"Test, test, üks, kaks, kolm."

"Kuulen sind, keelemoodul töötab hästi. Proovi nüüd mu nime öelda. Ja märksõnu. Me ei tohi kummaski eksida, muidu on halvasti."

"Jah, jah. Nii, Peeter, kuuled mind?"

"Peeter kuuleb. Marto? Marto? Kurat kui imelikult see nimi ikka kõlab. Ja misasi see "kurat" veel on?"

"Olen Marto, kuulen sind. Nimed genereeris laevaarvuti meile kohalike häälikute põhjal. Ilmselgelt pole sellel ajastul ja eriti siinses pärapõrgus meie nimesid veel leiutatud. Ja "kurat" on kohalik mitmekülgne nimi-, ase- ja vandesõna umbes kõigele," selgitas Marto.

""Olen Marto" küll õigesti ei kõla. Aga suva, las ta olla. Meie andmete kohaselt on meie uuritavad subjektid niikuinii esiteks üsna segaduses ning teiseks, ei mäleta nad meid hommikuks niikuinii".

"Oot, me ei hakka nende peal ju mälukustutust kasutama? See on ju Ajaloo sündmustesse sekkumise eeskirjade järgi rangelt keelatud, võtab kuradima kaua ning ajab lõpuks subjekti psüühika üsna segamini."

"Ära muretse," vastas Marto. "Meie andmete kohaselt... Nii, siin on kirjas et "antud andmevahetuse seansil osalejatel on andmete suure hulga, ning seansil läbi viidavate traditsiooniliste tegevuste tõttu tugev tendents kaotada verbaalselt vahetatud, ning läbielatud sündmuste kohta käivat infot, eelkõige puudutab see esmakordselt nähtud inimeste nägusid ning nimesid," mis tähendab, et meie ei pea midagi tegema. Nii, korda meie eesmärk üle".

Peetri nime saanud ajarändur kordas mõttes punkte üle. "Niisiis, meie eesmärgiks on koguda meie jaoks hetkel kadunud spekulatiivseid andmeid tuleviku kohta. Eelkõige puudutab see ajarändu, laevatehnoloogiat, küberneetikat ning võimalikke postapokalüptilisi süsteeme. Spekulatiivsete andmete kogumise eesmärgiks on omakorda võimalike uute tehnoloogiate väljatöötamine, ning potentsiaalsete negatiivsete ajaliinide vältimine".

"Tubli. Keelemoodul ei haki, laev ütleb, et su jutt on loogiline ja ka mina saan sellest aru. Seega, pargime laeva siia veekogu põhja, ning lähme vaatame selle asja üle," lõpetas Marto missioonieelse kokkuvõtte.

Laev laskus põõsaste varjus veepinnale, lasi ajarändurid mööda silda maale, ning kadus solinal sügavama järveosa poole.

"See õhk siin on nii värske ja puhas. Ja samas on selles nii palju elusat. Isegi Neo-Pekingi kuplialune õhk ei ole nii mõnus ja nemad on oma õhu üle veel kuradima uhked," vadistas Peeter vaimustunult.

"Näe, veelind. Mingi.... part vist? Ja kuula, kuidas prääksub," ei jäänud Marto võlgu. Kohmetunult vaatas ta ringi ja sundis oma hääletooni tõsisemaks. "Peeter, me ei ole siin lõbureisil, me oleme siin missioonil. Kui me käitume kohalikest erinevalt, tekitab see meie vastu uudishimu. Uudishimu tähendab keerulisemaid küsimusi. Küsimusi, millele me vastata ei oska. Halval juhul tuleb missioon katkestada, ning terve siinne aegruum mitmeks kohalikuks ajaühikuks hüljata. Halvimal juhul aga antimateeriaimplantaat ja pauhh". Lause lõpetas Marto žestikuleerides, kuidas ta pea plahvatab.

Mitu sellele ajastule kohast liikurit mürisesid tolmupilve üles keerutades mööda. Õnneks paistis juba missioonifailis kirjeldatud rajatis. Kohale jõudes otsisid nad tükk aega silti "registreerimine", lõpuks selle leidnud, tabasid nad aga enda vea. Andmevahetuse seansil osalemine toimus nimelt nimekirja alusel - nemad aga sattusid sellesse aastakümnesse esimest korda, ei saanud võimalik olla, et keegi oleks nende tulekust ette teatanud.

"Tere-tere, kuidas nimed?"

"Marto Jõrtam Ja Peeter Hando", suutis Marto vähese puterdamisega välja öelda.

"Nii, teid pole siin nimekirjas. Aga pole hullu, ruumi on."

Poisid jõudsid juba kergendunult hingata, kui aga neid vastu võtnud isik nendelt midagi nõudis. Nõudis kohalikku vääringut. Valuutat, mida neil ilmselgelt ei olnud.

Marto saatis implantaadi kaudu laevale juhise: "Laev, kohene käsk ainemuundurile. Toota nõutavas summas kohalikku vääringut. Eirata direktiivi 531c, mis keelab kohaliku vääringu omavolilise tootmise. Imperatiivne on direktiiv 993/a, erandi loomine missiooni läbikukkumise vältimiseks."

Taskus olnud ainemuundur värises korraks ning pärast hetke näitlikku sobramist ulatas Marto kohalikule mingeid paberitükke, mis olid selle ajastu valuuta.

Kohalik läks võltsingu õnge, ning andis neile vastu kaks plastikuga kaetud sedelit, millel olid nende nimed, ja ütles lõpetuseks: "Nautige üritust".

Enne kui meie vaprad ajarändurid suutsid kolme sammu astuda, peatas neid järgmine kohalik. Tegemist oli tõeliselt imposantse isendiga - tema nägu kattis tihe karvkasv, mis peaaegu ulatus veelgi vägevama rasvmoodustiseni tema kõhul. Ta vaatas poisse korraks uurivalt ning isegi veidi umbusklikult, kuid siis muutus ta näoilme lustlikuks.

"Noh, poisid, esimene Estcon?"
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0217)