kaanepilt
 
mantUlmelise tuleviku esimene päev on täna! Just nüüd on õige aeg igal soovijal hakata kokku laduma omaenese pisikest tuumareaktorit, sest lisaks kirjastuse Fantaasia ulmejutuvõistlusele on oma romaanivõistlused kuulutanud välja kirjastus Tänapäev ja Eesti Kirjanike Liit. Tegudele kõik, kelle veres ringleb natukenegi radionukliide ja kelle silmad öösiti ideedest helendavad! Meie uudisterubriigis on nendes osalemise juhiseid ja sisuosaski mõni katkenud manuaalitükk. Intervjuu aga inimesega, kes on muteerumata kogu selle protsessi läbi teinud ja pjedestaalile tõstetud.

Esikaas:

Foto: Triin Pitsi
Graafika:

Loe edasi...

{SILDID}
 
tumenejad kaanepiltBerit Veidemanni „Tumenejad“ on kaasaegne noortele suunatud ulmeromaan, mis mõneti sarnaneb Kami Garcia ja Margaret Stohli auhinnatud romaanisarjaga „Lummajate kroonika“. Mõlemas on kirjeldatud üleloomulike võimetega noori, kellel on teineteisega tugev side, kes näevad endelisi unenägusid ja nägemusi ning suudavad veel palju muudki erakordset teha. „Tumenejate“ käsikiri võitis kolmanda koha Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil.
„Tumenejate“ peategelane, pisut omaette hoidev ja klassikaaslaste poolt tõrjutud üheksandik Ingrid, avastab ühel suvisel koolivaheajal, et tema sõrmed hakkavad mustaks muutuma, kuid ei jää selliseks, vaid muudavad värvi ainult teatud olukordades. Lisaks näeb Ingrid kummalisi unenägusid ja nägemusi, aga kardab endaga toimuvast oma vanematele rääkida: suhtekriisi keskel olevad vanemad vajaksid hoopis ise professionaalset abi ja lisamured muudaksid olukorra vaid hullemaks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
berit veidemannKäesoleva aasta alguses ilmus noorelt Eesti kirjanikult Berit Veidemannilt debüütromaan „Tumenejad“. Tegemist on noorteulme kategooriasse kuuluva teosega, mille käsikiri saavutas kolmanda koha paari aasta tagusel romaanivõistlusel.

Küsib Leila Tael-Mikešin:

Kes Te olete, Berit Veidemann? Millega te igapäevaselt tegelete?
Hetkel olen täiskohaga üliõpilane. Varasemad õpingud Tartu Ülikoolis jäid mul pooleli. Möödunud suvel aga asusin uuesti õppima, seekord IT Kolledžisse, ning praegu pühendangi end õpingutele.
Kirjanikuks ma ennast ei pea. Need lood, mis siiani kirjutanud olen, on lihtsalt mu esimesed katsetused. Kirjutamine ei ole ka üks ja ainus suur kutsumus mu elus, vaid see oli lihtsalt üks asi, mida tahtsin proovida.

Loe edasi...

{SILDID}
 
jyrkaHoolimata sellest,‭ ‬et ulmet on sageli peetud iseäranis eskapistlikuks kirjanduseks,‭ ‬on ulme ikka ja jälle jäänud poliitika ja ideoloogia hammasrataste vahele.‭ ‬Küll on sealt tsensorid midagi leidnud,‭ ‬isegi siis,‭ ‬kui autor pole sinna isegi midagi pannud.‭ ‬Autorid ise‭ ‬on‭ ‬kasutanud oma teoseid endile oluliste mõtete ja seisukohtade propageerimiseks‭ – ‬teinekord isegi sedamoodi oma teost tappes.

Ulmet on rakendatud ka propagandavankri ette.‭ ‬Riikliku propaganda musternäidiseks võiks tuua Andrei Tarkovski filmi‭ „‬Solaris‭“‬,‭ ‬mida nõukogude n-ö meedia nimetas meie vastuseks Stanley Kubricku filmile‭ „‬2001:‭ ‬kosmoseodüsseia‭“‬.‭ ‬Otsekui oleks Kubricku film mingit vastulööki vajanud ning polnud ka Tarkovski ka seda nõnda plaaninud.

Loe edasi...

{SILDID}
 
kaanepiltPärast mõningast mõõnaperioodi, pärast seda, kui leidis kinnitust fakt elu puudumisest Marsil, on punane planeet viimasel ajal taas inimkonna huviorbiiti sattunud – Curiosity maandumine, Mars One projekt. Enam ei räägita mitte ainult meie naaberplaneedi külastamisest, vaid sealse koloonia rajamisest koos loomulikuks järjeks oleva tööstusega. Ka lauamängumaailm ei ole sellest pääsenud ning mitmed autorid on suunanud oma pilgu just Punasele Planeedile.

„Dig Mars“ on Oliver Sihiveeri kolmas suurem lauamäng – eelmised mängud „Air King“ ja „Construction Zone“ (samuti lauamängufirma Brain Games poolt avaldatud) said kogu maailmas võrdlemisi hea vastukaja ning kõiki kolme on arvustatud ka tuntud mängukriitiku Tom Vaseli kanalis The Dice Tower.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kui jutus on sees vampiirid, kooljad, libahundid, siis liigitatakse lugu tihtipeale automaatselt õuduskirjanduse alla. Kunagi ehk õige tegu, tänapäeval – vist mitte eriti. Kasvõi juba seetõttu, nagu enamik meist on kogenud, et suurem osa tänapäeva õuduslugudest ei tekita lugejas õudu – kui, siis vahest ainult kirjanduskriitikutele loo kirjandusliku kvaliteedi seisukohalt.

Tundub paha lugu – kuid enamikel juhtudel polegi nende „õuduslugude“ eesmärk lugeja hirmutamine. Ei. Tegelikult on autor mingil põhjusel soovinud edasi anda vaid põnevat seiklust, kasutades tegelasteks mütoloogiamaailma negatiivseid karaktereid, võttes kangelasteks antikangelased ning dekoratsiooniks pigem öise kui päevase aja. Kas siis seetõttu, et säärastele antikangelastele on ajapikku tekkinud omalaadne tumeromantiline aura või püüdes tekitada seda aurat või otsides vaheldust või püüdes näidata elu pahupoolt fantaasiakirjanduse võtmes või mille tõttu iganes.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sellest ajast, kui hakati laialdasemalt kirjutama ilukirjandust, ilmnes ka vajadus kujutada oma teostes vastasoost inimesi. Inimesi on peamiselt kahte sugu – naised ja mehed. Ulmekirjanduses võib neid sugusid olla muidugi niipalju, kui on tähestikus tähti või numbrijadas numbreid, võib ka üldse mitte sugusid olla – piirangud seab vaid fantaasia. Juba meie maailmas on viise, kuidas kaks sugu omavahel läbi käivad või ei käi, üpris palju ja erilaadseid. On neid, keda huvitab vastassugu vaid soojätkamise eesmärgil, on neid, kes tahavad sugu vahetada, ja on neid, kes tahavad omada kahte sugu korraga, ja on neid, kes on täiesti rahul ka ainult oma sooga, ja on neid, kes võitlevad asjade eest, mida nende soole keelatakse, ja on neid, keda kõik need eelnevad ajavad nii vihaseks oma soojutuga, et sure ära või tapa teised ära. Mis siis veel rääkida palju enamate võimalike soovõimalustega võõrtsivilisatsioonidest ja nende omavahelisest imelistest ja keerukatest seostest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Külmaunekapsel, stasise kamber, hibernatsioonikamber on kosmoseulmes väga oluline detail. Reis läbi tühjuse võtab ju palju-palju aega ning tähereisijate selleks ajaks konserveerimine on oluline küsimus.

Küsikski, et mis on need neli filmi, kust pärinevad alljärgnevad magamiskapslite pildid.

pildimang veb


Iga õige vastus annab ühe punkti ning kokku seega võimalik saada 4 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. märtsini.

Loe edasi...

{SILDID}
 
SOOME ULMEAUTOR TARTUS JA TALLINNAS
Emmi Itäranta, kirjastus Koolibri ja Soome Instituut koostöös EKL Tartu osakonnaga esitlevad raamatut „Vesi mäletab”
10. märtsil kell 16 Rahva Raamatus (Viru Keskus, 4.k) Tallinnas
11. märtsil kell 17 Kirjanduse Majas (Vanemuise 19) Tartus.
Emmi Itäranta (s. 1976) on pärit Tamperest. Ta lõpetas Tampere Ülikooli teatri- ja draamauurijana ning jätkas õpinguid loova kirjutamise alal Suurbritannias Kenti Ülikoolis, kus magistritöö käigus valmis ka tema esikromaan. Ta on  töötanud dramaturgi, teatrikriitiku, stsenaristi ja kolumnistina.
Praegu elab Emmi Itäranta Canterburys ja on viimasel ajal pühendunud vaid kirjutamisele.
„Vesi mäletab” on hämmastavalt usutav ja hirmuäratav tulevikukirjeldus maailmast, kus kõige suurem defitsiit on puhas vesi. Valitseb diktatuur. Vett jagatakse vaid jaopärast. Kunagisi tehnikasaavutusi võib leida veel ainult suurtest jäätmeaukudest.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Varrak
kaksteist

Kaksteist. I raamat
Justin Cronin
Tõlkinud Peeter Villman

Cronin jätkab sealt, kus jäid pooleli „Teekonna” seiklused, kuid kandub ka tagasi, aega enne seda kui vallandus viirus, mis tekitas maakeral katastroofi. Inimesed püüavad endiselt mingil moel mõista, kuidas uues olukorras elada, kaksteist esialgset nakatunut on loonud oma telepaatilised armeed ja keset kõike seda kõnnib endiselt Amy, mõistatuslik tüdruk, kes liigub ringi otsekui lunastaja. Temaga on liitunud oma kindluslinnast väljatunginud seltskond ning seiklusi selles katastroofijärgses maailmas jätkub neile kuhjaga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Päike uppus lainetesse, veel kõlisesid selle killud kutsuvalt veepinnal. Päikeseverevad tiivulised suleräbalad ahastasid ja piirasid Leinat igast küljest. Ta seisis kõrge kalju tipus. Kajakatega läbisegi kräunus ümber naise tuul, mis püüdles ta hinge, kaugel kaljuserva all aga korises näljase mere lainetav kõht, lootes tema kehaga täita endas valitsevat vesist tühisust. Kumma peaks ta valima? Siin kaljuserval seistes tulid tal alati kõige paremad mõtted, ent täna, kui oli vaja langetada lõplik otsus, oli pea nagu tühjaks puhutud. Ta ei suutnud otsustada. Naine pöördus, ohkas, surus hambad siidrätti ja eemaldus hukutavast servast. Ta naases mööda sissetallutud rada tõlla juurde. Laur ei olnud tulnud. Kuidas ta võis? Ta ju teadis, et Leina tuli siia end kaljult alla heitma. Naine kägardas siidirätti, mille Laur oli talle kinkinud, ja viskas selle siis vihaga maha. Sellest oli vähe. Ka peene saapa konts leidis tee tikitud kangani ning surus selle sügavale mulla sülelusse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kuupaistest valgustatud mädasoo keskel lõi laukapind mullitama ja veest pistis pea välja näkk. Ta roomas mülka servale, ammutas kamalutäie soovett ja jõi seda justkui polekski ta just hetk tagasi samast vedelikust välja vingerdanud. Seejärel väänas ta enda tilkuvaid juukseid, tõmbas pehastunud märsist tüki inimliha ning asus seda isukalt nosima.

Lihatükk oli pärit kuu tagasi uppunud talusulase küljest, kelle näki tublid tütred – virvatulekesed - laukasse meelitasid ning keda näkk oli hapukas soovees marineerinud ja nüüd siis jaokaupa pruukis.

Lirtsuv eine oli juba poolepeale jõudnud, kui laugaste korinat ja putukate suminat lõhestas kellegi raske samm. Näkk pani liha käest, tardus liikumatuks ning jäi huviga ootama, kes see imeolend küll ise surma otsib.

Kuid ootamine võttis aega, tundus, et tulija liikus edasi erakordselt vaevaliselt ning näkk muutus kärsituks.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Carstine oli kakskümmend aastat vana, kui ta pidalitõbiste varjupaigast põgenes. Ta ronis üle müüri, kukkus mudasesse kraavi, tõusis uuesti üles ning hakkas jooksma. Carstine kuulis selja taga vihaseid hüüdeid ning raskete raudväravate avamise kriginat – paar kivi lendas talle järele, aga need ei tabanud teda. Ta oli kõik täpselt välja arvestanud: sel päeval olid teised sulased ja teenijad läinud turule ning varjupaika ei olnud jäänud kedagi, kes oleks suutnud joosta.
Ta teadis, kuhu ta pidi minema ja mis oli tema ainuke võimalus elus. Selle päeva koidikul lahkus linnast üks lõbus moosekantide seltskond ning Carstine oli kuulnud, et mõnikord reisivad moosekantide ja silmamoondajatega kaasa igasugused sandid ja vigased, värdjad ja hirmutised, keda inimesed näha tahavad ning moosekandid teenivad nende näitamise eest raha, lubades santidel endaga seetõttu kaasas käia.
Carstine ei olnud tegelikult pidalitõbine, nagu polnud paljud teisedki varjupaigas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Sügaval Läänemere põhjas asus väike kuningriik, mida valitses näkist kuninganna. Oma alamate hulgast oli ta endale valinud väikese haaremi, mis koosnes 99 mehest. Ühel päeval otsustas kuninganna, et on aeg endale sajas mees otsida ja kuna see on ta sajas, siis peab ta ka eriline olema.

„Aga kust nii erilist meest leida?“ mõtles kuninganna. Praegusegi haaremi kogumiseks oli tal palju aastaid läinud.

Oma troonil istudes ja selle üle mõeldes märkas näkk, kuidas ülalt langeb mere sügavustesse meremees. Hetkegi viivitamata ujus näkk kohe uppunut päästma. Mees kätevahel, tekitas näkk tema pea ümber õhumulli ja viis ta seejärel oma paleesse, kus kuningannal õhuolendite jaoks suur ruum oli. Näkk puhus meremehele suu kaudu õhku sisse ja kohe tõusiski see istukile ning köhis kogu vee välja. Mehe esimene mõte oli, et ta näeb und või on purjus. Seejärel nägi ta enda ees kalasabaga näkki, kes teda kannatlikult ootas.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Seal ta seisis. Kääbus, umbes meeter pikk, hõre habe üle õla visatud ja irve näol. Ta ei suutnud vist oma õnne uskuda – keset paksu metsa, otse tema joogiallika juurde oli keegi maha unustanud kullast kera. Kääbus vaatas vargsi ringi ja pistis selle endale põue. Võpatas siis kergelt ning kukkus näoli, suul veel see sama võidukas irve, kuid nüüd turritas ta oimukohast välja punase sulega läikiv nool.
“Hea lask,” kiitis Alexander. Teine mees, Viktor, kehitas õlgu.
“Normaalne,” ütles ta vaid ja hüppas puu otsast alla. Lollid kääbused, niipea kui kulda näevad, jookseb neil kogu mõtlemine kinni ja nad ei näe isegi nii lihtsat lõksu läbi.
“Neljas juba see kuu. Raisad muutuvad kuidagi aktiivsemaks,” kirus Alexander edasi. Viktor ignoreeris teda ja tunnistas tuimalt kääbust. Ta virutas kääbusele oma kulunud saapaga ühe hea litaka selga. See töö muutus vaikselt tüütuks.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)