kaanepilt
 
metsavanaKäesolev Reaktor on neljanda aasta esimene number ning käivad mõtted teha sellel puhul ka Tartus kirjanike majas võimaluse korral järjekordne üritus koos ettekannete ja koogiga. Täpsem info on veel selgitamisel, huvilistel soovitan hoida meie Facebooki kontol silma peal.

Tõlkejuttudest on meil rõõm avaldada Henry S. Whitehead „HUULED” Silver Sära tõlkes, tegemist on väikese maitseprooviga peatselt Orpheuse raamatukogus ilmuvast kogumikust (kogumikust endast lähemalt uudisterubriigis). Lisaks saate lugeda suurt hulka 300-sõnalisi lühijutte, ülevaadet Esseni lauamängumessist, Nanowrimo ülevaadet ja veel palju muud põnevat.

Igaljuhul siin ta on, neljanda aasta esimene Reaktor! Lugege, jagage, andke tagasisidet ning saatke loetust inspireeritud kaastöid! Teretulnud on kõik mõnda ulme alamžanri liigituv materjal vormist hoolimata :)

Kaanepildi autoriks Jana Raidma.

Loe edasi...

{SILDID}
 
maniakkidetanavArtikel ilmus esmakordselt ajakirjas Naised, 3.07.2014

Õuduskirjanikuna tuntud Maniakkide Tänava (38) elu on olnud kirju ja sündmusterikas – tuletõrje- ja päästeametis töötades on ta tulekahjudest kodutuid päästnud ja tuukrina Jõgevamaa jõgedest ning järvedest laipu välja toonud. Ometi pole need tõuganud teda õuduskirjanikuks saama.

Pseudonüüm Maniakkide Tänav tekkis õuduskirjanikule esimest jutukogu kirjutades – nimest pidi saama selle pealkiri, aga et jutukogu tükk aega ei ilmunud, ei saanud head nime ometi kasutamata jätta. Nüüdseks on Maniakkide Tänav ehk sõpradele lihtsalt Mant avaldanud juba neli romaani ja kaks jutukogu, olnud lisaks veebiajakirja Reaktor kaasasutaja ning juhatanud ja juhatab praegugi Tartus jutukirjutamise töötubasid, kus nii kogenud kui ka algajad autorid iga nädal koos kirjutamas käivad.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Arne-Tsirna-Armastuse-valem mediumKui raamatukoguhoidja mulle käesoleva arvustuse objekti soovitas, siis kõhklesin enne kui teose oma lugemislauale võtsin. Nii Arne Tsirna romaani pealkiri „Armastuse valem“, kui ka raamatu kaanepilt tundusid üsna esoteerilised. Kuna ma eelistan lugeda pigem ulmet kui esoteerikat, siis on minu kõhkluste põhjused ilmselt aimatavad. Siiski rahustas mind veidi esilehel seisev lause „Ulmeromaani esimene osa“. Rahustas mind „veidi“ all pean ma silmas seda, et üldjuhul pannakse tänapäeval sõna „ulmeromaan“ esilehele siis, kui romaan ei ole päris õige ulme ja seetõttu peljatakse, et ulmelugeja seda ehk üles ei leia. Vähemalt minul on selline mulje jäänud, kuigi ma võin ka eksida. Palju suurem huvi tekkis minus aga siis, kui lehitsedes silmasin värvilisi illustratsioone, mis kujutasid sähvivaid lasereid ja lendavaid kosmoselaevu. Niisiis, haarasin raamatu kõhkluste kiuste kaasa.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaKirjutasin ajakirja "Reaktor" eelmises numbris: "/.../ juba aastail 1967–68 ilmus kaks numbrist ajakirja "International Science Fiction". Aeg oli justkui soodne, sest USA fändom oli n-ö avastanud mandri-Euroopa ja Ladina-Ameerika, kuid rahvusvahelise ulme ajakiri erilist menu ei omanud."

Mul polnudki kohemaid plaanis ajakirjast "International Science Fiction" kirjutada... mõtlesin, et kunagi edaspidi, kuid eks inimene plaanib ja juhus juhib.

Nagu öeldud ilmus ajakirja "International Science Fiction" vaid kaks numbrit: novemberis 1967 ja juunis 1968. Väljaanne ilmus ajakirja "Galaxy Science Fiction" tiiva all, mis tähendab, et kirjastas Galaxy Publishing Corporation ja toimetas Frederik Pohl. Viimatimainitu oli tollal ka ajakirja "Galaxy" peatoimetaja.

Ajakirja autorkond oli tõesti rahvusvaheline. Nõukogude Liit (loe: venekeelne ulme) oli esindatud kaheksa tekstiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
paganAirsofter`id on parandamatud eskapistid – kui käia nädalavahetustel metsas, käes päris relva täpne koopia (mis õnneks küll vaid plastikkuule välja laseb), ning ajada endale selga varustus, mis on pahatihti edevam kui paljude kaasaegsete sõdurite oma, siis hakkab tahes-tahtmata fantaasia tööle.

Kaua sa ikka mängid lipupüüdmist, patrulli, või rünnakut-kaitset? Mäng on alati rikkam, kui eksisteerib taustamaailm ning paljud mängijad lähevad leili, kui see maailm on suur ja lai. Nii on väga levinud olemasolevate IP-de peale ehitatud airsoft`i mängud, nagu „Stalker“ ja „Fallout“, ning ka originaalmaailmad, mida Eesti suurmängudel kasutatud on – lähitulevik, mida kontrollivad megakorporatsioonid ja nende isiklikud armeed, või tegevus planeedil Kepler 22b, kus Dorsteti Ühendkuningriiki ähvardab Averoni Vabariigi agressioon.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Õpetlik lugu tehnilisest idiotismist ja sellest, miks hard-sf TULEB tõlkida NÄIVteaduslik ulme (sest see ainult näib teaduslik, nii nagu looduses näeb mõni putukas välja ohtlik, aga pole).

Kui ma olin Maniakkide Tänava "Mehitamata inimesed" juures üheks tehniliseks konsultandiks, jäi mulle mitmel korral ette lõik, kus peategelane leiab AS Ühishauast mingi imeliku ja väga kalli kaablijupi ja müüb selle lõpuks isegi Tartu Ülikoolile maha. Norisin, et kuidas saab üks juhe ikkagi ülikallis olla ja kuidas see eriline kaabel siis seadmetega ühendus jne? Ei mäletagi, kas see lõik lõpuks sisse sai. Viimasel ajal olen aga rohkem süvenenud 10Gb võrgundusse ja näiteks seal on mõned kaablid küll kohe päris kallid (100 eurot lühikese kaablijupi eest pole mingi haruldus). Tegemist on siis SFP+ aktiivsete vasekaablitega, mille otstesse on targad keebikud joodetud, mis teevad võimendamist ja tont teab mida veel. Tegelikult virisesin enda rumalusest asjaliku koha üle.

Loe edasi...

{SILDID}
 
internationalespieltage logo 341Igal aastal kogunevad tuhanded ja tuhanded inimesed kogu maailmast pisikesse (maailma mastaabis) Saksa linna Essenisse, et pühendada end neljaks päevaks (kes vähem, kes rohkem) lauamängude imepärasesse maailma. Sel aastal õnnestus ka Reaktori esindajatel oma silmaga seda asja kaeda, kuigi pressipassi me lõpuks ikkagi ei saanud –nii suured üritused tahavad rahvusvahelist pressikaarti, mille soetamiseks on meie ajakirjal liiga vähe vahendeid. See aga ei takista meil oma lugejatele jutustamast, mis Essenis sel aastal toimus.

Essen Spiel on maailma suurim lauamängude teemaline mess maailmas, mida on korraldatud juba 32 aastat. Koduleht väidab küll, et mess on pidevalt kasvanud, kuid tuleb tunnistada, et viimastel aastatel on see pigem kokku kuivanud. 2010 toimunud mess võttis enda alla 7 halli, sel aastal oli neid vaid 3 ja pool -neljandast hallist oli messile eraldatud vaid pool ning sealgi oli rahvast vähevõitu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
nanopilt Ene Sepp 2

NaNoWriMo – National Novel Writing Month – sai alguse Ameerikast ja plahvatas üle kogu planeedi (äkki lausa üle Universumi, hehehe). Ürituse mõte on julgustada inimesi üle maakera vähemalt üheks kuuks kokku tulema, et võtta vastu väljakutse: kirjutada 30 päevaga 50 000 sõna. See pole sugugi nii raske, kui sul on olemas kaaslased, kes sind toetavad ja ei lase sul alla anda. Neid leidub tuhandete kaupa Nanowrimo foorumis, sealt leiab ka Eesti regiooni pesa, aga siinkohal promon ka meie väikest aga aktiivset FB gruppi, kus käib juba mitu kuud aktiivne elu.

Mulle tundub, et me oleme sel aastal aktiivsemad. Selles on ilmselt süüdi pisike hulk eriti särasilmseid kirjutajaid, kellega me juba mitu kuud käime koos (enamjaolt virtuaalselt, aga vahel ka kohvitassi taga) ja arutame lisaks kirjutamisele ka seda, kuidas Eestis novembrikuist kirjutamist promoda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
asd

Võtan olulise kohe alguses lühidalt kokku: kui sulle Civilization V või teised sellesarnased mängud ei meeldi, siis ära Beyond Earthi mängi, sest ka see ei hakka sulle tõenäoliselt meeldima. Kui sulle Civ V meeldis, siis ära BE’d vähemalt esialgu mängi, vaid oota ära esimene laienduspakett, mis loodetavasti mängule midagi huvitavat lisab. Ja kui sa oled vana Alpha Centauri fänn, siis sinu enda huvides loodan ma, et sa ei oodanud BE’st oma vana lemmiku remake’i, sest see ei ole see kohe kindlasti mitte. BE on sisuliselt Civ V, mis ulmeteemaliseks ümber võõbatud; 95% mängust on seesama. Traditsioonilise arvustuse asemel tuuseldan mängu märksõnade kaupa läbi.

PLANEET: Uus maailm! Kindlasti on võimalik lasta mängul genereerida unistusteplaneet sinu täpsete näpunäidete järgi. Nõup! Vali, kas üks suur kontinent, paar väiksemat või saarestik. See on kõik.

Loe edasi...

{SILDID}
 
80ndate lõpus anti õuduskirjanik Clive Barkerile, kelle madalaeelarvalist filmi "Hellraiser" oli saatnud edu, võimalus vändata mängufilm enda lühiromaani "Cabal" põhjal. "Cabal", mille kohta olen postitusegi kirjutanud, on mitmetahuline ja metafooriline lugu painatud noormehest nimega Boone, kes satub grotesksesse Midiani-nimelisse allmaailma, mis on lugematute end ühiskonna eest varjavate koletiste koduks. Barker, kellele usaldati ekraniseeringu tegemiseks pirakam rahasumma, kui ta oleks oodata osanud, lähenes noore visionäärina projektile suurte ambitsioonide ja entusiasmiga, ent kui rahastajad tema töö vilju näha said, tundsid nad end kaunis nõutuna, sest tegemist oli millegi niivõrd võõrastavaga. Et filmi publikule vastuvõetavamaks teha, kamandas stuudio Barkerit filmi korduvalt ümber monteerima, kuni autori esialgsest visioonist polnud enam midagi järel.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
whitehead

Lääne-India valgus
Henry S. Whitehead
tõlk. Silver Sära

USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ülemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti kõrval üks tähtsamaid 20. sajandi alguse õuduskirjanikke. Just tema lisas žanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja nõidusliku miljöö, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt.
 
Õuduskirjanduse spetsialist Silver Sära on nende kaante vahele välja valinud kümme Whiteheadi kõige eriskummalisemat ning õõvatekitavamat jutustust ja lühijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid-inimkasvajaid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi ja -kombeid, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernõia käest kohutava needuse kaela saavat orjalaeva kaptenit, aga näiteks ka Uus-Inglismaa täiesti lovecraftilikus kolkakülas lapsi röövivaid guule.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jaagupUlmestaar
Selle kuu ulmestaariks on Jaagup Mahkra, tuntud ka kui isa Pjotr. Õllepruulija, ulmekirjanik, rollimängur, muusikalooja ja -arvustaja ning eelkõige suur ulmefänn.

1. Mida praegu loed?
Pooleli on Karl May "Winnetou" ja Stephen Kingi "IT". Mõlemat olen varem lugenud. Üleüldse kipun ma eelistama pigem vanu järeleproovitud asju kui uusi. Ei saa välistada, et ma ei võta hommepäev kahekümne kolmandat korda kätte mõnda oma vana lemmikut, näiteks Michael Crichtoni "Sauruste parki". Hetkel on aga nii, et ma rohkem kirjutan (või mõtlen kirjutamisest), kui loen. Loodetavasti saate lähikuudel sellest rohkem kuulda. ;)

2.Mis naelutab sind raamatu külge?
Sõltub täiesti raamatust. Mõne puhul on selleks äge sündmustik, mõne puhul atmosfäär, mõne puhul kirjutamismeisterlikkus. Parimatel on mitmed neist omadustest. Igal juhul peab raamat kuidagi mu kujutlusvõime tööle panema.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Siin need on, kõige lühem 80, pikim 316 sõna pikk, 13 Reaktori kolmanda sünnipäeva ülilühikest juttu. Reaktori toimetuse liige Mirjam Proos seadis need hoole ja armastusega parimasse järjekorda, nii et iga autori mõte parimal kombel välja paistaks.
Kokku saatis Reaktorile lühijutte 11 autorit ja lugusid on nii SF kui fantaasia žanrist, õudusest ka, kui nii lühikest lugu lugedes jõuab lugejal õudne hakata. Aga oma silm on kuningas, kuid igaks juhuks, järgmine kord olge kontserdil ettevaatlikum.

Järgnevalt autorite loetelu tähestikulises järjekorras, et oleks aimu, mis allpool ootab, sest kes teab, parim lugu võib olla hoopiski see järjekorras kõige viimane. Või esimene?

Loe edasi...

{SILDID}
 

Järgnev tekst kujutab endast maitseproovi peatselt ilmuvast Whiteheadi kogumikust "Lääne-India valgus". Kogumik ilmub Orpheuse raamatukogu sarjas selle väljaandjaks on kirjastus Fantaasia ning koostajaks ja tõlkijaks Silver Sära.

Cartagena orjalaev „Saul Taverner“, mille peremeheks Luke Martin, heitis ankrusse St Thomasel, Taani Lääne-India pealinnas ja tähtsamas keskuses. Temast allatuult ankrus seisev Martinique’i barkantiin saatis maale sadamaülema juurde meestega täidetud paadi, et saada luba ankrupaiga vahetuseks. Luke Martini kaldale suunduv paat oli prantslase omast ainult mõne pikkuse võrra maas. Martin hõikas varem kaldale jõudnud paadi ohvitserile: "Ütle Lollikile, et ma vahetan sinuga kohad ära, ja tere tulemast! Mida sa vead? Brändit? Ma võtan sult kuus kasti."

Barkantiini tüürimees, prantslaste saarelt pärit mulatt, noogutas üle õla ja märkis soovi sammu aeglustamata nahkkaantega märkmikku.

Loe edasi...

{SILDID}
 
„Ma ainult korraks vaatan,” lubas Linda Iracunda juhet pistikupesasse torgates. Tegelikult oli sülearvuti täisnimi IRACUNDA X 200, aga Lindale meeldis teda vaid eesnime pidi kutsuda. Nende lähedust arvesse võttes tundus igatahes sobilikum kasutada ees-, mitte täisnimesid. Sellega nõustus kahtlemata ka Iracunda, kelle ekraanile ilmus sisselülitamisel iga kord kiri „Tere, Linda!”. Miks oleks siis Linda pidanud ülepakutud viisakust kasutama, mis oleks nii ehk isegi võinud ebaviisakuseks muutuda?

„Tere!” vastas Linda Iracundale soojust täis naeratusega, sättis end paremini laua taha ning logis esmalt sisse oma meilboksi. Tüdruk ei avastanud sealt midagi huvitavat. Aga sel polnud tähtsust, sest mujal leidus nii mõndagi. Selle nii mõndagi tõid Lindani tema sõrmed, mis tundsid Iracunda klaviatuuri paremini kui midagi muud siin maailmas. Need sõrmed olid küll noored, kuid oskasid arvutil liikuda, nagu teinuks seda juba aastakümneid.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0814)