Kolmapäeval, 29.01.2014, toimus Kirjanike maja musta laega saalis kahe uue omapärase ulmeraamatu vestluse vormis esitlust. Publikumile, keda oli võib-olla karge õhtupooliku tõttu vaid paarikümne ligi oli, esines Egert Rohtla, kes näitas enda teost „Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu“, (:) Kivisildnik rääkis enda kirjastusest ning loeti ka luuletusi. Õhtut juhtis ning inimesi küsitles tuntud poeet ning toimetaja Jürgen Rooste.

Kõigepealt juhatas õhtu sisse Jürgen, kes tutvustas pisut kava ning andis seejärel järje Siim Aimlale, kes kandis publikumile ette üle oma „luuletuse“ … saksofonil! Pärast seda värskendavat kultuurišokki asuti küsitlema Egert Rohtlat, kelle verivärske romaani Ats Milleri kirjutatud arvustuse võib leida ulme.ee lehelt. Tuli välja, et enne raamatu ilmumist oli tohutu hulk inimesi selle läbi lugenud, kuna mees oli saatnud käsikirja ilmatumale hulgalt tuttavatele ja sõpradele, rääkimata kirjastustest. Tekkis ka mõte kirjutada lugemisringkonna suurendamiseks Facebookis. Egert lubas raamatule ka järgesid – lausa 17 raamatut veel. Küsimusele, kaua ta antud raamatut kirjutas, ütles ta, et muidu oleks tempo püsinud peatükk päevas, kuid vahepeal oli ta jooma sattunud.


Peale veel üht saksofoniluuletust jätkus õhtu katkendiga „Rovin Vox“-ist, kus autor luges ette jupikese, kus Rovinit parasjagu ära üritati kägistada, püüdes sellega näidata kahe raamatutegelase meestevahelist (platoonilist) armastust.

Kuna Gregor Elm ei saanud tehnilistel põhjustel esinemisele tulla, võttis „Karvase metseesli“ teemal sõna raamatu kirjastaja Sven Kivisildnik. Selgus, et raamatu kirjastamiseks vajaliku raha taotlus oli kulkast kaks korda tagasi saadetud ning just siis, kui (:) Kivisildnik oli alla andmas, tuli välja, et mõningad kunstnikud olid samuti kulka raha-asjadega hädas. Nimelt, kui nende illustratsioonid ei ilmuvat, ähvardas riik oma raha tagasi võtta. Seega leidiski härg kaevu ning „Karvane metseesel“ leidis trükirahad. Nalja sai palju, eriti kui jutt läks Sveni hea raamatu kriteeriumile, milleks oli sõna „vihkan“ esinemine kogu teose vältel vähemalt kolm korda. Arutati ka uue ajastu Prantsuse ühe-tuuri romaanide üle ning seejärel esitati katkend raamatust, mis täieliku kokkusattumusena rääkis taas kord armastusest. Katkendi kandis ette Kaur Riismaa, kelle puhul oli tema ilmekusest näha, et teksti oli eelnevalt korduvalt loetud – jättis väga hea mulje, mille põhjal kaalusin isegi raamatu ostmist, kuid otsustasin lõppeks ikkagi „Rovin Vox“-i kasuks.


Kuigi Gregor Elm oli parasjagu, nagu ta ise oli öelnud, vitun Ruotsis, oli õhtu juhil Jürgenil lahendus olemas ka temaga jutustamiseks. Nimelt oli ta eelmisel õhtul autoriga pikalt jutustanud ning küsinud tema ning ta raamatu kohta põnevaid küsimusi. Selgus, et seal „vitun Ruotsis“ tegelevat ta laevade laadimisega ning parasjagu olevat tal tegemist laadimismetoodika ning –arvutuste selgitamisega hiinlasest kaptenile, kes pika ning keerulise jutu peale oskas vastata vaid „yes-yes. No problem.“ Päriti ka tema inspiratsiooniallikast ning tema valitud kutsumusest. Plaanisin küll Jürgenilt selle vestluse väljatrüki Reaktori jaoks küsida, kuid kahjuks läks see kokkuvõttes meelest.

Kui (:) Kivisildnik teist korda rahva ette astus, läks jutt luulekogumike kirjastamisele ja tema enda raamatutele „Visa Hing Kilingi-Nõmmelt“ (alapealkirjadega „Legendi sünd“ ning „Karlova inimsööjad“). Ta püüdis küll meenutada kõiki luuletajaid, kelle teoseid läbi aegade on ta avaldanud, kuid jooksis sellega rappa ning lõpuks tuli enamus nimesid meelde vaid publikumi abiga. Kokkuvõtet lubas ta aga alles pensionieas, kui kõik seni avaldatud luuletajad on surnud ega tüüta teda enam. Tema lugu „Visa Hinge“ kirjutamisest oli niivõrd mõnus ning humoorikas, et paratamatult tekkis endalgi raamatu vastu huvi. Nimelt oli ta selle kirjutanud kahe peale, kuna püsimatus ei lubavat rohkem kui 2 nädalat romaanile kulutada. Rõhutas ta muidugi I raamatu seksuaalmaagia olulisust ning meenutas, kuidas see (ning selle kasutamise võimetus) ta kirjutamise ajal surnud ringi viis.

Õhtu eelviimaseks esinejaks oli Marko Mägi, kes pidi lugema 3 luuletust, kuid kandis ette tervenisti 6 (või 7) verivärsket teost. Tema luuletuste ettekandmise emotsioonikus jättis sügava mulje ning kuigi osad luuletused suutsid pahviks lüüa oma jaburusega, oli nende hulgas ka mõnusaid pärleid.

Õhtu lõpetas Kaur Riismaa oma luuletusega puuseene kaebusest kohaliku rajooni esimehele elutingimuste halvenemise tõttu.

Mul on siiralt kahju, et ma kohalikke ulmikuid seal rohkem ei näinud. Kohale oli tulnud ilmselt paljudele tuttav Siim Veskimees, kuid ülejäänud olid minu jaoks tundmatud näod. Õhtu oli meeldejääv ning mõnus, kuigi võiks öelda, et publiku osalus selles oli minimaalne. Küsimuste esitamiseks üldiselt aega ei antud ning kuidagi tormakana tundus kogu üritus. Võimalik, et see on luuletajatele iseloomulik püsimatu joon. Üldiselt aga sai õhtupoolikuga rahule jäätud ning saame vaid oodata järgmisi ulmeteemalisi ettekandeid.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0030)