Pannes pausile oma Tombergi-käsitlused ja kavandatavad mõlgutused juttude kohta, võtan Erektori-numbriks ette tänavused jutud. Olen seda ka varasematel aastatel teinud, aga kahe olulise vahega: esiteks, tavaliselt on mõlgutused tulnud järgmise kuu numbris, seekord aga samas numbris. Nii võib mu sõnu võtta väikestviisi reklaamjutuna. Teine vahe seisneb selles, et ma olen enda jaoks avastanud kirjaliku pornograafia võlud. Seetõttu on mul tekkinud mingeid mõtteid seoses teksti pornograafilisuse ja ulmega. Eraldi mõtteist vormus omaette artiklike, aga jutuheietustele annab see samuti oma värvingu.
Taivo Rist
DOREMIFASOL
Üks maalanna on jäänud tulnukate planeedile ning on hakanud seal prostituudiks - kellekski, kes hoopis teise bioloogiaga tulnukrassil teab lüpsta spermat ning isegi mingeid vangerdusi teha. Eri klientide kirjeldused, jaotatud ametiteks (tekstis polnud pea ühtki nime, kõik olid kas malepoksijad, Vürstid, Õpetajad jne), viib meid väikestviisi seikluseni, mis viib tema põgenemiseni sealt planeedilt esimese inimmehega, kellega ta on kohtunud oma elu jooksul.
Mingid kontseptsioonid ses tekstis olid head. Kuigi võõrrass polnud sugugi võõras, olid neil teistsugused tavad - rituaalsed laulud kokkusaamiste puhul, mis markeerisid kokkusaamise eesmärgi, see oli hea. Mulle millegipärast meeldis ka see, kui mõistetamatu oli tema jaoks inimlik seks. Omamoodi toredad olid ka tulnukliku anatoomia kirjeldused - esmakirjeldus käis üllatuse kaudu, et inimkeha pole karvadega kaetud ning oli kogunisti kaks tissi jne.
Pahupooleks on küll äärmiselt kuiv seksikirjeldus. Või noh, mis pahupool, kordagi ei hakanud segama ulmet, sest see ei käivitanud midagi, algas ja lõppes enne hoo sissesaamist. “Neiu tundis midagi endasse tungivat ja miski temas rebenes. Riist liikus tema sees tükk aega ja siis peatus. Ah inimestel käib siis sedamoodi, mõtles neiu.
Pärast istusid nad rõdul ja jõid kohvi.” Ma ei tea, kas on ikkagi täpne öelda, et inimestel käib siis sedamoodi.
Vana leinav kask
Krafinna
Maaren läheb keset lõputut vihma oma armastatud kase juurde ja seal kuidagi libiseb läbi kolme vikerkaare algusest teise maailmasse. Ja samas läheb sealt koju tagasi ja näeb kõike nii, nagu on tegelikult. Ent tegelikult tahab ta pääseda hetke, kus pole mõtteid, on vaid täius: soojus ja turvalisus. Lugu kaotatud elust, mööda kihutanud võimalustest ja ühest leinakasest, mida küll enam pole, aga millele võib siiski toetuda ja loota tulevikule.
Mitte niivõrd jutustav jutt tegelastega ja süžeega, kuivõrd poeetiline pilt ühe kogejaga (kas nimetada teda jutustajategelaseks? Kui jutustatavat pole, siis ehk pigem tundmuste koondkohaks, filtriks lugejatele). Romantilised meelepildid olid samuti olemas - just mitte seksuaalsed, vaid romantilised, ehkki koondatud mõnda üksikusse voodielulist tahku esindavasse pilti.
Numbri kõige lühem jutt, meeleolult hõllanduslik, süžee amorfne, seksuaalne pool siiras ja mitte kuigi meeleline. Teistest eristuv jutt.
Mägede metsikud õhtud
Ian Koff
Markus on eesti seljakotirändur Tenerifel, kes trehvab kolme eesti naisega - Meeri, Mirjam ja Jolanda (üks on sõbralik, teine on teravam ega soovi Markust, Jolanda on aga haudvaikne). Markus hakkab tajuma veidraid kujutluspilte, kus sapine Mirjam on äkitselt vastupandamatult ligitõmbav, meeletult erutav ja lubab Markusele ei tea mis kehalisi rõõme ei tea isegi, mille pärast. Markus liitub tüdrukute väikse vaikse hotellipidutsemisega, sealt läheb asi riburada pidi “õnneliku lõpu” suunas.
See oli kõige klassikalisem pornojutt ja esialgu mõjus ka kõige erutavamalt - õrritav kokkusaamine tundmatutega, millegi enama lubadus on õhus, aga keegi pole midagi lubanud otsesõnu, seega kõike võib juhtuda. Võib-olla see Mirjami konkreetne “me kepime su täna vaesomaks”-kujutluspildid võtsid olukorra loomulikku seksuaalset pinget vähemaks, sest olid mõeldud rõhutama ulmelist tasandit.
Nagu Eddie Murphy ütles: kui valge mees kolib uude majja ja kummitus ütleb: “Get out!”, siis valge mees kehitab õlgu, loeb väsimuse arvele. Kui mustanahaline kuuleb esimest korda “Get out!”, kehitab õlgu ja nendib: “Kahju, et me jääda ei saa.” Siin praegu näeb valge mees seksikaid naisi ja need ütlevad kummituslike luuludena, et ta saab keppi, reaktsioon on ülimalt loomulik: “Hoo, see oli veider. Mis siis ikka. Kuhu edasi, daamid?” Samas, kas ise vastaks teisiti?
Õrritati tõrksa piigaga, lõpuks seksiti ebainimlikuga, seda laengut ühesõnaga ei saanud, aga alguspinge oli esialgu žanritruu.
Siduvad sõnad
Manfred Kalmsten, Tim Hornet
Ühel hetkel tekkis olukord, milles inimesed kaotasid kõik oma riided niipea, kui olid öeldud "õiged sõnad". Keegi ei teadnud, mis tema sõnad olid, see lihtsalt juhtus. See kõigi alastiolek (kõik selgatõmmatavad riided olid läbipaistvad) viis ka seksuaalse lodevuse vohamisele - vahet ju pole. Loo teises pooles on noormees, keda Reinita soovib magatada, aga ta tõrjub kõik ettepanekud, jätab pooleli isegi mineti. Miks ta tõrjub seda, mida nii väga soovib? (Spoilerimaiguline vastus: riietele mõjuv "needus" ei mõju üksnes riietele, vaid ka teistele keha katvatele esemetele...)
Küllap on vana tõde, et kirjanduslikku erutust kihutab kõige enam üles see, mis jääb pooleldi andmata (kutsuv ja poolkeelatud flirt on mõjuvam kui tühipaljas kepp; hästi ajastatud silitus õigelt inimeselt võib olla raputavam kui piitsahoop; olla koos duši all ja keelata üksteisele puudutamist ajab higisemaks kui üksteise masseerimine libestava õliga). Millegipärast mõjus see jutt mulle kõige erutavamalt. Millegipärast free-use fantaasia mõjub mulle - jaburalt vabameelne suhtumine üksteise rahuldamisse. Keegi peseb nõusid ja - kaaslasel tuleb soov teda rahuldada [ennast ka, aga vist pigem just teist]. Jäädakse lifti kinni, mees ja naine, ja otsustatakse “võimalust ära kasutada”. (Iseasi, kas see just on free-use - aga igatahes mitte enam kauge flirt, vaid söakas võimaluse ärakasutamine). Hotelli koristajapreili satub olema ilus ja unustasin panna “mitte segada”-sildi (jällegi, ma ei tea, kas free-use peaks siis olema see, kui ta kohe konkreetselt pakub teenusena torupuhastust).
Või näiteks nudistide rand. Mis ei tarvitse tegelikult olla üleseksualiseeritud (tahad lihtsalt tunda tuult), ent porr on niikuinii fantaasia ju. Midagi selles “seks on kõikjal ja kõigiti kättesaadav”-mõttes on, mis töötab selle kiuste, et justkui ei mõju kujutlusvõimele eraldi.
Puänt kah sobis.
Elekter meie vahel
Lili Pilleson
Rahe ja Vihavald, ammuse eestiliku konteksti tegelased. Nende küla hakkavad ründama koerakoonlased. Mida aeg edasi, seda hullemini. Selgub, et keegi pahalane soovib inimohvrit. Päris lõpus on veel ootamatu põikamine tulevikku, kahe aju leidmine ja igavese armastuse või seksuaalkihu tuvastamine.
Selle jutu juures oli tore, et oli üldjoontes üsna hästi kirjutatud. Mingil lausetasandil oli hea. Kui inimohverduse juures pidi lugema loitsivaid sõnu, tunnen proosapoole keeletundlikkusest, et ilmselt autor ise kirjutas need vanamoelised värsid. Ei olnud sugugi piinlik lugeda.
Võib-olla huvitaski mind lugu ise liialt palju rohkem kui seks selles - nende peale sattudes kippusin pigem edasi skrolliima, diagonaalis üle käima. Ega need saanudki kuigivõrd mõjuda - püsisuhtes oleva paari eksprompt tussikrabamine ja selgub, et naisel on märg, hakkavad keppima. Seda mõlemal korral. Või noh, üks seksistseen oli veel, aga sellegagi polnud vaeva nähtud. Ja lõpus olnud "1000 aastat hiljem" jupp ei andnud küll midagi.
Ent proosapool oli korralik mumst: „Seni on nad ainult loomadega piirdunud,” lausus üks vanematest meestest vaevukuuldavalt, vaadates seda öeldes mõtlikult enda kulunud nahast pastelde ninasid.
„Kes teab, mis toimub nende värdjate peades. Kaugel seegi aeg, kui nad inimese külge tikuvad. Nad on ajaga vaid targemaks ja kavalamaks muutunud,” karjus Unipäiv üle kärakoda täitvate häälte.”
Korralik ju.
Ämblikumõrsja
Maniakkide tänav
Minategelane, keegi karvaste ämblikujalgade ja lihaselise ülakehaga tegelane, kes algul tundus töötavat cowboybebopiliku pearahakütina, päästab ühe alasti tütarlapse inimröövijate käest. Selgub, et neil oli ihukaitsja-kliendi suhe. Õigemini küll kliendi tütre, mis lisab teatavaid pingeid…
See oli ehk üks kõige nilbemaid tekste, lähenes siiski zoofiiliale. Ei erutanud, kui aus olla. Julge käteka tegemine teisele selleks, et saada raviotstarbelist spermat - siin saanuks õrritada sellega, et mõlemad naudivad seda natuke rohkem, kui algul oodanud oleks. Hetkel oli lugeja lihtsalt seatud seksuaalse akti fakti ette.
Natuke tundus ka kiirustatud - poolepealt selgus, et ta oli kunagi olnud tema ihukaitsja või turvamees. Siis selgus, et nende toonane suhe oli isegi üsna lähedane - ämblikmees oli minema kihutatud liigse läheduse tõttu? Või lugesin ma ise kiirustades…
Jutu juures olid aga üsna korralikud selle missioonis liikumise stseenid. Ämblikulaadse kehaga toimetuleku kirjandused olid piisavalt huvitavad (kuidas mööda lage kõndida, tajudes maailma ümberkeeramist, võrkude seadmist ja pesa punumist). Jälle jutt, kus ulme kaalus porno üles. Aga veidrate seksivõimaluste näitena tore.
Ideaalne kaaslane
Xavier Yzz
Peategelane on 90-aastane kuulsus, kelle keha on noor ja kes otsustab elu lõpu poole minna Erosele - planeedile, kus hoitakse inimestele eluohtlikke seksitulnukaid (s.t succubuse [maakeeli sukuubi] moodi verejanulised olendid, kes meelitavad saaki ligi võrgutamisega). Peategelase sinnaminek pole siiski mõeldud viimseks teekonnaks - ilmneb muidki nüansse…
Kui ma mõtlen selle loo süžee peale, oli see peaaegu üks huvitavamaid jutte ses numbris - põhjalikult väljamõeldud võõrliik, peategelase militaarsel tasemel kohendatud inimkeha, õrritamine elu lõpetamisega seksiohvrina ning selle asemel [lõpulahendus peategelasel, mida ei spoili].
Kahju oli ainult sellest, et kogu see tekst oli kuidagi maru väsitav. Siin oli liiga palju ebaloomulikku monolooglemist, kus tegelased pigem püüavad avada maailma tausta lugejale kui et täita omavahelisi kommunikatsioonieesmärke. On küll nähtud palju vaeva maailma valmismaalimisega, aga tahaks kuidagi ehedamalt seal viibida, mitte olla ainult tutvustusetapis.
Teine mure oli minu jaoks üsna groteskne pedofiilia. Poole teksti pealt leiab ta endale ühe ira (nagu neid sukuube nimetatakse), kes talle enim meeldima hakkab. Selle kohta öeldakse, et ta on 12-aastane. Peategelase ebamugavuse peale öeldakse, et ehhei, ära muretse, irad vananevad kiiremini, ta on meie mõistes pigem ca 14-15. Mis ometigi heastab kõik. Eks peategelane saab ka oma kaasmaalastelt kriitikat, et ta veidi pedofiilne kuju on, nii et ei ole nii, nagu ta püüaks seda normaalsena kirjeldada, aga milleks mulle lugejana sellise asja fetišeerimist?
Nii et ma ei saanudki aru, kas ei meeldinud tekstis kirjeldatud maailm või ei meeldinud see tegelane, kellele pidime kaasa elama või siis lihtsalt ei meeldinud seks. (Mitte ainult osapoolte pärast, aga ka seksikirjelduste pärast.) Peategelane oli kah enesega rahulolev ebameeldiv kuju. Ent tekst oli pikk ja maailm oli üsna mitmekesine, võib-olla see kellelgi vajutab nuppe. Loodetavasti siiski mitte selles leiduvad partnerifantaasiad.
