„Maagilise maailma vardjad” on Krista Logbergi debüütromaan ja kirjeldatakse seda kui ajalooliste sugemetega müstilist põnevikku. Loo keskmes on 26-aastane Isabel Clark, keda tõmmatakse vastu tema enda tahtmist üleloomuliku maailma intriigidesse. Krista Logbergi nimi oli minu jaoks kohalikul ulmemaastikul täiesti uus. Puhtalt lehelt on alati hea lihtne alustada, ei ole mingeid eelarvamusi, samas aga peab autor seda rohkem pingutama, et esmamulje oleks täiuslikum. Antud juhul kaasasin arvamuse kujundamisse ka abikaasa, kuna lühikirjelduse järgi peaks antud romaan just naislugejale rohkem meelepärane olema.

Üldiselt on teksti lugeda hea lihtne ning ilmselt tänu sellele ja korralikule toimetamisele silmatorkavaid vigu tekstis ei paista. Samas on aga keelekasutus vägagi kehv: nii mõnedki laused tunduvad justkui toore tõlkena inglise keelest. Kohati on see isegi nii häiriv, et jääb muljel justkui oleks jutt inglise keeles valmis mõeldud ja kirjutatud ning alles siis eestikeelsena paberile pandud. Näiteks väljend „mängib oma liigasse“. Samuti on väga palju väljendeid, mis ei sobi kuidagi loo toimumise kohta ega olukorda – näiteks vali serbohorvaadikeelne sõim inglise pubisse.

Peategelane peaks olema juba täiskasvanud, kahekümnendate keskpaigas naine, kes on juba üht koma teist oma elus näinud ja esimesed ristsed täiskasvanuna kätte saanud, kuid oma käitumise poolest meenutab ta pigem teismelist. Autor proovib raamatu tegevuse tuua välja tüüpilisest võlukooli stsenaariumist, kus mentorlus ja õpetamine koos uute teadmiste omandamisega on igati loomulik ja tavaliselt ka lugedes väga nauditav protsess. Aga tegelased võiksid samas hästi olla ka kümme aastat nooremad. Siis ei oleks ilmselt peategelaste vaheline seksuaalne tõmme olnud sünnis, kuigi ega ka sellel rindel midagi väga ei toimu: seksuaalse alatooniga vihjeid tehakse ja pinnapealset virvendust on veidi, aga mingit korraliku romantikat ega armulugu siit raamatust ei saa.

Peategelase dialoogid süvendavad veelgi arvamust, et tegu on justkui teismelisega, sest need on kogu aeg nii teravad, et nendega võiks lausa leiba viilutada, aga kahjuks kaotavad need oma lõõpimises uudsuse päris kiiresti. Lisaks antakse liiga palju tausta edasi ainult puhta dialoogiga, ilma et loo käigus midagi väga toimuks. Ja kui siis midagi juhtubki, tunduvad situatsioonid tihti väga tehislikud. Tegelased teavad, et midagi võib juhtuda, ja teavad ka, kuidas mittesoovitud tulemust ennetada, aga siiski lastakse asjadel juhtuda, et oleks probleem, mida hiljem lahendada.

Kuigi loodav maailm on küllaltki mitmekesine ja kohati isegi liiga detailselt läbimõeldud, siis tohutu hulk erinevaid tasemeid, oskuseid ja nende vahelisi maatrikseid mõjuvad jällegi liiga tehislikult. Autor proovib (arvuti)mängudes sobivat süsteemi kohandada raamatule, aga kahjuks tuleb sellega kaasa arvutimängude juures nii tavaline oskuste arendamine, kus tahaks juba mõttekate asjadega tegeleda, aga pead oma tegelasega enne põhioskuseid grindima. Samuti jäi silma, et prooviti erinevatest allikatest – popkultuurist, klassikutest – pärit vihjeid ja infot loosse sisse visata, aga kahjuks need tunduvad justkui lihtsalt autori enda lemmikutele/kogemustele viitamistena.

Raamatu lõpus jäetakse küllaltki palju otsi lahtiseks, nii et neile, kellele antud lugu meeldis, on lootust, et autor kirjutab ja avaldab millalgi ka järje, kus keskendutakse rohkem loo tegevustiku ja tegelaste edasiarendamisele. Antud juhul on tegu igati hüva esimese katsega, aga võttes igast asjast natukene on kokku tulnud tervik, millel ei ole kahjuks väga oma nägu ning ega jää ka millegi originaalsega väga meelde. Pigem selline keskpärase kiirtoidu söömise kogemus: seni kuni loed, justkui saad midagi, aga päevi või siis nädalaid hiljem midagi väga meenutada ei ole. Samas ei tasu seda arvustust võtta ka kui ainult materdamist. Raamat ei ole kehv, lihtsalt on palju asju, mida saaks veelgi paremini teha, et lugemiselamus oleks suurepärasem.