„Düüni” esimest osanägime me 2021. aastal ning see lõppes Paul ja Jessica Atreidese põgenemisega Harkkonnenite käest kõrbe ning nende vastuvõtmisega fremenite hõimu. Teine osa jätkub kohe sealt, kus esimene pooleli jäi. Kuna enamikku tegelastest me esimeses osas juba kohtasime, siis pääseb see film nende tutvustamisest ja saab kohe asja kallale asuda. Ja asja, mille kallale asuda, on palju, sest „Dune: Part Two” (edaspidi DPT) püüab ühekorraga olla nii Araabia Lawrence’i loo ümberjutustus, shakespeare’ilik tragöödia kui ka usundiloome käsiraamatu kommenteeritud väljaanne, ja tuleb sellega ka toime. Selle peategelaseks on loomulikult endiselt Paul Atreides ja kui ma esimese osa puhul kurtsin, et Paulil ei ole talle eraldatud ekraaniajaga midagi peale hakata, siis siin see probleem laheneb.

Timothée Chalamet Paulina on õnnestunud valik. Võrreldes esimese filmiga on ta oma rolli paremini sisse elanud ja mõjub veenva hertsogipojukesena, kelle õlgadele on ühtäkki asetatud kogu maailma raskus. Ja milline raskus see on! Filmi selgrooks on Pauli sisemine konflikt: kas võtta vastu ettemääratus, kus temast saab prohvet ja püha sõja algataja, või mitte. Raamatus seda dilemmat üksnes mainiti ja selle filmis kesksele kohale seadmine oli režissöör Villeneuve’i tegu – õige tegu, sest see lisab igale peategelase sammule emotsionaalset kaalu ning seob kokku tema veritasu ja kwisatz haderach’iks saamise tegevusliinid. Pauli tulevikus on ootamas õiglane kättemaks ja absoluutne võim; nendeni jõudmiseks peab ta tooma ohvreid, need ohvrid on valusad ja me kannatame koos temaga. Üks ohvritest on võõrandumine oma kallimast Chanist, mis on jällegi Villeneuve’i omavoli ja mõeldud andma Pauli valikule isiklikku, hoomatavat mõõdet. Kes meist poleks oma teismeea messiafaasi tõttu tüdrukust ilma jäänud? Pauli ja Chani armastuse algus on ilus ja usutav ja südamlik, nende esimene suudlus Hans Zimmeri leebe serenaadi saatel on vapustavalt dramaatiline ja me pühime silmi ning soovime, et see armastus kestaks. Ainult et siis poleks ju ohvrit. Zendaya kehastatud Chani oskab väga hästi altkulmu põrnitseda ning seda oskust saab ta filmis korduvalt rakendada, kui tema poiss-sõber jälle midagi ebafremenlikku teeb – enamik asju, mida ta teeb. Ma ei ole Zendaya osatäitmise suur fänn, aga tal on kahtlemata iseloomu ja omapära ning tal on oma nägemus Chanist ja kokkuvõttes jään ma rahule.

Esimese filmi puhul nurisesin ma kõrvaltegelaste tähelepanuta jätmise üle. Teises filmis on olukord mõnevõrra paranenud. Esimeses kahvatuks jäänud Rebecca Ferguson teeb siin Pauli ema Jessicana väga võimsa rolli. Jessica mõistab ainsana täielikult Pauli kannatusi, toob samu ohvreid ning lisaks elab ta teadmisega, et tema ise ja tema õeskond on kõige selle taga, mis toimub. Jessicast rääkides ei saa jätta mainimata ka filmis olevat Alia-kujulist auku, mis on üks Villeneuve’i küsitavamaid valikuid selles ekraniseeringus. Erinevalt raamatust on kogu filmi tegevus toodud vähem kui aastasesse ajavahemikku, mis tähendab muude asjade seas, et Alia ei jõua ema kõhust välja ronida. Mina ootasin Aliat, aga tundub, et ma pean ootama kolmanda filmini. Veel tegelastest: fremenipealik Stilgar on päris hea comic relief muidu sünge ja karmi filmi esimeses pooles, kuid ta saavutab oma religioosse fanatismi/koomilisuse lae juba üsna varakult ja üritab pärastpoole tulutult iseend üle lüüa. Gurney Halleck pakub killukest vana kooli normaalsust, mida Paul (ja vaataja) karmi kõrbeelu ja ettekuulutuste ja tulevikunägemuste keskel hädasti vajab. Ja Christopher Walken imperaatorina on muidugi hea, sest see on Christopher Walken, aga teda on ekraanil liiga vähe.

Atreideste põlisvaenlased Harkkonnenid on minu arvates ühed õnnestunumad filmikurjamid ajaloos. Nad on füüsiliselt suured, nad kõrguvad oma kössis alamate kohal, nende võim tuleneb ainuüksi vägivallast. Kõik kolm on üdini mädad, julmad ja ilma igasuguste positiivsete külgedeta. Harilikult on see igava kurjami retsept, kuid Harkkonnenid ei ole mitte igavad, vaid hirmuäratavad, igaüks omal moel. Ja igaüks leiab ka enda väärilise lõpu ning just neist lõppudest tahan ma rääkida, sest neid me ju kogu filmi ootame. Esiteks Metsaline Rabban, kel on halb õnn sattuda vastamisi Gurney Halleckiga. Rabban on juhm elajas, kes pole „Düüni lapsi” lugenud ega tea, et Halleck suutis isegi Duncan Idahot kahevõitluses lüüa kuuel korral kümnest, nii et ta tõmbab oma piitsavärgi välja, haugub midagi, valmistub lahinguks ja Halleck lihtsalt torkab ta antiklimaktiliselt mõõgaga surnuks. Paras sellele lontrusele. Teiseks Feyd-Rautha. Tema duell Pauliga on nauditav ja hea koreograafiaga. Mul on natuke kahju, et raamatust ei võetud üle imperaatori noal olevat mürki, mida Paul pidi keset võitlust ohutuks muundama, aga seda oleks vist olnud filmis raske kujutada, nii et tühja kah. Oma intrigeerivast koletislikkusest hoolimata on Feyd-Rautha siiski üksnes takistus Pauli rajal impeeriumini ja kõigile peale tema enda on algusest peale selge, kuidas see võitlus lõpeb, mürk or no mürk. Feyd-Rautha saab oma unistuste duelli, mis on ilmselt rohkem, kui ta väärib, ja noa rindu.

Eraldi tahaks ma rääkida vana parun Vladimir Harkkoneni lõpust. Üks asi, mida me tänapäeva pehmes maailmas eriti meenutada ei taha, on see, et halbade inimeste tapmine on hea, õige ja vajalik. Filmi lõpus on parun maaslamav praktiliselt liikumisvõimetu alistatud paks vanamees. Tema seisundit tuleks haletseda, teda tuleks väärikalt kohelda, ta tuleks tuleks õiglase kohtu alla anda ja sellega näidata, kui väga me temast paremad oleme, või mis? Haha, lödipüks! Paul läheb ja torkab parunile aeglaselt noa kõrri, vaatab talle silma ja viimaseks lauseks, mida parun siin ilmas kuuleb, on see, et ta sureb nagu loom. Seisvad ovatsioonid! See on täiesti suurepärane ja väljateenitud tapmine, stseenina ääretult rahuldustpakkuv ja peaks olema meile kõigile inspiratsiooniks. Kui keegi selle arvustuse lugejatest peaks kokku juhtuma ühe meie planeedil kurikuulsa Vladimiriga, siis ma loodan, et tal on sellevõrra lihtsam oma edasist tegevuskava valida. Ärge teda ainult oma vanaisaks kutsuge, see oleks lihtsalt veider.

Et see film on visuaalselt kompu, ei üllata vist kedagi, kuid ülivõrret kasutaks ma säästlikult. Suures plaanis mängib Villeneuve juba tuttavate geomeetriliste kujundite ja eriti ümarate objektidega, mis peaksid Eesti ulmefännis heldimust tekitama, kuid ka väikses plaanis leiab ägedaid kujundeid, näiteks Feyd-Rautha kannibaalsete taustatantsijate ebamaised peakatted. Kõiksugu tehnovidinad, relvad ja lennumasinad on hästi disainitud, samas tegelaste kostüümid minus vaimustust ei tekita, selles vallas oleks võinud David Lynchi „Düünist” ja vanadest kostüümidraamadest rohkem üle võtta. Võitlusstseenid filmis jagunevad kaheks: duellid ja massilahingud. Duellid (ja teised pisemad võitlused) on hästi tehtud, jõhkrad, konkreetsed, vahetud. Lahingute ajaks aga manatakse kohale liivapilved, mis muudavad lahingu silmale häguseks ja emotsionaalselt kaugeks. Lahing on alati taust, kust selle stseeni põhitegelane (enamasti Paul) saab läbi jalutada. Kurat küll, me teame, et ta on keskne tegelane ja ajab tähtsaid asju, teda ei pea kogu aeg jäigalt kaadri keskele naelutama, et see meil meeles püsiks. See ei ole muidugi ainult DPT probleem, minu arvates on see juba „Sõrmuste isanda” ajast pärit tendents. Lahingute osas jääb mulle mulje, et Villeneuve ei pidanud neid tähtsaks, mis on eepilise filmi puhul pisut ebatavaline lähenemine, aga kuna film on niigi tegevust täis, siis võib temast aru saada.

Kui Lynchi „Düün” juba jutuks tuli, siis vanasti olid olemas niisugused asjad nagu värvid, mida te võib-olla filminduse digitaalkaamerate-eelsest enneminevikust mäletate. Jah, DPT on enamasti tuhm ja me kõik oleme sellistest filmidest väsinud, aga punkte ma selle eest maha ei võta, kuna vähemalt on kõik silmale detailselt arusaadav ja tolmusel kõrbeplaneedil toimuv tegevus justkui vabandab seda tuhmust. Kui tegevus liigub Arrakiselt ära, siis muutub ka pilt. Ma pean kiitma Harkkonnenite koduplaneedil Giedi Esimesel toimuvaid stseene. Need on filmitud infrapunakaameratega ja mõeldud edasi andma planeeti, mille taevas paistab must päike. Giedi Esimene on tontlik, brutalistlik düstoopia ja selle mustvalge kujutamine on visuaalselt unikaalne ning mitte väga varjatult sümbolistlik. Ma täiesti usun, et Harkkonnenite-taolised koletised pärinevad just säärase värvipaletiga maailmast.

DPT ei ole täiuslik film. Selle võimas visuaal on kohati tänapäeva kinotrendide ohver ning raamatust filmiks transleerimisel tehtud mugandused ei pruugi kõigile meeldida. Mis sellest siis järele jääb? Kõigest suurim eepiline linateos pärast „Sõrmuste isandat” ning võib-olla parim kinofilm, mis praegu olemas. DPT on puhas ulme nii sisult kui ka vormilt, näide tuleviku meelelahutusest. Film ei pea enam tähendama üksnes pilti, heli ja lugu nagu möödunud sajandil, me oleme jõudnud ajastusse, kus tehnoloogia suudab kõik need ühendada ja presenteerida massiivse elamusena, mis on rohkem kui selle osad kokku. DPT on võimas, dramaatiline ja jäägitult haarav. Nagu Arrakise vürts, ületab see barjääri keha ja hinge vahel ning kannab vaataja väljapoole aega, kust naastes too üksnes imestab, kuhu need kaks ja kolmveerand tundi jäid. Mul on kahtlused, kas kolmas film (kõik viitab sellele, et see tuleb) suudab seda üle lüüa, arvestades, et „Düüni messias” on sündmustikult palju tagasihoidlikum raamat kui „Düün”. Aga Villeneuve on DPT-ga ennast ületanud –

miks ei võiks ta seda jälle teha? Mina igatahes ootan ja tänan Šai-Huludi, et ma saan elada filmikunsti jaoks nii põneval ajastul ja vaadata seda üdini rahuldustpakkuvat, just nagu minu jaoks tehtud filmi.