri kunstnike maalid eeskoja seintel. Mitmed neist nii professionaalsed ja meeleolukad, et kui keegi sooviks omale koju depressiivsust, siis oleks need maalid just nagu poomisnöör kaela.
Rahvast saabus kohale päris palju ja oli tegu, et mahutada kõiki pisikesse ringauditooriumisse. Allakirjutanu jõudis õnneks kohale piisavalt vara, et kindlustada omale koht esireas. Kas see just kõige õnnestunum valik oli, mine tea, sest minu kõrval istusid kaks vanemapoolset härrat, kes omavahel elavalt saksa keeles vestlesid ja seda ka etenduse ajal. Tõsi küll, siis juba veidi summutatumalt, kuid aeg-ajalt oli nende emotsionaalne vaimustus üsna häiriv. Kuna etendus oli eesti keeles, siis ilmselt püüdis maarahva tõust saatja saksa härrale tõlkida, sellest ka nende erutatud vadin.
Etendus ise kujutas endast üksteisele järgnevaid ja omavahel mitte eriti seotud sketše kui välja arvata luuletus „Ronk“ , mis juhatas näidendi sisse ja võttis pärast ka kokku. Näitlejad olid kõik mustas, kahvatuks grimeeritud nägudega ning nende näitlemisoskustele ei saa küll midagi ette heita. Kogu tegevus anti edasi mõnusa sisseelamise ja huumoriga. Selgelt tõusid teistest esile kaks põhjalikumalt ette võetud lugu. Esimeses neist kohtusid kaks vaimu vanas raudteejaamas ja toimus nendevaheline vanade arvete klaarimine. Lavastajatöö oli üsna vaimukas, toetas teksti ja tõi selle huvitava sisemonoloogide ja dialoogide vaheldumisega publikuni, nii et see oli kogu aeg naerupursatuste piiril.
Teine, pikem ja huvitavam sketš jutustas meile loo vana mõisahärra ja tema naise surmast ning sellest, kuidas tolle ülemteener toimunud veretöö küllatuleva majaemanda sõbrannale pähe määrib. Ka too lugu oli äärmiselt vaimukas nii visuaalse kui ka teksti poole pealt. Need kaks olid ilmselgelt etenduse pärlid, ainuüksi mille pärast juba tasus kohale tulla.
Ülejäänud väiksemad pildikesed nende vahel ei toonud mulle küll kahjuks ühtegi Poe lugu konkreetselt ette, kuid see oli kivi pigem minu kui etenduse kapsaaeda, sest viimati sai loetud Poed juba aastaid tagasi. Etendust vaadates kahetsesin, et polnud oma mälu enne teatrisse tulekut tema loominguga värskendanud, sest see oleks kahtlemata palju äratundmisrõõmu juurde andnud. Küll aga otsustasin ma seda teha edaspidi.
Mul on väga hea meel, et õudusklassikuid niiviisi särava esitusega meie ette tuuakse, see sunnib, lisaks teatrisaalis saadud naudingule, pühkima tolmu vanadelt raamatutelt ja sukelduma uuesti ammuelanud kirjameeste vaimumaailma, andes veel teistkordse naudingu kellele taaskohtumise, kellele aga vastse tutvuse läbi.

Must ja sünge, põrnitsedes, saladuslik, mornitsedes
istub Ronk mu ukse kohal kuju pääl kui ennegi.
Tondi silmad sätendavad, õnnetust mis kuulutavad,
vari, lambivalgest tabat, täidab kambri pooleni,
ja mu hing ei saa sest varjust, mis mind rõhub raskesti,
välja tõusta – iialgi.

(Luuletus: Edgar Allan Poe 1845, tõlge: Johannes Aavik; Poeem „Ronk“ ja teised luuletused 2000, terviktekst: peemot.blogspot.com Toimetusepoolsed tänud blogijale.)
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0600)