Katkend romaanist „Elavad surnud: Tee Woodburysse“
Tõlkinud Martin Kirotar

Nädala lõpuks on müüriehitajad jõudnud kolmanda kvartali servale Jones Milli tänavale, kus asub laudadega kinni löödud ja graffitiga rüvetatud postkontor. Teisele poole parklat telliskiviseinale on keegi paar aastat ülikoolis kirjandust õppinud naljavend maalinud sõnad “NII LÕPEB MAAILM – MITTE PAUGU, VAID PUREJAGA”, mis meenutavad pidevalt endise ühiskonna ja riiklike teenuste lõppu.
Josh hakkab suuri saepuruplaate maha laadima. Ta heidab jope seljast – kael ja selg juba leemendavad higist, sest talvepäike lõõmab täna kõrgel taevas – ja saab virnad mõne minutiga valmis.
Martinez tuleb tema juurde. “Too õige enne lõunat veel üks koorem.”
“Just nii,” lausub Josh, tõmbab tühja käru vabaks, pöördub ja eemaldub mööda kõnniteed, jättes oma jaki koos lühikese 38-kaliibrilise politseirevolvriga aiaposti külge rippuma.
Josh unustab mõnikord, et tal on jopetaskus relv. Woodburysse saabumisest peale pole ta seda kasutanud – valvurid kaitsevad linna hästi.
Viimase nädala jooksul on toimunud vaid paar rünnakut metsaserval ja kõrvalteedel, mille hästi relvastatud pühapäevasõdalaste bande kiiresti ja hõlpsalt tagasi lõi. Martinez rääkis, et Woodbury juhid avastasid linnast jalutuskäigu kauguselt Rahvuskaardi valvepostist hulga relvi, lausa terve sõjaväeosa arsenali, millele Kuberner kohe rakendust leidis.
Tõtt-öelda on surnute rünnakud Kuberneri kõige väiksem mure. Näib, et Woodbury inimestest elanikud on katkujärgse elu pinge all murdumas. Kõigi närvid on viimseni pingul. Linlased hakkavad üksteisele turja kargama.
Josh läbib kahe kvartali pikkuse tee ehitusplatsilt laohoonesse vähem kui viie minutiga, mõeldes Lillyle ja nende ühisele tulevikule. Mõttesse vajununa ei märka ta raudtee ääres seisvale puitraamidega majale lähenedes ümberringi levivat lõhna.
Laohoone oli kunagi Chattanooga ja Chickamauga raudtee lõunapoolse lõppjaama ladu. Kogu kahekümnenda sajandi saatsid tubakafarmerid oma värskete lehtede saagi siitkaudu põhja poole Fayetteville'i töötlemisele.
Josh rühib piki pika kitsa hoone seina edasi ja jätab käru ukse ette. Hoone kulunud katusekividega kaetud kõrgeim tipp ulatub oma kümne meetrini. Seinad on iidsed, kriimustatud ja hooletusse jäetud. Ainuke kõrge aken ukse kõrval on katkine ja laudadega kinni löödud. Ehitis meenutab varemetes muuseumi, vana Lõuna jäänukit. Töölised kasutavad seda puidu kuivas hoidmiseks ja ehitusmaterjalide ladustamiseks.
“Josh!”
Josh peatub lävel, kui tuul tuttava hääle tema kõrvu kannab. Ta pöördub just õigel ajal, et näha, kuidas Lilly oma tüüpilises veidras riietuses läheneb – ta kannab lopergust kübarat, värvilisi salle ja karusnahkset kasukat, mille ta ühelt linna eakamalt naiselt endale kauples. Naise kitsal näol on väsinud naeratus.
“Küll mul on hea meel sind näha, kullake,” lausub Josh, haarab temast kinni ja tõmbab ta tugevasse embusesse. Lilly kallistab vastu, aga mitte just taltsutamatu kirega, vaid pigem platooniliselt, mis paneb Joshi jälle mõtlema, kas ta on olnud liiga pealetükkiv. Või pole Josh naise ootustele vastanud. Tundub, et Lilly hoiab end temaga pisut tagasi. Ainult õige pisut. Josh tõrjub need mõtted peast. Ehk on asi lihtsalt stressis.
“Kas me saaksime rääkida?” uurib Lilly ja vaatab Joshile tõsise sünge pilguga otsa.
“Muidugi... Tahad mind aidata?”
“Sinu järel,” lausub naine ja viipab sissepääsu poole. Josh pöördub ja lükkab ukse lahti.
Nad ei märka alguses surnud liha lõhna, mis seguneb lao umbse hallitusehõngulise õhuga. Nad ei näe ka pragu kahe kipsplaadi vahel ega taipa, et hoone tagaosa on metsikule laanele ohtlikult lähedal. Hoone ulatub pimeduses üle kolmekümne meetri kaugusele, see on täis ämblikuvõrke ja üle jäänud rööpajuppe, mis on nii roostes, et paistavad maapinnaga ühte värvi.
“Mis sind vaevab, nukuke?” Josh astub üle tsementpõranda puulaudade virna juurde. Suured paneelid näevad välja, nagu oleks need küüni küljest võetud: sügavpunane värv on täkitud ja poriga määritud.
“Me peame edasi liikuma, Josh, peame linnast lahkuma... Enne kui juhtub midagi kohutavat.”
“Varsti, Lilly.”
“Ei, Josh. Tõsiselt. Kuula mind.” Ta sikutab Joshi käest ja pöörab ta näoga enda poole. “Mul ükskõik, kui Megan, Scott ja Bob siia jäävad... Aga meie peame siit kaduma. Esmapilgul on siin kõik hubane nagu Mayberrys, aga pealispinna all käärib midagi.”
“Ma tean. Pean ainult...”
Ta tardub, märgates silmanurgast varju, mis väljaspool kinnilöödud akna eest mööda libiseb.
“Issand, Josh, kas sa...”
“Minu selja taha,” käsutab ta ja mõistab mitut asja korraga. Ta tunneb nüüd kuuri niiskest hallituselõhnast läbi tungivat lehka, kuuleb maja tagant madalalt vibreerivat urinat ja näeb, kuidas nurgas olevast august tulvab sisse päikesevalgust.
Mis kõige hullem, Josh taipab, et jättis püstoli jaki taskusse.

Samal hetkel kõlab kuuri eest automaadivalang.
Lilly võpatab kuuri pimeduses ja Josh sööstab puuvirna poole, kui laudadega kinni löödud aken sissepoole plahvatab. Sarasse asub sisse ronima kolm lõrisevat zombit, kelle kollektiivne raskus sunnib vanu laudu järele andma. Kaks meest ja üks naine, kõigil näos sügavad haavad, põsed paljaste igemete pealt ära rebitud ja hambad kui tuhmid elevandiluuread, vajuvad hoone pimedusse. Ladu täitub urinast.
Josh jõuab seda vaevu aduda, kui kuuleb pimeda sara sügavusest lähenevaid lohisevaid samme. Ta pöörab kannal ringi ja näeb hiiglaslikku tunkedes zombit, ilmselt kunagist talumeest, soolikad kõhust välja rippumas nagu ligased palvehelmed, kes taarub läbi tolmuste valguskiirte tema poole, põrgates joobnult vastu kastivirnu ja vanade raudteerööbaste hunnikuid.
“LILLY, MINU SELJA TAHA!”
Josh sööstab puidukuhja juurde ja tõstab ühe hiiglasliku paneeli kilbina nende ette. Lilly surub end vastu tema selga ja tema rind tõuseb ja langeb kiiresti, kui ta õudusest hingeldab. Josh tõstab puitplaadi ja astub suure surnu poole nagu keskkaitsja, kes läheb väljaku otsa tagamängijat maha võtma.
Surnu toob kuuldavale ilase oige, kui Josh teda paneeliga rammib.
Löögi jõud paiskab hiiglasliku laiba tahapoole tsementpõrandale. Josh virutab puitplaadi olevusele peale. Lilly kukub külakuhja otsa. Nende keharaskus surub hiiglase vastu maad, surnud jäsemed siplevad paneeli all, mustunud sõrmed sirutuvad plaadi külgedelt välja ja krabavad õhku.
Tuul toob väljast nendeni hädaolukorda tähistava kellakolina.
“KURAT VÕTAKS!”
Josh kaotab hetkeks enesevalitsuse ja hakkab hiiglasekasvu surnud talunikku paneeliga peksma. Lilly paiskub tema seljast maha, kui mees end sirgu ajab, et virutada töösaapaga paneelile, mis zombi pead puruks muljub. Ta hüppab paneeli peal üles-alla ja toob kuuldavale rea võimsaid katkendlikke karjeid, nägu raevust moondunud.
Paneeli alt pritsib välja hallollust, surnu pealuu murdub iiveldamaajava raksatusega ja talunik lõtvub. Puitplaadi alt imbuvad välja laiad musta vedeliku ojad.
See kõik juhtub mõne sekundiga, kuni Lilly õuduses taganeb. Korraga kostab kuuri eest tänavalt tuttav, rahulik ja valjusele vaatamata vaoshoiud hääl: “PIKALI MAHA, INIMESED! PÕRANDALE PIKALI!” Kusagil sügaval ajusopis tunneb Josh ära Martinezi hääle ja samal ajal meenub talle, et kuuri esiosast läheneb veel kolm zombit.
Ta hüppab paneelilt maha, pöördub ja näeb kolmikut Lillyle lähenemas. Nad sirutavad oma elutud tõmblevad käsivarred Lilly poole ja tüdruk karjub. Josh sööstab tema suunas ja otsib meeleheitlikult relva. Põrandal leidub vaid rauatükke ja saepuru.
Lilly taganeb karjudes ja tema kriisked sulavad kokku sissepääsu poolt kostva võimsa autoriteetse häälega: “HEITKE PÕRANDALE PIKALI! HEITKE KOHE PIKALI!”
Josh mõistab kohe, ta haarab Lillyst kinni ja surub ta vastu tsementi.
Kolm surnut kõrguvad nende kohal, suud ammuli ja ila tilkumas, nii lähedal, et Josh tunneb nende läppunud hingeõhu jälki lehka.
Hoone fassaad lahvatab põlema: automaadivalangud joonistavad kipsplaati kuuliaukude pitsmustri ja igast avausest tungib sisse päevavalguse täpike. Valang läbistab kolme seisva laiba ülakeha ja paneb nad pimeduses surmatantsu tantsima.
Lärm on tohutu. Joshile ja Lillyle sajab kaela puutükkide, kipsikildude ja mädanevate lihatükkide vihm, mis sunnib neid päid kinni katma.
Josh märkab silmanurgast vilksamisi surnute tantsu: nad tõmblevad ja vappuvad kaootilise trummipõrina rütmis ning pimedust läbistavad eredad valgusniidid.
Kolbad purunevad. Kilde lendab. Surnud vajuvad kokku ja varisevad üksteise järel maha. Kuulidevaling jätkub. Peenikesed valgusvihud täidavad kuuri surmavalt eredate kiirte võrgustikuga.

Saabub vaikus. Väljastpoolt jõuab Joshi kõrvu killustikule langevate padrunikestade summutatud kõlin. Ta kuuleb relvade laadimise ja täituvate salvede tuhmi lõginat ning tuulde mattuvaid kollektiivseid pingutusohkeid.
Möödub üks hetk.
Ta pöördub Lilly poole, kes lebab tema kõrval, klammerdub tema külge ja hoiab mõlema rusikasse surutud käega ta särgist. Hetkeks näib ta peaaegu katatooniline, nägu vastu tsementi pressitud. Josh embab teda ja silitab vastu.
“Kõik korras?”
“Imeline... Lausa suurepärane.” Ta näib õudusest toibuvat ja põrnitseb põrandale kogunevat ajuvedeliku loiku. Kuulidest rebestatud ja põrmustatud kehad lebavad vaid mõne sentimeetri kaugusel. Lilly tõuseb istukile.
Josh ajab end püsti, aitab ta jalule ja hakkab just midagi ütlema, kui vana puitpõranda kriuksumine ta tähelepanu sissepääsule tõmbab. Kuuliaukudest läbistatud ülaosaga ukse jäänused vajuvad kriginal lahti.
Martinez piilub sisse. Ta räägib kiirustades ja sihikindlalt: “Olete te terved?”
“Terved,” kinnitab Josh ja kuuleb siis kaugusest hääli. Vihaseid tuules nendeni kanduvaid hääli. Ja summutatud mürtsatust.
“Veel üks tulekahju ootab kustutamist,” lausub Martinez. “Kui teiega on ikka kõik korras.”
“Kõik on hästi.”
Martinez noogutab napilt, pöörab lävel ringi ja kaob pilvisesse päevavalgusesse.