Minu eelviimane kosmosereis viis mu Erosele.

Kas kohane oleks alustada sellest, et tasapisi minu ees kasvav hele-sinakas-rohekas-valge-säbruline planeet oli kirjeldamatult kaunis? Suurem osa elukõlblikke, hapnikuatmosfääri ja arvestatavate ookeanidega planeete on; ilmselgelt, selline väljanägemine ütleb tuhandel teadvustatud ja teadvustamata viisil, et seal all on elu. Elu!

Või on kohane alustada sellest, et Eroseks hüüavad planeeti ainult Maa Vana-Kreeka kultuurist mõjutatud inimesed? Isegi Maa teiste kultuuride inimesed on erinevatel aegadel üritanud kasutada selle kohta nimesid nagu Rati või Juelao ja planeedi enda rahvas kasutab kõige tihemini nimetust Iu (või Iiuu või Ii-uu või kuidas tahate).

Kosmosesadam oli nagu kosmosesadam ikka, keset suhteliselt elamiskõlbmatut platood trooniv kümnekilomeetrine torn. Minu laev läks oma tuhande tonniga mitte kergtranspordi, vaid kaubaaluste kategooriasse... aga sellest edaspidi. Igatahes oli sadamamaks mõistlik ja pealegi mul ette makstud ja lift viis mu veerandtunniga alla maapinnale. Ühtki elusolendit ei olnud mind all vastu võtmas, ent mingisugune sõiduk ootas. See kihutas tunnelis – minu arvates vahepeal üle helikiiruse – ja veel kõigest teise veerandtunni pärast juhatas robot mu Elihajeta Tesseku Laie kabinetti.

„Tere tulemast Erosele, Adam Feik.” Ta naeratas pisut pilklikult. „Vabanda, on raske uskuda, et see on su pärisnimi. Anna andeks, see pole päriselt üldse minu asi ja ma ei ole uudishimulik. Lihtsalt mainin, et meie pärast ei ole siin vaja varjunime kasutada.”

„Sa oled trikronlanna?” Ma olin teda muidugi virtuaalis näinud. Ent selles luksuslikus, natuke hedonistlikus ja kindlasti täiesti mitteametlikus kabinetis, selles natuke oranžikas valguses oli ta... palju veetlevam kui sides.

„Jah.” Ta lasi pea viltu, endiselt sõbralikult naeratades. „On sellest midagi? Miks sa küsid?”

„Sa oled väga kena. Ma ei mõista...” Tegin meelega pausi. „Vabanda omakorda, kui ma mingite kirjutamata reeglite vastu eksin. Sa ei ole ira. Milline on sinu seos selle planeediga? Selle... kultuuriga? Ja... ma tean, et trikronlannad näevad väga head välja. Kõrge vanuseni. Ühesõnaga, millised on siin piirid?”

„Tule istu.” Ta viipas tugitoolidele. Minu jaoks selgemalt ühele ja suundus ise teise poole. Ta ajas teel jaki maha ja tundsin end hetke ebakindlalt – kuni oli selge, et sellega esialgu asi piirdub. Et ta ei võta rohkem riideid ära ja istub teise tooli... Aga tõepoolest, ta oli keskmise inimnaise kasvu ja väga hästi arenenud kehaga, pikkade süsimustade juuste ja kuidagi eriliselt seksika kuldpruuni nahatooniga. Seni temaga – ilmselt tema avatariga – suheldes oli ta olnud lihtsalt mittemidagiütlevalt kena näoga, siniste silmade ja nöbinina ja natuke tehtud naeratusega. Seal, minust kahe meetri kaugusel istudes, lühikestes pükstes ja pluusis – mis kokku olid ainult pisut rohkem kui napid rannabikiinid – oli ta pahvikslöövalt veetlev.

„Sa küsid, kui palju on minus inimest ja kuidas ma reageeriksin, kui sa minuga magada tahaksid.” Asja ei teinud paremaks, et ta häälde oli tekkinud mingi madal nurruv toon ja ta küll sõna otseses mõttes ei aelenud oma tugitoolis, ent sättis end kuidagi... nojah.

„Trikron tõesti kasutab palju biomehhaanilisi lisandeid ja ilukirurgiat, nii et see mu igavesti teismeline väljanägemine on ju pigem eelduspärane ja ma ei näe põhjust varjata fakti, et olen Maa aastates 64. Aga ma loodan, et siinkohal on sobilik meelde tuletada, et sa oled minust üsna täpselt poolteist korda vanem, ja sellises vormis kindlasti mitte ilma abivahenditeta.” Jälle see pilklik, natuke irooniline naeratus ja kergelt tögav toon...

„Mis küsimuse teise poolde puutub... Tead, mul on siin garderoobis igasuguseid kostüüme. Mõned ikka sellised, et raske on ette kujutada olendit, kes mind selles tahta võiks. Sinu puhul – kui sa väga tahad, lase käia. Sa oled siin ja mingis mõttes on see juba mu töö. Mitte igaühele, eks ole, aga teisalt – kui ma selle töö vastu võtsin, siis küllap ma olen ka sellise meelelaadiga, et ega mul selle vastu midagi ei ole. Mitte kellelgi ei ole midagi selle vastu, et mõned alustavad juba vastuvõtukabinetis sellega, milleks nad siia tulid. Sest sa ei tulnud koralle ja linde imetlema, onju? Sa tulid siia seksima. Ega sa ei pahanda, kui ma küsin – kavatsed sa üldse lahkuda?”

Ma vaatasin teda ja...

Ehh. Ma ei olnud seda oodanud. Ma muidugi teadsin, kuhu ma tulen. Kõik teavad. Kõik teadvuslikud olevused siinkandis teavad Erosest. Kõik on – vähemalt mingis eas – lugenud-uurinud selle kohta ja lubanud endale, et kord nad tulevad siia. Ent ma ei olnud oodanud sellist... lahedust. Või oli asi ainult Elihajetas? Või oli mul vedanud?

„Kuule... Elihajeta. See nimi...”

„Enamasti kutsutakse mind Eliks. Elitša, Elija, Elisa, Elli – mis iganes. See on kõige väiksem mure.”

„Kui ma paluksin sul riided üldse ära võtta?”

Ta tegi seda vähem kui sekundiga ja jäi mulle küsivalt otsa vaatama, endiselt kerge naeratus suunurgas.

Lasin end toolis lõdvemale, toetusin seljatoele ja võtsin vastu joogitopsi, mida robot oli kogu aeg teenistusvalmilt mu käeulatuses hoidnud.

Maitsesin tassist. Päris hea. Eeldasin, et see on kohalik tee. Tegelikult olin eeldanud ka seda, et see maitseb siin tunduvalt paremini kui kusagil mujal sünteesituna.

Eli rinnad olid päris kopsakad ja kena ümara kujuga. Lasin pilgu allapoole. Tal olid ilusad, lopsakad, sellised roosiõiena võlvuvad ja samas kuidagi ülejäänud kehaga sobivalt trimmis häbememokad; ta pööras puusi pisut ettepoole ja ajas jalad laiali, et ma paremini näeksin. Muidugi polnud ta kehal peale juuste, kulmude ja ripsmete mitte ühtki karva. Aga need, hm, tänapäeval ju pannakse külge, kui keegi tahab; minul polnud isegi juukseid ja kulme; ripsmed on silmade kaitsmiseks siiski abiks.

Ta tõusis. „Tule. Aja riided maha. Sa oled reisilt tulnud. Sa vajad dušši ja natuke massaaži. Ja ma näen, et su mõtlemine on juba täiesti kinni jooksnud. Aju ei hakka enne uuesti tööle, kui toru all tühjaks lastud, ummistus kõrvaldatud.”

Ta tiris mu kättpidi püsti ja lükkas – ilmselt – vannitoa poole, teel mu reisiülikonna tõmblukku avades. Ajasin talle järgnedes kuulekalt riided maha – neid jäid kokku korjama needsamad sõrmejämedustest roostevabadest pulkadest koosnevad natuke ülemeetrised robotid, mis ilmselt olid disainitud võimalikult tähelepandamatuks – ja lasin end pöörlevate veejugade alla-vahele vedada.

Jah, ta pesi mind, ja jah, sel ajal ajasin oma käed igale poole ja jah, muidugi ei läinud paari minutitki, kui mul oli tugev erektsioon, ja tõepoolest, sellest oli väga palju aega, kui ma olin tundnud, et lihtsalt ei suuda end tagasi hoida ja tegelikult pole ka vaja. Ta muidugi nägi, kuidas minuga on, hüppas mulle kaela ja hõõrus oma puusi ühele-teisele poole pöörates mu alakeha vastu. Ma surusin oma käed ta jalge vahele, tõstsin need üles, toetasin ta seljaga vastu vannitoa sooja siledat kiviseina ja tungisin temasse.

Tol hetkel ma ei taibanud isegi seda, kuidas see nii lihtsalt läks, ent ju siis manööverdas Eli end professionaalselt õige koha peale. Mitte mingit takistust ei olnud, ta oli märg ja väga valmis. See oli kuidagi nii enesestmõistetav, kuidas ta oma käed ja jalad mul seljal kokku haakis, end niimoodi kõvasti ja kindlalt mu vastu surus ja sujuvalt puusi liigutama asus. Tunne oli kuidagi... nii kodune ja loomulik. Et nii peabki olema.

Ma ei pidanud vist paari minutitki vastu. Ega ma proovinudki. Vaatamata kõigele järeleaitamisele ei ole mul muidugi ammu enam tunne nagu, ütleme, kahekümnesena, tavaliselt ikka on tegelikult tegemist, et pauku lahti saada, nii et teatud mõttes oli see kiirus midagi rekordilaadset – omas kategoorias, eks ole.

Seisin seal vist teist samapalju minuteid, Eli mu kaelas rippumas, käed-jalad seljal sõlmes, selg vastu sooja seina toetatud. Õnneks ei paistnud ka tal kuhugi kiiret olema. Nautisin seda üleni enda vastu liibunud ilusa naisekeha tunnet; ta tisse mu rinna vasta, ta reisi oma kätel... Tundsin, et tahan teda suudelda, nügisin ta mu õlale toetatud pead ninaga, ta tõstis pilgu ja sai aru küll. Me suudlesime, mängisime teineteise keeltega ja... eks mul natuke mure oli, et ega ma teda liiga kõvasti ei pigista, kuid tal ei paistnud sellest midagi olevat...

No ja lõpuks muidugi kukkus mu end kokku korjav munn ta vitust välja, justkui andes märku, et aitab küll. Lasin aegamööda ta jalad põrandale.

„No oli see massaaži eest või võtame selle ka klassikalisemalt ette?” küsis Eli endise vallatu muigega, lükates samal ajal asjalikult ühe dušivooliku spetsiaalse otsiku vittu, et seda seestpoolt mu seemnest puhtaks uhta.

Mu aju suutis jälle toimida ja mulle ju tegelikult sobis see vaba, lahe ja natuke kõike naljana võttev suhtumine. „Ütleme, et selle võib ka hetkel hilisemaks jätta. Meil on vist ikka mingi ametlik osa veel ära rääkida ja... palju sul üldse aega on?”

„Olgu. Tahad rätikut? Kuiva enne, kui riided uuesti selga paned. Panen ma riidesse või olen niisama?” Ta ulatas mulle suure saunalina ja asus end ise teisega kuivatama.

„Jää niisama, kui see sind ei sega. Sa oled väga ilus ja sind on ütlemata meeldiv vaadata.”

Ta naeris. „Tänan. Aga ei ole nii, et mida vähem sa mõtled, seda rohkem saan ma sind lüpsta. Ma pean sinuga ikkagi päriselt mõned asjad selgeks rääkima. Kõigil parem, saad aru küll.”

Ta läks tuppa või kabinetti tagasi ja sättis end endisesse kohta, toolile laotatud rätikule. Ka mina läksin oma tugitooli; mul oli rätik niuete ümber, kuid... ma ei näinud mingit mõtet end katta ja nii laotasin rätiku samamoodi laiali ja nii me alasti seal teineteise vastas istusime. Ma sain robotilt järgmise tassi teed.

„Mul jäi enne vastamata,” sõnasin. „Ma olen muidugi kaalunud Vikerkaaretunnelitesse laskumist. Mul on teised mõtted. Ma hetkel arvestan, et ma lähen. Ära. Mitte koju. Ära Eroselt. Aga see ei puutu asjasse. Samas, on ka väike võimalus, et ma ei lahku. Et võib-olla pole paha mõte ekstaasis hajuda. Vastad sa mulle ausalt, kui ma küsin – see ei peaks ju midagi muutma ja midagi ebatavalist olema?”

„Ei, see ei ole midagi ebatavalist,” sõnas Eli pisut tõsisemalt, kui ta seni oli rääkinud. „Seda statistikat ei ole olemas – arusaadavatel põhjustel oleme hoidunud seda tekitamast –, kuid päris suur osa meie külalistest ei lahku siit kunagi. Aga mis saab meil selle vastu olla ja objektiivses maailmas on raske kujutleda meeldivamat viisi siit lahkuda kui lahustumine ekstaasis.”

„Teid süüdistatakse selles. Et Eros on surmav. Või poeetilisemalt, et Erose suudlus on mürk. Või hoopis ilma poeesiata, et Eros ongi mürk. Pettus. Narkootikum. Vähkkasvaja. Kui paljude planeetide kodanikel on rangelt keelatud siia tulla.” Mõtlesin hetke. „Mina olen siin. Ja see pole otseselt minu asi, kuid ma oletan, et see on üks asjadest, millest sa tahtsid minuga rääkida.”

„Selle me tegelikult juba rääkisime ära. Või olgu, siin on meil vastupidine probleem – kui paljud tahaksid irasid röövida! Röövivadki alailma, tuleb tunnistada. Ira on kurjades kätes ohtlik relv. Ja probleem on just hullem nende väikehingedega, kes meid sajatavad ja neavad ja meiega näiliselt üldse tegemist ei taha teha; puritaanlus on alati väga õel ja silmakirjalik. Kellega meil on suhteid, on võimalik alati kokkuleppele jõuda. Tööleping, ajutine külastus.”

„Ja – nagu sa ütled – puritaanide jaoks on asi hullem ka sellepärast, et nende kodanikud tulevadki siia peamiselt surema. Sest tagasi minna nad ju ei saa. Aga nad ei karda ju ainult sellepärast. Planeete on hävinud. Ja noh, te peate iresid – ütlesin ma õigesti – nagu loomi. Mingist vaatenurgast... Või vabandust, läksin ma liiga kaugele?”

Eli raputas pead. „Jah, ire on üldnimetus, ira tähendab naissoost ja iro meessoost iret. Sa ei läinud liiga kaugele. Parem, kui sa küsid. Sul on endal võimalus veenduda, kui loomadena me neid kohtleme. Siin on muidugi palju mitmetimõistetavusi. On ire reservaadid, umbes veerand Erosest. Jah, seal on nende keskmine eluiga alla neljakümne aasta. Aga nad surevad seal nälga. Peamiselt. Osa ka omavahel võideldes. On teaduslik, ümberlükkamatu fakt, et nende intellekt on alla kolme. Või mingis vanas Maa iku-skaalas 60 või mis sulle midagi ütleb. Nad ei ole võimelised tehnilist tsivilisatsiooni üleval pidama.”

Eli tegi, nagu otsiks sõnu, siis jätkas: „Selle üle on palju spekuleeritud, et kui palju erinevate rahvaste vampiirilegendidest võib olla inspireeritud kokkupuudetest iredega. Vaatamata hämmastavale kattuvusele on ikkagi väga raske kujutleda, kuidas mõni ire oleks võinud sattuda mõne tuhande aasta eest näiteks Maale. Jah, nad on hävitanud terveid planeete. Ent enne on keegi idioot nad sinna toonud. Ja kaotanud kontrolli.”

„Ja teie hoiate neid kontrolli all.”

„Me õpetame ja suuname. Ärksamad nendest saavad aru, mida me teeme. Ja et nii on neil ikkagi rohkem sõnaõigust oma saatuse üle. Neil on võimalus valida. Pikem eluiga, vähem kannatusi... Ent loomulikult ei ole see mustavalge. Sama loomulik, et külalistel kerkib hulk eetilisi küsimusi.” Ta muigas taas.

„Ent... Kuidas ma selle sõnastan. Mitte et ma kurdaksin, vastupidi, aga kas sul poleks olnud lihtsam mulle kohe ira ette anda?”

Nüüd puhkes Eli naerma. „Kuule, ma naudin oma tööd. Sa oled täiesti okei kutt. Ja kas sa ei saa aru, et siin juba on õhk feromoone täis? Pluss psiimõju, mida tavaliselt keegi muidugi otseselt ei taju. Siin on ka töötajad kogu aeg natuke kiimas. Või ütleme nii, et sa ostsid Erosele ajutise elamisloa. Sa oled siin. Anna andeks, et ma seda nii sõnastan, kuid sa tõid siia oma elu säästud. Sulle võib-olla mitte just nii palju, aga keskmise elu säästud, eks ole. Eros ei toimi alttõmbamisel. Vastupidi, külalise rahulolul. Meie poliitika on olla võimalikult aus ja vastutulelik. Sa tulid. Kuidas üldse oleks mõeldav seada piiranguid, et tohid keppida ainult irasid, aga personali ja teisi külalisi ei tohi?”

Turtsusin vastu. Elu tundus tõepoolest ilus.

Eli jätkas, taas kraad tõsisemalt: „Paar praktilist asja. Kuhugi nähtavasse, samas mitte väga segavasse kohta tuleks sul teha üks tätoveering. Soovitan randme siseküljele, tavaliselt vasakule käele. Suur N. Tead, mida see tähendab?”

„Et mu suguelundid on normaalse suurusega. Olid veel vist S ja V. Või L.” Peatusin. „Hm, sul ei ole tätoveeringut?”

„Irad suudavad vastu võtta väga suuri suguelundeid. Tavalise inimmehe omadest kõigis mõõtudes vähemalt kolm korda suuremaid. Ja see kehtib kõigi kolme võimaliku ava – vitu, tagumiku ja kurgu – kohta. Iro suguelundid on tavalise inimmehe omadest umbes kaks korda suuremad. Väga paljud meie külalised installivad endale vastavas mõõdus suguelundid. See, muide, ei maksa siin palju ja usu mind, meil on piisavalt kogemusi, et seda valutult, ohutult ja tagasipööratavalt teha.

Praktiliselt kogu naispersonalil on ira võimekusega suguelundid. Lihtsalt igaks juhuks. Mõtlesid sa ka sellele? Siis kolm päeva sa muidugi kaotad. Seksielu mõttes.”

Ta peatus hetkeks mu reaktsiooni jälgides. Operatsioonidest ma muidugi teadsin. „Hm...” Ohkasin. Ma ei näinud mõtet ilmset mitte välja öelda. „Olgu, ma tegelikult mõtlesin, et võib-olla sa kasutad juhust, et on mõni sihuke, mis sulle ka mahub. Aga ikkagi... raske kujutleda, et sinna,” – osutasin pilguga ta jalgevahele – „mahub...” Tõstsin oma rusikas käe.

„Tahad, proovi,” ajas ta, taas muiates, jalad laiali.

„Kui see sulle ebameeldiv ei ole, tahaks proovida küll... muidu tundub uskumatu.”

Eli viipas, et ma tema juurde tuleksin, ja ajas jalad tugitooli käetugedele rohkem laiali. Surusin oma rusika talle häbememokkade vahele, esialgu õrnalt ja ettevaatlikult. Vitust hakkas peaaegu kohe valguma valget võiet, nii et viie sekundiga oli kõik ta jalgevahel – sealhulgas mu rusikas – märg ja libe. Ma sain tõepoolest oma käe talle küünarnukini vittu lükata, see läks sinna imekergesti.

Liigutasin kätt. Tegelikult oli aru saada, et sinna mahuks pisut suuremgi. Ta jälgis mind poolsuletud laugude alt. „Mõnus. Aga ma ei saa sind üle ekspluateerida. Tahad, proovi tagumikku ka.”

Tegin suu lahti ja panin kinni. Kõhklesin...

„Ära karda. See on teine asi, mis tuleb üle rääkida. Meil kõigil siin on seedimist ja ainevahetust muudetud. Muutus algas ka sul; selle teega. Sa tegelikult tead, sest me palusime sul algne seedekulgla mikrofauna omale igaks juhuks kõrvale panna. Detailidesse laskumata – mu väljaheitel ei ole mingit ebameeldivat lõhna; mu seedimine töötab nii, et moodustub ainult vitu omast natuke teist värvi võie, mis praktiliselt mitte kedagi negatiivselt ei häiri.”

Proovisin siis käe ka ta tagumikku lükata ja muidugi mahtus see ka sinna mingite probleemideta.

„Loputa üle, kui tahad,” ütles ta kergelt, kui käe välja olin võtnud ja kõhklesin hetke.

Tegin seda. „Saavad nad ja saad sina siis üldse, hm, tavalisest midagi?”

„Ikka. Närvilõpmete tihedus on oluline ja veel rohkem, kuidas need ajuga ühenduvad. Suurte riistade peamine efekt on tegelikult visuaalne. Saad aru, vägev vaadata. Nii elundeid endid kui nende liikumist. See kõik on ikka kõrvade vahel kinni.”

Mõtlesin hetke. „See kõlas väga lohutuse moodi. Suurem surve, terve sisikond pannakse liikuma...” Lõin käega või täpsemalt markeerisin seda žesti sõrmeotstega. „Olgu, saan varsti teada. Mind palju rohkem huvitab see seedimise asi...”

„Sul on nädalaid tunne, et kõht on lahti.” Eli tegi natuke nöökava ja natuke kaastundliku grimassi. „See ei ole kuidagi ohtlik, see on, saad aru, tavalises elus kasutu. Lisaenergia, mis kulub kõige selle neutraliseerimiseks, mis ebameeldivaid assotsiatsioone tekitab, ja selle tekitamiseks, mis meeldivamaid maitseid-lõhnu ning ka värvust tekitab, ja kõik see, mis on vajalik selle kõige töölepanekuks. Info kogu värgi kohta on siin kõik avalik, aga ma usun, et sul on paremat teha, kui sellega oma pead vaevata. Kui sa muidugi sellest juba väga palju ei tea. Professionaalne huvi, eks ole.”

„Kas see on kuidagi seotud ka sellega, et see suur riist pidi spermat niimoodi liitritega andma?”

Eli turtsatas. „Ei anna liitritega. Kuhu see sul mahuks? Jah, munad tehakse ka suuremaks, aga liitreid sinna ei mahu. Oh, on neid, kellele mahub, aga... selliseid mune kaasas kanda on tõepoolest pisut ebamugav, nii et see pole väga levinud. Ja rangelt võttes ei ole see sperma, eks ole. Su oma spermat on seal ka see loomulik osa, aga suuremas osas on see jogurt. Või kissell.”

Ta pidas hetke vahet. „Tähtede jutt jäi pooleli. S on spetsiaalne või super või mis iganes – igatahes see tähendab, et enne kasutamist tasub üle küsida. V tähendab, et ainult vitt on kohandatud. Tähti on veel, aga selle jutu mõte on, et N kaitseb sind ja kui sa mingit tundmatut tähte näed, siis alati tasub küsida, enne kui keppima hakata.”

„B näiteks...”

„B, P ja R – veri. Huvitab see sind?”

„Tegelikult mitte. Noh, neitsit vast...”

„Neil taastub neitsilikkus ööpäevaga ja verejooksu annab ju juhtida, nii et kui sa tahad, võib ühel korral üle liitri verd loovutada, ilma et see veel kuidagi halvasti mõjuks.”

„Oled sa ise?...”

„Ma olen siin kõike proovinud. Välja arvatud päriselt ohtlik piinamine; täpsemalt selle imitatsioon, sest valu on siin kõigile, ka iredele tõesti rangelt ainult vabatahtlik.

Kõige hirmsam, mida ma enam teha ei taha, oli tormihüpe Steirenulka sillalt. See on poolteist kilomeetrit kõrge, eks ole, nii et tormis ei näe sa ei silda ega maad. Sa oled alasti, jalad benjiköiega kokku seotud, käed selja taha seotud ja selline eriline piksevarras vitus. Põhimõtteliselt on seal muidugi kaitseseade, aga sa lendad märjas tühjuses, pool aega kukud kaalutuses, pool aega ripud jalgupidi, ja praktiliselt kogu see aeg särised sa elektrist, mis su tõmblema paneb. Ma sain oma esimese orgasmi esimesel minutil ja edasi kadus järg täiesti ära – lihtsalt lendad ja kõlgud ja tõmbled märjas tühjuses. Aga pärast ma võdisesin oma pool tundi ega suutnud tõusta.”

„Mm...”

„Meestel seotakse käed ja jalad seljale kokku ja piksevarras on munni küljes, selline eriline seest õõnes.”

„Ma vist jätan vahele.”

„Mõistlik mõte. Sul on siin tuhandeid asju proovida. Ma soovitan pool päeva sisse elada ja õhtul bakhanaalile minna. Ma soovitan sul end esimese paari päevaga täiesti rihmaks keppida, enne kui varustuse iro standardile upitad. Või ega ma muidugi ei tea su huvisid täpselt, võib-olla tõesti lähed mägedesse matkama. Aga päris tõsiselt, sa ei näe tulnukõiguslase või looduskaitsja moodi välja, aga üksi reservaati minek lõpeb kiiresti ja kurvalt.”

„Nad on seal tõesti metsikud ja vabad?”

„Jah. Niipea, kui esimene ira su avastab, oled praktiliselt raudkindlalt surnud. See ei ole võib-olla halb surm, aga see on kiire ja vältimatu.”

„Aga kui ma tegelikult sooviksingi seda?”

„Keegi ei takista sind. Meie ainus mure on, et sa ei lähe reservaati kogemata.”

Edasi rääkisime me järjest praktilisematest asjadest ja see osa pole kindlasti enam huvitav.

*

Ma sain nii umbes sajaruutmeetrise, merevaatega, aga rannast oma 200 meetrit eemal ja 30 meetrit kõrgemal osaliselt kaljusse raiutud bangalo. See ei olnud ei parem ega halvem kui sajad teised, mida ma tolle elamise avaralt rõdult igas suunas laiumas nägin ja milliseid on Erosel ilmselt miljoneid. See oli mugav ja kena – elatav. Mul oli oma suur vannituba, automaatköök ja pool tosinat robotit, kõik sellised sõrmejämedustest pulkadest Pinocchio-karikatuurid, sõrmed ja varbad jämedama õmblusnõela jämedused ja näo asemel lihtsalt rist, mille rõhtpulga otstes kaamerad.

Jah, mul läks kõht totaalselt lahti, kuid tõepoolest, sitahais kadus umbes kolmanda tunni lõpuks. Ma jõin minu jaoks baarikappi pandud veini, sõin mõned puuviljad ja kui hämarduma hakkas, kutsusin takso ja lasin end sõidutada irafarmi, mida mulle oli soovitatud.

Takso oli pigem ratastega tugitool ja ma ei hakanud uurima, kas sel ka mingi kate on juhuks, kui ilm ei ole nii kuiv, tuuletu ja igas mõttes leebe nagu tol õhtul. Mingi väljakardin sel kindlasti oli, sest sõidutuul polnud võrreldavgi sellega, mis see päriselt oleks pidanud olema nii umbes 30–40 meetrit sekundis tormava lahtise tooli puhul.

Väänkasvudesse mattunud värava juures ootas mind vanaldane, suure halli habemega mees. Natuke kõhukas oli ta ka, kuigi üldiselt vormis. See viimane ei olnud haruldane, tema vanaldane väljanägemine küll. Ma ise olen juba saja ligi, eks ole, kuid näen välja umbes kolm korda noorem. See on pettus – kõigest kest, eks ole, kuid milleks näha välja, nagu oleksid sa mõnda aega tagasi surnud ja millegipärast seda mitte märganud? Vananemises ei ole midagi ilusat.

„Boldiv Kasak?” küsisin.

„Mina see olen.”

„Vaevalt sa mäletad Loki Grunhaldit. Tema sind soovitas.”

Vanamees lasi pea viltu. „Ega ma ausalt öeldes ei mäletanud teda. Andmebaasis muidugi olemas. Plussmärgiga, mis tähendab, et kõik oli hästi. Nüüd ma panen teise plussi. Tuleb talle kasuks, kui ta kunagi peaks veel siia sattuma. Kuidas tal läheb?”

„Ta on abielus ja vaevalt abikaasa teda siia lubab. Aga mine tea, mida elu toob.” Ma ei hakanud ütlema, et Loki on minu poeg ja ta tookordne abikaasa, ametilt reporter, nuhkis välja, et ta siin käis, ja jättis ta maha. Ja minu arust paremini ei saanud minnagi, sest naine oli vastik ennasttäis vingats.

Vanamees naeris. „Mine tea jah. Kodustatud tüütasid ära?”

„See on mu esimene õhtu Erosel. Ma tahtsin teisest otsast alustada.”

„Aa. No mis seal ikka, tere tulemast. Tule edasi. Ma loodan, et tahad ainult proovida? Vabanda, et ma nii otse küsin – kavatsed sa siit ise ära minna?” Ta viipas mu sisse ja asus pidevalt üle õla minu poole vaadates ees minema.

„Ja kui ma ütleks, et ei?”

„Siis ma küsiks, kas sul on kõik asjad korda aetud ja kui kiiresti sa tahad minna. Kas ma saadan neid sinu juurde ükshaaval või astud näiteks nende peaaediku uksest sisse. Siis ei lähe veerand tundigi.”

„Ja see ei põhjustaks sulle mingeid pahandusi?”

„Ei. Mul on siin ju kaamerad. Ära muretse, neid ei vaata keegi ja ma hävitan salvestused perioodiliselt. Aga sellisel juhul ma paluksin – saad aru, mina paluksin – legislatuuril salvestusi vaadata. Noh, et me rääkisime ja sa ise läksid, ja keegi ei ütle sõnakestki.”

„Hm...” vangutasin pead. „Ma mõtlesin ikka üht. Et teada saada, mis tunne see on, kui end üldse valitseda ei suuda. Aga mind lihtsalt huvitab – mis päriselt juhtub, kui selle peaaediku uksest sisse astuda? Mida ma tunneksin? Mida inimene tunneb? Ma mõtlen, kuidas ta aru ei saa, et teda rünnatakse? Olgu, ise lähed, aga looduses?”

Boldiv muigas uuesti mind avara panoptikumi keskele klaasmulli juhatades; tõusime sinna alt koridorist liftplatvormiga. „Sa saad kohe teada. Vahet ei ole. Nad ei ründa ju selle sõna täpses tähenduses. Sa lähed ise, teel riideid maha kiskudes. Sa jõuad mõnikord isegi mitut keppida ja tegelikult on sul lõpuni lõpmata hea. Mõnedel õnnestub enne surma nelja-viie erineva jalgevahele pauk lahti lasta. Niipalju, kui sa seda ise juhid, valitakse tavaliselt juuste- ja nahavärvilt erinevaid ja sellepärast seda tihti vikerkaareks nimetataksegi.”

Vaatasin ringi. Ümberringi ja natuke madalamal oli hulga... Nojah. Need ei olnud puurid. Ega latrid. Need olid pigem toad. Või aiad või täpsemalt isegi minu bangalo väiksemad, keskele vaatavad versioonid. Üksteisest muidugi paremini eraldatud, kuid paljude vaheuksed lahti. Ja seal liikus... olevusi.

„Kuule, nad näevad välja ju... Nagu tavalised noored naised,” pigem kommenteerisin kui küsisin pisut rabatult.

„Nad kohanevad. Nad on primaadid. See on selline mimikri. Mitte päris, see on midagi hoopis rohkemat. Nad on sajandeid häälestunud peamisele saagile. Nii on kõige õigem öelda. Inimesele. Aga nad ei ole inimesed.”

„Nad ei taju meid praegu?” Vaatasin ringi. Ruum oli ilmselt ühepoolse nähtavusega klaasist ja hämaram oli seal ka. Ilmselt oli ruum õhukindel.

„Tegelikult tajuvad. Aga kuna lõhna ei ole, saavad nad aru, et rünnata ei tasu. Ent vaata hoolega. Ma juba võin öelda, et sulle meeldivad saledapoolsed blondiinid. Natuke alaealise kehaga. Mitte eriti pikad. Aga mitte ka kõige lühemad.”

Heitsin ta poole pisut häiritud pilgu. Ent ilmselget polnud mõtet tagasi ajada. „Kuidas nad tajuvad? Mida nad tajuvad? Psii, ma olen lugenud, ent... kuidas nad...” Ma ei osanud küsimust sõnastada ja lootsin, et vanamees ise augud täidab.

„Vähemasti sa tunnistad minu arvates ammu vaidlustamatut teaduslikku fakti, et psiienergia on olemas. Miski, mis näib olevat seotud elu ja eriti teadvusega. Võimalik, et suurema osa planeetide evolutsioonis ei andnud see eelist. Või pigem vastupidi, eelise andis selle ignoreerimine. Taime süües näiteks...” Ta heitis mu poole kiire pilgu ja jäi vait. „Ma ei tüüta sind sellega. Ent ma usun, et ainult feromoonide ja hallutsinogeenidega ei oleks võimalik teha seda, mida nad teevad. Milline sulle kõige rohkem meeldib?”

Kehitasin õlgu, siis vahtisin terve minuti ringi ja lõpuks osutasin ühele. „Nad... tunduvad üsna tontlikud.”

„Ma oleksin juba peaaegu mõne akna paotanud,” muigas Boldiv. „Su vaatenurk oleks kohe muutunud.”

„Hm...” Asja ei teinud paremaks, et ma teoreetiliselt muidugi teadsin seda kõike. „Aga sa ise? Kuidas sa ise... ei ole veel ära söödud? Ma mõtlen, irad ju on ohtlikud kiskjad. Surmavad.”

Boldiv uuris mind sekundi, ilmselt kaaludes, mida öelda. Siis ta muigas. „Ma teadsin ammu enne selle töö peale tulemist, et irafarmeritest on läbi sajandite mingi ühe-käe-sõrmedel-arv tegelasi surnud umbes nagu lennuavariis või saanud infarkti kusagil kaugemal või midagi taolist. Kõik ülejäänud on töö tapnud. Keskmine on kakskümmend aastat ja selle viivad alla tegelased, kes esimesel aastal eksivad. Tahtlikult või tahtmatult.”

„Vabandust, ma ei tea, kaua sa seda ametit pead.”

„Oma nelikümmend aastat. Ma omal viisil armastan neid ja ühel päeval, kui ma enam ei jaksa nende eest hoolitseda, lähen ja istun ma nende keskele maha. Seni... on kõik hästi.” Ta mõtles hetke. „Pärast tegelikult ka, aga see ei ole enam minu mure. Park või magala?”

Kergitasin kulme.

Vanamees muigas uuesti. „Vabandust. Kuhu ma ta juhatan? Pargimoodulisse või aitab tavalisest magamiskompleksist?”

„Kui palju tegelikult seal pargis asi päris jahi moodi välja näeb?”

„Otse öeldes mitte eriti. Ruum on liiga väike ja tuult ei ole, ta saab su kohe kätte. Aga mõni sekund on ikka sellist kirbet põnevust. Inimelamises ei ole seda aega muidugi üldse, ira mõju on kiire nagu militaarklassi narkoos.”

„Park,” sõnasin.

„Tule,” noogutas ta rohkem midagi kommenteerimata.

*

Pargimoodul oli umbes paarisajameetrise küljepikkusega ruut, kus oli eriliselt vaeva nähtud, et kogu see istutatud taimestik metsik välja näeks. See oli esmapilgul suvaliste põõsapuhmade ja nende vahel looklevate rajakeste segadik, väike purskkaev keskel, kuid pärast minutist ringivaatamist olin kindel, et kõik see on üsna hoolikalt läbi arvutatud.

Ma ei tea, millal ta ira sinna sisse lasi. Eeldan, et ikka millalgi pärast mind. Tabasin silmanurgast mingi liikumise ja kui kiiresti sinnapoole pöördusin, avastasin pärast mõnesekundilist jõllitamist mind läbi taimekardina uurivad silmad. Taandusin aeglaselt. Olevus hüppas lähemale, endiselt varju hoidudes. Temas oli sellelt paarikümnemeetriselt kauguselt midagi väga tütarlapselikku, ent samas ka midagi suurtest jahti pidavatest kaslastest.

Avastasin, et mu süda taob. See oli rumal. Ma teadsin, mis minuga juhtub. Ent mulle peeti jahti. Mind jahtis keegi, kes põhimõtteliselt võis mu tappa. See oli midagi...

Ta tuli aeglaselt, kuid sihikindlalt lähemale. Taandusin. Ta tuli edasi. Ta nagu voolas üle maapinna ja puutüvede vahelt läbi. Pöördusin ja jooksin kaugemale. Üle õla taha vaadates nägin teda mulle järele tormamas; ta liikus palju kiiremini kui mina.

Ta ei olnud eriti suur. Ta võis olla nii meeter kuuskümmend ja mitte eriti raske, vaevalt 50 kilogrammi. Ehk minust peajagu lühem ja poole kergem. Käsitsivõitluses ei oleks temast mulle vastast, sest midagi oli mulle ikka sõjaväeteenistusest külge jäänud...

Ira hüppas.

Ma ei löönud, kuigi olin võitlusasendi sisse võtnud. Ma proovisin hädiselt kõrvale tõmbuda, sest too olevus... Too oli kindlasti kõige veetlevam tüdruk, keda ma kunagi näinud olen. Ma vaatasin talle silma ja... uppusin nendesse. Suured, vesihallid silmad. Täis lubadust...

Ta maandus kuidagi nii, et ei löönud mind tasakaalust välja, ent ta käed olid mu kaela ümber ja ta suu lähenes mu kaelale. See ei olnud kallistus, kuigi nii välja nägi, ja mingi viimane ajutegevuse raas pani mind ta pikkadest heledatest juustest kinni rabama ja ta pea oma kaelast kaugemale tõmbama. Meie pilgud kohtusid taas ja siis me suudlesime. Ei, ta ei hammustanud mind, me tõepoolest suudlesime kirglikult. See oli mõistuströövivalt hea.

Paistis, et ta ei tahagi rohkemat... aga mina tahtsin teda sõnulseletamatult ja samal hetkel lahvas hämaruses, mis mu teadvust asendas, et ta tahab mind samamoodi. Ma olin meelega pannud selga sellised riided, õhukese T-särgi ja lühikesed kummiga püksid, mida ma vajadusel kergesti ära saaksin, ja nüüd oligi see vajadus käes. Vabanesin riietest, haarasin ta tugevamini embusse, panin käe ta tagumiku alla, tõstsin niimoodi ta jalad maast lahti, ja heitsin end koos temaga maha, nii et ta mu alla jäi.

Ma arvan, et ma tulin esimest korda kolmandal tõukel. Ent mu iha ja temast saadav nauding ei vähenenud, ma ainult keerasin end selili ja nüüd ta väänles ja ratsutas minu peal ja ma tundsin, kuidas ta tupelihased mu endiselt kõva munni masseerivad ja mul ei olnud vähimatki kahtlust, et see kõik muudkui jätkub ja jätkub ja see on parim asi maailmas, mis juhtuda võib...

*

„E-eee-ehh,” ütlesin vaikselt, kui teadvus niipalju tagasi tuli, et taipasin, et leban diivanil panoptikumi vaatlustornis.

Seni midagi oma puutetundlikul laual teinud Boldiv vaatas minu poole. „Aa, ärkasid. Ütle, millal võin sulle takso kutsuda.”

„Kuidas ma siia sain?”

„Ma tassisin. Ma näen selline välja, sest iradel on ükskõik, aga ma olen üsna tugev.”

„Ja kuidas... kui sa ise?”

„Abiline valvab. Üksi muidugi ei saa.”

„Uinutuspüss või?”

„Ei midagi nii jõhkrat. Või kuidas võtta – neil on kaelal naha all spetsmoodul. Selline väike. Paneb nad magama. Nad ei taipa, mis nendega juhtub. Või kuidas see käib. Aga muidugi tuleb skafandrit kanda. Maskist ei piisa. Muide.”

„Ja kaua ma... Hm...”

„Sa keppisid teda umbes tunni. Ta imes sult umbes liitri verd. Ära muretse, ta magab praegu oma ruumis, eluga väga rahul.”

„Kas sa võid teda mulle näidata?”

Boldiv kergitas kulme. „Oled sa kindel, et tahad seda?”

Mühatasin. „Ma tean, kuidas ta välja näeb. Või kuidas irad välja näevad. Ma tahan... ennast mõista.”

Vanamees kehitas õlgu ja vajutas oma laua serva. Ühel suurtest segmentidest meie pea kohal libises rohukamara kujutis ja siis jäi see pidama magaval... nojah – iral. See oli naine või tüdruk ega olnud ka. Jah, sel olid inimnaise proportsioonid, kuid midagi oli valesti. Ma ei räägi isegi sellistest detailidest, et ta suu oli suurem kui inimese suu... ja seda vaadates taipasin ma korraga, miks Eliga jäi kuidagi vahele ta kurgu võimekus – mu rusikas poleks talle ju kuidagi suhu mahtunud. Aga ira suhu võis mahtuda... Ehh, midagi tundus alati valesti olevat neis videotes, kus sellisesse kurku tungis nii suur riist, kuid teadsin, et sellised kaadrid pole arvutigenereeritud, vaid reaalsus. Irade maailma reaalsus...

Ja tal olid haardjalad. Ta kand oli pigem päkk ja varvaste asemel sõrmed ja suur varvas nii pikk ja nii eraldi, et jalga sai haaramiseks kasutada samuti nagu kätt.

„Mitte üks inimnaine ei suuda oma jalgadega sellist riistvõimlemist teha nagu irad teevad.” Ilmselt jälgis Boldiv mu pilgu suunda. „See ikkagi annab mõistele footjob hoopis teise dimensiooni. Aga muus osas on nad lihtsalt tüdrukud. Ja väga painduvad, muide. Oma kogu kohta tugevad ka. Kiired. Oma koha pealt üsna nutikad. Kuigi nende arul on muidugi väga selged piirid. Aga looduses niimoodi väga konkreetsete asjade üle mõeldes ei tohi neid alahinnata.”

„Kui ilus ja mõnus ta tundus... Ja ta tundub nüüd ka... selline armas... mitte nagu... noh.” Viipasin sinnapoole, kus ta oli seisnud, kui ta enne välja valisin.

„Järelprojektsioon. Väga inimlik. Ta andis sulle midagi väga head. Kindla peale parimat seksi, mida sa saanud oled. Su peas on endiselt segi tema realistlik, objektiivne kujutis ja see, mida sa temast tund aega tagasi mõtlesid. Või pigem ei mõelnud.”

„Ehh...” Üritasin end püsti ajada. Kuidagimoodi tuli see välja, ent leidsin, et istun, kuni mulle takso tuleb. „Midagi selles kõiges... kraabib mind seestpoolt. Ma elasin iraga läbi midagi... imelist. Ja nüüd ta magab seal. Nagu... loom.”

Boldiv ühmatas tüdinult. „Ma tean. Aga püüa vastata algsetele küsimustele – kas me tõesti peaksime isoleerima planeedid, kus nad elavad, ja säilitama isolatsiooni järgmised nii sada tuhat aastat, et vaadata, kas nad hävivad või tulevad meile külla. Või jääb kõik samamoodi. Ja sealjuures ei tohi unustada, et nad ei jõudnud ise mitte ühelegi neist planeetidest, kus neid täna arvestatavalt elab, ja nad hävitasid kahel neist inimkogukonna, ühel kaheksa ja teisel nelisada miljonit inimest. Me ei tea üldse, kus on nende algkodu. Nad on juba kakssada aastat paisatud kontakti inimkonnaga. Ja me ju ei ole ainus mõistuslik rass. Eriti oluline – me ei ole ainus mõistuslik rass, kellel on iredega pahandusi.”

Ta ühmas uuesti. „Mitte ühelegi neist küsimustest ei ole selget ja kõiki rahuldavat vastust. Pole olemas ühtki lahendust, mis kõigile eetiline tunduks. Ja neid on planeetidel, mille üle inimkonnal pole vähimatki võimu. Mõistuslikud olevused on iredega hädas olnud teadaolevalt vähemalt kolmsada tuhat aastat. Kust üldse tuleb see arrogants, et me nüüd teame, mis meile ja neile parim on? Me ei piina neid. Me ei kasvata neid toiduks. Me ei pane neid ebainimlikes tingimustes midagi neile ebameeldivat tegema. Me isegi arvestame nende arvamusega, niipalju kui neil seda on. Mida veel tahta?”

„Eee... eh... ma ei tea. Aga ikkagi on siin miski, mis...”

Boldiv ühmas veelkord. „Nad võivad reservaati minna. Nad teavad ja mõistavad päris hästi, mis neid vabaduses ootab. Ja pane tähele, tingimused vabaduses on nad ise loonud. Need on nagu on ja me ei saa neid ka parandada, muutumata lapsehoidjateks. Mõtle niipidi – nad saavad orgasmi sel hetkel, kui sinusse hambad löövad ja vere maitset tunnevad. Ma kadestan neid selle pärast – inimesel on raske ette kujutada, kuidas head toitu maitstes ühtlasi ka su alakõhust mõnuvärinad läbi jooksevad. Jah, sa ei saa temaga kunstist ja filosoofiast rääkida, sest selliseid kategooriaid on ta võimetu mõistma. Ent ta ei taha ka sinuga abielluda, et pärast su maja ja poole rahaga minema jalutada. Ta tahab sinuga seksida. Ta teab, et annab toidu eest vastu parimat seksi. Ja nüüd ta magab seal, eluga rahul, kõht täis ja mõnus ja sõbrannad kadestavad ja üldse on kõik tore. Ta ei muretse vanaduse ja truuduse pärast. Enda väljanägemise pärast. Jah, ja muide, ta saab nii palju aru küll, et kui ta vanaks jääb, siis pannakse ta ise samamoodi magama – läbi ekstaasi tühjaks imedes. Nad saavad nii palju aru küll, et mõista, mida see tähendab. Ja olla raudselt veendunud, et see on parim ja ainuõige viis siit ilmast lahkuda.” Ta ohkas. „Su takso ootab. Sa oled alati siia tagasi oodatud.”

*

Navesi üle olla vaieldud sajandeid, kas see on meri või laht. Tegelikult oli terve Põhjamandri või Himeni serv täis selliseid natuke nelinurkseks vajutatud ovaalseid meresid-merekesi või lahti, üksteisest eraldatud seent või punsunud T-tähte meenutavate poolsaartega; kõik kokku liiga korrapärased, et olla looduslikud – ehk siis kuidagi liigagi ilmselt mingi muistse, miljonite aastate eest toimunud terraformimise tulemused, aga nad ise ei tahtnud sellest üldse rääkida. Kõnealune Navesi oli neist kõige suurem ja erines veel selle poolest, et T-tähe vars oli auklik ja rõhtpulga kohalt – seega siis lõunasuunas – algas Lõunamandrini ehk Änäsini ulatuv saarteräga.

Minuarust oli see üks loll vaidlus ja mul oli üsna ükskõik, kuidas nad seda, tegelikult igat pidi oma neljasajakilomeetrist lompi, kutsuvad. Oluline oli see sellepoolest, et olin end lasknud kutsuda Navesis – lombiga sama nime kandvas linnas – toimuvale rüütliturniirile. Seal sain ma kokku Atmega.

Minusugusele vanale küünikule ei anna hästi maha müüa mistahes etendust. Aga ma läksin sinna hoopis teise asja pärast ja see rüütliturniir püüdis nii vähe sarnaneda Maa või mõne teise kultuuri keskaegsele ämbrimõlkimisele, et las olla.

Teisalt – mõnikord ma ei saa inimestest aru. Minusuguseid turiste oli seal ikkagi sadu, kui mitte tuhandeid. Rüütliturniiri reeglid olid selged ja kõik ju teavad kirjutamata reeglit, et turisti tuleb hoida. Jah, teoreetiliselt võis turniiril isegi surma saada – kui sa ikka väga lootusetu oled ja vastane eksib; selles mõttes, et ei jõua head lööki andes seda enam kõrvale keerata, taibates, et see purustab ilmvõimatult valesti käituva äpardi kolju. Aga sajandite jooksul polnud midagi sellist juhtunud ja midagi peale paari vopsu, mis raskemal juhul võisid hinge kinni lüüa või mõne sinise pleki jätta – mis tehakse vähegi arenenud meditsiinis ju veerandtunniga korda –, ei ähvardanud sind miski.

Ühesõnaga, ma olin ainus, kes andis end üles turniirile; noh, juhuslikult linna sattunud rändrüütel. Ma mõtlen peale elukutseliste. Ei, ma ei oleks suutnud seda võita; ehh, ma tegin piigivõitlust esimest korda elus, elukutselised ju sadu. Samas ei, ma ei olnud äpu ja ma tekitasin neile ikka omajagu peavalu. Ehk siis alguses nad hoidsid mind nagu sitta pilpa peal, ent saades aru, et tegu on mingi endise sõduri või muu keskmisest hulga vintskema vennaga, hakkasid asja tõsisemalt võtma ja... lühidalt, lasid mul jõuda täpselt sellele kohale, et kõigil oli põnev, aga ma veel ei seganud nende etenduse stsenaariumit – viiendale.

Tulemuseks oli muidugi aukoht „õukonnas” ja „aadli” pidev tähelepanu; kompenseeris seda tegelikult võib-olla kõige parem koht ülejäänud etenduse jälgimiseks.

Minu käest on ka mõttetu küsida, kas etendus oli hea – arvestades, et ma ei ole kunagi mõistnud, kuidas saab üks inimkonna tuntumaid armastuslugusid olla totakavõitu arusaamatus, mis kestis neli päeva ja lõppes kolme laibaga, sealhulgas armastajad.

Ainult et õhuakrobaatide pundis oli Atme. Temagi nime mainiti, kui neid tutvustati. Et imeline ja kordumatu ja ainus maailmas ja juhuslikult seal linnas ja muu see pläku-pläku-pläku. Ma otsisin selle pärast välja kolbasalvestuselt – ega ma sel hetkel veel tema vastu huvi ei tundnud.

Ehh, ma muidugi teadsin, millise eelise annavad õhuakrobaatidele haardjalad, olin loomulikult filmegi näinud, kuid neid seal otse enda ees esinemas näha oli ikka hoopis teine asi.

Ainult et... nad ei olnud seksikad. Šimpansid ei ole seksikad. Isegi mitte karvutud, alasti, üsna inimlike proportsioonidega ja nii edasi. On teist keegi tegelikult kunagi šimpansi lähemalt uurinud? Meie kaugemad primaatidest vennad-õed on ropult lihastes. Need akrobaadid olid ka. Ja seal oli nii irasid kui irosid ja nende vahel oli raske vahet teha.

Atme oli selles noorte irade pundis, kes pärast pärisetendust pigem lollusi tegid. Eks seegi oli etenduse osa, kuidas nad mööda lagesid ja seinu turnides püüdsid rahva pea kohal üht kui teist laualt virutada või muud sellist suhteliselt mõttetut teha. Ma peaaegu rikkusin etenduse – tundsin kaela juures mingit õhuliikumist ja reageerisin automaatselt. Ma oleksin ta peaaegu alla tõmmanud, viimasel hetkel muutsin reflektoorse kaitseliigutuse ehmunud rabelemiseks. Aga meie käed ja pilgud puutusid kokku.

Võib-olla oligi see lihtne lõhnamarker, mille ta niimoodi mulle külge pani ja muud müstilist seal pole. Kuid ega see tõdemus tulemust muuda.

Igatahes, kui kõhutantsijate punt oli lõpetanud ja hakkas end külaliste vahel ära jagama, kasutasin ma enda „positsiooni” ja küsisin, kas akrobaadid on ka saadaval. Muidugi olid. Nimetasin Atme nime.

„Kuningas” uuris mind hetke. „Ta on noor ja väljaõpetamata. Oled sa kindel? Meil on siin...” Ta viipas ümberringi.

„Kas see oleks talle kuidagi ebamugav?” küsisin. „Võin ma talle kuidagi haiget või halba teha? Või – anna andeks, kui ma midagi väga lolli küsin – ega ta ometi kuidagi ohtlik või ettearvamatu ei ole?”

Kuninga suunurk tuksatas. „Ei, muidugi mitte. Vastus kõigile küsimustele. Ent ta ei ole saanud kuigi palju sellist, ütleme, konkubiinikoolitust. Ta oskab end tagasi hoida ja joob ainult klaasitäie ega pane sind koomasse, aga see on ka praktiliselt kõik. Ta on kaksteist.” Ja nähes mu näoilme muutust, lisas ta kiiresti: „Nad arenevad inimesest kiiremini. Eriti seksuaalses mõttes. See on ju nende elu, nende pearelv. Ma olen kindel, et sa ei tee talle vähimatki häda, ei füüsiliselt ega vaimselt,” – ta viipas diskreetselt kahe sõrmega N-ile mu randmel – „ent ma kardan, et tal on vähe pakkuda. Peale iseenda ja vast... teatud... rikkumata neitsilikkuse. Ma olen sind hoiatanud.”

„Tänan. Aga ma tulin Erosele ju ka midagi enneolematut kogema – nii et kuidas sa tead enneolematu puhul täpselt, mida saama pead?”

Kuningas naeratas ja patsutas mind õlale. „Mulle meeldib su mõtteviis. Atme tuleb sinu juurde.”

*

Atme ootas mind mu toas, kui ma ükskord sinna tagasi jõudsin. Ma juba jõudsin sisimas vihastada – et niipalju siis lubadustest või noh, kuidas ma teda nüüd õieti otsima peaks... –, enne kui teda voodinurgas tekikägara sees tukkumas märkasin. Alles siis jõudis mulle pärale, et ta on tõesti üsna pisike. Aga ta oli nii armas... Ja teises teadvusenurgas ma muidugi teadsin, et see on juba tema lõhnakeemia ja mingi arusaamatu psiifaktori mõju. Aga las olla, tulemus loeb...

Naeratasin talle. Meie pilgud kohtusid.

Kosmos, kui kiire ta oli! Hetkega sööstis ta tekipuntra seest välja ja oli mul kaelas. Kui kõvasti ta oma kogu kohta kinni hoidis! Tundsin joovastavat rammestust endast üle valgumas ega kavatsenud vähimatki vastu hakata. See tundus õige mitmel tasandil niikuinii võimatu.

„Oota, ma võtan riided ära,” sõnasin tasakesi.

Ta noogutas ja tõstis mu näo ette ühe sõrme. Ma ei saanud aru, mida ta sellega mõtleb, ent noogutasin igaks juhuks. Irade hammustust ei ole tunda. Mis on veider, sest neil ei ole mingeid vampiirihambaid. Ka see on üks nende poolseletamatuid võimeid – kuidagi avada ja sulgeda teise olendi veresooni ilma neile suuremat kahju tegemata.

Atme võttis mu kaelalt ühe lonksu ja ma oleksin peaaegu langenud sellesse poolteadvusetusse, nagu esimesel õhtul farmis irat keppides. Võimalik, et ta kogemata või reflektoorselt paiskas õhku vastavaid kemikaale, aga võib-olla oli asi minus. Ma tundsin kuidagi liiga selgesti, kuidas ta sai sellest lonksust orgasmi ja kuidas ta tegelikult oleks samal ajal ka seksida tahtnud ja see oli – taas kord – kirjeldamatult erutav.

Kuidagi võtsin end kokku ja vabastasin end riietest. Atme istus sel ajal mind tähelepanelikult jälgides ristijalu voodil. Ta oli nii armas ja ilus, ent samas kuidagi... ohtlik. Temas oli liigagi selgelt saaki jälgivat kiskjat. Ja mulle ei meeldi saak olla. Isegi sellises olemuselt ohutus seksuaalses situatsioonis.

Ta oli keskmisest irast veel peajagu lühem, vast nii meeter nelikümmend. Ma ei usu, et ta kaalus palju üle kolmekümne kilo. Tal oli vast kõige rohkem sellise teismelise iluvõimleja keha aegadest, kui veel lubati lapsi niimoodi treenida – üsna lihaseline ja ilma grammigi liigse rasvata. Tal olid pikad heledad juuksed, mille ta oli ühte jämedasse patsi pununud.

Ta nägu... oh-jah. Olin tema ette ühele põlvele laskunud ja silitasin teda nii mitte eriti kaugele sirutatud käe kauguselt. Olin ta peatanud, kui ta tahtis mulle taas kaela hüpata ja nüüd jälgis ta mind sellisel pilgul, nagu püüaks aru saada, mida ma õieti teen. Kui meie pilgud kohtusid, püüdis ta huuli naeratusse seada. See ei tahtnud tal kuigi hästi välja tulla. Eriti arvestades, et suu on tal hulga pikemate huultega.

Suuga naeratamine ei ole iredele omane, ent silmadega oskavad nad väga hästi naeratada. Naeratasin talle nende moodi ja see muutis ta silmnähtavalt rõõmsamaks.

Muidugi oli mul täiemõõduline erektsioon. Tõstsin ta õhku, istusin tugitooli ja sättisin ta endale sülle, nii et olin sügaval tema sees. Tõmbasin ta enda vastu ja ta pea oma kaelale. Korraks libisesin ma ilmselt ikkagi ära – tema jõi ja sai sellest orgasme, mina tulin tema sisse vähemalt kaks korda.

Ent lõpuks oli see olnud pikk päev, olin unine ja väsinud. Ta tajus seda kuidagi ja ta mõju vähenes. Tõusin koos temaga ja heitsin meid mõlemaid voodisse. Teda hellalt muidugi, ja sättisin ta endale kaissu.

*

Ma nägin öösel erootilist und. Millest, pole nii väga tähtis; või ütleme, et asjasse oli segatud mu gümnaasiumiaegne armastus ja kõik toimuv oli tavalise unenäo moodi ütlemata segane. Ent kuidagi ma ikka jõudsin selle oma noorusarmastuse keppimiseni ja erinevalt tavalistest sellistest unenägudest läks see keppimine kuidagi ebatavaliselt hästi, ma tundsin teda selgelt oma munni otsas ja saatsin oma spermaportsu talle vastu emakat, enne kui unenägu otsa sai.

Siis ma pooleldi ärkasin ja endiselt oli kuidagi enneolematult mõnus puusi liigutada. Miskit sooja oli mu rinna vastas ja tasapisi sain aru, et Atme on end poolkägaras mu kaissu sobitanud, selg mu rinna vastas, tagumik niuetes ja... jah, mu munn sügaval ta tagumikus. Ilmselt oli see seal olnud ka sel ajal, kui ma endameelest unes oma noorusarmastust keppisin, ja sellepärast see nii hästi läkski, sest muidugi oli seal kõik pehme ja libe...

Libistasin käe üle ta rindade; suuremat tal neid ei olnud, aga rinnanibud olid mu näpuotsa suurused ja kikkis. Tegelikult jäi peo sisse rinda just niipalju, et aru saada, et need on tal olemas. Kaheteistaastane ira vastas siiski vast nii 15-aastasele inimnaisele – kui järele mõelda. Ta jalad olid võib-olla peenemad kui minu käsivarred ja nagu ma enne teda sülle tõstes proovisin, sain ma ta piha ümbert haarates oma nimetissõrmed seljal ja pöidlad kõhul kokku, ja nüüd kätt ta kõhule libistades tundsin ma selgelt läbi ta naha oma munni tema sees. Tegelikult oli nii kummaline, isegi omal veidral viisil natuke nagu onaneerimise tunne, kui oma riista peaaegu et pihku võtsin, tema kõhunahk ja -lihased ja kõik muu seal vahel.

Ja talle paistis see meeldivat. Ma lasin järjekordse paugu sügavale tema sisse ja uinusin.

*

Loomulikult oli Atme keppimine esimene asi, mida ma tegin hommikul. Millegipärast tuli mul tahtmine proovida, kui painduv ta õieti on. Noh, igatahes sai erilise probleemita ta jalad kaenla alt läbi ja kukla taha kokku keerata ja siis ta käed nende ümbert seljale kokku tõmmata.

Õõtsutasin teda seal edasi-tagasi ja mõtlesin – mitte esimest korda elus loomulikult – kui veider on seks, see algselt liigi paljunemist tagav mehhanism, mis tegelikult vormib siiani inimtsivilisatsiooni, tahame me seda tunnistada või mitte. Alates abielust, mis algselt oli lihtsalt naise-naiste enda omandiks kuulutamine pealike ja suurema nuiaga tegelaste poolt, lõpetades armastuse nime perverssete ümbermõtestamiskatsetega, millega praktiliselt kõik religioonid tegelevad, et suunata seksuaalenergia oma väljamõeldud isa-tondi-ülemuse-sõbra teenimiseks.

Seal ma nüüd siis ise olin – 96 Maa aastat vana, õpetlane, sõdur, poeet, samariitlane; 16 järglast, kui lapsed-lapselapsed-lapselapselapsed ja nii edasi kokku lugeda... ja seal ma toppisin oma munni mingi alaealise tüdruku moodi olevuse sisse, kes pole isegi mitte inimene; olin ta väänanud asendisse, kus ta peaaegu ei saanud end liigutada, ja peaaegu peksin ta alakeha enda vastu, tundes iga kord ta puusaluid endale kubemesse tungimas, ja selleks, et teda vasaku käega tõsta – paremaga hoidsin ta käsi seljal kinni –, olin nimetissõrme ja pikkpeetri nagu konksu talle tagumikku lükanud.

Ma elasin oma munni, eriti selle otsa närvides. Ma tundsin, kuidas värinad üle keha jooksevad, ja tahtmatult pigistasin Atmet kõvemini... Ent ma olen ikkagi vana ja ira ei kasutanud oma võimeid määrani, kus ma midagi ei jaga. „Ega ma sulle haiget ei tee?” Me, muide, ei olnud seni rääkinud.

„Ei... Mõnus.” Ta hääl oli ootamatult kõrge ja puhas. „Aga... ma ei oska. Ma ei saa veel aru, tahad sa ruttu või tahad sa pikemalt?”

Nojah, muidugi saavad irad seda juhtida. „Kuidas sul parem on? Sa võid öelda. Mul on hea tunne, kui sul ka hea on. Ma ei taha sulle halba.”

Ta pööras mu rinnal lebanud näo ülespoole, et mulle otsa vaadata. Jah, ma võisin ju teoreetiliselt teada, et niimoodi otsa vaadates juhivad irad kõige paremini oma psiivõimeid, ent ikkagi tundsin end taas rabatuna, kui hunnitult ingellik ta on. Mis võõras liik, kui ta näeb välja nagu imekena verinoor inimtüdruk, kes väga napilt end ka naiseks saab nimetada... Et ta on küll pisike ja kõhna, aga kõik, mis teeb naisest naise, on tegelikult olemas ja ta naudib seksi...

„Ma saan rahulduse ainult samal ajal süües. See, mida sa teed, on lihtsalt hea. Kuidas tahad. Ma ei oska veel... lugeda. Sind.”

„Tahad sa süüa?” Lükkasin end voodiotsa poole patjadele kõrgemale, et ta mu kaelani ulataks.

„Praegu ei saa. Sa hoiad mind kinni. Ma võin sulle haiget teha.”

„Tahad, et ma lasen su lahti?”

„Ei... Ma saan aru, et sa tahad praegu niimoodi. Sa võid mind kõvemini suruda. Küll ma niutsun, kui valus on.”

Tühja ta aru ei saanud, mida ma tahan – ma keppisin teda seal niimoodi vähemalt pool tundi, vahetades käsi ja muutes natuke ka tema asendit; kuidas ta selle vajadusest märku andis, ei saa ma tegelikult siiani aru. Olin oma pea patjade ja voodiotsa vastu niipalju ette rinnale lükanud, et ta selja taha väänatud jalad olid vastu mu nägu. Need olid pehmed ja meenutasid pigem suuri käsi. Ja jah, tal oli kõdi, kui ma ta tallaaluseid lakkusin. Ta rabeles – niipalju kui sai –, silitas-hellitas omakorda jalgadega mu nägu, ja ta pikk valge pats vonkles nagu madu meie kõrval ja ma nägin kõiki ta lihaseid seljal, kätel ja jalgadel, kui ta liigutada üritas, ja ta tagumik oli niimoodi kahekorra keeratuna täiesti olemas ja ümar ja näis samuti koosnevat ainult lihastest, kui ta seal – kõdist ja loodetavasti ka mõnust – tõmbles, ja...

Nojah, ma tulin taas sügavale tema sisse ja millegipärast mõtlesin, et mismoodi see oleks, kui mu riist oleks igatpidi kaks korda suurem.

*

„Ega sind ei oodata? Mulle meeldiks, kui sa oleksid mõnd aega minuga,” sõnasin, kui olime end pesnud ja istusime hommikusöögilauda. Täpsemalt, mina istusin ja tema seisis veel vannitoas, kui robot teistest robotitest moodustunud erilise võrelise abivahendi abil ta juuste korrastamist lõpetas. Ma ei teadnud, kuidas see käib, ja et kõik selleks vajalik on kõigi elupaikade standardvarustuses.

Valasin endale kohvi ja ootasin, kuni ta tuleb. Kohvi on üldnimetus hommikuse, tavaliselt ergutava ja üsna mõru joogi kohta, eks ole, ja ega ma ometi oodanud, et see mu harjunud kohvile sarnaneb. Ja ma tegelikult ei teadnud, mis edasi saab – ei lühemas ega pikemas perspektiivis – kas ta üldse sööb ja ega ta kohe minema silka – , sest ma tahtsin, et ta jääks.

Ta tuli laua juurde ja ta pilk leidis kohe ühe pealtnäha roostevabast terasest anuma, millest ma midagi arvata ei olnud osanud. „Veri?”

Ta noogutas pisut häbelikult.

„Sööd sa üldse? Söövad irad üldse?” Teoreetiliselt loomulikult ma teadsin vastust...

„Muidugi sööme. Näljaga. Ired on kõigesööjad. Omi... omni... omnivor – oli nii? Aga õige on verd imeda.” Ta avas tolle kõnealuse, tavalisest joogikruusist natuke kopsakama metallsilindri, tõstis sõrmega õigesse asendisse seal all peidust olnud joogikõrre, pistis selle suhu ja imes paar lonksu. Terve ta keha võppus, kui ta seda tegi. Siis pani ta silindri kinni, lükkas pisut eemale ja valas endale kohvi.

„Ikkagi – teed sa seda minu pärast või maitseb see sulle?” ei jäänud ma rahule.

„Maitseb. Huvitav. Et on palju maitseid; mitte ainult vere maitse. Huvitav, mida inimesed söövad.”

Kuhjasin oma taldriku täis, asusin seda kõike endale sisse kühveldama ja andsin talle silmade ja žestiga märku, et tundku end vabalt minuga ühinema.

Ta raputas pead, istus mulle lähemale ja võttis sõrmedega mu taldrikult mõne pisikese palukese. „Me saame tahket toitu süüa, aga seda tõesti hädaga. Vedelikke, jah. Me tegime teed ja mahlu ja veini enne inimesi. Külmutasime verd jää sees. Ja meil olid piimalehmad.” Ta kallas oma kohvi peaaegu pooleks sooja piimaga. „Me söötsime kuivaksimetud saagi neile, et nad selle piimaks ja vereks teeksid. Nagu sina selle kõik,” – ta viipas lauale – „vereks teed. Minu jaoks. Sokk. Pull. Täkk.”

Vaatasin ta poole. Ta silmad naersid.

„Hm, see on nii tore. Sinuga rääkida. Endale meelde tuletada, et sa oled mõistusega olend.”

„Me ei ole võrdsed.” Ta tõsines. „Me ei saa hakkama. Me ei...” Ta ninajuurele tekkis korts. „Abstraktsed kontseptsioonid. Me mõistame neist ainult kõige lihtsamaid. Aga me saame elada... süm... et mõlemale oleks kasulik. Te tahate meid keppida.”

Sellele ajale tagasi vaadates oli see võib-olla kõige tähendusrikkam hetk. Üks asi on terve elu midagi lugeda, filme ja virtuaalreaalsust vaadata, hoopis teine suhelda olendiga, kes istub sinu privaatses ruumis, poole meetri kaugusel. Just seal nõksatas mul paika, kristalliseerus teatud sügavam mõistmine irede kohta.

Ired on eneseteadlikud, intelligentsed olendid. Ent ira minu ees oli umbes nagu ütlemata kõva peaga põhikoolitüdruk, kes, kui matemaatikas x-id mängu tulevad, teeb tegelikult väga realistliku ja adekvaatse otsuse, et temast saab strippar. Ired on mingil tasemel võimelised ära õppima lugemise ja arvutamise, ent nad lihtsalt – objektiivselt ja vääramatult – ei ole võimelised mõistma midagi, mis juba diferentsiaalarvutusse ronib. Dialektikas näiteks saavad nad teesist ja antiteesist aru, kuid sünteesiga ei oska juba enam õieti midagi peale hakata.

Ja jah, neil on huumorimeel.

Muigasin ja vajutasin paari puutetundlikku kohta laual.

„Majesteet, vabandust, sinuga ma asju ajasin – loodetavasti teil ei ole Atmet niipea vaja?”

See „majesteet” kukkus välja pooltahtmatult irooniana, sest tegelane, kui ta kolmandikmõõdus lauale ilmus – ühendus tekkis pisut varem ja tavad ju üldiselt ei keela ilma kujutiseta rääkima hakata... – oli tavalistes kergetes igapäevarõivastes.

Ta naeris. „Ei, meil ei ole teda vaja. Ta on sinu niikaua, kui sa tahad.”

„Olgu, tänan. Aga igaks juhuks – ega tal mingi koolitus pooleli ei jää? Näiteks.”

„Sõber, irad on selleks, et külalistele rõõmu pakkuda. Ta on sinu käsutuses nii kaua, kui ta sulle rõõmu pakub. Õppida jõuab alati. Kui sa pikemast ajast räägid, siis ära teda ainult unusta kuhugi, kust ta ise tagasi ei oska tulla. Võta vabalt!”

Soovisin viisakalt head päeva, katkestasin ühenduse ja vaatasin Atme poole. „Kuidas sinuga on? Tahad sa mõnda aega minuga olla? Või teeksid sa parema meelega midagi muud?”

„Muidugi ma tahan sinuga olla. See on lõbusam kui kool. Sa kepid ja toidad mind. Mina jääksin heameelega alatiseks sinu juurde.”

Nii neid mehi püütakse, eks ole – aju jookseb kokku, kui kõik su seksimehhanismid turbosse lükanud näitsik teatab, et ta heameelega jääkski seda tegema... Oh jah, ma olen ka inimeste mõõdupuu järgi keskmisest hulga targem, nii et eks ma suutsin mõista ka seda, et tema mõtles seda hoopis asisemal tasemel ja tema mõistus toimib ka üldisemalt igas mõttes lihtsamates kategooriates ja lõpuks on ta läbi imbunud oma rassi olemusest.

Vaadake, seks ei ole iredele kunagi olnud tabu või kuidagi, ükskõik mis viisil põlu all – see on nii lähedalt seotud toitumisega, et kuigi loomulikult on nad millalgi leiutanud igasugused vaimsed rõhumismehhanismid, sealhulgas religiooni, on väga ruttu saanud ajalooks kõik need, kes on üritanud nende põhiolemuse kallale minna.

Kordame üle – seks on neile loomulik toitumise osa ja orgasmi saavad nad verd imedes. See, kui sa iraga koos elades iga kord temast möödudes talle korraks munni tagumikku lükkaksid, oleks tema jaoks umbes sama, kui sa inimnaisega koos elades iga kord temast möödudes teda korraks kallistaksid – et lõpuks võib ju tüütuks muutuda, aga üldiselt on märk, et ta on sulle endiselt oluline.

*

See pole oluline, mida me täpselt järgnevatel päevadel tegime. Me reisisime mööda Erost ringi, kord purjetades, kord hõljukiga; lühemaid otsi ka hobustel ja pikemaid tunnelrongide või lennukitega. Me rändasime Himenit mööda läände ja hiljem, kaugemal tegelikult juba loodesse, kus see pikk T-poolsaarte-ümarlahtede narmastik lõppeb ja kallas üha mägisemaks muutudes järsemalt põhja pöördub.

Mäletan, kuidas istusin siledal graniidirahnul Jaheda lahe kaldal, Atme tagurpidi mu peal, jalad õlgadel, ja ma natuke küürus, et ta ulatuks korralikult suhu võtma sel ajal, kui ma ta jalgevahet lakun. Neil päevil meeldis see mulle just nii – ta vitt lõhnas natuke vanilje ja võib-olla kaneeli järele, ta pärak lõhnas vürtsi ja pisut muskuse järele ja ta jalad olid teatud mõttes ainult natuke suuremad käed, millega ta mu ninapidi sinna neisse avadesse surus, ise keele ja kurgu neelamislihastega mu munni kallal imelisi asju korda saates.

Meeldis mulle või meile, tahab keegi õel hing kindlasti küsida. Esiteks, naise jalgades on mingit müstikat ja nii meeste kui naiste endi jaoks ja õnnetud, kes seda ei taju. Teiseks, kui terve irade sugu kollektiivselt ja väga veenvalt ei valeta, siis talle meeldis, kui ma ta jalgevahet lakkusin. Ja kolmandaks, kuna ka sperma läheb neil toidu eest kirja, sai ta orgasmi hetkel, kui ma oma laengu talle suhu ja söögitorusse lasin. Meil oli hea.

Aga ma panin tähele, et ta väriseb. Vaat just – ega ta ju ei ütle, kuni asi väga hull ei ole. Minule ei olnud see umbes 20 kraadi ja kerge tuuleke mingi jahe, pigem meeldivalt paras, temal aga hakkas külm.

Ignake oli selle koha nimi, see oli tegelikult viimane suurem, paarikümne tuhande elanikuga asula nii „kaugel põhjas”. Läksime linna tagasi ja ostsin sealt turult ühe kohaliku käest suurema titekandmislina ja kandsin teda ülejäänud päeva enda vastas puusal. See tegi talle nalja ja ebamugavalt raske ta minu jaoks ju ei olnud.

Ah jaa – irade riietus... Mood on ka üks asi, mida nende jaoks lihtsalt pole olemas. Nad kannavad riideid asja pärast – kui on jahe või vihmane – ja nad muidugi saavad aru, mis inimestele meeldib, ent neil endil puudub igasugune vajadus riideid kanda. Atme oli praktiliselt kogu aeg lihtsalt alasti ja kui tal jahe hakkas, võttis ta endale mingi lina või rätiku ümber. Ta kandis heameelega ka mu T-särke, mis talle kleidi eest olid; ta eelistas need mingi vööga kokku tõmmata, et need liiga ei lotendaks ega segaks. Kui ma oleksin tahtnud rohkem põhja poole minna, oleksin talle ostnud mingid soojemad riided, ent irad ei naudi maastiku ilu ja kuigi teatud tasemel oleks ta hinnanud kogemust – et ta on näinud, mis seal põhjas on – oli selge, et talle meeldiks rohkem kliimas, kus ta saab riieteta läbi, ja nii me seilasime sealt risti üle Tormisilma – Erose suurima ookeani – Änäsisse.

*

Ükski lugu ei saa läbi vastaste ja dramaatiliste pööreteta.

Tulime Maketa sadamakail oma kuunari pardalt maha, mina lühikestes pükstes ja õlal väike kott mõnede asjadega, mida hädavajalikuks pidasin, tema alasti ja täiesti ballastivabalt, ja me mõlemad natuke keskmisest rohkem päevitunud ja metsistunud. Kuigi see viimane avaldus ainult ta üsna sassis ja hooldust vajavas soengus ja paaris minu paranemata armis, mille sain siis, kui ta taglases turnides valesti arvestas ja üle parda lendas ja mina talle järele sukeldusin, et teda haide eest kaitsta; ja kuna ma jõudsin enne, kui madruste visatud repellent need laiali ajas... ehh...

Meid ootas Elihajeta. „Tere, Eli,” sõnasin lähemale astudes, sest ta tõusis ja vaatas minu poole, kui laevalt maha tulime – liigagi ilmselt ootas ta mind. Ja ta oli nii-öelda ira kostüümis ehk alasti, ainsaks „riietusesemeks” vöö, mille küljes rippus paar jublakat. „Ma ei suuda ütlemata jätta, et sa näed välja nagu kehastunud unistus.”

Ta naeratas selle peale. „Kuule, ma arvan, et pean sind hoiatama. Kui sa juba ei tea. Üks video ringleb üldvõrgus. Keegi filmis sind Ignakes. Et kuidas suur ja ilmselt poolküborgist värdjas elab irade peal välja oma pedofiilseid kihke. Sellest ei taheta rääkida, aga kirgastest sa ju tead. Anna andeks, ma mainisin seda meie kohtumisel ka ja sa naersid. Häda on aga selles, et sellele videole on kuidagi su pärisnimi juurde tekkinud. Ja arusaadavalt on see seeläbi ka hulga populaarsemaks saanud.” Rääkimise ajal oli ta võtnud ühe vööl rippuva asjanduse ja meie ümber oli süttinud mitmeid ekraane, kus kõik see, mida ta rääkis, täpsemalt-laiemalt kirjas, koos statistika, viidete ja kõigi seotud artiklite-vihjete-säutsudega.

Uurisin seda paar minutit, siis lasin kuuldavale paar vandesõna ja lõpuks kehitasin õlgu. „See ei põhjusta mulle probleeme. Aga see võib põhjustada probleeme mu lastele ja sellepärast olen väga kuri. Miks te neid kirkaid või kirgastunuid lubate? Need on ju tavalised lunaatikutest huligaanid. Nende ideedel ei ole mingit sisu ja tüütud on nad ka. Kes annab neile õiguse sekkuda teiste ellu? Otsustada teiste eest, mis neile hea on?”

„Me arvame neist samamoodi, aga põhimõtteliselt ei saa neid keelata siia tulla ja filmida. Eros kuulub Föderatsiooni ja neilegi kehtib liikumisvabadus ja panoraamivabadus. Neile kehtib isegi meeleavaldusvabadus ja arvamusvabadus ja viisaka pöördumise vabadus. Nad ei pääse muidugi ligi transpordi andmebaasile, nii et nad ei teadnud sind siin oodata, aga su peatuspaiga ette võib tekkida pool tosinat plakatitega tüüpi ja nad võivad vastikuid küsimusi esitada. Ma vabandan Erose nimel, ent planeetidevaheline õigus seab siin meie tegevusele piirid.”

Vandusin veel natuke vaikselt omaette; seda ei olnud mul vaja, aga elu on õpetanud, et mõnikord on kasulik asjaosalistele välja näidata, et sa oled kuri ega kavatsegi viisakaks jääda. „Tänan hoiatamast. On sul mingeid soovitusi või mõtteid või on teist üldse abi? Ma mõtlen, Erose võimudest laiemalt. Ja parem oleks, kui oleks, sest ma võin ise midagi ette võtta ja see ei pruugi omakorda teile meeldida. Kui sa tead mu pärisnime, siis ilmselt pole teil raske kontrollida, et kui ma mainin Argose Veterane, siis see ei ole bluff.”

Omavahel öeldes: see oli bluff. Argose Veteranid on üsna ekstremistlik punt ja kuigi ma omal ajal mängisin saatana advokaati ja võtsin õige mitu korda nende kaitseks sõna, on mu tegelikud kontaktid nendega marginaalsed.

Ent Elile sellest piisas, ta kahvatas pisut ja muutus silmnähtavalt närvilisemaks. „Palun, me püüame. Kõige vähem on vaja ekstsesse. Me võime sulle teise identiteedi anda. Et sellest kasu oleks, peaksid natuke ka välimust muutma. Meie kulul, muidugi.”

„Mis oleks õige mitmes mõttes allaandmine. Ebamugavus. Ma ei ole kindel, kas ma nendel tingimustel suudan nautida Erosel viibimist. Ja kas need tingimused lähevad kokku meie vahel sõlmitud elamisloa lepingu vaimuga.”

See muutis Eli veel õnnetumaks. Hm, ma tõepoolest ei ole siiski ainult pedofiilsete kalduvustega krõbi, ma tean üht kui teist kosmosepoliitikast ja eks ma olin kunagi ka selline väiksemas mõõdus tegija. Eli nüüdseks ilmselt teadis seda kõike ja kindlasti tabas ära ka juriidiliselt korrektse sõnastuse – mis planeetidevahelises arbitraažis kasutades oleks tähendanud, et ma tahan elamisloa raha tagasi. Ja et kui asi juba selleni läheks, oleks mainekahju sadu kordi suurem kui too summa. Ma lootsin, et ta ei tunne end petetuna – et ma polegi mingi kõikvõimalikke, ka ebaseaduslikke tehnikaid kasutades ülesputitatud elav laip, kes sinna surema tuli.

„Kuule, me tõepoolest püüame ja sa ju ei saa öelda, et sa ei teadnud, et sellised asjad võivad juhtuda. Eros on alati olnud surve all. Alati on sada võistlevat arvamust, kuidas oleks õigem teha. On liikumisi, mis nõuavad irede hävitamist, ja neid, mis nõuavad neile kõigi inimõiguste andmist. On neid, mis nõuavad kõigi irede kohest loodusesse tagasilaskmist – mis kah praktiliselt võrduks genotsiidiga –, ja nende inimesekskuulutajate eri fraktsioonid lähevad kaklema selle punkti juures, et siis tuleks neile ju anda ka õigus inimeste verd juua, sest vastasel juhul lõpetaksid nad kõik vanglas. On neid, kes nimetavad seda koolitust, mida ka Atme on saanud, jõhkraks dressuuriks, ja on neid, kes nõuavad irede liigi geneetilist või biomehhaanilist modifitseerimist.”

Eli laiutas õnnetult käsi. „Me võime aidata PR-iga. Meil on isegi meeskonnad, kes piketeerijaid ja intervjueerijaid tomatitega loobivad ja üldse sama vastikud on. On veel tuhat võimalust, aga need kõik tähendavad suuremal-vähemal määral möllu ja avalikkuse tähelepanu. Ma ei tea su plaane. On veel võimalik saata teid Armanagetti – see on reservaadi piiril ja seal loetakse õigustatuks liikumise piiramist. Võime istuda lennukisse ja minna Tanhakale – mõned peavad seda kolkaks – mida see ei ole, aga igaühel on õigus oma arvamusele – ja sealt ei leitaks teid enne mõnd nädalat. Võib-olla selleks ajaks kogu asi ka ununeb. Kuigi sellega ma ei arvestaks. Veelkord, mida sa üldse plaanisid teha? Kauaks jääda? Vabanda, et ma küsin. Ma ei teeks seda normaalolukorras, ent võib-olla ma oskan seda teades paremat nõu anda.”

Olin teda kuulates natuke mõelnud. Jah, ma ei ole seni jutusse oma plaane seganud; ma ei ole veel ridagi kirjutanud tosinal olulisel teemal, alates sellest, kes ma õieti olen, lõpetades Erose endaga, koos kogu ta ajaloo ja loodusega... Ent tühja sellega, esimene ei puutu endiselt suuremat asjasse ja teise kohta otsigu igaüks ise infot, nii et eks ma poeta vihjeid seal, kus tõesti muidu ei saa...

„Eli, kui suur prioriteet see sinu jaoks on?”

„Kõrgeim. Muidugi. Palun, sa saad väga hästi aru, et oleme hädas ja seega väga vastutulelikud.”

„Siis teeme pulli. Meie sinuga oleme paar. Me just abiellusime. Ja me lapsendasime Atme.”

Elil vajus suu kaheks sekundiks lahti. Siis pani ta selle plõksuga kinni ja ta silmad suurenesid. „Teeksid sa selle tõepoolest ära?” küsis ta vaikselt.

„Muidugi. Miks mitte?”

Ta maigutas veel kaks sekundit, siis pöördus otsustavalt. „Läksime. Jah. Muide, ole hea, vaata, et ma vastu poste ei jookse – ajan samal ajal asju.”

*

Oi, milline lahe segadus kestis paar järgmist nädalat!

Aga kõigepealt – Atme. Muidugi ei öelnud ta midagi, ent sama ilmselgelt oli ta sealt sadamakailt lahkudes õnnetu. Ta ei saanud millestki aru, mõistis vaid, et midagi juhtus ja seega võib meie ühine tee otsa saada.

Mida ta minust mõtles? Või – ega ta ometi minusse armunud ei olnud? Ma esitasin selle küsimuse meelega sellisel… ülevõlli tobedal viisil. Ired ei tea, mis on armastus. Nad on seda miljon korda kinnitanud ja mitte kusagil nende suhetes pole sellisest asjast vähimatki märki.

Ent muidugi nad tunnevad kiindumust. Isegi sõprust. Nad on võimelised eneseohverduseks, leinaks ja peaaegu kõigiks „inimlikeks” tunneteks. Atme, nagu kõik mõistuslikud karjaelukad – sealhulgas inimene –, vajas seltsi ja kuna ma olin temaga alati ainult hästi käitunud, oli ta muidugi minusse nende nädalatega kiindunud. Ta mõtles omades kategooriates tõsiselt, et jääks heameelega alatiseks minu juurde. Ta poleks ilmselt julgenud mind sõbraks nimetada, ent oma võimete piires oleks ta arvatavasti olnud valmis minu heaks tegema rohkem mõnestki inimestest, kes „ametlikult” mu sõbrad olid.

Ent kui ta sai aru, et jääb endiselt minu juurde, ainult Eli on nüüd ka meiega, oli ta asjaga rahul. Ta ei saanud küll üldse aru, milleks kogu seda janti tarvis on (ired loomulikult hoolitsevad oma väikeste eest, jutt on inimeste maailma juriidilis-eetilisest hookuspookusest, mis abielu ja lapsendamise ümber kokku on kedratud), kuid muidugi mängis ta eksimata rolli, mille talle selgeks õpetasime. Temaga, muide, oli selleski osas hea, et tal puudus ka vähimgi sisemine tõrge meid emaks ja isaks kutsuda...

Nii et tegelikult oli mul kõige raskem naeru pidada, kui ta istus kusagil väikekodanlikus miljöös oma siivsas valges kleidikeses ja valgetes põlvikutes, käed ilusti süles kokku pandud, haardjalad kergetes valgetes spordijalatsites peidus, ja ajas päheõpitud varateismelise koolitüdruku jama, ise suuresti mõistmata, mida õieti räägib...

Me andsime alguses iga päev mitu intervjuud. Kord oli meie maja ees kolm meeleavaldajate seltskonda ja ma ei suutnud vastu panna ja läksin ja juhtisin nende tähelepanu, kui vastuolulised nad on – üks neist protestis, et me ira tema looduslikust keskkonnast välja tõime, teine pidas perverssuseks, et me võõrliigi puhul kasutame lapsendamise mõistet, ja kolmas oli raudselt veendunud, et me ikkagi kasutame irat seksuaalselt ära (rangelt võttes oli neil ju muidugi õigus). Ma loen saavutuseks, et mul õnnestus nad omavahel kaklema ajada.

Me kuulutasime võltsinguks video, kus me merekaldal 69-t teeme, küll aga otsisime kokku kõik turistide ja turvakaamerate videod, kus ma teda titena lina sees puusal kannan – et vaeseke väsis ära. Naerukoht, eks ole – kõik, kes iresid vähegi tunnevad, turtsatasid selle peale. Metsikud irad suudavad vabalt joosta üle saja kilomeetri päevas, „ülitsiviliseeritud” Atme saaks vast ainult maratoniga hakkama ja tal oleksid järgmisel päeval jalad haiged – aga mõte peaks olema arusaadav. Oh jah, meil oli valmis ka võltsing ta väljaväänatud pahkluust, aga selles võrgusuminas ei kuula spetsialiste niikuinii keegi.

Mina etendasin suuresti iseennast, muidugi räigelt ilustatud ja tsenseeritud versiooni sellest – et jah, vananev mees, elus nii mõndagi teinud ja otsib lunastust ja nii edasi. Elihajeta läks näiliselt tülli oma tööandjatega – et temalegi oli vaim peale tulnud ja ta proovib leida oma teed; et ta on valmis oma elu pühendama irede mõistmisele ja ta unistab, et inimesed nendega uue ja parema lepingu teevad ja nii edasi pläku-pläku-pläku. Et me armusime teineteisesse juba mu reisi korraldamise ajal ja meile piisas esimest pilgust Erosel kohtudes, et me mõlemad teadsime, mida me teha tahame. Meil kulus natuke nuputamist, et kuidas me sattusime just Atme peale, ent siin oli abi Boldivist – vanamees kuulis kuidagi, mis etendust me anda kavatseme, ja pakkus ise, et Atme on tema farmist pärit ja kes kindlaks teeb, et ma ei suhelnud sel teemal temaga juba enne Erosele tulekut...

Miks ma seda kõike tegin? Ma tulin Erosele endas selgust saama. Jah, ma olin elu lõpetamas. Seda elu, mida 96 aastat elanud olin. Ma kavatsesin teha midagi, mis väga paljude jaoks tundus kõigest viisaka ettekäändena omalaadsele enesetapule; kuna see tuleb enne selle loo lõppu niikuinii ära rääkida, jäägu see praegu õhku, see ainult segaks – see jutustus on Erosest, iredest, ohjeldamatust keppimisest ja – see tuli just praegu ju sisse – paljude inimeste piredast, isegi eksalteeritud suhtumisest seksi.

Eriti seksi võõrliigiga. Võõrliigiga, mis, kui välja arvata see, et nad pole kuigi intelligentsed, vastab õõvastavalt täpselt kõigi rahvaste lugudele igasugustest sukuubidest-inkuubidest, vampiiridest, sireenidest, näkkidest ja nii edasi.

Me elasime Eli ja Atmega nii, nagu üks ontlik ülemise keskklassi väikekodanlik perekond ikka peaks elama. Meil oli maja mere kaldal (olgu, tegelikult sadakond meetrit eemal ja teiste samasuguste keskel), me sõime rõdul hommikust (Atme teeskles ka söömist), ajasime natuke asju arvutis-virtuaalis (ja tänapäeva ühiskonnas sellest äraelamiseks tihti ju piisab...) ja siis jalutasime linnas, rändasime mägedesse, purjetasime merele või tegime midagi muud taolist, millega Erose-taolise tegelikult paradiisliku planeedi elanikud ikka oma päevi veedavad. Näiteks hoolitsesime aia eest; või olime kohalikel abiks, kui nad talgute korras kindlustasid üht kaldalõiku, mida meri liigselt sööma oli hakanud, ja nii edasi.

Väliselt. Õhtul tõmbasime kardinad ette ja Atme ohkas ja ajas kõik riided kohe maha. Ehh, loomulikult olid reporteritel igasugused vidinad, millega ka läbi tavaliste seinte nägi, rääkimata sellest, et meil ei olnud mingeid illusioone, nagu nad ei suudaks vaatamata kõigile tõrjemeetmetele mõnd põrnikat sisse sokutada, ent niimoodi saadud materjali ei olnud võimalik kasutada. Ma ei tahaks sellest väga pikalt kirjutada; esiteks oleks privaatsuse rikkumise pärast trahvitud ja silmapilk Eroselt minema saadetud sellise materjali levitaja (kui ta muidugi kindlaks suudetaks teha), ja suvalist videomaterjali on ju imelihtne genereerida ja videostriimi sertifitseerimise (et see üldse millekski tunnistuselaadseks kõlbaks) jätan ma siinkohal kindlasti vahele.

Enamasti ajasime ka meie Eliga kõik riided maha ja enamasti seksisime kohe. Me proovisime, eriti esimestel nädalatel, igasuguseid kombinatsioone, ent lõpuks taandus asi sellele, et meie Eliga tahtsime seda „klassikalist” keppi ja Atmele piisas, et ta sai paar lonksu verd. Tuletan meelde, et tal oli ka kunstveri alati käepärast, nii et meilt jõi ta seda – teatud kaudse analoogiana – umbes nagu meie keppimine oli seotud järglaste saamisega – ta sai sellest rahulduse. Ta oli ju ira ja seks ja suutäis verd olid talle sama, mis meile seks – Kõige Parem Asi Elus. (Jah, mitte kõigile inimestele pole seks sellise tähendusega, aga minge musta auku, ma ei kirjuta ilmajäänute lohutuskirjandust!)

Seega, kõige tihemini keppisime nii, et Eli oli ratsaasendis minu peal, minu munn tal vitus, ja Atme pistis voodiotsale toetades oma jala talle põlveni tagumikku ja sõtkus jõuliselt, nii et meil mõlemal jäi tegelikult ainult lamada ja toimuvat nautida. Alguses tegi ta seda käega, ent avastasime varsti, et meil kõigil on parem, kui ta seda jalaga teeb – see oli suurem, sel oli rohkem jõudu ja ta ei väsinud nii kergesti. Mulle meeldis tunda Elit enda peal õõtsumas, ta rindu ja kõhtu ja jalgu enda vastas, ja muidugi, ilus oli ta ka; kasuks tuli seegi, et raskust oli tal oma kaks korda rohkem kui Atmel. Ja ma tundsin Atme jalga Eli sees liikumas, see masseeris ka minu munni ju päris korralikult.

Eli ei öelnud seda kunagi välja, aga eks ta modifitseeritud suguelunditele oli minu modifitseerimata munnist ikkagi vähe. No olgu – selle leiab huviline vähem kui sekundiga – ega mu munn päris kõpitsemata ei olnud. Kuulge, järeleaitamata meestel hakkab ju juba viiekümnesena libiido langema; see on inimese bioloogiline olemus, sinna ei ole midagi teha. Mu munn oli ainult natuke suurem, kui ta mul loomupäraselt oleks pidanud olema, erekteerunult 17 sentimeetrit pikk ja 15 ümbermõõdus ehk ikkagi normaalsete munnide skaalas – täiesti praktilistel kaalutlustel, et põhimõtteliselt oleks võimalik ikkagi peaaegu kõiki naisi keppida. No ja erektsiooni oli mul loomulikult ju ka võimendatud.

Enamik naisi ei söanda seda iialgi tunnistada, aga mõned julgemad on välja öelnud, et muidugi oleks vinge, kui nende vittu jookseks ludinal sisse-välja pool meetrit vorstijämedust munni – et nad korralikult vardasse aetaks. Juba sajandeid ei ole ei kallis ega tervistkahjustav suguelundeid nii modifitseerida, et see mitte ainult võimalik, vaid ka nauditav oleks.

Ja siit jõuame ühe väga põhimõttelise eluvalikuni, mis teisalt jälle oli mu lõpuks Erosele toonud – ma elasin ühiskonnas, kus ma pidasin paremaks mitte oma munni vihmaveetoruks paisutada – et mu valik ei piirduks ainult naistega, kelle vitt on võimeline sellist vastu võtma. Sest seal ühiskonnas... Ütleme nii – oli paljudel teistpidi vaimustavatel naistel kuidagi rigiidne suhtumine kõigesse seksiga seonduvasse.

Ja nüüd jõuame päriselt selleni, miks ma etendasin seda pereelu karikatuuri. Vaadake, selline kooslus – abielupaar pluss ira – on mõnedes maailmades levinum, kui keegi seda tunnistada tihkab.

Tuntud lugu – mugavuses elavad tsiviliseeritud inimesed ei paljune. Me võime iriseda, et oleme loonud endale luksusvangla, kus tunneme end samamoodi kui loomaaialoomad, kes tihti ka ei sigi. Ja ärme lähme sinna, et primitiivsemaid see ei sega ja inimesega on samamoodi – see, et kiirpaljunev inimrämps alailma planeedi üle ujutab, täielikult ära lagastab, ja siis kas välja sureb või enne seda mingis degenereerumisastmes veel sõda alustab, on järgmine galaktikaasuurune teema, mis siia juttu lihtsalt ei mahu.

Ent irade kasutamine... avab siin huvitavaid võimalusi. Ira magamistoas vabastab seksuaalsuse, muudab inimesed natuke metsikuks. See laseb teineteisest, teineteise kehadest siiralt ja piiranguteta rõõmu tunda ja kuna seks ikkagi ju on paljunemisega seotud, loob omal viisil aluse suhteks, milles on mõeldav laste saamine. Ja lapsed kasvavad ju kiiresti, laps on kõigest 15–20 aastat sinu juures! Irad on, muide, väga head lapsehoidjad ja lastelt vere imemine on nende jaoks tabu.

Siin on muidugi lõputult nüansse, miski pole nii lihtne. Ütleme, et enamiku meestega on asi selge, ira on – või täpsemalt tundub tänu oma mõjule – kena noor naine ja üks kena noor naine voodis on hea, aga kaks on alati parem.

Mida naised, mida Eli sellest saab? Või küsime hoopis nii, et kas ta eelistaks irot? See oleks mõeldav; ma olen hetero ja näeksin irot ilmselt trans-tüdrukuna. Ent kuuldavasti eelistavad ka naised irat ja see on seotud irede olemusega – nende praidis peavad jahti irad; irod süüakse ära, kui toitu väheks jääb. Selle kohta on tosin teooriat ja ühe lausega öelduna on iro ainult suur liikuv türa, mis sul pea segi ajab. Ent ira on midagi palju rohkemat. Oh jah, kui tahate kõik ära rikkuda – alates sellest, et ira mõjutuspilves on kolm korda rohkem erinevaid keemilisi aineid lisaks feromoonidele, muidugi vähemalt 60 erinevat hallutsinogeeni ja mingid ülemõistuse keerukad programmeeritavad neurokonstruktid, mille kohta on teada peamiselt ainult seda, et need suudavad kõigi teadaolevate mõistusega olendite teadvust mõjutada.

Sellise kolmiksuhte üks huvitav nüanss on, et irad ei tunne armukadedust ja psüühiliselt terve inimene ei armukadetse irat. Mis mul selle vastu saab olla, kui Atme Eli oma käsi – neid tal ju rangelt võttes neli – ja keelt kasutades orgasmini viib? Kuidas see peaks mind häirima, et Eli temaga teinekord nagu kassipojaga mängib, selle vahega muidugi, et aeg-ajalt nad suudlevad ja lakuvad teineteise jalgevahet. Kuidas saab mind häirida see, kui ma öösel korraks ärgates leian Eli vaikselt mõnust vähkremast, sest Atme on käe ta jalge vahele pistnud ja imeb tisse – sest nähes, et see mind erutab, sätib Atme kohe oma tagumiku mulle alakõhule ja see on loomulikult märg ja valmis ja teinekord ta võtab hetkeks mõlemad käed appi, et oma kõhunahk kahest kohast näppude vahele haarata ja seda väljapoole tõmmata, nii et ta perseauk imeb mu veel pehme munni vaakumiga lurtsti-lupsti sisse...

Elist ma muidugi nii täpselt ei tea, mida ta mõtles, ent improviseerigem: ta sai kõvasti keppi, niipalju kui ta tahtis, ja intelligentse olevusena ta ju teadis, et ira teeb selle võimalikuks – et meie libiido on tänu tema mõjule vähemalt kümnekordne; ta nägi selgelt, et ma eelistan nii seksida, et mu munn on tema vitus – sest nii oli kõige mugavam, kuna ta oli Atmest igatpidi suurem; ta nägi selgelt, et ta meeldib mulle – selles polnud mingit teesklust. Atme tegeles temaga rohkem kui mina oleksin viitsinud; Atme oli alati saadaval ja ta oli õige mitmes mõtte see liim, mis meid kokku liidab, sest nii mõnigi kord ühinesin nendega neid vallatlemas nähes või tuli Eli meie juurde, kui ma oma munni Atmele kuhugi kolmest võimalikust avast olin pistnud.

Ühesõnaga, ma olin sellele teemale mõelnud enne Erosele tulekut, kuid pidasin utoopiliseks selle katsetamist kuidagi oma üsna hektilisse ajagraafikusse toppida; alates sobiva kaaslase leidmisest, eks ole. Ent kui võimalus avanes...

*

Boldiv oli surnud. Ja tema surma asjaolud olid segased. Puhttehniliselt muidugi imesid irad ta kuivaks – ta lõpetas täpselt nii, nagu ta seda juba vähemalt nelikümmend aastat oli teadnud. Ainult et kompleksi ümber oli luusinud neid kirgastunute aktiviste ja üks reporter oli mõned tunnid enne ta surma farmi tunginud.

„Siin ei klapi miski,” ütles Eli, kui uudis temani jõudis, ta täpsemat infot nõutas, politseiprotokollid – ma ei tea, kui avalikud-salajased need olid – läbi luges ja siis sellest kõigest mulle rääkis. „Mitte üht veateadet kusagil ei ole ega ka eksimisi protokolli vastu. See näeb välja mitte nagu viga, vaid nagu enesetapp, aga siis tavaliselt võetakse vähemalt kasutusele abinõud, et irad lihtviisiliselt nälga ei jääks. Ta ju ei vihanud neid, eks ole. Omal viisil armastas.”

„Mõrv?” küsisin kulme kergitades. Tundsin end halvasti – olin kutiga füüsiliselt kohtunud ja natuke juttu ajanud vaid ühel õhtul, ent ta tundus igati okei ja liigagi tõenäoliselt oli ta surm kuidagi minuga seotud.

„Selle kohta pole samuti ühtki tõendit. Ainult kaudsed. Majja tunginud reporter võis ta kuidagi selleni viia. Mis on kuritegu, ja ta on kinni peetud. Nagu ka kõik need seal tolgendanud kirkad. Surmajuhtum on piisavalt tõsine, et seda õigustada.”

„Ja kindlasti tähendab see meile hulga täiendavat tähelepanu. See keeratakse negatiivsesse konnotatsiooni – et nii pidigi lõpetama mees, kes terve elu irasid piinas ja ühe neist pervertidele solgutada andis. Head ainult niipalju, et enam ei tee keegi kindlaks, mida me temaga rääkisime.”

„Kuule, ega sa ometi arva, et me ta kuidagi...” vaatas Eli mulle kahtlustavalt otsa. „Ta oli oma. Koostee partei liige. Kodanik. See oleks rumal. Igas mõttes.”

„See käis mul peast läbi, aga sul on õigus. Samamoodi sa vast ehk mõistad, et kuigi ma loomulikult kaalusin kõiki võimalusi, ei oleks ma ilmaski teda tappa lasknud sellepärast, et ma tegelikult tundsin teda oma poja kaudu. Nüüdseks sa ilmselt muidugi tead seda.”

„Me usume seda samuti,” vastas Eli kergelt noogutades ja muiates. „Me tegelikult kuulasime pealt su kõnelusi Katapuldiga seoses. Sul ei ole põhjust. Kui sa oleksid kartnud midagi selles või oma perekonna liinis, poleks me siin peret mängimas. Eriti veel arvestades...” Ta tekitas õhus hõljuva ekraani nimedega meie elutuppa, kus kõrvuti diivanil istudes seda vestlust pidasime. Atme vedeles selili meie peal, tagumik minu alakõhul, pea Eli reitel; Eli kummardus pisut ja Atme haaras teenistusvalmilt huultega ta rinnanibust.

Vaatasin nimekirja, Eli tõi esile end majja tunginud reporteri kaitsjana üles andnud teise reporteri nime. Sättisin pisut Atmet, sest mu tema tagumikku sobitatud, tasapisi kõvastuv munn oli natuke ebamugavas asendis, ja vandusin. „Nojah. Darja. Mu eksminia. Muidugi. Ei, ma ei teadnud, et ta on asjasse segatud. Aga see tundub loogiline. Ma olin liiga õnnelik, kui ta endameelest uhkelt minema kõndis.”

„Ega sa?...” Eli vaatas mulle teravalt otsa, siis muigas, arvatavasti peamiselt iseenda üle. „Sinu huumor. Kõige loogilisem oleks meil vist Navesi lennata, eks ole?” võttis ta seejärel asja kokku, tõstis Atme minu pealt ära endale sülle, suudles teda ja istus siis ise mu munni otsa, nii et ira jäi meie vahele. Nad muudkui suudlesid ja hellitasid teineteist ja Eli liigutas oma puusi ja neid seal enda peal istumas vaadates tundus, et see on kõige ilusam vaatepilt, mida ma kunagi elus näinud olen.

Meie vestluse ajal oli Ira vaadanud ühe otsast teise otsa, saades vaid aru, et midagi on juhtunud. Nüüd oli ta jälle rahul, mõistes, et on endiselt meiega.

*

„Oi, äiapapa,” pöördus Darja groteskselt ülemängitud teatraalsusega minu poole, kui ta bangalo rõdule astusin, kus ta mind ootas, vaevumata vastu tulema – eks seegi oli žest. Bangalo, muide, oli täpselt selline kui see, milles ise olin esimestel päevadel seal Navesis elanud.

„Tere, minia! Kuidas sul läheb? Pole niiiiii ammu näinud!” andsin sama mõõduga vastu. „Kullake, sa oled...” Jäin poolelt sõnalt vait.

„Oi, tänan komplimendi eest! Värdjas.” Ta naeratas endiselt, aga see oli krokodillinaeratus. Nojah, temagi lähenes kuuekümnele, tehiskesta oma positsiooni tõttu kasutada ei saanud ja ilukirurgial on piirid...

Ma silmitsesin teda; ma olen elus ikka nii palju õppinud, et panna oma ilmesse täpselt nii palju põlgust ja vastikust, et see kõige rohkem haiget teeks. „Vähemalt mitte mõrvar,” ütlesin ma lõpuks.

„Ja seda räägib sõdur! Sa oled ju sõjas olnud. Tule jah rääkima, et ei, sina ise küll kedagi ei tapnud.”

„Tapsin. See oli asja pärast. Ja lisaks muidugi sellepärast, et mind ei tapetaks. Mitte lihtsalt vastutustundetust rumalusest.”

„Vastutustundetust rumalusest...” Ta lausa särises. Ent... jah, tegelikult valitses ta end suurepäraselt; ta raev oli etendus – see tähendab siiras, aga kontrolli all. „Sa vana poolküborgist meesšovinist tuled siia oma pedofiilseid ja sodomistlikke instinkte välja elama mõistusliku võõrliigi vangistatud, abitute isendite peal, ja sa tuled mulle rääkima vastutustundest ja tarkusest! Sa mõnitad kõike, mis inimeses üldse inimlikku on!” Ta hingas paar korda sügavalt sisse-välja. „Miks sa üldse tulid?”

„Et otsida lahendust. Puudutab see mind niivõrd, et sa teed mulle häbi. Et üks mu järglastest on kunagi nii rumal olnud, et elas koos millegi... sinusugusega.”

Ta surus huuled kokku. „Sa kasutad ära, et ma olen arreteeritud,” ütles ta siis peaaegu rahulikult.

„Sina minu teada ei ole arreteeritud. Või kuidas soovid, su liikumisvabadust on piiratud muidugi. Ma ei tulnud siia teesklema, et ma suhtuksin sinusse kuidagi teisiti kui suhtun. Ma tulin, nagu öeldud, uurima, kas on võimalik valida mingi lahendus, mis mu lähedastele võimalikult vähe varju heidab.”

„Miks ma peaksin sellest hoolima?”

„Mind ei huvitagi, millest sa hoolid ja millest mitte. Loomulikult pole mul illusioone, nagu oleks sinus midagi inimlikku. Ma ainult mõtlesin, et küsin, et olgu, ametlik mõrvajuurdlus koos kõige kaasaskäivaga annab sulle hea võimaluse sitta loopida, aga annad sa endale aru, et sellele võib järgneda reaalne karistus?”

„Iroonia on sul alati endameelest vägev olnud – sina räägid mulle inimlikkusest! Ja lõpeta rumal jutt. Meist kellelgi pole Boldivi surmaga midagi pistmist. Ta tegi seda endale ise. Ainult.”

„Ainult et millegipärast vahetult pärast avalikult kirgaste ideoloogiat toetava reporteri külaskäiku...”

„Pead sa nii vastik olema!”

„Te teete vahet? Lisaks on ta surmas kahtlasi asjaolusid, politsei on toonud välja hulga vasturääkivusi ja mitmetimõistetavaid detaile. Koostee nõuab verd. Mina... noh, kui asi läheb niikaugele, võib kahjude minimiseerimine tähendada, et ma teen avalikkusele väga selgeks, et mu perekonna suhted sinuga on juba väga ammu ütlemata jahedad. Pehmelt öeldes.”

„Kas selles kahtleb keegi? Noh, see oli algusest peale viga. Loota, et sinu pojast võib inimene saada...”

„Meie inimese definitsioonid on väga erinevad,” ohkasin. „Selles oleme kokku leppinud.”

„Jah, aga minu oma on...” Ta jäi vait, ilmselt mõistes, kui viljatu on selline tühi õhuvõngutamine. Mina andsin hagu alla sellepärast, et peaaegu kõik vestlused, mida ma temaga elus pidanud olin, olid jõudnud selleni, et tema skaalade järgi on minus väga vähe inimest. Jah, ma käitusin natuke lapsikult. On inimesi, kes toovad sinus välja halvima...

„Miks sa end juba ära ei ole tapnud?” Ta väärutas huuli. „See on asjalik küsimus. Sa ju tulid siia end tapma?”

„Ja sina sellest lugu saama, et oma eksile veel üks kabjahoop anda? Ei, ma ei tulnud end tapma. Puutub see kuidagi asjasse?”

„Maailm ei keerle sinu ja su järglaste ümber. Nagu mul poleks elus muud teha. Sa kunagi siiski tähendasid midagi. Inimesed on rumalad, eks ole. Ja see, mis Erosel toimub... Inimkond ei tohi seda endale lubada. Me ei saa Erost lubades iial teistele mõistuslikele olevustele häbenemata silma vaadata. Puutub see asjasse niipalju, et minu jaoks lähevad riskid mõttetult kõrgeks, kui sa kavatsed oma niikuinii plaanis olnud enesetapu kuidagi dramaatiliselt humanistide või mõlemate mustamise etenduseks muuta; eriti läbi selle demagoogia – meid kirgastega võrdsustades.”

„Sellest saan ma aru.” Mõtlesin hetke. „Kontrolli – minu lepinguid Katapuldiga on avalikus registris. Ma kavatsen minna uurima Suurt Tõmbajat. Kõiki asjaolusid arvestades võin ma tagasi olla näiteks kolme tuhande aasta pärast.”

Ta piidles mind paar sekundit. „Eeldusel, et sa ei blufi... Hästi. See võib asetada asjad teise valgusse küll... On sul mingi tähtaeg? Ja siin toimuv ei mõjuta sponsorlepinguid? Sest ma eeldan, et vajalik energia ei ole sinu raha eest?”

Jah, sellisena, asjalikuna asja sees jättis ta peaaegu mulje, et... Ehh, see ei puutu üldse asjasse, kuid tal olid suured rohelised silmad ja veetlev naeratus. Tegelikult oli ta endiselt üsna kena ja proportsionaalse, hästi treenitud kehaga. Lisagem siia kiire, terane ja riukalik mõistus ja – ma saan väga hästi aru, mida poeg temas leida võis.

„Teadusringkondi ei huvita, millega ma oma aega veedan. Muidugi nad teadsin, et ma mitmesuguste tehniliste ja majanduslike tegurite koosmõjus moodustuvat stardiakent oodates Erosele tulen. Hetkel võiksin ma kõige varem startida mõne nädala pärast, kuid... noh, küsimus on salvestatud energia jäägi jooksvas börsihinnas, seega mul ilmselt tungivalt palutakse natuke viivitada. See „natuke” omakorda on määratud mitmete teiste tehniliste ja astronoomiliste teguritega, kuid arvutatud stardiaken sulgub umbes nelja kuu pärast. Nii et arvestades nädal siit Katapuldini, pean Eroselt lahkuma kuu-kahe, maksimaalselt kolme pärast.”

„Ja... võib-olla ei puutu see asjasse, kuid mida sa sinna tegema lähed? See on... 250 miljonit valgusaastat? Kui suure kiiruse sa saavutad? Kuidas sa elus püsid? Kuidas sa tagasi saad? Sest ma eeldan, et... Räägi... palun.”

Veelkord, sellisena oli ta... enamat kui kõigest talutav. „Mind paisatakse normaalaegruumist väga kaugele, nii et näivkiirus ruumi suhtes on peaaegu valgusaasta sekundis. Aga ka see tähendab sajand minekut. Minu jaoks laevas arvatavasti mõni aasta. Tagasitulekuks, kui ma Katapuldi-väärilist kiirendit ei leia,” – muigasin ja laiutasin käsi – „kulub kolmkümmend korda rohkem. Mul on virtuaal ja hibernatsioon. Ja kui ma ka Teisele Poole ei jõua – mida ma tegelikult ei oota –, on sinnakanti kindlasti väga huvitavat seltskonda kogunenud.”

„Sa ütlesid „Teisele Poole”, nagu usuksid seda?”

„Ma kasutasin seda kõnekäänuna. Nii, nagu omal ajal Magalhães lubas maailma servani purjetada, väga hästi teades, et Maa on ümmargune. Ma ei tea, mis seal on. Aga kindlasti mitte kõigest hiigelsuur must auk. Tumeainet täis.”

Ta mõtles natuke, kulm kortsus. „Sa ei saa seda kasutada, sest see on täielikus vastuolus selle... õnneliku pere legendiga, mida sa praegu etendad.”

„Kuulsuste armulugude keskmine pikkus on pool aastat. Seda ei saa minu vastu kasutada. Kui sa lepinguid vaatad, siis mul on võimalus minna. See on tõepoolest väga lähedal enesetapule, eks ole.  Kui ma juba läinud olen, triigitakse lauaplaati igaüks, kes üritab selle külge mingeid oma väikesi draamasid riputada.”

Ta vaatas mind endiselt mõtlikult. „Miks sa ei võiks...” Ta jäi vait ja ohkas. „Aga sa ei või. Sa oled sina. Mida sa pakud?”

„Kõigepealt – miks sa siia tulid? Ma tean, et te tahate keelata inimeste ja irede kontaktid. Täpsemalt saada selle mingisuguse frigiidsetest vanamuttidest komitee kontrolli alla...”

„Ja see on kõik, mida sa inimkonna ja ire rassi suhetes näed? Peadirektiiv...”

„... on kõige jälgim ja alatum süüdimatuse ja vastutamatuse apoteoos! Oh, me ei sekku, oh, näe, nad on pooled omadest juba surnuks piinanud, oh, näe, nad surevad mingil välisel põhjusel kohe välja – aga meil on ju Püha Peadirektiiv. Me läheme lausa minema, et mitte näha genotsiidi ja tuleme mõne aja pärast tagasi ja oh, näe, nad ongi välja surnud – no ju siis pidi nii minema, las loodus areneb oma rada. Me poetame pisara, aga õigust jääb ülegi. Värdjad.”

„Peadirektiiv on Tähelaevastiku alus. Seda tunnistavad kõik tsiviliseeritud rassid Galaktikas, sest primitiivsete kultuuride arengusse sekkumine, progressorlus pole peaaegu kunagi hästi lõppenud. Või vaidled sa vastu?”

„Samamoodi võib öelda, et mittesekkumine pole ka hästi lõppenud, aga me ei lahenda siin praegu vaidlust, mida inimkond on pidanud sajandeid. Eros tunnistati omaette kultuuriks...”

„Sest kardeti Trikroni ja tema toetajate Föderatsioonist väljaastumist. Sõda. Kompromiss, mida ma ei pea õigeks. Ma annan sulle õiguse ainult selles, et kerget lahendust siin ei ole. Ent muuta terve rass seksileludeks... See on nii rabavalt... jah – ebainimlik. Teist sõna ei ole. See on nii madal. Nii... vääritu. See on tõepoolest haiglane. Alaväärne. Kõiki mõistusekandjaid solvav.”

„Ja kakssada soomääratlust ja kobarperede soodustuste-maksudega kohustuslikuks muudetud alternatiivsete sugude kaasamine ei ole? Te vaidlete selle üle, kas anda lapsendamisõigus surnud partneriga paarile, kui surnu virtuaalisik on ühendatud lambaga, mis seeläbi suudab näiteks valimistel hääletada. Te nõuate arstliku komisjoni kinnitatud retsepti ja politsei sertifikaati, et ametlikult pedofiiliks tunnistatu saaks endale muretseda lapsekujulise seksiroboti, ent te reaalselt ei suuda kontrollida virtuaalset lapsprostitutsiooni ja et juba kuueaastased sooritavad sugulisi tegevusi jänkukesteks-ponideks kehastununa. Ja nii edasi. Ja siis on teil korraga probleem, kui inimesed naudivad suhteid iredega, kes omakorda naudivad suhteid inimestega!” Ohkasin teatraalselt. „Kuule, ma isegi ei proovi solvata, ma küsin täiesti tõsiselt – kas see kusagil sügavamal ei ole labane kadedus, ja kuidas on võimatu mitte mõista, et sisuliselt pakute te ju ikka sedasama, mida soovivad kirkad – irede rassi vägivaldset isoleerimist. Neilt tuleviku võtmist. Ja kui kogu sõnavaht maha arvata, siis praktiliselt genotsiidi.”

„Kirkad räägivad rassipuhtusest ja moraalist. Inimese ülimuslikkusest ja sisemisest distsipliinist. Religioon. Fašism. Võrrelda Peadirektiivi tunnistavaid föderaliste kirgastega on... nagu võrdsustada astronoomid ja astroloogid, sest mõlemad tegelevad tähtedega. Või kirurg ja lihunik...”

„Või abielu ja prostitutsioon, nagu feministid teha armastavad.”

„Me rääkisime asjast, ära plõksi. Ütle veel, et tore, et feministid ise ei paljune, aga ebatore, et inimkond endale alati ise uued värdjad sünnitab.”

„Kui hästi sa mind tunned. Ühesõnaga, sulle sobib iga lahendus, kus kirkad patuoinaks jäävad?”

Ta noogutas. „Kui kohalik politsei just iredest ei koosne, on nad ilmselt taibanud, et kirkad ajastasid mingi oma rünnaku meie visiidiks.”

...Ja umbes selle koha pealt on mul „lint katki”.

*

Ärkasin mingis sõidukis. Liikumist ei olnud tunda, kui välja arvata kerge õõtsumine – mis võis ju tulla sellest, et ilmselt oli midagi juhtunud –, kuid akna tagant lendasid aeg-ajalt mööda pilveräbalad.

Tõstsin pead. Leidsin, et laman tõepoolest portatiivsel meditsiinilisel robotkanderaamil üsna väikeses lennukis, kuhu ei mahugi suurt rohkem kui see meeter korda kahe meetri suurune mobiilne elutagamissüsteem.

Ees oli kaks piloodikohta, seljatoed nii suured, et ma ei näinud, kas keegi seal istub. Ent ühest neist, parempoolsest, keeras oma pea tahapoole Eli. „Aa, ärkasid. Väga ruttu, aga noh, sul on militaarklassi seadmed. Tore. Kuidas enesetunne on?”

„Ebatore,” kasutasin Darja väljendit. „Mis juhtus?”

„Kirkad ründasid. Võrgus ringleb nende versioon, kuidas te Darjaga kaklema läksite ja tagatipuks rõdult alla kukkusite. Darja on surnud. Meil ei õnnestunud teda päästa. Koljuluumurd. Ta oli tõepoolest modifitseerimata. Sinu militaarklassi keha elas selle kukkumise üle. No ja eriüksus jõudis kohale just selleks, et takistada neil tööd lõpule viimast.”

„Nii et te ei jälginud...”

„Politsei kõhkles kõigest viisteist sekundit, kui side katkes. Ent me ei oodanud nii otsest terroriakti ja neil kulus kokku ikkagi oma poolteist minutit.”

„Minu salvestused?”

„Need kõlbavad meile, kuid need ei ole tunnistused – ametlikult... sa peaksid väga hästi teadma, et me ei saa kontrollida su sertifikaatide kehtivust.”

„Oh, must auk...”

„Meil on väga kahju. Ma ei tea, kas on kohane avaldada kaastunnet Darja surma puhul, kuid... me ei tahtnud seda. Ta kaaslane on juba planeedilt lahkunud; väga viisakalt. Me arvame, et ka sul on kohane lahkuda. Me oleme valmis isegi elamisloa raha tagasi maksma. Meil ei ole sinu suhtes pretensioone. Vastupidi, sa oled meiega ausalt ja vastutulelikult käitunud ja meil on põhjust sulle tänulik olla. Kuid kõiki asjaolusid – esmajoones kahte surmajuhtumit ja terrorirünnakut – arvestades on kogu juhtumi ümber koondunud liiga palju negatiivset tähelepanu. Ma loodan, et sa mõistad.”

Mõtlesin ja kontrollisin sel ajal oma keha üle. Mu inimaju töötab nagu ikka, vahepealsed mälestused olid kadunud ja toimunu järelvaatamine lindistuselt oli minu jaoks sama hea, kui see oleks toimunud kellegi teisega. Ent toimunus ma muidugi kahelda ei saanud. Igaks juhuks mainin, et olin ise seadnud asjad nii, et Eli pääseks salvestusele vajadusel ligi, ent muuta seda oli võimatu.

Jah, ma olin kukkunud. Ja olin ka kõvasti põrutada saanud; selleks viimaseks tõdemuseks ei olnud mul muidugi lindistust vaja, mulle võis kakskümmend meetrit olla nagu kaks tavalisele inimesele, ent eks te proovige kahe meetri pealt kividele prantsatada – ja mitte viisakalt, jalad ees...

„Kuhu me lendame?” küsisin.

„Sadamasse. Ametlikult üürisin meile maja  Armanagetis ja me hakkame tööle kohalike etnograafide juures. Ikka eesmärgiga otsida paremat kooseksisteerimisvõimalust. Loodetavasti kulub päris palju aega, enne kui taibatakse, et maja on tühi.”

„Mis Atmest saab?”

Eli vaatas kõrvalistme poole. „Läheb tsirkusse tagasi. Tema jaoks läheb elu lihtsalt edasi.”

„Ja sina? Loodetavasti... ma isegi ei tea, kes su ülemused on. Planeedivalitsus või on Trikronil ka midagi öelda?”

„Nagu sa ei teaks. Ma teen oma tööd. Ka sinuga. Algusest peale. Ära pane pahaks. Ma ei suhtu sinusse halvasti, aga, kõige viisakamalt öeldes, mul puudub siin oma arvamus.”

Lennumasin hakkas maanduma.

*

„Kuule, ärka.”

See hakkas juba kuidagi rutiiniks kujunema... Et mis nüüd?

Ma olin oma laevas. Pilooditoolis. Kuidas ma siia sain?

Atme raputas mind. „Stardi!” Ta seisis mu tooli kõrval.

„Mida?...”

„Võta mind kaasa. Ma tahan sinuga tulla. Palun. Tõsta laev õhku. Palun. Palun-palun-palun, ma tahan sinuga tulla. Aga stardi nüüd.”

Raputasin pead, kogusin end hetke, vaatasin ringi ja märkasin vilkuvat sidekutsungit.

„Adam Feik, kõik on korras,” laususin sidekanalit avades. „Ma kohe.” Sest selle aja peale avastasin ka selle, et olin lubatud stardiakna mööda lasknud.

„Juhtus midagi?” küsis keegi juhtimiskeskusest; see võis ka nende tehisintellekt olla.

„Ei... või noh, ira-pohmakas. Nüüd on korras.”

Mulle anti kommentaarideta uus stardiaken.

Andsin laevale stardisignaali ja kinnitasin järgnevad korraldused, pidasin üht silma arvutikorralduste sünkroniseerimistabelil, teist möödavenivatel sadamakonstruktsioonidel ja siis tasapisi allapoole vajuval maapinnal ja taeval selle kohal.

„Mida sa tegid?” küsisin Atmelt.

„Ma tahtsin sinuga tulla. Palun-palun-palun võta mind kaasa!”

Ohkasin. „Proovime lihtsamalt. Kuidas ma laeva sain ja kus Eli on?”

„Eli on lennukis. Ma kustutasin ta ära. Ta ei ärka enne mitut tundi. Ma... juhtisin su laeva. Ma...” Ta kallistas mind ja lakkus mu kaela, end minu õla vastu surudes. „Ma saan sulle öelda, mida teha, aga ma ei tea, kuidas laeva juhtida. Ma ei saa hakkama. Ma pidin su lahti laskma, et sa saaksid mõelda. Ma saan aru, et sul on vaja juhtimiseks mõelda. Ma tahan sinuga olla. Ma ei saa... sind kogu aeg seksis hoida. Sa pead mõtlema. Ma tahan sinuga ja... sa pead ise seda otsustama. Sest sa pead mõtlema. Ma ei saa su mõtlemist juhtida. Ma ei saa sulle öelda, kuidas laeva juhtida ja teha seda, mida sa seal kaugel teha tahad. Sa pead seda ise tegema. Ise tahtma mind kaasa võtta. Palun võta mind kaasa. Palun-palun-palun.”

Oh-jah... Oli seda siis nüüd veel vaja...

Oleks õel ja ebaõiglane öelda, et ta rääkis rohkem kui seni üldse kokku rääkinud oli, kuid nii kiiresti ja nii palju ma polnud tõepoolest teda kunagi rääkimas kuulnud. Aga asja sisu andis ta hästi edasi. Uus oli arusaadavalt ka see, et tal on oma arvamus...

„Kuule, tüdruk, kas sa üldse saad aru, kuhu ma lähen? Ja kauaks?”

„Väga kaugele ja väga kauaks. Mis siis? See on midagi. Ma ei ole siin midagi. Kas sa saad aru? Ma ei oska seletada. Sul on minuga hea. Ma tahan sinuga tulla.”

„Ma lähen väga riskantsele retkele, kust ma võib-olla ei tule tagasi. See retk võtab minu jaoks aega aastat kakskümmend kuni viiskümmend, millest võib-olla lausa kolmveerand saab hibernatsioonis veeta ja muul ajal on meelelahutust küllaga, ent asi pole selles. Minu keha on modifitseeritud ja ma olen arvestanud sellega, et tagasitulekutõenäosus on väike. Sa vananed ikka mingi kümme, aga võib-olla kakskümmend aastat. Kõige paremal juhul. Ja kas sa suudad mõista, et väga tõenäoliselt võib siin olla meie tagasitulekuks möödunud kolm tuhat aastat. Saad sa aru, mida see tähendab?”

„Ma nii rumal nüüd ka ei ole. Ired on olemas olnud kolmsada tuhat aastat, miks nad ei peaks olema kolme tuhande pärast? Sõbrannadest on kahju, aga ma mõtlen, kuidas nad eluaeg räägivad, kuhu ma läksin. Ja nende tütred ja tütretütred räägivad. Võib-olla mind isegi mäletatakse. See on väga suur. Sellest ma saan aru.”

Selle aja peale olime atmosfääri selja taha jätnud ja eemaldusime planeedist aina kiiremini, alul sadu, siis juba tuhandeid kilomeetreid sekundis. Mu laev oli pisut eriline ja ma oleksin saanud sada korda kiiremini lennata, kuid hoidusin tähelepanu äratamast, seda enam, et keegi Erosel polnud veel avastanud, et ma olen osa nende varandusest pihta pannud. Kätte poleks nad mind muidugi enam kuidagi saanud.

Vaatasin Atmet, oskamata midagi öelda. „Istu teise tooli,” ohkasin lõpuks.

Tekitasin enda ümber väljamulli ja vahetasin õhu ära; tema seda ei märganud. Proovisin veel korra: „Sa mõistad, et sa satud täiesti võõrasse keskkonda ja me oleme väga pikka aega kahekesi? Ja see on ohtlik.”

„Sa ei ole seni minu vastu halb olnud. Vastupidi. Miks see peaks muutuma? Ei muutu ju?”

„Sa hülgad terve oma elu. Hüppad tundmatusse. See on väga suur samm. Ma ei tea, paljud inimesed seda suudaksid. Ma tahan kindel olla, et sa ikka tead, mida sa teed. Oli sul seal halb? Oleks keegi sulle halba teinud? Minu pärast või selle pärast, kuidas me elasime? Räägi julgelt, meid ei saa enam keegi kätte.”

„Mul ei olnud halb. Ma ei tea... ei usu, et midagi halba... saab juhtuda. Aga... igav. Midagi nii... põnevat... Kuidas ma elan, teades, et kõige toredam on läbi? Ja... ja... jah, ma olen rumal. Aga ma tean, et see, mida sa teed, on suur. Ma ei mõista, mida sa teed, ma ei saa aru, miks sa teed, aga ma saan sul aidata seda teha. Nii et sul on kogu aeg hea. Et sul on keegi. Keegi... kes väga tahab sinuga olla.” Ta hääl vaibus peaaegu kuuldamatuks. „Kaaslane. Sõber.”

Tema mõju oli peaaegu lakanud ja ma nägin kõrvaltoolis alaealise tüdruku mõõtu tulnukat. Jah, endiselt üsna naiselikku ja ahvatlevat, kuid nelja käega ja ebaloomulikult pikkade, poolde põske ulatuvate huultega. Terava nina ja haldjakõrvadega, inimsilmadest natuke suuremate ja natuke viltuste, linnulike silmadega. Natuke veidra terrakotatooni nahaga.

Aga ma teadsin, et niipea kui ma väljatõkkel hajuda lasen, istub seal jälle piltilus, sellist väiksemat kasvu hilisteismelise moodi neiu.

Ähh, musta auku! Ma ei oodanud seda, ma ei arvestanud sellega... aga... aga... ... ...

Aga miks ka mitte...

Mul oli väike kaaluvaru ja Katapuldi juures ei tunne keegi vähimatki huvi, mida endast kujutavad need viimasest distants-proovikalibreerimisest lisandunud 30 kilogrammi...

*

Veel üks stseen, viimane.

„Uhuuu... kuule, ma olen sinu pikkune! Olgu, peaaegu.” Atme ajas end kikivarvule ja oligi niimoodi enam-vähem minupikkune. „Ma olen suur. Ja millised lihased... Millised tissid...” Ta uuris ennast. „Uu-ooo... Sõjaprintsess?” Ta näppis oma raudneetidega tugevdatud nahkrõivaid.

„See on suhteliselt primitiivne mäng,” ütlesin teda muiates silmitsedes. Mina, muide, olin selline allakahekümnene barbarist lihasemägi. Riietatud samasugusesse varakeskaegsesse mõõga-aadli lahingurüüsse. „Noh, enamiku inimestegi jaoks on industriaalajastu juba hoomamatult keerukas, mängudes eelistatakse midagi lihtsamat. Aadel, preestrid, sõdurid, vargad, kaupmehed, talupojad, õpetlased. Sekka nõidu-võlureid ja igasuguseid müstilisi elukaid. No ja erinevatel tegelastel on tavaliselt ka hulk maagilisi võimeid. Et huvitavam oleks, võiksid tunda selle paiga ajalugu ja reegleid. Aga alustada võib ka nii-öelda õpperežiimil.”

„Ja... ma tunnen end nagu päris. Nagu ma oleksin siin. On see valus?” Ta näpistas ennast ja krimpsutas nägu. „On. Kui ma surma saan?”

„Tavaliselt mängitakse 0,9 peal. Skaala on kokkuleppeline – on valus, aga reaalselt sa viga ei saa. 1 tähendaks täisreaalsust, kus võib ka surma saada. Noh, sind poputatakse pärast üles, aga teoreetiliselt võib päriselt ka surma saada. Aga 1 peal mängimine on õige mitmes mõttes idiootlik. Harjutatakse 0,5-ga. Näiteks. Alla selle on juba liiga lapsik.”

„Ja siin me elame suurema osa reisiajast?” Ta vaatas uuesti ennast ja mind ja siis ringi. Olime metsalagendikul järvekese ääres. Taevas oli kõrge ja sini-sinine, kaugemal paistsid lossitornid ja igal pool õitsesid suured värvilised lilled, lisaks aasale väänkasvudel puutüvede ümber ja järvel saarekestena loksudes. Eemal varikatuse all seisis valvel punt teenreid, oli kaetud piknikulaud ja meid ootas seal ka hiigelsuur baldahiinvoodi. Järverannal kihutasid meist mööda hobuse seljas trikke tegevad husaarid, gondoljeeris loksus sealsamas kalda lähedal valsiviisi mängiv väike orkester, ühe läheduses kaarduva hiigeltamme okstele kogunes meid uudistama tsäksuv ja säutsuv punt riideid kandvaid oravaid ja... noh – see vist annab pildi edasi? Atme ei tundunud eriti rahulolematu.

„Mitte ainult. Selliseid maailmu on arvuti mälus tuhandeid. Väga erinevaid.”

„Ja kas me?...” Ta vaatas voodi poole. „Või? Sa ütlesid, et tahad veel üht teist asja proovida.”

„Jah,” ütlesin ja tegin mõttes lülituse.

„Mis see on?”

„Ma võtsin neurokordistitelt kaitsmed maha. Täpsemalt päris ei võtnud, sadist ma ei ole. Praktikas tähendab see seda, et sa peaksid suutma aru saada, mida see tähendab.”

„See tähendab, et mu mõtlemisprotsessid küll otseselt ei muutu, niisamuti kui mälu ja üldse teadmistepagas, kuid kuna neuronite seosevälja peegeldatakse inimaju võimekusest piisava hulga suurusjärke võimsamas multiprotsessor-ennustusmaatriksis, võib kogu mõttetegevuse üldine tulemuslikkus kasvada kuni ühe standardühiku või muistses iku-skaalas ligi kahekordistuda. Tõenäolisem tulemus esimesel korral on küll eeldatavasti...”

Ta kortsutas kulme. „Mida ma just ütlesin... Ma saan aru, mida ma ütlesin... Ja sellega võib kaasneda paanika... Pane see kinni!”

Ta hingeldas.

Ta hingeldas ka siis, kui reaalsuses ta endale sülle võtsin ja – kuidas siis muidu – ta tahtis seksi ja lonksu verd, et natuke rahuneda. Ta värises.

Ta värises pisut ka siis, kui me seal pärast lihtsalt istusime, tema minu süles, ja aeglaselt möödalibisevat tähemustrit vahtisime.

„Kas ma läksin nii targaks kui sina?” küsis ta vaikselt.

„Hm... Raske mõõta. Arvatavasti umbes nii targaks kui mina ilma kordistiteta.”

„Päriselt?” Ta vaatas mulle otsa, ega ma nalja ei tee. „Kas sinu maailm ongi selline?... Pelutav. Suur. Keeruline. Ülemõistuse kirju. Nii... mitmemõtteline. Komi... kopl... ma tean seda sõna... komplitseeritud?”

„Nojah. Julged sa veel proovida?”

Ta väristas õlgu. „Jah. Ma õpin selle ära. Ma õpin mõtlema. Ma saan niimoodi oma rahvale hoopis teise tuleviku vormida.”

Kui see vaid ei lõppe sellega, et ma enam keppi ei saa, mõtlesin, kuid muidugi ei öelnud seda välja.