kaanepilt
 
OveDetsember käes ning mis võiks olla parem viis närvide rahustamiseks sellest meeletust ostupaanikast, mis varsti inimesi tabab, kui lugeda uut Reaktorinumbrit, mis kiirgab miinuskraadidest hoolimata välja parimat ulmet. Novembrikuu on olnud üpriski tegus, kuid tundub, et detsember tuleb veel tegusam. Lisaks paksu punase mehikese külaskäigule peab Reaktor ka sünnipäeva, kuhu on oodatud kõik huvilised - lähemalt vaata kroonikast.

Selle kuu materjalist rääkides lahkab Agur Tänav Veskimehe uusimat raamatut, Oskar Nassar võtab üksipulgi lahti Täheaja 13-nda numbri ning uurime ka soomlase Timo Multamäki uut mängu Black Hat. Maret Nukke jutustab robotitest, Diana Ostrat räägib sellest, kuidas rahvusvaheline kirjutamiskuu on möödunud ning kajastame ka toimunud Warmachine/Hordes meistrivõistlusi. Juttudest on meil lugejaile tõelisi komme pakkuda: esmakordselt ilmub eesti keeles Norman Spinradi „Abistav käsi“ Rauno Pärnitsa tõlkes ning E. F.

Loe edasi...

{SILDID}
 
logoSoome lauamängumaastik pole lauamänguhuvilistele juba ammu tundmatu. Üle lahe kiigates jääb silma paljudele tuntud Phantom League, Eclipse ning loomulikult Aafrikan Tähti. Ka Timo Multamäki pole meie jaoks täiesti tundmatu nimi – alles suvel avaldas meie hea sõber lauamänguajakiri VP temaga Ropeconil tehtud intervjuu. Lauamängumaastikule ilmus see mees alles võrdlemisi hiljuti - aastal 2008, mil tema esimene mäng Zanziar turule jõudis. Maailmakuulsaks sai ta alles 2010, kui mänguga Phantom League tasase lauamängumaastiku lainetama lõi. Sel aastal on aga tal varrukast võtta täiesti uus mäng, mida Esseni lauamängumessil vaadata ning katsuda sai.

Loe edasi...

{SILDID}
 
TimoSinu uuel mängul on teiseks autoriks Thomas Klausner. Kuidas te koos mängu tegema hakkasite? Kas kaklesite palju?

Esiteks olgu öeldud, et kohtusin Thomasega, kui ta testis mu vanemat mängu „Phantom League“ Viinis Spielefestil, mis, muide, on hea viis uute inimestega tutvumiseks. Sestsaadik ma arvan, et mis mulle Thomase juures peamiselt meeldib, on see, et tema kommentaarid on väga läbimõeldud ning ta täidab alati oma lubadused. Ma arvan, et meil on kena koostöö, kus Thomas peamiselt parandab minu vigu.

Black Hat tundub olema mängu peategelane, aga mängutehniliselt ei tahaks seda kaarti ringi lõpuks enda kätte jätta. Miks nii?

Black Hat annab palju punkte, jah. Ma arvan, et on hea olla Black Hat, aga vahele jääda ei ole lahe. Punktid mängus on vihjed, mis sa võimude jaoks võrku jätad. Nii et iga BlackHat, iga häkker peaks teadma, et vahele jääda ei ole äge.

Loe edasi...

{SILDID}
 
haldjarahva pilt MandileSelline kaanepilt nagu on Siim Veskimehe värskel romaanil „Haldjaradade ahvatlused“, kutsub mind igatahes lugema. Tubli Siiri Kumari, aeg läheb ja oskused tõusevad. Oma fotograafitee alguses kujutas Siiri oma piltidel peaaegu eranditult noori, teismelisi tütarlapsi, kuid ajapikku hakkab tema objektiivi ette nüüd jääma juba ka veidi küpsemas eas naisterahvaid. Ei oska öelda kas see on juhus, või mitte, kuid selles suhtes on käesoleva teose puhul edasi liikunud nii kaanekunstnik kui kirjamees, sest sisu osas peab ka Siim Veskimehe kohta ütlema, et väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised.

Loe edasi...

{SILDID}
 
ene pilt kirjutamisõhtust nõmmel

Ohtlikult Kirjutamise Öö Nõmme (night of writing dangerously)

Kes ei tea, millest jutt käib, siis rahvusvahelisest romaanikirjutamise kuust, mis praegu lõpusirgel on ning millest mitu tosinat eestlast ka juba aastaid osa võtavad. On neid, kellele see on kümnes aasta (au ja kiitus, kõik tõusevad püsti) ja neid, kellele see on esimene proovitöö (kestvad kiiduavaldused jätkuvad). On neid, kes oma 50 000 sõna jooksul (sest täpselt nii palju sõnu tuleb kokku kirjutada, et Nanowrimo ametlikuks võitjaks saada) romaani ka valmis saavad, aga enamus teeb vaid hea alguse ja jätkab järgnevatel kuudel. On ka mässajaid – mõni ei kirjuta romaani, vaid miskit muud, mõni jätkab varem alustatut (ma olen ise aastaid selles kambas olnud), mõni tegeleb romaani tõlkimisega (mina sel aastal) jne.

Mis selles novembris erilist on olnud? Esiteks on see esimene aasta, mil Eesti on ametlik Nano-regioon oma regioonijuhiga.

Loe edasi...

{SILDID}
 
theaeg13Juba kolmandat korda toimus sellel kevadel kirjastuse Fantaasia ja Eesti Ulmeühingu koostöös ulmejuttude kirjutamise võistlus. Kuigi ulmelised tibud koorusid juba kevadises Tartus on meil neid võimalik lugeda alles sügisel ilmunud kogumikus „Täheaeg 13. Meister ja õpipoiss“. Raul Sulbi koostatud kogumik sisaldab tekste, mis saavutasid võistlusel kohad 1-11 („Täheaeg 14“ peaks sisaldama kohtadele 12-23 tulnud jutte). Seekord pole tekstid kogumikus järjestatud jutuvõistluse paremusjärjestuse alusel, vaid žanrilise kuuluvuse järgi (fantaasia, alternatiivajalugu, utoopiad/düstoopiad, teadusulme).

Fantaasiažanri esindajateks on kogumiku kaks avalugu: Mann Loperi „Meister ja õpipoiss“ ja Osvald Soobeli „Aahe oma“. Loperi võidutöö „Meistri ja õpipoisi“ lugemist lõpetades tekkisid mul koheselt küsimused: „Kas see ongi kõik? Kus on ülejäänud 25-30 peatükki? Kas romaan on autoril alles sahtlis peidus?“.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Jaapanlased on tuntud sümpaatia poolest robotite ja üldse tehnoloogia vastu, mille alguseks võib pidada populaarseid automatiseeritud karakuri-nukke 17. sajandi kaupmeeste majapidamises. Ent juba paar sajandit varem austati Awaji saarel nukk-jumalust, kes kõneles taevaste vaimude häälega, oli meediumiks inimeste ja jumalate vahel ning veelgi varasemast ajast usutakse isegi tarbeesemete elustumisse. Selle kõige taustaks on jaapanlaste omamaine animistlik usund, mis seab hinge ja keha kui seda energeetilist kogumit ajutiselt asustava anuma suhte omapäraseks eelduseks jaapanlaste robotiarmastusele. Tänapäeval on Jaapan tuntud kui suurima robotite populatsiooniga ühiskond ning üha inimlikumaks muutuvad humanoidrobotid tekitavad ühtaegu nii imetlust kui ka hirmu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Pärast viimast töökoha vahetamist (selle aasta mai alguses) olen keskendunud muudele asjadele. Filmikriitika on taas kord tagaplaanile nihkunud. Piinlik on isegi nentida, et ma pole viimase poole aasta sees ühtegi sinikiireplaati ostnud. Sõpradega kohtudes, kolleegidega lõunalauas vesteldes või foorumites jaksab ikka paari sõnaga nähtut kommenteerida. Aga põhimõtteliste arvustuste kirjutamisse on pikk paus sisse jäänud. Kuid kui kinolinale jooksis 2014. aasta oodatuim film, korjasin sulepea taas kord sahtlist välja. Christopher Nolani Interstellar (2014, kodumaises kinolevis nimega Tähtedevaheline) on viimaks valmis saanud ja vaatamiseks lähimas kinosaalis olemas. Olen kurb, et uue Kosmose kino IMAX ekraanil seda lõbu vaadata ei saanud (pidin leppima vana hea Solarise suure saaliga).

Loe edasi...

{SILDID}
 
15. novembril toimusid Tallinna uues lauamängupoes Lorien Warmachine/Hordes meistrivõistlused. Tegu oli juba teistkordse üritusega – eelmise aasta meistrikatega saab tutvuda või neid meenutada 2013. aasta jaanuarinumbri ulmkonnakroonikas. Mööndustega võiks seda nimetada isegi Baltimaade meistrivõistluseks, kuna kohal oli kaks külalismängijat ka Lätist.

Sel aastal mõõtis rammu 10 mängijat. Warmachine`i ning Hordese armeed jagunesid enam-vähem pooleks, kuigi esimene oli väikeses ülekaalus (vist 6 Warmachine`i ning 4 Hordese armeed). Lisaks mängijatele oli ka pealtvaatajaid, kes tulid kas sõpra raskel hetkel toetama, miniatuure müüma või niisama uhkeid kujukesi vaatama. Mängijad loositi paaridesse ning madin võis alata.

IMGP1554

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kirjastus Fantaasia
Õudusesarv

Õudusesarv
E. F. Benson
Tõlkinud Silver Sära
Sari: Orpheuse Raamatukogu

M. R. Jamesi ja William Hope Hodgsoni kõrval tähtsaima 20. sajandi alguse inglise õuduskirjaniku E. F. Bensoni (1867–1940) tondijuttude paremikust leiab lugeja nii klassikalisi maamõisate viirastuvaid asukaid, kelle hingel traagiline veresüü rahuneda ei luba, rõskete surnuaedade kõdunevaid kooljaid, satanistlikke rituaale õõvastava atmosfääriga salajastes lossikambrites, iidsete kultuspaikade sajandite taha ulatuvat raudset haaret, kohutavaid limaseid hiidsuuri olendeid, Egiptuse muumiate needust, Alpide kõrgmäestikes elunevaid jälke poolinimesi-poolahve, esoteerilisi rituaale, aga ka viirastuvaid ammusurnud lapsi kaugest ja õnnelikust minevikust.
 
E. F.

Loe edasi...

{SILDID}
 
antsUlmestaar
Ants Jaanimägi on ulmehuvilistele ilmselt tuttav enda klassikaliste ulmeteoste illustratsioonide tõttu. Lisaks on ta joonistanud Reaktorile 2014 aasta juulikuu kaanepildi ja Spinradi jutule "Abistav käsi" illustratsiooni. Ise ütleb ta enda kohta, et: „Olen rohkem pildivaataja kui tekstilugeja, nii et loodan, et arvesse lähevad ka mangad/koomiksid.”

1. Mida praegu loed?
Hetkel on pooleli Junji Ito “The Enigma of Amigara Fault.”

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Veenvus. Ootused, mis autor loob ja üllatused, millega ta need pea peale keerab.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
3.1 H.P. Lovecraft,  Lemmiklugu ehk “Rotid müüri taga”, aga väga meeldis ka “Ulmad nõiamajas". Vanameistri oskuslikult loodud “dark” õhustik on lihtsalt suurepärane.
3.2 Neil Gaiman, Sandman ja muu mis sinna juurde kuulub. Mitmekihilisus ja läbipõimitus.

Loe edasi...

{SILDID}
 

Tõlkinud Silver Sära

Me lahkusime koos Frank Ingletoniga Londonist juuli alguses, kavatsedes veeta vähemalt kaks kuud Cornwallis. See ei pidanud mingil juhul olema ainult puhkus, sest tema tegevusalaks oli eelajalooliste tsivilisatsioonide jäänuste uurimine, mida selles ajaloolises piirkonnas nii müstiliselt rohkesti leitakse, ja mina töötasin raamatu kallal, mis oleks pidanud juba valmis saama, aga mis oli lõpetamisest ikka veel kahetsusväärselt kaugel. Loomulikult pidid läheduses lõõgastuseks olema väike golfiväljak ja väike mererand suplemiseks, aga me mõlemad olime tõsiselt oma töö kallal ja kavatsesime enne tagasipöördumist oma tegemistega oluliselt edasi jõuda.

St Caradoci küla näis kõige järgi otsustades meie projektide jaoks väga sobilik, sest selle läheduses olid varemed, mida ükski arheoloog polnud põhjalikult uurinud, ja selle asukoht kaardil – kaugel mis tahes tuntud turismikeskusest – lubas mõistlikku vaikust ja rahu.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Üksildus hinges, pilk langenud lehtede hunnikutel, kondas Joogip mööda novembrikuiseid tänavaid. Oleks mul keha, ohkas Joogip, pilk värvilistel lehtedel, siis oleks mul ka värv. Oleks mul elu, õhkas ta pubiakendest sisse vaadates, oleks mul ka õlu. Oleks mul süda, irvitas ta koole uudistades, küllap oleks siis ka tunnistus. Kuid just neid asju Joogipil ei olnud – ei keha, elu ega südant; ei värve, tundmusi ega värskendavat jahedat jooki sõrmede vahel.
Õigupoolest polnud Joogipil isegi sõrmi. Ta oli vari. Midagi, mis on kord siin ilmas olnud, seejärel minema tõmmatud, kuid mälestuste ja mõtete kujul endiselt kuuenurkapidi kinni jäänud. Kunagi, siis kui ta veel Jaagupina Tartus ringi töllerdas, sõpradega õlut jõi ja ülikoolis tudeerimist imiteeris, sattus ta vindise peaga avariisse.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Kui ma bussist väljusin ja mingi suvalise - ilmselt kinnimakstud - reklaamtibi kõhul kosmoseturismi firma Galdrive logo nägin, üle ta rinna vilkumas kiri „unistuste reis taeva," siis mulle aitas. Istusin tüdinenult peatuse pingile ja võtsin prillid eest. Maailm muutus kohe tühjemaks. Ma ei näinud enam poolt taevast täitvat infovälja uuemate uudiste, fotode, videote ja interaktiividega, silmanurgast oli kadunud twitteri uudisvoog, teine silm ei näinud enam facebooki ning kellaajast ja praegusest õhutemperatuurist polnud mul aimugi, mööda sõitva takso valmistamisaastast, kiirusest ja sõidukõlblikkusest rääkimata. Katsin silmad peopesadega. Värskendavalt pime oli.
Need prillid. No need kuradi prillid olin ma saanud eile õhtul Antonilt, kes ütles, et jube ägedad on ja kuna tema neid nüüd Eestis kah kohandab, siis on tal neid palju. Et võtku ma ja katsetagu. Eks ma siis paningi need prillid ette.

Loe edasi...

{SILDID}
 
Abistav käsi1

Tõlkinud Rauno Pärnits.

ESIMENE KONTAKT MAAVÄLISE TSIVILISATSIOONIGA.

Houston. NASA kinnitas, et Barnardi tähelt lähtuvad anomaalsed raadiosignaalid, mille SETI teadlased kuu aega tagasi avastasid, on kahtlematult tehislikku päritolu.

"Me pole veel signaale dekodeerinud, kuid need on ilmselgelt andmepaketid," teatas NASA meeskonna juht dr. Henry Brancusi. "Need korduvad iga 33 tunni järel. Kõige kummalisem aga — lähima eluks sobiliku alaga tähena oli Barnard üks esimesi SETI teadlaste uurimissihtmärke, kuid siiani poldud avastatud mitte midagi. Nad oleks justkui alles äsja eetrisse jõudnud."

Science News

KOSMOSETELESKOOP AVASTAS ASUSTATUD PLANEEDI

Lunagrad. Suurim Euroopa Kosmoseagentuur kinnitas arenenud tehnoloogilise tsivilisatsiooni olemasolu Barnardi tähe neljandal planeedil.

Loe edasi...

{SILDID}
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0658)