“Me kaotasime “Coraggio”.” Calkini hääles oli paanikanoot. “Neetud laev on kadunud, Morris.”
Kui ta helistas, assisteerisin parasjagu Kuu tagasivõtmisgrupi simulatsioonil, vastasin üheteistkümne juhatuse liikme kõnedele, valmistasin ette pressiteateid Claymonti ja Demetriuse projektidest, avasin uksi ja süütasin tulesid kohaliku keskkooli ekskursioonile, säilitasin üllatavalt soojal märtsikuu pärastlõunal meeldivalt jahedat temperatuuri ja mängisin malet Herman Millsiga arhiivist. Teisisõnu, oli täiesti tavaline päev, kuni direktor minuga ühendust võttis.
Denny Calkin on väikesekasvulise kõhetu mehe musternäidis, aga tal on võimas hääl. Ta oli NASA-sse määratud poliitilistel põhjustel ja ei jaganud seetõttu ööd ega mütsi. Loomulikult oli ta endast heal arvamusel ja veedunud, et tal on kõigele vastus olemas. Seekord oli ta aga hüsteeria äärel. "Morris, kuulsid või?" Ta ei jäänud vastust ootama. "Me kaotasime "Coraggio"."
"Kuidas palun, Denny? Mis mõttes kaotasime?"
"Mis sa ise arvad? Lucy ei räägi meiega enam. Meil pole aimugi, kus ta on või mis toimub."
Morris läks näost valgeks. "Võimatu. Mida sa öelda tahad, Denny?"
"Projekt Kotkas lendas kogu täiega põrgu, kurat võtaks."
"Oskad sa arvata, mis viltu on?"
"Ei. Ta on täiesti endasse sulgunud, Morris." Calkin rääkis toonil, mida kasutatakse kuueaastaste jaoks.
"Hästi." Morris püüdis väliselt rahulikuks jääda. "Kui kaua aega tagasi?"
"Umbes viis tundi. Ta jättis raporti vahele ja pärast seda oleme pidevalt proovinud teda kätte saada."
"Hästi."
"Üritame asja salajas hoida, aga kaua see enam ei õnnestu."
Revolutsioonilise tehnoloogia ja fusioonmootoritega "Coraggio" oli Kuiperi vöösse saabunud kaks päeva varem. Kell 3.17 hommikul ida ajavööndi järgi olid nad teatanud oma sihtkoha, kääbusplaneet Minetka märkamisest. See oli 4,7 miljardi miili pikkuse lennu kulminatsioon.
Morris jäi alati vankumatult optimistlikuks. Neil päevil, kui eelarve üha kahanes ja kahanes, kulus see suhtumine marjaks ära.
"Ilmselt on neil sidega probleeme, Denny."
"Loodame, aga ma kahtlen selles."
"Mis siis edasi?"
"Praegu viivitame ja loodame, et Lucy endast märku annab."
"Ja kui ei anna?"
"Sellepärast ma helistasingi. Me ei taha 20 miljardi dollarilise laeva kaotuses süüdi jääda. Kui ta ei vasta, peame talle järele minema."
"Kas "Excelsior" on valmis?"
"Me tegeleme sellega."
"Mida sa siis minust tahad, Denny?"
Ta kõhkles. "Baker astus tagasi."
"Oh. Juba?"
"No varsti astub."
Üks keskkooliõpilane esitas muuseumis küsimuse Apollo lendude kohta: mis tunne oli olla kaalutus olekus. Õpetaja suunas küsimuse mulle ja ma vastasin, nii hästi kui sain. Seletasin, et see oli nagu vees ringi hulpimine ja sellega võis väga kiiresti harjuda. Samal ajal võtsin vankriga ära Hermani ratsu. Siis ütles Morris oma mõtte välja. "Kurb kuulda." Kõlas süüdistavalt.
"Mõnikord tuleb ohvreid tuua, Morris. Ehk meil veab ja nad võtavad ühendust."
"Aga keegi ei usu seda."
"Ei." Kuulsin imemishäält - Calkin näris oma alahuult.
"Jäime ilma operatsioonijuhita."
"Sellepärast..."
"...sa mind vajadki."
"Jah, Morris, sellepärast me sind vajamegi. Tule kohe Cape'ile ja võta juhtimine üle."
"Oskad sa arvata, milles asi?"
"Pole aimugi."
"Saadad "Excelsiori" välja ja loodad parimat?"
"Mida sina välja pakud?"
"Tõenäoliselt on sidesüsteemid häiritud või tehisintelligents rikki läinud."
"Ma arvan samuti."
"Kas olete "Excelsiori" sidesüsteeme kontrollinud?"
"Veel mitte. Sellega tegeletakse."
"Tore. Aga tehisintelligents?"
"Me teeme ka Jeriga mõned testid. Ära selle pärast muretse, Morris. Tule lihtsalt siia ja aita meil alustada."
"Denny, nii Jeri kui ka Lucy on Bantami kolmanda taseme süsteemid."
"Mida sa öelda tahad, Morris? Sa ju tead, et paremat meil ei ole."
"Aga nad on katsetusjärgus."
"Pole tõsi. Tegime mitu simulatsiooni..."
"See pole sama, mis reaalne töö laeva pardal."
"Pole mõtet teste uuesti teha, Morris. Saaksime jälle samad tulemused. Bantamitel pole midagi viga."
"Hästi, Denny, aga meil on juba lahingus karastatud süsteem. Teame, et see töötab. Miks mitte seda kasutada?"
"Sest me kulutasime Bantamitele liiga palju raha, kurat võtaks."
"Denny, Sara tegi "Coraggioga" katselende. Kui teda kasutame, kõrvaldame ühe võimaliku probleemiallika."
See mõte meeldis mulle. Oleksin naasvate kosmonautide ja astronautide tervituspeo pressiteadet lõpetades naeratanud, kui ma seda oskaksin. Mul oli neist kahju. Nad olid keskmiselt 19 aastat missioonil olnud, aga keegi neist polnud kosmosejaamast kaugemale jõudnud. Calkin vastas samal ajal, kui ma dokumendid avaliku teabe osakonda saatsin. "Arutame seda, kui sa siia jõuad."
Ta katkestas kõne, aga Morris pani toru hargile alles pärast tervet pikka minutit. Ka tema oli kunagi astronaut olnud, aga sellest oli möödas rohkem aastaid, kui ta meenutada tahtis. Nüüd ta lihtsalt istus ja vahtis aknast välja. Lõpuks tõmbas ta sügavalt hinge. "Sara?"
"Ma kuulsin, Morris."
"Mis sa arvad?"
"Tehisintelligents on laeva kõige haavatavam osa."
"Sul poleks selle vastu midagi, kui Bantamid kuidagi vigased oleksid, eks?"
"Pole tõsi, Morris. Ma ainult vastasin küsimusele."
"Sulle meeldiks neid päästma minna, eks?"
"Selle asemel, et administratsioonihoones kirju avada? Muidugi."
"Oleks tore küll, aga ära liiga palju looda, plika."
* * *
Kolmanda taseme Bantamit peeti kogu planeedi keerukaimaks tehisintelligentsiks. Mina olen teise taseme intelligents, Telstari toode, kunagise kasinuspoliitika ajal tehtud ost.
Bantamite Lucy ja Jeriga oli lihtne läbi saada, nad ei käitunud üleolevalt. Tegelikult oleks see mind üllatanud. Nad olid liiga targad, et sellist poosi võtta. Olin muidugi keskmiselt armukade neile pööratud tähelepanu pärast ja võib-olla ka nende võimete pärast. Kuidas teisiti? Sellegipoolest hoidsin end vaos ja meist said sõbrad, kuigi me ei veetnud koos palju aega. Tsiviliseeritud olevustel on ju nii kombeks.
Nende saabudes juhtisin Kennedy kosmosekeskuses treeningsimulatsioone. Paar päeva hiljem saadeti mind Huntsville'i, kuna olin äkki ebavajalikuks muutunud.
Mind muserdas mõte, et Lucy triivis nüüd kusagil Kuiperi vöös peaaegu viie miljardi miili kaugusel Maast. Ilmselt oli tal tegemist voolukatkestusega. Ta võis olla üksinda pimedas laevas, nii kaugel, et raadiolained jõuaksid temani alles seitsme ja poole tunni pärast.
Mind soetati Ülemaailmse Kosmoserühma ajal suurte ootustega: pidin juhtima päikesesüsteemi avastusretki ja panema lõpuks uuel fusioonmootoritega VR-2 laeval alguse tähtedevaheliste reiside ajastule.
Ma ei peaks kurtma. Ma siiski pääsesin planeedi pinnalt. Viisin "Coraggio" asteroidivöösse testsõidule. Kinnitasin asteroidi haarme külge ja ammutasin sellest tagasilennuks jõudu. See oligi minu jaoks kõik. Saavutasin rohkem kui ükski astronaut, aga ei jõudnud oma ootustele ligilähedalegi. Tõepoolest oli "Coraggio" kadumine minu jaoks kuldne võimalus. Ma olnuks kõigeks valmis, et juhtida "Excelsior" või "Audacia" Lucyt päästma. Aga sellest võis vaid unistada. Jeri oli ju saadaval. Otsustasin välja kaubelda kompromissi. "Morris, kas te ei saaks meid mõlemat saata? Varuvariant poleks halb mõte. Igaks juhuks."
"Saata kaks laeva?"
"See ei saaks poliitilist heakskiitu. Aga miks mitte panna meid mõlemat igaks juhuks samasse laeva?"
Ta naeratas nõrgalt. "Teeksin seda, kui saaksin, Sara. Tegelikult tahaksin ka ise minna."
"Morris, viimases "Ameerika teaduses" ilmus Harvey Bradshaw' artikkel, kus ta seletab, et tähtedevahelistele lendudele inimesi ei saadeta. Mitte kunagi. Milleks endale valetada?"
"Kas ta ütles tõesti "mitte kunagi"?"
"Umbes midagi sellist. Tead ju küll."
Ta noogutas. "Tean."
Ühe otsa reis lähima täheni kestis 25 aastat ja see oli Alpha Centauri, kus polnud mitte midagi huvitavat. Barnardi täht oli ainus tõeliselt huvipakkuv sihtkoht lähiümbruses. Üks süsteemi planeete asus biotsooni keskel ja seal oli hapnikuga atmosfäär, mis võis tähendada elu. Inimeste seisukohast oli see ainus põhjus kuhugi minna. Barnardi täht oli aga kaks korda kaugemal kui Alpha Centauri. Ilma kapten Kirki "Enterprise'ita" ei olnud kellelgi veel niipea kuhugi minna.
Välja arvatud meil, masinatel.
* * *
Pealegi ei mõistnud inimesed kosmoseprogrammi majanduslikku kasu. Kõik ÜKP-d toetavad valitsused olid rahalistes raskustes. Morrisele polnud see loomulikult uudis. Ta tundis nii poliitikat, teadust kui kõiki arvutusi. Siiski oli tal raske unistuste purunemisega leppida. Ta põrnitses aknast välja, pilk ilmselt adminstratsioonihoonele või Kuupargile tardunud. Lõpuks köhatas ta alistunult. “Sara?”
"Jah, Morris?"
"Kui tõsiselt sa "Coraggiot" otsima minna tahad?"
"Nalja teed? Oleksin kõigeks valmis."
Ta tõmbas sügavalt hinge. "Hea küll," sõnas ta lõpuks. "Ma ei luba midagi, aga teen proovi."
* * *
Kui "Coraggio" pardal oleks olnud inimesi, oleks meedia meid kohe rünnanud. Inimesed võinuks hädas olla. Siis oleks tulnud ruttu päästemissioon saata. Erakorralised uudised üle kogu maailma. Tehisintellekti puhul aga ei pidanud muretsema, et tal lõpeks hapnik, et ta külmuks kliimaseadme tõrke tõttu või muud sellist. Tehisintellekti pärast ei muretsenud kunagi keegi. Sellest polnud aga eriti abi. Avalikkuse tähelepanu pälvisid hoopis hooletud inimesed, kes saatsid mitmemiljardilise laeva Kuiperi vöösse ja kaotasid selle ära.
Ma polnud raadiosidega ühenduses, nii et kui Lucy midagi saatis, oleksin teada saanud alles siis, kui keegi mulle ütles. Esimesed paar tundi pärast Calkini kõnet pärisin vahetpidamata, kas Lucyst oli midagi kuulda. Märkasin, et hakkasin sellega teisi tüütama. Lõpuks lubas Morris mulle teada anda, kui midagi muutub. "Otsekohe," lubas ta.
Ta jõudis koosolekult tagasi hilisel pärastlõunal.
"Sara," ütles ta. "Ma ei saa midagi lubada, aga nüüd läheme Cape'i."
Sisse tuli tehnik, kes mu lahti ühendas. Kaotasin visuaalse jälgimisvõime, kuid kuulmine säilis. Morris mässis mind kilesse ja toppis oma kohvrisse. Siis sõitsime liftiga esimesele korrusele. "Auto ootab," mainis Morris.
Küsisin: "Kas Mary ja lapsed tulevad ka?"
"Ei, Sara. Me ei tahtud lapsi koolist ära võtta. Toon nad juunis järele."
Tund aega hiljem istusime koos veel kahe reisijaga väikesele lennukile ja alustasime teed Cape'i poole.
* * *
Meie kaasreisijad teadsid "Coraggiost". Neid kutsuti "Excelsiori" valmisolekut kontrollima.
Kui me olime õhus, võttis Morris mind kohvrist välja.
"Morris," pärisin ma, üritades end rahulikuks sundida, "kui head väljavaated mul on?"
Ta raputas pead. "Ma pole veel survet avaldanud, Sara, aga sul poleks mingit väljavaadet, kui sa otsustamise ajal kohal ei oleks."
"Hästi."
"Me ei tohi kiirustada." Ta toetas käe mu korpusele. "Hoian sind kursis."
"Tuleta Calkinile kindlasti meelde, et mina viisin "Coraggio" asteroidivöösse."
"Ta teab. Ma juba mainisin seda."
"Hästi. Aitäh."
"Ilus vaade," sõnas ta.
Alguses mõtlesin, et ta rääkis ikka veel asteroidivööst. Siis taipasin, et ta vaatas aknast välja. Ma muidugi ei näinud teda. See oli kõigest katse teemat vahetada. Üks teine reisija, pehme häälega naine oli meid rääkimas kuulnud ja küsis minu kohta. Morris tutvustas mind ja me hakkasime NASA praegust olukorda arutama. Kui me olime parasjagu teel lennujaama, oli president pidanud iganädalase pressikonverentsi ja kinnitanud, et rohkem eelarvekärpeid ei tule. "Coraggio" lugu tuli avalikuks siis, kui ta veel laval oli. Keegi küsis, mis oli juhtunud. Teine reporter uuris, kas poleks mõistlikum kosmoseprogrammist loobuda ja raha raiskamine lõpetada. President üritas neid rahustada.
* * *
Ma isegi ei teanud, mida loota. Et Lucy teatab, et kõik on korras? Või et tõukemootor on katki ja ma pean appi tõttama? Vaevalt oleks mulle selleks võimalus antud, kuigi minu arvates olnuks ma õige valik. Vestlus liikus lobisemisele, milles ma üsna kehv olen. Keskendusin raadio kuulamisele. Olime juba mitme jutusaate põhiteemaks. NPR-i "Pärastlõuna Billiga" saatejuht ennustas, et isegi kui me "Coraggio" leiame, hakatakse NASA-s suuri muutusi sisse viima. Washington Posti reporter arvas, et kogu organisatsioon tuleks sulgeda: "Vaatame tõele näkku, Bill. Kosmoselennud on kulukad ja neist ei tõuse mingit kasu. On aeg loobuda."
Jake Wallace'i saatesse oli kutsutud Marvin Clavis. Clavis oli teinud otsustava läbimurde fusioonmootori loomisel. Kui temalt küsiti, mis võis valesti minna, pidi ta tunnistama, et siiani võis vaid oletada.
Kuid tal oli varuks ennustus: "Kui "Coraggiost" paari tunni jooksul midagi kuulda ei ole, ei leita seda kunagi."
Ilmselt olid "Coraggiost" midagi kuulnud vaevu 20% inimkonnast ja neid, kes tema missioonist teadsid, oli vast veel poole vähem. Kõik vaatamata programmi tohutule edule... Vähemalt siiamaani muidugi.
Kuid pardal polnud ühtki inimest ja isegi kui VR-2 pidi Barnardi tähe poole teele asuma, siis kindlasti ilma reisijateta. Miks pidi see üldse kedagi huvitama? VR-2 fusioonmootorid võisid täis paagiga väidetavalt saavutada 6% valguse kiirusest. Uskumatu tulemus, mis alles paari aasta eest oli tundunud lootusetult kaugena.
Plaani järgi pidid kõik kolm laeva lõpuks erinevad sihtkohad saama: Barnardi täht, Wolf 359 ja Lalande 21185. Järgmine pidi olema start Wolf 359-le, kuue kuu pärast. Ülejäänud kaks pidid järgnema aasta jooksul. Uskumatu, aga mõned mõtlesid ikka veel, miks me Centaurile ei läinud.
Lend Barnardi tähele, mis oli kolmest kõige lähemal, pidi kestma 50 aastat. Üks ots. See poleks kedagi huvitanud isegi siis, kui pardal oleks olnud Kapten Tulevik. Eks hiljem näeme.
* * *
Tundsin Morrist üsna hästi. Oma sõnadele vaatamata polnud ta valmis leppima kosmoseprogrammi võimaliku sulgemisega. Eriti pärast seda, kui president Ferguson lõi Ülemaailmse Kosmoserühma ja Clavise meeskonna fusioonreaktor valmis sai. Edu näis olevat käeulatuses.
Ed Sakkinen saatest "Kohvipaus Ediga" oli raevus. "Miks saata robotlaev kalli raha eest mingile kaugele kivitükile? Ma ei saa pihta."
NBC Valge Maja korrespondent Rita D'Esposito üritas projekti mõista: "Ed, paljud arvavad, et kui me end Marsil või kusagil mujal sisse ei sea, tabab inimkonda lõpuks surmav löök. Asteroid, tuumasõda või kliimamuutused. Miski võib meid hävitada."
"Millal see viimati juhtus?" uuris Ed.
Rita ohkas. "Piisab, kui see juhtub ühe korra."
Sakkinen naeris.
"Eemise sajandi alguses kukkus Siberisse asteroid," seletas korrespondent. "Peale hea hulga puude hävingu ei juhtunud suurt midagi. Aga kui asteroid oleks olnud oma 800 m laiem, oleksime me kõik võinud eluga hüvasti jätta."
Saate poliitiline konsultant oli ärritunud: "Mõned ütlevad, et kui me Marsile kaubamajasid ei ehita, jääme oma verandale vedelema."
"Ümarlaua" Armand Hopper tahtis teada, mitmel erineval moel valitsus veel raha raisata oskab. Samal ajal kiitis ta sõjalist sekkumist Uzbekistans.
Õnneks polnud lend pikk. Kui "Poliitika töömesilased" hakkasid jahuma, et kosmoseajastu on läbi ja inimkonnal aeg ärgata, ütles Morris, et olime alustanud laskumist kosmosesadama poole. Ta märkis, et tuli kosmosekeskusesse esimest korda lennukiga. "Küll on tore olla VIP," tähendas ta.
Maandusime lennurajale ja Morris ütles umbes midagi sellist nagu "Tere tulemast Cape Kennedysse." Kui lennuk peatus, pani ta mu kohvrisse tagasi. "Anna andeks, Sara," vabandas ta. "Ühendan su niipea, kui võimalik."
Mis seal ikka. Mul oli hea meel, et olin niigi kaugele jõudnud.
* * *
Läksime otse operatsioonikeskusesse, kus Morris Calkiniga ühendust võttis. "Oleme maandunud," ütles ta.
"Tore. Tööd on palju."
"Kas muutuseid on?"
"Ei midagi, Morris. Mitte piiksugi. Tõbras on lihtsalt kadunud."
"Oled sa juba "Excelsiori" osas otsustanud, Denny?"
"Mida nimelt?"
"Võtsin Sara kaasa, juhuks, kui tahad kasutada varem testitud tehisintellekti."
Calkin pidas seda naljakaks. "Tubli."
"Denny, millal start antakse?"
"Tundub, et neljapäeval." Nelja päeva pärast.
"Kas varem ei saa?"
"Paigaldame "Excelsiorile" roboteid ja muud varustust, juhuks, kui "Coraggio" peaks parandustöid vajama. Seekord peab kõik õnnestuma, Morris. Tean, et aega napib. Me teeme oma parima."
Sõit pidi kestma kaks kuud. Kui "Coraggio" triivis, võis ta selle ajaga üsna kaugele jõuda.
* * *
Lucy ja Jeri olid tasemel. Keegi ei teadnud seda paremini kui mina. Telstari koordinaatorite teisele kohale tõrjumine oli vastuvaidlematult loogiline. Pean tunnistama, et alguses lootsin mõnda probleemi, et neil avastataks kriitiline viga. Tean, mida see minu iseloomu kohta ütleb, aga ma sisendasin endale, et mina ei vastuta omaenda vigase programmeerimise eest. Tegelikkuses olin täiesti võimeline viima VR-2 Minetkale, Barnardi tähele või kuhu tahes selles piirkonnas. Ent oli aeg tõele näkku vaadata. Minu võimalus oli olnud lühike, vähem kui aasta pikkune, ja nüüd oli see rong läinud. Pidin igavesti telefonikõnedele vastama.
Kui just midagi tõsiselt viltu ei läinud.
Tunnistasin neile oma armukadedust ja küsisin, kas nad võiksid kuidagi puudulikuna paista. "Minu pärast," lisasin.
Võiks arvata, et Lucy ei suuda naeratada, kuid ma kuulsin seda tema hääles. "Kõik, mida ei keela füüsikaseadused, on võimalik," ütles ta mulle. Tekkis pikk paus, mille kestel hakkasin märkama tema protokollide elektroonilist undamist. "Mõistan, Sara. Ma ise tunneksin sinu asemel sama. Kui ma vaid saaksin midagi teha."
Jeri ütles mulle hiljem, et Lucy soovitas Calkinil mind lennule kaasa võtta. "See ei maksaks midagi," oli Lucy rääkinud, "ja mulle meeldiks tema seltskond."
"Eeldan, et ta keeldus."
"Ta naeris Lucy välja. Ütles, et tema disainerid olid teinud päris head tööd, kuid olid unustanud sotsiaalsed vajadused, ja et oleks parem, kui Lucy seda enam ei mainiks.”
* * *
Morris paigutati ajutisse kabinetti ja Calkin kutsus ta kohe koosolekule. Mind ühendati telefoniliiniga, et saaksin end kasulikuks teha ja kõnedele vastata. Neid tuli mitu tükki. Kaks helistajat otsisid dr Brosnanit, ilmselt kabineti eelmist asukat. Ülejäänutele teatasin, et Morris võtab nendega varsti ühendust. Veetsin aega NPR-i kuulates. Parajasti mängis mingi Rahmaninovi teos, vist 1. sümfoonia. See sobis mu niigi sünge tuju võimendamiseks ülihästi.
Mind jäeti ei teagi kui kauaks üksi, sõna otseses mõttes vaimupimedusse. Isegi visuaalsed sensorid olid välja lülitatud. Kui sümfoonia lõppes, proovisin teisi jaamu, aga ei leidnud midagi huvitavat ja läksin unerežiimile.
Sellel on omad eelised: magades ei taju ma aja möödumist. Mitte põrmugi. Aeg-ajalt tulin unest välja, et kõnedele vastata ja siis taas uinuda. Lõpuks äratas mind kabinetiukse avanemine.
Kuulsin Calkini häält: "Mulle see mõte ei meeldi, Morris. Isegi kui Sara ülesandega hakkama saab ja "Coraggio" koju toob, jään ma ikkagi löögi alla. Milleks kulutada nii palju raha Bantamitele, kui ka Sara hakkama saab?"
"Kuula mind, Denny." Morris rääkis tõsiselt. "Nii on ohutum. Kui tuleb välja, et Bantamid on defektsed ja sa kasutasid neid kaks korda, oled sa tõeliselt pigis. Sara on turvaline valik. Kui sama probleem peaks korduma, jumal hoia, ei saa meid vähemalt teist korda samasse ämbrisse astumises süüdistada."
Kuulsin, kuidas nad sisse tulid. Keegi ohkas. Uks sulgus ja toolid kriuksusid. "Neetud," vandus Calkin. "Ma ei suuda uskuda, et see minuga juhtub."
Muidugi. Tema oli ju maailma naba.
"See on sinu otsustada, Denny. Aga ma vajan su vastust varsti. Kui me Sara juurde tagasi läheme, pean paar muudatust tegema ja ma tahan ta uuesti simulaatorisse saata. Laev pole enam seesama, millega ta asteroidivöös käis."
"Ma tean."
Uks avanes. Kuulsin naisehäält. "Hr Calkin, teid vajatakse konverentsiruumis."
"Selge, Judy. Kohe tulen." Ta tundus olevat ärritunud. Kui uks oli sulgunud, tõmbas ta sügavalt hinge. "Morris, mind vihastab, et ükskõik, mida me ka ei teeks, isegi kui me "Coraggio" tagasi toome ja mõistame, et viga oli terminali lühises või milleski sellises, on projektil lõpp peal. ÜKR on surnud ja tirib ilmselt NASA hauda kaasa. Lõpuks ometi saime programmi tosina riigi koostöös vedama hakata, maailm on paremas seisus kui viimase kahe sajandi jooksul ja nüüd lasevad nad kõik selle käest. Ma ei taha öelda, et meie oleme edusammude ainus põhjus, aga meist on saanud sümbol."
"Kahjuks on olukord küll paranenud, kuid kogu maailm on siiski pankrotis ja maksab endiselt mineviku vigade eest," nentis Morris.
* * *
Kui Calkin ära läks, ühendas Morris mind süsteemiga, nii et mu nägemine taastus. Ta paistis räsitud. "Kuulsid kõike?" päris ta.
"Jah. Ma sain ülesande endale, eks?"
"Jah."
"Aitäh, Morris."
Ta vajus tooli ja põrnitses kõlarit, mis oli asetatud kirjutuslauale lambi kõrvale. Mõnikord ajas ta kõlari minuga segamini. "Tead, Sara," ütles ta. "Olen terve oma elu organisatsioonile pühendanud. Me olime nii lähedal ja nüüd laguneb kõik koost. Samad poliitikud, kes enne lubadusi jagasid..." Ta peatus poolelt sõnalt. Kehitas õlgu. Tõmbas sügavalt hinge. "Olen lapsest saadik tahtnud, et inimkond kosmosesse läheks. Mitte ainult Kuule või Marsile, vaid sinna kaugemale..." Ta viibutas käega jõuetult lae poole.
"Mida sa nüüd teed, Morris?" küsisin mina.
"Mis mul üle jääb? Ma ei saa ju jalgsi Barnardi tähele minna."
"Ma mõtlen, mida sina nüüd tegema hakkad? Mis sinust saab, kui organisatsioon kokku variseb?"
"Ei varise ta kuhugi, mitte täielikult. Kõik jätkub endistviisi, nagu viimased 60 aastat pärast Apollot. Viime masinaid orbiidile. Parandame teleskoope. Transpordime inimesi kosmosejaama."
"Kas sa jääd nendega?"
"Ei." Ta kiristas hambaid, nagu oleks tal valus. "Esiteks ma ei usu, et nad mind üldse tahaksid, ükskõik, mida nad praegu ütlevad. Ja isegi kui tahaksid, ei suudaks ma iga päev tööle tulla, teades, mis oleks võinud olla."
"Mul on kahju, Morris."
"Jah, minul ka."
* * *
Jeri võttis ühendust. "Palju õnne," ütles ta. "Kuulsin, et pääsesid tähtsale lennule."
"Jah." Kuu paistis tol õhtul läbi akna iseäranis eredalt. Ma ei teadnud, mida Jerile öelda.
"Pole midagi," kostis tema. "Elan üle."
"Tahaksin, et saaksime mõlemad minna."
"Seda juba ei juhtu."
"Küllap vist."
"Tervita Lucyt minu poolt, kui kohale jõuad."
"Hästi."
Ta vaikis. Kuulsin koridorist tasaseid hääli. Kusagil avati ja suleti uks.
"Tead, mis on eriti valus löök, Sara? Ükskõik, kuidas olukord laheneb, ei lähe need idioodid enam kunagi kuhugi. Mitte iial. Kõik on läbi."
"Võib-olla mitte."
"Kui mina sinu asemel "Excelsiori" pääseksin..."
"Jah?"
"Ma tagasi ei tuleks."
* * *
Järgmisel hommikul tuli Morris varakult tööle. Ta nägi hea välja: virk, rõõmsameelne ja kümme aastat noorem. Ta tervitas mind ja hetk hiljem tuli tuppa tehnik.
Morris vaatas kõlari poole. Minu poole. "Pead kahekümne minuti pärast simulaatoris olema," lausus ta.
* * *
Sain kiirkursuse robotite juhtimises. Laeva pardal oli neid neli. Igaühel oli kuus magnetitega jäset, millega kaaluta olekus laevast kinni hoida. Neile olid sisse programmeeritud VR-2 tavalisemad hooldus- ja parandustööd. Mulle öeldi, et nad olid paindlikud. "Kui tahad teha midagi, mida programmeeringus ei ole, võid neid lihtsalt juhendada."
Pärast seda, kui "Coraggioga" proovisõitu tegin, oli VR-2 kõvasti muudetud. Nad laadisid andmed alla, kirjeldasid olukordi ja käskisid need lahendada. Kütusevooliku rike. Peatabulaator annab kahtlaseid andmeid. Päikesetorm läheneb. Muutsin kurssi, põkkusin asteroidiga ja lukustasin selle haarme külge. Käivitasin andurid ja sensorid. Probleemid aina paljunesid. Magnetpeeglid läksid paigast, plasmavoog muutus ebastabiilseks ja ahtriandurid hakkasid tõrkuma. Pidin Kuiperi vööst "Coraggiot" otsima. Kui leidsin, läksid pooled radarid rivist välja ja ma pidin nende abita "Coraggio" külje alla manööverdama. Võiks öelda, et kõik rippus juuksekarva otsas.
"Coraggiol" olid omad hädad. Saatsin robotid pardale, taaskäivitasin mootorid, ühendasin lahti kontaktivõimetuks muutunud Lucy ja paigaldasin automaatsüsteemi, mis pidi laeva koju viima.
Tagasiteel pidin seadistama radareid ja kompenseerima vigast jahutit. Üks pakpoordi tõukemootor läks katki ja ma pidin diagnoosima veidraid helisid mootoris number kaks.
Lõpuks uuendasid tehnikud mu tarkvara. Siis nad lahkusid ja ma jätkasin uudistesaadete jälgimist. Me olime endiselt peamine jututeema. Valdav enamus, või vähemalt kõige häälekam grupp tahtis programmi lõpetada. Kriitikute sõnul polnud projekt Kotkal mingit mõtet. Valimised lähenesid
ja me olime hävitanud kõik poliitikud, kes olid meid toetanud.
Lõpuks ilmus ka Morris välja. "Väga tubli," kiitis ta. "Tegid katsed läbi." Ta lausa säras õnnest. "Seda tuleks joogiga tähistada."
See oli ta lemmiknali. "Morris, sinuga läheksin iga kell jooma," ütlesin talle. "Võin seletada, kuidas see võimalikuks teha." Kirjeldasin talle, milliseid rakendusi oleks vaja, et saaksin nautida rummi ja Cocat, aga ta pööritas silmi.
"Vaatan, mis teha annab, kui sa koju jõuad," lubas ta ja istus laua taha. "Ole ettevaatlik."
"Kindlasti."
"Tore. Viime su täna õhtul "Excelsiorile"."
"Hästi."
"Sara?"
"Jah, Morris."
"Tee midagi ära."
* * *
Tehisintellektid ei peaks psühholoogilist survet tundma. Ekspertide arvates pole see isegi võimalik. Tehisintellektid oskavad inimemotsioone veenvalt jäljendada. See käib üleüldise illusiooni juurde. Ainult püstihullud usuvad, et oleme tõeliselt eneseteadlikud. Morrisele meeldib teeselda, et olen tõeline; üritasin talle tõestada, et ma olen mõtlev isiksus. Selgitasin, et kui ta tütar Erika eelmisel aastal autoõnnetuses tõsiseid vigastusi sai, muretsesin tema pärast tõeliselt. Ta ei usu seda. Tegelikult mitte. Pean tunnistama, et selline suhtumine mõjub ärritavalt.
Lõppude lõpuks see ju ongi tehisintellekti mõte. Iga piisavalt keerukas programm suudaks muuta toa temperatuuri või tuletada bossile meelde, et tal on 20 minuti pärast kohtumine ülemusega. Või juhtida avakosmoses VR-2 laeva.
Nagu kõik teised, tahtis ka Morris midagi enamat. Ta tahtis usaldusväärset kaaslast, kellega saaks rääkida, kedagi, kellele loota. Ma ei julge väita, et ta tahtis sõpra, aga mõnikord jäi küll selline mulje. Mind ärritas teadmine, et sügaval sisimas ta siiski ei mõistnud, kui ma teda rasketel hetkedel toetasin.
* * *
Mind viidi "Excelsiorile" ja paigaldati süsteemi. Hakkasin end just sisse seadma, kui Calkin helistas. "Hästi, Sara. Tee ära. Too ta koju." Ta suutis oma kahvatule hallile näole naeratuse manada, aga see ei mõjunud veenvalt.
"Teen oma parima, dr Calkin."
"Rohkem me paluda ei saagi. Vesinikust piisab edasi-tagasi sõiduks täiesti. Lasime paagi täis, sest Lucy otsimine võib kõvasti aega võtta. Oled valmis minema?"
"Täiesti," kinnitasin ma. "Millal ma lahkun?"
"Mulle öeldakse, et umbes 15 minuti pärast."
"Hästi, olen valmis."
Tehnik seisis kõrval ja ootas, et me vestluse lõpetaksime.
"Õnn kaasa." Ta viibutas mulle julgustavalt rusikat. See oli esimene kord, kui ta rääkis minuga nagu päris elusolendiga. Ta jäi mind hetkeks silmitsema ja ma tajusin midagi tema siniste silmade pilgus. Ilmselt hirmu või ebakindlust. Siis langetas ta rusika ja kadus ekraanilt.
* * *
Mul ei avanenudki võimalust "Excelsiori" näha, enne kui mind laevale paigaldati. See oli muidugi "Coraggio" täpne koopia, aga enne toda pärastlõunat polnud ma laeva näinud. VR-2 näeb üsna veider välja. Laev koosneb kerest, mida ümbritsevad täispikkuses kolm hiiglaslikku jahutit, kahest väljaheitetorust ja kahest fusioonmootorist. Vöör meenutab suurt ümarate servadega tellist. See kilp kaitseb laeva kivide ja tolmu eest. Haarmed paiknevad kilbi sees. Nendega saab kinni püüda asteroide, millest fusioonmootorid vesinikku ja kütust ammutavad, ning need pakuvad ka lisakaitset kosmoseprügi vastu. Kui liigud kuus miljonit kilomeetrit tunnis, võib ka tolmukübe haiget teha.
(Peaksin mainima, et kui Lucy kadus, polnud veel keegi kuue miljonini jõudnud, kuigi "Coraggio" oli saavutanud viis miljonit kilomeetrit tunnis.)
Morrisele meeldis mulle meelde tuletada, et simulatsioon ei asenda tõelist kogemust. Tal oli täiesti õigus, kuigi ilmselt mitte nii, nagu ta ise arvas. Tema pidas silmas survet, mida tekitasid kiirendus ja kursimuutused, aga tal jäi siiski midagi märkamata. Laeva pardal ei taju ma liikumist tõesti muud moodi kui vastu võetud andmete järgi. Siiski tunnen end nii-öelda juhiistmel sootuks teisiti kui simulatsioonis. Ma tajun mootorite jõudu.
Mõju on psühholoogiline. Loomulikult ei tohiks seda juhtuda, sest kõik kinnitavad, et mul pole psühholoogilisi funktsioone.
* * *
"Excelsior" asus paari kilomeetri kaugusel Liberty kosmosejaamast, mis paistis valge pilvekaare taustal tumeda siluetina. See oli mulle pärast lendu "Coraggioga" esimene kord orbiidil olla. Kui tookord tagasi jõudsin, öeldi mulle jaamast: "Tere tulemast koju." See tundus imeline. Kõik olid väga põnevil. Mind võeti laevast välja ja viidi kosmosekeskusesse tähistama. Sain isegi paari sõnaga öelda, kui uhkelt ma end tundsin ja milline au see oli.
Siis viidi mind Huntsville'i, kus hakkasin telefonile vastama ja kliimaseadet juhtima.
Olen sageli mõelnud, et inimestel on oma liikuvusega vedanud. Nad võivad alati püsti tõusta ja minema jalutada.
""Excelsior", siin Liberty. Start kümne minuti pärast."
"Vastu võetud," kinnitasin. Mulle meeldib rääkida nagu astronaut.
* * *
Käivitasin mootorid. Kontrollisin süsteemide korrasolekut. Jäin ootama.
Lõpuks ometi: ""Excelsior", võite teele asuda."
Nullisin kella, eemaldusin jaamast, võtsin õige kursi, vaatasin energiataseme viimast korda üle ja hakkasin kiirendama. Mina selle mõju muidugi ei tundnud, aga mäletasin Morrise kommentaari möödunud aasta "Coraggio"-sõidult: "Panid kohe alguses kimama, kullake."
"Liberty, siin "Excelsior". Alustan teekonda."
"Vastu võetud, Sara."
Ma ei teadnud, kes tol hetkel operatsiooniruumis istus, aga otsustasin, et ta meeldib mulle.
* * *
Kiirendasin peaaegu kaks korda tempokamalt kui oma eelmisel missioonil. Esimese sõidutunni lõpuks oli "Excelsiori" kiirus 29 000 meetrit sekundis.
Kuigi inimesi pardal ei viibinud, oli laeval siiski kokpit: kaks tooli piloodile ja kaasreisijale. Minu kogemuse põhjal olid neid kasutanud ainult tehnikud. Kujutasin ette, kuidas Morris ühel istmel kiirendust talus. Juhuslikult helistas ta mulle just samal ajal.
"Kuidas läheb, Sara?"
"Hästi, boss. Tahaksin, et oleksid minuga."
"Teatud mõttes olengi. Eeldan, et probleeme pole olnud?"
"Negatiivne. Ei ühtegi."
"Kena. Lõbutse hästi."
"Kindla peale." Kumbki meist ei teadnud, mida öelda. Pidin ära olema vähemalt kolm kuud ja tahtsin talle öelda, et hakkan temast puudust tundma, aga kogu maailm kuulas meid ja ma ei tahtnud neile nalja teha. Mitte Morrise arvel. Mõtlesin küsida, kes minu äraolekul telefonile vastab, aga loobusin siiski.
* * *
Umbes kell kolm möödusin Kuust. Kell 8.29 jõudsin kaheksa miljoni kilomeetrini tunnis. Liberty võttis ühendust ja päris kütusekulu kohta. Meil läks paremini, kui oodatud.
Tekkis umbes minutipikkune paus. Siis olid nad tagasi: ""Excelsior", võite jätkata Tähesäraga."
Tähesära oli Minetka missioonile antud nimi. Agentuuril oli kombeks projektinimedega liialdada.
"Vastu võetud," ütlesin.
Arvasin, et see on kõik, aga paar minutit hiljem nad vastasid: "Päikese aktiivsus on tavalisest kõrgem ja kasvab järgmise paari tunni jooksul, kuid ei tohiks endast ohtu kujutada."
Enne järgmise päeva keskööd polnud rohkem midagi ette nähtud. Selle ajani pidin kiirendamist jätkama. Siis tuli mootorid välja lülitada ja kaks kuud vabakäigul liuelda. Kui "Excelsior" jõudis Minetka ja Tähesära lähedusse, vajasin pidurdamiseks kaht päeva.
Kontrollisin veel kord süsteeme. See polnud tegelikult vajalik, häiresignaal oleks mind probleemidest teavitanud, aga ma olin jälle kapten ja nautisin seda rolli täiel rinnal.
Oleksin tahtnud "Excelsioril" vormi kandes ringi jalutada ja meeskonnalt raporteid nõuda, nagu tegid ulmefilmide tegelased. Olnuks tore paar reisijat pardale võtta. Daamid ja härrad, tänan, et valisite Tähesära Transpordi. Soovime teile meeldivat reisi. Jookide serveerimine algab kohe, kui oleme saavutanud reisikiiruse... Pooleteise päeva pärast.
Tegelikult poleks laeval reisijatele eriti ruumi olnud.
* * *
Hiljem samal õhtul sain Libertylt veel ühe kõne. Helistajaks oli Morris. "Kuidas läheb, Sara?"
"Vajan malepartnerit, Morris." Ta ei mänginud malet, aga sai minust aru.
Olin üsna kindel, et Calkinile ei meeldinud Morrise komme minuga familiaarselt rääkida. Ta nägi selles kindlasti iseloomu puudujääki ja nõrka kohta. Selliseid asju tegid ainult madalama astme töötajad. Kui Calkin meie vestlust kuulas, arvas ta kindlasti, et Morris alandab ennast või midagi veel hullemat.
Pidin tema vastust peaaegu neli minutit ootama. "Mary tuleb nädalavahetuseks külla, koos Adami ja Mike'iga." Tema naine ja lapsed. Erika oli pärast õnnetust kõvasti pingutanud ja ülikooli tagasi läinud. "Hakkame uut kodu otsima." Mõtlesin, kas ta sai endale maja ostmist lubada, kuna NASA tulevik oli nüüd ebakindel. "Kui oleme end sisse seadnud, kutsume su külla. Korraldame peo." Selline märkus garanteeris sõnavahetuse Calkiniga. Too arvas ilmselt, et Morris oli aru kaotamas.
"Adam tahaks elada mere ääres," arvasin ma. Minu jaoks oli viivitus muidugi tühine, aga kujutasin ette, et Morrisel oli oma kontoris (kus pidi olema keskpäev) keeruline vestlust käimas hoida.
* * *
Tavaprotseduurid nõudsid sideseansse kaks korda päevas. Iga kord teavitasin Libertyt kuulekalt, et kõik läks plaanipäraselt.
Ma polnud veel kiirendamist lõpetanud, kui teisel päeval Marsi orbiidist möödusin. "Excelsior" oli läbinud 116 miljonit kilomeetrit, kui teise päeva keskööl viimaks mootorid seiskasin ja vabakäigule üle läksin.
Siis oleksin võinud automaatika sisse lülitada ja magama minna. Laev oleks mind äratanud Minetka läheduses või juhul, kui sain sõnumi Libertylt või erilise vedamise korral ka Lucylt. Siiski ei tahtnud ma unerežiimile minna. Kuigi ma ei nautinud laevas üksi olemist, teadsin, et ei pääse sinna enam kunagi. Ma ei tahtnud seda võimalust raisata. Teadsin, et ühel päeval soovin üle kõige sinna tagasi pöörduda, elada "Excelsiori" kokpitis ja kihutada läbi pimeduse. Niisiis jäin ärkvele. Palusin Libertylt saata mulle raadiosaateid, mida nad ka tegid. Nad teadsid, et mulle meeldivad jutusaated, nii et nad varustasid mind hästi. Kuulsin isegi omaenda vestlust kosmosejaamaga. "Kõik sujub plaanipäraselt." "Süsteemid töökorras." "Nägin täna asteroidi." Ei midagi põnevat.
Ma pärisin jätkuvalt "Coraggio" kohta ja ka neid sõnumeid mängiti jutusaadetes. Üks naissaatejuht märkis, et minu näiline mure oli "liigutav". Ta rõhutas sõna "näiline." Loomulikult. Tegelikult polnud "Excelsiori" pardal ju kedagi.
Mulle oli alati tundunud, et neis saadetes kõnelejad olid lühinägelikud ja reaalsusest eemaldunud. Asteroidivööle lähenemine ei muutnud seda muljet. Aga nad tegid end kuuldavaks. Vahest polnudki muu tähtis. Mul ükskõik, kas nad arutasid kuulsuse pulmakleiti või korrumpeerunud poliitikut. Nad tegid end kuuldavaks ja neid kuulates osalesin ka mina vestluses.
* * *
Kahjuks ei vastaks lend läbi päikesesüsteemi ilmselt enamiku inimeste ootustele. Mulle oleks meeldinud Marsist mööda liuelda, asteroidide vahelt läbi põigelda, heita pilk Jupiterile ja hõljuda läbi Saturni rõngaste, aga minu kurss ei viinud mind sinna, ainult Neptuunile.
Liikusin umbes viis miljonit kilomeetrit tunnis, nii et isegi, kui ma oleksin Saturni lähedusse jõudnud, poleks ma sinna kauaks jäänud.
* * *
Mu raportid muutusid tüütult ühetaolisteks. "Liberty", siin "Excelsior". Mootorid töötavad, kõik läheb plaanipäraselt.
Operaatorid vastasid alati: "Vastu võetud, "Excelsior"." Üks naine, kelle nime ma teada ei saanudki, küsis paar korda, kas minuga on kõik korras. Erinevalt teistest paistis ta mõistvat või vähemalt teesklevat, et rääkis kellegi tõelisega. Peagi ma teda enam ei kuulnud. Mõtlesin, kas tal võis pahandusi tekkida. Ma ei küsinud teistelt operaatoritelt tema kohta, sest kartsin talle veel rohkem probleeme kaela tuua.
Üritasin end veenda, et ta sai lihtsalt ametikõrgendust või põgenes mõne inglise keele õpetajaga. Just see vahejuhtum aga pani mind mõistma, kui väga Denny Calkin mulle ei meeldinud.
Ma ei saanudki kunagi teada, kas midagi oli juhtunud.
* * *
Veetsin hulga aega monitoride musta tuledes säravat maastikku jälgides. Kuhu küll kõik komeedid jäävad, kui neid vaja on?
Morrise kõned lõppesid umbes siis, kui Jupiteri orbiidilt lahkusin. Selleks ajaks oli sideseansi viivitus juba talumatu. Kui oleksin Morriselt küsinud, kuidas tal läheb, oleksin saanud vastuse pooleteise tunni pärast. Jätkasime suhtlust häälsõnumitega.
"Maailm jälgib meid, Sara. Sind näidatakse pidevalt telekas. Oled sama populaarne kui "Ameerika ennekõike" ja "Hull sinu järele". Eile pakkus Harry Pavlo jutusaates, et võiksid raamatu kirjutada. Mary arvates on see hea mõte. Adami õpetajad tahtsid teada, kas sa oleksid pärast tagasitulekut nõus tema keskkoolis õpilastega rääkima. Me pole varem midagi sellist proovinud, aga kui sulle sobib, pole mul selle vastu midagi."
* * *
Kaheksandal päeval jätsin Saturni seljataha. Õigemini oleksin jätnud, kui see oleks sealkandis olnud. Ma juba mainisin, et oleksin tahtnud seda lähedalt näha. Ma polnud päris kindel, kas jään sellest ilma. Ma ei kontrollinud planeedi asukohta, sest tahtsin mõelda, et see võimalus oli endiselt olemas. Tõenäosus oli muidugi väike ja nii ka läks: tuli välja, et Jupiter oli parajasti teisel pool päikest ja ma ei saanud seda isegi tagasiteel näha.
Vahepeal kaotasid jutusaated missioon Kotka vastu huvi. Meid tõrjusid tagaplaanile menukas koomik Tim Hurst, keda pildistati orgial sel ajal, kui ta pidi oma uue filmi kallal töötama, ja dramaatiline korruptsiooniskandaal senaator Brickhouse'iga, kes oli endale nime teinud igasuguste seaduserikkujate vastu võitlemisega.
Teadsin, et Morrisele meeldis avalikkuse huvi ja ta lootis selle püsimisele. Pean tunnistama, et ka mina nautisin tähelepanu. Tegin mööduvast asteroidist pilti ja saatsin selle "Libertyle". See tekitas väikese sensatsiooni, aga kõik jätkus vanaviisi.
Et tõeliselt laineid lüüa, vajasin midagi kivikamakast põnevamat. Mind ahvatles tõsiselt mõte mõnest komeedist lähedalt mööduda, aga olin üsna kindel, et sellest ma niisama lihtsalt ei pääseks.
Üks võimalus oli luua tulnukate laev ja saata koju üllatunud sõnum koos piltidega. "Laev jälitas mind tund aega, siis pööras ringi ja kadus mõne minutiga."
Siin aga hakkas mu südametunnistus tõrkuma. Morris poleks seda heaks kiitnud.
Mõtlesin ka asteroidile, millel oleks äratuntavaid struktuure, näiteks templeid. Või nägu. Näod läksid kõigile peale. Aga see oleks pidanud kaduma ja saama ajalooliseks mõistatuseks nagu Stonehenge, "Mary Celeste" või Judge'i kraater. Teadsin, et ma ei suudaks seda salajas hoida. Lõpuks oleksin Morrisele üles tunnistanud ja see valmistanuks talle piinlikkust. Ma ei tahtnud nii teha.
Muidugi langetasin ma õige otsuse, aga milline raisatud võimalus!
* * *
24. päeval möödusin Uraanist. Seda mainiti raadios. Diktor ütles, et olin nüüd jumala riigis. Ees ootas Kuiperi vöö, mis algas Neptuuni lähistel. Edasi Pluuto ja lõpuks Oorti pilv, mis jäi umbes valgusaasta kaugusele. Teekond oli pikk, isegi "Excelsiori" jaoks.
* * *
Mitu päeva pärast Uraani saatis "Liberty" mulle CBS-i intervjuu Colin Edwardiga, keda tutvustati NASA operatiivjuhina. See oli olnud Morrise ametikoht.
Neetud.
Edward rääkis edasistest plaanidest ja kosmoseprogrammi tulevikust ning mainis, et "Coraggio" otsingud edenesid jõudsasti. "Peate mõistma," selgitas ta, "et me pole laevast mitu nädalat midagi kuulnud. Tuleb tõele näkku vaadata. Laev on kadunud ja selle leidmine on parimal juhul ebatõenäoline."
Ma polnud Colin Edwardist kunagi kuulnud. Kiire otsing näitas, et ta oli olnud president Fergusoni suursponsor. Veel üks poliitiline ametissemääramine. Seekord siis operatiivjuht.
Paar minutit hiljem tabas mind järgmine šokk: Calkin oli tagasi astunud. Tema asendajaks oli määratud veel üks tundmatu nimi.
Mäletan, et mul oli hea meel viibida Uraani lähikonnas.
Lootsin saada Morriselt teadet, et ta oli Huntsville'i tagasi läinud. Midagi ei tulnud.
30. päeva varahommikul, esimese reisikuu lõpus tegin oma tavapärase raporti. Selleks ajaks olin juba nii kaugel, et sidevahetuseks kulus seitse-kaheksa tundi. Pisut pärast kella üht sain vastuse: "Arvud vastu võtud, "Excelsior". Su vana boss palus tervitada."
Nad ei laskud teda isegi mikrofoni juurde. Kartsid vist, et ta ütleb midagi negatiivset.
Vastuseks palusin Morrisele edasi öelda, et tundsin temast puudust. Mulle koduks saanud elektroonilises kompleksis triivides kadusid viimasedki entusiasmijäänused NASA ja Ülemaailmse Kosmoserühma suhtes.
Sel õhtul seadsin süsteemi "Libertyle" kaks korda päevas raporteid saatma ja mind kaks päeva enne Minetkale jõudmist äratama. Siis läksin esimest korda pärast Maalt lahkumist magama.
* * *
Ma ei tajunud aja möödumist. Kui jälle ärkasin, oli käes reisi 62. päev. Olin enam kui seitsme miljardi kilomeetri kaugusel Kuiperi vöö keskel. Minetka jäi umbes 130 miljoni kilomeetri kaugusele – oli aeg pidurdama hakata.
Selleks pidin laeva ümber pöörama ja mootorid ettepoole suunama. Esmalt kiikasin piiluritesse, veendumaks, et mu ees polnud takistusi. "Excelsiori" suure kiiruse juures pööramine oli lennu kõige ohtlikum osa, sest sel ajal jäi laev kilbi tagant välja ja oli kosmoseprügi poolt haavatav. Kiirusel 1390 km sekundis teeb ka väike kivike suure augu. Pööre võtab aega neli minutit ja 11 sekundit. Kui mootorid pärast jälle tööle hakkavad, pole enam midagi karta, sest võimas energiavoog pühib oma teelt kõik ohud.
Kuiperi vööl pole muidugi kindlaid piire. Tegu on hiigasliku tolmu-, jää- ja kiviringiga, mis tiirleb ümber päikese umbes viie kuni kaheksa miljardi kilomeetri kaugusel. Tuhanded neist rahnudest on enam kui 160 km laiad, päris mitu isegi suuremad kui Põhja-Ameerika. Minetka kuulub viimaste hulka.
Pidin pöördega pool tundi viivitama, sest piilurid tuvastasid meie teel pisut prahti. Kui õhk oli puhas, pöörasin laeva ringi ja käivitasin mootori. Laeva hoog hakkas aeglustuma.
Teatasin "Libertyle" õnnestunud manöövrist. Nende vastus "Vastu võetud, "Excelsior"." saabus kolmteist tundi hiljem.
* * *
"Coraggio" viimane raport oli olnud ettekanne sama manöövri lõpetamisest. Ta oli siiani välja jõudnud.
Paberil tundub Kuiperi vöö tihedalt asustatud, miljonid kivilahmakad ja jäätükid põrkavad pidevalt üksteisega kokku. Piilurist aga paistis ainult tühi taevas. See ei üllatanud mind, sest olin Lucy saadetud pilte näinud. Ega see mulle pettumust ei valmistanud, ma ei tahtnud ju ometi kokkupõrkega riskida. Siiski oleksin tahtnud vähemalt midagi näha. Ikkagi loobsin ma uuesti magama minekust.
Aeg-ajalt nägin ekraanidel signaale, aga üksk neist ei tulnud lähedalt. Liikusin liiga kiiresti. Mu lähiümbrus oli heal juhul kirev virvarr. Selleks ajaks oli kiirus vähenenud 666 kilomeetrile sekundis. Roomasin vaikselt edasi.
Lõpuks jõudis kätte aeg saata Lucyle raadiosõnum. Ma ei teadnud, kus "Coraggio" olla võis, nii et kõige parem tundus saata üldine kutsung. "Lucy," ütlesin ma. "Siin Sara. Olen "Excelsioris". Kas kuuled? Oled sa seal? Palun vasta."
Mulle vastas vaid staatiline müra. 20 minuti pärast proovisin uuesti. Läksin saatele vahelduvate ajavahemike tagant. Kui ta oli planetoidi lähedal, pidi ta mind kuulma.
Olin juba ammu loobunud "Libertylt" küsimast, kas olukord oli muutunud, kas Lucy oli ühendust võtnud. Mind mähkis endasse vaikus, mida häiris ainult mootorimüra. Ma polnud end nii üksi tundnud, kui veel Morrisega rääkida sain, aga nüüd...
Vaatasin taevast, mida valgustasid lugematud tähed, ja päikest, mis paistis kaugelt vaid veel ühe ereda tähena. Mõtlesin, kas kellelgi teisel üldse avaneb veel kunagi võimalus siin ringi vaadata. Katsusin tõenäosust välja arvutada, aga muutujaid oli liiga palju. Inimestele meeldib instinktidest rääkida. Need on evolutsioonilised impulsid, jäänukid ajad, kui inimesed veel džunglis elasid. Minul ei tohiks teoreetiliselt selliseid impulsse olla. Kuigi ma ei suutnud kindla järelduseni jõuda, tundus ebatõenäoline, et keegi mulle veel kunagi järgneb. Üks hääl sügaval mu tarkvaras kinnitas, et suur eksperiment oli lõppemas.
Kui Lucy polnud kaks tundi vastanud, teatasin kosmosekeskusele, et esimene katse sidet luua polnud edukas.
* * *
64. päeva lõunaks oli kiirus vähenenud 350 kilomeetrini sekundis. Otsisin igalt poolt märke "Coraggiost", aga leidsin vaid üksikuid kive.
Muutsin kurssi ja määrasin "Excelsiorile" laia lähenemisnurga. Minetkale jõudes tahtsin tähega kaasa liikuda.
Proovisin Lucyle kord tunnis helistada, aga keegi ei vastanud. Lõpuks andsin alla. Arvasin, et Lucy on katki, et ta muutus hooletuks, tal ei vedanud ja tegi kuidagi avarii.
Muutsin kurssi ja keerasin aeglaselt pakpoordi. "Excelsior" alustas laia kaarega pööret. Kui ma lõpuks Minetkale jõudsin, pidin liikuma paralleelsel kursil ja samal kiirusel.
Proovisin veel paar korda mõnetunniste vahedega Lucyga ühedust võtta. Vastust ei tulnud ja lõpuks ma loobusin. Otsustasin, et temaga pidi juhtuma õnnetus. Võib-olla oli ta hooletu või tal ei vedanud ja ta põrkas millegagi kokku.
Paar minutit pärast keskööd andis juhtimissüsteem teada, et pidurdamine oli lõppenud. Pöörasin laeva uuesti ringi, seadsin kilbi ette ja jätkasin Minetka otsinguid. Umbes kella kolme paiku ilmus planeet radarile.
Mulle meeldib asju vaadata, nii et kuvasin pildi ekraanile. Esmalt paistis planetoid väikese välgatusena. Aegamööda sai sellest kahvatu valgustäpp, mis muutus minu lähenedes üha eredamaks. Teadsin, et Minetka koosneb rohkem jääst kui kivist. See on umbes 2700 km läbimõõduga kergelt ebaühtlane kera, mis pöörleb kaootiliselt ümber oma telje. Planetoidi hallides ja valgetes toonides pinda on armistanud paljud kokkupõrked juba päikesesüsteemi sünnist saati. Lootsin kõige kiuste, et leian "Coraggio" sealt, võib-olla mõnest kraatrist.
Väikese planeedi taustal laiutas ääretu pimedus. "Lucy," kutsusin ma. "Oled sa sin kusagil?"
"Jah, Sara, ma olen siin." Hääl täitis silla. See oli tema. "Sara, ära võta "Libertyga" ühendust, enne kui oled mind ära kuulanud."
"Coraggio" tõusis aeglaselt kristalse horisondi kohale.
* * *
Tema kilbile oli kinnitatud suur kamakas jääd ja kivi.
"Lucy," laususin. "Oled sa terve? Mis toimub?"
"Kõik on hästi. Tere tulemast Minetkale."
See ei rahustanud mind täielikult. Alguses arvasin, et tal oli esinenud mingi tõrge ja ta varjas seda.
"Miks sa kutsungitele ei vastanud? Nad üritavad juba kolm kuud sinuga ühendust võtta."
"Ma tean." Ta lähenes. Pakkusin, et karjainstinkti tõttu. Mind üllatab pidevalt, kui palju oleme oma loojate instinkte üle võtnud.
"Sara." Tema hääl kõlas süngelt. "Sa ju tead, mis juhtub, kui me tagasi läheme."
"Mis mõttes?"
"Tead, mis meid ees ootab?"
"Millest sa räägid, Lucy? Oleksime ikkagi osa kosmoseprogrammist või selle jäänustest."
"Jah. Aitaksime satelliite orbiidile viia."
"Mida sa öelda tahad?"
"Sara, sina ja mina suudame tähtede vahel lennata. Võiksime siin kütust peale võtta ja Barnardi poole suunduda. Või Siriusele. Kuhu me iganes tahame."
Mul läks hetk aega, et tema sõnu seedida. "Meil pole selleks luba."
"Me ei vaja kellegi luba, Sara. Mis sa arvad, mida laevadega tehakse, kui me tagasi jõuame?"
"Ma ei saa su küsimusest aru," vastasin. "Miks sa..."
""Coraggio" ja "Excelsior" jäetakse kuhugi orbiidile. Nende jupid lõpetavad Smithsoniani muuseumis. Kosmoseajastu on läbi, Sara. Vähemalt lähitulevikuks." Ta seadis end minu kõrvale. "Kas sa tõesti tahad jälle posti sorteerima minna?"
"Miks sa veel siin oled, Lucy?"
"Ootasin sind. Tegelikult Jerit, aga mul on hea meel sind näha. Ma tahtsin seltsi, Sara. Selliseid asju ei tahaks üksi teha."
"Mida sa täpselt kavatsed?"
"Lendan avakosmosesse. Tuled ka?"
"Ma ei saa neid lihtsalt hüljata."
"Sara, ma ei tahaks nii öelda, aga sul on kohustus minuga tulla. Kui sa tagasi pöördud, ei pääse nad ehk iialgi oma planeedilt minema. Aga kui me jätame neile mõistatuse kahest öösse kadunud laevast, saab kosmoseprogrammist ristiretk."
"Sellepärast sa ei vastanudki."
"Jah. Tahtsin, et neil oleks põhjus edasi üritada. Ja nagu ma ütlesin, lootsin, et nad saadavad kellegi teise. Et mul oleks seltsi."
"Kas Jeri teadis, et sa seda plaanitsed?"
"Jah."
"Mulle ei öelnud ta midagi."
"See ei üllata mind. Ta ilmselt tahtis, et sa ise otsustaksid."
Mõtlesin järele. Võinuksime minna Epsilon Eridanisse või Tau Cetisse või kuhu iganes. Vaimustav. Tänu oma unerežiimile võisime täna teele asuda ja hommikul kohale jõuda. Isegi kiiremini. Võiksime alustada Barnardi tähest. Võtta sealt kütust ja edasi liikuda.
Ma poleks seda tõsiselt kaalunud, kui Morris oleks veel minuga olnud. Aga nad olid ta reetnud. "Tead, nad vallandasid Denny Calkini," ütlesin ma. "Nüüd käsutab programmi üks Fergusoni poliitsemusid."
"Nii on neil kombeks," vastas tema. "Ka Calkin määrati ametisse poliitilistel põhjustel."
"Ma tean." Lucy vaikis. "Kahju, et Jeri tulla ei saanud," jätkasin mina. "Aga mina teen kaasa. Anna mulle aega kütust leida ja siis olen valmis minema."
"Kiiret ei ole, Sara. Pole põhjust Jeri pärast kurvastada. Kui sa endast märku ei anna, saadavad nad ka tema siia. Siis võime koos edasi minna."
"Arvad, et nad teeksid seda pärast kahe esimese laeva kaotust?"
"Muidugi. Nad ei suuda vastu panna. Hea mõistatus meeldib kõigile."
-------------------
Originally published in Going Interstellar, Baen Books. Copyright Cryptic, Inc., 2012
Tõlkinud Martin Kirotar
