Kristi Reisel “Ma tahaksin olla maoori”

Kaks ajakirjanikku arutlevad Roswelli materjalide avalikustamise teemal, jõudes järeldusele, et ameeriklased on saamatud, kuna ei suutnud olemasolevat maavälist tehnikat järele teha ning üleüldse takistavad ühtse inimkonna arengut. Samal ajal ootavad mainitud maavälised olendid võimalust, et inimkonna ühtsustumine ja allakäik laseks neil Maa üle võtta ja inimkonna kodustada.

Lugesin huviga. Kuigi loos just eriti palju midagi ei juhtunud, olid peategelaste mõttekäigud huvitavad ja panid kaasa mõtlema. Lõpuosas saabunud maaväliste olendite plaanide paljastamine oli Maa peal toimuvaga väga hästi seotud. Teistkordsel lugemisel meenutas see lugu mulle Ülemiste vanakese legendi, milles samuti meile endile ehk veana tunduvad asjaolud takistavad müstilise jõu hävitusplaani. Nii et tõepoolest võiksime kõik nõustuda autoriga ja öelda, et tahame olla maoorid.

Tim Hornet “Seemned peavalu vastu”

Pöial-Liisi saabub oma maailmarännakult koju, tuues inimeste maailmast kaasa väiksemaks võlutud oad. Tema isa kuningas aga ei ole vaimustatud tütre plaanist hiigelsuurte taimedega kerge vaevaga nende rahvale toitu kasvatada ning sokutab need naaberkuningriigis lihtsameelsele Jackile.

Minu jaoks hiilgab Hornet siin ühes oma lemmikžanris tõeliselt. Mulle on varemgi alati tema muinasjuttude ümbertöötlused meeldinud, kuid selles loos seob ta väga oskuslikult kokku kaks erinevat tuntud muinasjuttu, avades justkui nende köögipoole. Selle jutuga omandas Jacki ja oavarre lugu minu jaoks täiesti uue mõõtme. Autoril kohe on annet muinasjutulise õhustiku loomiseks ning see lugu oli ka piisavalt pikk, et mul ei jäänud loo lõpus tunnet, et midagi on puudu ja oleks tahtnud veel edasi lugeda.