Pealikupuhkus on läbi ning aeg vastu loodetavasti suurt, aga kindlasti ebakindlust täis suve uuesti Reaktori kallal nokitsema asuda. Puhkus kulus ära, aga tuleb möönda, et raske on end tagasi reele upitada. Puhkused on toredad, aga viivad tööharjumuse nulli ning lisaks on meil ju harjumatult ärevad, üksildased ja segased ajad. Võimalik, et siin mängib rolli ka isiklik kohati hapravõitu ja kurvameelsusele kalduv psüühika, aga vabadel päevadel tundub kõike mõttekam pool päeva magada ja teine pool päeva niisama vedeleda.

Seda kõike arvesse võttes on mul raske rooska anda arvustajatele, kes ei tahtnud mahukat eelmise kuu erinumbrit väga arvustada. Kas loobuti üldse või arvustati osaliselt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmekirjandus lubab rännata tundmata maadele ja avastada uut ning imelist, olgu olukord tavaline või eriline. Aga kuidas näeb välja ulmekirjanike elu ja loometegevus eriolukorras? Istusin pärast vabatahtlike ülesannete täitmist koduses eralduses, kui raamatukogu virtuaalsetes soppides see küsimus päevakorrale kerkis. Nägin võimalust häbematult ja otse Eesti ulmelaevukesele purjedesse puhuda ning haarasin sellest kinni. Panin kokku paar suunavat küsimust, võtsin mõned kirjanikud sihikule ja asusin neid tülitama.


Vastab Maniakkide Tänav

1. Kirjelda, missugune näeb välja kirjaniku argipäev eriolukorras.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Näitlejaid on erinevaid. Mõne nägu tuleb juba nime kuuldes silme ette. Mõne nägu võib küll hirmus tuttav olla, aga no ei tule kuidagi nimi meelde. Mõne tunned juba häälest ära. Meisterdad rahulikult köögis vorstivõikut, kui korraga lähevad kõrvad kikki, sest teisest toast telekast kostab tuttav hääl. Selline häälest äratundmine tundub mulle endale päris kõva komplimendina, kino ju ikkagi visuaalne kunstivorm, aga siis on mingid sellise tasemega tegijad, kel tuleb ainult suu lahti teha ja võiku tegemine jääb sinnapaika.

27. mail 1911. aastal sündinud Vincent Leonard Price jr. on täpselt sel tasemel tegija. Ligemale kuuskümmend aastat filminäitleja staaži ikkagi. Natukenegi žanrifilmide sõber tunneb Vincenti muidugi une pealt igast asendist ära. Vunts, sätitud seong ja veidi altkulmu heidetud pilk.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hathori tempel Denderas, Egiptuses.

KUU JUMAL: Hathor (2. aprill)

Hathor oli vanaegiptuse jumalanna, taevajumala Horuse ja päikesejumala Ra ema. Kumbagi neist peeti vaaraode esiisaks ja järelikult Hathorit vaaraode esiemaks. Hathorit kujutati lehmana, kelle sarvede vahel oli päikeseketas, või sagedamini naisena, kes kandis sarvilist peaehet päikesega. Ta oli paljude meesjumalate abikaasa ja nende laste ema. Hathor sümboliseeris seksuaalsust ja näiteks Rad kujutati oma naise Muti kõrval, aga kui sooviti näidata, et on ikka seksikas jumal küll, siis Hathori kõrval. Pikkamööda jäi Hathori kultus järjest enam Isise kultuse varju, sest sümboliseeris rohkem seksuaalsust (ja Mut sümboliseeris rohkem võimu), aga Isis pigem muid naiselikke väärtusi, kuid Hathorit kummardati kuni vanaegiptuse religiooni lõppemiseni kristluse mõjul.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Eelhoiatus! Järgnevalt räägin vastu iseenda (ja Lester del Rey) arvamusele, et mõnes mõttes oli väga hea, et tekkivat ulmekirjandust kahe ilmasõja vahel modernistlik kirjandusilm ei tunnistanud ja kirjanduslikust peavoolust ära ulmegetosse tõukas, sest just ainult nii, segamatult moodsatest voolustest, sai fantastika žanrikirjandusena välja areneda ja selliseks nauditavaks kirjandusliigiks muutuda, nagu me teda teame. Aga see on vist ka üks väheseid juhtumeid, kus ma getostumisel teatavaid plusse näen.

Eelmise kuu Reaktori erinumbrist (Erektor 2) tõukudes tuleb seekord juttu seksist ja ulmest. Keda huvitab ajalooline ekskurss, neile soovitan enda kirjutatud ülevaadet

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tahaks alustada ääremärkusega, et alustasin kirjutamist mõttega kirjutada ülevaadet Robert Jordani 14-osalisest raamatuseeriast. Kirjutama asudes märkasin, kuidas teema tõmbus paratamatult kitsamaks (kui ma just ei soovi kirjutama jäädagi) ja muutus peagi linastuma hakkava sarja ja “Troonide mängu” võrdluseks. Ent takerdusin siingi ühesse alateemasse, milleks on mõlema sarja üks aspekt. Otsustasingi oma võrdluses piirduda sellel ainsal punktil – kuidas on asjalood “Ajaratta” puritaanliku suhtumisega vägisõnadesse ja seksi ja kas sellest võib saada komistuskivi peagi ilmuva sarja edule (võttes lähtekohaks ja võrdlusaluseks “Troonide mängu”). Võib juhtuda, et soovin edaspidigi kas jätkata raamatusarjade võrdlust või tutvustada “Ajaratast” – esialgu alustan ent “Ajaratta” kohati naeruväärsuseni küündiva siivsuse teemaga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

HÕFF on minule alati olnud Estconi järel teine aasta kõige olulisem sündmus. Lootsin seega veel viimase hetkeni, et ehk lükatakse see võrku kolimise asemel edasi sügisesse. Sest HÕFF omas kodus virtuaalselt ilma sinna juurde käiva melu, suhtluse, Haapsalu vanalinna ja laupäevaste spontaansete grilliõhtuteta pole päris see õige festival mida ootan. Kuid küllap ei lubanud varasemalt sõlmitud lepingud ning ostetud filmiõiguste ajad sellist vangerdust ning parem siis juba virtuaalnegi kui üldse mitte midagi.

Esimese hooga olin ma HÕFF-i virtuaalsest programmist üsna rabatud, sest tundus nagu oleks pandud kohe alustuseks seitse filmi kattuvale ajale. Natuke hiljem sain Kalveri abiga siiski enda eksitusest aru ning selgus, et tegelikult võib filme käivitada täiesti suvalisel ajal.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Stuart Turtoni romaani „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“ arvustamise päevakorda tõusmisega Reaktoris tekkisid nii mõnelgi kahtlused, kas tegu on üldse ulmeromaaniga. Jah, kriminaalromaan küll, aga kui palju on seal ulmet? Kas on vaid mõned vähetähtsad elemendid, mis rohkem kaunistuseks tordil või on ulmeosa siiski sisulisem? Anglo-maailmas on romaan küll kandideerinud ulmeauhindadele ning seda on arvustatud ulmeajakirjades, aga alati ei tee ka see teost ulmeks. Romaani tõlkija Sash Uusjärv oli vastuses taolisele pärimistele üsna napisõnaline, öeldes vaid: „/.../ kogu see kehade vahetamine on seal paras ulme, /.../ Ajas liikumine oleks vast kõige süütum vihje.“ Taolise infoga varustatult asusin ma siis lugema...

Loe edasi...

{SILDID}
 

 

TRACKLIST:

1.    Põrgulõõma kirbe vine 08:28

2.    Raske uni 08:29        

3.    Midagi tuli vahele 04:28        

4.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Pildi autor on Julia-Maria Linna.

Ulmestaar: Pronto

Tarkvaraarendaja, ulmehuviline, muusik, retroarvutite koguja ning hulk muid asju veel, määratlemata järjekorras. Parafraseerides "Viimset reliikviat": ma ei ole täna see kes ma olin eile ja ma ei ole homme see kes ma olin täna. 

1. Mida loen?

Lõpetasin just Indrek Hargla "Kolmevaimukivi". Reeglina ma ei loe viimasel ajal paberraamatuid, kuid ma olen Indreku jaoks selle koha pealt teinud erandi. See ei ole just autori kõige parem raamat, aga teemapüstitus on põnev ning Indrek on tuntud oma oskuse poolest kirjutada lobedalt ja kaasahaaravalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tuumahiid 5: Fusioon

Reaktori jutukogu „Tuumahiid“ viies number koondab võrguväljaandes ilmunud ulmelugude valikut aastatest 2018-2019. Autorite hulgas leidub mitmeid varem tunnustust leidnud ulmekirjalikke: Maniakkide Tänav (6 Ulmeühingu auhinda Stalker), Heinrich Weinberg (3 Ulmeühingu auhinda Stalker), Joel Jans (6 Ulmeühingu auhinda Stalker, II koht Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019), Miikael Jekimov (esikoht Ulmeühingu 2019 jutuvõistlusel) ja Mairi Laurik (I koht kirjastuse Tänapäev noorteromaanivõistlusel, II koht kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel). Samal ajal tutvustame lugejale mitmeid uusi autoreid nagu Ander Skarp, Marika Piip, Helina Ravasoo, Laura Loolaid ning Kadri Umbleja.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Gise lunastus”

Toetudes pealkirjade sarnasusele, kahtlustasin “Gise lunastuse” näol võimalikku järjelugu ajaloo esimeses “Erektoris” ilmunud “Gise varjudele” ja peamiselt seda mõtet tahtsingi lugedes kontrollida. Liiatigi oli jälle tegu autorite duoga. Ehkki nüüd juba teisenimelisega, nii et ilma põhjaliku tekstianalüüsi või otsese ülestunnistuseta ei saagi kahjuks selgeks, on see ikka sama autoritepaar, või on teine tandem lihtsalt esimeste andunud ja vägagi osavad fännid.

Järjeks võib aga lugu pidada seepärast, et maailm ning mured on neis samad, kuigi uurimise alla on nüüd võetud samuti Gise kultuuriruumis opereeriva, aga hoopis teist masti subgrupi vaatenurk.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Mis sundis mind Erektorit pea täies mahus endale sisse ahmima? Nimelt on ulmel paha kuulsus nagu oleks tegemist aseksuaalse kirjandusega. Laias laastus võib see tõele vastata, aga juba mu lemmikulmeka "Murtud mõõga" alguses seksitakse... Khm... olgem ausad, mitte ei seksita, vaid vägistatakse, vangistatud trollinaist ja üks minu teistest lemmikutest "Rohtmaa" kannab samuti tugevat seksuaalset alatooni.

Tegelikult on näiteid muidugi rohkem. Ka Moorcocki Elricu saagas mainiti Melnibone orgiaid, ehkki neil vist üksikasjalikult ei peatutud. Ühesõnaga: seks on ulmes olemas küll, aga seda on harva ja erutaval kujul veel harvem.

Erootilise või pornograafilise ulme vastu pole mul aga kunagi midagi olnud, pigem vastupidi. Vastavaid koomiskeid olen näppinud küll ja küll...

Loe edasi...

{SILDID}
 

Mõned repliigid. Esiteks hakkasin otsima eelmist Erektori numbrit ja siis olin segaduses, et seda polnud 2019. aasta valikus. Tagantjärgi muidugi loogiline, sest aasta eest olime kõik kangesti jutuvõistluse lainetel ja mida kõike veel, aga kuidagi ehmatav oli see taipamine, et juba kaks aastat tagasi oli see esimene erootikaga flirtiv erinumber. Me kõik jääme vanaks ...

Ja ma olen juba unustanud, miks selle leidmine niivõrd olulisena tundus. Võib-olla seepärast, et tahtsin kaanepilti näha ja võrrelda käesoleva, 2020. aasta erinumbriga? Ausaltöeldes tekitab natuke pettumust tõdemus, et mõlemad erinumbri kaaned on küllaltki ebaerootilised.

Näiteks seesinane

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Kõik algas normaalselt ... Vist ...” Major vajutas diktofoni kinni, vajus korraks mõttesse ja küsis endalt pea hääletul sosinal: „Kelle jaoks ma seda salvestan?”

Ta pilk libises üle ümbruse. Kõrghoone kahekümnendast korrusest oli järel vaid kaks seina, mis moodustasid enamvähem tuuletu nurga. Puudusid nii lagi kui selle kohal kõrgunud korrused. Kadunud mingi plahvatuse mõjul. Lööklainest. Raketitabamusest. Gravitonpommi kärgatusest. Kes seda enam teada võis. Major suunas pilgu oma krobelistele ja murenenud nahaga kätele. Peamiselt selleks, et mitte vaadata kaugusesse, kus hallide pilvede all jätkuv sama tooni varemeteväli ulatus kilomeetrite kaugusele. Pildi monotoonsust katkestasid vaid üksikud suitsusambad ja siin-seal vilksatavad tuleleegid. Tegu võis olla nii surevas linnas spontaanselt puhkenud kahjutulede kui ka Nende laagritega. Vahet polnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

1. PEATÜKK

Jätnud kabeli tuhmid marmorseinad öise pimeduse rüppe, otsis ta teed viirastusena järve kohal, muutes vee pinna sillerdused varjuna ühtlaseks tumedaks laiguks, kasvas kui tušiga niiskele paberile tõmmatud joon, mille servad on teravuse kaotanud. Nüüd värvis ta helendava kuuvalguse tuhmiks ja olematuks – otsimaks teed oma lausuja rüppe. Ja juba peagi, nõnda lihtsalt, läbi tahke kivimüüri, sisenes ta mõisahoone ärklituppa, kus lamas igaveses unes tema manaja elutu keha.

Laias voodis, helevalgetesse surilinadesse mähitult, mustas pimeduses. Kuivetu maine kest, mis inimhingest tühjaks imetud, tuli täita uuesti tumeda verega. Et taaskord inimese kombel maist elu haugata. Ja lõpuks – ennast põrgu kammitsatest igaveseks päästa.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Illustratsiooni autor: Tea Roosvald.

„Sõda, sõda ei muutu kunagi,“ luges Tom vanalt teckilt. Ptüi! Kes iganes selle lolluse välja mõtles, ei elanud ilmselgelt just kaua. Sõda, just nagu inimkond ning kui aus olla siis ka terve maailm, muutus, ja aina jaburamaks. Üks suur jabur maailm! Maailm, kus vana erru läinud sõdur pidi hakkama saama sellega, et talle saapad jalga ei mahtunud ning iga riideese pidi omama kahte auku seljal tiibade tarvis.

Mitte, et majori kanajalad ja tiivad otseselt sõjaga seotud olid. Või vähemalt polnud nad seotud tema sõjaga. Niipalju kui ta teadis, lasi üks tema esivanematest oma DNA-d timmida, et pilk terav oleks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

“Alliluuja! Alliluuja! Alliluuja!” kõmistas papp ja vehkis kadilaga igas ilmakaares, justkui sooviks tõesti kogu maailma kuradid tapalavalt minema tossutada. Sootska lasi silmad üle kokkutulnud rahvahulga ja märkas, et paar inimest haigutas. Ilmselge märk, et ei tohi enam vaatemängu algusega venitada. Isa Amvrosi oligi juba viirukipanni käest pannud ja vaatas sootska poole. Sootska noogutas papile ning too omakorda viipas timukatele.

Petseri linna timukas Stepan ehk Timuka-Tepo, nagu rahvas teda armastas kutsuda, astus esiti tapalavale üksi ning tõstis parema käe üles, andes nõnda märku, et tal on rahvale sõnum edastada. Paarisajapealine inimhulk vaikis mõne sekundi jooksul, sest ei tulnud just tihti ette, et timukas enne piinamist sõna soovis.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.0026)