Mul oli alguses kuri plaan, et kirjutaks mõnuga ilmast siia. Pikalt ja laialt, koos isiklike näidete, etteheidete, kurtmiste ja halvakspanemistega. Kandsin selle idee maha kui liiga igava. Seejärel mõtlesin, et no räägiks sellest va tõvest, mis mööda meie maad käib? Kandsin sellegi idee maha, peamiselt isikliku vaimse tervise huvides. Nõnda siis jääbki sissejuhatuseks see, kuidas ma ei suutnud välja mõelda sissejuhatust.

Erinumbreid polegi Reaktoris mõtet väga tihti ette planeerida, sest tihtipeale juhtub nõnda, et universum keerleb kord ühtpidi, kord teistpidi, erinumbrid panevad ennast tihtipeale lausa ise kokku. Hakka või uskuma mingeid vananaistejutte kuu faasidest või muust kaheldava väärtusega kraamist. Eks me muidugi mingis omas rütmis tõepoolest tuksume, tahame küll kangesti mõelda, et oleme erilised, kes õieke, kes helbeke, kes tähesüsteem kauges galaktikas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Räägi alustuseks veidi endast. Kus sündisid-kasvasid, kuidas möödus lapsepõlv?

Ma olen Tallinna poiss. Enamiku lapseeast veetsin Lasnamäel, umbes 20 aasta eest kolisin Tallinna külje alla Jürisse, kus elan siiani. Olen sündinud aastal 1975 ja seega mäletan vene aega, iseseisvumise lipulehvitamisi ja nüüd siis uut Eestit kah. Seega olen elanud kolmes reaalsuses, mis on ehk mu ulmehuvi tekkele kaasa aidanud.

 

Kuidas sai alguse sinu ulmehuvi? Mis oli esimene tõsise mulje jätnud ulmekas?

Raamatud meeldisid mulle tohutult juba alates väga varajasest noorusest.

Loe edasi...

{SILDID}
 

ESIMENE ÕUDUSFILM: "Cape Feare" (7. oktoober)

"Simpsonite" 5. hooaja 2. episood, esilinastus 7. oktoobril 1993. Sideshow Bob lastakse vanglast enne tähtaega välja, kui selgitab komisjonile, et tema tätoveering "Die Bart, Die" tähendab saksa keeles "The Bart, The". Komisjoni hinnangul ei saa keegi, kes saksa keelt oskab, olla kuri inimene. Loomulikult hakkab Bob otsekohe Barti tapmist plaanima. Seda episoodi on korduvalt nimetatud "Simpsonite" parimate episoodide loendites. Ta on pääsenud ka üleüldistesse filmiedetabelitesse, näiteks filmitätoveeringute omasse, koomiliste stseenide edetabelites on see koht, kus Bob järjest paljude rehade otsa astub. Helilooja Alf Clausen nomineeriti selle episoodi eest "Emmyle".

Filmi pealkiri meenutab 1962.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kui kristalselt aus olla, siis alljärgnev lugu on mul sõrmeotstes sügelenud pea mitu aastat. Teisalt on hea, et nii kaua sügeles, sest praegu kirjutades sai kõik põhjalikum ja üldistavam. Jutt siis raamatute joonealustest märkustest, aga ka kommentaaridest ja kommenteerivatest saatesõnadest.

Kui rääkida eesti ulmest, siis siin esindavad kaks autorit selle küsimuse vastandlikke äärmusi. Ma siiralt vabandan, et ma nad nimeliselt välja toon, aga mul oleks pisut tobe ju anonüümselt vaielda-selgitada, kui iga lugeja saab aru, et seal taga on üks või teine konkreetne isik. Ma ütlen küll need nimed välja, aga tsitaatide täpsuse asjus ma vastutust ei võta, sest enamjaolt on need öeldud suulises vestlustes. Ka tunnistan ausalt, et mul pole plaani kedagi paika panna – lihtsalt kaks selgelt väljajoonistunud äärmust ja mina seal kusagil vahel.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Igal ajastul on omad kangelased. Keegi, kes tuleb ja paneb korra maksma. Keegi, kes on tugev ja julge ja kütab pahadele meestele koslepi mis on koslep. Tegelikult ei pea üks kangelane ise kübekestki korrast hoolima. Peaasi, et ta on tugev ja julge ja tema õiglase viha alla langevad headele inimestele meelehärmi valmistavad isikud. Tänapäeval teavad kõik Batmani ja Supermani ja kõiki neid teisi ülivõimetega koomiksitegelasi, mõned aastakümned tagasi niitsid Arnold, Sylvester ja Chuck automaatidega tuhandeid USA vägevust ohustavaid erineva kaliibriga kurikaelu, enne neid oli Clint ja tema 0.44 kaliibriga Magnum. Ja palju palju varem olid  Wyatt Earp, Wild Bill Hickock, Billy The Kid, Jesse James.  Päriselt elanud kauboid, seadusesilmad, lindpriid, kelle nimed hakkasid lugudes oma elu elama ja kasvasid päris meestest suuremateks. Kangelasteks.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kõik sai alguse Jana Vagneri usinast blogipidamisest. Järjejutuna kirja pandud seiklus sai populaarseks, siis jõudis raamatukaante vahele, 2016. aastal ilmus ka eesti keeles ning siin me nüüd oleme: 15 episoodi vene draamat. Heal lapsel on mitu nime, raamat on Vongozero, sari inglise keeles To the Lake, vene keeles Epidemiya. Lihtsuse huvides jään romaanipealkirja juurde.

Mis on siis teemaks? Ikka see, mis on 2020. aastal olnud kogu maailma peamiseks teemaks - katk. Vongozero raamatus on selleks veidi kurjem gripp, võib-olla siis ka natuke raevukam COVID-19, aga kokkuvõte on sama - palavik, köhimine ja surm. Sarjas on katkule dramaatilisust juurde antud, lisades ka kerge zombinüansi - haiged muutuvad üsnagi tigedateks, hakkavad ringi tuiama ning silmad muudavad värvi.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ühelt poolt oli väga hea meel käte vahel hoida ja lugeda Kalmsteni jutukogu „Raske vihm”. Teiselt poolt – no oli siis niimoodi vaja? Poolt argument on see, et iga autori jaoks saabub kord päev, mil tuleb raamat välja anda. Liiga kaua venitada ei saa, ja oi kuidas päris oma raamatu ilmumine tõstab enesehinnangut. Kohe niimoodi, et tahaks veel ja veel ja veel kirjutada. Uhke ja väärikas tunne ju...

Vastuargumendiks – kui poole raamatust moodustavad toored ja läbiseedimata, -kirjutamata lood, ei ole see kasuks ei autorile ega ka mitte kirjastusele. Kui tõesti on nii, et autoril, kelleks siinkohal Mannu (Manfred Kalmsten), on häid ja väga häid lugusid, siis tuleks just neist kogumik kokku panna. Vahet pole, et nii saab õhem. Mis sest. Kui kogu sisaldab vaid häid lugusid, siis niimoodi jääbki raamat meelde.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Arkadi ja Boriss Strugatskid Eestis ilmselt tutvustamist ei vaja ja ilmselt ei vaja nad tutvustamist ka ulmeajakirjas. Usun, et paljudel on siinvaadeldavad raamatud loetud ning seepärast pole põhjust kirjutada ka sisust, ega lahata süžee keerdkäike.

Tunnistan ausalt: ma lugesin romaani „Esmaspäev algab laupäeval“ alles tänavu sügisel. Täpsemalt öeldes – lugesin esmakordselt eesti keeles. Vene keeles olen lugenud vähemalt kümme korda. Sama kehtib ka „Muinasjutt Troikast“ mõlema versiooni kohta, aga selle erinevusega, et neid olen ma vene keeles vaid kaks korda lugenud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Novembrikuu soojadel ja sumedatel õhtutel jõudis lugemisjärg Heinrich Weinbergi raamatuni „Meeleheite valem“. Olles eelnevalt autori peaaegu kõik trükitud ulmeteosed läbi lugenud, olid ootused omajagu kõrged – pettuma ei ole veel siiani pidanud. Weinbergi lood pakuvad enamjaolt mõnusalt tempokat seiklusulmet intrigeeriva maailmaloomega.

"Meeleheite valem" on järg romaanile "Eneseväärikusel ei ole sellega midagi pistmist" ning dr Leathercord jätkab oma seikluseid sealt, kus eelmine raamat lõppes – ainsaks eesmärgiks pääseda minema planeedilt Gulag. Pean ausalt tunnistama, et eelneva raamatu lugemisest on möödas juba aastaid ning vahepeal on ununenud nii mõnigi detail ning kahjuks annab see antud raamatut lugedes veidi tunda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Paljud raamatulugejad ei suuda kuidagi lugeda lühemaid jutustusi kui täismõõduline romaan, kuna just siis kui lugu on hoo sisse saanud, saabub lõpp ning lugeja peab ennast juba järgmisele teosele häälestama. Samas on ka neid, kes võttes kätte raamatu ja nähes, et see ei ole mitte iseseisev romaan, vaid osake suuremast tsüklist või pikemast sarjast, loobuvad lugemast, kuna ei taha ennast nii pikalt ühe maailmaga siduda või kardavad, et ei jõua sarja lõppu ära oodata. Mul õnneks selliseid piiranguid ei ole ning lühijuttude lugedes proovin leida uusi ja huvitavaid autoreid, et siis sobivuse korral nende loodud maailmadesse sukelduda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

See film loob tegelikult selles mõttes huvitava vastuolu, et kui ma olin lõpetanud Ats Milleri eelmise kuu Kreatori-arvustuste lugemise, siis panin filmi käima. Milleri arvustuse arvustuseks oli mul endal see mõte idanema hakanud, et ulmekirjanduse lugejad ja kriitikud peaksid ehk lahti laskma suurest uute ideede vaimustusest. Uued ideed ei saa või ei tohiks olla eesmärk omaette, kui ulmet on umbes sajandi jooksul nagu leiba küpsetatud üle kogu planeedi ning väga raske on leida isegi olemasolevatele kulunud ideedele mingit uut vaatenurka, rääkimata siis täiesti uutest ideedest.

Kui oled millegi enda arvates targa ja loomingulisega hakkama saanud duši all ideekorjega tegeledes, siis veidike netis otsimist ja tihtipeale selgub, et erinevas võtmes on seda ideed kümneid, kui mitte sadu kordi läbi hekseldatud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Andres Joala

Endast. Olen loodusmajas puutöö ning tehnika ja taaskasutuse ringide juhendaja. Kodus tegelen joonestamisega ja nokitsen natuke puutööd teha.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Hetkel loen Bill Brysoni raamatut „Ringkäik kodumajas“. Üks ütlemata lahe lugemine, hariv ja silmaringi laiendav pealegi. Ulmega pole sel raamatul midagi pistmist.

Enne seda olid viimane Täheaeg ja „Haviland Tufi reisid“. Siis veel Melchiori sarjast „Pilaatuse evangeelium“, „Tondilatern“ ja „Viimane hingelind“.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Eesti ulme XXI sajandil
Ulmeantoloogia

Mahukas antoloogia «Eesti ulme XXI sajandil» on mõtteliseks järjeks Raul Sulbi koostatud «Eesti ulme antoloogiale» (Varrak 2002), mis kaardistas eesti žanriulme sünniperioodi 1985–2000. Nende kaante vahelt leiab ulmehuviline valiku XXI sajandi kahe esimese kümnendi olulisemaid kodumaiseid žanriulme tekste – lühijutte, jutustusi ja lühiromaane, autoreiks säravamad tähed meie ulmetaevas. Temaatiliselt viivad need lood meid alternatiivajaloolisse 13. sajandi Eestisse ja kaugtuleviku postapokalüptilistele maastikele, kaugetesse galaktikatesse, kosmosejaamadesse ja võõrastele planeetidele, ajas minevikku ja tulevikku, düstoopiaühiskondadesse ja varakeskaja viikingite karmi maailma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

See liblikateasi, millest eelmine kord rääkisin, läks üle. Tegelt oli lihtsalt väike gripp. Vabandust, et puhusin väikse asja suureks. Seekord on aga üks uus asi, mis ajab kukalt sügama.

Üht näidendit lugedes täheldasin midagi iseäralikku. (Ehk oleks õigem öelda, et tajusin “kedagi” iseäralikku… Aga ma parem ei rutta ette.) Ma ei tea, kui paljudele on tuttavad eri muusikalised terminid. Kui paljud näiteks välja lülituvad, kui räägin näiteks ülemhelist (millega võin päris paljusid tüüdata, aga bear with me). Aga see puutub hetkel ikkagi asjasse, nii et pean rääkima.

Kooriproovis olles olen vahel kuulnud üht huvitavat asja.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ootasin Kreatorit pikisilmi. Ikkagi välja hõigatud, et andke loovusel minna, hullud ideed ja piiritu fantaasia ja mis kõik veel. Ülesköetud lootuste otsast maanduda hämarulme radadele ja selliste tekstide otsa, mis meenutavad kas sihilikult või juhuslikult vaba teadvuse voo jäädvustust või on ohtlikult lähedal sellele, et paneksin neile külge tolle vastiku sildi „diiplev soga“, oli ausalt öeldes natuke frustreeriv. Teisalt – ongi ju ikkagi hea kui ei tule päriselt täpselt seda, mida ootasid; et noh, mingi avastamise rõõm nagu jääb.

Sellest ei saa nüüd teha järeldust, justkui oleks Kreator mu jaoks lugejana pettumus. Kindlasti võib mitmegi jutu kohta öelda, et need on vägagi teistsugused. Teistsugused sellest, mida olen harjunud Reaktori veergudelt leidma, teistsugused sellest, mis oleks minu isiklik esmane lugemiseelistus. Mõni oli lihtsam lugeda, teine raskem.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Triin palus, et ma ütleksin midagi oktoobrikuise erinumbri Kreator juttude kohta.

Muidugi, miks ka mitte. Eestis on ulmeinimesi vähe ja viimane, mida vajame, on omavahel lollakaid liivakastisõdu pidada; lõpuks ajame ühte asja – mida muidugi võib laiemas plaanis näha ka steroidide ja elektrišokinuia abil vana, räbaldunud tiibade ja õllekõhuga Pegasuse lenduajamisena. Minu sügavam elukreedo ei puutu asjasse, kuid üht praktilist tulemit võib kirjeldada ka nii, et vähemalt üks inimene päevas tuleb välja vihastada. Olles nüüd, ülepoolesajandilisena, vähemalt paar sajandit graafikust ees, võiks ju lubada endale leebumist ja mõelda karmale...

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kui vihm lakkas, jäi järele vaid kõhe vaikus. Elu oleks kui varjude taha kadunud. Rongad ei kraaksunud, tuul ei vilisenud. Vaid aeg-ajalt tilkus mõni liialt suureks kuhjunud vihmapiisk rõduäärelt prügikastile ning kõlksatas nagu vastu metalli heidetud pudelikork, ent õõnsalt ja vaiksemalt kui pidanuks. Siia ei kostnud isegi läbi lompide kahlavad autorattad. Kitsas kõrvaltänavas surusid majad mõlemalt poolt peale. Räpaseid kiviseinu katsid torud ja juhtmed ja kinnilöödud aknad, kuid ei olnud märkigi, et siinpaigus elaks keegi.

Erin judises ja tõmbas jope tihedamini ümber keha. Murdunud tõmbluku kinniti oli hammaste keskel katki ning jättis nii kurgualuse kui kõhu katteta. Käed kõvasti taskusse surutud, sundis ta sammu kiiremaks. Riided nõretasid, juuksed niisamuti, ja vesi nirises kuklalt särgi alla.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Miranda kummaline soov hämmastas mind. Ta on ju nii kokkuhoidlik!  

Ja üleüldse! Öösiti tahaksin ma magada. Ma ei taha, et miski helendaks mu magamistoa pimedas nurgas või, mis veel hullem, püüaks helendades hiiri!

„Milleks sulle selline kass?“küsisin. „See on ju meeletult kallis!“

„Helendavad kassid läksid äsja odavamaks,“ ütles Miranda. „Nägin reklaami.“

Kui ta midagi tahab, ei jäta ta nurumist enne, kui on oma tahtmise saanud. Mis sellest, et ta on kõigest robot.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ma ei tea, miks ma neid ridu kirjutan.

Võimalus, et keegi kunagi mu päevikut loeb, on ju kaduvväike.

Ei, ma ei arva, et ma olen viimane inimene kogu maailmas. Kindlasti on ellujäänuid mujalgi ja ma tahaks väga loota, et kusagil on koguni tegutsemas väikesed inimgrupid, kes meie liigi säilimise lootust elus hoiavad.

Ehk on ses ilmas ka lapsi, kellele saab kirjutamist ja lugemist õpetada ning rääkida kadunud maailma imedest, mis mitte kunagi enam tagasi ei tule. Kui need lapsed peaksid kauges tulevikus mu märkmete otsa komistama, siis suudaksid nad loodetavasti neid lugeda ja vähemalt osaliselt mõista.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.2418)