Ulmestaar
Riho Välk on ulmefänn, kelle kohta võib naljaga pooleks öelda, et lõime ta üle animekogukonnast. Ehk siis tegemist on animefänniga, kes tuli Estconile ja sattus sellest ja ulmest sõltuvusse. Praegu on ta lisaks aktiivselt tegev ka Reaktori toimetuses ning avaldanud isegi paar lühijuttu.
1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli Perdido Tänava Jaam, kuid kuna ei hoidnud vahepeal Eesti ulmel kätt pulsil, üritan ka kõik Täheajad (uuesti) läbi lugeda.
2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Raamatu juures on minu jaoks kõige tähtsam sealne maailm ning selle sisemine loogilisus. Tegelased võivad olla tuimad kui puupakud, dialoogid koosneda mõminast ja podisemist, ning süžee võib olla auguline kui Šveitsi juust. Mind on raske köita üksikute inimsuhete või paari tegelase hingeeluga. Ma tahan teada, milline on see maailm, mis paneb neid selliselt käituma. Siinkohal oleks heaks näiteks üks lõik Gort Ashryn'ist, mida on korduvalt kritiseeritud - 5 lehekülje jagu tanki relvastuse kirjeldamist. Minu jaoks oli see üks raamatu põnevamaid kohti, sest sellega selgitati ära, kus, miks, millal, kellega ning kuidas on inimkond sõdinud, et praegusesse hetke jõuda.
3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Lemmikuid on alati raske nimetada, sest tihti meeldivad teosed erinevatel põhjustel. Enda isiklike lemmikute hulka tõstaks Dukaj'i Old Axolotl'i, sest mind paeluvad kirjeldused nii kaugest tulevikust või ühiskonnast, mida on raske ette kujutada, eriti kui seda kirjeldatakse tänapäeva inimese perspektiivis. Teiseks oleks James S.A. Corey, The Expanse'i sarja esimene raamat - Leviathan Wakes. Selles on nii matemaatilise täpsusega hard sci-fi,d kui ka rõvedat ja räpast biopunki, ning see kõik tomub põnevas ja ülimalt detailselt lahtiräägitud maailmas.
Kolmanda lemmikulme tiitli annaks teosele, mis minu jaoks kohati isegi ületab eeltoodud kahte raamatut, kuid millega on omamoodi probleem - nimelt pole tegu isegi raamatuga. Selleks oleks animesari Puella Magia Madoka Magica. Minu jaoks teeb selle eriliseks just selle ülim kontrastsus, detailsus ning viis, kuidas vaatajale infot edastatakse. See on üks nendest vähestest teostest, mis läheb iga uue läbielamisega aina paremaks, sest selle detailsus tundub piiritu. Kui lisada niigi põnevale süžeele ning värvikatele tegelastele veel ainulaadne visuaalne stiil ja suurepärane taustamuusika, tulebki kokku ülivõrdeline teos. Kui selle sisu ühe lausega kokku võtta, on tegu ühe väga vana, ning paljukäsitletud küsimusega - kui palju jääb inimesesse alles inimsust, kui ta hing on ühe soovi eest ära müüdud, tema valduses olev keha pole enam tema oma ning järelejäänud mõistusel palutakse selle ootamatu situatsiooniga toime tulla.
Uuest baasist
Alates tänasest on BAAS aadressil http://baas.ulme.ee arvustamiseks jälle avatud. Arvustuse
redigeerimisakna avamiseks tuleb vajutada rohelist värvi pliiatsiikoonile teose pealkirja kõrval. Edasine peaks olema harjumuspärane.
Tavakasutajal puudub hetkel veel võimalus lisada puuduvaid autoreid ja teoseid, samuti pole võimalik uueks kasutajaks registreeruda, ent kõik nimetatu tehakse võimalikuks esimeses järjekorras.
Kuna vabatahtliku kujundajana ei andnud keegi endast märku, pidin seda tööd tegema ise, käigu pealt õppides; eesmärgiks oli reprodutseerida BAASi harjumuspärane väljanägemine.
Viimati lisandunud arvustuste nimekirja näeb lingilt http://baas.ulme.ee/RSS/Arvustused
Tempo, millega see nimekiri nüüd uuenema hakkab, peaks näitama kuivõrd BAASi reanimeerimist üldse vaja oli.
Andri Riid
“Saladusliku tsaari” sarja neljanda raamatu esitlus
14. oktoobril kell 17.00 esitlesid Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana ja kirjastus Fantaasia Tartu Linnaraamatukogu saalis "Saladusliku tsaari" sarja neljandat raamatut "Kui rumalad surid". Teemakohaste lauludega esines ansambel "Vist tulnukad". Pakuti ka suupisteid, õlut ja veini.
Esitluse lõppedes seadsid ulmikud sammud Õlleministeeriumisse, õhtu jätkus traditsioonilise ulmikute teise reedega.
Pildistas Jaana Muna.
