Õnneks jätkas režissöör Denis Villeneuve ka „Düüni” teises osas Frank Herberti romaani üsnagi täpset kopeerimist. Herberti suurepärase teksti sätib Villeneuve oivalisse filmikeelde. Kui teisele osale üldse midagi ette heita, siis ainult seda, et fännid pidid liiga kaua ootama. Öelge, mida tahate, aga 2,5 aastat on ikka pagana pikk aeg! Nagu emand Jessica Herberti romaanis mõtleb: „Sa jaksad oodata vaid teatud aja. Siis saab ootuse masendus sinu üle võimust.” Loodan kogu hingest, et Villeneuve’i järjefilmi „Düüni messias” enam nii kaua oodata ei tule.

Selle lootusega võikski arvustuse lõpetada. Et aga nii vähesest tähelepanust solvunud Paul Muad´Dib võiks mu trumminahaks nülgida, siis lasen parem edasi.

Mõlemad „Düüni” osad jutustavad Paul Atreidese arengulugu. Teise osa alguses saab temast fremen nimega Usul ja Paul Muad´Dib, lõpuks aga (esialgu vastu ta oma tahtmist) prohvet Lisan al-Gaib, Hääl Välismaailmast. Pauli areng põhineb kolmel vaalal: pettusel, reeturlusel ja võimuihal. Käsitlen lühidalt kõiki kolme.

Pettuste karussell
Kõik petavad kõiki: emand Jessica petab Bene Gesseriti ja sünnitab tütre asemel Pauli, Bene Gesserit petab fremeneid, fremenid petavad iseennast, Paul petab fremeneid ja lõpuks ka ennast. Karussell on ringi peale saanud.

Kinosaal, kus ma „Düün 2” vaatan, on hõredalt asustatud. Minu reas, kuus kohta vasakul, istub veel vaid üks filmisõber – keskealine paksuke. Ta ei tundu purjus olevat, kuid näeb väga väsinud välja. Vean endaga kihla, et hiljemalt tund pärast filmi algust magab ta juba nagu kott.

Reeturluse anatoomia
Reeturlus on telg, mille ümber „Düünis” kõik keerleb. Kui esimeses osas reedeti Atreidesed, siis teine osa võtab asja juba laiemalt ette. Parun Harkonnen on valmis oma imperaatorit reetma, Jessica reedab Pauli, ladudes ta õlgadele religioosse liidri rolli, filmi lõpus asub reeturluse teele ka Paul: ta reedab oma armastatu Chani ja takkaotsa kõik fremenid. Algul lubab ta Arrakise paradiisiks muuta ja vajadusel kogu vürtsi hävitada, siis aga meenub, et ilma vürtsita ei saa piloodid kosmoses navigeerida. Kuidas levitada fremeni džihaadi üle kogu universumi, kui võitlejad ei pääse isegi lähimale planeedile? Oma romaanis laseb Frank Herbert Paulil fremeni unistuse elegantsete sõnadega põhja lasta: „Muad´Dib on andnud fremenitele sõna, et siin hakkab vesi voolama lahtise taeva all ja kerkivad rohelised oaasid, kus on palju ilusat. Aga me peame ka vürtsi peale mõtlema. Niisiis jäävad Arrakisele alatiseks kõrb... ja marutuuled, katsumused, mis karastavad inimesi.”

Tund on möödas. Vaatan oma peaaegu-naabri poole ja nendin, et olen kihlveo võitnud – paksuke noriseb magada. Ei teagi, kas peaksin teda imetlema: nii põneva filmi ajal suudab tema nii magusasti magada! Või laitma: nii hea film ja tema lihtsalt magab selle maha?!

Võimujanu
Mis puutub võimusse, siis ei erine film ja tegelikkus üksteisest millegi poolest. Imperaator Shaddam tahab võimu sama vähe käest anda kui diktaator Vladimir Putin. Ja nagu reaalsuses, nii ei tule ka „Düün 2” puudu nendest, kes võimu anastada tahavad. Parun Vladimir Harkonnen sooviks troonile upitada oma vennapoega Feyd-Rauthat, Paul Atreides aga iseennast. Viimane püüab endale küll sisendada, et pürib imperaatoriks kättemaksu eesmärgil, kuid mis see kättemakski muud on, kui teatud laadi võimu rakendamine? Võimule saamiseks on head kõik vahendid: enda prohvetiks kuulutamine, Chani hülgamine ja printsess Irulaniga semmima hakkamine ning püha sõja vallandamine nende vastu, kes teda imperaatorina ei tunnusta. Võimu maik, küll sa oled ikka magus!

Filosoofilises plaanis esitab „Düün 2” küsimuse: kas vaba tahe on olemas või on tegemist vaid ettemääratusega? Minu arvates on selline küsimus mõttetu. Paulil on igal hetkel võimalus oma vaba tahet rakendada, mida ta teebki. Algul näeb ta vaid tuleviku fragmente, pärast Eluvee joomist moodustub tulevikust tervik. Ta näeb selgelt miljoneid hukkunuid, mida fremeni džihaad endaga kaasa tooks, kuid kas see teda peatab? Mitte sugugi! Romaanis ütleb ta hästi, kuigi tsitaat on kontekstist välja rebitud: „Kõik teed viivad pimedusse.”

Chani pole oma armastatut, Pauli, kunagi prohvetiks pidanud. Võimujanust pimestatud Pauli valmisolek imperaatori tütrega liini ajama hakata on Chanile viimaseks piisaks. Minu arvates on stseen, kus ta Pauli hülgab ja minema marsib, üldse üks filmi tugevamaid. Õnnetuseks on tulevikuteadlik Paul seda juba ammu ette näinud ja... Aga seda, mis edasi saab, vaatame parem juba filmis „Düüni messias”.

Heidan vahel pilke oma naabri poole ja pean tunnistama, et kuulutasin end kihlveo võitjaks pisut ennatlikult. Paksuke avab vahepeal silmad ja jälgib 5-10 minutit ekraanil toimuvat, enne kui ta pea taas rinnale vajub.

Mida öelda kokkuvõtteks? Filmi peaksid vaatama kogu maailma poliitikud, kuna kogu poliitika ongi pettus, reeturlus ja võimujanu. Sama käib kindlasti ärimaailma kohta. Ja tõenäoliselt on igas firmas keegi, kes püüab võimu saavutamiseks kolleegile nuga selga lüüa. Need inimesed aga, kes pettuse ja reeturlusega ei tegele ning ka võimumänge ei harrasta, peaksid filmi ära vaatama kui hoiatava näite. Minu järeldus on ehk banaalne, kuid tuleb puhtast südamest: filmi „Düün 2” peaksid vaatama kõik inimesed planeedil Maa.

Film lõpeb ja valgus süttib. Erinevad helid ja erinev valgustus äratavad mu naabri. Silmi nühkides vaatab ta minu poole ja tunneb käheda häälega huvi: „Kes võitis?” „Atreides,” vastan mina. „Mis skooriga?” jätkab naaber. Kuidas sellisele küsimusele vastata? Kui suure osa oma hingest kaotas läbi pettusepadriku ja reetlikkuserägu võimule trüginud Paul Atreides? Ja kui nüüd järele mõelda: kas ta sel juhul üldse midagi võitiski? Ma jätan naabrile vastamata ja lahkun mõtlikult kinost.