Juba tunde kõrvetas Päike halastamatult Võrumaa selges sinises taevas ning oli ühes kipakas soojakus kolme mehe olemise saunkuumaks kütnud.
„Gagarin! Kas sa antennid vaatasid ikka korralikult üle? Positsioneering on õige?“
Küsitu, kelle õige nimi oli tegelikult Karl, peatas hetkeks kruvikeerajaga küünealustest mustuse õngitsemise. „Kõik on tibens-tobens, mees. Nagu endale tehtud! Asimuudid ja värgid komade pealt.“
Operatsiooni vaimne liider ja rahastaja Allar pöördus, heitis kõigepealt tigeda pilgu Atsile, kes ikka veel süüdimatult sotsiaalmeediast naljapilte vaatas, ja puuris oma piinatud pilgu taas seinale kinnitatud teleritest ühele. Suur rooma numbritega kell luges sellel stardini jäänud minuteid. Veel viis minutit. Viis pikka higist minutit siin soojakus, kus lõõskavale päikesele olid abiks terve hulk võimendeid, saatjaid, arvuteid ja muud seadmevärki. Laual troonis küll väike veneaegne ventilaator, kuid selle ülesandeks tundus pigem olevat kolme mehe higihais korralikult läbi segada, kui et leitsakule leevendust tuua.
„Raisk, varsti neli minutit!“
„Varsti nelikümmend viis kraadi,“ mühatas Gagarin Alarile vastuseks ja jälle vajusid mehed vaikusesse.
Kuid olgu igavik kuitahes pikk, ükskord saab see ikka otsa. Seinal rippuvate telekate pildid värvusid oranžiks, kui rahvusvaheliste kosmonautika saitide veebikaamerate piltidel lõi Piiteris asuv korduvkasutatav Kospromo kanderakett lõpuks ometi tagumikust tuld ja suitsu välja ning hakkas üha kiirenevas tempos õhku kerkima.
„Ja seal ta läheb!” rõõmustas higist läikiva näoga Ats, endal suu kõrvuni meenutades rasvast täiskuud.
„Kõik valmis panna!” käratas Allar. „Kohe jõuab meie antenni vaatevälja.”
Mitu soojaku seintele kinnitatud ekraani vahetasid pilti. Mööda neid valgusid koodiread ja ilmusid paari kohmaka omakirjutatud programmi infoekraanid.
„Käes! Sain krüptole vahele!” juubeldas Gagarin. „Olen nende süsteemides sees.”
„Oota nüüd hetke, las ta laseb enne lasti üles.”
Minutid venisid taas raskelt, nagu kaaluksid nad terve tonni. Kõik jälgisid vaikides ekraane, kus hiiglaslik tulesambal taevasse kerkiv rakett lõpuks enda maksimaalkõrguseni jõudis ja järgmise astme edasi maalähedase orbiidi suunas paiskas.
„Nüüd! Nüüd! Katkesta side!“ röögatas Allar.
Ants juba klõbistaski klahve ja ekraanidel olevad pildid muutusid.
„Juhtimine on meie!” hüüdis ta.
„Vaheta sidesagedus ümber, las arvavad, et kaotasid side,” õpetas Allar. Nii Ants, kui Gagarin noogutasid, selline nende kolmiku plaan oli.
„Meie skript läks tööle. Automaatne maandamine ümber arvestatud, pidurdus algab nüüd!” Ants lükkas klaviatuuri endast eemale. See töö oli tehtud! Kinnituseks ilmus samal hetkel ühele ekraanidest otse raketi pardakaamerast pärit pilt. See pöörles häirivalt, aegajalt paiskus raketi kerest välja aurupahvakuid, kui hiiglaslik masin muutis enda asukohta, et alustada maandumist mitte Läänemeres olevale ujuvplatvormile, vaid hoopis siia samasse, Eestis asuvale lagendikule. Sähvakuga käivitusid pidurdusmootorid, hetk hiljem täitis Eesti „kaardi“ peen pilvesäbru, kuid see jäi sinna vaid Hetkeks. Ekraanil lähenes Maa nüüd tohutu kiirusega.
„Raisk!“ Allar surus rusikad kokku. „Vaadake nüüd, raisk-raisk!“
Rakett muutus suuremaks, teistsuguseks. See oli enda ülaosast välja sirutanud pidurdustiivad. Nad teadsid, need olid väikesed õielehti meenutavad metallist labad, mis muutsid raketi lilleõie sarnaseks – lilleõie, mis purskab enda varrest tuld. Kui nüüd see õis vaid vastu peaks. Kui kõik toimus vaid õigel ajal.
Sel hetkel ei pidanud Allar enam vastu, ta tõusis püsti ja jooksis soojakust välja. Rakett juba paistis, täpsemalt selle all leegitsev tuli. Vaikselt kasvas nii tuleleek kui raketi läikiv korpus üha suuremaks ja suuremaks. Allar teadis, et kui nüüd midagi valesti läheb, ei ole pääsemiseks mingit lootust. Selles hiidmasinas oli piisavalt kütusejääke ja aure, et nii lagendik kui selle lähim ümbrus mitmesaja meetri raadiuses tuhaks põletada.
Raketi langemine aeglustus, mõne hetke seisis tohutu, ligi 80 meetri kõrgune raudhiiglane Allari ees paigal – see oli tõeliselt piibellik ilmutusstseen mõne ingli Maale tulekust - ning laskus siis pehmelt maapinnale. Tema kaheksa Putin-2 tüüpi mootorit paiskasid välja veel viimase tulepahvaku ning siis jäi see vaikides seisma, ümbritsetuna jääkaurude ja põlemisgaaside sinakasvalgest vinest.
„Ära tegime!” kostis Allari seljataga Atsi rõõmumöire ja Gagarin virutas sõbrale oma laia kämblaga raske hoobi vastu õlga. Nad juubeldasid, hüppasid ja embasid üksteist. Tundus endiselt uskumatu, et nad oli tõesti ühe Kospromo korduvkasutatava kanderaketi suutnud enda maandumiskursilt kõrvale häkkida ja neile sobilikus kohas maanduma sundida.
Mõne hetke seisid kolm meest kõrvuti ja imetlesid lihtsalt seda kordumatut vaatepilti, kosmose piiril käinud rakett Eestimaa mullal. Seejärel läksid nii Ants kui Gagarin liikvele, nad tagurdasid metsavahelt kohale tsisternauto ning asusid selle voolikuid raketiga ühendama. Kogu suur rakett võis endiselt sisaldada mitu tonni vedelat hapnikku ja raketikütust ning piisas üsna vähesest, et see plahvatama panna. Allar sammus üle lagendiku, et neile appi minna, kuid telefonihelin taskus peatas ta. LCD ekraan näitas helistajaks oleva kontakti nimeks „Rahvuslik värdjas!”. Allar krimpsutas nägu, aga võttis siiski telefoni vastu.
„Palju õnne!” kõlas telefonist veidi käredavõitu hääl. „Ma nägin uudistest, et Kospromo viimane kanderakett läks kaduma ning olen üsna kindel, et sina oled selle taga.”
Allar ohkas. „Palun, kas sa võiksid vähemalt püüda olla. Kahtlemata analüüsitakse praegu kõiki JMT telefonilogisid väga suure hoolega.”
„Vabandust.” sõnas ta vestluspartner tõepoolest kahetseval toonil. „Ma lihtsalt olin elevil, aga räägi, oled sa mu ettepaneku osas ümber mõelnud?”
„Ei, ei ole.”
„Ma võin enda pakkumist tõsta vähemalt kümne tuhande euro võrra,” ei jätnud kõnepartner jonni. „Kakskümmend tuhat, kui sa saad kuu oodata.”
„Ei, ma ei saa.”
„Mõtle vähemalt siis isamaale,“ läks hääl telefoni teises otsas juba peaaegu hüsteeriliseks. „Oma kapsli orbiidile saamine oleks määramatu saavutus. See oleks Eestlaste suur saavutus, mis tooks meid peale kogu Eestlaste ala ühendamist taas maailmakaardile, annaks eeskuju tuhandetele. Käitu ükskord ometi kui kodumaa patrioot, mitte neetud ärimees, kes müüb vajadusel ka vanaema maha.”
„Mine ise ka põrgu! Ja palun ära rohkem mulle helista,” sõnas Allar tüdinult ja katkestas ühenduse.
Telefoni tasku toppides nägi ta, et Gagarin andis käega märku, et kütuse pumpamine oli lõppenud. Allar sammus seepeale puude vahel ootava buldooserini. Ta pani raske masina tööle, tõstis selle kopa üles, lükkas käigu sisse ja surus gaasipedaali alla. Vaid mõni hetk hiljem sööstis kopp kõminaga vastu raketi keret. Selle teravad haaratsid kraapisid metalli otse KOSPROM sildi all jättes keraamilisse kuumakilpi maha küünekriimustustele sarnanevad vaod. Rakett värises, vajus kreeni ning lartsatas siis raske mürtsatuse saatel vastu maad. Lendas nii mulda, rohututte kui metallikilde.
Allar tõmbas tagurpidi käigu sisse ja pööras traktori ümber. Gagarin ja Ats asusid samal ajal aga kiirustades jämedaid trosse lahti rullima, et rakett nendega traktori taha kinnitada. Aega polnud raisata, juba poole tunni pärast oli esimene luuresatelliit Eesti kohal ning kui selleks ajaks polnud rakett jäljetult kadunud, ootaksid neid suured pahandused.
„Klaar!” hüüdis Ats olles viimase konksu traktori külge kinni klõpsatanud ning higised mehed ronisid suure traktori kabiini. Allar andis gaasi, traktori väljalasketorudest paiskusid õhku mustad tossujoad ja trossid tõmbusid nagisedes pingule. Ühe hirmsa hetke tundus raketiröövlitele, et traktoril siiski ei jätku piisavalt rammu, et kosmosehiiglast liigutada. Siis aga läbis masinat järsk nõksatus, mis asendus esialgu aeglase, kuid üha kiireneva edasiliikumisega. Pilku üle õla heites nägi Allar rahuldustundega, kuidas rakett jämedat vagu lagendikku kündes nende sabas lohises.
„Sada tonni tsinki, vaske ja titaaniumi!” sõnas Ants rahulolevalt ja naaldus mugavamalt traktori laia diivanit meenutavasse istmesse. Selle pagana raha eest saan ma oma liisingud makstud ja võin hakata uuele majale vundamenti valama.
„Ja ära unusta elektroonikat!” muigas Allar. „Kui see maha lükata tuleb vähemalt kümme tonni puhtalt juurde.”
Naeratus Atsi näol vajus veel laiemaks.
„Kes sulle helistas?” päris Gagarin.
„Ah see niinimetatud estronaut,” naeris Allar. „Üritas mulle uut ja paremat pakkumist teha.”
„Ja mis sa talle ütlesid?”
„Loomulikult ei!”
„Ma ei saa sellistest tüüpidest aru,” vangutas Ats pead. „Mis nad tõesti arvavad, et Eesti peaks olema kosmoseriik? Mis kurat me sellest saaksime, kui selle raketi raske raha eest uuesti kütust täis pumpaksime ja üles upitaksime?”
„Just,” noogutas Allar. „Las kosmosega tegelevad rikkad riigid, meil on vaja kõigepealt oma maapealsed asjad korda saada. Ja arvestades, palju väärismetalli selles raketis leidub, on lootus, et vähemalt meil hakkavad maised asjad lõpuks liikuma.”
„Ah kerigu, Kuu peale,“ võttis Gagarin jutu kokku. „Tõmbame parem selle raketi kiirelt silma alt ära.“
„Nõus!” sõnas Allar. Ta vahetas käiku ja võttis suuna kohe metsatuka taga orus asuva mahajäetud lehmalaudani. Kohani, kus neid ootasid juba keevitusagregaadid ja lõikurid, mille abil massiivne kosmosesõiduk väiksemateks ja äratundmatuteks tükkideks lammutada.