Selleks, et Agu Sihvka kombel kõik ikka ausalt ära rääkida, tuleb alustada sootuks kaugelt. Minu esimene kokkupuude Terminaatori frantsiisiga ei toimunud mitte suurel ekraanil, vaid läbi saksakeelse satelliidikanali. Üheksakümnendate esimeses pooles tuli esimest Terminaatorit (1984) telepurgist korduvalt. Dublaaž oli korralik – nagu tol ajal enamikul filmidel – aga karmim vägivald lõigati lihtsalt välja. Sakslastel on tänini kombeks igasugu meelelahutust tsenseerida ja Terminaatorist jäi toimetaja toa põrandale nii mõnigi meeter linti.


Tänu sellele ei õnnestunud minul filmi algset lõiget oma silmaga näha kuni DVD laiema levikuni 2000. aasta alguses. Siis sai filmi eriväljaanne endale riiulisse ostetud ja nii mõnigi kord üle vaadatud. Filmi teinegi osa oli selle aja peale korduvalt ära nähtud (Terminator 2: Judgment Day (1991)).

Võib nentida, et Terminaatori saaga esimesed kaks teost jätsid lapsepõlvele kustumatu jälje. 2003. aastal ilmunud kolmas film, Rise of the Machines jättis suhu pigem hapu maitse. Mäletan intervjuud Arnoldiga, kus ta kirus T-X robotit mänginud näitlejannat Kristanna Lokenit. Vanamehe sõnul polnud tolle neiu kehas mitte midagi ehtsat. Loken on nüüdseks B ja C-kategooria filmide sohu uppunud. Arnold ise tegi terve võtete aja trenni ja kõige lõpuks filmiti tema palja ülakehaga stseenid. Ehkki toda teost saatis mingil määral kassaedu, ei olnud tulemus tagatoas raha lugejatele vastuvõetav. Kuus aastat hiljem põrutati kinodesse Terminator Salvation (2009). See pidi olema uue triloogia esimene film, mis rääkis tuumasõjajärgsest maailmast masinate hirmuvalitsuse all. Tehniliselt korralikku (aga sisult hõredat) Lunastust kummitasid probleemid kulisside taga. Ühelt poolt tuli tolle filmi võtetelt legendaarne Christian Bale’i vihakisa, mis netiavarustesse lekkis. Teisalt varjutas kogu ettevõtmist tormipilvena Terminaatori filmiõiguste teema. Lõpuks läkski kogu asi hapuks ja frantsiis pandi uuesti müüki. Uuele triloogiale sai sellega kriips peale tõmmatud. Pean tunnistama, et Lunastus mulle endale selle räpasuses ja vägivaldsuses isegi meeldis. Sinikiireplaat on tänini filmiriiulis olemas.

Pärast kolmandat ja neljandat filmi tekkis arusaam, et sari on jäädavalt ummikusse jooksnud. Austajad vaatasid üha uuesti esimest ja teist filmi, nendele järgnenud sodi lükati ajaloo tolmunud vaiba alla.

Suur oli paljude üllatus ja veel suuremaks aeti fännide ootus, kui uus Terminaatori film 2012. aasta lõpul ametlikult kinnitust sai. Mõni aasta hiljem lekkisid võtteplatsilt kaadrid hallipäise Arnoldiga ja uute peaosatäitjatega. Huvilised uudistasid kaadreid pisut ehmunud silmadega, ent lootus sureb alati viimasena.

2015. juulis jõudis Terminator Genisys viimaks kinolinale. Pakendatud suure mölluga
suvefilmiks, mis pidi konkurentidele silmad ette tegema. Kahjuks midagi taolist siiski ei sündinud.


Filmi avang leiab aset pärast kohtupäeva tuumaplahvatusi kaugest tulevikust. Kyle Reese (Jai Courtney) kasvab üles juba varemete keskel, kus Skyneti robotid halastamatult inimesi jahivad. Viimaks ristuvad tema teed John Connoriga (läbinisti ebaõnnestunud rollis Jason Clarke) ja Kyle’st saab vastupanuarmee andunud sõdur. Pidevalt näib, et John teab Skyneti iga liigutust ja nõrkust kaugele ette, jättes peaaegu prohvetliku ilme. Nii edukalt kulgeb inimeste pealetung tehisintellekti vabrikutele ja vangilaagritele, et võit on käega katsuda. Siis ühtäkki seletab John, et järgmise rünnaku sihtobjektiks on Skyneti viimase võimaluse relv – ja pärast madinat leiavad inimesed eest vana hea ajamasina. T-800 on minutid varem selle läbi oma legendaarsele missioonile reisinud. Paljud sõjardid pakuvad ennast erimissioonile minevikku minema, John aga valib Kyle’i. Alasti ajamasinasse astudes näeb Kyle aga ootamatult, kuidas Skynet veel viimast korda Johni elu kallale kipub. Kuid tagasiteed pole ja nõnda leiab mees ennast järgmisel hetkel üheotsapiletiga 1984. aastas.


Selles minevikus pole aga miski enam endine. Reklaamklippidest nähtuna kõmmutavad vanemapoolne T-800 (Arnold Schwarzenegger) ja sulnis Sarah Connor (Emilia Clarke) tulevikust ilmunud T-800 pilbasteks. Kyle’i aga jahib sulametallist T-1000, kellel sellesse aastasse justnagu sugugi asja pole. Sarah on kleenukese ja armetu ettekandja asemel sõjakas amatsoon. Sama kiiresti, kui vaataja segadusse aetakse, satub segadusse ka Kyle Reese. Tuleviku ema püüab talle küll asju seletada, aga mitte kuigi edukalt. Mingil moel saabus esimene T-800 minevikku juba palju aastaid varem ja päästis Sarah lapseeas esimese rünnaku käest. Kes selle terminaatori minevikku saatis või miks? Seda ei saa vaataja selles filmis kunagi teada. Igatahes on ümber programmeeritud tapjamasinast saanud Sarah ainus sõber ja isa asendaja.


Kyle Reese’i kummitavad pärast ajareisi mälestused sündmustest, mida ta kunagi varem kogenud ei ole. Sealt saab ta teada, et Skyneti uuestisünd peaks toimuma aastal 2017. Ühtäkki saame me teada, et T-800 ja Sarah on ehitanud valmis isikliku ajamasina. Pärast mõningat vaidlust reisivadki noored 2017. aastasse, kus Skynet – seekord siis Genisys nime kandva kõike ühendava operatsioonisüsteemi kujul – taas püüab kohtupäeva korda saata. Mõneks ajaks kisub lugu ära komejandiks, siis aga kohtuvad peategelased John Connoriga, kes on samuti minevikku reisinud. Ehkki reklaamklippidest on selgelt näha, mis edasi juhtuma hakkab, ei solgi ma siinkohal huviliste elamust lõpuni ära. Kes tahab seda sodi oma silmaga ja keerdkäike ette teadmata vaadata, palun. Vähemalt mõnda aega peaks see odav meelelahutus veel meie kinolinadel lohisema.

Nüüd siis kõigest sellest natuke lähemalt. Terminator Genisys on suure rahaga tehtud, enda arvates tõsine meelelahutus. Kahjuks aga pole miski tõest kaugemal. Kui kogu kirju teater selle õhk-õrna tuuma ümbert ära korjata, jääb alles vaevu videolevisse sobiv soperdis.


Kõigepealt siis eriefektidest. Esimene ja teine Terminaatori film kasutasid praktilisi efekte. Teine film oli üks esimesi linateoseid, kus CGI edukalt lained lõi. See film siin on nii läbi ja lõhki võltsi arvutianimatsiooni täis, et seda ära tundes kaotab kogu vaatemäng usutavuse. Halva animatsiooni juures on suurim probleem selle „kaalutus“ – mitte millelgi ei näi ekraanil tegelikku inertsi ega käega katsutavat kvaliteeti olevat. Ja Genisys on algusest lõpuni sellise tundega. Ükskõik kui suured on plahvatused, ükspuha kui kõrgele lendavad koolibussid – kui nende liikumine meenutab Hanna Barbera animeeritut, siis on selle usutavus automaatselt null. Sulametallrobotite efektid võiks justnagu olla kaasaegsemad, aga pole sedagi. Kõige ebarealistlikuma mulje jätavad aga kaks hetke: esimese filmi alasti terminaatori kõnnak punkarite juurde (sellest natuke pikemalt allpool) ja selle filmi uus superterminaator, T-3000 vms. T-3000 efektid langevad klassikaliselt Michael Bay lõksu, arvates, et rohkem detaile võrdub parema efektiga. Ei võrdu. Detailsuse üleküllus kahandab nähtava usutavust veelgi enam. Plahvatused ja jälitusstseenid on kord keskpärased, kord naeruväärsed. Olen näinud videomänge, kus osatakse füüsikamudeliga paremini ümber käia.



Efektidest edasi võib vaadata selle filmi näitlejate suunas. Tundub, et Arnold on ainuke õnnestunud osatäitja, kuid teades, et tema osatäitmine T-800 kujul peabki olema konarlik ja masinlik, pole siin suurt üllatavat. Jason Clarke selle universumi John Connori rollis tundub kohatu. Temast ei kiirga ei inimkonna viimase lootuse karismat ega ka väepealiku resoluutsust. Pigem nagu kaunispoiss, kelle olemusele isegi ebaõnnestunud armigrimm kaalu ei suuda lisada. Justnagu selle tõestusena kaovad armid tema näolt poole filmi peale sootuks. Kyle Reese kergelt rumala ja kirvenäolise sõjardina toimib siin ehk koguni kõige paremini. Jai Courtney ei saa küll mitte kunagi päris näitlejaks, ilmselt sobiks ta paremini koos Channing Tatumiga mõnd lavaseadet järama. Emilia Clarke noore Sarah Connori rollis on uskumatult halb. Tema lapseohtu olek ja mõnes kohas rindade ja tagumiku välgutamine (k.a posterite peal) tundub erakordselt sobimatu. Kuid kõige kurvemaks teeb Sarah ja Kyle’i osatäitjate juures tõdemus, et nendevaheline keemia on täiesti olematu. Kiiresti peas sobrades võiks neid kahte kõrvutada Johnny Deppi ja Angelina Jolie’ga filmis The Tourist (2010). Vahelduva eduga meenutab nende suhtlus kahte jäätunud ribi lihaletis. Halb, halvem ja kõige halvem.

Tänu filmide omandiõiguse probleemidele tuli uue filmi tarbeks Arnoldi alasti kõnd punkarite juurde nullist uuesti luua. Seejuures pidi nullist looma täisdigitaalse noore T-800, kes siis oma tegevust sarnaselt esimesele filmile püüdlikult matkib. Efektid on masendavalt halvad. Isegi, kui paar kaadrit usutava mulje jätavad, pole siin grammigi ehtsat.


Kuid kui filmile miski jäädavalt saatuslikuks saab (lisaks kassaedu puudumisele), on selleks käsikiri ja lugu ise. Täpsem oleks ehk öelda loo kui sellise puudumine.

Algusest peale oli teada, et uue filmi jutustus püüab ajalugu omasoodu ümber kirjutada. Tehtud see saabki, aga mis hinnaga? Me näeme, kuidas selle jandi eesmärgiks on loobuda esimese kahe filmi sabas lonkimisest ja rääkida selle asemel oma teemat. Selle maailma ajaliin ja tegevustik peaks pakkuma piiramatuid võimalusi terve triloogia tarbeks. Need mõned sammud, mis selle nimel astutakse, on julged, aga sisuliselt läbi mõtlemata. Ajamasinate üleküllus selles uues julges maailmas saab teose kirstunaelaks. Kui kõigil tegelastel on ligipääs ajamasinatele, siis mis tähendust neil enam on? Selle ilmselgelt salvrätile kirjutatud stsenaariumi eesmärgiks on ajalugu ümber kirjutada. Käsikiri viskab õhku hulga küsimusi ja lahtisi otsi, mis filmi jooksul kiirelt unustatakse – või siis uskus keegi, et nendele vastamiseni jõutakse võimalikes järgedes. Vanad filmid hirmutasid tehisintellekti ja tuumasõjaga, see siin näitab näpuga tehnoloogiast veelgi enam läbi imbunud ühiskonnale ja väidab, et Internet of Things saab olema inimkonna hukatus. Eks iga ajastu otsib enesele vastavalt paanikanuppe. Esimese kahe filmi sisu visatakse seebiveega koos minema, aga alles jääb sedavõrd auklik, anekdooti meenutav sündmuste jada, et selle jälgimine veab ka kõige lapsemeelsemal kulmu kortsu.


Ja see kõik sünnib sunnitult. Sihilik kaugenemine esimese kahe filmi tegevustikust juhtub olukorras, kus filmi ainsad meeldejäävad kohad on seotud esimese filmi paari stseeni kaader kaadri haaval uuesti loomisega. Keegi produtsent kusagil teadis, et nostalgia müüb rohkem kui dekoltee ja tänu sellele on siin filmis paar kummardust esimesele. Kuid need viivud saavad kiirelt mööda. Korraga leiab vaataja ennast halvasti kirjutatud ja seosetute tagaajamiste keskel. Paar eksisammu komöödiate pärusmaale kahandavad filmi vaadatavust veelgi.

Ulmefilmide ja Terminaatori saaga austajana ei saa ma Genisyst kellelegi soovitada. Selle ajuvaba ja auklik lugu valmistab pettumuse, möllukaadrid ei paku midagi uut ega huvitavat. Piiratud kassaedu ja publiku vali nördimus kinnitavad, et seegi triloogia läheb pigem vett vedama. Isegi, kui teine film läbi hammaste valmis treitud saab, tuleb sellestki üksnes pettumus. Genisys arvab, et loobub eelkäijate loost, aga tema enda lugu ebaõnnestub algusest peale.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0051)