Servus!
Juuni viimane päev on käes, kohale jõudsid esimesed ilusad ilmad, aga ….
Peamiselt tähendab see kuupäev kahte asja – Reaktor on taas teie ees ja suve
suursündmus ehk Estcon, on nihkunud vaat et käeulatusse.
Juhin veel ka tähelepanu, et Stalkeri-hääletus on veel käimas ja kogu info, et
kuidas-kuida ja midas-mida leiab nagu ikka Eesti Ulmeühingu lehelt aadressil
ulme.ee
Tänases Reaktoris leiate nii intervjuu, üleskutse, filmimuljetuse kui ka
teema-artikli Raul Sulbi sulest ja Maarja Kruusmetsa muljed eelmise kuu
juttudele. Lisaks nimetatutele ka jutud ise ja loomulikult veel ühte-teist
huvitavat ja huvitavamat.
Esikaanepildi tegi Reeli Hansen, tänud talle.
Kunstnik Sanjuliani nägemus
Robert E. Howardist ja ta kangelastest
Järgmise aasta alguses tähistab kogu
progressiivne üldsus moodsa fantaasiakirjanduse rajaja, Texase kirjaniku Robert
E. Howardi (1906–1936) 120. sünniaastapäeva. Kindlasti korraldavad erinevaid
lugemistubasid, kollokviume ja juubelikonverentse lugematud naisõigusluse ja
soolise võrdõiguslikkusega tegelevad organisatsioonid, raamatukogutädide ühingud
ja raamatuklubid üle kogu maa. Kirjastus Viiking tähistab REHi ümmargust sünnipäeva
teema-antoloogiaga «Mõõgad ja maagia I: Valhalla sõdalased.
Robert E. Howard 120», mis ilmub hiljemalt Estconiks 2026.
Jah, tegu on ka ühe uue antoloogiasarja avaraamatuga.
Ootame raamatus kaasa lööma kõiki eesti ulmeautoreid, kellele Robert E.
1. Tere!
Alustame üldisest. Oled filmimees ja kirjanik, ent see pole ju kõik! Räägi
meile, et kes ja mis sa veel oled?
„Parajalt paks mees oma parimais aastais,” ütles üks lendav tünder.
2. Kuna meil on siin tegemist ulmeajakirjaga, siis räägi, kuidas jõudsid
ulmeni? Olid selleks stardipakuks mängud, filmid või raamatud?
Kui keegi ütleb „ulme”, siis esimese asjana meenuvad mulle lapsena
televisioonist nähtud ulmefilmid ja -seriaalid, eeskätt Soome TV-st vaadatud „Star
Trek” ja „Star Wars”. Hiljem fännasin „Salatoimikuid“. Lisaks näidati telekast
ju ka „kohalikku toodangut”: „Navigaator Pirx” ja „Stalker”.
Ulmeraamatuid sattusin lugema ilmselt hiljem ning mänge mängisin veelgi hiljem,
vähemalt mälestustes on need asjad niipidi, kuigi ega ma väga täpselt mäleta.
3.
Üks inimpõlv salamõrtsukaid, kompasse ja troone
Uus fantasy – 30 aastat vana!
Raul Sulbi
«Forget the promise of progress and understanding, for in the grim darkness of the far future there is only war.» (Warhammer 40K)
30 aastat tagasi ilmusid lühikeste
vahedega raamatulettidele teosed, mis muutsid pikemas ajaplaanis oluliselt
fantaasiakirjanduse arengut ja osutusid uute trendide loojaiks. Heidame järgnevalt
neile juba enam kui inimpõlv tagasi ilmunud raamatuile tagasivaatava pilgu ja mõtiskleme
nende mõju üle.
1. aprillil 1995.
Sel aastal möödub ümmargune kolmkümmend aastat, kui Tom Brinck kirjutas valmis „SciFaiku manifesti“ („The SciFaiku Manifesto“, 1995). Manifest andis esimest korda Jaapani traditsioonilisest haikust inspireeritud poeetilisele ulmele konkreetse nime. Ühest küljest on scifaiku haiku, aga teisest küljest ei ole ka. Manifestist saab lugeda, et seda juhivad haiku inspiratsioon ja paljud printsiibid, kuid see võtab oma suuna ja kaldub haikust kõrvale – laieneb ja vabaneb sellest. Selle tõttu on Kalle Kurg ka kogumiku „Kõik on kusagil...” eessõnas „Haiku laias maailmas” nimetanud scifaiku’ t ja teisi traditsioonilisest haikustinspireeritud variatsioone pulli- ja pseudotooteks (Kärner 2007: 11).
Ulmehaikusid kirjutati aga juba varem ja esimeseks, kelle sulest need ilmusid, peetakse Karen Andersoni. Tema kuuest haikust koosnev „Six Haiku" avaldati „The Magazine of Fantasy and Science Fiction’i 1962.
Sarja „Kaarnakirjas“ teine kogumik koosneb 11 armastusloost: muinasjutulistest fantaasiajuttudest teadusulme šedöövriteni. Aga ükski neist lugudest ei ole lihtsalt tavaline suhtedraama või stereotüüpsete tegelastega roosamanna naistekas. Kogumik on täidetud nüansirikaste tumedamate alatoonidega – lood üksteise leidmisest, ohverdustest ning valikutest, mis sageli ei pruugi kõige õigemad olla. Juttude autoriteks on nii eesti ulmemaastikul juba ammu tegutsenud kirjanikud kui ka minu jaoks täiesti uued tulijaid. Positiivse elamuse pakkusid kõik lood: mõni meeldis lihtsalt veidi rohkem kui teine, aga ühtegi minu jaoks väga kehva lugu ei olnudki. Väga nauditav oli, et kõikides lugudes suutsid tegelased võita lugeja poolehoiu ning nendega samastumine oli tehtud lihtsaks ja seda enam sai ka juttude kulgemisi nautida.
Mihhail Bulgakovi romaani „Meister ja Margarita" samanimeline ekraniseering, mis eelmisel aastal esilinastus, on väga õnnestunud tõlgendus sellest 20. sajandi ühest tähtsamast teosest. Režissöör Mihhail Lokšini jaoks oli see teine täispikk film. Tema esimene mängufilm „Hõbedased uisud” oli meie kinodes 2020. aastal. Venemaal tabas filmi kriitikalaviin, kuid seda ära ei keelatud.
Film ei saa olla täpne teose ümberjutustus ja tuleb teha kohandused, et filmi ülesehitus toimiks. Antud juhul on tegijad säilitanud kõik olulise ning põiminud tegevusliinid ja sündmused kokku väga meisterlikult. Film algab 1930ndate Moskvas Pontius Pilatusest kirjutatud näidendi proovidega, mis ootamatult peatatakse ja näidendi esietendus tühistatakse. Sealt edasi algab sündmuste jada, mille käigus tuntud kirjanik visatakse välja Kirjanike Liidust ja ta satub põlu alla. Ootamatu kohtumine Margaritaga toob kirjaniku ellu uue hingamise.
PÄEVA MATERJAL WIKIPEDIAS MAIS 2025
KUU ARVUTIMÄMG: „Mälestuste ahel" (5. mai, Euroopas avaldamise 20. aastapäev)
„Südamete kuningriik" on mängude sari, mida toodavad Jaapani firma Square Enix ja Walt Disney Company. Esimene mäng kandis sarjaga sama nime ja ilmus 2002, „Mälestuste ahel" ilmus teisena 2004. Praeguseks on mänge juba 19. Peategelased on sõbrad Sora ja Riku, keda Piilupart Donald ja Kupi värbavad seiklustesse, aga Miki-Hiir on selle maa kuningas. Seekord veavad Donald ja Kupi sõbrad Unustuse lossi, kus nad kaotavad oma mälestused, aga mälestuste põhjal genereeritakse lossi sisemus. Lossis tegutseb Organisatsioon XIII, mille liikmed on äratuntavad nime järgi: liikmete nimedes on X-täht, mitteliikmete nimedes pole. Esialgu on peategelane Sora.
Draakonite isandad
Jack Vance
Jutukogu „Draakonite isandad“ sisaldab Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni 15. suurmeistri Jack Vance’i (1916–2013) kolme kuulsaimat ja auhinnatuimat lühiromaani «Draakonite isandad», «Imetegijad» ning «Viimane linnus» (2 Hugot ja 1 Nebula). Vance, kes on tuntud oma lummava keelekasutuse poolest, kirjutas enamasti kummalistest galaktilistest ühiskondadest ja võõrapärastest kultuuridest planeetidel, mis olid sageli feodaalaega tagasi langenud ja kus tehnoloogia oli ümber nimetatud maagiaks.
Jutus „Draakonite isandad“ on ühele planeedile jõudnud inimesed suutnud alistada endale seal elavad draakonid. Kuid aastasadade pärast peavad nad omavahelise kemplemise katkestama, kui neid ründavad neist tehnoloogiliselt üle olevad draakonite järeltulijad, kes sõdimisel kasutavad orjastatud ja ajupestud inimesi.
Kirjastus Fantaasia
Sari: Orpheuse raamatukogu.
Võlg
Youtube’i laekus tehniliste probleemide tõttu veidi hiljem maikuu „Õhtus on
ulmet“ video. Esinejateks olid Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk ja nendega
vestles Riho Välk.
Youtube’i LINK
Toimus
Youtube’i
Maniakkide
Tänav „Uudishimu teeb imesid”
Kaugel planeedil elav uudishimulik antsik läheb kosmosereisile ja jõuab uuele planeedile, kuid õnnetuseks läheb tema laev rikki. Ta plaanib unekapslis magada kolm päeva (või kuud?), kuniks remondirobot laeva korda teeb, kuid üks ahvike keerab kapsli antsikut äratama hoopis miljoni aasta pärast. Nii ärkabki antsik alles siis, kui üks inimlaps ta oma liivakastist välja kaevab.
Lastejutuna töötab lugu suurepäraselt. Loo stiil on tõesti toredalt lapselik, meenutades mulle Kivirähu lastelugusid. On hea, et lühikese loo kohta on päris palju sisu ning lõpplahendus, milles remondirobot jääb Maale leidjast poisi perele appi, on ka tore.
Küll aga on juttu sisse jäänud paar apsakat, mille oleks võinud enne avaldamist kinni püüda.
„Lingvist Sumsum? Teile saabus kast.“
Sumsum, kes oli ametis Aribori Pangalaktilise Keelte Uuringute Keskuse andmebaasi uue kirje sisestamisega, viipas tundlaga kabineti vastasseina poole, kus kahe riiuli vahel seisis jässakas puhvetkapp. Kirjutamist katkestamata jälgis ta silmanurgast, kuidas postivedaja manööverdas oma kiitsaka keha ettevaatlikult ümber kastide ja andmesalvestite tornide, mis võtsid enda alla enamiku Sumsumi kabineti ruumist. Puhvetkapini jõudnud, asetas ta helesinise kasti vetikatega täidetud purgi ja kooljaluude karbi vahele.
„Kui palju sul neid juba on?“ küsis postivedaja. Nüüd, kus ta oli kandami edukalt üle andnud, ahmis ta varjamatult Sumsumi kabinetis valdavat kaost. Seda oli palju, pidi Sumsum tunnistama.
„Kenad sarved.”
Poiss tõmbas end ehmatusega puu vastu – kuljused tema sarvede küljes tõid kuuldavale õrna kõlina – ning vaatas hääle suunas.
Seal oli tütarlaps. Temaga umbes sama vana ning samuti kandmas kuljustega sarvi.
Hetk või kaks vaatasid nad üksteist vaikuses.
„Ka-kas sa oled kõrvalkülast?” pakkus poiss viimaks, kui vaikus hakkas kõrvadele.
Külade vahel oli üksjagu maad, kuid ta oli sügaval Kollimetsas. Polnud välistatud, et keegi kõrvalkülast samasse kohta jõudis, aga pigem kiputi seda kohta vältima, eriti pimedas.
„Midagi sellist,” vastas tüdruk. „Hea peidukas. Kas ma mahuksin kah?”
„Aga palun,” osutas poiss oma kõrvale vana ja jämeda tammepuu juurte vahel.
Tüdruk võttis istet. Nii nagu poiss, kandis ka tema loomanahku.
Kell võis olla umbes viis hommikul, kui lahendus lõpuks tööle hakkas. Öö otsa koodi kirjutada?! Hõõrusin silmi ja tundsin, kuidas näole tikkus rahulolev naeratus. Haah! Peaaegu nagu nooruses… ainult siis ma oleks ehk viitsinud end koju ka vedada. Nüüd käib mulle puhketoa diivan küll.
Meie sekretär Ly saabus hommikul esimesena. Ajasin end unesegasena diivanilt istukile ja meenutades muigasin veel kord. „Tead, ma leidsin töötava variandi… ja kirjutasin selle valmis ka!!!“
„Mis kell see juhtus?“ päris Ly mu väljanägemist hinnates. Ametinimetus „sekretär“ oli tema korraldajaloomusele väga tagasihoidlik hinnang. Ta suisa hoolitses meie eest.
„Pole tähtis…“ laususin, tabades end hetk hiljem poisikeselikult eputamiselt.
„Vaat on küll. Sul muide on regulaarne tervisekontroll käimata.
Kui vana Qanaš esimest korda noort Zemiyeni nägi, oli hommikune tund ning linnud lõõritasid palmidel ja haljalehistel põõsastel veesilma ümber. Päikese range silm ei olnud veel laiska hommikust uduvinet maast lahti sundinud ning Qanaši luud ja liikmed ägasid, sest öö oli olnud kõle. Ta ei kahetsenud linnast lahkumist, sest leidis, et see oli olnud tark otsus; kuid mõnikord lubas ta oma üksikus koopas endale siiski linnaelu mugavuste igatsemist.
Ehk polekski seda kohtumist olnud, kui Qanaš ei tavatsenuks hommikusöögi kõrvale datleid korjata, mis puudelt olid langenud, aga mitte veel mõne tulirebase või meemägra saagiks. Nõnda vaevaliselt maa kohale kummardudes märkaski ta väikest kuju tiigi ääres seismas, kes parajasti sinna midagi heitis.
