Käesolevat artiklit ajendas mind kirjutama eelmises Reaktoris olnud artikkel, kus räägiti, et hard-sf võtmes ei ole kosmosepiraatlus võimalik. Sooviksin sellele väitele vastu vaielda.
Miks ma siis härra Memphet'ran`i arvamusega nõus ei ole? Härra M esitab oma väited kitsalt tehnilisest vaatevinklist, kuid unustab ära, et ükski tehnika ei toimi ilma inimesteta, ja kus on inimesi, kus ringlevad suured rahad, seal on sotsiaalsus, poliitika ja mahhinatsioonid. Härra M-i artiklis on palju võrdlusi merelahingutega ja ta väidab, et kosmoselahingud ei saa tehnilisest vaatepunktist mitte mingil juhul nõndaviisi toimuda, piraatlus aga ei ole üldse võimalik. Ütleme, et tal on tehnilise poole pealt 100% õigus, ma ei ole ekspert, kuid tahaksin välja tuua teemad, mis minu meelest laseks kosmosepiraatlusel suurepäraselt toimida ka härra M-i artiklis välja toodud tehnilise taseme juures.
Ma ei ole teadlane, ma olen ulmekirjanik ja seetõttu ei piisa mulle lihtsalt ägedatest seadmetest, vaid ma asetan need mingisse tausta. Kui kosmosepiraatlus asetada inimühiskonda, siis tulevad lisaks sõjalisele võimekusele juurde psühholoogia, juriidika, poliitika ja raha. Üks asi on tehnilised vidinad ja hoopis teine asi on selle kasutajad. Kuigi see härra M-i meelest ei saa kuidagi nii olla, siis hakkab kosmosepiraatlus ilmselt toimima nii mitmeski aspektis üsna mineviku või tänapäeva merepiraatluse moodi. Härra M-i piraatlusskeem, mille ta välja toob, on järgmine: On kaks punkti (planeeti, kosmosejaama, asteroidikaevandust vms) mille vahel liiguvad kaubalaevad. Piraatidel on mõttetu kaaperdada nende kahe punkti vahel liiklevaid laevu, kuna teise päikesesüsteemi otsa on näha, kuhu nad saagiga lähevad. Sest siis ründab kaubalaeva kaotanud osapool oma võimsa laevastikuga piraatide baasi ja asi ants.
Mina väidan, et see on liialt eksitav lihtsustus. Võtkem näide kaasajast – maailma suur probleem oli (ja ilmselt on ka praegu, kuigi sellest enam väga palju ei räägita) – piraatlus Aafrika rannikul. Ka praegu teatakse tänu GPS- ja sateliitsüsteemidele väga hästi kuhu kaaperdatud laevad viiakse ja teatakse ka, kus elavad piraadid. Kas see teadmine aga aitab kaubalaevade omanikke, või riike kelle jurisdiktsiooni alla need laevad kuuluvad? Kas Ameerika Ühendriigid või Vene Föderatsioon või India Vabariik, kelle kodanikud piraadirünnakute läbi kannatasid, ei oleks võimelised oma suurte laevade, lennukite ja armeedega selle piraadiranniku tema osmikulinnadest puhtaks pühkima? Loomulikut oleks nad selleks sõjalisest seisukohast lähtudes võimelised. Kas nad seda aga teevad? Ei ole teinud. Ja täpselt samamoodi saavad tegutseda ka piraadid kosmoses, sellest hoolimata, et teatakse väga hästi, kes ja kus nad on. Nad leiavad endale kellegi, kes neid valitsuste tagatubades kaitseb, maksavad talle saagist osa, ja ehkki tehniliselt oleks väga lihtne nad hävitada, siis juriidiliselt tehakse see väga keeruliseks ja ennäe – kaaperdusäri lööbki õitsele.
Piraadid löövad mõne planeedi kuule, asteroidivöösse või kosmosesse oma asunduse püsti ja mõnulevad seal nagu põrsad põhus. Kaaperdatud laevade ja lasti ostjad tulevad ise nende juurde. Nagu härra M isegi väidab, siis kosmoselaevad on meeletult kallid asjad. Samamoodi ka moodsad kaubalaevad, ning just seetõttu ostavad nende omanikud need ise tagasi, näiteks poole hinnaga, mis kuluks uue laeva ehitamiseks. Maksavad ka lasti ja meeskonnaliikmete eest lunaraha ja on veel õnnelikud, et nii kergelt pääsesid, sest see on palju odavam, kui hakata uut laeva ehitama.
Algne artikkel ilmus detsembrikuu reaktoris
