Edmond Hamilton.‭ ‬Tähekuningad.‭ ‬240‭ ‬lk.‭ ‬Inglise keelest tõlkinud Kersti Kaljuvee.‭ ‬Toimetanud Evelin Piip.‭ ‬Korrektor Inna Viires.‭ ‬Ersen,‭ ‬Tallinn‭ ‬2015.‭

Kui kirjastuse Ersen ulmesarjas ilmus Edmond Hamiltoni klassikaline kosmoseooper aastast‭ ‬1947‭ ‬«Tähekuningad‭»‬,‭ ‬olin väga meeldivalt‭ ‬üllatunud.‭ ‬Ja ka pisukeses kimbatuses.‭ ‬Just oli ilmunud Philip K.‭ ‬Dicki‭ ‬1950ndate algusest pärit lühiproosat koondav raamatuke‭ ‬«Vilistaja metsas‭»‬ ja need kaks umbes samast perioodist pärit teost tegid südame kuidagi soojaks.‭ ‬Noh,‭ ‬et on veel kirjastajaid,‭ ‬kellele läheb korda‭ ‬20.‭ ‬sajandi keskpaiga ameerika ulmeklassika.

Kimbatuse põhjuseks oli aga tõik,‭ ‬et Erseni ulmesarjas olid enne Hamiltoni ilmunud‭ ‬1980ndatest või hilisemast ajast pärit romaanid‭ (‬Alan Dean Foster,‭ ‬John Varley‭)‬,‭ ‬mis mõjuvad tänapäeva ulmelugejale siiski enam-vähem kaasaegse kirjandusena.‭ ‬Aga võibolla kutsus kimbatuse esile just enne Hamiltoni avaldatud George R.‭ ‬R.‭ ‬Martini,‭ ‬Gardner Dozois ja Daniel Abrahami koostööromaan‭ ‬«Põgenemine‭»‬,‭ ‬mis ilmus originaalis ju lausa‭ ‬2007.‭ ‬aastal.‭ ‬Selle täiesti tänapäevase raamatu kõrval mõjub Hamilton ikka täieliku fossiilina,‭ ‬mõtlesin hirmuga.

Läkski nii,‭ ‬nagu kartsin.‭ ‬Hamiltoni teos ilmus ilma ees-‭ ‬või järelsõnata,‭ ‬mis oleks teose konteksti,‭ ‬kirjutamisaega ja‭ ‬žanrit lähemalt lahti seletanud.‭ ‬Ausalt‭ ‬öelda ei oska ma ettegi kujutada,‭ ‬mida arvavad sellest raamatust praegusaja Eesti ulmeraamatute ostjad,‭ ‬kellest vaevalt enamik teksti ilmumisaega märkavad.‭ ‬Nagu selgitasin aga viimasel Estconil oma ettekandes vanemast ulmest,‭ ‬on tekstide ilmumisaegne taust ja kontekst nende lugemisel-hindamisel‭ ‬äärmiselt oluline.‭ ‬Seda teadmata on võimalik oma hinnangutes ja etteheidetes‭ ‬üpris rumalalt eksida.


Romaanile on juba jõutud ette heita‭ ‬‬world-buildingu‭ puudumist,‭ ‬ometi‭ ‬1940ndate teaduslikus fantastikas sellist mõistet ja tegevust laiemalt ei tuntudki.‭ ‬Kus on‭ ‬world-building‭,‭ ‬maailmaloomine ja selle detailne ja/või värvikas kirjeldamine Asimovi Asumi-lugudes,‭ ‬Bradbury Marsi-juttudes või muudes hiljem krestomaatiliseks saanud ulmetekstides‭? ‬Ei olegi,‭ ‬kuna keegi polnud selle peale tol kümnendil veel‭ ‬õieti tulnud.‭ ‬Nagu kinnitab ka ulmekriitik ja entsüklopedist John Clute oma‭ ‬«The Encyclopedia‭ ‬of Science Fictionis‭»‬,‭ ‬tekkis maailmaloomise mõte ja praktika teaduslikus fantastikas alles‭ ‬1950ndate esimesel poolel‭ (‬üks erandlik‭ ‬ühismaailma-antoloogia,‭ ‬Hal Clementi uuenduslik romaan‭ ‬«Mission of Gravity‭»‬ jmt teosed‭) ‬ning saavutas põhjalikkuses ning detailsuses oma moodsa kuju ja tähenduse alles Frank Herberti‭ ‬«Düünis‭»‬ 1960ndatel.

Samuti heidetakse ette,‭ ‬et raamat polegi nagu‭ ‬õige kosmoseooper,‭ ‬vaid meenutab kangelasfantaasiat:‭ ‬vaheta kauged planeedid ja tähelaevad mingi võõra antiikse või keskaegse maailma vastu,‭ ‬anna kangelastele hobused ja mõõgad ning ongi kosmoseooperi kattevari maha tiritud.‭ ‬Jah,‭ ‬etteheide ju vastaks justkui tõele,‭ ‬kui vaid...‭ ‬kui vaid valdav enamik‭ ‬1940ndate kosmoseoopereid just sellised polekski.‭ ‬Lihtsalt toona seda alamžanri täpselt sellisena ette kujutatigi ning midagi kuidagi teistmoodi lahendada olnuks‭ ‬üpris mõeldamatu.‭ ‬Seega mis jääb järele etteheitest‭? ‬Kas see on‭ ‬1947.‭ ‬aastal kirjutanud Hamiltoni süü,‭ ‬et ta järgis täpselt kehtivat kaanonit‭?


Selle kõigega ei taha ma‭ ‬ütelda,‭ ‬et tegu oleks Erseni poolt perfektse tõlkevalikuga:‭ ‬pean isiklikult‭ ‬«Tähekuningaid‭»‬ Hamiltoni loomingus suhteliselt keskpäraseks saavutuseks,‭ ‬et mitte‭ ‬öelda krõbedamalt.‭ ‬Kes kirjaniku‭ ‬üsna kummalise ja eripärase loometeega pisut põhjalikumalt kursis on,‭ ‬teab,‭ ‬et‭ ‬1920ndate teisel poolel keskmisest novaatorlikumate tekstidega ulmesse tulnud ja‭ ‬1930ndail legendi staatusse tõusnud autori jaoks olid‭ ‬1940ndad tegelikult madalseisu perioodiks,‭ ‬mil ta kirjutas teadlikult lapsikumaid ja nooremale‭ (‬mitte täiskasvanud‭)‬ lugejale mõeldud ulmet.‭ ‬Jah,‭ ‬kirjanik sai kõnealuse kümnendi alul meeletult populaarseks oma kapten Future'i seeriaga,‭ ‬aga seda just jällegi nooremate lugejate seas,‭ ‬kirjandusliku taseme poolest oli see kosmoseooperite tsükkel võrreldes Hamiltoni‭ ‬1930ndate loominguga selge tagasiminek.

Kõige krooniks keskendus Hamilton‭ ‬1940ndate keskpaigast koomiksite sisukirjutamisele,‭ ‬olles paljude Batmani ja Supermani pildiseeriate süžeearendajaks,‭ ‬see aga mõjus ta kirjanduslikule stiilile veelgi ahistavamalt ja piiravamalt.‭ ‬Ja just sellest ajast ongi pärit‭ ‬«Tähekuningad‭»‬,‭ ‬mis pealegi ilmus ju ajakirjas Amazing Stories,‭ ‬ajakirjas,‭ ‬mis oli tol kümnendil teadlikult suunatud nooremale lugejale ega evinudki ambitsiooni pakkuda näiteks John W.‭ ‬Campbelli Astoundingule konkurentsi.‭ ‬Tõsi,‭ ‬see teadlik stiililihtsustamine ja sirgjoonelisemate seikluslugude eelistamine tõi ajakirja jaoks kastanid tulest välja,‭ ‬sest just Amazing oli‭ ‬1940ndate kõige suurema tiraažiga,‭ ‬mahukaim ja loetuim ulmeajakiri.‭ ‬Õieti saavutas väljaanne trükiarvurekordi,‭ ‬mis on ingliskeelses maailmas jäänud‭ ‬ületamatuks tänase päevani.

Hamiltoni loomingulises arengus toimus‭ ‬1950ndatel aga hoopis huvitav pööre:‭ ‬kõigile‭ ‬üllatuslikult hakkas tema sulest ilmuma tekste‭ (‬«What's It Like Out There‭?‬»),‭ ‬mis olid stiilimeisterlikud,‭ ‬realistlikud ja täiskasvanulikud ning ei pidanud konkurentsis tollaste tippautoritega midagi häbenema ja selliste tipptasemel ulmetekstide kirjutamist jätkas Hamilton ka‭ ‬1960ndatel‭ (‬«The Pro‭»‬,‭ ‬«Castaway‭»‬).‭


Eelkirjeldatust johtuvalt oleks mul paganama kahju,‭ ‬kui moodsad lugejad nüüd‭ ‬«Tähekuningate‭»‬ tõttu autorile,‭ ‬kelle eriilmeline kirjanikukarjäär vältas‭ ‬50‭ ‬aastat,‭ ‬vee peale tõmbaksid.‭ ‬Ilma‭ ‬«manuaalita‭»‬,‭ ‬ilma selgitusteta,‭ ‬ilma pädeva saatesõnata jätab selline tõlkevalik‭ ‬üsnagi kummastava mulje ning kirjastust Ersen selle eest tunnustada ma ei saa.‭ ‬Õigupoolest motiveeris see raamat siinkirjutajat‭ ‬üha tõsisemalt mõtlema Edmond Hamiltoni lühiproosa paremiku koostamisele ja väljaandmisele eesti keeles.‭ ‬Eks näis,‭ ‬mis tulevik toob.

‭«‬Tähekuningad‭»‬ aga...‭ ‬«Tähekuningad‭»‬ on hästi tüüpiline oma aja laps:‭ ‬hoogne ja sirgjooneline seikluslugu,‭ ‬keskmiselt värvikas ja keskmiselt jabur-pöörane‭ (‬käsitsi heidetavad aatomgranaadid jne‭)‬.‭ ‬Kuid tasub tähele panna,‭ ‬et need,‭ ‬kes on romaani esmakordselt lugenud nooremas eas või napima lugemusega,‭ ‬räägivad sellest tänaseni teatava heldimusega.‭ ‬Niisiis on tegu klassikalise tekstiga,‭ ‬mille puhul on olemas oma‭ ‬õige aeg ja kontekst,‭ ‬mil lugeja selle kõige paremini vastu võtab.

Venemaal on Edmond Hamilton aga lausa omapärases pooljumala staatuses:‭ ‬tema tekste tõlgiti juba Stalini ajal,‭ ‬ulmekorüfee Ivan Jefremov ise püüdis‭ ‬1950ndatel organiseerida‭ ‬«Tähekuningate‭»‬ avaldamist,‭ ‬kuid ideoloogilistel põhjustel see siiski teoks ei saanud.‭ ‬Küll aga ringles fännide seas Nõukogude ajal Zinaida Bobõri käsikirjaline tõlge,‭ ‬mis sai esmakordselt ametlikult ilmuda alles‭ ‬1988.‭ ‬aastal.‭ ‬Hiljem on romaani vene keeles aga korduvalt uuesti avaldatud.


Lõpetuseks ka paar sõna tõlke toimetamisest.‭ ‬Kui raamatu esimesel sisuleheküljel selle peategelase John Gordoni nime neljal korral‭ ‬õigesti ja kolmel valesti kirjutatakse‭ (‬mh ka peatüki pealkirjas‭!) ‬ning see halb poliitika jääb ka edasises tekstis silma paistma,‭ ‬on asjad teksti toimetamise ja korrektuuriga‭ ‬üsna nigelad.‭ ‬Eks tobedaid tõlkeapse esines hiljemgi‭ (‬Magalhãesi pilvede asemel Magellani pilved jmt‭)‬.‭ ‬Sestap said arvustuse alguses ka tõlkija,‭ ‬toimetaja ja korrektori nimed‭ ‬ära toodud.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1176)