Teisel pool lauda istus keskealine tüsedusele kalduv härrasmees, kelle kiilanevalt pealaelt ere laevalgus Ti-nale silma peegeldus. Selliseid mehi nägi sünt oma töötukassa nõustaja ametis päevast päeva ning kui ta oleks olnud orgaaniline inimene, oleks ta nad tõenäoliselt tööpäeva lõpuks juba unustanud, kuid tema operatsioonisüsteemi sätete hulka unustamisfunktsioon ei kuulunud. Ta pööras korraks pead väikse nõksu võrra paremale, vähendades nii oma silmade tundlikkust, et mehe tagant särav valgus tema salvestamist ei segaks.

Üldiselt oli Ti-na töö lihtne ja sirgjooneline. Inimesed tulid saadaolevate ametipostide osas nõu küsima, tema kõrvutas kiiresti isiku professionaalsed oskused ja iseloomuomadused pakutavatele töökohtadele esitatud nõudmistega ning esitles siis kliendile kolme parimat võimalust. Reeglina võttis see aega kuskil viis minutit, kui aga klient soovis kohapeal ka juba kandideerimisavaldused saata, siis kümme. Ti-na oli esimene töötukassa sünt ning oli juba seal töötatud napi kuuga tõestanud riigi investeeringu põhjendatust, olles töös kiire ja efektiivne. Tema välimuse järgi ei oleks asjasse pühendamata inimesed kunagi võinud arvata, et tegemist ei ole täiesti tavalise ametnikuga.

See juhtum tõotas aga tulla raskem. Ti-na märkas, et mehe pulss oli keskmisest kõrgem ning et too hingas sügavalt sisse, justkui üritades end rahustada.

„Tere päevast, härra Kallik, kuidas saan ma teid aidata?” küsis Ti-na pehmel soojal häälel, mis oli tuhandete häälenäidiste seast välja valitud kui kõige sõbralikum ja automaatselt usaldust tekitav.

„Tere!” Mees kummardus sündile pisut lähemale ning luges lühinägelikult silmi kissitades tema nimesilti. „Ti-na. Milline omapärane nimi!” kuulutas ta siis. „Ja perenime polegi. Nojah, tänapäeval tahavad ju kõik nii moodsad olla, kõiki sinatada ja eesnime pidi kutsuda.” Ja ta laskus neljakümne kolmeks sekundiks monoloogi sellest, kuidas tema nooruses asjad teistmoodi olid.

Ti-na oli programmeeritud näitama üles viisakust ja laskma inimestel oma jutt lõpetada, kuid ta oli õppinud kasutama ka väikseid pause inimeste kõnes, et vestlus jälle eesmärgile suunata. Pikkade sekundite järel sobiv hetk saabuski.

„Ma saan aru, et teid koondati eelmisel nädalal ning te otsite uut tööd,” päris ta, kui mees korraks hinge tõmbas.

Mees naaldus pisut tahapoole ja surus huuled kokku. Tema silmalaud tõmbusid äärtest punaseks ning hetk hiljem veeres tema vasakust silmast üksik pisar. Ta noogutas sõnatult.

Ti-na pilgutas korraks silmi. Tema ametialane programm ei sisaldanud käitumisjuhist sellise olukorra jaoks. Sekundi jooksul tegi ta otsingu enda teistes programmides - esmaabi andmine, toimimine ohuolukorras ja reageerimine looduskatastroofi korral –, kuid mitte ükski neist ei sisaldanud infot, kuidas toimida nutva inimesega. Niisiis pidi ta pöörduma Interneti poole. Järgmised kolm sekundit kulus sündil selleks, et läbi töötada esimesed viiskümmend lehekülge, mille otsingumootor talle nutva inimese lohutamise kohta leidis.

„Kas te tahaksite mulle sellest rääkida?” päris Ti-na pisut puiselt. Ta oli teadlik asjaolust, et sel hetkel oleks pidanud temas toimima midagi, mida inimesed nimetasid tundeks. Seda ei olnud aga sündi loojad veel suutelised kopeerima.

Mehes näis midagi selle küsimuse peale justkui ellu ärkavat. Ta pühkis raevukalt silmad kuivaks. „Ometigi tunneb keegi selle vastu huvi! Kas neid huvitas, et ma andsid kakskümmend aastat oma elust sellele firmale? Ei! Ütlesid küll, et see on koondamine ja tööd mulle enam ei jagu, aga ometi lõid nad uue täpselt samasuguse töökoha, andsid sellele lihtsalt peenema nimetuse ja võtsid tööle noore atraktiivse inimese. Kas saab üldse niimoodi kellegagi käituda?”

Viha – see oli ju hoopis teine emotsioon kui kurbus, kas polnud? Seekord pöördus Ti-na kohe interneti poole. Esimene nõuanne oli jääda rahulikuks, sellega sündil probleemi polnud. Teiseks soovitati anda inimesele aega rääkida. See just parasjagu ju sündis. Mees oli juba ühe minuti ja seitseteist sekundit kurtnud oma endiste ülemuste ebaõiglase käitumise üle, vehkides aeg-ajalt oma sõnade kinnituseks vihaselt kätega, nii et laud nende vahel värises. Tema füsioloogilised indikaatorid olid selle ajal jäänud samaks. Ei olnud mingit märki sellest, et ta hakkaks rahunema. Kohtumisele oli kulunud juba tunduvalt rohkem aega kui tavaliselt. Jooksmas oli neljas minut, kuid nad ei olnud isegi jõudnud sobivate pakkumiste analüüsini.

Niisiis rakendas Ti-na kolmandat soovitust vihase inimesega käitumiseks – ta tõusis sõna lausumata püsti ja kõndis tagaruumi, järgides nõuannet anda inimesele võimalus rahuneda.

Sünt ei teadnud täpselt, kui palju aega on paras selleks, et härra Kallik suudaks end maha rahustada, kuid ta arvas, et viis minutit peaks olema piisav aeg. Täpselt viie minuti pärast naasis ta oma koha juurde teeninduslaua taga, kuid ei leidnud meest enam ees. Härra Kallik seisis keset ruumi ning vestles elavalt nende osakonnajuhataja Maretiga. Mehe kehakeel väljendas jätkuvat agressiooni. Ti-na istus tagasi laua taha, oodates mehe tagasitulekut. Seda aga ei juhtunud. Ülemus juhatas ta hoopis ruumi kaugemas küljes töötava kolleegi juurde, kes temaga edasi tegeles. Seejärel seadis Maret sammud Ti-na suunas.

„Kas tuleksid minuga korraks kontorisse, palun?” ütles ta viisakalt.

Sünt teadis, et sellisel juhul tuleb oma tööpost hüljata ja ülemusega kaasa minna. Ta tõusis ja järgnes Maretile.

Maret sulges nende järel ukse ning viipas, et Ti-na istuks.

„Mis seal praegu sündis?” päris ta nüüd pisut muutunud hääletoonil, mis viitas ärritusele.

Ti-na andis talle kiire, viiekümne kolme sekundi pikkuse ülevaate asjast ning näitas ülemusele olukorra salvestust. Ta selgitas, kuidas ta pidi lahenduste otsimiseks interneti poole pöörduma ning et ta toimis täpselt sealt leitud soovituste järgi.

Maret ohkas. Pika vaikushetke järel küsis ta:

„Kas sulle ei antud siis mingit nuppu või midagi, millest oma empaatia sisse lülitada?”

Kiire otsing ütles Ti-nale, et empaatia on õpitud oskus, mille abil mõista teiste kogemusi või tundeid. Talle oli antud võime ise õppida, kuid kärme eneseanalüüs ütles talle, et kuu aega kogemust on empaatiavõime välja arendamiseks liiga lühike aeg.

„Kahjuks puudub mul selline nupp, kuid ma olen kindel, et jätkuva kokkupuute kaudu inimestega olen ma võimeline empaatiliseks muutuma.”

Ülemus vaatas teda pikalt ja ohkas.

„Hästi, ma mõtlen natuke selle asja peale,” ütles ta siis. „Mine tagasi tööle.”

Nädala lõpus kutsus Maret Ti-na enda juurde. „Kahjuks olen ma jõudnud veendumusele, et sa ei sobi inimestega töötama,” teatas ta kindlameelselt. „Olen sellest teavitanud sinu tootjafirmat ning nad ootavad sind täna peale tööpäeva lõppu tagasi. Meie töös peame me inimestest päriselt hoolima ning neid mõistma, selleks, et neid parimal viisil aidata. Sina selleks suuteline ei ole. Vähemalt mitte veel. Kindlasti aga ootame sind tagasi, kui oled pisut enam kogemusi omandanud. Küllap sinu tootjafirma sulle vahepeal mingi teise sobiva töökoha leiab. Soovin sulle igati edu!”

Ilmselt oli tootjafirma esindaja jätnud Maretile mainimata, et töökohtade vahel tühjendatakse süntide mälu, et vältida tundliku info sattumist võõrastesse kätesse. Nii aga kadusid ka eelnevas kohas saadud kogemused ning õpitud sotsiaalsed oskused. Ometi ei olnud Ti-nal selles olukorras midagi rohkemat teha.

„Aitäh selle võimaluse eest!” esitas ta sisseprogrammeeritud tüüpvastuse taoliseks olukorraks ning sirutas oma käe, mida Maret pisut ettevaatlikult surus. „Kõike head!”

Ja nii Ti-na ohkas korraks ning läks, vastu viimastele tundidele selles eluringis, sooviga allesjäänud ajaga veel mõnda abivajajat aidata.