kaanepilt
 
metsavanaKevad on olnud ulmemaailmale mitmes mõttes murranguline ajajärk. Ulmeühingu aastakoosolekul sai valitud ja kinnitatud uus juhatus ning Kirjanike liitu loodi Ulmekirjanike sektsioon. Pikemalt saab Ulmeühingu aastakoosolekust ja seal räägitust lugeda kroonika veerus. Loomulikult ei saa me selles numbris läbi ka kohe algava HÕFFita, seepärast on meil esiteks Helmuti poolt eelmise aasta Estconil ettekantud ettekande ärakiri ning Onu Kalveri ülipõhjalik artikkel Georges Méliès loomingust, kelle nimelisse ühingusse kuulub nüüd ka Haapsalu festival. Miks nimetatud ühing oluline on saab lugeda eespool mainitud Helmuti artiklist.

Egas muud kui kiiritavat lugemist ja ärge unustage lisaks artiklitele ka jutte. See kuu on seal näiteks vägagi ajakohane tõlge Cory Doctorowlt, mida tasub kindlasti lugeda mitte ainult ulmesõpradel vaid ka vabavara ja 3D printimise entusiastidel.

Kaanepildi autor

Loe edasi...

{SILDID}
 
Joe-Abercrombie-Kuningate-viimane-argument mediumKõik minu poolt kõrgelt hinnatud autorid või muud artistid on sellised, kelle looming on mulle alatiseks jätnud mingi jälje, teinud minust natukene teise inimese, defineerinud juurde midagi uut, mida pean lahedaks. Võib-olla äärmiselt lihtsapalgeline nägemus, kuid arvan, et iga loominguline teos just seda tegema peabki – vastasel juhul pean teosega tutvumist raisatud ajaks.

“Kuningate viimane argument” on Joe Abercrombie „Esimese seaduse“ triloogia viimane raamat. Ka teist raamatut sai arvustatud ning olin meeldivalt üllatunud, et sain nii ruttu kolmanda osa tõlget lugeda.

Kolmas raamat tekitas kuidagi vastakaid tundeid. Esiteks on tegemist korraliku tellisega, pea 700 lehekülge, mis pani mind korduvalt mõtlema, kas sõnumi edasiandmiseks on ikka tarvis nii palju juttu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
joe abercrombieKuna Reaktor on - vähemalt nimeliselt – ulmeajakiri, tuleb loomulikult esmalt küsida, kas sa plaanid kirjutada ka teaduslikku fantastikat või vähemalt midagi fantaasiakirjanduse žanrist väljaspool?

Tuleb tunnistada, et kuigi olen teaduslikku fantastikat omal ajal parajalt palju lugenud ning nautinud – teiste hulgas Brian Aldiss, Iain M. Banks, Richard Morgan – ei ole sel mu südames sellist kohta nagu fantaasiakirjandusel. Ma ei ole kunagi tundnud tungi mõnd sellist teost ise kirjutada. Järgmise triloogiaga on mul küll plaanis trügida young adult radadele, kuid fantaasiakirjanduse mailt ei ole mul plaanis lahkuda. Samas, ära iial ütle iial…

Milline on sinu arvamus fantaasiakirjandusest üldiselt ning võiksid sa ehk nimetada mõne kaasaegse autori, kelle teoseid sa naudid (peale GRRMi)?

Pean tunnistama, et loen kaasaegset ulmet piinlikult vähe.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Reaktori toimetus on elusalt ja tervelt Haapsalust tagasi ning muljetest pungil. Käesolev artiklijupp on selline kiire kähkukas, kus mainiks peamisi pluss- ja miinuspooli ilma pikemalt süvenemata. Maikuu lõpus lahkaks juba sügavamalt ja kirurgilisema täpsusega nähtut.
10176239 10152365411429890 1010477651170264043 n

Siinkirjutaja esimene HÕFFilkäik sai teoks juba 2009 ehk siis käesolev oli juba kuues kord sel festivalil käia. Festival ise tegi avapaugu aastal 2006, mis tähendab, et järgmisel aastal saab juubelit pidada. Seda üllatavam on asjaolu, et esmakordselt kostis seeaasta nii HÕFFi eelselt kui järgselt Facebookis lärmi kohalike Haapsalu elanike suunast, kes leidsid toimuva ürituse noorsood rikkuva ning sobimatu linna romantilise kuvandiga. Tundub naljakas, et samal ajal kui paljud väiksemad linnad leiutavad paaniliselt viise endi nähtavaks tegemiseks, üritab Haapsalu rahvas hoopis vägagi rahvarohket ja populaarset üritust tõrjuda.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Tegemist on ümberkirjutusega 2013. aasta Estconil Helmut Jänese poolt peetud ettekandest. Sellest tulenevalt võib kohati olla sõnastus liiga kõnekeelne ning artikli lõpp, kus vestlusse sekkub üks filmifännist pealkuulaja, on samuti ebatraditsiooniline. Sellest hoolimata on tekst liialt oluline, et seda Reaktori arhiivi keldrikorruse tolmunud kappides hoida. Palume lugedes säilitada mõistvat suhtumist.

HÕFFiga alustasime 2006. aastal. Idee tuli sellest, et sarnast žanrifilmide festivali Eestis praktiliselt polnud. Haapsalus tegemise idee andis meile aga reklaamiärimees Marek Reinaas, kes elas ka ise Haapsalus. Tundus, et vastukaaluks talvel toimuvale PÖFFile oleks mõnus teha üks kevadine, väiksem ja enne suve viimane katuse all toimuv üritus.

Esimene festival saigi olema igas mõttes väga väike.

Loe edasi...

{SILDID}
 
220px-Le Voyage dans la lune2014. aastal toimub HÕFF-il teistkordselt lühifilmide konkurss, mille võitjale omistatakse Hõbedase Méliès’i auhind ja ta nomineeritakse seeläbi Kuldse Méliès’i auhinnale. Seda auhinda annab välja Euroopa Fantaasiafilmide Föderatsioon ja HÕFF-i meeskond ise on selle üle äärmiselt uhke, et nad 2012 ka selle organisatsiooni liikmeks võeti. Sten Saluveer võrdles seda näiteks Michelini tähe saamisega.

Millest selline lärm? Usun, et valdav enamus on vähemalt näinud seda ikoonilist kuumehe pilti, kel padrun silmas. Enamik filmisõpru on näinud filmi „Trip to the Moon“ (siin ja edaspidi kasutan filmide ingliskeelseid pealkirju, minu prantsus on veidi roostes), millest kaader võetud on. Ehk on ka „Impossible Voyage“ tuttav nimi? Aga veel?

Mina ei oleks osanud väga midagi öelda. Aga huvi oli äratatud.

Georges Méliès sündis väärismetallist lusikas suus 1861. aastal kingavabrikandi perre.

Loe edasi...

{SILDID}
 
walpurgi oo„Suur maailm on muutunud – Euroopa Liidust on lahkunud tuumikriigid, Lähis-Idas pole rahu kunagi saabunud, laienev ja piire ületav terrorismioht on tinginud totaalse kontrolli inimeste elude üle. Olukord kulmineerub Eesti ja kogu Baltikumi andmisega Vene rahuvalvajate kontrolli alla. Kõige selle taustal elab Nõmmel oma igapäevast elu 44-aastaseks saav üksikema, kelle lugu see raamat jutustab.“

See tsitaat pärineb Heli Reichardti esikromaani „Walpurgi öö“ tagakaanelt. On mõnevõrra ebaharilik, et nii olulist infot saame teada ainult tagakaanelt, sest – kui nüüd tõesti kahe silma vahele ei jäänud – siis teose tekstist kõike seda küll järeldada ei saa. Euroopa Liidu lagunemist, Lähis-Ida sõja-rahu teemat ja totaalse kontrolli põhjuseid romaanis ei puudutata. 44-aastase üksikema elu on aga „Walpurgi öö“ keskpunktis küll.

Tegevus toimub aastatel 2020–2021 ehk siis peaaegu täna.

Loe edasi...

{SILDID}
 
pic1206310 mdVõlumetsa taga musta mäe otsas asub iidne kuningaloss. Kunagi valitses seal rahu, rõõm ja rikkus, kuid siis vallutas lossi hirmuäratav vampiiride pealik Thanateros oma kaaskonnaga ning muutis selle vastikuks vereimejate kantsiks. Juba kolmsada aastat on ta seal valitsenud ja terroriseerinud kogu maad nõnda, et ükski hing ei või unes ega ilmsi julge olla. Nüüd on rahva mõõt täis. Neli vapraimat rüütlit asuvad teele, et hävitada vampiirid oma kiiruse, täpsuse ja jõuga. Kes neist jõuab läbi metsa lossi ja suudab alistada kõik sealsed vereimejad?

Õudusteema on lauamängudes võrdlemisi tuttav, kuna meil on selle suurepärased esindajad „Arhkam Horror“, Betrayal at House on the Hill, „Fury of Dracula“ ning mingil määral ka „Hundimäng“. Viimane on küll eestikeelsena

Loe edasi...

{SILDID}
 
transcendenceposterLigemale viis või kuus aastat tagasi käis interveebidest puhanguna läbi transhumanismi temaatika. Tuli puhuti muidugi suuremaks, kui see tol hetkel väärt oli. Siiani on meeles mõned dokumentaalsaated ja mõned "otsitud" sõnavõtud tolle aja ekspertide suust. Ühte neist leierdati väga üle. Selleks oli kaudne vastus hüpoteetilisele küsimusele, kuidas edasi arendatud inimesed nendega suhtleksid, kes valivad jääda oma looduse poolt antud annete piires. Vastuseks oli, et ega see suhtlemine vist väga edumeelne ei oleks, sest inimesed ei ürita praegugi näiteks lehmadest aru saada ja neid endiga võrdsena omaks võtta. Selle taustal oli videos loomulikult asetatud sünge muusika ja pealuu säärekontidega. Nagu alati. Ehk siis öeldi üsna otse ära, et suurem osa inimkonda on sarnane lehmakarjaga. Oeh. Samas, istudes täna seal Solarise kinosaalis, vaadates pealt loosikampaaniat, kaaskodanikke kinosaalis ja viimaks ka filmi kinoekraanil - jäi tunne, et enamus inimkonda ongi lehmakari.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Varrak
pikksoda

Pikksõda
Terry Pratchett ja Stephen Baxter
Tõlkinud Allan Eichenbaum

Pikkmaa on avanenud ja inimkond levib üle lugematute maailmade. Õhulaevade eskadronid edendavad uute Maade avastamist, kaubandust ja kultuuri. Kuid samal ajal kui inimkond kujundab ümber Pikkmaad, kujundab Pikkmaa ümber ka inimkonda ning tulevikus terendab kriis.

Enam kui miljoni sammu kaugusel Null-Maast on sündinud uus Ameerika, noor riik, mis ei taha Nulli valitsusele alluda. Trollid, need heatahtlikud ühiselulised olendid, kelle laul ujutas kunagi üle terve Pikkmaa, on hakanud inimkonna peatamatu edasitungi ees vaikima – ja kaduma.

Esimest korda uuris neid tuhandeid maailmu palju aastaid tagasi koos kõiketeadva Lobsangiga Joshua Valienté. Ja just Joshua poole pöördub Pikkmaa nüüd lootusrikkalt, sest lõputu maailmaderea kohal ripub väga reaalne hädaoht: sõda, millesarnast pole varem nähtud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
helmut-janesEesti ulmetähed
Helmut Jänes on Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali üks programmi koostajatest ja peakorraldajatest, mistõttu tundus paslik valida tema selle kuu ulmetäheks. Lisaks saavad HÕFFi-huvilised lugeda selles numbris Helmuti Estcon 2013 ettekande ümberkirjutust.

1. Mida praegu loed?
Olen jube aeglane ja viimasel ajal ka jube halb lugeja, sest paratamatult võtab kogu aja filmide vaatamine ja valmine erinevatele festivalidele. Öökapil vedeleb juba pikemat aega kunagi kellegi poolt kapsaks loetud ja ei mäleta kust hangitud Wellsi kogumik, kus kaante vahel tema "Nähtamatu" ja "Inimjumalad". Alustasin sellega juba mitu kuud tagasi, aga pole veel väga kaugele jõudnud. Üldiselt eelistangi uuematele teostele vanu klassikuid, sestap mõtlesingi kunagi loetud Wellsi üle lugeda. Sama olen teinud ka Lemi ja Strugatskitega, võtan aeg ajalt just nende raamatud ette.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Ühendmaailmade pealinna Caledonat valgustav maist tüüpi päike oli sellel ennelõunal pilvede taha varjule pugenud ja mitmetasandilistest sõiduteedest veidi eemale jäävas magalarajoonis sadas tugevamat sorti niisutusvihma. Ÿrge Zahh keeras hoogsalt postihõljuki rooli. Tema lepingulise ametiposti ringi viimases otsas ilutses aadress “Kanavarga 10 – automaat”. Ÿrge parkis hõljuki hüpermarketi esisel platsil kõhutavate sõidukite vahele pakiautomaadist ohutusse kaugusesse. Ta lootis, et automaat pole oma kaamerasilma abil postikäru veel tuvastanud. Suur, vandaalikindel kollane metallkast püsis kaupluse seina ääres vagusi ja selle ekraan ei vilkunud. Möödunud nädalal, kui probleemid masinaga alles algasid, oli Ÿrge hõljukiga otse automaadi ette sõitnud, aga see taktika ei tasunud ennast ära. Posti ametivärve ja hõljuki küljel ilutsevat logot märgates oli automaat kohe rajooni valvedroididele signaali andnud.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Padavere.

Sellise nimega kohast olin ma küll varem kuulnud, aga pidasin seda mingiks väljasuremise äärel kõikuvaks külakeseks, kus vanamehed suurtest plastikpudelitest õlut rüüpavad ja valitsust kiruvad. Ometi väitis minust paari meetri kaugusel istuv täiesti tavalise välimusega ja sugugi mitte nii vana mees ennast pärinevat just Padaverest. Olevat alles paari nädala eest Tartusse kolinud. Et haldjatest pääseda. Täpsemalt siis pimedatest haldjatest. Lasin tema jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest hulle või lihtsalt imelikke kolleege olin pidanud varemgi välja kannatama ja kindlasti ei jäänud ka tema viimaseks. Peaasi, et ta oma töökohustustega talutavalt hakkama saab ja klientidele mingit haldjajuttu ajama ei hakka.

Töökohaks oli meil keskmise suurusega tööriistapood. Selline, kus müüdi nii rauasaage kui ka magamistoa mööbliga kokkusobivaid filigraansete raamidega peegleid.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Ma olin kaheksa, kui võmmid mu isa printeri puruks peksid. Mäletan selle lõhna, justkui kuuma, mikrolaineahjus hoitud säilituskile oma, mäletan papsi metsikult keskendunud näoilmet, kui ta seda värsket pläga täis toppis, ning äsjavalminud esemete sooja kodust tunnet.

Võmmid murdsid kumminuiadega läbi ukse, üks neist megafoni nende õiguseid röökides. Üks papsi klientidest oli ta maha müünud. Politsei väänas papsi arvele kõrgklassi medikamendid: doping, mäluvõimendid, ainevahetuse kiirendajad. Seda sorti kraam, mis maksab apteekides terve varanduse; seda sorti kraam, mida saab ka kodus printida, kui sa ei hooli riskist, et ühel hetkel on su köök täis suuri musklis härgi, täis raskeid kumminuie läbi õhu vihisemas, peksmas kõike ja kõiki, kes või mis ainult ette jääb.

Nad lõhkusid ära vanaema kirstu, mille ta oli oma vanast maakodust toonud. Nad lõhkusid meie väikse külmiku ja õhupuhastusseadme, mis rippus akna kohal.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0606)