Ilm oli soe ja päikseküllane, park inimestest tulvil. Sadade kirevate lillede aroom täitmas õhku. See oli lämmatav, see oli joovastav.
Noored emad imetasid avalikult pargipingil, olles üksteisega sügavas vestluses - häältes kõlamas nii ind kui ka väsimus.

Paljud inimesed mängisid lemmikloomadega, pidasid lihtsalt piknikku või lugesid, tundes rõõmu soojast suvest.

Väikesest majakesest pargi keskel kostus vaikset särinat - keegi sai jälle endale nahale uue kaunistuse - ning maja ees murul toimus valjuhäälne grupikas, kus siugelvad keeled libisesid üle päiksesooja naha, himurad sõrmed rajasid teed teineteise sisemusse. Õhku läbistasid kirest laetud karjatused - mahasurumata, varajamata… klimaatilised.
Meelad oiged saateks higipisarate pärlendavale tantsule.
See oli tänapäev, need naudinguoiged oli uus ja vargsi oodatud normaalsus, uus maadvõtnud tavalisus selles hipihõngulises kohas, keset uut ja vaprat maailma.
Selles uues häbitus tänapäevas.
Koht ise oli juba eelmisel suvel juhusuhete jaoks valmis. Nüüd ei pannud see isegi mitte enam inimesi päid keerama. Ei, paarike kuuekümne üheksas, jalgevahes ringjalt libisev keel või tõtakas rütmis üles ja alla liikuv punapäine neiupea. Kires, laetuses, kammitsemata vabaduses.
Ei, midagi uut, ei midagi põnevat. Ei midagi päriselt mulle.

Kiirelt liikudes jäi mulle kõrva, kuidas üks mees rääkis poisihakatisele hügieeni ja spordi olulisusest. Natukene eemal pakkus vanem naisterahvas noorele tüdrukule, kes ilmselgelt jalgevahelt veritses, hügieenisidet. Selle kasutamine või mitte kasutamine oli puhtalt mugavuse küsimus - nii ehk naa oli päevade nägemine muutunud kõigi jaoks juba tavaliseks.

Kummaline, et kõik see oli kunagi nii tabu.

Ometi algas ka see ju suure fopaa ja isegi sõjaohuga.

Muidugi pidi see alguse saama just siin väiksel maal ja just siis, kui meid külastas Ameerika president. See oli suursündmus terve riigi jaoks. Tänavad olid kinni, telekast tuli igal kohalikul kanalil otseülekanne ja siis… See tundus tollel ajal täiesti jabur ja uskumatu, kuid nüüd ei üllatanud enam kedagi.

Keset pressikonverentsi, kõigi ajakirjanike ja kaamerate silme ees kadusid Ameerika presidendi seljast riided, kui poleks neid kunagi seal olnud. Kusjuures, president ise ei saanud sellest ise aru ja kohendas veel nähtamatut lipsu, enne kui turvatöötajad ta katte varjus lavalt ära viisid.

Nad proovisid seda maha vaikida, kuid pildid paljast presidendist levisid kiiresti. “Keisri uued rõivad” sai täiesti uue tähenduse.

Arutleti, kes ja kuidas sellise asjaga hakkama sai. Ähvardati saadikuid ja esindust.

Pakuti isegi välja, et häbistatud president pidanuks nüüd ise tagasi astuma.

Kuniks selgus, et ta polnud ainus.

Inimesi, kelle riided muutusid päevapealt nähtamatuks, oli veel. Mitmed neist käisid isegi erinevates saadetes sellest rääkimas ja demonstreerimas, et kui nad riided seljast ära võtsid, olid need taaskord jälle nähtavad. Seljas aga haihtusid, kui poleks neid kunagi olnud.

Oli see massipsühhoos või mingi muutus valguses?

Ei teadus ega meditsiin ei suutnud seda seletada. See oli absurdne. Kuid inimene harjub kõigega. See võtab lihtsalt aega.

Ning muutus pole kunagi kerge.

Inimesi, kes “Keisri rõivastega” nakatusid, tuli aina juurde ning mitmed neist kaotasid ka koheselt oma töö.

Kas sa usaldaksid oma lapse alasti lasteaiakasvataja kätte? Alasti kehalise kasvatuse õpetaja? Kas sa laseks alasti politseinikul end raudu panna? Kui tõsiselt võtaksid sa alasti kinnisvaramaaklerit? Aga kirikuisa?

Isegi kui sa tead, et tegelikult pole nad alasti, ei suuda aju sellega leppida.

Väidetavalt toimus mõnes äärmuslikus riigis selle pärast ka hukkamisi. Mosleminaised, kes varem pealaest jalatallani riides, olid nüüd kõigile nähtavad ja langesid ühtesoodu vägistamise või muude vihakuritegude ohvriteks. Maades, kus alastus oli tabu, võtsid paljud nakatunud ise oma elu, kuna ei suutnud nii häbistatuna edasi elada.

Ka riigipead ja firmajuhid ei jäänud sellest saatusest ilma ning mitmedki neist kadusid “kättesaadav vaid telefoni teel” maski taha.

Ka kohalik president proovis seda mõnda aega, kuid siis tegi avaliku pöördumise oma aadamaülikonnas, kutsudes kõiki üksteist keerulisel ja segasel ajal toetama.

Vaikselt ja vaevaliselt hakkasid “paljad” lekkima igapäevasesse pilti. Nii tänavatele kui ka tele ekraanidele - teistmoodi polnud lihtsalt võimalik hakkama saada.

Ka teadlased tulid oma teooriaga välja. Nad ei teadnud endiselt, mis selle fenomeni põhjuseks oli, kuid kõigi uuringute järgi olid süüdlaseks sõnad. Alati eelnesid alastusele kas kindlad fraasid või laused. Igal inimesel olid need erinevad, kuid muster sama. Seda isegi laste puhul. Kõik maamuna peal elavad inimesed elasid hirmus öelda välja üks neist lauseist, mis neid alastusse viis. Kuid kuidas sa elad ilma rääkimata? Ilma suhteid loomata? Inimene on ikkagi sotsiaalne loom.

Leidus lausa neid, kes hakkasid rohkem rääkima ning sõnu ja fraase katsetama, et kaardistada kõik alastuse laused, lootes saada sellest teadmisest ja kogemusest jumalikku ilmutust.

Kaks aastat läks libisedes ja nüüd oli alastus tavaline nähtus.

Ei saanud välistada, et nii soojal suvepäeval oli nii mõnigi inimene ka päriselt alasti. Mis vahet seal tegelikult oli?

Maailm oli muutunud. Ja seda paljuski paremaks.

Ilustandardid olid muutunud realistlikumaks. Kui inimesed nägid teiste kehasid nii nagu need tegelikult olid, mitte nendest tehtud Photoshop’i üllitist, ei tulnud neile mõttessegi end näljutama või piinama hakata. Selle asemel hakati rohkem oma keha eest hoolt kandma. Tuli rohkem spordikeskuseid ja spaasid. Hakati rohkem tähelepanu pöörama tervislikule eluviisile. Ka looduses ja pargis liikumine oli kordades populaarsem, kui varem.

Kui kolmandik kogu populatsioonist oli juba nakatunud, hakkasid tekkima globaalsed muutused majanduses. Filmide tegemine soikus suuresti, kuna ühel hetkel polnud võimalik näitlejaid enam riidesse panna - rääkimata meigist, mis polnud kah enam nähtav. Näole määritavad ilutooted surid kiirelt varjusurma ning neile järgnesid kiirelt pitspesu tootjad. Milleks neid vaja oli, kui seljas polnud neid näha. Alastusega nakatunud inimesed tundsid end niigi ebamugavalt ning ei kavatsenud kanda riideid, mis seda ebamugavust veel suurendasid - nii ehk naa ju keegi neid riideid ei näinud. Tätoveeringud jäid ainsaks mooduseks end ehtida ning see sai uue hinguse.

Nüüd polnud enam ebatavaline kohata tänaval alasti, kuid varbaotstest kuni kaelani tätoveeritud inimest. Mõni neis lasi endale isegi riided selga tätoveerida, kuid see nägi ausalt öeldes üsna narr välja.

Alasti olek oli juba niivõrd tavaline. Koos inimeste ihuga vabanes ka niigi juba ammu paisu tagant välja pääsenud seksuaalkäitumine lõplikult. Purunesid viimased kammitsad ja maailm muutus Woodstocki sarnaseks hipilaagriks.

Vaid lapsed, kes polnud veel piisavalt sõnaosavad või polnud sattunud oma kindla lause peale, kandsid veel nähtavaid riideid - toimides justkui mälestuskilluna möödanikust.

Kuid juba noortele oli see justkui süütus, millest tuli võimalikult kiiresti lahti saada, et näidata oma kuulumist maailma.

“Hei! Löö palli!” tõi lapsehääl mu mõtisklusest välja. Ma olin terve tee kodu poole jalutanud pea-aegu automaatselt, proovides hoida oma tähelepanu mõtetel. Et mitte liialt tunda ja kontrollimatult erutuda.

Ma pidin püsima vaos. See oli minu mäng.

“Palli?” kordasin ja vaatasin oma jalge ette, kus vedeles laiguline jalgpall. Löögiga saatsin ma selle rohuplatsi poole tagasi, et mäng saaks jätkata, kuid seal ootavad lapsed olid oma tähelepanu pööranud juba millelegi muule.

“Suur laps, nä-nä-nä,” näitas üks neist riides mehe poole, kes neist kiiruga teispool väljakut möödus.

Lapsed on julmad. Ehk oli tegemist kurttummaga, kes ei osanud rääkida või kes ei kuulnud? Või mõlemat. Põhjuseid võis olla veel. Alasti paistmine polnud kohustus, kuid sellest oli saanud uus normaalsus. Kuid ka sellel normaalsusel, mis tundus nii avameelne, olid taluvuspiirid….

Ma teadsin seda. Hästi…

Raputades pead kiirustasin ma edasi.
“Tsauuu….” kostus ühtäkki mu kõrvalt. Tundsin häälest ära naabriplika ja teadsin, mis järgneb. Kuid mitte praegu, praegu polnud selleks aega.

Või siiski…?
Pigem just praegu, läbis mu pead mõte ja mõnulaine rajas endale teed, alistades hetkeks mu meeled.
Reinita, nii oli tema nimi, naeratas mulle. Tema nägu liikus mulle nii lähedale, et tundsin ta päiksekuumusest laetud kehast tulvavat sooja hingeõhku oma kaelal ning tema käsi sirutus mu peenise järele, hakates seda hasartselt mudima.
Ma kõvastusin hetkega, ent mitte Renita püüdlustest, ei, see oli nüüd väga minu mäng…
Täiesti minu mäng ja ma oiatasin sisemisest teadmise mõnust samal hetkel kui ta huulekaar täiusliku o-na mu liikme ümber sulgus. See huulte niiske embus ainult lisas veelgi rohkem vürtsi minu naudinguist täidetud ja niigi plahvatusvalmis pakatavatele ihule, kuid -.

Ei!
Hirm sai minust võitu.

Olin juba nautinud rohkem, kui oleks tohtinud. Juba oli nahal tunda kerget survet. Mul polnud aega raisata.

“Ei, Reinita, mitte täna….” laususin ma vabandavalt ja lükkasin ta õrnalt eemale.
“Miks? Ma tahaksin sind väga. Sa oled alati kuidagi nii ekstra laetud. Kuidagi nii plahvatusohtlik võrreldes teistega,”
Jah, tal oli õigus, ent ma polnud ainus.
“Ei, mitte täna… “ kordasin nüüd juba kohmakalt, ebalevalt ja sellest ise aru saades pöörasin ümber, lehvitasin kramplikult ja kiirustasin minema.
Aeg töötas minu kahjuks, kuid kodu polnud õnneks kaugel.

Ülejäänud teekond möödus vahejuhtumiteta, kuni jõudsin majaukseni. Mu käsi suutis veel vaevu võtmega tõusta, kui äkki kostis heki tagant hääl. “Hei naaber, ega sa…”

Ma ei kuulanud lõpuni. Hetkega olin ma toas, toetades hingeldades uksele.

Terve päev oli olnud eelmäng. Õrritus, mis liikus niipea kui tööpäev läbi sai lõpplahenduse suunas - see oli kellaajaliselt programmeeritud, et hoida pinget. Et hoida erutust, kuid mitte liiga palju ja liiga vara.

Keegi koputas uksele.

“On kõik ikka korras?” kostus naabri hääl.

“Jah,” pigistasin ma pingutuse ja erutuse vahel. “Lihtsalt… ma… ma ei tunne ennast väga hästi.”

“On sul abi vaja?” oli jutukas naaber varmas aitama

“Ei- ei. Ma… Raske päev… töö juures…ma-ma helistan hiljem. Lihtsalt …paari tundi kosumiseks.”

“Ah, jah, mul on kah selliseid päevi olnud,” kostis naaber. “Oled sa ikka kindel, et kõik on korras.”

“Jah-jah,” proovisin ma hingeldamise vahel asjalikult kõlada.

“No olgu siis nii. Hüva kosumist. Helista kindlasti hiljem,” sõnas abivalmis naaber ja lahkus.

Ma surusin hambad huulde ja vaatasin oma jalgu ja käsi, mis nüüd täiesti liikumatud - köite punakad muljumisjooned nüüd juba ilmselgelt nähtavad. Poole tunni pärast lasi elektroonika köied end uuesti lõdvemaks, kuid niikaua oli see minu keelatud vili, minu mäng, mille avalikult näitamine oli lubatud, varjamine aga ränk eksimus. Paragrahvi alla kuuluv ühiskondliku moraalitunde raske rikkumine  -  tabu!