Ulmestaar Kadri Kääramees

Kes oled ning millega tegeled?

Uh, sellele esimesele sügavalt eksistentsiaalset vastust veel leidnud ei olegi, andmeid lisandub ja analüüs on jooksev, 42 on möödas, aga see ei toonud suuremat selgust ;) Ilmselt olen inimloom, muuhulgas sõnatoiduline raamatukoi; järgmine identifikaator oleks loomaarst elik vanamoodsalt tõpratohter, süvendatult koera-kassi hambaarst ja erakorralise meditsiini valved ja siis see üliõpilaste õpetamine kah sinna väikese kaasandena; töö on siin- ja sealpool Soome lahte; kohati on hetki, kus hunt Kriimsilma 9 ameti vaimus teen veel mingeid juppe, nagu erialavaldkonna tõlge (viimasel ajal rohkem suuline ja ikka peamiselt inglise keelest). Eksisteerib võimalus, et teen tööd natuke liiga palju (aga ma kipun muude projektidega kah natuke hoogudena üle pingutama, ja eks see maksiim, et tee seda tööd, mida armastad, siis ei ole sul kunagi piisavalt puhkust, pädeb ka minu puhul). Eks mingit mittetööd, mida armastan, teen ka - olen näiteks rahvusvahelise fänniorganisatsiooni, seda üleilmselt fänfikiarhiivi AO3 jooksutava Organisation for Transformative Works, eesti keele tõlketiimi vabatahtlik, ja kohati saab D&D-d mängitud. Loen. Vahel harva kirjutan ehk natuke fänfikki. Hobuse selga ei ole enam 15 aastat saanud ja sellest on kahju.

Ühes asjas olen küll kindel - õnneks ei ole ma mingi staar.

Mida praegu loed? Meeldib? Soovitad? Mida head vahepeal vaadanud, kuulanud või mänginud oled?

Olen jõudnud mitmel põhjusel elujärku, kus loen soovitu ja varasemaga võrreldes häbiväärselt vähe - tahaks rohkem - ja alustatud asjad kipuvad jääma mingiks ajaks pooleli ja siis taas üles korjatud, aga õnneks siiski loen.

Lisaks paarile populaarteaduslikule asjale (ma loen suht mõnuga mõne ajalooperioodi teemalisi antropoloogia-arheoloogia-ajaloo-folkloori üllitisi, lisaks nt meditsiini ja lingvistika ja loodusteaduste populaarteadusele ja veterinaaria teaduskirjandusele) on praegu pooleli voodi kõrval vedelemas Kalmsteni Götterdammerung - enamik lugusid on testlugejana loetud ja jah, soovitan :)

Lisaks lugesin hiljuti eestikeelsest ulmest kõik need Kalmsteni vedamisel ellu kutsutud hopepunk’i kogumiku (“Kübeke elutervet vihkamist”) lood läbi - ühe kogumiku koostaja privileeg, eksole - ja tahaks ka kõigile soovitada, ainult selleks tuleb kogumik välja antud saada. Ja enne kogumiku ilmumist vist ei oleks aus oma absoluutseid tipplemmikuid sealt nimetada, aga tegelikult kõik lood olid seal niiii head.

Enne seda üks mahukam tellis oli vist Samantha Shannoni Priory of the Orange Tree - vaimustusest ei hüppa, aga raisatuks lugemise aega ei pea, ehk. Ja enne seda vist jälle midagi Ursula K. LeGuinilt, mumst see viimane eestikeelne tõlkekogumik - ja LeGuini ma alati soovitan, ta on üks mu ajatuid lemmikuid, ma ei usu, et midagi tema loomingust mulle ei meeldiks.

Loen palju fanfictionit - see on asendanud varasema pideva raamatu kaasas tassimise - ma ei tea, kui kedagi MCU (minu arust) hea fänfikk huvitab, siis võiksin hiljaaegu loetust näiteks seda soovitada https://archiveofourown.org/series/2250978 - läheb ka vabalt ulme alla.

Düüni uuema ekraniseeringu valguses sai raamatul jälle külas käidud. Ma ei tea, kas klassikat peabki üldse soovitama?

Mis naelutab sind raamatu külge? Mis peletab eemale?

Raske öelda- aga üks raamatusse sisse imev asi on ehk kindlasti see, kui autor oma tegelasest hoolib (see ei tähenda, et tegelane peaks olema hea, või autori või lugeja avatariks sobilik, või et tegelasel peab hästi minema, vaid seda, et ma tunnen, et tegelane on autori peas elanud). Minu eriline lemmiktoit on üksikud millegi poolest meeldejäävad kõrvaltegelased - keegi, kes tuleb ja läheb ja on ehk see punasärk, kes ei saa kunagi teada, kuidas lugu lõppeb, aga kes jääb minu pähe ja hinge elama nagu hiir juustu. Pilguheidud uutesse teistsugustesse maailmadesse. Eriti maitsvad keelendid ja sõnaseadmine. Kröömike lootust. Lõpp, mis lubab horisondi taga jätku. Grimdark meeldib mulle ka, aga selle lugemiseks pean ma olema hea vaimse tervise ja piisava energiataseme juures ja üle ei doseeriks.

Peletab - tohutud oma mängu ilu imetlema jäävad kirjeldused a la Victor Hugo (ma jätsin ka tema omad sageli vahele). Tegelased, kellest ei hoolinud nende lehekülgedele muneja ja kellest ka mina ei suuda hoolida. Nüüd, kui on laiemalt valikut, mida lugeda, siis võin loobuda ka asjast, kus on liiga palju süžees mittevajalikuna tunduvat vihkamist mõne vähemusgrupi vastu või kellegi naba liigset imetlemist või mõttetult ideaalsed tegelased või ei ole teoses kedagi, kellest mina hoolin, või pole autori kink lihtsalt minu kink (ja see on OK).

Kolm lemmikut (juttu, raamatut, žanri, autorit... ) ulmes? Paari lausega-lõiguga neist lugejale. Ei pea piirduma ka vaid kolmega vaid võib rohkem.

Eks igaühele meeldib see, mis talle meeldib - aga ma paneks ehk siia ritta autoreid - Tolkien - hea eepiline jutuvestja, inimese sisse vaataja ja eelkõige lingvistika- ja mütoloogianohik  (ja muuseas hea kirjakirjutaja, soovitan huvilistele tema kogutud kirju ka!)

Ursula LeGuin ja Sheri Tepper - ma pole veel leidnud midagi, mida ma neilt lugeda ei oleks tahtnud. Antropoloogia ulmevormis.

Terry Pratchett (GNU Terry Pratchett) - vihase lootusulme, keelemängude, komöödia ja inimhingede inseneerluse meistriklass.

Neil Gaiman -  kui mul oleks lapsi, ma loeksin neile ilmselt Gaimanit unejuttudeks. (Ilmselt on hea, et mul lapsi pole ;) )

Kuidas sa üldse jõudsid ulmeni?

Esimene reaktsioon vastata oleks, et ema süül - sest kui ma kusagil algkoolieas taas vingusin, et ei tea mida järgmiseks lugeda (nagu ausas eesti kodus ikka, oli meil ka seinatäis raamatuid, mille üle ma olen kohutavalt tänulik, nagu ka selle üle, et mu vanemad ja mitmed muud esivanemad olid ka selgelt raamatukoid, kes ei seadnud lapsele mingeid lolle piiranguid lugemisel), pistis ema mulle Mirabilia sarjast mingi Asimovi pihku - kahtlustan, et esimene oli tegelikult “Igaviku lõpp” ja “Asum” tuli kohe otsa.

Aga siis tabas mind arusaam, et tegelikult loetakse Jules Verne kah ulmekirjanikuks, ja kuna üks mu varaseimaid mälestusi on see, kuidas ma nelja-aastasena Saladusliku Saare abil trükiteksti lugema õppisin, siis … (tegelikult ikka ka natuke ema süü, ma suurtähti juba veerisin ja kuna Saladuslikul Saarel oli peatükkide alguses suurtähtedega kokkuvõte, siis arvas ema, et kui ma käin ja vingun, et mulle ette loetaks, võiksin ma selle eest esmalt suurtähtedega jutu ette veerida. Ma mäletan siiani seda pisitatika üdini solvumise emotsiooni, et sellisest asjast tehti kaubanduslik transaktsioon ja seda, kuidas ma ennast raamatuga vanavanemate tuppa voodisse peitsin ja niikaua närisin, kuni suutsin ise lugeda.)

Siinkohal suured kallid mu emale, kes ei häirunud sellest, et ta järglane temasugune raamatukoi oli ja isegi ei pahandanud, kui ma lapsena tema pooleliolevaid raamatuid ära virutasin.

On sul lemmikloomi?

Läbivalt, jah. Lapsena - linnalapsena - pidin piirduma (hooajaliste) tibude ja tigudega ja hiljem merisigadega. Oma elu peale siirdudes on ikka olnud kassid ja bullterjerid, ja umbes 15 aastat oli ka lemmikhobune (st selline kasutu õnnelik karjamaamuhv :) ) Eelmisel sügisel läks sinna maailmalõpu kohvikusse teiste eesläinud elukate juurde laiama viimane, üle 15 aasta mulle rõõmuks elanud väike valge sigudik, aga loodus tühja kohta ei salli ja Nosu mantlipärija on tänaseks juba sündinud (veel nimetu ja veel piimabaarisõltlane). Lisaks on praegu kodus ka üks puhvis, jutukas ja oskuslikult pahakspanevat nägu teha oskav kass ametliku nimega Ewok (mul on olnud ka Mynock, Sarlacc ja Bantha), keda sõbrad hüüavad koduvanaks ja kes tegelikult reageerib pigem häälitsustele miii! piiiiiks! kiiiiizuu! ja toiduettepaneku helidele.

Hellitan unistust, et kui kunagi rohkem koduseks jään, siis hangin ka aafrika hiidteod. Et suured teod mind alati ees ootaksid ????

Toimub

Hooandjas on võimalus anda hoogu lootuskesksele kogumikule "Kübeke elutervet vihkamist", mis ilmub Kaarnakirjas sarja esimese raamatuna. Kogumiku on koostanud Kadri Kääramees ja Manfred Kalmsten ning ilmub raamat kirjastus Fantaasia abiga. Toetada saab siin Ulmekogumiku "Kübeke elutervet vihkamist" väljaandmine | Hooandja

05.05.2024 avatakse Ruusmäe bussioote paviljonis Kilpkonna ajuoksepiltide näitus “Aseksuaalaktid”. Näituse tutvustus: Ajuokse - looming, mis peab inimesest välja saama ega püsi seal, pingutagu väi ei,
20023/24 a talvel Kilpkonna ajust akrüülvärvidega soome papile oksendatud pildid paljastest tädidest (pluss´üks onu)

6.05.2024 - 10.05.2024 toimub Tartus Suur Futuroloogiline Kongress. Kongressil esinevad: Cory Doctorow (USA), Lydia Sandgren (SWE), Halõna Kruk (UKR), Isaac Rosa (ESP), Tõnis Vilu (EST), Lesley-Ann Brown (Trinidad/USA/Taani), Julia von Lucadou (GER), Emmi Itäranta (FIN), Josh Sawyer (USA), Preiļu konceptuālisti (LV).

17.05.2024 toimub Tallinna Keskraamatukogus esimene “Õhtus on ulmet” vestlusõhtu, kus Triinu Meresega estlevad Manfred Kalmsten ja Kert Vasemäe

 Toimunud

02.04.2024 Elva Linnaraamatukogus toimus Joel Jansi krimiraamatu "Rõngu roimad" esitlus.

11.04.2024 Viljandi Raamatukoi poes vestlesid Tormi Ariva ja Joel Jans ulme-ja krimikirjanduse üle.

Õhtud Eesti Ulmega: aprill

12.04.2024 toimus Tartu Kirjanduse majas Joonas Kollo romaani "Tilk tõrva tulevikku" esitlus. Autoriga vestles Veiko Belials.

15.04.2024 ilmus Tumedad Tunnid 74. osa, milles tuli ettekandele Jana Raidma “Libakass”.

26.-28.04.2024 oli põhjust taas Haapsalut külastada, kus toimus 19. Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivali (HÕFF). Lõputseremoonial tehti teatavaks ulmeauhinna Navigaator Pirx tänavune võitja, milleks osutus USA–Poola ühisfilm «Põgenemiskatse» (Escape Attempt), mis põhineb vendade Strugatskite samanimelisel lühiromaanil.

Täpsemalt Rujanaudi blogis ja neljas osas.

Tallinna ulmehuviliste kogunemine toimus tavapäraselt kolmandal reedel Hr. Mauruse Pubis.