Pean jätma jälje. Sest olen viimane.
Mind jälitab KAPO, KRIPO, Interpol, sõjaväepolitsei, kindlasti veel keegi. Ei tea, kas saavad kätte mind ennem nemad või suren haiguse tõttu. Lõpp on nii või naa kohe käes.
See sõda oli juba peaaegu võidetud, vanal ajal, kui nad olid lihtsalt näljased elajad. Aga, jahi elasid üle, jäid ellu, vaid kõige targemad, kavalamad. Evolutsioon....
pikka aega elasid nad varjus, õppisid ennast ja oma himusid valitsema. Said üle religioonist ja neid hävitanud plazebost.
Eelmise sajandi teises pooles tõusid nad jälle, neid ei põletanud enam päikesevalgus. Kreemid, puudrid, tehisnahk aitasid varjata, neid ei hävitanud enam Kristuse rist ega pühitsetud vesi - uued elajad olid pärit ateistide hulgast. Peeglis olid nad nüüd näha ega eristunud muudmoodi teistest, tänu riietele ja meikapile. Isegi naha külmuse vastu leidsid nad vahendi, küttekaablite võrgustik kunstnaha all. Nii langes soojuskaamera meie relvade hulgast välja. Ka energiaallikas on tänapäeval igaühel taskus kaasas, ka elektronkiirguse järgi ei erista tänapäeval kedagi. Ja mis kõige hullem. Nad taipasid, kuidas Meie maailm töötab, nad pöörasid selle meie endi vastu. Nad tegid karjääri, nii poliitikas kui ka kuridegelikus maailmas. Sõjaväes. Luures. Turvateenistustes. Politseijõududes. Vaimuhaiglates. Nad tõusid kõrgetele kohtadele nii siin kui seal. Nad osid osa meist, meist eristamatud. Nad olid meie kohal.
Me lebasime kogu selle aja õndsas teadmatuses vanade võitude loorberitel. Me ei näinud vajadust värvata uusi sõdureid, neid välja õpetada. Meie meelest oli kõik kontrolli all. Me mandusime ja rasvusime.
Äratus tuli, kuid liiga hilja. Kuni olime vaid meie nende vastu, võitlesime vaid nende endiga, saime veel kuidagimoodi hakkama, kuigi neid oli palju raskem leida kui varem ja nende füüsilised võimed olid alati meist peajagu üle olnud. Kuid meil oi meie kogemused ja tahe. Kasutasime rohkelt kavalust, peibutasime, ohverdasime vahel süütuidki. Endid treenisime tippvormi, parcoure, võitluskunstid. Aga nüüd on nende käsutuses kogu see kasulike idiootide armee. Meie – päris inimeste - riigid.
Pimedal kõrvaltänaval prostituuti tühjaks imeva olendi kõrvaldamine oli meile jõukohane, aga kui selle olendi turvalisuse eest seisab terve armee? Suurriigi julgeolekuteenistuse tipp?
Kui lõpuks adusime, mis toimub... Viimaks. Me proovisime, atentaadid, terroriaktid, aga iga katse kohta kaotasime omi võitlejaid... meid oli niigi vähe...
Enam ei olnud ka kindel, kes on kes..., sest ainuke tuvastamismeetod, mis jäänud, on intuitsioon... Mind piinab, mul on tõesti kahju.. Mõnel korral võisime me eksida...
Iga väike edu kahandas meie võimekust, ükshaaval noppisid meie oma rassi esindajad, keda me nende eest kaitsesime, nende käsul, meie parimaid poegasid... Ja nüüd on minu, viimase võitleja käes järjekord....
... ehk jõuan oma kirja valmis... kätes ei ole enam jõudu ja trükkimine on vaevaline... vähk närib mu sisemust... Te peate teada saama…
.. Euroopale on vaja töökäsi? Rahvastik vananeb? Sõjapõgenikke peab aitama, ütlevad nad...
Valetavad.
Toidulaud vajab katmist, on nende tegelik eesmärk... kui on palju inimesi, ei pane keegi selles segaduses tähele kui tuhanded kaotsi lähevad... Keerulisem on seletada, miks saksa muinasjutulises väikelinnas 20 pensionäri enam oma kontole laekuvaid rahasid ei kasuta. Veel keerulisem seletada, kuhu väikelinna ainuke noor tütarlaps äkki kadus...
nad upuvad Vahemeres, öeldakse meile... Teadke, allveelaevadega peetakse neile jahti kui elajatele...
.. Liikumisandur andis häire..
...
Nad on siin...
send ja siis vajutan päästikule ... Kui käsi jaksab veel relva tõsta... Kui jõuan …