Head Reaktori lugejad!
Oktoobrikuu on jõudmas lõpule. Päevad on järjest lühemad, kirevas leherüüs puud on muutumas raagus skelettideks ja pimedus on järjest kõikehõlmavam. Kätte on jõudnud see müstiline aeg aastas, mida tuntakse eri kultuurides hingedeaja, halloween’i ja paljude teiste nimede all – aeg, mil vanarahva uskumuste järgi on piir meie maailma ja teispoolsuse vahel õhem kui tavaliselt.
Värskes Reaktori numbris astuvad juttudega üles Eeva Jeletsky, Maarja Kruusmets, Tanel Rõigas ja Tim Hornet. Tanel Rõigas arvustab Laura Loolaidi „Tagavara-malevat“, Tõnis Hallaste Timo Talviku „Sulisid ja sulaseid“, Elar Haljas Kalev Kerge „Kaose välja“ ja Mairi Laurik Brandon Sandersoni „Võitlejat“. Kirjastajate intervjuude sarjas küsitletakse sedapuhku raamatusarja „Sündmuste horisont“ organisaatorit Ats Millerit.
Tõenäoliselt ainsaks 2025. aastal kinodesse jõudnud ja jõudvaks eesti ulmefilmiks on „Must auk“. Praeguseks ka vaadatav näiteks Telia videolaenutuses. Reaktori küsimustele vastab filmi režissöör ja stsenarist Moonika Siimets.
„Juba ilmunud intervjuud ja arvustused räägivad Tarantino ja Cronbergi viidetest ja filmitehnikast, siin vaataks ulmepoolt. Kas mõte ulmefilmi teha prõmmib raevukalt uksele või on tüütu pirin, mille võiks vaigistada?“
Minu jaoks polegi film niiväga ulme. Mõtlen ikka, et maailm on rohkem, kui me palja silmaga näeme. Ehk me inimestena ei teagi, mis Universum on, oleme veel liiga vähe arenenud? Ratsionaalsemad inimesed küll ütlevad – ulme.
Film on tegelikult eelkõige ikkagi inimestest ja nende suhetest, minu jaoks räägib „Must auk“ eksistentsiaalsest üksindusest.
Timo Talviku (Reaktoris nimega Tim Hornet) esimest raamatut lugedes kerkivad minu jaoks esile kaks põhilist teemat – esiteks küsimus kirjanduslikult nauditava teksti loomisest kui lihvitavast oskusest, teiseks küsimus konkreetse autori või teose paigutamisest meie kirjandus- või kultuuriruumi. Teine küsimus pole veel õigupoolest kuigi aktuaalne, autor on selleks liiga verivärske ja ei saa veel neid ootusi tekitada üheski lugejas, aga pikemas perspektiivis tekib see küll, praegu saab eelkõige rääkida seostest, mis tekivad konkreetse raamatuga. Ent seda ehk suuresti juhul, kui esimene küsimus – kas kirjutamine on treenitav oskus – saab jaatava vastuse.
Mõnele tundub, et kirjanduses on need asjad ikkagi suhteliselt jäigad – Sulle kas on antud või ei ole. Mõni kirjutab ühe raamatu viisaastakus ja tegemist on kümnendi suursündmusega, teised aina kirjutavad ja kirjutavad ja pälvivad ainult grafomaanitiitli.
Eva Luts eelmises Reaktoris ( https://www.ulmeajakiri.ee/?kusimused-kirjastajatele ) tõi välja „Sündmuste horisondi" kui suurepärase Fantaasia kirjastuse sarja, piiluksime selle loomisesse, elukäiku ja tulevikku.
- Ajaloo sügavuses kaevates: kuidas tekkis mõte teha oma sarja? Kas juba alguses oli idee mõnest autorist, keda saab sarjas palju olema ?
Mõte ise on väga vana, aga alati oli muud teha...
Ohh... Siin on natuke ajalugu, mida nüüd, varsti juba ligi 20 aastat hiljem vast võetakse emotsioonivabalt, ehk kerge huumorigagi, kuid, kuigi ulmega kursis olevad inimesed ju teavad ja tunnevad, kellest juttu, lubatagu nimed nimetamata jätta; märgin, et saan tegelastega normaalselt läbi.
"Kaose väli" on Kalev Kerge esmateos, mille keskseks teemaks on elu tuumasõjajärgses maailmas ja küsimus, mis saab inimlikkusest, kui peamine eesmärk on vaid ellu jääda. Autor lubab lugejale tugevate isiksustega põnevikku, kus on puhas essents ilma liigse vahuta: ei pikki kirjeldusi, ei suhtedraamasid ega ka fookust hajutavaid kõrvalteemasid. Kõlab nagu üks väga korralik meestekas ning justkui minule, seiklusjutte ja märulit hea meelega lugevale ulmikule, täpselt see, mis sobib. Kahjuks päris nii ei lähe ja lühidalt võib öelda, et raamat täidab oma lubadused, kuid ainult koolipoisi „rahuldava" hinde vääriliselt.
Minu peamine probleem antud raamatuga on, et sisuliselt on mõningad aspektid raamatus väga nõrgad. Stiil on lakooniline ning võiks arvata, et see tuleb ainult kasuks märulit ja möllu täis teosele, aga antud juhul on mindud teise äärmusesse ning tegelased käituvad kohati kui robotid.
Ma ei alusta seda arvustust kilkamisega, et järjekordne mõnus ulmekas on tõlgitud. Tähendab, see oleks ka õige väide, kuid palju olulisem on hetkel hõisata, et üks mõnus noorteulmesari on LÕPUNI tõlgitud. „Võitleja” on „Taevasselennu“ sarja neljas ja otsi kokku sõlmiv lugu.
Brandon Sanderson on tohutult viljakas ulmeautor, kes kipub ehk kohati liialt lobisema, kuid kelle fantaasialennu ees olen ma sõnatu. Muide, selles sarjas ja ka teistes autori noortekates on seda lobisemiseprobleemi nõks vähem. Nõudlik publik, kes sooviks oma lugemislauale mõistliku pikkusega raamatuid, seab omad piirid. Ei mingeid tuhandeleheküljelisi hiiglaseid! Ükski (peaaegu mitte ükski) teismeline poleks nõus neid kätte haarama. Sestap peab ka autor oma fantaasia suutma 300-400 lehekülje peale kokku tõmmata nii, et lugu sellest ei kannata ning loodav maailm oleks endiselt terviklik.
ESIMENE NÄITLEJA: Peter Sellers (8. september, 100. sünniaastapäev)
Peter Sellers (1925–1980) on briti näitleja, kes peamiselt mängis koomilistes rollides sõjaväe- ja politseiohvitsere ning tüüpiliselt oli tal ühes filmis mitu rolli. Tema esimene ulmefilm oli muinasjutu ekraniseering „Pöialpoiss" (1958). Satiirilises komöödias „Hiir, mis möirgas" (1959) mängis ta kolme osa, sealhulgas esimest armastajat ja kuningannat – film räägib 40 km² suurusest riigist Alpides, mis kuulutab sõja USA-le ja võidab. Filmis „Tee Hongkongi" (1962) leiutavad tiibetlased tee, mille joomine annab inimesele supermälu; lõpuks lennatakse ka kosmosesse. Tema ulmefilmidest kuulsaim on „Dr. Strangelove ehk Kuidas ma lõpetasin muretsemise ja õppisin armastama pommi" (1964), mille eest sai ta Oscari nominatsiooni ja BAFTA auhinna. ÜRO-d propageerivas telefilmis „Carol for Another Christmas" (1964) mängis ta tuleviku imperaatorit.
Anime „Saijaku Tamer wa Gomi Hiroi no Tabi wo Hajimemashita” ehk „The Weakest TamerBegan a Journey to Pick Up Trash” ehk siis Eesti keeli „Nõrgim taltsutaja alustab oma teekonda, korjates prahti” oli mul pikalt vaatamise ootejärjekorras. Olles natukene esimest osa piilunud, tundus tegemist olevat sooja ja positiivse, kuid aeglase slice-of-life’i tüüpi animega. Sellised asjad vajavad nautimiseks aega ja õiget meelelaadi. Nüüd jõudis see aeg kohale. Ma ausalt tahtsin, et see oleks hea anime. Peale esimest paari episoodi pidin kahjuks aga pettuma.
Siiski on tegemist hea õppematerjaliga, mida mitte teha, seega vaatame seda lugu lähemalt.
Anime esimestes episoodides tutvume me loo peategelasega. Femicia on kasvanud lihtsas perekonnas, seda maailmas, kus on haldjad, päkapikud, koletised jne, ühesõnaga vana hea fantasy.
Võib sisaldada spoilereid, ehkki üritasin võimaluste piires vältida.
2022. aastal vallapäästetud sõda põhines servapidi Viktor Suvorovi ja muude õhudessantväelaste populaarsel kontseptsioonil: hästirelvastatud, välja õpetatud väikesed efektiivsed löögigrupid visatakse õigesse kohta, hõivavad strateegilised punktid, seejärel maabuvad täiendavad väed, vastane demoraliseerub ja sõda ongi võidetud. Võta näpust. Hoolimata esialgsest edust strateegilise Antonovi lennuvälja hõivamisel ei saanud Vene väed seda kasutada õhusilla loomiseks ja olid lõpptulemusena sunnitud plaanist loobuma.
Sõda jätkub neljandat aastat.
Nelja Aastaja Aed
Kogumik sisaldab kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu poolt korraldatud 2025. aasta ulmejuttude jutuvõistluse parimaid töid. Võidutöö, mis on kogumikule nime andnud, on inspireeritud Jaapani aia- ja teekunstist. Autorit õnnitles ka Jaapani Suursaatkond.
Kogumikus on lisaks muinasjutulisele mõtisklusele ajalikkusest, ilust ja täiuslikkuse ihalusest, mis võidutöös käsitlemist leiavad, ka hoogsaid põnevikke, folkloorset kõhedust ja urbanistlikku düstoopiat, humoorikat fantaasiat ning tehisintellekti ja inimaju sümbioose lahkavaid jutte.
Autorid: Kadri Umbleja, Kristi Reisel, Jaagup Mahkra, Mia Lisette Tamme, Siim Veskimees, Timo Talvik, Karri Tiigisoon, Seio Saks, Eeva Jeletsky, Kaupo Sempelson. Sari Kaarnakirjas ilmub kirjastuste Kaarnakirjas ja Fantaasia koostöös.
Kaanepilt, sisuillustratsioonid ja sarja kujundus Liis Roden. Küljendanud Margus Nõmm.
Meeldetuletus: aja- mälu- ja müüdilood saagu Kaarnakirja!
Aasta lõpuni on veel paar kuud aega, tähendab, et jõuad veel kirjutada jutu teemakogumikku, mida Kalmsten ja Laura Loolaid kokku seavad.
Võib-olla on see lugu ajaväänamisest, teisiti läinud ajalugudest, ajajoone varjatud silmustest? Võib-olla on see lugu mäluga manipuleerimisest, salaseltsidest ja sektidest, mütoloogiate usinast ülekirjutamisest? Võib-olla on see lugu leiutisest, mis muutis kõik, jõudis kõikjale ja ununes siis jälgi jätmata? Võib-olla on see hoopis kelmiseiklus aegadevahelistes kurdudes, võib-olla salajane saaga, võib-olla aardejaht? Võib-olla veel hoopis midagi muud ajapöörast ja mäluvärdset?
Loe Reaktoris ilmunud esimest üleskutset.
Anni Ambos „Head ööd”
Sina näed unes, et oled toidupoes, kust saab osta inimesi ootamatul moel füüsiliselt mõjutavaid toiduaineid.
Lühikeses loos on autor jutustamiseks kasutanud väga harva esinevat sina-vormi, mis teeb selle lugemise omapäraseks ja huvitavaks. Lihtne idee on kirja pandud kiiresti ja kokkuvõtlikult ning lühiloona töötab see päris hästi. Loo lõpust võiks eeldada, et unenäo nägija ärkab üles ja saab aru, et see kõik oli tema aju tahtmatu ettekujutuse vili, kuid tegelikult on just viimane lause see, mis lisab loosse enim ulmet. Nii et minu meelest on tegemist täiesti korraliku looga.
Tanel Rõigas „Vaikuse
prints”
Meesterahvas üritab endale baaris üht daami sebida. Väljas kõndides tuleb jutuks, et naine kardab sattuda sarimõrvari ohvriks.
Oktoobrikuu pimedas õhtus hiilgas halloweeni’laat nagu jaaniussid jaaniööl. Kui aga jaaniussid oma eksistentsiga suurt lärmi ei tekita, siis laadakära oli kuulda juba kilomeetri kaugusele. Kadri ja Mart ei plaaninud sel tuulisel ja kõledal õhtul nina kodust üldse välja pista, kuid kõrvaltänaval püsti pandud pidu ei lasknud neil koduseinte vaikust ja rahu nautida.
Pärast veerandtunnist asjatut pingutust raamatusse süveneda andis Kadri alla ja pani ohates köite käest.
„Mis sa arvad, kas lähme vaatame selle laada üle? Äkki on seal isegi midagi lahedat?”
Mart tõstis pilgu arvutiekraanilt ja kissitas naise poole silmi. Lõpuks ta noogutas. „Olgu. Lähme siis. Hüppame tagasiteel poest ka läbi, meil pole hommikusöögiks mune.”
Nad pakkisid end soojalt riidesse ja astusid tänavale.
Üldise arvamuse kohaselt olid lohed välja surnud. Arvestades nende kirjeldusi rahvapärimuses ja ürikutes, tuli see maailmale pigem kasuks, sest üksmeelselt kujutasid kroonikud ja teadmamehed neid kui väga kehva iseloomuga ja tüütuid tüüpe. Ajastul, kui lohed veel ringi toimetasid, pidid inimesed nendega hakkama saamiseks hea hulga jõudu ja raha kulutama, mõistagi igapäevase elu-olu arvelt. Näiteks maja ehitamise tuleohutuse nõuded erinesid väga, kui eeldada, et valvata tuleb ainult koldest lendavaid sädemeid ja paigaldada piksevarras. Kui mõni nördinud lohe on otsustanud pool linna maha põletada, peaksid olema tulekindlamad hooned ja mitme väljapääsuga keldrid.
Üheksakorruselise kortermaja ühel ülemise korruse rõdudest, kergelt rõdurinnatisele toetudes, seisis Mees ja tegi suitsu. Maja oli linna kõige äärmine – Mehe vaatevälja ei jäänud ühtki ehitist, tema pilgule avanesid vaid majaesistest tänavalaternatest nõrgalt valgustatud kunagine, nüüdseks juba mitu aastat kasutuseta heinamaa ning seda piiravad raagus puud ja põõsad. Tuult praktiliselt polnud, vaid üksikud peenikesed oksapiud liigahtasid aeg-ajalt. Küünlakuine ilm oli karge ja klaar ning Mehe hingeõhk liitus sigareti otsast hinguva suitsuvinega, et ühtse sambana pilvitu tähistaeva suunas tõusta.
Mees lõpetas sigareti, kuid ei raatsinud veel Rõdult lahkuda. Ta vaatas idataeva hahetust, mis hakkas juba kohta loovutama taevarannalt immitsevatele vastsetele päikesekiirtele, mis tänavalaternate tuhmile valgusele peagi tasapisi kaasa mängima hakkavad. Mees viivitas veelgi.
„Ülemjuhataja, deebu,” noogutas teadlane, märgates silmanurgast ukse liikumist.
„Ülemteadur, deebu,” kinnitas ülemjuhatajaks nimetatu. „On sul uudiseid? Kuidas tundub? On meie rahval lootust, deebu?”
Ülemteadur kohendas prille ninal ja sügas ümarat lõuga. „Mul on head ja halvad uudised, ülemjuhataja, deebu,” sõnas ta mõtlikult ning vaatas oma laboriabilise poole.
„Ülemteadur, deebu. Ülemjuhataja,deebu,” kummardas noor laboriabiline, tema kõrvad lehvimas, ja lahkus ruumist. Suure tõenäosusega jäi ta labori ukse taha valvama, et keegi vestlust segama ei tuleks.
Ülemjuhataja vaatas suurte silmadega teadlase poole. Oodates. Soovides kuulda häid uudiseid. Neid aga ei tulnud.
„Mis on rohkem kui kindel, on see, et keegi ei lõpeta meie küttimist, deebu,” sõnad teadlane. „Meie liik omab liialt väärtuslikke aineid.
