„Kõige suurem kuritegu, mida üks lavastaja saab vaataja vastu teha, on igav filmi väntamine. Kui sa ebaõnnestud vaataja meelelahutamises, oled sa toime pannud kuriteo.“ Umbes sellise vabatõlkelise mõtte on välja öelnud oktoobrikuu sünnipäevalaps Sam Raimi. Lavastaja, stsenarist, produtsent ja harrastusnäitleja, kes tähistas 23. oktoobril oma 57. sünnipäeva.
Ja nüüd kõigest tähtsuse järjekorras.
Kuna näitlemise kohta on mees isegi öelnud, et ta on seda proovinud pigem selle mõttega, et saada paremaks lavastajaks, siis ta näitlejaoskusi ma siin lahkama ei hakka.
Stsenaristina on Sam kirjas kõigi oma tähtsate (ja minu isikliku arvamuse kohaselt talle endale südamelähedaste) lavastajatööde juures (nende mainimiseni jõuame mõne aja pärast).
Produtsendi rollist rääkides enam nii lihtsalt ei pääse. Siin tuleb hakata nimesid nimetama. 1979. aastal asutasid Sam, Bruce Campbell ja Rob Tappert produktsioonikompanii Renaissance Pictures, eesmärgiga rahastada Evil Dead. Eesmärk sai edukalt täidetud (väidetavalt oli selles suur osa Stephen Kingi toetusel, kes filmist ülivõrdes arvustuse kirjutas) ja Renaissance Pictures on muuhulgas rahastanud ka Evil Dead 2 ja Army of Darknessi. Kolm Darkmani filmi. Üheksakümnendatel kaks Van Damme märulit - Hard Target ja Timecop. Ning mitu kvaliteetsarja, millede üleslugemisel piirdume neljaga - Hercules: The Legendary Journeys, Xena: Warrior Princess, Jack of All Trades ja Ash vs Evil Dead.
Sami produtsenditööl on aga ka teine pool, põhimõtteliselt see kraam, mis on rahad taha saanud sel aastatuhandel ja mis võib-olla et rohkem vastakaid arvamusi esile kutsub. Tuntumatest ehk Boogyman ja 30 Days of Night ja Priest ja The Possession (ei juhtu midagi halba kui need filmid elu jooksul nägemata jäävad). Ning selle teise poole minu enda jaoks kõige igavam tahk, mille kohta ta ise on on öelnud järgmist „
If a remake is not good, no one wants to see it and, again, it doesn't hurt the original.“ Jah, Sam Raimi on produtseerinud päris mitmeid uusversioone. Teiste seas ka kellegi Fede Alvarezi versiooni Evil Deadist (Fede Alvarez on mees, kes sel aastal tuli välja filmiga Don't Breathe), aga ka Grudge ja Poltergeist.
Tuntuim ja tähtsaim Sam Raimi roll aga kindlasti lavastaja. Žanris püsides ja jätkates tähtsuse järjekorra teemat mainin esiteks Oz the Great and Powerful'i. Oli ilus ja värviline, aga ohtlikult lähedal igav olemisele. Darkmanis sai Liam Neeson endast esimest korda looma välja lasta, film ise kannatas aga vast kõige rohkem huumoriosa vajakajäämise pärast. Kommertslikult kõige edukam projekt Sami osalusel loomulikult Spidermani triloogia, mille esimesed kaks filmi osutusid üllatavalt meelelahutuslikuks. Minu isiklikul skaalal on koomiskifilm edukas juba siis, kui ma ta valimatult sõimama purtsatamata lõpuni suudan vaadata, nii et hea meelelahutus on juba väga kõva kiitus. Kolmas läheb võssa juba sellega, et kuhjab kokku liiga palju supertegelasi ja selle vaatamisel ma end talitseda ei suutnud.
Ja pärast seda pisukest sissejuhatust olemegi jõudnud tähtsate filmideni. Within the Woods (1978), Evil Dead (1981), Evil Dead II (1987), Army Of Darkness (1992) ja Drag Me to Hell (2009).
Lühifilm Within the Woods kehva VHS kvaliteediga
youtubes vabalt vaadatav. Aga juba on olulised elemendid olemas – Bruce Campbell ja jälitav kaamera (olulistematest kordustest ei jäänud Oldsmobile silma ja peegli ees toimuvat sisekaemuse hetke ka mitte). On isegi stseenid, mis on esimesse või teise täispikka filmi praktiliselt üksühele üle võetud. See stseenide ülevõtmine ka üks lisapõhjus miks ma Drag Me to Helli siia nimekirja lisasin. Äratuntavaim on vast hauakaevamine, aga ka tantsiv seestunu ja silma pilgutav koogitükk lõid mõnusa „oh, see on ju sealt filmist“ hetke. Puhta õudusfilmina hindangi ma Drag Me to Hell (tema kõige suurem miinus on see, et Justin Long ei ole Bruce Campbell) koos esimese Evil Deadiga kõige kõrgemalt. Evil Dead II ja Army of Darkness toimetavad juba rohkem meelelahutamise radadel.
Muide, Army of Darkness peaks olema üks kuulsamaid alternatiivse lõpuga filme.
Originaalne ja parem ja nii Sami enda kui ka Bruce poolt eelistatud on see, kus Ash magab liiga kaua. Ameerika kinodesse jõudis aga versioon, kus Ash jõuab elusalt ja tervelt koju tagasi. Igav.
Ma muidugi ei saa välistada, et mõni neist filmidest, mille juures Sam Raimi ühte või teist pidi tegev on olnud, ei võiks igav olla. Ma õnneks ei ole sellist näinud (isegi see kuradi Spiderman 3 tekitas emotsioone, mida üks igav film kindlasti tekitada ei suuda) ja saan seetõttu rõõmalt ja meelejahutatult mehele pikka iga ja jaksu soovida.
World War 3!