„John Patterson?“ kõlas hõige ratsasalga seast. Hüüdja – nähtavasti ninamees – seisis hetke jalustes püsti, kuid kohest vastust saamata ronis sadulast maha ning võttis nahksest paunast püssi. Osad ratsanikud järgisid pealiku eeskuju. Pattersoniks hüütu oli üksi, kui mitte arvestada hobust ja tule kohal küpsevat lõgismadu. Lõke oli tehtud püstloodse kalju varju, mis seisis üksildasena keset Edela-Arizona kõrbe, otsekui loodud pakkuma kaitset lõõskava keskpäevase päikese eest. Seal istuv mees kergitas ninani tõmmatud kaabu serva, paljastades ühe terve silma ja ühe tühja silmakoopasse sobitatud klaaskuuli. „Mis temast?“ vastas ta küsijale.

„Anna andeks, John,“ jätkas ninamees, kõlades nõnda, nagu mõtleks ta seda tõsiselt, „aga praegu on rasked ajad. Minu nimi on Willie. Willie Baker. Mõtlesin, et oleks aus seda sulle öelda. Ma ei tea, missugune sina oled, ja – Jumal tunnistagu mu sõnu – mina pole halb mees, aga meile pakuti palju raha, et sinuga veidi mängida. Ja sellise summa eest oleksin ma ka oma kadunud venna vastu käe tõstnud.“

„Mitmekesi ühe sandi vastu? Ajad on vist tõesti raskeks läinud.“ Lõkke ääres istuva mehe hääl oli kähe, nagu poleks ta seda kaua kasutanud.

„Meile öeldi, et sa olevat ohtlik; üks käbedamaid käsi siinpool Mississippit. Pealegi saab igaüks meist sama summa ning omavahel ei pea me midagi jagama.“ Willie tõmbas keelega üle parkunud huulte; paistis, et kogu mäng polnud talle põrmugi meeltmööda. Patterson sülitas ja sättis end mugavamalt istuma. Nagu muuseas liikus tema pontšohõlm, paljastades vööl rippuva suuremõõdulise koldi.

„Mis sa lobised, laseme ta maha!“ lausus keegi eestkõneleja selja tagant. „Just, mis tast sitast nunnutada!“ toetas teda sõber.

Baker ei pannud oma kärsituid kaaslasi tähele, vaid jätkas: „Kõigil neil meestel on pered kodus ootamas, John. Sind on üks ja meid on viisteist – sa tead, et sa ei pääse minema. Luba meil tegu kiirelt ära teha, et ma võiksin kõik need tublid poisid koju tagasi viia.“

John muigas sellise lapsiku jutu peale kõveralt, ning mehed rääkija selja taga võtsid relvad kindlamini pihku. Ta oli vahepeal end pontšo varjus kohendanud; seadnud end valmis püsti kargama ning viinud parema käe kabuuri juurde, kus ootas revolver. „See on küll pagana lahke pakkumine, aga ma teen teile parema. Pööra ots ringi, vii need tublid poisid kohe koju. Mina pole ka halb mees, aga kui te mulle kallale kipute, ei pruugi keegi teist homset näha. Ja enne kui lähete – kes teid palkas?“

Eestkõneleja ei vastanud, vaid kortsutas kulmu, otsekui üritades oma palkaja nime meenutada. Siis aga, ette hoiatamata, tõstis ta püssi palge ja tulistas.

John oli temast kiirem. Hetk enne lasku oli ta juba kaljunuki taga. Püstoliduellil, nagu neid Lääne tolmustel tänavatel peeti, oleks ta kohe vastutuld andnud, kuid Willie Bakeril ja mitmel teiselgi paistsid olevat haavlipüssid, mis isegi keskpärase laskuri käes teinuks temast kähku sõelapõhja. Haavlilaeng ja kolm sellele järgnenud püstolikuuli põrkasid kiviseinalt kahjutult tagasi. Algas ebavõrdne lahing, mis lõppes veelgi ebavõrdsemalt, sest kolmteist surnut ühe mehe käe läbi ei ole kunagi õige.

Kaks keevaverelist noormeest jooksid esimestena Pattersonile järgi. Üht jäi leinama mulatitar sülelapsega, teist hoorad viiekümne miili taguses linnakeses, sest mõnes asjas oli see poiss tõesti tubli olnud. „Tal on ainult üks püstol! Minge kahelt poolt kaljut!“ karjus Baker üle laskude ragina ning kivinuki külge seotud hobuse paanilise hirnumise. Sel ajal, kui mehed end sõneldes kahte rühma jagasid, hüppas Patterson ise välja. Kärgatasid mõned puusalt tehtud lasud ning äsja kokku saadud vasakult poolt minejate rühm vajas juba kolme mehe jagu täiendust. Järgmisel hetkel oli ühesilmne revolvrikangelane taas kaitsva kalju taga.

„Tal on relv tühi! Rünnake nüüd!“ karjus pealik. Viibates lähimat kaaslast, jooksis ta kaljuäärse lõkke juurde, kus Pattersoni hobune end vabaks sikutada üritas, ja käsutas: „Hoia hobust kinni, Matt! Ma katsun sadulakotti kätte saada.“ Samal ajal kui kaks meest perutava looma ümber askeldasid, liibus ülejäänud pearahaküttide bande kiviseina varju ning hakkas kaheltki poolt ümber kalju nihkuma.

John oli kattevarju kasutades sellal eemale liikunud. Sealt meetrit-paarkümmend edasi, kus viltune kalju maa sisse kadus, vedeles vöökõrgune kivi – piisav, et varjata kükitavat meest. Pealegi oli ta oma vastaseid õigesti hinnanud – tegu oli kaevurite, karjaajajate ja muu taolise rämpsuga, kes tõenäoliselt esimest korda lahingusse sattusid. Relva laadimine võttis Johnil isegi tugevalt väriseva vasaku käega nii lühikese aja, et hetkeks, mil ründajad kummaltki poolt kaljut nähtavale ilmusid, oli tema kolt laskevalmis. Mõlema rühma esimene mees litsus end edasi liikudes tugevalt vastu seina, justkui kallimat emmates, ning püüdis ümber nurga kiigata, märkamata otse vaateväljas oleva rahnu varjus passivat Johni, kel targu kaabu peast võetud oli.

Meeste näod olid higised ja sõrmed triklitel värisesid. Viie kaaslase nii kiire hukk oli pannud nad juba kaasatulemist kahetsema. Nii mõnigi sõimas ennast mõttes, et oli Bakeriga kaasa läinud. Hea meelega oleksid nad hobused kodu poole keeranud, kui poleks kartnud kuuli selga saada. Nüüd ei jäänud enam muud üle, kui viia tegu lõpuni ja olla iga hinna eest vastasest kiirem.

Esimesena märkas liikumist vastupäeva tiiru teinud mõrtsukas ning andis kiirelt tuld... täites teiselt poolt tulnud kaaslase sisikonna tinahaavlitega. Sellele kõlas vastuseks Johni relva surmakülvav kanonaad, ja veel neli meest ootasid oma korda kõrgeima kohtumõistmise järjekorras. Kuid järgnenud valjud klõksud reetsid nii revolvrikangelase asukoha, kui selle, et tema relv oli taas tühi. „Edasi!“ pääses ühe ründaja kõrist vaka all hoitud vaprusemöire ning järgi jäänud neli meest sööstsid jooksu pealt tulistades oma üksiku vastase varjupaiga poole.

Samal ajal püüdsid Will Baker ja Matt lahingukärast ja püssirohuhaisust hulluks aetud looma käest sadulakotti kätte saada. Õnnetu Matthew, keda jäid leinama temast kümme aastat vanem, ent endiselt ilus naine ja kolm poega, oli just haaramas täku ohjadest, kui kõrge turjaga loom tagajalgadele tõusis ning mehe koljusse kabjaga augu lõi. Purskav veri niisutas hobuse jalgu ning ainult tropina pealuusse tunginud kauboikaabu takistas Matthew’ ajusid mõnda maapinna prakku valgumast. Selle hetke kasutas Baker osavasti ära, pistes käe sadulataskusse ning haarates sealt õnnekombel otsitava eseme, milleks paistis olevat mingi puupulk. Jättes maha üksteise järel langevad kaaslased, ruttas ta nüüd omaenda hobuse juurde, hüppas jooksu pealt sadulasse ning kihutas tuhatnelja põhja poole. Ratsutama oli ta märksa osavam kui väge juhatama.

John Patterson laadis kolti kiiremini kui kunagi varem, needes sajandat korda oma kasutut vasemat kätt. Ehkki kivinukk varjas enam-vähem tema keha, oli tuule käes lipendavas pontšos juba mitu auku ning vastased jõudsid kohe-kohe temani. Trumlit ei jõudnuks ta lõpuni täita, seega pidi iga lask tabama. Üks pauk – langes vaenlastest vanim, hallineva habemega kauboi, kes oli juba oma kaheraudse palge tõstnud. Teine pauk – leekivpunaste juuste ja tedretähnilise näoga kleenuke mees, sombreero selja taga rippumas, kisendas veritsevat kõhtu kinni hoides maas. Kolmas pauk – lapitud vammuses mehhiklane vajus koos oma kahe six-shooteriga hääletult kummuli. Neljandat kuuli polnud aga veel rauas ning hetk hiljem vaatas Patterson tõtt vanaaegse jahipüssi haigutava toruga, mille hoidja tundus nii kaugel ja kõrbe virvendavas õhus nii ebaoluline. Järsku kostus kummagi mehe kõrvu plagin, mis tuli vaenuväe põgeneva juhi hobuse kapjade alt. Kolmeks sekundiks hajus püssi palges hoidva kauboi tähelepanu, kuid sellest Pattersonile piisas – harjunud liigutusega libistas ta üksiku kuuli oma revolvri trumlisse, mis end selle järel nagu nõiaväel õigesse asendisse keeras, ning tulistas ühe korra. Nii lühikese maa tagant polnud rohkemat vaja.

John pühkis oma pruunide pükste põlvedelt tolmu, asetas relva tagasi vööle ning istus korraks sellelesamale kivile, mis tema elu nii tõhusalt kaitsnud oli. Peale lahingukära katkemist tundus kõrb hämmastavalt vaikne. Bakeri hobuse kabjatümin sumbus peagi, jättes kõnnumaa ürgset rahu rikkuma vaid surijate häälitsused. Hetke pärast tüdis Patterson halinast ja oietest, mida tõi kuuldavale teisel pool kivi siplev jubeda kõhuhaavaga punapäine mees. Ta tõusis püsti ning jagas surijale maast võetud püssi kabaga halastust, mida too õigupoolest ei väärinud, ent mis oli ometi enesestmõistetav igale relvakandjale, kes näinud verevalamist ja vigastusi, mida tekitab suurekaliibriline ratsaväepüstol. Viies oma sünge kohuse lõpule ja vaigistades ka teised maaslamajaid, läks Patterson, halb eelaimdus hinges, oma hobust üle vaatama. Ratsu oli küll elus ja terve, ning hästitreenitud loomana rahunes peremehe juuresolekul maha, kuid sadulataskust oli kadunud kulunud puutükk, mida rändur nii kaua valvanud oli.

* * *

Ocaha hõim oli näinud paremaid päevi. Kunagine väikesearvuline, ent kardetud rahvas oli kahanenud üheainsa viletsa külani ning hohokami indiaanlased, kes naabruses elasid, meenutasid ocahasid ja nende tegusid nüüd vaid harva. Vana pealik Mongwau teadis kõike seda ülihästi; oma rahva kaotatud vägevust meenutasid talle nii tollest viimasest, hävitavast sõjast pärinevad armid, mis halva ilmaga valu tegid, kui tema peaehte kaksteist traditsioonilist kondorisulge, mis olid räsitud ja pleekinud kui kõrbepäikeses roiskuval linnukorjusel.

Üks traditsioon, mille täitmist Mongwau oma inimestelt veel nõudis, oli tema istekoha austamine lõkkest põhja suunas. Kuid sel päeval ei läinud asjad vanamehe tahtmist mööda. Kui pealik lähima hüti tagant end kergendamast naases, istus ta hajameelselt maha, adudes alles hetk hiljem, et see polnud tema plats ja et talle kuuluval kohal oli keegi rätsepistes võõras.

„Kas vana Mongwau on unustanud iidse pealikuuhkuse? Kas ocaha sõdalased lubavad võõral nõnda oma laagrilõkke äärde kõndida?“ küsis tundmatu hiiglakasvu indiaanlane valjusti. Kaks teist tule ääres istujat, nooremapoolsed mehed mõlemad, võpatasid, ning nende kätes ringlevast pudelist vulksas välja natuke pruunikat vedelikku. Ühte neist ajas selline raiskamine omaette vanduma, sellal kui teine arusaamatul ning hägusel pilgul uustulnukat jõllitas.

„Vaata hästi, Mongwau. Su vanad silmad pole veel nii tuhmid. Ära ütle, et sa selles näos minu isa oma ära ei tunne.“

Mongwau vaatas pikalt, kuid lõpuks ilmus tema näkku äratundmine. „Sina, Tohopka. Kuidas...“

Tohopka peatas ta käeviipega. „See pole enam minu nimi. Tulin teie juurde tagasi sellena, kelleks sündisin. Mine nüüd ja kutsu kõik küla mehed kokku. Ütle neile, et ocahadel on jälle maomees.“

Selleks ajaks, kui punane päike silmapiiri kohale laskunud oli, kogunesidki mehed lõkke äärde. Mongwau oli oma koha tagasi saanud; võõras seisis nüüd lääne pool püsti. Mitmed eakamad tunnistasid, et nende ees seisis tõesti eelmise maomehe Nukpana poeg Tohopka, kelle valged pärast aastakümne tagust hävitavat lahingut ära viisid. Juba lapsena oli Tohopkal olnud ees seesama kuri lõust ning kätes kohutav ramm. Praegu näis kogu tema keha koosnevat võimsatest, ent nõtketest lihastest ning ta tohutu vari paistis isegi tuleleeki hämaramaks tegevat. Maomees oli oma suguvendade silmis hiiglaslikku kasvu, pikemgi kui ükski eurooplane, keda nad eales näinud olid. Ja tema näo iga ilme oli ühtaegu õel ja kaval, mis sobis kokku ocahade sõjašamaani sünge ametiga. Vanust oli uustulnukal kahe ja kolme aastakümne vahel, tähendades oma jõu ja oskuste tipus sõdalast.

Kohalviibijad vaikisid kui nende naasnud hõimlane kõneles kümnest aastast, mil teda oma rahva seas polnud. Jutustamise ajal liikus Maomehe pilk näolt näole ning igaüks, kes šamaani silmadesse vaatas, leidis olevat raske kõnelejas kahelda või öelduga mitte nõustuda.

„...ja nii lahkusingi ma linnast, mida võõrad Tucsoniks kutsuvad, ning sain lõpuks pärast pikka äraolekut tagasi oma isade maadele rännata. Elude eest, mille ma võtsin, otsivad mind taga paljud valged, lubades minu pea eest kulda maksta, kuid Maomeest ei saa nad iialgi kätte.“

„Sinu teod on su isa väärilised,“ ütles Mongwau, kui kõneleja lõpetas. „On hea, et meie seas kõnnib taas keegi, kes võib vaimude ilmas ocahade eest kosta. Meil oli vahepeal šamaan, ehkki ta polnud maomees. Vana Pakwa, keda sa ehk mäletad, võttis küla palvel selle taaga kanda, kuid temas polnud niisugust äramärgitud verd nagu sinu sees voolab. Ta oli nõrk ja pealegi läks ta ühel päeval kõrbesse nõiakaktusi korjama ega tulnud enam tagasi. Sellest ajast on ocahade hinged kõndinud lageda taeva all ning mustakuuelised raisakullid haistavad meie kimbatust ja käivad ümbruskonnas luusimas, lootuses meestelt aru röövida.“

Üks nooremaid sõdalasi, kes parasjagu Maomehe kõrval istus, pakkus šamaanile viskipudelit, nagu see lõkke ääres omade vahel kombeks oli. Vastuseks sai ta niisuguse rusikahoobi, mis teda kindlamalt oimetuks lõi kui kangeimgi vägijook. „Või valgete tuliveest koguvad ocaha uljad kütid rammu? Veri oli see, mida me kunagi jõime!“ Maomees lükkas mahakukkunud pudeli jalaga eemale ning vaatas metsikul pilgul oma rahva seas ringi. „Ma ei ole šamaan ainult sünni poolest! Olen sooritanud kõik nõutud vereriitused: surmanud vaenlasi ja lõiganud nende ihust välja tuksuva elujõu. Ning nüüd pean ka kuulma, kuidas minu rahvas laseb võõramaa preestritel oma valdustes ringi kõndida ja joob nende segatud mürki? See alandus lõpeb siinsamas! Veel täna öösel õgite teiegi valgete koerte südameid. Ocahad lähevad taas sõtta ning maomees juhatab neile teed, just nagu meie isade aegadel!“

„Sõda?“ kõlas küsimus rahva seast. „Kellel enam meie vastu vimma oleks?“

„Vana vaenlane kõnnib neil maadel. Valge pealik, kes meie hõimu kord teotas. Maomees kutsub ocahasid kättemaksu radasid tallama!“

Selle peale tõusis Mongwau vaevaliselt püsti ning ütles kurval toonil: „Halva aja valis Maomees, et oma rahva juurde tagasi tulla, olgugi tema kavatsused õiglased. Ocahad pole enam need vägilased, keda ta oma lapsepõlvest mäletab.“

„Kas hoidub külavanem järgnemast maomehele, kui tol sõjatee jalge all on?“ küsis šamaan, kulm kortsus.

„Tema on noor ja tugev, jaa,“ ütles vahele suguharu eakaim mees, osutades sõrmega Maomehe suunas. „Üle pika aja on meil jälle niisugune manaja, nagu peab. Kuid mida me temaga teeme?“ Vanamees laiutas käsi. „Ainult lollpea võitleb edasi, kui ta kaotanud on. Too suur valge sõdalane alistas meid juba ühe korra. Ehk saavad ocahad taas kord vägevaks, kuid praegu oleks neimaretkel maomees meile ainult hädaks. Ronigu siug kivi alla tagasi ja oodaku oma tundi. Mina olen rääkinud.“

Maomees liikus salvava ussi kiirusega, igati oma nime vääriliselt. Välgatas kivist tera, ning hõimul oli uus vanim liige. Šamaan urises, sundides oma silmade raevuse pilguga igaühe taltuma, kes tapatöö peale püsti hüpanud oli: „Ainult argpüks ronib kivi alla. Kui keegi teist on veel araks löönud, lahkugu kohe püha tule äärest. Siin on meeste koht, ning mehed teadku: ocahasid ootab veritasu, mis on iga sõdalase esimene kohus. Või keeldute te tõesti täitmast maomehe korraldust, kui vaenlane teie maadel kõnnib?“

Mongwau ohkas raskelt, aga vastas siis väärikalt: „Me teeme, nagu tava nõuab. Kas kuulsite, teie kõik? Läheme sinna, kuhu maomees meid juhib, ja võidame tagasi oma au. Aga siiski loodan ma,“ lisas ta vaiksemalt, „et sa meid ette valmistamata hukatusse ei saada, sest sõjakirvest pole keegi meist ammu peos hoidnud.“

Olles noa puhtaks pühkinud ja tagasi vööle riputanud, ütles šamaan: „Tulen kohe tagasi,“ ning kõndis pimedusse.

Maomehe lahkudes puhkes lõkke ümber vaidlus. Mõned vanemad ocahad polnud nähtavasti rahul Mongwau otsusega, ning sõnelesid nüüd pealikuga, osutades aeg-ajalt tumedas loigus lebava kogu poole. Nooremad mehed ei saanud toimuvast päriselt aru, aga mõte uljast kättemaksuretkest kõditas nende uhkust. Ja need, kes olid tapetud raugale kõige lähemal, tõmbusid laibast eemale, kuna teda polnud isegi elusast peast armastatud ning istusid nüüd vagusi, püüdes oma kehadelt verepritsmeid maha pühkida.

Lühikese aja pärast tuli šamaan tagasi, tassides õlal suurt kotti. Vaevalt oli ta lõkketule sõõri jõudnud astuda, kui kuus sealsamas istunud meest nuge tõmmates püsti kargasid ja hiiglasele kallale sööstsid. Võitlus kestis vaid mõne hetke – esimese ründaja tõmbas Maomees oma kotti viibutades jalust, teisel ja kolmandal lõi jalahoobiga noad käest, neljanda võttis välkkiirelt tolle selja taha liikudes haardesse, viiendatki kostitas abituks tegeva jalahoobiga ning kuuenda paiskas tema enda kaaslast relvana kasutades süte sisse, kust too röökides kohe välja hüppas. Kui Maomees vöölt nüüd enda tera võttis, taganesid nii ründajad, kellest ükski tõsisemalt viga polnud saanud, kui ka mitmed teised. Ent nõid polnud vihane, vaid lõbustatud.

„Hea, aga mitte piisavalt hea,“ kiitis ta neid, kes teda tappa olid üritanud. „Tahtnuks ma teid surmata, poleks te püstigi jõudnud. Too valge pealik oleks minu asemel just nõnda talitanud. Aga ärge nüüd liiga kaugele minge.“

Maomees maast koti ning tõi selle uuesti tule äärde. Ta sõlmis lahti suud hoidva nööri, lastes välja pahvaka kummalist haisu. „Nii nagu muiste, annavad tapatalgud ja vaenlaste surmad ka nüüd meile jõudu,“ lausus ta salapäraselt, tõstes välja mingi väikese vormitu eseme. „Mitu aastat käisin ma ringi, hukates sõdureid, kes hävitasid ocahade vägevuse. Kõik peale ühe olen ma kätte saanud.“ Šamaan heitis kotist võetud eseme Mongwau sülle, kes seda korraks imestades vaatas, ning mõistis siis. See oli soolatud inimsüda.

Veel kord liikusid Maomehe roomajasilmad näolt näole ning iga ocaha hinges tekkis tundmus, et nende ees seisab vana ja usaldusväärne pealik, kelle sõnades kõneleb vaid tarkus. „Valgete südameid ma teile lubasin; siin nad on. Õgige neid! Võtke tagasi vägi, mida need mehed meilt röövisid. Meenutage, mis tähendab olla kõrbesse leina ja hala toov keeristorm! Homme läheme me sõtta!“ Nende sõnadega heitis Maomees koti sinna, kus ocaha mehed kõige tihedamas summas istusid. Ise läks ta juba maailma koidikust alates šamaanidele kuuluvale kohale tuleaseme läänepoolsel küljel, lükkas seal vedeleva surnud vanamehe jalaga eemale, ning vajus suletud silmadega rätsepistesse.

Ocahad olid nõutud, vaadates kordamööda mediteerivat hiiglast ja riidest kotti, millest olid välja pudenenud mõned hallikad tombud. Kuid Mongwau ei kõhelnud pikalt – ta oli kaua janunenud inimliha jõuduandva maitse järele. Nii lõi tema esimesena oma vanad, ent tugevad hambad südamesse, mis istus kord ühe sõduri rinnus, kelle nimi oli olnud Thomas ja kellest vanemad olid lootnud puusepa kasvatada. Pealikku nähes ärkas tema rahva seas sama nälg, ja endisaegseid pidusööminguid mäletavad täiskasvanud mehed haarasid kotist neile määratud jälgid road, kuna šamaani kingitus oli püha. Siis liitusid orgiaga noored, sest keegi ei tahtnud teistest maha jääda, ja lõpuks lõi iga ocaha veres välja kiskjaloomus, mis oli nende tõu pärisosa ning järelejäänud südamete pärast puhkes metsik kähmlus. Kõike seda jälgis Maomees mitme maailma kauguselt läbi kinniste laugude, ning naeratas heameelest.

Päev pärast suurt tulevahetust jõudis John Patterson aeglaselt ratsutades Arlingtoni linnakesse. Ta polnud siin viibinud peaaegu kümme aastat, kuid linn oli ikka samasugune. Mitte, et nad Lääne suurtel kõrbealadel üksteisest üldse palju erinenud oleksid. Luitunud ja peaaegu loetamatuks kulunud viltune silt „Arlington“ juhatas kirdest tulija peatänavana toimivat maanteed ääristava majaderivi vahele. Majad olid ehitatud avaralt, kuid kokkuhoidlikult, sest põhjapoolsetest mägedest tulev kollase männi puit oli kallis ning saviplönnide valmistamiseks kulus hinnalist vett. Hoonetest suurimad asusid lähestikku ning väitsid end olevat „Harvey’ Pood“ ning „Võõrastemaja“. Neist esimese poole John oma sammud seadiski.

Harvey oli uhkete valgete vuntsidega viiekümnendates mees. Oma vanuse kohta oli ta vaieldamatult kõbus ja tugev ning ei tema enda ega ta poe välimuse pärast ei pidanud linn häbi tundma. Uksest sisse astunud uustulnuk oli teisest mastist: tolle rõivad olid nii määrdunud ja kulunud, nagu oleks ta nädalaid kõrbes hulkunud või ei peaks lihtsalt puhtusest lugu. Lisada sellele kabuurist välja paistev läikiv ja selgelt hooldatud revolvripära. Üheksal juhul kümnest võinuks mehe ameti ära arvata. Elu polnud ränduriga kergelt ümber käinud, mida tõestas nii Issanda antu asemel istuv klaassilm kui vasak käsi, mis üleõlakotti maha tõstes silmnähtavalt värises. Mitte väga usaldusväärne välimus, leidis Harvey.

„Päevast, peremees,“ ütles Patterson, „tahaks veidi rännumoona täiendada.“

Vähemalt ei vilanud ta silmad – ei, silm – varga kombel ringi, möönis poodnik endamisi. Rääkis otsekoheselt ja keerutamata. Asi seegi. „Ikka saab. Mida härral tarvis?“

„Uut jakki või pontšot oleks vaja,“ muigas John, pistes sõrmed läbi kuuliaukude oma riietes.

„Vahi, vahi...“ ei saanud Harvey sõna suust, jälgides samas Pattersoni teist kätt, mis kolti silitas. Kuid see oli raske raua kandjatel sisseharjunud liigutus, mis ei väljendanud kuidagi agressiivseid kavatsusi.

„... ja head veelähkrit tahaks ka,“ lõpetas John soovide esitamise.

Poepidaja läks korraks tagaruumi, kust kostus kapiukse avamise kriuksuvat häält, ning tuli sealt siis tagasi halli poolmantliga. „Midagi muud mul praegu pole. Meil on muidu linnas rätsep, kes kohalikele kõik riided ise valmis õmbleb ja võõraid siin väga ei liigu. Vähemalt mitte nii auklikke,“ püüdis ta nalja visates iseenda meelerahu taastada.

John proovis mantlit selga ning jättiski selle õlgadele. Siis tõstis ta poodniku pakutud veepudeli vastu aknast tulevat valgust ning leidnud selle terve olevat, torkas kotti.

„Kas miskit veel? Laskemoona? Neljakümne neljaseid mul kahjuks pole, aga mul on üks .45 karp varuks. Teie Walker, kui ma õigesti näen, peaks neid ka tulistama.“

„Ei. Minu oma hakkab suurematest köhima nagu tiisikus oleks kallal. Millelegi ei saa pihta. Aga pole lugu – need, kes ettevaatamatusest minu pontšo sisse augud tegid, jätsid mulle hulga neljakümne neljaseid kompensatsiooniks.“ Patterson muigas ja näitas oma üleõlakoti põhja, kus kõlises mitu peotäit kuule.

„Hea, et selliseid aumehi on,“ naljatas Harvey kundega kaasa, olles nüüd enam-vähem kindel, et tol kurje plaane pole. „Tegelikult,“ lisas ta, „osteti paari päeva eest mu pood laskemoonast peaaegu tühjaks, täpselt nii. Palju mehi – mõned siitkandi karjaajajad, mõned täitsa võõrad. Tulid läbi ja võtsid kõike, mis pauku teeb. Siis sõitsid kirde poole ei tea mis sõda pidama.“

Patterson jäi hetkeks mõtlema, kuid lausus siis surmtõsise näoga: „Mind läksid need röövlinäod otsima. Tagasi nad ei tule.“ Ta hakkas jälle hajameelselt kolti näppima.

Harvey oli hetkeks segaduses, oskamata midagi arvata. Kas tema kliendi eesmärgiks oli ähvardus, hooplemine või nautis too lihtsalt teistes kimbatuse tekitamist?

„Vahi... vahi aga. Kogu see bande tuli siis teie kallale, härra, ja teie panite nad siruli? See küll õige asi pole ja midagi sihukest pole siinkandis ammu juhtunud. Kas mõni ikka ära ka pääses?“

„Üks sai minema jah. Ehkki ma ei usu, et ta kaugele jõuab – see, kes nad mind tapma palkas, ei armasta eriti oma võlgu välja maksta. Vähemalt mitte rahas,“ lisas Patterson irvitades ja otsis samal ajal oma tõmbleva vasaku käega dollareid. „Aga mina tasun ausalt. Tagasi pole vaja.“

Pakutud raha nähes langes poodnikul, kes viimase hetkeni röövimist kartis, kivi südamelt. „Aitäh, härra! Panen täna vist poe varem kinni ja luban endale ühe väikese viski. Robertil on praegu pagana head kraami. Käige ka läbi, kui teid niisugune asi huvitab.“

Rändaja pakkis mõtlikult oma asjad kokku. „Äkki tulengi. Kuule, Harvey – kuidas väike Timmy elab? Pole vist enam nii väike. Ma teeks teile mõlemale heameelega ühe viski välja. Siiani pole unustanud, mida ta meie jaoks tegi.“

Harvey oli nüüd tõeliselt üllatunud. „Timmy? Kust sina minu poega tead? Oot-oot... John? John Patterson? Kurat, ma vaatasin, et sa paistad kuidagi tuttav, isegi selle klaasi tagant, mis sul näost välja kasvab. Aga ei, John. Timmy on juba kuus aastat surnud. Jäi haigeks ja suri maha, täitsa niimoodi.“

Patterson jäi seda kuuldes kurvalt toanurka põrnitsema. Siis tõstis ta pea ja ütles: „Mul on kahju, Harvey. Tõesti kahju.“

„Mis teha. Aga see oli ammu – pole paslik kedagi liiga kaua taga nutta. Kuule, tule minuga koos võõrastemajja. Ma ostan sulle ise mõne viski. Sa näed välja, nagu kuluks see sulle ära. Tegelikult ma tahaks kuulda, mis nende aastatega juhtunud on ja mis sind siia tagasi toob. Ja mis madina sa nonde viieteistkümne mehega maha pidasid. Siin peab olema mingi põnevam lugu toimumas.“

Harvey lubas Pattersonil hobuse lahkelt oma talli panna. Pärast seda sammusid mehed Roberti võõrastemajja, olles sel kellaajal ainsad kunded. Ebamugavalt niheledes ja vaheldumisi ühesilmse laskuri näo ja tema relva poole kõõritades nõustus asutuse peremees Pattersoniga tutvuma, sest Harvey reklaamis teda kui vana sõpra. Kuid et kliendid maksid terve pudeli „Honkers“’i viski eest ette, nõustus Robert kahtlast ja ilmselgelt ohtlikku külalist natuke kannatama.

Tunni ajaga jõudis Patterson elust mujal Ameerikas nii mõndagi kõnelda. Võõrustaja, kes algul püüdis sellest imelikust tegelasest võimalikult kaugele hoida, hakkas paratamatult jutuajamise vastu huvi tundma, ning liitus varsti isegi: „Et... sain ma õigesti aru, et te olite siin linnas kunagi päris tuntud? Mina ja mu pere tulime oma nelja aasta eest põhja poolt, aga, häbi öelda, teist ei ole me midagi kuulnud. Nime ehk, paar korda...“

„See oli peaaegu kümme aastat tagasi,“ vastas Harvey Pattersoni asemel, „neljakümne üheksandal. Sa tead ju küll, meil oli siis sõda. Lõime siitkandist mehhiklased välja. Või, noh, John ja tema poisid lõid – meie siin Arlingtonis ei pannud õieti tähelegi. Meil oli omi muresidki küllalt. Kohalike punanahkadega. Enamik neist olid üsna taltsad, aga mitte kõik.“

Poepidaja kastis oma vuntse hüva joogi sisse ja rääkis edasi: „No igatahes, siis tuli ühel päeval John oma sajakonnaga sealt, mis Mehhikost järgi jäi. Uhke noor poiss oli tal ajal, pole midagi öelda. Lõi oma laagri linna kõrvale püsti – sinna, kus praegu Juarezel laut on – ja kuulutas, et sõda on läbi. Et nad on teel Californiasse, aga tahaksid meie juurest natuke teemoona osta. Eks me andsime ka. Samal ajal marssis linna kohalike hohokamide pealik, täies suleehtes. Ei tea, kuidas tema nõnda ruttu kuulis, et sõdurid linnas on. Igatahes viskas ta Johni ette põlvili ja kurtis temale, et neil aladel üks hirmus katk elavat.“

„Ocahad,“ kostus läbi Harvey järjekordse viskilonksu, „nii neid kutsuti. Uskumatult vihased ja sõjakad. Kuradima inimsööjad ka. Neid polnud palju, aga kõik teised hõimud kartsid neid hirmsasti. Valgeid nad tavaliselt ei puutunud, mõne teekäija võtsid aeg-ajalt heaks. Aga mures olime me alati, sest nende küladeni jäi siit ainult päev-kaks maad. Me lootsime, et John võtab mõned mehed kaasa ja läheb hirmutab neid natuke kuulekamaks. Kui temale aga räägiti, missugused need ocahad on ja mida nad öösiti kuu all teevad, siis hüppas ta püsti ja, vapper poiss nagu ta on, lubas nii Arlingtoni kui hohokamisid noist elajatest vabastada. Ja seda ta tegigi.“

Patterson sai alles nüüd vahele kosta. Tema viskiklaas oli juba neli korda tühjaks saanud, kuid ta hääl oli endiselt kindel: „Kui me Mehhikos sõdisime, siis me nägime seal igasuguseid asju. Ükskord me marssisime kusagil mägedes, et vaenlasele selja taha pääseda. Meie tee peale jäid mitmed naljakad indiaanlaste hõimud – mõned polnud valget meest peaagu et näinudki. Osad suguharud olid päris kahjutud, teised aga mitte. Ühel ööl laagrit püsti lüües sattusime me mingi punanahkade väesalgaga kõrvuti. Meiega polnud neil õnneks tüli; nad olid ühe omasuguse rahvaga sõjajalal. Aga me kuulsime ja nägime pealt, mismoodi nad lahinguks valmistusid ja mida nad tegid vangidega, keda kütid keset ööd laagrisse tõid.“

Veteran raputas pead: „Sõjas tegime meie ja tegid nood Mehhiko krantsid igasugu jõledusi. Ma olen endaga rahu sõlminud ja patte kahetsenud nii hästi kui oskan, kuid osasid asju ei peaks ristitud mees kunagi kogema. Iga kord, kui ma kuskile paika kauemaks püsima jään, siis hiilib minusse mingisugune rahutus ja ma vaatan suure kuuketta poole ja mulle tulevad meelde nood mäed Mehhikos, mille nimegi ei meenu, kuid mille õudused ei saa kellelgi eales meelest minna, kui ta neid vaid korra näinud on.“

Viskipudel tühjenes kummastava kiirusega. Pattersoni kõri paistis olevat täiesti tuim kange joogi võlude suhtes. Kus enamik mehi juba lauluviisi üles võttis, läks tema nägu süngemaks ning juttu pressis ta välja läbi hammaste: „Kui ma pärast sõja võitmist oma mehi tagasi kodumaale tõin ja tolle hohokami hala kuulma juhtusin, taipasin ma, et ööd on pimedad igal pool ja et kuradid lasevad ringi kus iganes, kui valge mees neid minema ei aja. Otsustasin, et löön vähemalt Ameerikast selle põrguliste hõimu välja, sest – pane tähele – see on sama hõim, või siis väga sarnane. Hohokamid kirjeldasid neid tookord väga elavalt ja mul polnud kahtlust, et siin on mingi kuratlik seos. Nagu selgus, oli mul õigus.“

„Tal oli õigus,“ hõikas natuke vindine Harvey vahele. „Mu oma poiss, ta oli tol ajal vast kaheksa-aastane, kuid kange ratsutaja juba... tema oli näinud, kus ocahade laagriplatsid asuvad; teadis sinna viivaid salateid läbi kanjonite. Ma olin tol päeval tema üle kuradima uhke, kui ta Johni mehed ja paarsada hohokami sõdalast õigesse kohta juhatas. Kartsin küll, et poisiga miskit juhtub, aga kaks päeva hiljem tuli ta tagasi, istus Johni ees sadulas ja oli ühes tükis ja mitu aastat täiskasvanumaks saanud. Kogu järelejäänud elu jäi ta sellest rääkima,“ ütles vana poodnik pisaraid alla surudes, „kui vapper ja väärt mees John ikka oli. Tead, Timmy lootis kuueteistkümneseks saades sõjaväkke astuda; lootis niimoodi veel kord oma kangelast kohata, aga siis tulid rõuged ja kuu ajaga oli kõik.“ Selle lausega jäi Harvey kurvalt istuma, põrnitsedes läiget oma klaasi põhjas.

Vestlus vaibus nüüd natukeseks; mehed tegid piipu ja kahandasid aeg-ajalt „Honkers“’i kuldseid voogusid. Kuidagi jõudis sõna linnatänavale, et Roberti juures istub kummaline külaline, ja vanemaid arlingtonlasi pani kõrvu kikitama nimi „Patterson“. Mõne aja pärast leidsid Harvey ja John end meestesumma seast, kes käratsedes küsimusi esitasid, ning viimane pidi oma vahepealseid töid ja rännakuid mitu korda üle jutustama.

„Aga kuule, John,“ kargas Harvey’le järsku pähe, „sa polegi öelnud, mida sa Arlingtonis teed. Vajusid minu juurde sisse, rääkisid oma madinast viieteistkümne mehega, mida ma, Jumala nimel, ka usun, aga miks kõik see? Ega sa kellegi tähtsaga tülli läinud pole? Kui sul varjupaika vaja on, siis igaüks meist oleks nõus sind aitama.“ Seda viimast väidet saatis ümbritsejate heakskiiduümin.

„Olen ühe pearaha jälil,“ vastas Patterson. „Ehkki õigem oleks öelda, et pearaha on minu jälil. Minu praegune saak on... ohtlik. Hullem kui mina. Tal on minu vastu vana vimm ja ta on võib-olla kõige hirmsam tapja, keda ma üldse kohanud olen. Mitte just meeldiv olukord, nagu näete. Ma põgenen tema eest juba paar kuud; otsin sobivat lahingupaika või kohta, kus talle lõksu seada. Avalikult ja lagedal ma talle vastu astuda ei söanda. Kuid ma kardan, et meie võitlusega ei anna enam kaua viivitada. Kuidagi suutis ta nood mõrtsukad minu teele ette saata. Tema ise tuleb järgmisena.“

„Ära pahanda minu küsimist,“ kostis üks vanataat, „aga kuidas sa ühe silmaga mõtled tema vastu saada, kui ta nii osav mees on, nagu sa väidad. Ja su käsi väriseb, nagu poleks seal üldse konti sees. Kas üks silm ja üks relv on laskuri jaoks piisavad?“ „Jah, jah, mis sinuga üldse juhtunud on?“ päris teine.

„Mis minuga juhtus? Sain noole silma. Paari aasta eest. Selleltsamalt mehelt, kes mind praegu jälitab. Nool võttis pool nägemist ning selle ots jäigi kusagile peakolusse. Vasak käsi ei tööta sest ajast peale korralikult. Tegelikult läheb aina viletsamaks. Aga parem on normis. Olen õppinud temaga osavamaltki ringi käima kui enne. Naljakas, kuidas ma tema võimeid alles nüüd märkama olen hakanud.“

Harvey lõpetas samal ajal järjekordse kiire tutvuse viskipudeliga ning tema silmad reetsid, et mees pole enam kaugeltki kaine. Ta kummardas Pattersoni poole ja lõi veterani haige vasaku õla pihta sõbraliku müksu. Adressaat võpatas valust, kuid ei öelnud midagi. Poepidaja hakkas oma pehmel keelel vadistama: „John, ma usun sinusse. Ma usun, et sa saad sellega hakkama. Sa olid juba omal ajal kõva käsi. Aga... aga kas sa ei tahaks meile väljas demonstreerida? Mõne posti pihta näiteks. Nooremad mehed siin vajaks väikest juhatust, kuidas õigesti püssi lasta.“

Patterson tõmbus pingule. Talle ei meeldinud purjus seltskonnad, kus jutt läks relvadele. Niisugustest sõbralikest vestlustest saidki tihti alguse kõige suuremad verevalamised. Kuid kui oli selge, et teda ja tema laskmisoskust niisama rahule ei jäeta, pöördus ta pukil ringi, jäädes näoga rahva poole. „Ma ei tulista lõbu pärast,“ ütles ta, „sest seda on minu elus liiga palju teha tulnud. Siiski,“ ja Patterson võttis aeglaselt kabuurist kroomitud revolvri ning näitas seda teistele, „on mul on väike eelis, mida teistel pole. See relv. Minu juhiste järgi valmistatud ja täiustatud Colt Walker. Täiesti ainulaadne.“

„Neljakümne seitsmendal aastal,“ jätkas mees uhkelt oma relvast kõnelemist, „oli meie Mehhiko-kampaania juba käimas. Siis kohtusingi ma Samuel Coltiga, tollesama suure relvameistriga. Ta oli valmistanud minu toonase ülemuse kapten Hamilton Walkeri palvel uue püstoli, mis tema järgi ka Walkeriks ristiti. Kahju ainult, et kapten omanimelisi relvi kaua kanda ei jõudnud. Colt oli õigusega nende üle väga uhke ning kuuldes kapteni surmast lahingus Huamantla linna all sama aasta oktoobris, dikteeris ta minule edasi lubaduse, mille Walker talle andnud oli. Pidin suure meistri peale sõda üles otsima ja põhjalikult rääkima, kuidas tema revolvrid toimisid.“

„Toimisid nad loomulikult hästi, kapteni surmaga kaasnevast halvast endest hoolimata. Täitsin oma lubaduse ja otsisin Colti üles. Külastasin tema töökodasid ja me saime päris headeks sõpradeks. Ta oleks oma uuele relvamudelile minu nime andnud, aga kahjuks oli tal üks „Patersoni“ mudel juba olemas.“ Laskur muigas. „Ega ma kuulsusest hoolinudki. Järgnevatel aastatel külastasin ma Sam’i paaril korral veel, kuid temal oli pidevalt kiire ja minul ka. Alles kahe aasta eest tasus tema sõprus tõeliselt ära.“

„Siis saingi ma selle õnnetu noole silma ja mõnda aega kartsin, et ma ei hakkagi enam relva hoidma. Kuid hea Sam Colt aitas mind vanade aegade mälestuseks. Minu... eripärasid arvestades töötas ta ühe oma Walkeri ümber. Colt on ju väga tuntud mees ning tal on palju sidemeid, niisiis küsinud ta nõu ka mitmetelt teadusemeestelt. Lõpuks pani ta kokku „parima revolvri, mida meistri käsi suudab“. Raha ta minu käest ei tahtnud, kuid nii palju, kui ma neist asjadest tean, ei tulnud see töö just odav.“ Patterson keerutas relva käes, kuid kellelegi katsuda ei andnud. Revolvrikangelase ainuke silm säras elavalt, mis oli ainsaks märgiks, et alkohol temalegi mõjunud oli.

„Mulle meeldib temast kõnelda. Teeb poolikust mehest terve. Nende kahe aastaga on ta tõesti saanud osakeseks minust endast. Mõned mehed ristivad oma püssi nagu last, kuid minule on ta parima kehaosa eest. Sellele nime andmine on tavaliselt naiste ja armukeste rõõm.“ Linnarahvas naeris heakskiitvalt, ja Patterson kõneles edasi: „Näe, pealtnäha paistab ta kui harilik Walker. Tegelikult on tal mitmeid täiustusi. Esiteks on sihik on relva suhtes natuke viltu. See on minu silma pärast. Teiseks keerab trummel end hammasratta abil ise peale igat lasku edasi, ehkki hädas on seda käsitsi siiski kiirem teha.“ Suhteliselt rahumeelne rahvas, kes moodsatest tulirelvadest palju ei teadnud, kuulas ammuli sui. „Kolmandaks on relv veel pikema toruga kui tavaline Walker. Ma olen parema käe väga tugevaks harjutanud ja sellevõrra võin ma suuremat raskust lubada. Neljandaks on kusagile relva sisse peidetud elavhõbedasoon. Elavhõbe? See on üks naljakas metall, mis valgub peaaegu nagu vesi. Vildivalmistajad kasutavad seda. Minu revolvri sees on tühimik, kus natuke ainet ringi voolab. Kabuurist haarates aitab see oma raskusega mul relva kiiremini õigesse asendisse saada. Päraga kellelegi äsades on löök tugevam ka. Viiendaks...“

Patterson kiitis veel mõnda aega oma püstolit ja jutustas mitmetest tulevahetustest, kus ta osalenud oli. Siis aga teatas ta väsimusest ja läks koos purupurjus poodnikuga viimase juurde ööbima. Robertil polnud kahju neid minema lasta, sest nõnda ilusat kasumit polnud ta tükil ajal näinud ja ülejäänud seltskond jäi pealegi veel kauaks võõrastetuppa muljeid vahetama.


Illustreeris: Martti Pärnänen

Patterson lootis hommikul juba varakult edasi ratsutada, sest tundis kuklas Maomehe hingeõhku. Kahjuks tegid õhtune „Honkers“ ja terve öö und seganud veidraid luupainajad oma töö ning enne keskpäeva poe teiselt korruselt alla kõmpides ootas teda ees Harvey tusane nägu. „Kurat, nüüd ei võta ma enam tükk aega midagi põlevat suu sisse,“ urises majaperemees viltu magatud vuntsi vahelt. „Säh, laua peal on leiba ja sinki. Ega sa kohe astuma hakata taha? Ma’i eita, et mulle meeldiks sind vähemalt päeva veel siin pidada. Sa jätsid rahvale paraja mulje ning kui nad teavad, et sind minu poest leida võib, tulevad nad ehk suuremal hulgal siia.“ Poodniku ärivaist sai pohmellist jagu ja ta tingis: „Sinusugused rändurid vajavad tee peale alati raha. Kuidas oleks, kui sa oma sõduripilguga need mõned püssid üle vaatad, mida ma müütan, ning vastutasuks mõned dollarid taskusse pistad? Ma usun, et linnas on veel mehi, kellele meeldiks kapis töökorras tukki hoida, kui sellised mõrtsukad nagu sinu oma ringi luusivad.“

Nii jäi püssimees teisekski päevaks Arlingtoni. Suurem osa ajast läks meeste teenindamise peale, kes oma vanade ja veel vanemate laskeriistadega Harvey poe ette järjekorda tulid. Relvi tundva mehena sai John suurema jao kas põhjaliku puhastuse või parandamisega kasutuskõlblikuks teha, kuid mõned tuli vanarauaks tunnistada. Samuti andis ta järele, kui teda jätkuvalt märki laskma veendi. Ehkki ta ei tõmmanud kordagi välja oma isiklikku relva, lasi ta osavalt mõnest aastakümnete vanusest linnas leidunud püstolist. Patterson juhendas nooremaid mehi sama tegema ning Arlingtoni rahva kollektiivne lasketäpsus kasvas tol päeval päris tublisti. Kogu selle lõbu eest maksti talle umbes viiskümmend dollarit, lisaks prii toit ja ööbimine. Ühele kõrberändurile oli see tõeliselt hea teenistus.

Õhtu möödus jälle võõrastemajas, kuhu kogunes hulk rahvast. „Täna ma ei joo,“ ütles Patterson kindlalt, „sest ma tahan varavalges minema sõita. Ma kardan, et tänanegi päev oli kurjast, ehkki puhkust oli mul nii väga vaja.“ Oma kainusest teatas ka Harvey, tema järel suurem osa külalistest, ning võõrastemaja peremees needis nüüd ränduri inspireerivat mõju, olles juba unustanud eelmise õhtu kasumi. Vähemalt ei pidanud ta kohvipada kordagi tulelt võtma. Patterson ei alustanud sel korral nii süngetest teemadest, vaid jutustas raudteede ja telegraafiliinide rajamisest ning kemplemisest Konföderatsiooni ja unionistide vahel orjapidamise üle. See põhjustas arlingtonlaste seas palju imestamist – linnas polnud ühtegi neegrit ning üksikud indiaanlastest orjadki olid poolvabad. „Ida pool on see tõsine teema,“ manitses jutustaja, „ning võib juhtuda, et nad seal varsti üksteise kõride kallale kipuvad.“

„Läks meist mööda Mehhiko sõda, läheb ka see. Arlington ei huvita kedagi,“ ütles üks hallipäine rauk elutargalt. „Ei tea...“ pomises Patterson vastuseks. „Ma kardan, et tõmbasin teie peale tähelepanu päris vastikust suunast. Kuulake: kui ma homme läinud olen, ja keegi mind otsima tuleb, siis ärge hakake vastu. Näidake täpselt, kuhu suunda ma läksin. Ärge üritage valetada ning ärge Jumala pärast minu jälitajat kinni pidada üritage. Muidu võib juhtuda, et te kambakesi tolle mõrtsuka küll maha tapate, kuid kaotate ise ka hulga häid mehi.“

„Kes too sinu saakloom siis on, John?“ hüüatas Harvey. „Sa kõneled temast kui vanakuradist endast, ja aina mõistu. Räägi ometi täpsemalt. Me tahaks teada, mida oodata, kui too tapja meie ukse taha kolistama tuleb!“ Meestesalk pomises nõusolevalt. „No olgu,“ lausus Patterson väsinult, „ma räägin, ehkki see pole jutt nii meeldiva istumise jaoks, kui meil siin täna on. Pane mu kohvi sisse tilk kangemat, peremees.“

„Tema nimi on Maomees. Ta on-„

Sõduri jutu katkestas ühe kuulaja pahvatus: „Maomees? Mis kuradi nimi see on?“

„See on tiitel, ent ühtlasi ka ainus nimi, mida tiitli omanik kannab. Maomees – see on Ocaha hõimu šamaan ja sõjapealik. Praegune Maomees on eelmise poeg, kelle mina neljakümne kaheksandal maha tapsin.“

„Ocaha?“ küsis Harvey, kel selgelt meeles oli tolle rahva sünge kuulsuse varju all elamine ning kõrbeöös kaikunud ebainimlikud karjed. „Ma arvasin, et te tapsite nad kõik?“

„Mitte kõik, minu parema äranägemise vastaselt. Osad sõdalased pääsesid lahingust eluga, samuti jäi hävitamata küla või kaks. Aga suurima vea tegi üks minu meestest, kel süda härdaks läks ning kes šamaani poja endaga tagaselja kaasa viis, et too teenriks õpetada. Poeg, nüüdne Maomees, võis tol korral olla vast kolmteist-neliteist aastat vana. Nende punanahksete saatanate juures ei saa kunagi päriselt aru. Hiljem kuulsin ma, et isandal ei õnnestunud orja tööle sundida, ning ta müüs poisi tsirkusele. Noore Maomehe hüvastijätusõnadeks endisele omanikule olla olnud kättemaksuvanne temale ja tervele meie salgale, eeskätt aga mulle.“

Patterson tegi pausi, et lonksata kanget kohvi. Tema ümber puhkes arutelu: „Jätta ellu sellist põrgulist? Mis küll inimestel mõttes on?“ „Nojaa, aga kuidas sa nii noort last ikka tapad?“ „Ei ole need mingid lapsed! Tapma ja röövima õpivad enne veel kui kõndima.“

„Tuline õigus, kuramus!“ sisistas ühesilmne viimase lause peale. „Ma olen palju ringi käinud, siin-seal inimestega rääkinud, käinud isegi mõnes muldvanas hispaanlaste kloostris, kus on päris iidseid ülestähendusi. Ocahad pole siitkandist. Nende kombed ja isegi veri on teistsugused; kusagilt lõuna poolt pärit. Samasugust rahvast nägin ma Mehhiko mägedes. Niisama jõledaid kombeid. Ainult veri ja tapmine. Ning veel suurem viha valgete vastu kui punanahkadel tavaks – mungad kirjutavad, et ocahadel ja nende Mehhiko sugulastel on vana vimm; et nad peavad kõiki valgeid mingi kunagise kuriteo pärast süüdlasteks. Mina ei tea; minu jaoks on nad lihtsalt metslaste bande, kes tuleks viimseni tappa. Viimseni.“ Patterson sülitas vihaga kõrtsitoa savipõrandale.

„No aga kui saadaks mõne hea preestri“, kostus rahva seast ebalev hääl, „kes prooviks neid veenda. Paneks neid äkki maha rahunema ja oma hingele mõtlema?“

Veteran vastas sellele müriseva naeruga: „Hingele? Nagu neil seda oleks!“ Ta rahunes veidi ja lisas siis: „Kord kuulsin ma kahest preestrit, kes ocahade juurde saadeti... mõlemad võeti päise päeva ajal kinni. Süda lõigati neil rinnust ja pea otsast ja õhtul lõkke ääres pandi kõik korraga nahka. Nad ei vaevunud peale tapatööd isegi kaema, ega mustakuuemeestel midagi väärtuslikku kaasas pole.“

Arlingtoni paatril, keda tavaliselt Roberti patupesas ei kohatud, kuid keda kuuldus huvitavast rännumehest tema pisikesest kirikust välja oli ajanud, hakkas selle juttu peale palav ning ta kohendas oma higist kuuekaelust, kui ütles: „Või siis niisugused indiaanlased... hingeõnnestust on sellisel puhul, ma arvan, tõesti parem läbi püssitoru viia. Jõuab nii ehk kohalegi.“ Püha isa oli linnakesse asunud vähem kui aasta eest ning seni oli talle tundunud, et siin oli kõik täpselt niisama unine ja vaikne kui kloostris, kus ta suurema osa oma elust veetis. Nüüd süvenes temas tahtmine ilmalikku ellu astuda; soovitavalt mõnes idaranniku suurlinnas. Olgu öeldud, et tema soov täitus kiiremini kui loodetud, ning kaks aastat pärast Kodusõda sai temast jõukas Delaware’i pankur.


Kuid John Pattersoni kõhedaks kiskuv lugu Maomehest polnud veel lõppenud: „Indiaanlase lubadus, olgu see antud heas või halvas, on sama jõuga kui džentelmeni ausõna. Tema kättemaksuvanne on tänaseks peaaegu täide viidud. Mina olen neist meestest, kes Mehhikost tulles ocahade vastu lahingusse läksid, ainsana elus. Maomees on kõik teised viimase nelja aasta jooksul tapnud.“

„Kuidas nii?“ katkestas teda keegi. „Teie üksus läks ju laiali, nagu sa rääkisid, üle terve riigi. Kuidas see punanahk igaüht üles leidis?“

„Tsirkus sai tema jaoks tõeliseks õnnistuseks. Ainult niimoodi sai ta vabalt mööda Ameerikat ringi reisida ning keegi pidanud imelikuks, et sünge näoga indiaani noormees valgete tänavail kõnnib. Lisaks sellele, et ta end tõeliseks vägilaseks treenis, õppis ta ka meie keelt lugema ja kirjutama. Linn linna haaval uuris ta välja kõigi meie nimed ja elukohad – näod ei lähe temasugustel nagunii iial meelest – ning pärast viit aastat oli ta lõpuks valmis. Maomees põgenes tsirkusest ning asus verd valama.“

Niisugused jututeemad rikkusid mõnusa õhustiku, mis Arlingtoni väikeses võõrastemajas Arizona õhtujaheduses valitses. Ometi ei tulnud kellelgi pähegi Pattersoni sõnades kahelda – hoolimata moonutatud kehast ja näkku kirjutatud raskest elust oli ta ju ikkagi linnakese kangelane. Kasutades ära vaikusehetke, ning püüdes oma külaliste tähelepanu tagasi võita, alustas Robert klaveril väikese kurva interlüüdi mängimist, kuid kussutati kohe vaikima.

Harvey ütles välja küsimuse, mis ilmselt nii mõndagi kohalviibijat painas. „Aga kas Maomees nende mõrvadega enesele tähelepanu ei tõmmanud? Sinu salka, John, jäi mehi ju isegi lahingu järel terve hulk. Nelikümmend vähemalt, kui mul õigesti meeles on.“

„Nelikümmend kaks. Ning Maomees tappis nad kõik ja lõikas välja nende südamed. Aga minu mehed olid selleks ajaks üle terve maa laiali kolinud. Üks-kaks mõrva osariigi peale, olgu nad kui tahes jubedad, ei tõmba terve riigi tähelepanu. Jutud levivad aeglaselt ja igas linnas on omadki mured. Mõrtsukas tuli, salvas nagu madu, ja kadus siis mõneks ajaks. Maomees tunneb nii meie linnu kui kõrbe ja metsa. Kui ta end kusagil varjab, ei suuda ükski tsiviliseeritud mees teda leida. Ning kõiki tapmisi ei osatud nagunii omavahel seostada – neil päevil tehakse palju veretöid ning mees tõstab mehe vastu käe ka väikese asja pärast.“

„Aamen,“ sosistas paater.

„...kuid pärast umbes seitset tapmist sain ma aru, et mõrvades on kindel kord. Veel kaks laipa, ja mulle oli selge, et keegi ocahadest on tasuretkel. Maomehe poeg oli kõige loogilisem vastus ning, nagu me nüüd teame, oli mul õigus. Jäin teda varitsema ühe mu kunagise sõduri talu lähistel. Kahjuks ei märganud ma midagi enne, kui eluhoone katusest leek välja lõi ning selle omanik verest tühjaks jooksnuna kusagil rusudes lebas. Ruttasin teisele poole maja, kuid too indiaanlane oli kuratlikult kaval ning varitses hoopis mind. Ta laskis mind noolega, mis pool mu nägemist viis, ning oleks mulle ka lõpu teinud, kui parasjagu poleks läheduses ratsutanud šerif oma kaaskonnaga. Pääsesin tookord pooliku mehena, ent keegi ei kuulanud minu jutte amokki jooksva šamaani kohta. Ei tasu mul selle pärast pahandada. Lihtsad inimesed on valmis paljutki uskuma või uskumata jätma, et saada öösel rahus magada.“

Harvey nägu oli kaastundlik; isegi tema vuntsid olid vajunud longu kui leinapaju lehed. „Mul on kahju, John. Tappa kõik su kaaslased, ja nüüd sind jälitada. Kuidas saab ühes inimeses, kui tahes metsikus, olla niisugune viha? Kuid ta on siiski ainult mees. Sinul on kõige osavam revolvrikäsi, mida ma kunagi näinud olen, ning sa tead nüüdseks oma vaenlase riukaid. Me kõik usume, et sina jääd peale. Kui sa ta kätte saad, siis lõika tema otsaesisesse Arlingtoni nimi. Sest see linn aitab sind, kuidas suudab.“

„Palvetagem,“ ütles preester pühalikult. „In nomine Patris et filii...“

Need mehed, kes kiiruga kokku pandud käte kohalt pilgu söandasid tõsta, nägid revolvrikangelast irvitamas. Preestergi vakatas; ta polnud harjunud oma autoriteedi ja – enda arvates – ilmselge pühalikkuse niisuguse eiramisega. Patterson võttis selgitada: „Ma olen ristiinimene, isa, nagu teisedki siin hüvas toas. Issand on minusuguse patuse vastu hea olnud. Aga mõnikord tasub näha ka teistsugust tõde. Indiaanlaste vaimud ja jumalused on vanemad kui meie naatsaretlane ning siin maailmanurgas palju tõelisemad. Neid ei aja ära vaid palvetega – tarvis on vaprust ja relvajõudu. Mina tean, sest olen näinud Ocaha rahva manituud oma silmaga.“

Arlingtoni mehi haaras hämmastus, paatrit lausa õud. Paljud viskasid ette ristimärgi ja ootasid, et see kummaline veteran räägib järgmiseks oma sobingutest vanakuradi endaga.

„Ocahadel on mingi vana sõjaloits. Kuulsin sarnasest asjast Mehhikos ning nägin seda siinsamas kümne aasta eest, kui me nende laagri poole hiilisime ja nemad meie tulekuks valmistusid. Mõned minu kaaslased jõudsid seda samuti silmata, enne kui ma vana Maomehe kahesaja jardi pealt ainsa lasuga pikali sirutasin. Ükski neist meestest polnud arg ega nõrk, ent keegi ei elanud pärast seda kaua; ainult mina olen tänaseks alles, vana sandina küll... Too hirmus riitus jäi aga lõpetamata ja me võitsime lahingu, kuid lõke, mille ümber nõid tantsis, kuni minu kuul ta surmas...“ Pattersoni silmis näis peegelduvat toosama paganlik leek, millest ta õõvastaval toonil kõneles, ning mõnedki vagamad külalised kahetsesid nüüd, et olid seda hirmsat meest kuulama tulnud. „Ma ei oska ega taha seda kirjeldada. Ütlen vaid, et Maomees pole tavaline vastane. Temas on miski kuri vägi, mida ükski valge ei mõista ning mida me õigusega nimetame Saatana tööks. Ning mina kavatsen sellele lõpu teha.“

Patterson pani vaikiva meestehulga ees käed risti rinnale ja sõnas: „Kõik. Rohkem ma ei räägi. Lähen magama ja lahkun varavalges. Siin on raha kohvi eest, Robert. Tagasi pole vaja.“ Jätnud letile kaks dollarit, kõndis ta võõrastemaja välisukse juurde ning avas selle endale ja Harvey’le. Selsamal hetkel kajas üle õhtuhämarusse mattunud linnakese metsik ulg, mille lisandusid teine, kolmas, kümnes... Maomees oli tulnud.

* * *

Hommik indiaanikülas leidis Maomehe lõkkeaseme juurest, kus ta endiselt poolteadvuslikus ulmas istus. Kütid ärkasid üksteise järel ning võpatasid, kui neile meenusid eelmise õhtu sündmused. Vargsi piilusid nad oma hüttide ustest välja ning nägid hirmsat šamaani, kelle möödunud päev neile saatnud oli, tõelisena istumas. Süte ääres vedelesid tapetud vanamehe jäänused, millest olid alles nüüd vaid kondid... kes või mis laiba öö jooksul paljaks oli õginud – ocahad omasid ei söönud – ei tahtnud keegi mõelda. Kuid külaelanikud tundsid end sellegipoolest reipa ja teotahtelisena, ka kõige vanemad. Maomehe kõne ja ilge pidusööming, mille ta oma sõjameestele korraldas, andsid neile nüüd käegakatsutavat jõudu. Nad olid ocahad, ja nad olid tugevad.

Maomees väljus transist, ja tema pahupidi olnud silmad pöördusid tagasi selle maailma suunas. Ta oli paljutki näinud. Nüüd istus tema ees poolringis kogu sõjavägi, millega Ocaha hõim veel kiidelda võis, kõik kokku neli-viiskümmend meest. Mitmed neist olid oma parimatest aastatest mööda jõudnud ning kellegi lihased ja kõõlused polnud nõnda sitked kui nad pidanuksid olema, ent tahe ja oskus võidelda oli nende rassimälus alles ja see teadmine peegeldus eredalt igaühe silmist.

„Ma haistan tuules verd,“ kõmistas Maomees järsult, „täna saab seda ohtralt valatud. Meie vaenlane on linnas, mida teie Arlingtoni nime all tunnete. Ta jääb meid ootama, sest ta on väsinud heitlusest olevustega, kelle ma tema unesid kimbutama saatsin. Korjake kokku oma relvad, veelähkrid ja natuke puid. Muud te ei vaja. Me asume peagi teele.“

Sõdalased kadusid taas oma hüttidesse. Maomees jäi lõkke äärde tammuma. Kui tema kõrvu jõudis kabjaplagin, vaatas ta lähedalasuva künka poole, ning nägi selle nõlval inimkogu hobusel. Ratsanik tõstis viipeks käe ning sõitis otse küla suunas. See oli Willie, ainus ellujäänu Pattersoni rünnanud salgast.

„Maomees,“ hõikas hobuse seljast alla roninud palgamõrvar, „lõpuks leidsin su üles.“

„Näen jah,“ vastas indiaanlane selges inglise keeles. „Kuidas sul nii kaua läks? Ma jätsin ju selged juhised.“

„Siin kuradima kõrbes on raske õiget suunda kätte saada. Pealegi polnud mul kelleltki nõu küsida, sest ma tulin üksi. Pääsesin ainsana eluga. Meil ei olnud tolle elaja vastu võimalustki. Patterson ei saanud minu teada isegi viga.“

„Kuid pulga said sa kätte.“ Maomehe suust ei tulnud see küsimuse, vaid konstanteeringuna.

„Kuidas sa... jah, sain. Loodan, et see nende meeste elusid väärt on.“

„On, kuigi valge mees seda ei mõistaks.“

„Aga kuidas jääb kullaga, mida sa mulle lubasid? Ma olen ju ainult valge mees; teistsuguseid asju mina ei mõista.“

„Sa saad oma tasu täna õhtul Arlingtoni linnas.“

„Miks just seal? Ah, kuradile, ma oleksin nagunii lõunasse ja sealt rannikut mööda Texase poole liikunud pärast kõike seda jama. Kes need tüübid on, pealik? Sinu suguharu, või kuidas te seda kutsutegi?“

„Nad kuuletuvad mulle ja tulevad minuga. Muud pole sul vaja teada. Kui sa tahad ühes tükis Arlingtonini jõuda, siis ole parem vakka.“

Igal muul juhul oleksid Willie’l, keda Marioni ja Centerville’i rahvas kõva löömamehena tundis, niisuguse sõnavõtu peale rusikad rulli läinud. Ent indiaanlase vägilasekogu ja judinaid tekitav silmavaade taltsutasid seda kanget kauboid sedavõrd, et ta midagi isegi vastuseks ei nähvanud. William Baker polnud loll mees, ega ka halb, nagu ta kaks päeva varem Pattersonile öelnud oli. Ta oli lihtsalt väga halba seltskonda sattunud. Seda möönis ta endalegi, kui oli oma hobuse poole astudes lõkke ääres vedeleva inimkolba otsa komistanud. „Püha Neitsi, halasta minu peale...“ pomises ta, ja hakkas närvide rahustamiseks mõttes kulda hooradeks ümber arvutama.

Suurte numbriteni Willie ei jõudnud, sest rehkenduses polnud ta kunagi tugev olnud. Pealegi olid ocahad varsti minekuvalmis. Valget meest, kes Maomehe kõrvale ilmunud oli, jälgisid nad altkulmu, ent taltusid, kuna too nõia kaitse all oli. Retk Arlingtoni võis alata.


Kui Maomees liikuma hakkamiseks käsu andis, ootas Willie, kes armastas hobuseid, võimalust võrrelda enda ratsut indiaanlaste omadega, ning näha oma silmaga ratsutamiskunsti, mille mõned hõimud olevat meisterlikkuseni arendanud. Midagi niisugust aga ei juhtunud, sest kauboi suureks üllatuseks liikusid ocahad jalgsi. Tema üllatus kasvas hämmastuseks, kui ta keskpäeva paiku esimene oli, kes puhkust nõudis. Sörkivad kütid ei ilmutanud peaaegu mingit väsimuse märki; mõned vanemad ehk välja arvata. Nii sai Willie hoopis kinnituse legendidele, mida samuti teatud hõimude kohta kõneldi, et piisava harjutamisega suudab punanahkne jalamees liikuda kaugemale kui ratsanik, kui viimane just pidevalt hobuseid vahetada ei saa.

Rännak käis kogu aeg mööda jõesängi, mis oli nii ocahade küla kui Arlingtoni linna veeallikas; sealt said indiaanlased savi oma hüttide ehitamiseks ning valged vett puhuks, kui kaevud ära kuivasid. Tol aastaajal oli veenire tilluke ja sõjasalk marrsis mööda kuivanud muda. Vahepeal läks jõgi nii ahtaks, et isegi põuasena täitis terve kitsukese kanjoni, mille ta iidammu kaljudesse uuristanud oli; niisugused kohad tähendasid indiaanlastele ronimist ning Bakerile pikka ümbersõitu.

Õhtu eel, natuke peale seda, kui malev oli jõesängist väljunud ja sellega risti kulgeva kanjoni läbinud, tõstis Maomees käe ja sõnas oma rahvale: „Oleme kohal. Tolle künka taga on valgete küla ja meie kättemaks.“ Ennetades Willie’ küsimust, ütles ta inglise keeles: „Oota veel veidi. Jah, me ründame linna, kuid sina sellest osa võtma ei pea. Istu ja tõmba koos meiega hinge.“ Siis käskis ta omasid: „Tehke tuli üles ja puhake.“ Kasutades kuivi halge, millest paari iga sõdalane kandis, sai ruttu püsti korralik lõke. William ei taibanud selle eesmärki, sest ilm oli isegi hämardudes väga palav ning ocahad, kui nad üldse sõid, närisid kuivanud liharibasid ja maisijahust kakukesi. Pealik võttis sisse põhjapoolse istekoha; šamaan jäi temast lääne suunas. Maomehe silmad olid suletud ja vägevad käed puhkasid süles. Siiski ei maganud ta, vaid kõneles vaimudega, ning lihtsad sõjamehed ei söandanud teda küsimustega segada.

Sõna võttis hoopis Mongwau: „Me tunneme sind hästi, Maomees, nagu sa polekski ära olnud. Sinus on sõdalase rammu ja suurt taiaväge, seda näeb igaüks. Kuid ma mäletan, et su isa ei jõudnud sulle õpetada suurimaid nõiasõnu, ning tema nõiapulga võtsid vaenlased ära. Kuidas lähevad ocahad sõtta ilma manituu õnnistuseta? Ma olin sealsamas, kui Nukpana suri valge mehe püssikuulist enne, kui manamine oli lõpetatud, ning meie kaotus pärast seda oli hävitav. Kuidas mõtled sa meid samasugusest hukatusest säästa, Maomees?“

„Valged mehed on reetlikud, pealik. Kulla eest ei kõhkle üks teise vastu kätt tõstmast. See siin tõi minule tagasi esivanemate nõiapulga. Nüüd kutsume me manituud!“ Seda öeldes võttis Maomees paunast eseme, mida nähes vanemate ocahade silmad suureks läksid. Esemeks oli piklik puutükk, kummaliselt töödeldud ning kaetud märkidega, mida keegi enam lugeda ei mõistnud. Ja see oli luitunud; kulunud seda aastasadu katsunud kätest.

„Aga sa ei tunne neid sümboleid, Maomees. Kuidas mõtled sa nõiasõnu kõnelda?“

„Ühel päeval õpin ma muistse kirja taas selgeks. Kuid täna lasen ma tulel enda eest lausuda!“

Selle lausega heitis Maomees pulga lõkkesse. Mõnda aega ei juhtunud midagi, ent hõõguvate nottide peal puutükk lõpuks siiski süttis. Sellesse kraabitud märgid saatsid puidu hävides võbelusi läbi paljude ilmade, ulatudes lõpuks paikadeni, mida väisavad vaid suurimad šamaanid ja preestrid. Kui avanes värav, kargasid üles kummalised leegid, mis kohe ka taandusid. Nende asemele kerkis suitsusammas, moodustades selgepiirilise kuju.

„Vaadake meie manituud!“ möirgas Maomees oma kaaslastele.

Selline oligi ocahade kaitsevaim: pikk mees pealiku rõivais, kelle kõhn ja nälginud kogu oleks teiste indiaanihõimude jaoks vaid hukatust sümboliseerinud. Olendi peaehte suled olid murdunud, ent terveid sulgi leidus mujal tema riietel ning – kui silmad ei petnud – ka kehal. See võis olla väänlevate suitsujugade tekitatud illusioon, et varjukuju nahk iguaani või lõgismao taoliselt soomusjas tundus, kuid tema silmad olid selgelt roomaja omad ning jõllitasid pilkumatult õhtupäikesele järele. Siis vaatas ilmutis Maomehele otsa, kõverdas oma kirvest hoidvat kätt, noogutas ning kadus koos ülejäänud suitsuga punetavasse laotusse. Väravat avatuna hoidnud nõiatuli jahtus ning lõke kustus, just nagu hääbub kõik muu selles maailmas.

Kogu suguharu oli silmili maha langenud; kõik peale Maomehe. Noorematele ocahadele oli vaatepilt iseäranis tugevalt mõjunud, kuid vanemad mehed mäletasid minevikust suuremaid manituu kutsumisi, kust võtsid osa sajad sõdalased ning kus ohverdati kümneid vange. Mongwau oli üks esimestest, kes oma kulunud liikmed püsti ajas ning šamaanile lausus: „Ma olen näinud. Verepulma ei saa enam kuidagi ära hoida. Tuleb vaid minna võitlusse ja astuda saatusele vastu. Juhi meid!“ Teisedki vanemad ocahad kordasid rituaalseid vormeleid, kinnitamaks tapaiha ning ustavust oma maomehele. Noored mõistsid ainult, et olid saanud osa vägevast ilmutusest, millega misjonäride võõrkeelseid pominaid kuidagi võrrelda ei andnud, ning pigistasid relvavarsi.

Willie jälgis seda kõike maas istudes, toetades oma selga pruuni hobuse vastu ning palvetades aina hirmusegases transis. Ta ei märganudki, kuidas riitus lõppes ning osalised püsti tõusid. Kui Maomees talle käe ulatas ja ta indiaanlaste ringi juhatas, pomises ta issameiet masinlikult edasi. Alles hetkel, mil ränikivist tera talle kõrri tungis, mõistis ta, kui halba seltskonda ta tegelikult sattunud oli. Ent vähemasti suri ta hea mehena, Jumala nimi lõpuni huulil.

Ocahad olid pikast rännakust näljased; Willie veretu keha raiuti sealsamas tükkideks ja söödi toorelt ära. Hõim polnud juba paar aastat värsket inimliha saanud ning see suurepärane toit andis neile enamgi jõudu kui kõik teisilma manituud. Päike polnud palju madalamale jõudnud, kui õnnetust valgest mehest olid järel vaid üdist tühjaks imetud kondid. „Edasi nüüd!“ hüüdis Maomees ja asus rühkima üles künkast, mille taga oli Arlington.

* * *

Esimene tapetu linnas oli väike sinise kleidikesega tüdruk, vast aastat seitse vana. Mongwau lastud nool läbistas tema neeru ning plika jäi tänavale lebama, kus tema elumahl segunes teetolmuga ning ema järele hüüdmised mattusid mulksuvatesse lämbumishäälitsustesse, kui veretulv kõrri jõudis. Ocahade vana pealik ulgus vaka all hoitud tapmisihast ja lasi teist korda vibu, mille uus sihtmärk oli tüdruku sealsamas askeldanud ema. Too kukkus kõhuli ja jäi uskumatul ilmel oma tütre surmakannatusi jälgima, sest teravik oli lõhkunud naise selgroo ning halvanud kõik lihased. Ema suri alles järgmisel ööl Arizona kivisesse pinnasesse maetuna, kuna oli koolnu pähe koos teiste langenutega hauda sängitatud. Tütre suremishääli kuulis ta lõpuni ning arvas nägevat lapse näoga madusid, kes tema kirstu laudade vahelt sisse vaatasid.

Kuid nüüd kajasid ka esimesed püstolipaugud – Patterson jooksis lähima nurga taha ning andis tuld. Üks kuul läbistas Mongwau reie, teine tema keskmise poja kolba. Mongwau ulgus taas, seekord valust, ning liipas varju. Mõned nooremad ocahad võtsid oma austatud pealiku haavamist isikliku väljakutsena ning tormasid edasi. Kuid neid tervitav tulitukk oli eriline Colt Walker, kuningas omasuguste seas, ning peremehe käes laskis ta harva mööda. Kolm kütti langesid ainsatki hoopi andmata. Patterson asus laadima ning hõikas võõrastemaja poole: „Ma katan tänavat! Jookske ja võtke püssid oma kodudest, kui need minu selja taha jäävad, või minge Harvey’ poodi! Ronige treppidest üles, kui teil relvad käes on, ja laske katuste pealt!“

Linnarahva kasuks võib öelda, et nad ei kaotanud pead. Võibolla kartsid nad ebardliku revolvrikangelase halvakspanu enamgi kui ründavaid indiaanlasi, kuid liikvele hirm neid ajas ning paar minutit hiljem olid mehed end relvastanud ja võitluseks valmis. Enamik sööstsid võõrastemaja poole, kus asus Arlingtoni lahingu mõtteline rindejoon. Pattersoni juhitav salk oli Harvey kauplusest püssid võtnud ja end sinna barrikadeerinud, et anda teistele aega kodudes käia. Nende olemine oli üsna kibedaks muutunud.

Tõsi, poekese ees vedeles oma kümme surnud ocahat, kuid kaks valget olid saanud koledaid noole- ja viskekirvetabamusi, mis muutsid nad võitlusvõimetuks. Julgemad mehed vaatasid aknast välja ja andsid poes leiduvatest relvadest tuld, võttes turvalises varjus istuvatelt vähem julgetelt meestelt vastu püssirohtu ja kuule. Patterson oli jooksnud katusele, lootes kõrgemalt positsioonilt Maomeest silmata. Aeg-ajalt tegi ta üksikuid tabavaid laske, kuid enamasti säästis ta laskemoona oma peavaenlase jaoks.

Kuid tõelist vaenlast polnud üldse linnas sees. Olles enamuse Ocaha väest Mongwau juhtimisel rünnakule saatnud, võttis Maomees ise väiksema salga ning hiilis Arlingtoni põhjapoolsete majade taha, kust saatis mehi üks- või paarihaaval õigetel momentidel lahinguga liituma. Ta pidi kasutama kogu oma mõjujõudu, takistamaks sõdalasi hoonete tagaakendest välja vaatavaid kohkunud naise- ja lapsenägusid ründamast, sest see oleks tema rühmale liigset tähelepanu tõmmanud. Kuid topelt ei pidanud Maomees kedagi käskima, kuna ründurid märkasid tema juures kohutavat muutust: iga kord, kui langes kuulist mõni ocaha või pisteti surnuks oma kodu kaitsev valge mees, läbis silmnähtav tukse seda kohutavat šamaani ning iga korraga tundus tema hääl võimsam ja kurjem ja tema liigutused ebaloomulikult kiiremad. Andes ühele kütile käsu näost näkku, pidi too karjatust summutama, sest nõia silmad olid nagu kivide vahel luuravatel mürgistel roomajatel, või nagu lõkkesuitsus ilmunud manituul!

Tänaval kees lahing. Külgakendest sisse ronivad vastased olid poe vallutanud, surmanud kolm seal oianud haavatut ning tapnud ühe veel püsti seisva kaitsja. Ellujäänud hoidsid nüüd mõõkade ja püssikabade abiga katusele viivat treppi. Sealsamas täitus trepikoda võitlejaid niisutava veresajuga, kui vana ocaha raius maha Harvey hea sõbra Briani jala, mis mõni aste allapoole kukkus ning ülestungijaid tublisti segas. Kuid matti võeti ka neilt, kui Harvey toetas eesseisja õlale oma kaheraudse ning purustas esimese pauguga ühe eriliselt visa indiaanlase rinnakorvi; teise lasuga lõpetas ta vaese Briani piinad, kusjuures isegi aastaid hiljem väitsid ellujäänud kohalolijad, et mehe lõhkevast peast kostus ragisev „Tänan!“

Võõrastemaja tugev uks hoidis ründajaid veel kinni. Selle rõdult paukusid pidevalt relvad ning kajasid uljad hüüded, sest ka unise kõrbelinna elanikes on peidus lahingulust ning missugune mees ei tunneks indu, kaitstes armastatud joomaurgast ja selle ülakorruse punapõskseid asukaid! Iseäranis agar kaitsja oli linnakese preester, kes, avastanud endas peale ladinakeelsete palvete lugemise ka hea relvakäsitsemise ande, nüüd oma osa andis. Tema eeskuju võitluses, kus ta musta ametikuue küljed vööni puruks rebis, et lihtsam liikuda oleks, pani mitmeidki arlingtonlasi julgemalt tuld andma, ent peale lahingu lõppu kustutas see seik tal igasuguse lootuse pühamehena jätkata. Nii saigi endise paater Francoza ilmalik elu alguse Roberti asutuse ülakorruselt, kus tema sõna lahingule järgnenud öödel, kui surnud maetud olid, enam maksis kui kirikus.

Ocahad tänaval hakkasid alla vanduma. Katustelt kaela sadav kuulirahe oli talumatu ka neile osavatele vibuküttidele, ning aastatepikkune lodev elu ja ohjeldamatu vägijookide pruukimine jätsid keharammule omad jäljed. Viimse hingetõmbeni jäi viskist unistama üks isegi valgete silmis nägus indiaani noormees, kelles võis välimuse järgi leiduda Hohokami verd ning keda tabas kaks püstolilasku, kui ta oma sihtija poole tomahooki heitma valmistus; teine sõjamees aga mõtles esivanemate juurde minnes vaid valule, mida põhjustas kopsu tunginud musketikuul.

Kõik surmad, mida Maomehe neim selle osalistele kaasa tõi, polnud väärikad: nurgataguses ägisevat vanamemme vägistades lahingumöllust puhkav ocaha pidi loovutama hinge roostes sõnnikuhargi torkele selja tagant. Nelja tema turja sisse tekkinud veritsevat avaust asusid porikärbsed ründama veel enne, kui metslase keha maad jõudis puudutada. Ligiduses kärvas ka vana Mongwau – võitlusmöllu eest pagev kohalik hohokamist ori tundis ta ära kui oma vanemate mõrvaja ja õgija, ning kägistas ta surnuks majaseinal rippunud õlise köiega, sest ocahade viimane pealik ei suutnud vastu hakata ja lasi end hõlpsalt surmata.

Viimane hoop nüüd juba pagevatele indiaanlastele tuli põhja poolt. Maomehe juurde jäänud käputäit sõdalasi oli šamaani seisundit nähes haaranud hullus. Fanaatilise ulgumisega sööstsid nad ühiselt majade vahele, kui see, keda nad kehastunud manituuks pidasid, neile järjekordse lahingukäsu andis. Nähes oma nõiauimas vaid vaenlasi, sööstsid nad kirveid, odasid ja sõjanuge viibutades taganevatele hõimuvendadele kallale ning hakkisid lõpuks üksteist tükkideks nii jubedas verepulmas, et seda pealt vaatavad linlased tulistamisegi unustasid. Nõnda lõppes Arlingtoni lahing, kus hävis kogu ocahade järelejäänud meessugu, võttes endaga hauda kaasa vaid kuusteist vihatud valget. Ent Maomees irvitas endamisi, olles purjus väest, mida andis tema nimel valatud veri. Ta oli lõpuks valmis oma saagiga rinda pistma.


„Patterson!“ kajas möire üle lahinguvälja, kus hiljaks jäänud surijad alles tolmu sees visklesid.

Maomees tuli jooksuga ringi ümber linna ning jäi seisma Harvey poe taha umbes seitsmekümne jardi kaugusele. Katuselt jälgisid teda lisaks revolvrikangelasele endale veel viis meest. Kõrval asuva võõrastemaja aknast kõlas püssilask, kuid see tabas indiaanlase jala kõrval maad ning paiskas õhku vaid väikese tolmupilve. Sihtmärk ei liigutanudki, ehkki mõnedele pealtvaatajatele tundus, nagu oleks ta lasuga samal hetkel natuke paigast nihkunud. Aga öö oli käes ja varjud mängisid igasuguseid trikke.

„Jälle sa peidad end süütute inimeste seas,“ pilkas Maomees oma vaenlast. „Aga enam ei päästa see sind. Sa elad ja sured nõrgana nagu kõik valged. Nägin kõiki teiesuguseid, kui ma karavaniga ringi sõitsin. Suured westmanid värisesid ja vandusid ning nende naised heitsid end minu jalge ette, kui olid näinud kuulsat Maomeest puumadega maadlemas ning karusid kägistamas – tegemas asju, millega iga ocaha kütt hakkama saab. Kõrb võtab ükskord selle linna ja kõik valged, ning isegi teie püssid ja masinad ei saa teid päästma.“

Šamaani silmad hõõgusid roheliselt ning tema hääles oli varjamatu viha. Veel kolm musketit paukusid majade katustelt, kuid Maomehe liigutused olid liiga kiired ja kuulid tabasid vaid siuglevaid varje, mis temast maha olid jäänud.

„Sina oled natuke parem kui nemad, Patterson. Sa oled julge varjust ründama ning su käsi on kindel – või kas ikka on? Mul on tõesti kahju selle noole pärast, mille ma mõtlematult saatsin. Sandi mehe südameverel pole seda mekki, ning vigase sõdalase hingel sama väärtust mis tervel. Kuid su elu võtan ma ikkagi,“ sisistas Maomees ning tõstis oma julma kivinoa kõrgele. „Me võitleme homme kõrbes. Kui sa end siin linnas edasi peidad, hakkan ma öösiti käima ja teid ükshaaval tapma, kuni sina üksi mõnda majanurka järgi jääd.“

Indiaanlase silmad tegid pika kaare üle pealtvaatajate nägude; tema pilk läbistas pimedust ning igaühele tundus, nagu oleks nende hingedesse istutatud hirmu haige madu. „Andke Patterson välja, ja ma pööran oma vaenu mujale. Ärge usaldage seda meest, seda suurt mõrtsukat enda keskele, sest ta ohverdaks teid kõhklemata, nagu ta täna juba küllalt teinud on. Jaa, kõik peale teie teavad John Pattersoni tegudest – kes ta rüüstas oma ausas võitluses tapetud kapteni pärast vihahoos terve linna ning vägistas ja tappis selle kaitsetud asukad; kes ta tuli sõjaga ocaha hõimu vastu ilma mingi vimmata meie vahel. Kas niisugust...“

Püssimehed rõdudel ja katustel vaatasid üksteisele otsa ning heitsid ebalevaid pilke veterani suunas, kes trotslikult seisis, selg sirgu ja käed risti rinnal, eirates räuskavat nõida ning silmitsedes rahulikult pimedust. Kuid Harvey, kes sealsamas lähedal musketit laadinud oli, hõikas: „Vait!“ ning tulistas indiaanlase suunas. „Meie seisame koos Pattersoniga, nagu tema meie eest seisis. Kao minema!“ Siis tuli pilve tagant välja tõusev kuu, ning selle hele kiir murdis ussi silmade taia. Poodniku kuul ei lennanud küll Maomehe ligidussegi, kuid too võpatas sellegipoolest, ja pööranud selja, pages uskumatult kiirel jooksul kõrbesse. Hüvastijätuks kaikus vaid kurjakuulutav „Homme näeme!“.

* * *

Kui tõusis päike, olid Arlingtoni langenud juba kiriku jahedate müüride vahele kantud. Pattersonist polnud oma haige käe tõttu laipade tassijana abi, kuid ta vahetas mõned sõnad preestriga ning võttis siis Harvey’ tallist hobuse ja lahkus sõnagi lausumata. Kohalikud panid seda vaevu tähele – öösel polnud keegi maganud ning pealegi ootas ees suur töö vedada surnud ründajad linna taha tuleriidale, et koiotte mitte ligi meelitada.

Oli haruldaselt ilus hommik. Kõrbeõhk tundus sõõrmetes niiske ja meeldivalt lõhnav, justkui polekski sealsamas lähedal toimunud kohutav tapatalg. Üksik ratsamees klaassilma ja suurekaliibrilise revolvriga lasi oma hobusel laisalt üle maastiku lonkida, sest kiiret polnud tal kuhugi. Ta ei kahelnudki, et Maomees ajas tema jälgi või varitses juba kusagil. Ehkki lõõskav päike seda nõudis, ei püüdnudki Patterson jälle mõne kalju varjus istet võtta – olla lagedal väljal, kus kolmsada kuuskümmend kraadi nähtavust, oli tema ainus võimalus. Jälitajale ei tohtinud anda võimalust märkamatult lähedale pääseda, sest see olnuks laskuri lõpp.

Natukese aja pärast tegi ratsanik siiski peatuse. Ta kohendas kaabuserva ja pühkis laubalt higi. Kivine pind jalge all oli taas kuum ja kuiv, nagu poleks kastet iial maailma loodudki. Leitsakust ei hoolinud ainult suur must vaablane, kelle nõelamine ka vintskeima mehe valust röökima paneb. Temal oli vaja otse Pattersoni silme all kolme tolli pikkust tarantlit rünnata. Ämblik proovis end päästa maapinna lõhesse ronimisega, kuid ka sealt tiriti ta välja ning veeti minema, et tema karvane keha lendava põrgulise vastsetega täita. Looduse niisugune allegooria võttis Pattersoni muigama. Kumb oli tema, ja kumb oli Maomees? Ta haigutas, sest sellised mõtted olid kasutud. Pealegi oli temagi magamata. Ainsaks lohutuseks oli, et samas seisus oli ka vaenlane. „Kui sellised libardid üldse und vajavad,“ mõtiskles ta valjusti, ning sülitas.

„Mina pikutasin küll enamuse ööst,“ kostus õelahäälne vastus. Seal, saja jardi kaugusel, seisiski Maomees. Putukaid vahtides oli Patterson hooletuks muutunud, ja needis end nüüd selle pärast. Aga vahemaa oli siiski piisavalt pikk, et mitte karta kuitahes kiiret otserünnakut.

„Mul on hea meel, et sa tulid. Võtsid lõpuks mehesüdame rindu ja ei lasknud neil õnnetutel lollpeadel rohkem enda eest surra,“ kiitis šamaan oma vastast. „Ma loodan, et sa liiga kurnatud pole. Kahju oleks jääda ilma hea võitluseta, mida ma nii kaua oodanud olen.“

„Ei sa jää,“ kõlas laskuri suust lakooniline vastus, ning ta andis hobusele laksu, et truu loom algava tapluse jalust ära ajada. Korraks kaalus ta ka mingisuguse ilukõne pidamist, sest indiaanlastele olid need nähtavasti meele järele – piisanuks vaenlase tähelepanu lühikesest hajutamisest, et relv salajas välja tõmmata ja kiire lask teha. Siis heitis ta selle mõtte kõrvale, kuna Maomees oli liiga kaval ja kärme. Pidi lootma, et tolle viha mõistusest võitu saab ja ta rünnates end ise sihiku ette heidab. Ohtlik mäng...

Kahevõitlejad seisid nüüd vaikides ja jälgisid üksteist. Kummagi käsi oli valmilt puusa ääres, kus rippus kas püstol või nuga. Siiski ei kiirustanud nad tapariista haarama. Pärast igaviku pikkust jõllitamist hakkas Patterson tundma kummalist rahu. Šamaani maosilmad põlesid küll kurja leegiga, mille kõrval päikselõõsk tühine tundus, ent olid nii kaugel... vaevalt viitsiks ta nii palaval ja unisel päeval rünnata... „Aga kui siiski prooviks teda tabada?“ pomises revolvrikangelane endamisi ja viis käe loiult kabuuri juurde. Tundes käe all tuttavat külma terast, hakkas tema mõistus kiiremini tööle ning refleksid tuletasid end meelde, aidates ühe sujuva liigutusega sihtida ja tulistada. Lask ei tabanud, ent sundis Maomeest siiski vasakule hüppama, ja hüpnotiseeriv pilk katkes. „Kurat!“ vandus John läbi püssirohusuitsu pilve, taibates, mis oli juhtunud. Üks kuul oli raisus ning Maomees märkamatult pool maad lähemale nihkunud.

Indiaanlane irvitas kerguse üle, millega ta vastase tahte allutanud oli, kuid uuesti ta sama trikki ei proovinud. Nüüd tõmbas temagi relva, milleks oli kümneid mehi surmanud nuga: vahe tulekivikild, sobitatud kahe voolitud puuliistu vahele, mis kõõlustega kokku seotud. See oli primitiivne terariist, aga efektiivne, sest ei roostetanud ning oli rauast teravam. Tumedad plekid kivitükil reetsid üht-teist eseme ajaloost. Sellele vastandus läikiv ja hästi hoitud Colt Walker koos kõigi moodsa tehnika imedega, mida looja oli suutnud relva sisse meisterdada. Ent Patterson teadis, kui vähe on kasu maailma kvaliteetseimast revolvrist ja selle vidinatest, kui ta uuesti end lollitada laseb.

Mehed tiirutasid ümber üksteise kuumusest virvendavas õhus. Vahemaa oli viiskümmend jardi – nii suurelt kauguselt peeti püstoliduelle ainult siis, kui vastaste eesmärk oli end kahevõitlusest keeldumisega mitte alandada. Kümnete tulevahetuste veteran John teadis seda väga hästi ja ei hakanud laskemoona raiskama. Muidugi nägi ta, kuidas Maomees salaja spiraali mööda lähemale liigub, kuid veel polnud käes otsustavad sekundid.

Siis tegi indiaanlane järsu sööstu, justkui lingust lastult. Patterson tulistas. Ent mõrtsuka rünnak lõppes juba enne püstolipauku ning kiirusega, mis poleks tohtinud võimalik olla, kargas ta suunda muutes kõrvale, haaras vasaku käega kukla tagant tomahoogi ja heitis selle röögatuse saatel valge mehe poole. Uuesti kärgatas revolver, ning viskekirve õhuke tera purunes vaid paar jalga enne laskuri silmnägu tükkideks. Maomees kasutas ära hetke, mil Johni vasak käsi tõusis tema ainsat silma teravate kildude eest varjama, ning liikus veel kakskümmend jardi lähemale.

Uuesti tiirutasid vaenlased ümber üksteise; nüüd juba kiiremas tempos ja närvilisemalt. Iga muu sihtmärgi puhul oleks revolvrikangelane ammu surmava lasu teinud, ent sellel pooleldi inimesest, pooleldi roomajast jõletisel olid kiiremad refleksid kui alligaatoril. Ka Maomees oli ettevaatlik, sest hoolimata eilse öö sündmustest ja joovastavast jõust, millega verepulm tema hingekarika täitnud oli, pelgas ta Pattersoni surmavalt täpset relvakätt. Too käsi oli pingul, valmis oskuste ülimaks proovilepanekuks, ent ühtlasi teadlik, et oli raisanud juba kolm kuuli. Vastane teadis seda nagunii ülihästi – iga mees Läänes oskas arvutada kuue piires, sest just nii palju oli revolvritrumlis laenguid ja mängutäringul tahke.

Patterson otsustas initsiatiivi enda kätte võtta – temal polnud saaki varitseva mao kannatlikkust. Teeseldes komistust, üritas ta vaenlast uuele sööstule meelitada, kuid tulistas täpselt samal ajal neljandat korda. Manööver õnnestus, ehkki sihtmärk põikles kuuli lennuteelt kõrvale nagu näinuks ta tinatükikest juba kaugelt tulemas. Maomees ründas, raskus ettepoole suunatud, nuga õieli. Vahemaa kahanes viieteistkümne jardini. Revolver paukus taas, ent sõduri komistustrikk maksis talle nüüd kätte – tasakaal oli paigast ja viies kuul lendas kahjutult üle šamaani õla.

Niisuguses lähivõitluses, nagu tol päeval Arlingtoni linnakese lähistel, mõjuvad sekundid tundidena. Pattersonil oli aega, et jälgida oma liginevat vaenlast ja imetleda tolle peadpööritavat kiirust ning herakleslikke lihaseid. Tal oli aega, lubamaks vastava mehhanismiga varustatud Colt Walkeri erimudelil, milletaolist tema üksi kandis, ise kuues padrun rauda keerata. Siis liigutas ta rannet ja käsivart, ning elavhõbedatilk püstolipära sisemuses muutis asukohta, tõmmates relva inertsi mõjul õigesse asendisse. Laskuri käsi õlast toruni oli kui üksainus horisontaalne tala, mille jäikus hoidis paigal maailma ning surus lahku elu ja surma sfääre. Sellele vastandus rohmakas ränitükk, mida ründav elajas joostes kõigutas – killuke kaost, mis iseloomustas selle julma maa hinge, enne kui tuli eurooplane ning kõik korda sättis. Vaid üks asi tuli veel korda ajada. Patterson vajutas päästikule...

...ning Maomees vajus selili, libisedes edasi nagu maanduv kaugushüppaja. Ent kohe kargas ta, jalad ees, taas püsti, sest viimane kuul oli lennanud üle nõia mustasalgulise pea. Kaks sammu, ja nuga alustas õhus kaart, mille teises otsas oli John Pattersoni rind.

Poepidaja Harvey võttis kustunud piibu suust, koputas selle puhtaks otse põrandale, millelt lahingujäljed äsja maha olid küüritud, ning asetas oma vööpauna. Ta jäi silmitsema teisel pool letti istuva John Pattersoni inetut nägu, kuid too ei suvatsenudki jutustust jätkata, vaid oli oma parema silma kinni lasknud. Veterani klaassilm oli pilkumatu nagu alati; läbi poe määrdunud akna paistis selle peale keskpäevane päike ning tekitas kera sisemuses kummalisi valgusmänge. Pärast vaikusehetke pani Harvey käe hooletult letile visatud koti külge ning tõmbas selle endale lähemale. Raskest kandamist jäi maha niiske jälg, mis imbus puidu kulunud koesse. Lett tuli hiljem üle lakkida.

Harvey avas ettevaatlikult sõlme ja piilus kotti; sealt vaatas talle vastu lai indiaanipea mõnede näole kleepunud mustade juuksekahludega. Surnu suule oli tardunud irve, mis niisama kuri kui mees eladeski, ning lõusta ehtisid kaks pärani silma. Roomajalikkust oli nii nende välimuses kui liikumatus pilgus, mida Maomees isegi läbi teispoolsuse saatis. Elu näinud poodnik kirtsutas nina, sidus köie kiirelt uuesti sõlme ning saatis süljeläraka vihaselt otse põrandal oleva tuha sisse. „Ei kannaks mina seda jumalateotust läbi kõrbe, makstagu selle eest või terve toatäis kulda.“

„Mina viin ta Tucsonisse. Jumal teab, et mul on raha vaja. Ma olen kuulnud, et Idarannikul on väärt arste, kes mõistavad igasugu hädasid terveks ravida – oma silma ma tagasi ei saa, aga vasak käsi õnnestub äkki korda teha. Maomees võlgneb seda mulle,“ muigas Patterson. Poodnik ajas oma järil selja sirgu, pühkis käega üle lauba ning küsis: „Seda küll. Aga sa räägi ikka oma jutt lõpuni – kuidas sa ta täpselt maha said. Sa mainisid, et ta sööstis sulle oma noaga otse peale...“

„Jah. Ta loendas minu laske ja teadis, et ma ei jõua relva uuesti laadida, ning mina teadsin seda samuti. Harvey... Maomehel oli õigus. See, mida ta meile pärast lahingut karjus. Et me olevat igas mõttes temataolistest nõrgemad. Et meid päästab ainult meie tehnika; meie püssid ja kahurid. See kõik on tõsi! Mäletad, ma rääkisin oma revolvrist ja täiendustest, mida ma sellele teha lasin. Noh, ühte neist lisadest ma ei maininud – nimelt seda, et trumlis on koht ka seitsmendale padrunile.“


Teos Ulmekirjanduse Baasis: Maomehe surm
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0375)