Alustuseks tänan Päikese Kirjastust, kes saatis raamatu kuldsesse paberisse pakituna, kaane vahel kuldkollane sedel ilusate soovidega. On tore teada, et lugejast hoolitakse.
Raamat ise on oma pakendit väärt. Lühidalt võib sisu kokku võtta sõnadega: põnev, kaasahaarav, ettearvamatu.

Pikemalt nii:
peategelane nimega Kell on maagiliste võimetega salakaubavedaja, kes segab ennast pidevalt ohtlikesse seiklustesse. Ta vahendab kaupa paralleelmaailmade vahel ning kõigis neis dimensioonides on olemas erinev London. Linnu ühendab vaid nimi ja mälestused kunagisest ühtekuuluvusest. Linnades elavad kuningad suhtlevad üksteisega Kelli abil, sest tema on üks kahest allesjäänud antarist – maagist, kes suudab ühest Londonist teise liikuda.

Teiseks peategelaseks on Delilah Bard ehk Lila – poisiliku välimusega noor neiu, kes elatab ennast varastades. Kelmi ja salakaubavedaja teed ristuvad ning kuigi nende tutvus ei alga sugugi sõbralikult, saavad neist peagi partnerid, eks aitavad teineteisel ellu jääda. Ei, sellest ei kujune tüüpiline armulugu. Tunded jäetakse üldse tahaplaanile ning neil lastakse üliharva välja kumada. Lugedes meenusid mulle sarnaste paaridena röövlitütar Ronja ja tema sõber Birk. Pigem mängukaaslased üliohtlikus mängus kui armastajapaar.

Meeldejäävateks isiksusteks on veel prints Rhy, edev ja võrgutav noormees, kelle kohta Kell ütles, et prints püüaks külge lüüa isegi kenasti polsterdatud toolile; kaksikutest hirmuvalitsejad Athos ja Astrid Dane, kes hoiavad Valget Londonit koletu võlujõu abil ohjes; teine antar nimega Holland, kes sarnaneb Kellile, kuid on tema omamoodi negatiiviks; kõrtsmik Barron – isakuju ja kaitsja, kelle juurde Lila uhkusest hoolimata alati tagasi tuleb, lubades mõttes talle kunagi abi ja peavarju eest tasuda.

Miks ikkagi selline pealkiri? Milline on siis võlukunsti tumedam pool? See selgub alles viiendas peatükis, kui Kelli kätte satub must võlukivi, mis kisub ta ohtlike sündmuste keerisesse, olles ühtaegu abiks ja surmatoojaks. Mitte, et raamatus enne midagi ei juhtuks. Varasemad peatükid tutvustavad tegelasi ja neid ümbritsevaid maailmu ning kirjaniku osav sõnakasutus muudab selle ülimalt nauditavaks. Kirjeldused muudavad read värvikaks filmiks, annavad kujutlusvõimele tiivad. Kuigi maagilisest Londonist on varemgi kirjutatud, suudab V. E. Schwab ikkagi üllatada ja anda lugejale täiesti uudse kogemuse.

Ühe loogikavea tooksin siiski välja: alguses on Lilat kirjeldatud kui mehelikku naisterahvast, kes on suutnud isegi kõrgseltskonda kuuluvad daamid ära võluda, varastades nad sedasi vaikselt paljaks Sattudes kaklusesse tänavajõuguga, avastab üks pättidest kogemata, et Lila on tegelikult hoopiski naine ning edasiste sündmuste käigus hakkavad seda taipama teisedki tegelased, isegi need, kes teda esmakordselt näevad. Tekib küsimus, kas Lilat tabanud šokk tema tõelise mina avastamisest muutis ta tõepoolest silmnähtavalt naiselikumaks? Vaevalt küll.

Rohkem midagi halba öelda ei oskagi. Küllap võlus see võlukunst mind ennastki, kuigi ma pole varem sedasorti lugudest eriti vaimustunud. Seekord ei koosnenud raamat ainult sauaga maa pihta koputamisest ja loitsudest. Maapinda rebiti tükkidena üles ja paisati teistele näkku. Loitsud kammitsesid, rebisid liha luudelt ja võisid võtta isegi inimese kuju. Veri tilkus ja voolas ojadena ning seda ei valatud kunagi niisama. Tegelased olid võimsad, kuid mitte haavamatud.

Kui keegi sellest raamatust filmi teeks, kuluks kindlasti meeletult palju raha ja eriefekte, aga tulemus ületaks oma visuaalse poolega Tolkieni „Sõrmuste isanda“.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0910)