Mõni aeg tagasi ma higistasin ning ütlesin kellelegi, et nende peatoimetaja veergude kirjutamine on alati hirmus stress, et inimesed ju loevad ja ... Sõber lohutas irevil hammastega, et ära muretse, ei loe sind keegi. See oli hämmastaval kombel üks lohutavamaid asju, mida ma tükil ajal kuulnud olen ning pinge läks kohe maha. Tõepoolest. Isegi keeletoimetaja ei jõua seda lugeda, sest selleks ajaks, kui selge, mis Reaktorisse läheb, on meie keeletoimetajad nõrkenult kuskile nurka varisenud ja hingeldavad seal koomalaadses seisundis. Võid südamerahus kirjutada täpselt seda mida tahad, toimetuse copywriter Laura, kes neist ridadest kokkuvõtte teeb, on samuti nagunii ilmselt praeguseks järeldusele jõudnud, et ma olen linnukesega.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Kes seda enam mäletab, kuidas Takashi Miike minu filmiversumisse sisenes? Oli see „1001 filmi, mida elu jooksul peab nägema“, raamatust kiita saanud „Audition“ (1999) või mõnes „10 kõige vägivaldsemat filmi“ tüüpi nimekirjas mainitud „Ichi the Killer“ (2001). Lihtsast perest pärit Miike tähistas 24. augustil oma kuuekümnendat juubelit ja on pea poole oma elust lavastanud filme, mille enamiku kohta võib öelda, et need on veits veidrad. Ja veidrad tähendab siinkohal seda, et täiesti möödaminnes võib ekraanil toimuda midagi erakordselt julma. „Auditionis“ näeme kuidas klaverikeelega on edukalt võimalik jalga amputeerida, kui „Ichi the Killerist“ verised stseenid välja lõigata, jääks järgi lühifilmi jagu materjali.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tere, Carolin! Ole hea ja tutvusta ennast. Kes sa oled, kust sa tuled?

Tere! Ma olen Carolin Kuuskmäe. Üliõpilane ja vabal ajal kirjanik. Pärit olen Tallinnast, aga hetkel elan Tartus, kus teen magistrikraadi molekulaarsetes bioteadustes.

Kui kaua sul raamatu kirjutamine aega võttis?

Ausalt öeldes ma ei ole kindel, kaua selle kirjutamine aega võttis, kuna ma tegelikult kirjutasin selle raamatu keskkoolis käies ja see oli juba päris tükk aega tagasi. Ma arvan, et umbes aasta.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Seiken Densetsu 3 

ESIMENE ARVUTIMÄNG: "Manakatsumused" (2. august)

See on kõrgfantaasia rollimäng, kasutatakse ka jaapanikeelset pealkirja "Seiken Densetsu 3".

See ilmus 1995. aastal järjena mängule "Mana saladus". Kõigepealt tuleb kuuest tegelasest (kolm meest ja kolm naist, puha printsid ja printsessid) valida kolm, kellega mängima hakatakse. Neist kaht saavad kaks inimest korraga mängida (kolmandat juhib arvuti ning mängijad saavad aeg-ajalt vahetada, keda juhivad nemad ja keda arvuti). Nad püüavad kätte saada legendaarset manamõõka ja ühtlasi maailma päästa. Lõpuks saab maailm päästetud kogu mana hävimise hinnaga.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alustama peaks vist ajaloolise raamistiku paikapanemisest. 1981. aasta suvel olin ma 14-aastane. Kui ma vaatan bibliograafiat, siis saan kinnitust – ma lugesin romaani „Kaksikliik“ selle ilmumisaastal, et need vihmased suvepäevad olid siiski 1981. aastal. Kindel on, et sama aasta 23. augustil ajalehes Noorte Hääl ilmunud Aire Kivistiku arvustuse lugemishetkel oli romaan mul juba loetud – mäletan, kuidas ma arvustust lugedes võrdlesin enda arusaamu arvustaja nägemusega.

Lühidalt: 14-aastane põhikoolipoiss, kes oma värske ulmehuvi laineharjal loeb ulmeromaani, mis ilmselgelt pole seiklusromaan, kuid poiss saab siiski elamuse, mis meeles ka nelikümmend aastat hiljem. Eks suuresti võib elamuse põhjuseks pidada romaani võõrikust, mida mõni ehk üleolevalt eskapismiks, mõni aga erutunult sense of wonder’iks nimetab.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Sellest Wabariigi Ulme osast saate teada, millised Grigori Adamovi ja Ambrose Bierce’i teosed on teiste autorite nimede all eesti keeles ilmunud, kes plaanis 1934. aastal Eestis õuduskogumikku välja anda ning millised teened on Jaan Tõnissonil eesti ulmekirjanduse ees. Eriliseks muudab „Wabariigi ulme“ neljanda osa ka see, et seekordse eesti ulmekirjaniku – Yri Naelapea – elu ja tegevuse kohta oli ka päriselt võimalik informatsiooni leida. Minu jaoks uus kogemus, aga sellega kaasneb tavalisest omajagu pikem ja põhjalikum käsitlus.

Ja lisan siia veel ühe tarkusetera: ärge kunagi usaldage bibliograafi, aga kuulake ära, mida tal öelda on ning patsutage talle lohutavalt õlale.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Moodne aeg nõuab moodsaid lahendusi. Praeguses viiruserohkes maailmas peavad mitmed pikkade traditsioonidega ulmerahva üritused interneti teel aset leidma. Uus-Inglismaa ulmeühing (New England Science Fiction Association) on aastast 1941 veebruarikuus korraldanud ulmesõprade kokkutulekuid, millel nimeks Boskone. Kuid sel aastal otsustati proovida üks suvine virtuaalkogunemine internetis Zoomi abil lisaks korraldada.

Ürituse nimeks ReCONvene2020 ja tegemist oli ühepäevase paneelidepundiga, mis kestis kokku kuus tundi. Osavõtutasuks sooviti 10 dollarit ja kuna ma ei ole kunagi ühelgi välismaisel ulmeüritusel käinud, tundus huvitav olema.

Loe edasi...

{SILDID}
 

25. septembril toimus Prima Vista kirjandusfestivali raames ka Harry Potteri imelise võlumaailma teemaline viktoriin. Koha peal vastas küsimustele ligi sada huvilist! Et lahendamisrõõmu jaguks ka kodustele raamatukoidele ja potterisõpradele, siis palusime korraldajalt, Irina Möldrelt, küsimusi ka meie Reaktorisse üles riputamiseks. Head nuputamist!


Vastuste spikker asub postituse lõpus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Algupärase ulmekirjanduse huvilistel on taas võimalus sukelduda Eesti tingimustes üsna haruldasse nähtusesse ehk kümne kirjaniku loodud ühismaailma. Viimase “Saladusliku tsaari” sarjas ilmunud teosest, mis samuti oli jutukogumik, on möödas kaks aastat ja käesolevas kogumikus astuvad autoritena üles mõned üllatavad nimed nagu Veiko Belials või Miikael Jekimov. Samuti teeb eelnimetatud ühismaailmas oma debüüdi Laura Loolaid. Naljaga pooleks võib uueks autoriks lugeda ka Joel Jansi, kes eelmises kogumikus veel J.J. Metsavana pseudonüümi kasutas. Lugusid on kokku seitse, millest üle poolte autoriks on harjumuspäraselt kas ainuisikuliselt või kellegagi kahasse Maniakkide Tänav.

Mis veel – sel korral on kõigi lugude ühisnimetajaks üks tegelane nimega Mürakas.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Haviland Tuf leiab suure laeva. Laeva, mis teeb ta jumalaks. Või jumalale lähedalolevaks isikuks. Loomine on ju jumalate privileeg? Ja just loomisega Haviland Tuf tegelebki. Uus elu võrsub laevas endas. Ainus töö, mis tuleb Tufil põhjalikult endal ära teha, on see,  et kuidas luua elu nii, et see aitaks neid, kes abi vajavad ja samas ei jääks Tufi südametunnistus kripeldama.  See, et ta loomise eest raha tahab, noh, kaupmees ta on ja kaupmeheks ka jääb. Ja elada kuidagi tuleb. Miks mitte olla siis ökoloogiainsener?

Kui päris otsast alata, siis juhtus nii, et laeva leidmise au Tuf päris endale ei saa. Küll aga võib ta nimetada ennast võidukaks osapooleks. Nimelt palkas tema ja ta esimese laeva, Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarve üks kamp jõhkardeid. Võimalik, et siinkohal teen liiga kaasasolevale sõjaajaloolasele ja võibolla ehk ka küborgile, aga teiste kohta ei saa mitte midagi liiga head öelda.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Wattpad on platvorm, mis noortele fanfictioni fännidele tutvustamist ei vaja, kuid kui vanus juba kasiinosse lubab, siis reaktsiooniks hoopis: What pad?. Selle toreda lehe enda moto on "Where stories live" ehk siis maakeeli „Paik, kus lood elavad”. Vot, oleks ma varem teadnud, et kõik need üllitised raamatukoguriiulitel puha surnud on ja nende elustamiseks hoopis Wattpadi vaja. Aga nali naljaks.

Wattpad arenes välja fanfictioni pesast, kuid õnneks arenes sealt ka algupärast loomingut, ning sai kohaks, kus noored autorid said võimaluse esimesteks katsetusteks, saades ka vahetut tagasisidet. Kui raamatu kirjutamine nõuab pikaaegset pühendumist, siis antud platvormil postitatakse (ja ka kirjutatakse) lugusid jupikaupa, nõudmata autorilt suuremat pühendumist.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Eiv Eloon, pärisnimega Lea Soo. Raamatukogutöötaja, ulmekirjanik ja bioloog. Jüri Kallas on uurinud natuke autori kohta, selle kohta leiab ülevaate siit. 

Raamatust. Tegu on planeedil Avatil elavate gaalide ja varelitega. Elutingimused on muutunud kehvaks, kiirgus on meeletu ning varelite looted hukkuvad lihtsalt.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Asudes lugema mõne autori teost, annab lugeja ennast tahtmatult justkui selle autori meelevalda. Ta nõustub sukelduma maailma, mille autor on loonud, osalema fiktiivsetes eludes ja väljamõeldud sündmustes, mis võivad olla ülimalt intensiivsed emotsioonide ja sündmuste virrvarrid või vastupidi, ülimalt rahulikud kulgemised või pikad filosoofilised mõttearendused.

Enese jaoks tundmatu autori teoste avastamine on nagu uude maailma minek, mõnest oled kuulnud kõlakaid, mõnest ei tea midagi muud, kui vaid kaanepildi peibutavat reklaamsära. Võttes aga ette mõne säärase autori teosed, kelle loomingut ollakse juba mitmeid kordi lugenud, on lugejal olemas ootused ja lootused, võib-olla eelarvamused ja kui tegelikkus kattub ootuste ja lootustega, siis peaks lugeja olema rahul.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ulmestaar: Iti Tõnisson

Iti Tõnisson (noorepõlvepseudonüüm Elläi Tuulepäälse), toimetaja (kirjastus Ilmamaa), luuletaja, kätt proovinud ulmejuttudega.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud-mänginud oled?

Just lõpetasin Suzanne Collinsi „Laululindude ja madude ballaadi“. Tahtsin teada, mis müüdi või varem maailmakirjanduses tuntuks saanud teema Collins seekord töödelda võtab ja ei pidanud pettuma: see on ju „Carmen“ düstoopia kastmes.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Süvahavva. Viimane suvi.
Indrek Hargla

„Süvahavva. Viimane suvi“ on sarja kolmas osa, milles on kasutatud folkloorset ainest, ja seda võib iseloomustada kui ulmelist kriminulli ja etnopõnevikku.

Süvahavva talus elab 20-aastane Arnika Ambros, kes on viimane arbujate suguvõsast, üleloomulike võimetega inimene, kes viib kokku elavaid ja surnuid ja suudab käia surmataguses maailmas. Aga Arnika on veel noor arbuja, ja võib-olla on ta teinud vigu, millel võivad olla kohutavad tagajärjed. Kui Arnika hakkab kahtlustama, et tema vanatädi on tapetud, avastab ta, et selle saladuse lahendust peab ta otsima oma suguvõsa tumedast minevikust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Valgus pimedusest

Tim Hornet

Järjekordne lugu meedikust Skräppyst ja major Tomist, ent see on eelmistest erinev – siin selgub kogu tõde asjast – Skräppy on pooleaastane.

Andestatagu, et ma nii lühidalt kirjutan, aga – see praegune „peatükk” aitab põhjendada nii mõndagi, mis varasemalt veider või pooliklik tundus. Mingeid lünkasid täidetakse, üldiselt ka rahuldavalt. Kui eelmistes oli tugevamalt tajuda mingit poole vinnaga kirjutamist, siis siin nagu seistaks silmitsi selle ideega, mida sooritada taheti, ja kirjutati see lõpuks välja. See on igati tervitatav – lõpuks on asjal mingit tuuma.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Rahutus oli teda juba hommikust saadik närinud. Tööle minnes unustas ta autovõtmed maha ja pidi tagasi neljandale korrusele ronima. Koju tulles läks meelest poest pesupulbrit osta. Asjad ei püsinud käes, nõusid masinasse pannes pillas ta taldriku maha. See ei läinud katki, aga ikkagi. Juustusaiu välja võttes puutus käsivars vastu tulist ahjuserva ja nahale tekkis inetu tumepunane triip. Mobiiltelefon kukkus käest, ekraan allapoole – kui ta ei oleks just plastikkaasi ümber ostnud, oleks see olnud juba kolmas telefon, mis ämblikuvõrgutaoliseks pragunenud ekraani tõttu kasutuskõlbmatuks muutub.

Talle tundus, nagu ei voolaks ta soontes mitte veri, vaid sulatina, raske ja kuum, ja süda, et suuta seda ringi ajada, pidi kõvasti vaeva nägema. Lõpuks haaras ta seljakoti, loopis sinna sisse tossud, rätiku, T-särgi ja liibuvad trennipüksid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Öösel ärkas Mati selle peale, et kuskilt kaugelt oli tulnud tema ajusse integreeritud AIU-seadmele käsk „52 65 73 65 74”.

„Tohoh!” ei saanud ta esialgu midagi aru. “Kes tahab keset ööd mulle taaskäivitust teha? Õnn, et ma toiminguid blokeerida suudan!“

Mati pani korralikust terasfooliumist mütsi pähe ja üritas magama jääda. Mis aga tulemata jäi, oli uni.

Igaks juhuks vaatas Mati õue - elekter oli alles ning tänaval võis näha liikumas mõnda üksikut iseliikurit. „Toimib,“ mõtles ta ning lülitas sisse oma üsna vana arvuti, keetis ühe teelaadse joogi ning võttis näljakustutuseks antivegan-vaglavorstiga leivalaadse toote käepärast.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Hugh Riggs

Kui Hugh ümbritsevast midagi taipama hakkas, avastas ta, et jooksis mööda samblast liivarada üksikute mägimändide vahel. Hingeldades mõtles ta, miks kuradi pärast üldse joosta on vaja, kuid jätkas siiski, liiva pritsimas taldade alt. Rusikas käsi tundis pigistades valu. Hugh avas pihu ja vaatas ainiti suurt läikivat rubiini, mis sillerdas imeilusalt hommikuse päikese käes.

Puujuurikas oli see, mis mehe teekonna katkestas. Jalg takerdus selle taha ja Hugh veeres mööda liivast pinda.

Kukkumisest taastunud ja hetke hinge tõmmanud, avastas ta äkki... "Kalliskivi!" Ta roomas käpuli puujuurika poole tagasi, ise meeleheitlikult siia-sinna vaadates.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Alviira…

Kas oleksin temaga jäänud, kui oleksin kohe alguses tõde teadnud?

See oli vaikne, Itaalia kalmistuid meenutav surnuaed. Vaid mesilased sumisesid valgete hauasammaste vahel. Päike kõrvetas, õhus hõljus põllulillede lämbe lõhn. Mu kaaslaste näod olid nukrad. Noorte neidude surm masendas meid kõiki. Olime hiljaks jäänud. Kuidas me rõõmustasime, kui avastasime planeedi, mis nii väga sarnanes Maaga! Kased, pärnad, kibuvitsapõõsad, karikakrad...

Seal elanud inimesed olid ehitanud samasugused linnad nagu meiegi. Neilgi olid viisoritoad.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ristsõna lahendasin ruttu. Nagu ikka. Aga see kaheksatäheline sõna, mis tuli lõpuks diagonaali ruutudesse, oli mulle arusaamatu.

Kohkusin ära. Äkki see on mulAlzheimeri tõve esimene ilming? Inimene hakkab kõike unustama. Lõpuks ei tea oma nimegi. Inimkond pole siiamaani osanud sellest õudusest jagu saada. Alzheimer kummitab nüüd isegi rohkem, kui kunagi varem, sest me kõik elame nüüd igavesti.

„Nuujah,“ – nagu ütleks minu vanavanaema –„Epsilonil käidi ära, aga

Alzheimerist jagu ei saa.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Sinna!“ osutas major näpuga. „Viib küll trajektoorist natukene kõrvale, aga saab varju.“

Nad olid juba ligi kaks nädalat sammunud mööda kuuma lagedat liiva. Toidu- ja joogivarusid küll veel oli, kuid piiratud koguses. Kui algul leidus ka natukene kohalikke loomi ja taimi, millest varusid täiendada, siis nüüd ümbritses neid vaid surm. Tühi ja lage surm, mis võis kesta veel nädalaid.

Major oli justkui sellise väljakutse jaoks loodud – niikaua, kuni nanovedelikku jätkus, võis ta kui robot järjest sammuda, tundmata väsimust või valu, planeerides igat toidupala ja kulutatud energiaraasukest.

Skräppy aga ei omanud ei sõjaväelist treeningut ega füüsilist vastupidavust.

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Kaks miljonit eurot?" See võttis mu hetkeks tummaks. Ma olin muidugi arvestanud liialdatud hüvitusnõudega, kuid mitte sellises suurusjärgus.

Et sellist summat arvesse võtta, pidanuks mu siirdur reisija päris hakklihaks töötlema, kuid kiilaspäine mees, kes beežis ülikonnas mu ees istus ja mind ainitise pilguga materdas, tundus täiesti vigastamatuna. Ei kipsi, ei sidet ega isegi mitte kriimustust ei suutnud ma avastada tema kehalt, mis oli nii kõhn, nagu piirdunuks ta päevaratsioon vaid paari vitamiinitabletiga. Ma võisin oma kahtlused endale hoida, ent kas polnud Philip Brand – nii oli mehe nimi – tulnud lihtlabasel moel mu raha järele. Tavaolukorras polnud ma kordagi sellise lepitusvestlusega nõustunud, kuid just nüüd seisis ees mu firma esimene börsileminek ja ma ei saanud endale lubada ühtegi negatiivset kuulujuttu...

Loe edasi...

{SILDID}
 

„Mõned asjad tahavad arutamist,“ ütles Arnika ja sikutas endale pleedi tihedamalt ümber. Käärkambris oli jahe nagu alati. Feliks oli süüdanud kümmekond küünalt ja väikse elektriradiaatori sisse lülitanud, aga ikka oli jahe. Süvahavva salajane  nõukoda pidas koosolekut, nii nagu see aastasadu oli sündinud – kirikus, pühal pinnal, kus kurjad jõud neile ligi ei pääse, ent nagu see oli olnud viimane aasta, istus nõukoja turvamees Margus taamal puu all pingil ja lahendas ristsõnu ning  tukk oli tal põues. Kaks aastat järgemisi on Värravi kandis inimesi surma saanud ja on püsse lastud.

„Tahavad küll,“ sõnas Helga. „Ma just sattusin ühe jama peale.

Loe edasi...

{SILDID}
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (1.1515)