Kohustuslik spoiler-hoiatus ette.

Ei saa öelda, et ma üles kasvades Warcrafti mängu suur austaja olin, maitse kaldus alati hoopis Heroes of Might and Magicu poole ning orkide-inimeste vaheline igihaljas võimuvõitlus jäi mul kogemata. Paar korda küll kobamisi Warcrafti kolmandat osa uudistasin, ent see teenis pigem võrdluseesmärki teise pärisaja strateegiamängu Age of Empiresiga. Enne filmi vaatamist tegin üle aastate kaks kiirmängu, mõlema tulemust on ehk parem mitte mainida, ning läksin ühes sõpradega filmi vaatama, mina küll sügavamate maailmateadmisteta tavakülastajana outsideri pilgu läbi.

Kriitikute arvamust vaadates võiks Warcrafti puhul justkui tegemist olla saksa fantaasiafilminduse tulekandja Uwe Bolli parimate paladega. Seega olin mõnevõrra ettevaatlik, ent siiski lootusaldis meeldiva üllatuse saamiseks. Süžeest pikemalt mitte rääkides võiks selle kokku võtta orkide maailma hävimise tulemusena rassi saabumisega Azerothi ning nende sõjalise elu konfliktile inimeste kuningriigiga. Orkide puhul on tegu marginaalse erinevusega Tolkieni deemonlikest groteskidest, kes on tänu Sõrmuste Isanda maailmale kahtlemata tuntumad. Warcrafti orkid on tublisti suuremad, kulturisti mõõtu väikeste peadega lihasmäed ning räägivad ja mõtlevad Tolkieni omadest kraadi võrra erinevamalt. Pigem on tegu vanadest pulp-kirjandusest tuttavate barbaritega, kes viibutavad sõjanuia – mida suurem, seda parem – ning materdavad kambakesi väiksemaid uljaid kangelastest inimsõdalasi põhimõttel, et sõda on elu ja tugevam võimutseb.



Filmi puhul jagub närimist aga küll. Esiteks tundub, et Warcraft langeb omaenda mütoloogia ohvriks – tahetud on näidata võimalikult palju ning luua sügav ja kaasahaarav maailm, millesse sukelduda, ent pigem tuleb välja rohkem uppumise tunne. Tegelased jooksevad ühest kohast teise, ühest linnast järgmisse, lastes erkaanil haarata suuri linna- ja maastikuplaane, ent igasugune taustainfo ja sisukam teadmine maailmast jäävad vaatajal saamata. Kohati oleks võinud neid paiku ning (süžee)liine tunduvalt kärpida ning rohkem keskenduda vähemale, ent sügavamalt. Kõige nõrgemana leidsin olevat kogu maagide nõukogu liini, mis oleks võinud vabalt olemata olla ning film ei oleks suurt midagi kaotanud. Samas pidi ju filmis olema ka reetur, ilma kelleta ükski õige fantaasiamaailm täielik ei oleks, ning maagide nõukogu ja ühe tegelase poolt juhuslikult üles korjatud raamat juhatasid justnimelt äraandja kindlaks määramiseni. Surmaeelne lunastus ei jäänud muidugi tulemata.

Tegelasi on samuti liialt palju ning ükski pole korralikult välja joonistatud. Arvutimängu austajad saavad kindlasti aru, kes on kes ja mida ta on teinud või hakkab kunagi tegema, ent tavavaataja kratsib lihtsalt kukalt (minul läksid lõpuks küll erinevad orkid ja inimesed sassi, nimedest rääkimata). Kes? Miks? Enamik tegelasi on justkui õblukesed pappšabloonid, nimi ja amet korraliku kodanikuna olemas, ent igasugune edasine lihv puudub, ainsa erandina orkikangelane Durotan, kelle sõdalasimago taga on oma pere ja klanni päästmise jaoks rabelev hing (tahaks öelda, et on inimlikult kujutatud tegelane, aga ei vist saa. Orkilikult? Emotsionaalselt? Midagi taolist). Ei mäleta, et filmi jooksul oleks ka kordagi inimpeategelase (Vikingsi sarjast tuttav Travis Fimmel) nimegi mainitud, minu jaoks jäigi ta Ragnar Lothbrokiks kuna ta kujutas tegelast täpselt sama pentsikuna niikuinii. Isegi isiklik tragöödia ei suutnud tema tegelast suuremalt muuta. Kohustuslik romantiline süžeeliin Ragnari ja poolorkist orjatari vahel ei kuku samuti just ülemäära veenvalt välja, pigem tolkneb jalus kui kohmakas kolmas osapool, keda keegi ei ole vestlusse kutsunud.



Kõige enam häiris mind aga orkide iidse traditsiooni põhise kahevõitluse teostus. Peamine antagonist pahalas-šamaan Gul'dan muidugi esimese tapluse sohiga võitis, kasutades oma käsutuses olevat musta maagiat fel, tavapärasest kirveviibutamisest jäi tublisti vajaka ning appi tuligi võtta muud varnas rippuvad abinõud. Säärase tavarüvetamise peale tõstsid aga orkid kõvasti kisa, ent matsid oma rulluva protestitulva kiiresti maha mõistes, et küllap on mineviku jäänukid tegelikult ülehinnatud.

Kahevõitluse sohijärgne olukord mängis välja niiviisi:
Mitmetuhandepealine orkihord: Ei-ei, säärast reetur-argpüksi, kes kõige püha-pühamat tava rikub, meie küll teenida ei saa.
Pahalas-šamaan tapab paar rohelisemat orki sama musta maagiaga, millega ennist kahevõitluse enda kasuks pööras, justkui näitamaks, et vaadake ma oskan veel.
Mitmetuhandepealine orkihord: Egas midagi, traditsioonid polegi meie ühiskonnas suuremat rolli kandnud, pole sul häda ühti.



Hiljem aga kui Ragnar omaenda surmaduellis suurest musta maagiaga karastatud orkisõdalasest (kes küll kogemata kombel unustab enda täiustatud võimeid kasutada) jagu saab, ei lööda teda maha, sest neidsamu traditsioone, mida enne rikuti, peab siiski ju au sees hoidma; ehkki resultaat tuli sedakorda samuti sohiga, kuna Ragnari võiduhoop läheb orki hella kohta ja järgmine läbi selja. Teab, mis reeglid siis korraga kehtivad.

Tundub, et siunasin tublisti filmi ja käiasin kohati sama katkist grammofoni, mida kriitikudki. Tegelikult mulle film täiesti meeldis, kõigi puudujääkide kohta jagus sellel palju positiivseid külgi. Visuaalsed efektid olid üsna võimsalt tehtud ning näitlejate digitaliseeritud näod orkidel samuti. Filmi vaadates ei tundnud kordagi, nagu oleks tegu green screeni ees sehkendavate mehikestega, erinevalt näiteks viimasest Kääbiku filmist, millest Warcraft teerulliga üle sõidab ning vaatab pärast järele, et mis alles jäi (kuigi see ei tohiks eriti keeruline saavutus olla). Ülesehitus oli küll mõnevõrra aeglane ja katkendlik, kuid seletavat kirjeldust stiilis see-on-meil-niimoodi-sest-kunagi-ammu-juhtus-naamoodi liialt mitte, mis säärase avara maailma kajastamise esimeses osas kipub tihti peale olema filmi ja tempo allakäiguks. Madinat ei saa laita ning ka huumorit jagus aeg-ajalt, seega igav see film kindlasti ei olnud. Kaks tundi kulusid meeldivalt.



Lõpp valmistas küll mõneti pettumuse, kuna filmist ei jäänud terviklik mulje, tegu oli otseselt järje sisse seadmisega ning kõik liinid jäeti nimme pooleli. Arvutimängufilmide tavapärast läbikukkumist kaaludes üsna julge samm. Arvestades siiski, kui palju publikutulu film on juba sisse toonud, võib oodata, et teine osa ikkagi tehakse, hoolimata kriitikute pea üksmeelsest materdamisest.

Kokkuvõtvalt, filmikunsti ajalukku Warcraft ei lähe ja fantaasiažanri midagi uut juurde samuti ei lisa. Mis kumbki polnud aga omaette eesmärgid. See-eest oli niisama mõnus vaadata; suurepärased visuaalid ja mõned löömastseenid, rohkemate emotsioonidega maalitud orkirass, kes suurte vasaratega pisikeste inimeste raudrüüsid sisse tagusid, ning potentsiaali lubav maailm, mille mütoloogiat loodetavasti järgmistes osades põhjalikumalt lahatakse.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0786)